Ma täiesti liialdamata ütlen, et iga jumala kord, kui mulle jälle kuskile mingi imelik valu sisse lööb (mis on iga päev, iga tund, iga minut) siis meenub mulle see, et ma pean sünnitama. Ja see tekitab minus ikka veel kabuhirmu. Ma olin Mari oodates ka hirmul, aga see oli teistsugune hirm, sest siis kartsin ma emaks saada ja kartsin teadmatust ja kõige enam kartsin ma seda, et ma ennast Kardo silme all täis situn. Olgem ausad, praegusel juhul olen ma valmis kasvõi kohemaid Kardo paremale põlvele sittuma ja siis selle pahtlilabidaga mööda esikuseinu kandma, kui see vaid päästaks mind sellest kohutavast paanikast, mis on mul VALU ees.

Nii hea oli esimene kord sünnitama minna. Teadsid küll, et on valus, aga KUI valus, seda sa teada ei saanud, sest kui sa just mingi sadistiga, kes sind päevast-päeva vasaraga alaselga ei peksa ja rekkaga üle ei sõida, siis ei saa sa vist väga sellist valu kogenud olla. Okei, kindlasti on veel valusaid asju inimeste elus, aga mina polnud sellise kõikehõlmava ja hingematva valuga veel mitte kunagi kokku puutunud ja ausalt, ma ei taha ka.

Alguses tundus, et ah, see 9 kuud on nii pikk aeg, et küllap ma lõpuks juba anun taevaisa, et see laps ükskord mu seest välja tuleks, aga näed. Eile täitus 34 nädalat ja mul tuleb okse kurku ja nutt silma, kui ma mõtlen, et ma pean ta sealt välja saama. Ja no selles asi küll olla ei saa, et mul veel piisavalt raske ei oleks, et taagast lahti ei tahaks saada, aga ma olen valmis niimoodi ka terve ülejäänud elu ringi vaaruma ja kannatama hargivahevalude käes, kui ma ainult ei peaks elusat inimest üliväiksest august välja pressima.

MA EI TAHA! MA KARDAN! MA SUREN ÄRA!

Ma tean, et see lapse saamine on ilgelt tore asi ja ma üsna kindalt jään siiski ellu seda tehes, aga see paanika, mis mul sellele mõtlemisega kaasneb, see läheb iga nädalaga aina suuremaks. Ma lausa tunnen, kuidas mu süda hakkab taguma ja matab hinge ja pulss läheb lakke ja pisarad tulevad silma ja… Ma lootsin, et see hirm väiksemaks läheb, aga mida reaalsemaks see saab, et varsti see hetk kätte jõuab, seda rohkem ma kardan ka.

Eriti haige on veel see, et ma ju tean, et kui inimene kardab ja pinges on, siis raudselt ongi veel hullem ja see ajab mind veel eriti paanikasse, sest kuigi ma üritan mitte karta, siis noh…Kas teile tundub eelnevat teksti lugedes, et see mul õnnestub? Lisaks on mulle veel kirjutanud inimesed, et nii paljud naised loevad mu blogi ja seetõttu on mul kohustus mitte ilmarahvale muljet luua, et sünnitus on jube asi, sest siis hakkavad kõik minu süül kartma ja noh, kuulge, mul on niigi raske. Ma ei taha veel seda taaka, et minu pärast on teistel ka hirm. Jeesus küll, peabki olema, SEE ON NII RÄME, kuidas saaks mitte hirmu tunda!?

Siinkohal väike nimekiri, mida ma teeks PIGEM, kui sünnitaks:

  • Laseks enda küünarvarre tellisega sodiks peksta.
  • Neelaksin põlevat mõõka.
  • Hüppaksin langevarjuga.
  • Võitleksin näljase karuga.
  • Kaotaksin kõik oma juuksed eluks ajaks.
  • Kaotaks kõik oma hambad.

Ma võiks sinna loetelusse veel 100 punkti lisada, aga ma arvan, et te saate poindile pihta. MA KARDAN! Ma ei taha, et see juhtub ja nii haige on see, et ma tean, et mul ei ole pääsu. See juhtub nii ehk naa. MUL POLE KUSKILE PÕGENEDA! Ma isegi saan nüüd aru nendest, kes elu eest keisrilõiget tahavad, sest nüüdseks oleksin ma valmis endale selle keisri ise tegema, kui ainult saaksin selle valu osa kuidagi sellest sünnitusvõrrandist välja.

Teate, mis on esimene lause Mari beebiraamatus? “Mul on väga kahju, et sa naissoost oled, sest seda suurem on tõenäosus, et sa pead kunagi sünnitama ja see on JUBE!”. Vähemalt ma olin aus. See oli vist sünnitusele järgneval päeval sinna kirja pandud.

Sünnituse positiivsed pooled: saad lapse, keda sa armastad rohkem kui enda elu ja see pakub sulle rõõmu ja õnne terve ülejäänud elu nii sulle kui ülejäänud perele. Sünnituse negatiivsed pooled: sa pead kogema sellist valu, et ühel hetkel kaalud siiralt iseenda maha nottimist, kui su keha vaid vastavalt funktsioneeriks ja sa ennast üldse veel liigutada suudaksid.

Kui mu eelmise, 2 tunnise sünnituse kohta, öeldi, et see oli veel KERGE SÜNNITUS, siis mis see harilik sünnitus veel on? Või, hoidku jumal, RASKE sünnitus?!

Lisaks jäin ma veel eile mõtlema selle üle, et kas ma kardaks rohkem või vähem, kui ma teaks kindlalt, mis päev ma sünnitama hakkan. Selles suhtes, et siis ma kardaks ainult seda konkreetset päeva ja vb veedaksin sellele kuupäevale eelneva päeva aeda kaevatud augus, kus ma hüsteeriliselt värisen ja endal juukseid peast katkun, aga vähemalt ma saaks siis niikaua mitte karta. Kardo arvab, et teada oleks siiski hullem. Ma ei tea… Ma kardan praegu iga jumala päev. Äkki ma selle remondiga nii väga tõmblengi, sest siis on mul vähemalt midagi teha ja mõte läheb mujale. Sest noh, ülakorrus on peaaegu valmis, aga mina juba mõtlen, et no peaks siis esiku ka valmis tegema ühe hooga ja lisaks panin ma Kardo koos Tampsiga eile ka telekatuba värvima, sest noh… tegevus!

Fuck it. I’m out. 

Jaga: