Eile õhtul läks mul alakorruse olukord järsku nii valusaks, et ühel hetkel taipasin ma, et komberdan pissilt tulles nuttes vetsust välja ja seisan esikus, et valu tahab silmanägemist ära võtta ja edasiliikumine tundus lihtsalt võimatu. Kardo oli Mariga magama läinud, Lemps hakkas toas natukene tihkuma ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma tahaks, et keegi mind narkoosi alla paneks, et ma ei peaks enam selle valuga elama.

Helistasin isegi ITK’sse, et uurida, kas selline paistetus ja väljakannamatu valu on ootamatult okei, aga selgus, et 3-5 päeval võivadki hakata paranema nn makrohaavandid, mis enne ei pruukinudki häda teha, ega näha olla. Soovitas ennast mitu korda päevas pesta (milline üllatus :D) ja rõhutas, et seksuaalelu pole lubatud. Ma ausalt hakkasin naerma telefoni otsas, sest see oli sama loogiline soovitus, et kui mu käsi hääb hakklihamasinasse, et too päev pole vast mõtet sõrmikuid poodidesse proovima minna.

Mässisin paki külmutatud jõhvikaid rätikusse, istusin oma külma kuhja otsas ja andsin hambad ristis Lendele süüa. Lisaks asendasin ma enda püksid ümber seotud rätikuga, et noh mingit õhuvannilaadset toodet saada ja no praeguseks hetkeks on juba poole parem olla, kui eile õhtul. Ahjaa, ühe paratsetamooli sõin ka sisse nii eile õhtul kui täna hommikul.

Parem on ka tissidel, sest kui ma eile valust halvatud olin, siis ma sain aru, et kuigi ma alakorrusele kohest leevendust ei saa, siis paisu suhtes saan ma ennast siiski aidata. Ma duši all proovisin rindu mudida ja neid tilkuda lasta, aga see piimakogus, mis mu sisse pahises, oli ikka liiga suur. Siis ma mõtlesingi, et mida ma krt piinan ennast, kui mul on ju Medela Swing pump olemas ja natukene võin ma ju ikka pumbata, et enda enesetunnet leevendada, sest ma ei suutnud enam seda kahest otsast valu taluda. See oli tõesti hea otsus, sest sain natukene parema enesetunde ja lisaks oli ka edaspidi imetada natukene kergem, sest enne olid tissid nagu kaks kivitükki, mille külge beebi haakuda üritas. Nibud valutavad muidugi edasi, aga määrin neid Purelaniga, kasutan Multi Mom kompresse, aeg-ajalt viskan rinnahoidjasse kapsatüki ja proovin vaikselt edasi elada, sest natukene paremaks läheb vast iga imetamisega.

Nii nadi on see, et see füüsiline olukord peale beebi saamist nii niru olla võib, Mari ajal küll ei olnud selliseid jamasid. Ma tuletan meelde, et kõige selle jama juures on mul veel nohu ja köha ja ohatis kah takkaotsa, nii et jah. Ei ole see eluke mitte iga sekund meelakkumine. Aga mis siis, et ma valutan ja piinlen ja suren, siis ikka ma pean ütlema, et kle hästi läheb, kui keegi küsib, sest beebi on nii väike ja vaepeal naeratab mulle kavalalt ja võtab sõrmekesest kinni ja täna hommikul ärkasin ma nii, et ühel pool oli beebi ja teisel pool Mari, kes mind kaissu kobas ja musi tahtis. Mis siis, et kell oli viis hommikul, siis ikka oli nii armas! Ja Kardo koristas täna enne mu alla tulemist telekatoa ära ja tegi hommikusööki ja kohvi ja muidu on ju kõik väga hästi. V.a see osa, et mu keha mu ümber maha laguneb :D

14700956_640484992796079_8520783907550241372_o

Kardo läks muuseas just oma rõveda seljatumouriga kirurgi juurde ja lubas mulle pärast apteegist tuua midagi, mida inimesed hargivahele pritsida saavad, kui nende alakeha peale sünnitust surnud on. Ma loodan, et ta sõna-sõnalt oma soovi just apteekerile niimoodi edastab.

Jaga: