SÜNNITUS

hirm nahkas

11. september 2016

Ma täiesti liialdamata ütlen, et iga jumala kord, kui mulle jälle kuskile mingi imelik valu sisse lööb (mis on iga päev, iga tund, iga minut) siis meenub mulle see, et ma pean sünnitama. Ja see tekitab minus ikka veel kabuhirmu. Ma olin Mari oodates ka hirmul, aga see oli teistsugune hirm, sest siis kartsin ma emaks saada ja kartsin teadmatust ja kõige enam kartsin ma seda, et ma ennast Kardo silme all täis situn. Olgem ausad, praegusel juhul olen ma valmis kasvõi kohemaid Kardo paremale põlvele sittuma ja siis selle pahtlilabidaga mööda esikuseinu kandma, kui see vaid päästaks mind sellest kohutavast paanikast, mis on mul VALU ees.

Nii hea oli esimene kord sünnitama minna. Teadsid küll, et on valus, aga KUI valus, seda sa teada ei saanud, sest kui sa just mingi sadistiga, kes sind päevast-päeva vasaraga alaselga ei peksa ja rekkaga üle ei sõida, siis ei saa sa vist väga sellist valu kogenud olla. Okei, kindlasti on veel valusaid asju inimeste elus, aga mina polnud sellise kõikehõlmava ja hingematva valuga veel mitte kunagi kokku puutunud ja ausalt, ma ei taha ka.

Alguses tundus, et ah, see 9 kuud on nii pikk aeg, et küllap ma lõpuks juba anun taevaisa, et see laps ükskord mu seest välja tuleks, aga näed. Eile täitus 34 nädalat ja mul tuleb okse kurku ja nutt silma, kui ma mõtlen, et ma pean ta sealt välja saama. Ja no selles asi küll olla ei saa, et mul veel piisavalt raske ei oleks, et taagast lahti ei tahaks saada, aga ma olen valmis niimoodi ka terve ülejäänud elu ringi vaaruma ja kannatama hargivahevalude käes, kui ma ainult ei peaks elusat inimest üliväiksest august välja pressima.

MA EI TAHA! MA KARDAN! MA SUREN ÄRA!

Ma tean, et see lapse saamine on ilgelt tore asi ja ma üsna kindalt jään siiski ellu seda tehes, aga see paanika, mis mul sellele mõtlemisega kaasneb, see läheb iga nädalaga aina suuremaks. Ma lausa tunnen, kuidas mu süda hakkab taguma ja matab hinge ja pulss läheb lakke ja pisarad tulevad silma ja… Ma lootsin, et see hirm väiksemaks läheb, aga mida reaalsemaks see saab, et varsti see hetk kätte jõuab, seda rohkem ma kardan ka.

Eriti haige on veel see, et ma ju tean, et kui inimene kardab ja pinges on, siis raudselt ongi veel hullem ja see ajab mind veel eriti paanikasse, sest kuigi ma üritan mitte karta, siis noh…Kas teile tundub eelnevat teksti lugedes, et see mul õnnestub? Lisaks on mulle veel kirjutanud inimesed, et nii paljud naised loevad mu blogi ja seetõttu on mul kohustus mitte ilmarahvale muljet luua, et sünnitus on jube asi, sest siis hakkavad kõik minu süül kartma ja noh, kuulge, mul on niigi raske. Ma ei taha veel seda taaka, et minu pärast on teistel ka hirm. Jeesus küll, peabki olema, SEE ON NII RÄME, kuidas saaks mitte hirmu tunda!?

Siinkohal väike nimekiri, mida ma teeks PIGEM, kui sünnitaks:

  • Laseks enda küünarvarre tellisega sodiks peksta.
  • Neelaksin põlevat mõõka.
  • Hüppaksin langevarjuga.
  • Võitleksin näljase karuga.
  • Kaotaksin kõik oma juuksed eluks ajaks.
  • Kaotaks kõik oma hambad.

Ma võiks sinna loetelusse veel 100 punkti lisada, aga ma arvan, et te saate poindile pihta. MA KARDAN! Ma ei taha, et see juhtub ja nii haige on see, et ma tean, et mul ei ole pääsu. See juhtub nii ehk naa. MUL POLE KUSKILE PÕGENEDA! Ma isegi saan nüüd aru nendest, kes elu eest keisrilõiget tahavad, sest nüüdseks oleksin ma valmis endale selle keisri ise tegema, kui ainult saaksin selle valu osa kuidagi sellest sünnitusvõrrandist välja.

Teate, mis on esimene lause Mari beebiraamatus? “Mul on väga kahju, et sa naissoost oled, sest seda suurem on tõenäosus, et sa pead kunagi sünnitama ja see on JUBE!”. Vähemalt ma olin aus. See oli vist sünnitusele järgneval päeval sinna kirja pandud.

Sünnituse positiivsed pooled: saad lapse, keda sa armastad rohkem kui enda elu ja see pakub sulle rõõmu ja õnne terve ülejäänud elu nii sulle kui ülejäänud perele. Sünnituse negatiivsed pooled: sa pead kogema sellist valu, et ühel hetkel kaalud siiralt iseenda maha nottimist, kui su keha vaid vastavalt funktsioneeriks ja sa ennast üldse veel liigutada suudaksid.

Kui mu eelmise, 2 tunnise sünnituse kohta, öeldi, et see oli veel KERGE SÜNNITUS, siis mis see harilik sünnitus veel on? Või, hoidku jumal, RASKE sünnitus?!

Lisaks jäin ma veel eile mõtlema selle üle, et kas ma kardaks rohkem või vähem, kui ma teaks kindlalt, mis päev ma sünnitama hakkan. Selles suhtes, et siis ma kardaks ainult seda konkreetset päeva ja vb veedaksin sellele kuupäevale eelneva päeva aeda kaevatud augus, kus ma hüsteeriliselt värisen ja endal juukseid peast katkun, aga vähemalt ma saaks siis niikaua mitte karta. Kardo arvab, et teada oleks siiski hullem. Ma ei tea… Ma kardan praegu iga jumala päev. Äkki ma selle remondiga nii väga tõmblengi, sest siis on mul vähemalt midagi teha ja mõte läheb mujale. Sest noh, ülakorrus on peaaegu valmis, aga mina juba mõtlen, et no peaks siis esiku ka valmis tegema ühe hooga ja lisaks panin ma Kardo koos Tampsiga eile ka telekatuba värvima, sest noh… tegevus!

Fuck it. I’m out. 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

126 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Jane 13. september 2016 at 00:21

    Mul oli väga kohutav sünnitus, kestis kokku 33h, sellest 3 esimest tundi olid talutavad valud, edasi läks põrgu lahti. Ma sain kõike, mis üldse sünnitusel saab, naerugaasi, mingeid tablakaid keele alla, epiduraali. Mitte miski ei aidanud, röökisin nii mis jube ja tahtsin ära surra (ma reaalselt mõtlesin, et kui mul oleks püstol, siis ma laseks end mõtlemata maha), lõpuks anti mulle isegi rahustit kuna ma lihtsalt rabelesin ja röökisin ja nutsin. Mäletan et lõpuks (umbes 4 tundi enne lapse sündi) kui sünnituspalatisse viidi, siis hingasin naerugaasi pmt terve see aeg, silmad kadusid ära, nii et ainult silmavalgeid oli näha, tundsin vaid kuidas mind vastu nägu peksti. Olin sünnituslaual ikka mitu- mitu tundi, emakakael lihtsalt ei avanenud, keelati pressida.. rääkisin koguaeg, et mu emal ei avanenud samuti emakakael, et äkki olen pärinud selle emalt. Öeldi et ei ole siin midagi, tuleb ikka ise sünnitada, et iga väikse asja pärast ei tehta keisrut.. lõpuks nende arstide süü tõttu kadusid lapsel südametoonid kõhus ära, kuna laps oli sünniteedes liiga kaua, emakakael pold veel lõplikult avanenud, käsiti mul pressida, aga ma ei saanud hakkama ja enne kui oli liiga hilja võeti vaakum ja tõmmati laps välja, esialgu ta ei hinganud, õnneks hakkas seda suht ruttu tegema, viidi vastsündinute intensiivi, kuid mind kaasa ei võetud, sain alles järgmine päev haiglast välja, et lapse juurde minna. Ma olin üleni lõhki, mind õmmeldi ikka tund aega vähemalt, mul oli nii välimised, kui sisemised õmblused. Mõni aeg hiljem, kirjutasin haiglasse, et soovin oma sünnitus lugu.. ka seal oli kirjas, et mu emakakael on tihke ja tupp on liiga kitsas.. miks mulle keisrit ei tehtud, pole aimugi. Mitmed arstid hiljem ütlesid, et minu olukorras oleks pidanud kindlasti keisri tegema. Naistearstiga on mul ära räägitud, et kui uuesti rasedaks jään, siis saan plaanilise keisri. Ma ei mäleta küll hästi neid valusi, kuid emotsionaalselt oli see minu elu raskeim hetk ning uuesti ma vist seda üle ei elaks.

    • Reply Sannu 13. september 2016 at 11:58

      Jube lugu :/ Mis haiglas sünnitus oli?

      • Reply Jane 13. september 2016 at 23:13

        Järvamaa haiglas..
        Tegelikult ehmatasid arstid ise ka ära, kui lapse südametoonid kadusid. Hiljem tahtis mees kaebuse esitada haiglasuhtes, aga ma olin emotsionaalselt nii läbi, et ei jõudnud midagi teha. Vastusündinute osakonnast saime välja alles kahe nädala pärast peale sündi. Tal oli mingi põletikunäitaja veres. Laps ei osanud imeda ka, seega õppisime seal kogu see aeg rinnaga toitmist. Pidin lapse äratama iga kolme tunni tagant üles ja teda toitma ning puudu oleva osa sondiga mis oli tal maos, juurde andma, pidin teda kaaluma enne ning pärast sööki. Kõik oli väga kurnav, õnneks on see möödas ja enam ei kurda, tegelikult oli see palju lihtsam, kui kohutavat kahest (nüüd juba kolmest) kasvatada :D

  • Reply Kristi 12. september 2016 at 22:33

    Sünnitasin oma teise lapse mône tunniga ja esilekutsumisega. Kôik käis nii kiiresti ja oli tänu sellele väga intensiivne, sest kui valud hakkasid siis olid need kohe 2min vahedega. Lisaks kaalus laps 4,7kg aga elan. :D Õige hingamine ja uutamine aitasid ikka väga palju. ;)

  • Reply Liki 12. september 2016 at 10:21

    Hirm tundub Sul ikka suur olevat. Päriselt ka, teine sünnitus on palju lihtsam ;)
    Mul esimene sünnitus kestis 18tundi, teine sünnitus (kaksikud) oli käkitegu – 2tundi ja lapsed käes, valu oli maximaalselt 1tund. Ma ei ole nõus kandma last 9 kuud – sest lähen ikka ülisuureks ja veereksin ringi, aga sünnitus ei ole nii hirmus, kenasti välja toodud Sul kõik hirmud-pärast on naljakas lugeda.
    Kõik läheb hästi ja ruttu. :D

  • Reply Merle 12. september 2016 at 07:36

    Esimese lapsega polnud mul üldse hirmu. Sünnitus kestis koos pressidega kokku 1o tundi ja 35 minutit. Laps käes olin karjusin, et iial ma enam ei sünnita. Nojah 2 aasta pärast olin ma taas sünnituslaual. Ja hirm oli 2 x suurem. Aga oli ju lootus, et teine sünnitus läheb kergemalt! MA EKSISIN RÄNGALT. Sünnitus kestis 8 tundi ja 56 minutit. Taas see sama mõtetu lubadus, mitte enam sünnitada. Kaks aastat hiljem olin ma taas sünnituslaual. Aga see kord läks kõik umbes 3 korda kauem. Esimest korda läksin 12 märts sünnitus valudega haiglasse. Kannatasin 20 tundi sünnitusvalusi ja siis lõppes kõik. Arst arvas, et saadab mind koju tagasi, et tähtajani aega on ju tegelikult. Läks üle siis läks üle. Teine kord hakkasid valud 16 märts umbes kell 19.00 õhtul ja siis läks taas 8 h aega, et laps sünniks. Nii, et kolmanda lapsega tundsin ma valusi kokku 28 tundi :D NB: Rohkem ma mitte iial ei sünnita. Enne lasen ma emaka suva kollil välja rebida :D

  • Reply Maris 11. september 2016 at 23:19

    Mallu, uuri hüpnosünnituse kohta: http://www.hypnosynnitus.ee/kursuste-test. äkki ei ole veel hilja:)

  • Reply Jana 11. september 2016 at 23:18

    mina kannatasin umbes 10 h valusid ja enam vähem lõpupoole anti naerugaasi ka kuid see ei teinud paremaks vaid midagi peale unisuse ei teinud, pani mind ainult magama sest pool ööd jaurasin kuni laps käes. Laps sündis mul kell 4:26 hommikul. Kui minutiliste vahedega tuhud olid siis selle minuti ma magasin kuni järgmise tuhuni.

  • Reply Pille 11. september 2016 at 22:29

    Ma ei usu eladeski, et sa midagi sellest nimekirjast päriselt laseks endaga teha :D Sest noh… Sünnitamine on looduslik ja loomulik protsess ja organism ja psüühika tulevad sellega toime, aga see sinu värvikas nimekiri seal tekitaks sulle selliseid rämedaid piinu, nii füüsilisi kui psüühilisi, et sa ilmselt lõpetaksid kuskil psühhiaatriahaiglas. Loomuliku sünnituse valud ununevad ikka megakiiresti. Keisriga valutad veel nädalaid. Never ever ei valiks seda vabatahtlikult.

  • Reply Triin 11. september 2016 at 22:21

    Ma arvan, et enda sees pead sa jõudma lihtsalt punkti, kus ütled endale, et saad hakkama! Mina kinnitasin endale, et keegi teine ei tee seda asja minu eest ära, et kui paanikasse lähen, siis on valus ju minul! ning see, milline kogemus mu teise lapse sünd on, on suuresti mu enda mõtete teha. Sünnitused võivad olla täiesti erinevad. Ära lase tekkida negatiivsel mõttel ning hirmul, kinnitadki muudkui endale, et saad hakkama, et usud endasse. Raskel hetkel keskendud hingamisele ning teadmisele, et see läheb mööda. Mina enda sees muudkui kordasin “hinga! hinga!”. Samuti üllatusin, et mind aitab ümisemine ja laulmine.Tegingi pidevalt sellist kurgupõhjast tulevat häält. See rahustas ning aitas hoida hingamist.

    Sa saad hakkama!

  • Reply Pille 11. september 2016 at 22:20

    Tjah. Sa mõtled täiega üle. Ise mõtled omale selle asja nii hirmsaks. Ma raseduse ajal vist vaid paaril korral ahastasin mehele, et issand see sünnitus….. Aga sünnitusel peaaegu et ei mõelnudki sellele, kuidas laps sealt august välja peab saama. Need valud ausaltöeldes ei lasknudki mõelda. Ja no kui see pressimise aeg saabus, siis ok, korraks tekkis see tõehetk, et nonii, NÜÜD peangi ta sealtsamusest välja saama, aaa-aaa-apiii… Aga selleks ahastuseks polnud ka eriti aega ega võhma. Jõudsin endale vaid aru anda, et mida rohkem ma pingutan, seda kiiremini see hullus lõpeb. Ma ootan teist sünnitust ainuüksi sellepärast, et tõestada endale, et saan paremini hakkama ja oskan paremini sünnitada. See valu oli hirmus jaa, aga milleks sellele üldse keskenduda. See on nagunii vältimatu asi. Keskendun siis parem sellele, mis on minu võimuses.
    Minu soovitus sulle: ära mõtle hirmust! Mõtle, et saad hakkama, et seekord oled kogemuse võrra juba osavam sünnitaja, usaldada iseennast ja oma keha jms. Ma küll blokkisin hirmu peaaegu täiesti ära. Oli kaks hetke, kui ma üldse midagi kartsin. Üks oli see, kui käidi küsimas, ks tahan mingeid valuvaigisteid ka ja kõik nood pakutud asjad ajasid mulle hirmu nii nahka, et ma midagi ei tahtnud ja teine oli see presside moment. See kõikvõimaliku tegevuse leidmine mõtete kõrvalejuhtimiseks on hea lahendus. Mõtted ei pea keerlema ainult selle ümber, kuidas laps sealt august välja tuleb. Mõtle pigem üldisemalt… no et lähed sünnitama ja kohtud oma imearmsa Lempsuga, suuna kõik mõtted sinna hetke, kui ta sul juba käes on, kuidas te juba kodus olete jne. Küll sa üle elad :D

  • Reply E 11. september 2016 at 22:12

    Ônneks mul ei olnud raseduse ajal kordagi sellist môtet, et appi ma kardan ja ei suuda. Ma isegi ei möelnud selle peale, et sùnnitama pean. Haiglasse jóudes kuulsin úhte naist karjumas ja siis tuli kúll vãike hirm ja kãed hakkasid värisema ja súnnituse ajal palusin meest, et ta mind koju viiks. Kuid kôik lâks hásti. :)

  • Reply A 11. september 2016 at 22:09

    Ma samas paadis, rasedus sama kaugel. Ja mul on tósimeeli plaan jalad ristis kodus keldris peidus istuda. Kuigi jah ega pääsu tõesti pole ja noh, eks ma siis situngi end täis ja röögin hääle ära ja luban mitte kunagi enam kaitseta seksida aga no fakkit, lapsesaamine on siiski ka imeline, kui sünnitus vahele jätta ? edu ja jõudu, alati jääb üle võimalus oma valus ja hädas meest süüdistada ??

  • Reply Liiska 11. september 2016 at 21:55

    Sul nii tore ämmakas ju! Räägi Triinuga oma murest. Ta on ju super arst ? (Mind toetas iga hirmu ja lolli küsimusega).

  • Reply Piret 11. september 2016 at 21:26

    Mu esimene sünnitus oli 18 tundi ja ma ei osanud ikka üldse kuidagi olla ja midagi teha nii et kogu see protsess ongi mulle meelde jäänud kui 18 tundi pidevat rämedat valu. Teine sünnitus oli umbes 2 aastat hiljem, hirm oli, aga kui sünnitus kätte jõudis, siis esimeste valudega tuli selline zen-olek peale. Sain täpselt aru, et kuidas ja millal hingama peab, tuhudel olid selged vahed, sain aru, millal peab pressima ja üldse oli see teine sünnitus umbes nagu õpikust, sest mu keha konkreetselt mäletas, et mis värk on. Sul pole nende kahe sünnituse vahe nii suur nii et ma arvaks, et seekord läheb asi tunduvalt ilusamini.

  • Reply K 11. september 2016 at 20:50

    Oi ma tean, mida Sa tunned ja mõtled. Kuid minu õnneks olen ma otsustanud, et ei taha seda uuesti läbi elada, ei suuda, ei taha, kuigi eelmisest korrast möödas pea 5 a.
    Kõik sõbrantsid olen enda juttudega sünnitusest ära hirmutanud.

    • Reply K 11. september 2016 at 20:54

      Ahjaa, mulle tehti kaks epiduraali ja ei saanud aru, et oleks mõjunud miskit, lihtsalt nii valus ja paha, et ei kujuta ettegi, et oleks saanud hullem olla.
      Sorry, ei taha su hirmudele kaasa elada, tean, et saad hakkama ja sa pole üksi :)

  • Reply T 11. september 2016 at 20:47

    Tean, mida Sa tunned! Mul eelmisest sünnitusest möödas peaaegu 10 aastat, kestis see 22h ning oli K O H U T A V… lubasin endale, et esimene ja viimane laps.
    Nüüd jooksmas 33 nädal ning järjest enam mõtlen hirmuga, et kuidagi peab ta ju kõhust välja saama. :S
    Ise käisin natuke aega tagasi vettesünnituse loengus, see tundus kuidagi natukene inimlikum, et vbl tahaks seekord proovida seda. Eks näis! Eelmine kord arvasin ka, et tahaks vannis valutada, aga kui aeg käes, siis ei tahtnud sellest kuuldagi.

  • Reply Carry 11. september 2016 at 20:24

    Emm..sa pead vist kellegagi rääkima..ma mõtlen mingi nõustajat, psühholoogi? Sest su hirm tundub ikka päris jube. Ma ise teise lapse ootel, ja esimene sünnitus kestis üle 20 tunni kokku. See ei olnud ilus ega meeldiv kogemus mu jaoks. Väääga valus oli. VÄGA! Aga ma never ei kaotaks nt oma juuksed või hambad kogu eluks :D sünnituse asemel :D. Ja kle.. palu epiduraali siis? Kui sa NII väga kardad, siis ei peaks ju su põhimõte mitte kasutada mingeid medikamente, olema sünnitusvalust üle? Või kuidas?

  • Reply Nimi 11. september 2016 at 19:24

    Mul oli ka sünnitus kiire aga valus.. Nyyd olen uuesti rase ja palju pole jäänud..aga no minu jaoks kõige hullem valu oli see avatuse katsumine!!!
    Deem, kas tõesti pole 21sajandil mingit aparaati selle jaoks välja mõeldud!?!?!
    See oli tohutult valus ja rõve tunne!
    Ma kardan selle pärast nyyd synnitama minna ??

  • Reply Raili 11. september 2016 at 19:20

    Tead mul oli esimene sünnitus 3,5h, teine 2h ja kolmas ka umbes 2h. Esimene oli suhteliselt kerge, pressid olid valusad, kuid muu suutsin üle hingata omas tempos. Teine oli kohutav..lihtsalt jube, olin peale sünnitust nii stressis ja masenduses, kuna tundsin, et vedasin enda keha ja beebit nii alt. Ma nimelt läksin krampi hirmust, mis tekkis tänu kogenematule ämmakale, kes ei osanud mind absull aidata ja vaid ütles, et peabki valus olema, vsjoo.
    Enne kolmandat käisin siis sõbranna soovitusel joogas, kuulasin seal hingamist ja poose ja puha. Sain üle sellest kummalisest HHHAMMMMM-teemast (tead küll). Vaatasin youtubest sünnitusvideoid ja olin nii nii väga lootmas, et saaksin ka vette sünnitada (nagu neis ilusamates videotes oli). Samas iga jumala kord kui läksin sünnitusosakonnale lähemale, olin külma higiga kaetud, pisarad voolasid põski mööda alla jne.
    Kui siis sünnitus tuli, püüdsingi oma keha pidevalt lõdvestada, nagu joogas soovitati. Valu ajal kiikusin jalalt jalale puusanõkse, tegin madalat Uuuuu häält, sest see pidi allpool lõdvestama lihaseid ja aitama avanemisele kaasa…ja usu või mitte – kui ma esimesel sünnitusel kisasin hääle ära, teisel olin vahepeal suisa meelemärkuseta, siis kolmanda ajal tegin kisa vaid selle ühe korra, mil beebi ühe pressiga sündis!!! Mees oli mul kõrval ka nii hämmingus ja pärast pisardasime rõõmust mõlemad. Need valud olid sedasi hingates ja keskendudes ja kõikudes 70% talutavamad, kui muidu kisades ja selili ahastades.
    Ehk soe siiras soovitus – kui sa keisrit ikka ei saa, siis püüa joogaga ja miks itte tasulise ämmakaga, kes omakorda toetab ja abistab.

    • Reply Grete 11. september 2016 at 23:31

      Ma kirjutan alla! Mind aitas ka jooga vägavägaväga! Just see pikk ja sügav hingamine ja ümisemine (võinoh, see hääletegemine)! Ja see muutis suhtumist sünnitusse ja üldse. Jaa!

  • Reply Gerda 11. september 2016 at 19:06

    Rääkides valust, kas tatoveeringu tegemise valu on siis üsna nohu kõige selle keskel? Et tatoveeringut ei kartnud teha?

    Lihtsalt lampi tekkis selline küsimus… see võib vist üsna lollakalt kõlada sinu paanilise postituse kommentaariks. Vabandan ette ära!

    • Reply Mallukas 11. september 2016 at 21:41

      Haha, tätoveerimise “valu” sünnitusega võrrelda on sama hea kui sääsehammustust 5dalt alla kukkumisega :D

      • Reply A 11. september 2016 at 22:26

        A ma võrdleks oma 2h julmi sünnitusvalusid või 5h kestvat jalalaba tätoveerimist, siis ma valiksin esimese. :D kuigi ma tol hetkel küll nutsin ja halasin.

  • Reply Reet 11. september 2016 at 19:04

    No mul raske sünnitus. 43 tundi valusid, tund aega lapse välja pressimist nimg 48 tundi magamata ja kui aus olla siis ma 2.5 aastat hiljem väga seda valu ei mäletagi :)
    Ma pigem olen nõus sama kaua sünnitama, kui kuulaks uuesti kaks kuud iga jumala õhtu beebi kooliku nuttu :(

  • Reply Ma 11. september 2016 at 18:43

    Sind aitab raseduskriisi nõustaja. Mina kavatsen tema juurde minna sama hirmuga.

  • Reply tüdruk 11. september 2016 at 18:24

    Esimene laps sündis 2012 aasta ja valutasin 20h, teine sünnitus kestis kokku 3h ja ma ei tea miks aga mulle sünnitus sobib:)
    Sulle aga jõudu ja ära muretse.

  • Reply Mehhh 11. september 2016 at 16:53

    Ma kardaks korduvsünnitajana ainult seda, et äkki ei jõua haiglasse. Seda üldiselt on teine jne sünnitus esimesest kiirem. Oled valmis kodusünnituseks igaksjuhuks? On Kardo?

  • Reply Tyy 11. september 2016 at 16:28

    Tahan su tuju tõsta sellega, et näidata lisaks valule oli omal ajal veel miljon muud muret lisaks, kuna ajastud ja suhtumised on nii erinevad , siis võibolla on raske ettekujutada. Püüdsin ise oma hirmudega hakkama saada, sellist kõike jagavat infot polnud ja vaid üks sõbranna oli enne mind sünnitanud. No ja suvalise käest ei küsi ka- või no tol ajal nii ei tehtud, polnud kombeks. Haiglasse jõudes esimese asjana peale dokumentide täitmist , tehti “võsa” lõikus. Jeerum millise roostese ja nüri ziletiga mulle läeneti. Tahtsin hoobilt haiglast põgeneda aga mingi mõistuse hääl käskis sinna jääda, sünnituse eest ju ei põgene, mul läheb nende abi tarvis. Oleks teadnud oleks ise oma põõsa püganud! Veider kui kahepalgeline tol ajal need hügieeninõuded olid, samas ajal anti meile sünnitaja meelespea-kus nimekiri kaasavõetavatest ja keelatud asjadest. Kaasa pidi võtma TROINOI, see oli siis rõvedalt haisev meeste odekolonn, mida alkohoolikud hommikuti ajalehekioskist peaparanduseks ostsid. Imestuse peale, miks see, sain järgmisest lausest vastuse- kaenla-aluste desinfitseerimiseks !!! Appi, mis mul elavad seal TARAKANID või ? :) :)
    Ma siin õudustest ei taha kirjutada aga tuju parandamiseks lisasin selle. On teistelgi kindlasti teisigi naljakaid seiku. Kõik venelannad karjusid, ei röökisid Maa-maaa-pa-maa-giiii (ema aita) No jah eesti keeles kõlaks see naeruväärselt ! Andke tuld !

  • Reply Gea 11. september 2016 at 16:12

    Mallukas, ma ei ole märganud, et Sa oleks rasedate joogas õiget hingamist käinud õppimas/harjutamas. See on tõesti väga abiks, päriselt (olen sünnitanud 2 last ja kogemus olemas)! Aga see hingaminevajab harjutamist, et see sünnituse ajal automaatselt tuleks! Soovitan nt Ülle Lemberi perekooli või pelgulinna sünnitusmaja perekeskuse rasedate joogat – võtab ka tublisti hirmu maha. Kõik läheb hästi, aga Sa saad ise kaasa aidata, et läheks eriti hästi.

    • Reply Pille 11. september 2016 at 22:25

      Ma käisin rasedatejoogas ja misiganes kõik. Sünnitusel ma ikkagi ei osanud :/ Kas ei tulnud mulle õigel ajal siis need head nõuanded meelde või tuli tuhu ja halvas mu igasuguse “nüüd hingan nii ja naa” tesotamise võime.

    • Reply Sh 13. september 2016 at 08:18

      Soovitan ka rasedate joogat. Väga chill ja aitab kindlasti. Väga head on Pelgulinna joogad koos loenguga. Esmaspäeval kl 12.30-14.00.

  • Reply Laura 11. september 2016 at 15:09

    See on loomilik, et kardad. Ma olin ka iga järgnevaga hirmust halvatud. Ja Eestis ei saa nõuda keisrit. Palu või maksa ennast vigaseks. Isegi siis ei saa kui eelnev on olnud keisrilõige. Ma sünnitasin peale keisrilõiget 2a hiljem 4.2kg lapse ise.

  • Reply keiss 11. september 2016 at 14:19

    Kas siis etteplaneeritud keisrilõige ei oleks võimalus ? Kui nii väga ikka kardad, siis see võiks ju sulle paremini sobid ? Ma ei tea küll kuidas eestis aga siin soomes olen arusaanud, et kui tõesti ikka nii väga kardad siis see on üks võimalus. 45 minutit ja asi korras.

  • Reply tupsulotu 11. september 2016 at 13:58

    Äkki oleks abi psüholoogist. Selliste paaniliste hirmudega sünnituse ees kindlasti mõni spetsialist tegeleb. Ehk tegutseb mõni neist kusagil perekooli või sünnitusmaja personali osana. Uuri, ehk saavad kuidagi aidata. Kui on foobia sünnituse ees, siis vähemalt kunagi oli see piisav põhjus plaaniliseks keisriks.

  • Reply Krissu 11. september 2016 at 13:56

    Ma megalt kartsin ka sünnitusi, nii esimest kui teist. Esimene laps oli suur (4402g), kogu see värk kestis kokku 36 tundi ja selgus, et see laps ei mahu sealt kuskilt läbi ja tuli keiser teha. Kui kuulsin et läen keisrile, olin niiii happy ? Teise rasedusega olin jälle hirmul, et mis siis saab kui pannakse ikka sünnitama. Olin jälle mega hirmul. Kuidagi oma günekale sain ära mainitud, et tahaksin jälle keisrit, no ei tahtnud arst sellest midagi kuulda algul. Aga lõpuks kui abikaasa ka sõna sekka ütles, siis hakkas asi liikuma. Lapse oletatav sünnikaal oli jälle üle 4.kg ja nii saadetigi haiglasse keisrile. Sealne sünnitusosakonna peaarst ka algul ei tahtnud mind keisrile lasta, et ehk ikka proovid ise ja pole see kõht/laps sul nii suur midad. Nii närvis olin… Aga jällegi, kui abikaasa ka sõna sekka ütles, siis arstide suhtumine ka muutus. Ja ohhh õnne, ma saingi teise lapse ka keisriga! Ja tänu abikaasale sain arstide poolt hii sooja suhtumise, kõik olid nii sõbrad minuga.
    Võtke ikka mehed kaasa ja laske tal ka sõna võtta, vahel on abi! ?
    Mallu, soovin sulle parimat! Hoian pöidlaid ja varbaid, et kõik hästi läheks! Ja lähebki ju tegelt ? sa tead seda isegi ☺

    • Reply Carry 11. september 2016 at 20:26

      Ähvardas arste v :D ?

  • Reply Triinu 11. september 2016 at 13:48

    Soovitan tungivalt sünnitoetaja võtta. Kui päriselt ka peas on sellised mõtted, nagu siin kirjas, siis on ikka täitsa pekkis juba seal kupli all.
    Minul aitas see toetav isik igaljuhul vaimselt ja füüsiliselt terveks jääda. Ei kujuta ette, kui poleks olnud doulat koos homöopaatia, masaaži, seletuste, hingamise ja hea sõnaga.

    • Reply Liis 20. juuli 2017 at 22:46

      Kus sünnitasid?

  • Reply Birx 11. september 2016 at 13:43

    Selle kõige pärast ongi mul laste vanusevahe faking 11 aastat, selle ajaga läheb meelest küll, mäletad et oli jah kole valus aga mind ka õnnistatud, mõlemad lapsed algusest lõpuni kogu protsess 2,5h ja tõde on see mida rohkem sa põed ja kardad seda kauem sa ka sünnitad :(

    • Reply Pille 11. september 2016 at 23:20

      No see pole mingi kuradi tõde. Ma ei kartnud midagi. Kogu aeg olin valmis, et noh, kuna nüüd pressid juba tulevad, et võiks nagu selle valutamisega ühelepoole saada. Aga esmasünnitajana polnud mul aimugi, kui kaugel ma omadega olin ja kokku valutasin 36h, sellest ametlikuks sünnituseks loeti vaid 8h40min. Midagi ma ei kartnud ega tagasi hoidnud, aga neetult pikk ja lohisev protsess oli. Mul muidugi ämmakas palus siiani teadmata põhjustel mul lausa 3h presse tagasi hoida, mispärast kogu see püha üritus selle võrra pikemaks venis. Järgmine kord olen nii palju targem, et kui ikka tunnen presse, siis pressin ja sünnitan kasvõi oma mehe kätele lapse, kui ikka krt ühtegi ämmakat kuskilt võtta pole.

  • Reply keit 11. september 2016 at 13:35

    Mina synnitasin teise lapse epiduraaliga, sest avatust ei tekkinud. See pani kõik plaksti tööle ja tunniga oli avatus täis ja laps synnitatud. Ilma valudeta!!! Vat siis mõtlesin kyll, et see on ikka imeline rohi ja miks keegi peaks yldse selleta synnitama :)

    • Reply Mallukas 11. september 2016 at 13:37

      Ma olen just aru saanud, et epikas aeglustab sünnitust?

      • Reply K 11. september 2016 at 13:54

        Minul ka hoopis kiirendas. See pole vist kuskil kirjas, et raudpolt aeglustab. Olen kuulnud väga palju juhtumeid, kus hoopis tegevus on kiiremaks läinud.
        Ja noh, väheke leevendust oli ka sellele põrguvalule.
        Ma ei tea, kas see sind lohutab, aga ma valutasin ennem kaks päeva kui lõpuks asjaks läks. Ja juba esimese päeva õhtul arvasin, et oi kui jubedad valud. Teisel päeval pandi balloon (sünnitasin esilekutsumisega) ja siis oli juba eelmise päeva valu köömes selle kõrval, arvasin, et nii, sellest enam küll hullemaks minna ei saa. Aga sai… :D
        Kuid olen elus ja tahaks ikka nüüd juba teist last ka, ideaalis kolmandatki. :D

        • Reply Naine 11. september 2016 at 17:04

          Minul ka epidural kiirendas. Või noh ma olin algusest peale kindel, et tahan epiduraali ja kuidagi asi ei edenenud ja siis küsisin seda ja see pani asja kohe tööle ja sünnitasin täiesti ilma valudega, isegi valupoega ei tundnud ja õmblus ka ei saanud. Ma ei saa aru miks Eestis epi nii suur tabu on, kuulen pidevalt kuidas kõik selle vastased ja kõik hullud kangelasemad kes jumala eest epit ei küsi ja vapralt 24 h järjest sünnitavad ja valusid kannatavad. Ei tublid tublid, miks mitte. Aga mina eelistan valuvaba sünnitust ja tänu sellele ongi mul 2 väga positiivset sünnituskogemust. Kujutan ette mis kriitika mind nüüd tabab aga jah elu parim otsus :)

        • Reply Triinu 11. september 2016 at 19:07

          Minul ka epiduraal kiirendas sünnitegevust ja oi kui hea oli lõpuks, valud olid poole väiksemad. Muidu mul oli esilekutsumine ja esimese lapse tavasünnitus polnud pooltki nii valus, kui esilekutsumine.

          • keit 12. september 2016 at 21:19

            Triinu, mul oli sama teema täpselt. Esimene syndis ise ja teine esilekutsumisega, mis oli ikka alguses niiniiiii valus. Aga siis epiduraal päästis mu surmast :D

      • Reply Kertu 11. september 2016 at 14:40

        Üldiselt kiirendab kuna laseb kehal puhata veidi, seega keda saab ilusasti oma tööd teha ja avaneda.
        Mina sünnitasin esimest 40+ tundi ja teist poole vähem.
        Mõlemal sünnitusel tegi epikas imesid. Teisel sünnitusel oli avatus 6 peal mitu tundi. Palusin epikas ja vähem kui tunniga oli täisavatus.

        Esimene sünnitus oli aga nii pikk ja raske, kaotasin 3l verd jne. Seega oli sellest mul paras trauma. Teist last ootama jäädes hakkasin ämmaka juures nutma kuna tõesti olin hirmul selle ees, et äkki surengi ära.
        Sain endale ämmaka, kes tegelebki selliste raskete sünnitustega. Ta aitas mul ikka kõvasti rahuneda, lisaks ka minu journalisse oli suurelt kõik märgitud kuidas teha ning kuidas mitte. Ehk et ta aitas kogu rasedust ja sünnituse ootust mul palju kergemaks teha.
        Vb on sul võimalik oma ämmakaga sellest rääkida ning mitte läbi huumoriprisma vaid päris ausalt, et ta sind siiski kuulaks ja usuks.

      • Reply M. 11. september 2016 at 15:10

        See oleneb sünnituse faasist. Minul ka kiirendas avanemist. Põhjuseks natuke ka see hirmul ja pinges olek – kui sa valust pinges ei ole, saab emakas rahulikult oma tööd teha.
        Epiduraali tehakse, kui avatust on 3-8cm. Vähemaga või rohkemaga ei tehta, siis juba takistab sünnitust (alguses võib aeglustada, lõpus ei tunne muidu presse).
        Jõudu!

      • Reply Sh 11. september 2016 at 19:59

        Mul on ka epiduraal kiirendas avatust. Enne seda oli juba pea 20h valusid, millest pool aega põrgulik, kuid avatud 4 cm!! Peale epiduraali ja kosutavat und sündis laps kenasti ja valudeta :)

      • Reply Madiken 11. september 2016 at 22:21

        Mulle tehti kohustuslik epikas sp, et avatus tekkis liiga aeglaselt (mul oli hüpotroofia ja gbs prst ainult teatud aeg mis ta tohtis veeta kõhus olla). Kell 9 hommikul oli avatus 2 ja kell 6 õhtul alles 4… Siis tehti avanemise kiirendamiseks epiduraal ja tunni ajaga oli täisavatus.

    • Reply Chrissu 12. september 2016 at 07:56

      Selle epiduraaliga on jah see asi, et mõtled kogu raseduse aja, kuidas ei ole vaja, ja ei taha, tahad kange mutt olla ja ilma sünnitada. Mina arvasin ka sama. Lõpuks ma lausa röökisin, et tooge mulle jumala eest see epiduraal nüüd :D

    • Reply keit 12. september 2016 at 21:20

      Seda tahtsin ka öelda, et Itk’s tehti mulle see epikas ja no mitte valutorget ka ei tundnud ma paigaldades. Ainus jama oli see, et siis ei saa enam vette synnitada.

  • Reply Paula 11. september 2016 at 13:13

    Nõus, et sünnitus on kõva väljakutse. Samas olen kahe lapse emana veendunud, et hea eeltööga saab kindlasti vähendada riske ja hirmu, ja loodetavasti ka valu.

    Hea sünnituse valem:
    1) meeskond. Sünnitus on nagu spordivõistlus. Sul on vaja tiimi, kellega see läbida – inimesi, kes tunnevad sind ja teavad sünnituse kulgu, oskavad juhendada, toetada, meelitada, selgitada. Treeneri asemel on lihtsalt oma hea ämmaemand (ja boonuseks veel parem doula), massööri/toetustiimi asemel mees;
    2) ettevalmistused kehale. Erinevad hingamisharjutused (puristamised, sügav kõhuhingamine jmt), vaagnapõhjalihaste harjutused, lõdvestusharjutused. Vahepeal ka natuke “kuiva trenni” (avanemis- ja väljutusperioodil abiks olevate asendite ja liigutustega tutvumist, et need poleks võõrad). Sinu kehal on palju mõnusam sünnitada, kui ta tunneb ennast natukenegi mugavamalt nendes asendites ja tegevustes, mis sünnituse kulgu lihtsustavad. Samas see, mis õpetatakse rasedate joogas, aitab pigem rasedust üle elada, kuid ei pruugi sünnitusel abiks olla. Nii et vaja on ka spetsharjutusi sünnituseks;
    3) ettevalmistused meelele. Natukse teaduslikul moel kirjutatuna:
    Kõige lihtsam on selgitada teadvuse ja meeleseisundi rolli sünnituse ajal platseeboefektiga. Platseebo on teaduses aina olulisem uurimisobjekt, sest see selgitab teadluslikult neid mehhanisme, mis seni kuulusid ainult esoteerika ja muu mambodžambo (või heal juhul psühhosomaatika) valda.
    Näiteks kuidas täpselt halvab pidev hirmu tundmine/sisendamine normaalsed füsioloogilised protsessid ja kuidas positiivne sisendamine seda ei tee. Loogiline ja isegi väheke labane järeldus on: loe ainult positiivseid sünnituslugusid, vaata positiivseid sünnitusvideoid, ületa hirm lõõgastumise, harjutuste ja enesesisendusega.
    Üks hirmu tekkepõhjustest on adrenaliin, mis jõuab meie organismi teadupoolest neerupealiste tegevuse tulemusena. Selleks, et neerupealised adrenaliini ei toodaks, on vaja, et motoorne ajukoor seda mehhanismi takistaks. Selle motoorse ajukoore treenimiseks sobivad suurepäraselt võimlemisharjutused (sealhulgas jällegi jooga, mida ma just eelmises lõigus natuke maha tegin). Väga oluline on, et oleksid nende liigutustega harjunud, sest seda kiiremini saad hirmu ületatud iga kord, kui see tekib.
    4) hubasemaks tehtud sünnitustuba, pehme valgus, oma riided, tuttav muusika jne. Aga see on juba tuntum teema.

    Hirmudega üldiselt maksab tegelda ja sünnitushirmude puhul on võimalik ka üht-teist ära teha. Soovin sulle palju jaksu.

    • Reply Sh 11. september 2016 at 20:02

      Väga head soovitused ja olen täiesti poolt. Loodan, et mul endal ka nendest seekrod abi, sest esimesel korral arvasin, et mis seal ikka, sünnitan nagu iga teinegi. Hirmu ei tundnud, see oli pluss, kuid ettevalmistamata ikka maratoni ei jookse!

    • Reply Grete 11. september 2016 at 23:41

      Tavaliselt rasedate joogas (või vähemalt need, millega mina olen kokkupuutunud ja kus käinud) ikka pigem just keskendutakse sünnituseks valmistumisele, hingamisele, vaimu ja keha julgustamisele ja nii. Ja muuhulgas siis tegeldakse rasedusaegsete vaevuste leevendamisega ka!

  • Reply Ry 11. september 2016 at 13:10

    Ootan teist last,kes peaks veebruaris sündima ja juba praegu hirmutavad mind peaaegu igapäev mõtted sünnitusest.Koguaeg tuleb silme ette esimene sünnitus,mis läks tegelikult ruttu. Uhh mida kõike peavad naised läbi elama!

  • Reply Neiu 11. september 2016 at 12:58

    Kas siis Eestis ei saa ntks erakliinikus enam keisrit planeerida ? Kuskil 6+ a. tagasi mul sõber igatahes keksis, et nemad käisid ÄKKI oli see Fertilitas planeeritud keisrilõikel ( tegu oli esimese lapsega ja naisel oli samuti kabuhirm loomuliku sünnituse eel ), maksid seal mingisuguse summa ( paartuhat krooni ) ja valmis.

    Eks neid keisrilõikest taastumisi ole erinevaid, mul töökaasalne läks loomuliku teed pidi sünnitama, kus siis peale mitut tundi avastati et laps on nö. breeched ja tehti keiser. Järgmine päev oli juba ringi kõndinud ( valudes küll ) aga nädal hiljem polnud enam mingit kaebust. Kiitis igatahes keisrit taevani – oli ikka mitu mitu tundi juba sünnitegevust kannatanud. Tal tehti keiser Pelgulinnas. Ütles igatahtes, et kui veel peaks minema sünnitama, tahab kindlasti keisrit. Talle tundus see kuidagi … rahulikum ja lapse pea polnud hiljem koonuse kujuline jne.

    • Reply Mallukas 11. september 2016 at 13:01

      Fertilitases ei saa enam ammu sünnitada.Aga noh, see koonusekujuline pea on mul kõige väiksem mure (Maril muuseas ka polnud ja ei olnud keiser).

  • Reply Kristin 11. september 2016 at 12:58

    Mina soovitan läbi lugeda ühe väga hea raamatu, millest mul endal eelmise lapse sünnil palju abi oli:
    https://www.amazon.co.uk/Birth-Skills-Proven-pain-management-techniques/dp/0091922143/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1473590205&sr=1-1&keywords=juju+sundin

    Seal selgitatakse ära, mis protsessid su kehas toimuvad sünnituse ajal, miks sa valu tunned ja antakse palju näpunäiteid toimivate tehnikate kohta, mis aitavad ajul valu blokeerida. Põhiline on mitte keskenduda valule, vaid tegevusele, mis sunnib kehal sellelt mõtted eemale viima.
    Täiesti normaalne on ju tegelikult karta, mina kardan natukene ka. Tähtaeg on mul sinuga enam-vähem samal ajal, aga ma tunnen end rahulikumalt, kui ma töötan uuesti selle raamatu läbi ja tuletan meelde, mis mind eelmisel korral hästi aitas.
    Loodan, et mu kommentaarist oli veidi abi ja et sul läheb kõik hästi :)

  • Reply ritsik 11. september 2016 at 12:20

    Ma mõtlesin nii, et see on ainult üks päev minu elust – isegi mitte terve päev, siis on see möödas ja ma ei pea seda enam mitte kunagi läbi tegema.
    Esimese lapsega sünnitusmajast välja astudes mõtlesin, et iial, mitte-mitte iial ma siia enam oma jalgu ei tõsta!! A teise lapse sündides oli tunne, et heh, võiks juba homme jälle sünnitada, ei midagi hullu. Ehk siis kaks aastat on väga hea vahe – emakas on juba korra lahti venitatud ja Lemps poeb välja palju väiksema vaevaga.
    Mine miskisse rasedate võimlemisse ja tuleta hingamine meelde, see aitab ka.

  • Reply Kaire 11. september 2016 at 12:15

    Alati on valikus epiduraal (vähemalt Pelgus oli). Seal pakuti mulle ja anti aega mõelda. Ja kuna ma olin esimese lapsega juba reede õhtust aina hullemini valutanud (laps sündis alles 4 min enne esmaspäeva), siis võtsin süsti vastu. Jäi ainult ebamugavustunne, ei mingit valu. Teise sünnitasin ilma tuimestita ja läks kah sünnitamise isu üle.

    • Reply Kadri 11. september 2016 at 17:32

      Lugesin päris mitmeid sünnitusteemalisi raamatuid. Ina May Gaskinit jm häid autoreid. Lõpuks sattus raamatukogus näppu Ja sünnib inimene, autor g.Abascal, mis võttis minul hirmud ära. Suht vana raamat muidugi.

      Aga tegele oma hirmuga! Ära tee asendustegevusi. Mida vähem kardad ja teadlikum oled, seda parem.

  • Reply W 11. september 2016 at 12:12

    Aga lase keiser teha siis? Või milles asi, kui sa keisrit tahaksid

    • Reply Mallukas 11. september 2016 at 13:02

      Seda ei saa lihtsalt lampi “lasta teha” kui pole meditsiinilist näidustust.

      • Reply lasik 11. september 2016 at 14:22

        Vanasti piisas näidustuseks sellest, kui silmad olid laseropitud. Sul ju ka on mu meelest?

      • Reply Kaisa 11. september 2016 at 20:57

        Keisrit saab teha Tartus, erakliinikus ja tasuline. Kliiniku nimi Elite.

        • Reply kiivi 12. september 2016 at 14:12

          Elites saaks paanilise hirmu näidustusega keisri küll, ma olen täiesti kindel. Ainult, et kui veel mõned aastad tagasi oli keiser seal midagi tuhande euri alla, siis “tänu” haigekassale saaks sealt nüüd lapse kätte 3500 euro eest….
          Kas oleksid nõus pigem kaotama 3500 eurot kui taluma sünnitusvalu? :D
          Muidu kiidan Elitet taevani ja kui see raha kuskil vedeleb, siis no miks ka mitte…
          Keisrilõike puhul muidugi tuleb arvestada pahupidi loogikaga – kui tavasünnitusel lõppevad valud lapse välja vupsamisega, siis keisri puhul valud pärast lapse sündi alles algavad. Ja omast kogemusest võin öelda, et esimesest keisrist taastumine on raudpolt kõige hullem. Aga eks inimesed on muidugi erinevad.

      • Reply W 12. september 2016 at 18:11

        Jah, minu teada ka saab ju vabalt keisrit teha kui soovid, lihtsalt maksma pead

    • Reply Kerttu 12. september 2016 at 14:37

      Keiser on ju samamoodi valus. paljud arvavad, et see mingi valutu viis laps ilmale tuua.

  • Reply Maarja 11. september 2016 at 11:55

    See on küll rumal jutt, justkui peaksid end süüdi tundma selles, et keegi sinu pärast sünnitust kartma hakkab. Hirm sünnituse ees ikka nii lihtsalt ei tule ja sõltub sajast erinevast asjast. Pigem oled oma avameelsusega abiks neile, kes ise ka kohutavalt sünnitust kardavad. Ootan hetkel kolmandat last ja tean vägagi hästi, mida tunned. Mind isiklikult paneb end halvasti tundma just see, kui naised räägivad, et ah, mis see sünnitus ära ei ole, et valu läheb meelest, see on seda väärt jne. See paneb tundma, justkui mul oleks midagi viga, et oleksin oma hirmuga ebanormaalne, nõrk ja mingis mõttes mittetäisväärtuslik naine. Kõik ju saavad hakkama, miks ei peaks mina saama… Nii et minu poolt igatahes suur aitäh selle postituse eest! Kui see hirm püsib ja süveneb, siis soovitan ka nõustajaga rääkida. Minu puhul arvas ta, et aitab ainult see, kui õigel ajal sobivat valuvaigistit kasutatakse ehk epiduraal esimesel võimalusel. Ehk oled sina vaimselt tugevam ja saad teisiti hakkama.

  • Reply Elen 11. september 2016 at 11:50

    Mul oli aasta tagasi sama seis. Iga jumala päev mõtlesin ja kartsin, mis sest et kolmas beebi oli sündimas. Aga kui see päev kätte jõudis, siis see õudne hirm ja paanika kadus ära. Saime hakkama :)

  • Reply Nell 11. september 2016 at 11:49

    Kas sul ei pidanud sünnitoetaja/doulaga kohtumine olema? Ma arvan, et tema oskaks pakkuda meetodeid kuidas hirme vähemaks võtta. Ilmselt tead sa tegelikult ka, et sünnitust ei tee keeruliseks mitte valu vaid paaniline hirm valu ees. Räägi terapeudi või raseduskriisinõustajaga. Need hirmud ja blokid saab maha, suhtle inimestega.

  • Reply An 11. september 2016 at 11:46

    Hei Mallu, minu esimene sünnitus kestis 16 tundi, vot see oli hirmus küll! Siis olin ise jube krampis ja keeldusin igasugustest nõuannetest, mis võiks vähegi leevendada kogu protsessi, lihtsalt vedelesin haiglavoodis ja oigasin, et oi kurat kui suurt valu on võimalik ühel inimesel taluda. Asja ei teinud ka lihtsamaks Pelgulinna sünnitusmaja väga ülbe suhtumisega õed, kellelt midagi küsides hea, et vastu lõugu ei saanud. Aga kui lõpuks sain sünnitustuppa ja epiduraali hakkas asi kiiremini minema, ilmselt kuna see tuimestas ja suutsin natukenegi end lõdvaks lasta.
    Teine sünnitus oli tunduvalt lihtsam, ITK’s oli väga toetav personal ja olin võtnud endale eesmärgiks olla võimalikult aktiivne ja see kogemus endale ja beebile võimalikult kergeks teha. Istusin siis sünnituspalati wc’s ja tuhude ajal lasin muudkui sooja vett kõhule, hingasin ja meelestasin end sedasi, et see on ju ainulaadne ja eriline kogemus! Ja nii see ju ongi. Uus hingeke tuleb sinu juurde ja te teete selle teekonna koos läbi, ole rahulik ja ära loe mingeid hirmsaid sünnituslugusid, mina arvan, et kõik on nii nagu endale pähe võtad – nagu öeldakse – its all in ur head! :)
    Võta seda kui vaimset kogemust, sest seda see ju on, lõpuks on see imeline hingeke su rinnal ja ma pole elus kogenud, midagi erilisemat kui esimene pilk oma vastsündinud beebiga, tema lõhn….see on kordumatu!
    Meelesta end veidi ümber sünnituse osas, kõik läheb hästi Mallu!
    Elan sulle väga kaasa! Pai

  • Reply Madiken 11. september 2016 at 11:43

    Võta siis seekord epiduraal? Mulle vähemalt tehti see sedasi, et “kui uuesti valu hakkad tundma, siis ütle, laseme kohe uue sortsu peale” ? ja epiduraaliga oli küll ka valus, aga mitte selline talumatu loomastav valu, vaid niisama ropendama ajav ?

    • Reply Mallukas 11. september 2016 at 13:03

      Ma Mariga ka anusin epiduraali, aga ei antud :D

      • Reply Naine 11. september 2016 at 17:07

        Huvitav mul võttis epiduraal igasuguse valu ära, isegi ebamugavustunnet ei tekkinud. Ma ei sünnitanud Eestis, äkki siin tugevam kraam :) Siin ei pidanud seda isegi küsima vaid koguaeg pakuti kuni lõpuks võtsin vastu :D

      • Reply meow 11. september 2016 at 21:10

        Sul oli Mariga epiduraaliks ilmselt lihtsalt hilja, kuna sünnitus oli nii kiire.

  • Reply Gerda 11. september 2016 at 11:39

    Oi, minul olid kohutavad valud. Alaseljast lõi kõhtu ja nii korda mööda, vahesid EI OLNUD! Kui kõht toonusesse poleks läinud, siis polekski aru saanud, et millal need tuhud on ja kas üldse on. Julm valu oli. Ma ei saanud liikudagi. Seisin ainult, õõtsutasin ennast küljelt küljele ja hingasin rahulikult ja sügavalt sisse-välja. Epiduraalist ja muudest valuvaigistitest keeldusin. Seda lubasin endale juba raseduse alguses, et kui vaja pole, siis endale igast jama süstida ei lase. Olen enda üle väga uhke, sest tean, et on naisi, kes ei kannata ka kõige leebemat seljavalu ära. Ei karjunud kordagi, ei nutnud, lihtsalt keskendusin. Ja kui tuli välja, et lapse südamelöögid on aeglased ja asi kisub kriitiliseks, siis samuti ei läinud endast välja. Mida mul teha oli?! Oleks ma paanikasse läinud, poleks ma seda last ilmselt välja suutnud pressida. Vaakumpumpa ei tahtnud. Nii ma siis võtsingi ennast kokku, olin nagu vana rahu ise nende jubedate valude keskel ja sünnitasin selle plikatirtsu ära. Esimene laps. Eks väike hirm ole ikka aga olen valmis ja nõus ka sünnitama teist. See sünnitus ja valud on ju tegelikult mööduv nähtus ja sa ei sünnita ju igavesti. :) See nimekiri asjadest, mida sa nõus taluma oled, on kindlasti palju hullemad. :D
    Suur kalli sulle ja keskendu ainult sellele, et varsti saad seda pisikest süles hoida. Selle nimel tasub ennast kokku võtta. Ja no olgem ausad, sul ei jää muud üle! :D :)

  • Reply Kristin 11. september 2016 at 11:37

    Ma olen üritanud erinevate sünnitus lugude ja muu säärasega endale veidi hirmu tekkitada aga ma ei kard ma kardan,et ma olen üksi kodus ja ,et kiiraabi ei jõua õigeks ajaks kuna elan tund kuni poolteist tundi haiglatest kaugemal. Ma kardan veel,et ei saa aru kas on õige aeg kiiraabise helistada ja ma millegipärast KOHUTAVALT kardan keisrilõiget ma ei tea isegi miks.
    Ja kõige rohkem kardan,et lähen enneaegselt sünnitama nädalaid ka alles/juba 32+5

  • Reply Janne 11. september 2016 at 11:35

    Minu esimene läks nii et 16h esilekutsumise tabletiest valud sees ja siis 18h sünnitus valusid otsa. Õnneks viimase 18h ajal oli mees kõrval. Ikkagi kuidagi kergem oli. Teine sünnitus oli nii et esilekutsumine pani emaka tööle aga valusid ei tulnud ja läks hoog mööda, hommikul tehti lootevee kott katki ja ikka ei midagi. Päeval pandi tilguti ja siis hakkas ka tasapisi valus. Kuskil 5-6h sain valutada ja siis oli neiu käes. Aga kõige hullem oli see et tuhud olid ebakorrapärased 3×järjes ja oi kus võttis läbi. Eriti hulluks tegi see et olin üksi, jube masendus tuli peale.

  • Reply Riina 11. september 2016 at 11:35

    Sul on veel aega valmistuda!! Said endale doula? Räägi spetsialistidega, otsi abi, sest sinu kirjutatu ei kõla hästi. Pead ju sellise hirmuga elama max 8 nädalat. See ei mõju kellelegi hästi.

  • Reply sillu 11. september 2016 at 11:33

    Mind aitas mõte, et iga valu saab kord läbi. Mul kestis sünnitus täpselt 24 tundi ja oli mu elu üks kohutavamaid/ärevamaid/vapustavamaid päevi. Ja lõpuks, kui katus sõitis ja ma karjusin, et nad ta lihtsalt välja võtaks, siis lõpuks tõesti sai see valu otsa. Ja algas õmblemine. :-P

  • Reply Kätlin 11. september 2016 at 11:27

    Ma tean, mida sa tunned. Esimene sünnitus oli kõike muud, kui tore? Vms sõna, mis seda “imelist” kogemust iseloomustama peaks. Kohe hakkab mul 37 nädam jooksma ning tead, ma täiesti ignon kõike seda sünnituse värki. Ma ei mõtle sellele detailselt (see on väga raske muidugi mitte mõelda). Ma mõtlen lõpptulemuse peale. Lähen sünnitama justkui esimest korda ( loodan, et seekord ei ole esilekutsumist) ja seepärast ma ei taha ette mõelda. Jube rumal minust, aga tean, et kui ma sellesse teemasse sügavuti laskun, siis olen täpselt sama hirmunul, paanikas ja tahan endal juukseid peast välja kiskuda nagu sa.
    Mehega ootasime väga, et tütar sünniks ( polnud teadlikud kumb sünnib). Aga kui valud olid juba väga suured, siis mees ütles, et:” Tead, ma loodan, et meil sünniks praegu poiss. Et tema ei peaks mitte kunagi nii piinlema nagu sina. “

  • Reply 4x 11. september 2016 at 11:20

    Mallukas, kas sul pole praeguseks veel ühegi doula või ämmaemandaga kokku lepitud?
    Sellise hirmu puhul võib ülipalju olla inimesest, kes teab mida ta teeb ja keda sa usakdad. Praegu on sul veel aega selline sünnitoetaja leida ja temaga mõned sessioonid teha, et su vaim veidikenegi ette valmistada, mingigi usk ja tasakaal leida.

  • Reply K 11. september 2016 at 11:19

    1. mine käi raseduskriisi nõustaja juures
    2. võta eraämmakas, kellega saad läbi rääkida sünnitusplaani ja sinna juba sisse kirjutada, et soovid valuvastaseid vahendeid kasutada. Milleks kannatada, kui hirm on nii suur, aga on olemas nt epiduraal
    jaksu sulle!

  • Reply G.T 11. september 2016 at 11:17

    Minul on küll sünnitusega ilus kogemus. Valu valuks, see saab läbi ja see väike armas olevus kes peale sünnitust su rinnale asetatakse on seda väärt. Ehk minu arvamus ka minu esimese sünnituse tõttu mis oli täiesti loomulik, ilma valuvaigistiteta ja kestis ainult 3h21min. Ma nii tahaks teist last juba, et saaks jälle kogeda ühe mõnusa sünnituse.

    • Reply Pille 11. september 2016 at 23:08

      HAha, hea vaheldus kõigile neile õudulugudele siin :D Kusjuures hoolimata sünnitusvaludest, jäi mulle ka sünnitusest mulje kui millestki ilusast ja mul oli hea meel seda kõike kogeda. Päris palju oleneb, kuidas keegi endale selle suure sündmuse tõlgendab. Kuigi mu sünnitus oli ka pikk ja olin kohati omadega nii sooda kui sooda, siis aeg-ajalt ma andsin endale ikka aru, et see kõik on nii suur ja eriline sündmus. Ja kui laps ära sündis, need vääksud kuuldavale tulid ja.. õehh.. Kõik kole oli korraga möödas ja ilus hakkas :) See tunne, mis siis valdas tegigi sellest sündmusest ilusa! Tol hetkel teadsin, et tahan seda kõike veel vähemalt korra kogeda.

  • Reply Me 11. september 2016 at 11:09

    Sul mingi uuendus blogis? Varem kui tegid mingi posti lahti siis all olid noooled kus sai järgmise loo juurde minna ja eelmise, enam pole :(((

  • Reply Kirke 11. september 2016 at 11:08

    Kõiki neid asju mida sünnitamise asemel teeksid, ei saa sa ju midagi vastu. Aga sünnitusel saaksid väikese armsa beebi :)
    ( mul oli esimene sünnitus 19 tundi ja 45 minutit, mis lõppes erakorralise keisriga )
    Jõudu ja jaksu julguse kogumiseks ;)

  • Reply Kahe Lapse Ema! ;) 11. september 2016 at 11:05

    Tean mida tunned. Mul kestis esimene sünnitus 12h ja teine 23h. Aga noh minu jaoks oli rasedus ikka kordades raskem ja seda mitte 12h ega 23h vaid 2×9kuud. :o Kuna mul oli mõlemi rasedustega neerupais,siis seljavalud olid tapvad. Ma sünnitaks 200× enne kui rase oleks. ? Mõlemad sünnitused olid mul esilekutsumisega,vb sellepärast ka raskemad ja pikemad..Esimesega oli vaakum ja see oli küll jube,ilmselt oli see ka sellepärast,et epituraali sain ja laps ei saanud hingata korralikult. Teisega oli esilekutsumine 38.nädalal ja siis ei saanud,ega julgenud tahta midagi peale naerugaasi mis muidugi ei mõjunud aitas vaid õieti hingata. Peale sünnitusi isegi need õmblused jne ei olnud pooltki nii hullud kui rasedus(ed) ise. Seega mõtle sellele,et jah on küll põrgu valu,aga kui sul esimene sünnitus kestis Vaid 2h siis teine on ilmselt veel kiirem. ? Ja tulemus on lihtsalt võrratu. :) Kuigi jah see valutamisaeg tundub niiiii pikk. Aga edu sulle ja tean,et pead vastu. :)

  • Reply Tiina 11. september 2016 at 11:05

    Mina suutsin alles 5ndat last sünnitades end kokku võtta. :) Kuues oli juba lihtne valudeta ja teadlik- nauditav kogemus ;)
    Edu!

  • Reply Kristi 11. september 2016 at 11:01

    Ma siiski arvan, et sul täitus eile 35 nädalat, sest sa oled minust nädal ees ja mul on kõik kalendris kirjas. ?

  • Reply Kirsika 11. september 2016 at 11:00

    Ei tea kas mu valulävi on niivõrd hea, aga minu arvates see sünnitus nüüd nii hull ka ei olnud. Kokku kestis 15h alates esimesest “valust”. Või ongi nii, et mida kiiremini sünnitad, seda räigem?
    Võra rahulikult, kõik läheb hästi! Öeldakse, et teine sünnitus pidi kergem olema, kuna keegi on neid kanaleidpidi välja tulnud juba ?

  • Reply Mari-Liis 11. september 2016 at 11:00

    Ma tundsin esimesega juba RÄIGET hirmu, mitte isegi emaduse ja kõige hilisema pärast vaid lihtsalt sünnitust, valusid, presse, rebenemist, õmblemist.
    Ei jõudnud ennast korralikult kurssigi viia sünnitusjärgse depressiooni, piima tekkimise (või mitte tekkimise, seoses ilmselt stressiga), katkiste, veriste, verevalumites nibudega, kokkutõmmetega imetamise ajal (ai, kui valulikud!) jms.
    Minu jaoks olidki esimesed nädalad hullemad, kui sünnitus, siis olin nõus mitu korda seda veel tegema, kui see olukorda leevendaks

    Edu!
    Kuhugi põgeneda selle eest nagunii ei ole, elad või sured, aga välja see tuleb?…
    Nii kohutav kui see ka ei tundu… Minu jaoks tundus… JÕHKRALT

  • Reply Lilli 11. september 2016 at 10:59

    See on nii naljakas! :D kuigi ma tean, et sulle see ei ole naljakas ja pooleldi pablan su eest ka! Mulle on ka ette heidetud seda, et sünnitust nii otse kirjeldasin või “liialdades” umbes, et keegi ju ei sünnita siis. Lausa vihaseid teateid olnud tuttavate poolt :D igatahes! Mul on see halvav valu kõik veel meeles, mis peaaegu 2 kuud tagasi oli, aga ikkagi, saad aru, ma olen masohhist! Sest huviga ootan teist sünnitust! Kuna see rets valu oli nii õudne, et lausa huvitav, ku

    • Reply Lilli 11. september 2016 at 11:00

      *huvitav, kuidas järgmist üle elan ja mis siis kõik toimub. :D

  • Reply Annili 11. september 2016 at 10:57

    Ootan hetkel oma esimest last ning olen igasuguseid lugusid sünnitusest kuulnud ja vaadanud videoid ning Briti seriaali ‘one born every minute’ ning siiani hirmu pole nahavahele tekkinud.
    Ma tean, et valus on kohe kindlasti ning mingi pidu ja pillerkaar see olema ei saa aga nagu ennast sellepärast üles kruttima ma praegu ei hakka..
    Tähtaeg on 2. Detsember ning praegu käimas 28. nädal.

  • Reply Monika 11. september 2016 at 10:52

    Noo teisega ma veel nii freaking out polnud, aga vot 3nda lapse sünnituse ees on mul küll pisike kabuhirm, aga eks elab üle. Nii, et dont worry lilleke, saad hakkama ja läheb ka see sünnitus meelest nagu paha uni :D

  • Reply Sandra 11. september 2016 at 10:52

    Uuuhhh ma mäletan,kui ise saatekiri näpus sünnitama läksin.Kutsuti veel esile ja avati ka veed,aga ei midagi..lõpuks kui karjusin nagu loom,tehti keisrilõige.Tänu taevale!!See lõpetas mu piinad ja imearmas poiss oligi käes.Kui nüüd unes näen,et olen rase ja lähen sünnitama,siis ärkan läbi une täiesti paanikas olles ülesse.Kui peaksin kunagi rasedaks veel jääma,siis nõuaksin!! veel keisrilõiget!Mina pole sünnitama loodud.Ilmselt kõlan nagu viimane rongaema,aga tänan ei,mina seda valu enam ei taha!Kui sa nii paaniliselt kardad,kas siis paljalt sinu soovile tuginedes ei saa keisrilõiget teha?:)
    No igaljuhul palju edu sulle!;)

    • Reply Sandra 11. september 2016 at 10:57

      Hah,pelgalt* sinu soovile,mitte paljalt.??

      • Reply Anza 11. september 2016 at 11:08

        Ma pigem sünnitaks, kui laseks end nüsida :D. See on vastik. Ja taastumine ka. Üks laps tuli peale 10h mega valutamist erakorralise keisriga ja teine plaaniline keiser. Vuh vastik :D.

        • Reply Sandra 11. september 2016 at 13:26

          Minul isiklikult läks hästi,valusid peale keisrilõiget polnud ja kepsutasin ringi,aga see ju kõigil erinev.:)

      • Reply Kk 11. september 2016 at 11:35

        Keisrilõiget ei tehta üldjuhul omal soovil. Mul oli esimene keiser ja teise lapse sünnikaaluks ennustati 3600 +- 600 , +600g oleks juba olnud vastunäidustatud ise sünnitamisel kui on eelnev keiser olnud, aga ei arvestatud sellega ja loodeti, et on -600g, sünnitasin seega ise ja tulemus 4200g kaaluv poiss :D

  • Reply Maarja Frei 11. september 2016 at 10:51

    Jaksu Sulle! Pyya mitte mõelda ja tegutseda või räägi hirmust nõustajaga. Need olid soovitused mis mulle anti kunagi.
    Ma talun hästi valu, kuid synnitusvalu on juuuuube.
    Mul esimene synnitus oli 25 ja pool h õudust voodisse aheldatud kuna oli vaja last jälgida jms. Lõppes see igatepidi kärimise ja vaakumiga. Teine synnitus oli lust sellega, pool viis haiglasse ja kuus laps käes. Tehti kohe lahklihalõige suur. Kolmas oli esilekutsumine ja no ausalt, igayhel see pole lups ja lups. Kokku võttis aega neli päeva esilekutsumine ja esimesest päevast saati sain ebaregulaarsed valud. Katsu siis synnitada kui oled mitu päeva valudes ja magamata nende tõttu. Neljanda lapsega ma olin ylihäppi kui mul öeldi, et tuleb plaanitud keiser! Plaanitust sai erakorraline yldnarkoosiga kuid täitsa talutav. Öösel tehti ja päeval juba istusin ja õhtul kõndisin. Ainus miinus, et kohe ei näinud oma pisikest kuid muud viga polnud. Jäid ära eelmised pikad taastumised, tilgad, kokkuõmblemine ja vereylekanded. Nyyd plaanin oma viimast ja viiendat ja no tahan keisrit, synnitada ma never ei taha. See loomulik kogemus pole mulle ega mu kehale :D . Kusjuures ma proovisin seda joogat, hingamist, noustamist, hp terasid ja no koike mis soovitati.
    Ise leian, et kui naisel yks synnitus olnud ja see pole kerge siis voiks halastada ja keisri teha kui tema soov see on.
    Kuid sulle jaksu! Varsti see möödas

  • Reply Liis 11. september 2016 at 10:50

    Õnneks on see sünnitus valu mööduv valu ;)
    Isiklikult ise teise lapsega ei tundnud mingit valu kuna küsisin epiduraali :)
    Laps kaalus 4826 ja oli 55cm pikk .
    Paanitsemiseks pole põhjust sest nagunii sa sellest sünnitamisest ei pääse ;)

  • Reply Marianne 11. september 2016 at 10:44

    Mul oli esimene sünnitus peaaegu 13h. Algas vete tulekuga ja kohe olid 2-3min vahedega valusad tuhud. Ma olin lõpuks nii läbi, et mõtlesin et suren valust ära. Tõsimeeli väga hull oli. Teise sünnituse eel valmistasin ennast mõttes ette, et nii valus on, et tahan aknast alla hüpata ja proovin nii kaua rahulikuks jäädab kui võimalik, et see põrgulik tee üle elada. Terve sünnituse ajal mõtlesin, et see polegi veel hull, põrgupiinad alles tulevad. Tsillisin pikali, püüdsin nii lõdvaks ennast lasta kui võimalik(grimmasse ei teinud ja vägisi hoidsin kõik lihased pingevabad). Presside tulekuga mõtlesin, et kaasa veel ei pressi, hoian jõudu hullema jaoks. :D jäingi seda hullemat ootama, sest mõne pressi hingasin üle ja kaks viimast pressisin ämmaemanda nõudmisel kaasa ja sündinud ta oligi. Peale sündi olin hämmingus, et mismõttes juba läbi, ma ju hoidsin jõuvarusid, et põrgulikku valu kannatada. Mul oli kaks väga erinevat sünnitust, teine poole lühem ja täiesti ülehingatav. Niimoodi võiks veel neid lapsi kümmekond saada, kui neid nii palju kasvatada ka tahaks.

  • Reply Maili 11. september 2016 at 10:41

    Hahaha ? anna andeks, et naeran.
    Sul on maieusiofoobia – hirm sünnituse ees.
    Minus sa küll ei tekita hirmu sünnitamise ees, ma ilmselt lähen joostes sünnitama, olgu nii valus kui tahab aga ma saan hakkama ja saad sina ka hakkama, kindlasti see pole nii hull nagu sa selle enda jaoks teed :D muidugi mul reedel hakkab alles 30. Nädal, vb mõtlen veel ümber sünnitamise osas. Aga no praegu pole minus grammigi hirmu :)

  • Reply regina 11. september 2016 at 10:39

    Ära murets
    mul tähtaeg 13 september
    Igapäev mõtlen ,et nüüd tuleb see hirmus asi ära teha :D

    • Reply Lilith 11. september 2016 at 11:08

      Holy shit ?. Sul ju veel hullem, kui Mallul ?

  • Reply Tyy 11. september 2016 at 10:38

    Kallis taevaisa, aita Mariannil leida suur rahu ja võta ära teda piinav hirmutunne.

  • Reply Kerttu 11. september 2016 at 10:38

    Millisel veidral moel on sul tekkinud arusaam, et keiser Ei Ole valus?
    Ma olin nädal peale keisrit nagu valla sant, isegi köhatamisest mõtlemine oli valus.
    Esimene kord peale keisrit püsti tõustes sööstis alakõhtu selline rebestav valu,et ma olin jumala kindel, et ma rebenen kaheks eraldi osaks kohe.
    Samas naabervoodis isesünnitanu kablutas ringi nagu noor hirveke :)

    • Reply Mallukas 11. september 2016 at 10:57

      Ei ma ei arvagi, et keiser valus pole, aga see on jälle samamoodi valu, mida ma ei tea :D

      • Reply Lilith 11. september 2016 at 11:09

        Igakord tuleb ikka erinevalt sünnitada, siis ei tea seda valu ?.

      • Reply Tyy 11. september 2016 at 11:35

        Minu teine sünnitus oli keiser ja see ei olnud valus, mul oli küll üldnarkoos ja lisaks teti veel 2 lisa opi samaaegselt. Seega kestis titalõikus osa 5 min ja ülejäänud osa 4,5 tundi. Käis minu elu päästmine. Minu kogemuse põhjal pole vaja keisri puhul valusid karta. Karta tuleb muid ohtusi aga siin käib seekord jutt VALUST. Esimene sünnitus kestis 18,5 tundi ja ei läinud hästi ei lapsele ega mulle. Seetõttu ma keisri saingi ja hiljem selgus oli ka põhjust.
        Lapsega kõik super, sünni hinne 9 Arst ütles et kõik temaga maksimum hästi ja 10 ei saa panna vaid selletõttu et oli plaaniline keiser.

      • Reply Kai 11. september 2016 at 12:06

        Mul on olnud kaks erakorralist keisrit. Esimene sünnitus 27h, millest viimased 3 tundi oli täie rauaga piinlemine. Lõpuks siis keiser. Teisega ka üle 24h sünnitus ning lõpuks lõigati ikka lahti. Et siis on olnud “au” kogeda nii sünnitusvalusid kui keisrist taastumist. Keiser on minu jaoks köki-möki sünnitusvalu kõrval.

    • Reply Maarja Frei 11. september 2016 at 11:06

      Inimesed erinevad. Ma iga kord pärast synnitust pole tohtinud istuda korralikult, kyyrus seljaga ringi liikunud pikalt, alt korralikult õmmeldud jms. Keiser on operatsioon kuid olenevalt inimesest ei pruugi see olla sama raske. Mul oli keiser kerge, sama päeva õhtul jalul juba ja ei olnud valu

    • Reply Pöff 11. september 2016 at 11:10

      Minul küll peale keisrit oli väga viis olla. Eks see oleneb ikka inimesest ka- kõik ei ole valla sandid…

      • Reply Kerttu 12. september 2016 at 14:40

        Ilmselgelt pole kõik valla sandid aga kindlasti pole see ka kõigile köki-möki ;)

    • Reply Chrissu 12. september 2016 at 08:16

      Keisri valu on kohutav. Mind viidi 2h peale keisrit sünnijärgsesse perepalatisse, kus oli väga käre õde. Nii kui uksest tuppa veeresin selle voodiga, käratas mulle, et “mis sa vedeled, püsti kohe ja pesema!”. Haava valu oli meeeeeeletu! Ma ei kujuta ettegi, kui ma oleks pidanud ühispalatisse minema. Ma ei suutnud isegi pissil käies pükse alla lasta, jumal tänatud, et elukaaslane seda minu eest tegi, ja pissimise ajal mind püsti hoidis, sest poti peale istumine ei tulnud kõne allagi :D
      See haav tegi kuskil 2 nädalat veel jubedalt valu ennast keerates, kõndides või jumal hoia – number kahel käies!!! Aevastades oli selline tunne, nagu terve see õmblus käriseks jälle lahti. Ja siis see õmblus veel rebenes mul paar nädalat peale sünnitust ja kogu see jama hakkas otsast peale. Aga noh, alles nüüd, 7 kuud peale sünnitust võin öelda, et nüüd on korras, ainult väike tume joon on näha :D Niiet see peab vist küll paika, kui öeldakse, et keisrijärgne taastumine on palju raskem ja võtab rohkem aega.
      Ja mitte keegi ei öelnud mulle enne sünnitust, kui õudne asi on piimapais! :D :D Uuhhhh, tissid kivikõvad, räme valu, koguaeg kõik riided läbimärjad :D
      Ei…kole asi on see sünnitus ja kole asi on see sünnitusjärgne taastumine. Samas ma pean tunnistama, et ma nutsin õnnest, kui mulle peale seda suurt põrgut lõpuks toodi need keisrilõike paberid allkirjastamiseks, ja kui mind selle voodiga sinna opisaali veeretati. Ma pole iial nii õnnelik olnud vist. Teist korda ma isegi mitte ei mõtle enam ise sünnitamisele.

  • Reply R. 11. september 2016 at 10:38

    No eks sellised hirmud sünnituse ees on vast igal rasedal :) Vähemalt mul olid ka :D
    Aga õnneks see möödub ja saab läbi ja elad üle ja hiljem on see lihtsalt üks hetk, mis tuli üle elada :D Ja ikka öeldakse et teine laps tuleb kergemalt, ei tea kui tõsi see on aga vähemalt räägitakse, mul endal praegu üks, mõtlen teisele :D

    • Reply Merit 11. september 2016 at 18:23

      Mul on sama mõte,et läheb meelest ja üle ruttu.
      Sünnitasin 4 kuud tagasi ja ausõna ei mäleta mitte midagi enam sellest.Kohapeal ma muidugi mõtlesin,et annan alla ja miks seda vaja oli :D
      Iga kell võiks juba uuesti rase olla ja sünnitada.
      Sünnitegevus kestis muidu 18,5 h ja algusest peale ca 7 min valude vahedega.

  • Reply laura 11. september 2016 at 10:35

    Mul märtsis see synnitus ees. Ma kohutavalt kardan juba praegu, last tahaks ju v2ga aga miks see synnitus nii valus peab olema. Paljud ytlevad et unustad valu peale seda kui laps k2es aga ma m2letan v2ga h2sti esimest synnitust ja seda valu :D jube

  • Reply keidy-liisa 11. september 2016 at 10:35

    Mul läheb ka hirm iga päevaga aina suremaks kuna sünnitus tuleb aina lähemale. Ja nädalaid alles reedel täitus 22.. :D. Eelmine kord kartsin teadmatust, sel korral kadan kuna tean. Ja ma olin nendes koooohuutaaaavaaates valudes eelmisel korral mingi 10 tundi, enne seda olid üsna tautavad valud paar tundi. Kui ma sel korral teaks et pääseks kahe tunniga siis ma ilmselt läheks natuke kergema südamega. Eelmisel korral kaalusin aknast alla hüppamist kuid oli esimene korrus ja akende ees vist isegi trellid.. :D :D