Ma ei ole väga tundnud survet selle raseduse ajal millegi üle vinguda, sest kuigi on mõned ebameeldivad sümptomid, siis enamuse ajast on mul väga hea olla olnud ja ma olen väga tänulik, et ma üldse rase olla saan. Ma ei jõua ära oodata, millal ma ükskord Lempsi näha saan, aga nüüd, kui homme terendab ees 33. rasedusnädal, on olukord hakanud võtma juba kriitilisemaid mõõtmeid.
Juba eile õhtust saati ei ole ma ennast kuigi hästi tundnud ja voodisse kebides oli mul tõesti surm silme ees. Ma ei saa hingata. Lihtsalt EI SAA hingata, nagu mingi suur troll istuks rinnakorvil ja suruks mu kopsud kokku. Paraku on see “troll” hoopis Lemps ja rinnal ta ka ei istu, kõigest minu sees. Aga see tunne on nii paanikat tekitav, lihtsalt nagu õhku ei mahu mulle sisse, ma hakkan hingeldama, see ajab pea ringi käima ja kõik kohad mu sisemuses tunduvad sassis olevat.
Sellele ei aidanud kaasa ka see, et ma terve eilse päeva olen tundnud imelikku surumistunnet oma vaagnale. Ma ei taha siin üldse ebasündsana kõlada, aga kui ma ringi kõndisin, siis oli mul kohati tunne, et mul kukub keegi kuskilt august välja. Kummast, selles ma kindel ei olnud, aga reaalselt mul on tunne, et ma tunnetan seda suurt ja kõva pead iga sammuga alla vajumas. Iga kord kaasneb selle “vajumisega” ka rõvedalt tuim valusööst.
Nii ma siis lamasin seal voodis, ähkides ja puhkides ja vähegi normaalset asendit otsides, et saaks sõba silmale, aga ei saa olla kuidagi. Ei saa olla selili, ei saa olla külili ja mul on selline rämeda vaala tunne, kellel on organite vahele mingi mitmekilone kott tsementi pandud, mis mind nüüd vaikselt tapab.
Lõpuks rullisin ennast tagurpidi, nii et pea oli jalutsis, jalad Kardo näos. Siis sain kuidagi silma looja lastud. Et… hommikul ärgata kuue tunni pärast ja avastada, et mul on rõve nohu ja köha. Mul on uni, ma ei saa hingata ja takkatipuks sügeleb teve mu keha niiiiii rämedalt, et ma päriselt arvan, et ma suren ära.
Tobe on niimoodi vinguda, ma tean. Aga niiiiii niru on. Nii niru 🙁 Pildil mul nii niru olla polnud, meenutagem siis häid aegu, mitte praegust momenti, kus ma tahaks täiega magada, aga lamada ei saa ja istuda ei saa ja kodus pole midagi, mida ma süüa tahaks ja kõrvetised tahavad ninaaugust välja ronida ja Rennied on üleval ja mul on vist palavik, aga kraadiklaasi otsida ei viitsi.
Lähipäevil peaks ma ühe doulaga ka kokku saama, sest mõte sünnitusest ajab mind korraga nutma ja oksele. MA EI TAHA, aga samas ma ei jaksa enam kaua ka rase olla.
Võeh. Okei. Ma luban, et ma järgmises postituses halan vähem. Kui ma üldse elus olen.
58 kommentaari
Mulle Rennie isiklikult ei aidanud kõrvetiste vastu,vaid Borjomi. Üks lonks ja körvetised läinud!?
Aga palju sind see nuudelpadi aitab ka? Mõtlen, kas tasub endale see tellida..))
Ilma selleta ei saaks ma vist ÜLDSE magada 😀 elupäästja!
Nii väga tahaks ka jälle titeootele jääda. Esimesest rasedusest ei mäleta, et lõpus mingeid VÄGA suuri kaebusi oleks olnud. Eks see voodis külje keeramine ja sealt püstisaamine olid põhilised hädad. Lõpus ajas närvi, et kuidas ma ei jaksa kõndida enam ja see pidev hingeldamine iga väikse liigutuse peale. Ja no päris lõpus, kui üle kandsin, ma küll juba nutsin jah, sest igal asjal on piirid. Aa, nüüd meenub, et peale 36 nädalat läks kõhunahk tite pideva tramburaitamise peale hellaks. Ja noh, unetud ööd, jeee.. Seda kõike ei igatse, aga teist beebit igatsen küll vägaväga. Sünnitusest pole ka sooja ei külma, sest see on väga lühike asi, võrreldes raseduse endaga.
Palju õnne ?
Mul hakkas kogu see jama 32. nädalal ning samal nädalal pandi ka enneaegsuse risk sest poiss oli end nii alla vaagnasse pressinud ja tänu sellele ka emakakaela pikkuse olematuks surunud. Arstid kraaksusid ühest suust, et iga päev on nagu kingitus ja pean ikka 36. välja vedama, eriti hea oleks kui 38. välja veaks aga seda peeti vähe tõenäoliseks. Vedasingi välja ja rohkemgi veel, poiss sündis 40+1.
35. nägalal lisandusid sinu kirjeldatud vaevustele ka paistes jalad ning korralik veepeetus. Ilgelt kopp oli ees ning 37+ nädalast palusin iga jumalama päev poissi, et ta mu piinad lõpetaks ja välja tuleks.
38. nädalal lubasin ämmakale, et aheldan end sünnitustoa ukse külge ja ei lahku sealt enne kui poiss käes. Aga miski ei mõjunud.
Poiss oli kinni haaranud minu ütlusest mehele, kui rasedusest talle teatasin “sellest lapsest saab sinu juubeli kink minult” (tähtaeg oli 6.06 ka mehe juubel 7.06). Ja nii see poiss sündiski 7.06 varahommikul kell 3.57 issile juubeli kingiks ?
Sünnitus see eest oli kiire ja lihtne. Esimesest valust sünnini 3h5min ning ei ühtegi õmblust ☺
Need mööduvad kõik kui tita ära sunnib 😀 ennem pole lootust
Kui ilma keemiata tahad kõrvetistest lahti saada, siis tassitäis vett segatuna poole teelusikatäie soodaga, joo korraga ära, maitseb nagu tavaline vesi. See neutraliseerib happelise mao sekunditega.
Kasutasin mõlema raseduse ajal ning ka nüüd vajadusel 🙂
Jaksu ja tervist!
Renniet on soovitatav võtta vaid 7 päeva (oli vist infolehel nii kirjas). Naistearsti soovitusel hakkasin Omeprazoli võtma ja võtsin mitu kuud. Nii kui preili kätte sain kadusid kõrvetised, sügelemine, jm valud. Mulle siiski väga meeldis rase olla, imeline aeg! Veel rohkem meeldib olla ema oma 4k pisitütrele 🙂
Vaatupidi, omepit soovitatakse vôtta nädala
ennegi mööda pandud.
ma arvan, et sa lähed varsti pooleks.
eriti see sügelemine ja kõik muu
lähed varsti. mingi tähtaeg ei loe, küll see pisike uudistama tahab tulla.
Su postitus meenutas mind pea 2 nädalat tagasi. Olin ka sant valmis. Selg valutas,jaksu ja jõudu polnud, laps oli jumala alla vajunud juba ja raske oli. Siis igasugused valud veel.
Nüüd on asendunud need pisikesega kes nohiseb kõrval ja sai täna 11 päevaseks.
Kui raseduse lõpus olin kindel et viimane kord olen rase,siis nüüd on kõik valu meelest läinud ka 5a pärast võiks jälle:)
Jõudu ja jaksu sulle! Enam pole kaua jäänud:)
Mul on tegelikult 7 nädalat jäänud 🙂
Lohutav on lugeda, et ma pole ainus sellises olukorras. Nädalaid on küll vähem, praegu 29 nädalat, aga kuna olen ise väga pisike, siis laps surub igale poole ja hingata on nii raske. Rasedus peaks küll imeline aeg olema, aga ma ei jõua ära oodata kuna see läbi saab 😀
Sulle ikka meeldivad siuksed väga napid kleidid:)
Aga pea veel natuke vastu:)
Jah, mida suuremaks see kõht läheb, seda lühemaks need kleidid jäävad 😀
Ma ütleks, et see pole enam kleit, vaid pikk pluus. Aga kus püksid v seelik on? 😀
Ma võin nüüd midagi topelt rääkida, sest ei jaksanud eelmiseid kommentaare läbi lugeda, aga ma followin instagramis ühte Austraalia naist, kellel oli ka viimastel rasedusnädalatel hirmus raske olla ja rasedus hakkas hinge matma. Praegu sinu juttu lugedes meenus kohe tema lugu, sest see oli samasugune. Enam hingata ei saanud ja jube raske oli olla. Teda aitas see, et ta läks arsti juurde, kes eemaldas tal kõhust LIITRI seda vedelikku (ma ei tea mis selle nimi on, pole ise veel rase olnud :D), kuna seda oli lihtsalt millegipärast liiga palju kogunenud (tal oli ka teine rasedus nagu sul) ja see aitas teda koheselt. Äkki võib sul ka sama jama olla ja saaksid sellest abi?
Lootevedeliku eemaldamine on äärmiselt riskantne seda tehakse ainult äärmisel juhul kuna muidu võivad põletikud jm tekkida ja ka laps võib nii sündima hakata. Eesti vist nii arenenud pole, et seda kergenduseks teha 😉
Sügelemine võib olla mãrk hepatogestoosist mis on lapsele ohtlik kuna su maks ei filtreeri enam sappi. Kohe ämmaka jutule sellega!!! See on ohtlik nii sulle kui lapsele. Mul kutsuti selle tõttu esile sünnitus.
Minu rasedus oli ka ülikerge kuni viimaste nädalateni millal lihtaalt tutivalu ei lasknud enam elada ja üleüldse läks kole raskeks. Samas tuli mul kõht ka alles 7ndal? 8ndal kuul?
Aga 25 tunnised tuhud ning ebaõnnestunud tuimestusega ja narkoosiga lõppenud keiser pühkis peast igasuguse edaspidise sünnitamise soovi. Ma ei tea..lapsendan vist 😀 tahaks hirmsasti teist titte millalgi, aga siiamaani näen luupainajaid sellest kuidas arstid kõhu lahti lõikasid ja ma valu käes röökisin…
Appi. Ma ei oskagi vist muud öelda, kui, et päris räme ikka. Kuidas see võimalik oli, et tuimestus ei mõjunud?
Esimene epiduraal mõjus ja lasi 2 tundi valudeta olla. Teine epi enam ei mõjunud ja seepärast ei mõjunud see keisri tuimestus ka.
Ega keegi ei uskunud ka mind et ma tunnen 😀 lõpuks said vist aru siis läks kole kiireks neil. Õnneks ma kustusin ära enne kui narkoos tuli. Viimane mida ma mäletan on see kuidas see narkoosiarst uksest sisse tuli ja siis ärkasin juba selle peale kui ämmaemand äratas mille peale mina ütlesin et “ei taha, viis minutit veel, uni on” 😀
Minul käimas 32 nädal ja tegelikult on seis üsna sarnane. Enamus ajast on mul super hea olla olnud..no algus oli hull..mitte, et ma oksendanud oleks, aga iiveldust ikkagi oli ja pigem selline üldine enesetunne oli halb, väsinud, ainult voodis tahtsingi olla, selge valutas, kõht valutas jne jne..no see selleks, see möödus kuskil..ma ei teagi 13 nädalal vist ..
Igatahes siis alates sellest oli mul alati hea olla, oli ka muidugi päevi, kui selg või kõht andis tunda ja ebameeldiv olla seetõttu, aga neid päevi ei olnud isegi mitte nii palju, et ühel käel kokku lugeda. Ühesõnaga oli jumala hea olla ja kõht mul ka kuigi suur pole, seega mis nii viga.
Nüüd aga viimased päevad on mul sama tunne, hingata ei saa! No lihtsalt ei saa! Ei ühte pidi, ei teist pidi..magamise asendist ei hakka ma rääkimagi..aina mingi nihelemine..tänane öö jäigi üsna magamata ka..ilmselt ka hiljuti tekkinud õudus unenägude tõttu seoses sünnitusega. Olen küll esmarase ega tea, mida oodata ja tegelikult ma polegi sellele ju mõelnud või nö kartnud, kuna ma ei tea mida karta, aga ometi alateadvus vist tekitab seda, seega mul on tunne vahepeal, et ma olen hulluks minemas.
Beebi on ka niimoodi jõudsalt end liigutama hakanud, et selline tunne on, et ma ei tea…sisikond tuleb välja või ma ei tea, ma ei oska ka seda kirjeldada, aga endised väiksed põksimised olid selle kõrval nii õrnakesed, nüüd lausa valus ja siis vaatad kuidas kõht lainetab ja kuju muudab. Eile hakkas see trall pihta just siis, kui otsustasin magama minna ja kestis ikka päris kaua.
No nii et tuleb välja, et see lõpusirge selline olema saabki ja tuleb vastu pidada..ma ei ütle, et kõigil..aga tundub, et paljudel..vähemalt saan mina ka end lohutada, et ma pole ainuke, kel enne nii hea oli ja nüüd appi, appi..kaks kuud veel minna..veidi vähem..
Ja ega ma mingi õeluskott ka pole, muidugi olen õnnelik, et olen rase ja kõik see..aga just jah, mida jagada tahtsin ongi see lõpp..tundub, et need viimased kuud mitte ei saa kerged olema.
Peame vastu ja võiduka lõpuni! On ju mida oodata! 🙂
Ma loeks nagu copy paste oma hommikust vingumis sööstu.. Olen 100% sinuga samas paadis.Olen õnnelik oma raseduse üle aga kuradima raske on juba olla..Hapniku puudus ja üleväsimus magamatta öödest on parimad sõbrad 😀
Minu esimene rasedus ja sünnitus (mis lõppes erakorralise keisriga) oli nii hull, et uuesti rasedaks jäädes mõtlesin, et kõik, mis pole nii hull kui eelmine on ülihea. Ja nii läkski…arstid pidevalt ikka küsisid, kas ikka tahad ise sünnitada ja mitmeid kordi ka öeldi (erinevad arstid/ämmakad), et ilmselt ikka keiser tuleb. Kogu raseduse aja ma ei mõelnud sünnitusele ja igakord kui jälle ämmakas või arst rääkis isesünnitamisest või keisrist siis ma olin vait. Ja ütlesin, et teen seda, mida te soovitate 🙂 Aga saabus 34-35 nädal ja oli viimane UH ja pärast arsti vastuvõtt. Arst räägib siis noh, tuleb siis keiser??? Ja ma ei tea, kust aga ma ütlesin EI, ma sünnitan ISE. Lihtsalt sisetunne ütles, et ma saan hakkama ja põhjendasin oma valikut ka. UH näitas väiksemapoolset last, rasedus oli kerge, enestunne hea. Igatahes sünnitasin ise 38+4 nädalal terve poisi. Sünnitus oli kerge, kiire ja ülemõistuse hea kogemus!!!! Jutu mõte see, et reeglina teine sünnitus on kergem, ära mõtle üle ja tegelikult kui su kõrval on toetav mees, on hirm peast pühitud. Ma sünnitasin pisikeses haiglas kus kogu personal oli vaid minu päralt (samaaegselt teist sünnitajat polnud) ja kõik toetasid 100%. Kui endale sünnitoetaja või doula lisaks võtad siis on igati hea ettevalmistus!!!!
Pea vastu!!!
Ma tahtsin küsida, et mis beebi nimeks saab? Ma saan aru, et Lemps on hüüdnimi. Ma olen midagi väga olulist maha maganud. Koguaeg ootasin mis nimeks saab ja siis lihtsalt magan maha. Oh mind küll. :,D
Neil talle vist veel nime polegi, ainult hüüdnimi :D.
Lende äkki saab nimeks 🙂
Minul sai täna 30n täis ja ka vahel tunne, et midagi varsti tuleb välja 😀
Siis istun kiiresti…siis pole nii jube tunne ?
Sügelemisest räägi kindlasti ämmakale ja kohe! Ei mäleta, mida see tähendama pidi, aga mäletan, et midagi see võis tähendada ja selle pärast saadeti eraldi kontrolli!
Maksanäitajad võibad kõrged olla
Mul on 36 nädalat
Ja ka hingata ega olla ei sa
Ja sügeleb ka igaltpoolt nagu oleks mingi haigus kallal:D
No see kere sygelemine oli mul ka, lisaks lampi tuli mul roosakliiketendustõbi, mida algul mu loomaarstist vanemad tõlgendasid kassihaiguseks ja perearst kaasa noogutas. Lõpuks kui mu ylakeha paksult sygelevaid laike valest ravist täis läks suundusin nuttes nahaarstile. Õnneks ei midagi hullu. Tuli lambist ja kadus lambist…. Rasedana ikka kummalisi asju võib tulla, välja lüüa.
Mallukas, ära piina ennast nende kõrvetistega. Kui ikka Rennie ei aita, siis osta apteegist omeprasooli. Seda toimeainet sisaldavad nii Omep Uno (20 mg kapslid) kui ka Gasec Gastrocaps (10 mg ja 20 mg kapslid).
Mina olin kõrvetistega nii hädas, et lõpuks närisin terve lehe Renniet päevas. Söögitorus oli nii valus, et süüa enam ei saanud. Neelamine oli piin ja tihti ajas iiveldama. Maos oli raskustunne nagu toit ei hakkaks seedima. Tekkis köha. Ja lõpuks oli ka hingata raske. Happeline mao sisu tõusis nii kõrgele kurku, et ärritas juba hingetoru.
Ostsin Gasec Gastrocaps 10 mg kapslid. Võtan pool tundi enne hommikusööki poole klaasi veega. Ja juba ülejärgmisel päeval hakkas enesetunne paranema. Mulle täiesti piisab 10 mg annusest. Ei peagi 20 mg kapsleid võtma.
Proovi ka! Ma usun, et sul läheb enesetunne palju paremaks.
Vot just sellepärast ma enam rase olla ei tahagi 😀 see lõpp on nii koormav ikka kehale. Sünnitada oleks nõus igakell uuesti, sest teine sünnitus oli mega kerge ja vedas ka arsti ja ämmakaga. Aga jõudu ja jaksu sulle! 🙂
Ma nii mäletan! See õhupuudus ja higistamine oli jube. Eriti kui kuumalaine tuli, ma mõtlesin, et lämbun ära. Ja viha, kuidas ÜHTEGI asendit ei leia, et oleks ok olla. Ja muidugi see, et iga samm on täiega valus ja keegi tuleb sealt alt kohekohe välja. Keegi siin kommenteeris, et piklik kõht ennustab tüdrukut, ma pole elusees kuulnud, et kõhukuju järgi saab ka midagi öelda. Aga mul oli terve aeg lai ja kohati kandiline kõht – ju see siis poistele iseloomulik. Igatahes! Mul tunne, et sa hakkad varsti sünnitama, pea pidi vaagnasse minema ju vahetult enne sünnitust, kellel korduvsünnitus. Ja kui sul see nii all juba. Aga no samas kõigil on lõpus see tunne, et iga hetk on minek 😀 sul veab, kui sünnitus võtab vähe aega, kõik läheb raudselt üllatavalt hästi. sest ma röökisin seal tundide kaupa varahommikust õhtuni. Ja ikka on tunne, et tahaks veel lapsi 😀 mul muide on alati nii, et kui midagi niiiiii hullult kardan, siis tegelt pole uldse nii hull ja kui ei karda on pekkis kõik, nii et karda jah!
Ma ju käisin teisipäeval UHs ja siis seal ta ütles, et pole ta midagi nii all 😀
Mul praegu 25-s nädal käsil ja näiteks tooli peal istudes hakkab ka jubedalt hinge matma, eriti just õhtuti. Ja sünnitust kardan ma nii kohutavalt, et ma isegi ei julge mõelda selle peale. Mõtlesin rasedate joogas käima hakata, ehk oleks sellest kasu. Kahe esimese raseduse ajal ei käinud kuskil, esimene sünnitus kestis kohutavad 3 tundi ja teine 5,5 tundi. Teise sünnituse puhul oli see suureks lohutuseks, et kindlasti on esimesest kergem ja kiirem, aga kolmanda puhul ei ole mingit lohutust.
Ma ei mäleta täpselt, mis nime variant sul ongi, aga ühes Taani seriaalis on ühe näitleja nimi nagu Lene Maria. Hüüdnimi Lemps sobib hästi 🙂
See sügelus – vaja on vereanalüüse. Raseda ASAT, ALAT tõusevad ning seda tuleb kontrollida. Raseda sügelus ei pruugi olla lihtsalt sügelus. Õhupuudus. Jah laps on suur, kuid…. on võimalus kopsuarteri trombiks. Taas – vereanalüüs (d-dimeerid). On võimalik, et tegemist on vena cava sündroomiga. See, et laps peale pressib – võimalik, et hakkabki end sünnituseks sättima. Kuid oluline on vastu pidada 36 nädalani. Siis on tal ka kopsud valmis. Sealt edasi kogub vaid rasva. Kuid ka siis sündides on ta veel enneaegne ja võib käituda väga enneaegsena. Alustuseks tuleb minna kontrolli, lasta analüüsid teha ja siis rahu. Iga päev edasi on puhas võit. Kõik kiire kannatab. Ja kui haiglas ei taheta analüüse määrata, tuleb nõuda. Ise jalgu trampida ei saa, kuid las keegi teine trambib. See ei ole asi, millega mõelda – küll saab
Issand kui jube see 32 mädala lõpp tundub mull kolmaüäeval saab 31 nädalat täis ei taha mõeldagi mis saama hakkab, köha ja nohu on mul ka ja pea nädal juba.
Mul poisiga oli kiire ja lihtne sünnitus-6 tundi ?
Plikaga 16.5!!! Vot siis ma tahtsin end ära tappa sünnituslauas-kuradima valus oli. Aga see valu oli seda väärt ?
Aga rohkem ei taha ?
Sinu lohutuseks sünnituse kohta. Mul ka kaks väikest last nüüdseks (1a9k ja 1kuune) Esimene sünnitus oli ÕUDNE!!! 26h kokku! Millest enamus aja ma röökisin haiglas nagu segane, valu oli tappev ja üldse kõik oli nii jube. Teise raseduse ajal ka kuskil 33-34 nädala ajal hakkasin sünnitusele mõtlema ja iga kord tahtsin sellest mõttest oksendama hakata. Värisesin ja teadsin, et ma pean seda jälle läbi elama. Teine sünnitus oli aga super! Kokku kõigest 5h, ma ei teinud piuksugi, keskendusin kõik see aeg ilusti hingamisele ja see aitas meeletult. Teisele sünnitusele vaatan küll heldinult tagasi ? ja no tegelikult on need pisikesed suslikud kõike seda väärt ? Kindlasti läheb ka sinu teine sünnitust kiiremalt ja kergemalt.. Ja kuna tead mida oodata siis oskad kindlasti beebiga sünnituse ajal koostööd teha ?
See mind küll ei lohuta, sest mu esimene sünnitus kestis umbes 3h ja loeti VÄGA kergeks sünnituseks, aga see oli sellegi poolest kõige räigem asi mu elus.
Teine sünnitus pidi lihtsam olema, niiet äkki aevastad nüüd lapse välja 🙂
Ahh ? Tähtaja lähendes soovitan siis sünnitusmaja ette campima minna, tõesti võib juhtuda, et aevastad selle välja ??
Pea vastu! Ainult 7 nädalat veel kannatusi.
Mul on tänasega 24ndl täpselt, mulle surub põnn vaagnale ja kubemesse korraga nii, et ma pean ägisedes kõndima, lihtsalt valus on.. mis edasi saab, ei taha mõeldagi.
Küll vastu peame, võidukalt lõpuni!
Kuidas Sul hemoglobiiniga lood on? Raua puudus tekitab ka seda “Ei ole ÕHKU” tunnet ja see on päris rõve!
Ja lohuta ennast selle alt välja kukkumisega, et siis on lühem teekond tal tulla 😀 Ma ise vähemalt mõtlen nii, et mida rohkem ta alla vajub, seda lühem tee tal tulla on 😀
Vereanalüüsid olid korras, aga selle sama asjaga ma lohutan ennast kah, et äkki siis oktoobris hea kiire välja tulla 😀
Pildil on hästi näha su piklikku kõhtu, mis pidigi olema märgiks, et kõhus chillib tüdruk 🙂 (jah, mu kommentaar ei läinud üldse teemasse :P)
Kurda sügelemisest arstile. Kui mina 2 aasta eest rase olin siis kah hakkas raseduse lõppu poole sügelema eriti jalad. Ja see näitas maksa mingi ülekoormust ja pidin mingeid tablette sööma. Ja need ei olnud kuigi hea mõtte neid võtta sest hoiatati et võib tekidada loote surma. Nädalakese võtsin siis kadus sügelemine ära. Aga siiski kutsuti rasedus esile minul 39 nädalal. Kuna maks ei jõudnud enam. Ei taha küll hirmutada aga lihtsalt võiksid arstile sellest rääkida.
Ma ytlen ka, et mine selle sygelemise pärast kindlasti arstile !!
Mitte rasedus ei kutsutud vaid ikka sünnitus?
Minul lõppes ka rasedus 34-l nädalal selle sügelemine pärast. Kusjuures sügelus kestis vaid 2 päeva ja jäi järgi aga õnneks läksin ikka arstile ja maksanäitajad olid juba taevas… Mul polnud tookord sellisest jamast aimugi ega polnud kuulnudki et nii võib minna… Soovitan ka maksanäitajad kontrollida..
Jõudu ja jaksu veel paariks kuuks! Kas nimi on nüüd valitud? Lende? 🙂
Sünnitamishirm võib põhjustada seda õhupuudust vms.
issand, kuidas aeg lippab alles – juba 33 nädalat!
aga tead, vaatamata kõikidele “hädadele”, oled sa üks kaunis rase 🙂
Sa oleks võinud mu kaunidust näha, kui ma mööda Aatriumi ringi oigasin ja sõbrannale ütlesin, et ta mulle mainiks, kui must midagi välja kukub 😀