beebindusest ja ilusast elust

Eile ootasime ämmakat ja mina tundsin ennast äkki jube nigelalt. Käed hakkasid värisema, pea käis ringi, külm, uni. Jäingi pooleks tunniks Lende kõrvale põõnama ja kui ämmaka saabudes ta beebi üles ajas, siis kostus… no ikka hirmus kriiskamine. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et ma pole elusees ühtegi beebit niimoodi röökimas kuulnud. Ta läheb nagu nullist sajani mingi kolme millisekundiga. Jätab vahele igasuguse tasase kaeblemise, kohe ikka täie rauaga annab teada, kui midagi ei meeldi.

Igatahes olin ma just ärganud ja nii külm oli, nina kinni, ohatis tegi haiget, nibud valutasid, jalgevahe kipitas, süda oli natukene paha, janu, külmavärinad ja siis see kohutav röökimine tekitas mulle tunde, et ma hakkan ise ka nutma. Kuidagi selline läbikukkunud inimese tunne. Rebenenud ja valutav ja vihase beebiga ja lisaks hakkasin ma mõtlema, et raudselt nüüd ma ei leia aega veel Marile ka nii palju ja üldse tundusin ma endale korraks mingi mõttetu tondina ja selline kurbuselaine tuli peale.

Ma olin ju harjunud beebiga, kes aina sööb ja magab, nagu Mari oli. Lemps aga tahtis kogu aeg tissile, tegi seal mulle jubedalt haiget, magas natukene (süles, sest maha panna ei saanud) ja siis ärkas röökides ja tahtis jälle süüa. Selle hetkeni oli see nagu kuidagi lihtsasti üleelatav olnud, aga miskipärast just siis, kui see ämmakas teda lahti kooris ja ta röökis ja isegi ämmaemand kommenteeris, et issand kui kuri beebi, siis mul hakkas nii kahju endast. Mida ma seekord valesti tegin?

Neelasin pisarad ja rääkisin ämmakale, et lapse imetamisvõte on vist vale, et mul on hirmus valus ja üldse kaeblesin talle natukene enda hädasid. Selgus aga, et meiega on siiski kõik korras, kaalu oli siis veel natikene langenud, aga täpselt normi piires ja arsti sõnul olla kõik ideaalne. Ta lisas ka, et mul on piimapais tulnud. Ma ei saanud aru, et millest ta räägib, sest mina küll mingit paisu ei täheldanud, aga ta kinnitas, et kohe-kohe paistetavad mu tissid nii üles, et ise ka ei usu. Soovitas lapsele süüa anda, et ta saaks ka võtet kontrollida ja tõesti – beebi ainult neelatas ja piima pahises lausa suunurkadest välja. Oligi vahepeal selle uinaku käigus piima tulnud ja kuiiiidas veel.

See on lihtsalt imeline, sest nüüd ongi täpselt nii, et puugin Lendekese piima ääreni täis, siis ta magab paar tundi ükskõik, kus ma ta panen, sööb jälle, magab ja noh, muidugi kakab vahepeal mehemoodi. Piimast mul puudu pole ja vaikselt hakkab see pussitamise tunne imetamise ajal asenduma vähe teravama noaga pussitamisega, nii et progress seegi. Ainult ma pean ise jälgima, et ma rinnale panemise alguses kuskilt lapse kehaosast kinni ei võtaks, sest ma võin kogemata valusööstuga oma haaret suurendada ja kogemata haiget teha. Endale olen küll teinud, sest see on ikka üks räme valu, ma pean tunnistama.

Mähkmevahetusega ja nabapuhastamisega tegeleb Kardo, sest a)ma ei taha tõusta b)ma ei julge teda ta väikestest jalgadest tõsta ja üldse teda väga väntsutada. Ma kardan teda kogemata pooleks murda, ta on ju niiiiii väike. Jalad nagu väiksed rootsukesed all. Õnneks Kardo on julgem ja tal pole selle vastu midagi – ümiseb titale ja vahetab nagu vana ekspert neid riideid ja mähkmeid.

Ja kui ma eile lõuna ajal ennast läbikukkununa tundsin, siis õhtul tundsin ma ennast nagu supermom, sest kui Kardo kaks tundi tulutult oli Mari magama pannud, andsin ma talle täis söödetud beebi ja läksin panin Mari 10 mintsaga magama. Naljakas oli teda kaisutada, ta tundub niiiiii suur ja päris inimene! Selle ajaga hakkas beebi muidugi miskipärast nutma ja selle vaigistas jälle minu kaisu sisse saamine. Ehhe, ma olen ikka selle maja kõikide lemmik. Jehhuu!

Täna öösel ärkas Lendeke vaid kaks korda, kui ma ei eksi, aga nüüd ta nagu ei hakkagi kohe esimese asjana röökima, nagu keegi teda tappa tahaks, vaid on natukene oma märku andmistes leebem, mistõttu sain talle enne tissigi suhu, kui ta oma kisaga Mari üles ajada jõudis. Väiksed võidud igas päevas öös.

Seega ma saan öelda ikkagi, et mul on suht ühesugused tütrekesed. Eriti täna hommikul, kui ma kuulasin Mari protesti lasteaeda mineku suhtes. Ma saan aru, kust Lende oma kõva häälega kisamise geeni saanud on.

Ühesõnaga, kui minu keha lõpetaks mu ümber lagunemise ja ma saaksin oma beebilõhna nuusida ja oma tütrekesi korralikult musitada, siis oleks mu elu juba ideaalilähedane. Ah, who am I kidding, see on juba praegugi ideaalne! Kellele ikka seda lõhnataju ja valuvaba tutti vaja on. Elu peabki ju natukene väljakutseid ka pakkuma 😀

Aeg läheb edasi, aastad vihisevad mööda, Elionist saab Telia, puldid lähevad väiksemaks, aga minu üsast tulnud beebid on ikka da best! Ma isegi mõistan, miks inimesed mingi 13 last saavad. Nad on armastuse narkomaanid! Või beebipehmuse narkomaanid. Igatahes parem see, kui heronarkomaanid!