Täielik preggobrain on – viimased päevad oli mul tunnis sada mõtet, millest blogida tahaks, aga nüüd ei meenu ühtegi. Ma ausalt tean, et raudselt mu tihedad rasedusjutud on lähiajal tüütuks muutunud, aga ausalt ma ei saa sinna midagi teha. Olen 9 kuud saanud hakkama nii, et ma ei karda ja olen seda kõike rahulikult võtnud, aga nüüd, lõpupoole tuleb kerge ärevus sisse.
Seda muidugi juhul, kui kerge ärevuse alla lugeda seda, et ma vahepeal nutma puhken ja olen palju lihtsamini ärritatav, kui muidu. Muidugi mulle ei peagi pähe mahtuma, mis puhul on okei korrutada rasedale, et issand sa oled HIIGELSUUR ja su kõht on ÜÜRATU ja seal on raudselt vähemalt kaksikud. Nagu… rase naine pole migisugune aeda ehitatud kuur, mille mõõte arvustada ja arvata, et see kuuri ennast ei puuduta. Sama lamp oleks suvalisele naisele öelda, et oh jumal, sa tundud niii raske, palju sa kaalud muidu? See oleks kohatu eks? Aga minult küsitakse, et kle mis su kõhuümbermõõt on ja kirjutatakse, et mine seksi oma mehega, saad lapse kätte. Nagu… Mulle pole elusees nii palju keppi teha soovitatud, kui lähipäevadel. Ausõna ma olen kuulnud, et see võib asja kiirendada, te ei avalda mulle selle infoga riigisaladust, aga äkki ma võin ise otsustada, kas ma tahan teie käsu peale püksid maha kraapida või mitte. Ja kui ka otsustan, siis kas ma peaksin seda koheselt jagama, et kus ja mis kell ja mitu korda ja mis asendis, et jumala eest pääseda nendest “hehhhehehehehehee, mine nõua mehelt spermat!” kirjadest.
MUL JUBA ON TA SPERMAT OLNUD!!! Vaadake mind! Ausalt!
Ma poleks iial arvanud, et ma sellist lauset kasutama pean ja üldse ma kujutasin ette, et see postitus saab olema hoopis teise tooniga, aga see on see, kui sa lased lihtsalt mõttel joosta. Insta lähen närvi ära, nagu näha ? Lihtsalt vahepeal on küll selline kuul pähe tunne, et inimesed on ikka täis debiilikud. Isegi sorri ei hakka ütlema, see on lihtsalt tõsi.
Ise vaatan seda pilti ja mõtlen, et okei jah, ilmselgelt on pildil rase naine, aga no need kommentaarid, et hiiglamasuur ja seal on kolmikud ja pole elusees lausa nii suurt kõhtu näinud… Mul tekib küsimus, et näidake mulle siis neid normaalseid kõhtusid, mida vaadates tekib vaid mõte, et ahsoo, näed, lõpurase, normaalses suuruses kõhuga. Mis see standard siis on, mida ma nii kohutavalt ületan, et ma teiste silmis mingisugune emavaal välja näen?
Üldse võiks mingi reegel olla, et asjad, mida sa ei soovi, et sulle öeldakse, ei maksa ka teistele öelda. Et noh, mina nt arvan, et oleks imelik hakata võõraste pilte kommnteerima, et kle maru kuri näed välja, sa peaksid täna mehelt keretäie nu**i küsima. Või kauget tuttavat tänaval nähes käsi kokku lüüa, et issand, sa oled IKKA VEEL sama paks, kui eelmine kord, kui ma sind nägin, üllatav, et sa elus oled, mitte veel rasvumisse ära surnud.
Jajah, ma TEAN et max pseudomured ja hala mul siin, aga paari päeva pärast on mul nagunii ainult titejutu rääkimise tunne peal, seega kaua enam kannatama ei pea. Kuigi pooled lugejad tunduvad nii lollid ja ajavad nii närvi, et vahepeal tekib küll tunne, et pekki küll, vot ei ütlegi teile, millal ma Marta saan ja kas ma enne seda ikka mehelt spermat ka NÕUDSIN või mitte. Mõelge vaid, kui nüüd tänasest kuni uue nädala keskpaigani ei ilmuks blogisse ühtegi elumärki. Mis te siis teeksite, ah?! ?
Nii palju siis sellest, et tulen räägin maast ja ilmast niisama, haha, ei saa ikka virisemata, emm nagu ma olen. Aga vähemalt mul on varsti beebi ja kogu see rasedus- ja sünnitusjutt muutub mulle jälle igavaks ja te ei pea seda enam kunagi taluma. Siis olete siia oodatud lugema nibuprobleemidest ja kaotatud mokkadest. Rohkem lapsi saada ei saagi, mul saavad muidu mokad otsa …
Kommentaarid puuduvad