AVALDAN ARVAMUST

esimest korda beebita MATKAL

4. november 2016

Kes mind vähegi teab ja tunneb, pakuks raudselt, et minu esimene seiklus ilma beebita saab olema raudselt kuskile restorani punast veini mekutama. Ma ise arvasin seda sama, kuni ühel hetkel avastasin ma ennast hilisõhtut Pääsküla rabast laternamatkalt. Misasi see veel on? Ega ma ise ka ausalt öeldes enne ei teadnud, kui kohale ronisin. Nimelt sain sinna kutse ja mingis meeltesegaduses mõtlesin ma, et see oleks äge idee. Ja noh, olgem ausad, siin ükspäev saadud kommentaar, et ma peaks alla võtma, sest ma olin kõhnana nii ilus, ajendas ka vähe. Trenni ma veel minna ei või, aga kõndida üks inimene ju ikka võib? Seega kutsusin Eveliisi endaga kampa, sest tema ju pidevalt seal Norra lumes sumpab ja seadsimegi sammud Hiiu poole, kus meie kogunemine pihta hakkas.

14910364_1099544543494337_6999419688206783269_n

Alguses olin ma üsna ootusärevil, et mis nüüd saama hakkab. Kõikidele jagati õlilambid kätte ja raadiosaatjad taskusse. Nimelt seisnebki matk selles, et rännatakse mööda erinevaid kohti (eile siis Nõmme ja Pääsküla rabarajad) ja grupijuht räägib siis igasuguseid põnevaid fakte sellest piirkonnast. Nagu ta ise ütles, olla tegu korraga spordi- ja kultuuriüritusega. “Eveliis, ma olen KULTUURIÜRITUSEL!” sosistasin ma uhkelt. “Eveliis, ma olen SPORDIÜRITUSEL!” lisasin ma mõne sekundi pärast järjekordse uskumatu fakti.

matkal

Oi, kuidas ma selleks valmistunud olin. Käisin päeval isegi Johast läbi ja skoorisin endale (ja Marile ja Lentsile) villapesu! Müts peas, kindad käes, sall kaelas ja no täisvarustus! Hakkasimegi siis rivis astuma ja jalutasime metsa. See oli nii naljakas ja isegi muinasjutuline – nagu mingid päkapikud teel kaevandusse.

Mina sattusin täitsa rivi lõppu ja loomulikult hakkasin ma kohe mõtlema, et kui mingi mõrtsukas peaks tulema, siis ta notiks minu kindlasti esimesena maha. Vedas – ei tulnud ühtegi. Jutt Nõmme kohta oli ka tõesti põnev – rühmajuht oli nagu mingi elav leksikon, infot aina voolas. Kuna ma nüüd ise ka Nõmmekas, siis oli tõesti huvitav. Kas teie teadsite, et Nõmmele taheti kunagi lennujaama teha? Ja vahepeal ta rääkis muudest kohtadest kah, ma isegi ei teadnud, et kesklinnas on jõgi voolanud (jõe tänav, khm-khm!). Aeg-ajalt põlesid raja kõrval küünlad ja see kõik oli tõesti super lahe ja täiesti omamoodi kogemus, mis oleks olnud elamusteskaalal 100/100st, kui poleks juhtunud see väike pisiasi, et ma hakkasin üle kere valutama.

Mul on siin üks kommentaator, kes kogu aeg käib inisemas, kuidas ma pole ikka normaalne täiskasvanu ja midagi ma ette ei planeeri ja üldse mu terve eluviis on vale. No vot, kihista nüüd pihku, sest tõesti oleksin ma võinud ette mõelda, et kui ma eelmine nädal ei suutnud poodigi kõndida, siis võib juhtuda, et 2.5 tundi kiirkõndi ei ole veel päris tehtav. Umbes poole tunni pärast tundsin ma, kuidas mu puusad ja vaagen hakkasid tuld välja lööma. Jube palav oli, iga samm tegi haiget, tempo oli peal, lumes sumbata raske ja noh, ma polnud mingi 9 kuud kaugemale, kui Maxima jalutanud. Seega võib öelda, et üritasin haugata liiga suurt tükki.

Kui meile raadiosaatjad kätte jagati, siis tegi rühmajuht nalja, et kui keegi metsa eksib või maha jääb, et siis andku selle abil teistele teada. Noh, piinlesin mis ma piinlesin ja kannatasin valu, mis ma kannatasin, aga kui mul ühel hetkel lisaks valule särgi alt piima nirisema hakkasin, siis tõstsin ma käed, kukkusin elutult lumehange ja sinna ma vedelema jäin. Pidingi siis oma raadiosaatjasse kähisema, et kuulge, ma vedelen lumehunnikus ja ei suuda edasi liikuda. Eveliisi arust oli see naljakas. Tegi pilti ja naeris. Sõbranna missugune!

14937024_1198553133516562_1706258556_n-2

mina surnuna hanges vedelemas

Lõpuks hakkas imelik, et teised mu järele ootama peavad, kraapisin viimased jõuriismed kokku ja sumasin edasi. Mõne aja pärast jõudsime Pääsküla prügilani, kus vapramad mäe otsa ronisid ja mina jälle prügimäe pervel vedelesin, nagu ma kuuluksi sinna. Ja siis ma mõistsin, et ma ei suuda seda retke lõpuni teha. Ma siiralt oleks soovinud, sest see oli tõesti nii lahe kogemus ja tegelikult füüsise poolest ei olnudki nii hullu, kui mu kuradi liigesest välja käivad puusad ja vaagen poleks tuld lööma hakanud. Sest pime mets oli ilus, faktid huvitavad ja mõnus oli ennast niimoodi kambaga liigutada. Oleks ma veel natukene vastu pidanud, oleksin ma saanud metsas küünlavalgel teed juua! Aga ma ei suutnud…

Mul oli nii piinlik sellele mehele öelda, et kuule, ma lahman piima ja kõik valutab, et ma lähen nüüd koju. Parema meelega oleks ma ühes selle laternaga sinna hange vedelema jäänud, aga no ma tõesõna ei suutnud enam sammugi astuda. Seega pidin ennast kokku võtma, takso tellima ja teavitama gruppi, et ma nüüd ära lähen. Nõrk olen:/

Aga kõik olid väga sõbralikud ja ütlesid, et tempo oli tõesti peal ja et esimese korra kohta sain ma niigi hästi hakkama. Seegama ütlen ausalt, et ma tahan veel minna. Mitte küll enam talvel, aga kellel vähegi füüsis kannatab, ma soovitan just talvel minna. Talv + laternad on nii ilus! Ja nad ei silka vaid metsades. Uuel nädalal on nad näiteks kesklinnas, kus pidi ka aeglasem tempo olema. Ja Eveliis plaanib nendega Rummu karjääri minna. Terve kava leiad www.aerobike.ee. Hinnaks on minu mäletamist mööda 10€ inimese kohta, mis pole ju üldse kallis lõbu.

Te oleks pidanud nägema selle taksojuhi nägu, kui teda tellitakse pimeda prügila kõrvale, kus on 15 laternaga inimest pimeduses, nagu mingi sekt või miskit. Aga noh, tore oli, nii kaua kuni ma vastu pidasin. Kui ma kunagi vähe rohkem liikuma harjunud olen, siis lähen uuesti. Soovitatavalt lumeta. Aga teie minge ka, jumala lahe on!

Kardo sai lapsega muidugi imeliselt hakkama, kui ma koju jõudsin, siis nad tsillisid siin rahumeeli. Mina istusin ägisedes maha ja keeldusin liigutamast. Täna kõnnin ma, nagu mul oleks kaks puust jalga ja kaka püksis, aga no vähemalt ma tegin Tootsi stiili, kui tervet ei jaksa, tee pool! Tegin!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

25 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Pille 5. november 2016 at 21:28

    Kas see vasakpoolsel pildil on Argo Aderi kaaslanna v?

  • Reply MarianneL 5. november 2016 at 10:57

    Ma loodan, et sa juba ei kirjutanud kuskil sellest, aga millise sooja pesu sa endale ostsid Johast ja kuidas oli? Olen ka ise otsimas ja vaatasin just sealt, või hoopis Sportlandist..

    • Reply Mallukas 5. november 2016 at 11:02

      Ma ostsin siidi-villa pika pesu – niii soe ja mugav! Soovitan! Aga tark ei torma, ma küsin Johalt, ehk saan oma lugejatele mingi sooduskoodi ka :)

  • Reply Karoline L. 5. november 2016 at 07:43

    Apppiii kui kurb ma nüüd olen, et see Rummu matk on siis, kui ma Eestis pole, nii äge oleks olnud peikale üllatus teha, ja ta sinna viia… Aga see tundub nii vahva olevat, ja Sina Mallukas oled mega tubli ikka, sellise matka pooleldi läbimine on juba võit ja kogemus omaette :)

  • Reply Heidi 4. november 2016 at 23:30

    Ohoo, nii tubli ju! Ise ei saa ega saa sügis-talve perioodil kuidagi välja jalutama mindud, rääkimata veel mingist pikemast jalgsimatkast :)

  • Reply Kristel 4. november 2016 at 16:23

    Loomulikult, ei ole vaja ette mõelda ja kalkuleerida veel vähem endale aru anda, mis on mõistlik ja milleks valmis oled. Sedasi mõtlematult külmetades on paljudki plaanist last rinnaga toita ilma jäänud. Pihku naeravad vbl su sõbrannad.

    • Reply Mallukas 4. november 2016 at 18:28

      Ma ütlen sulle praegu siin kohe ära, et su kommentaarid on nii tarbetud ja mõttetud, et sellest saab viimane, mis ma üles lasen :) Ma mõistan, et mina sulle ei meeldi ja sul on IGA asja kohta midagi iniseda, aga selle kohta on hea ütlus: penid võivad akna all vinguda, aga minu õigus on aken kinni tõmmata kui tahan :D

    • Reply Signe 5. november 2016 at 12:21

      Milline sõna lausest “soe pesu” sul arusaamatuks jäi?

      • Reply Signe 5. november 2016 at 12:22

        Vabandust villapesu.

    • Reply no 8. november 2016 at 13:15

      jah,tegelikult nõus. need, kes tagant kiidavad su suurt vaprust ja tublidust, on tõesti need kõige hullemad – kahepalgelised sõbrannad, kes kommentaariumis sõbrannatavad, aga tegelikult elavad su blogi kaudu nagu reality tv-le kaasa…”et ometi midagi juhtuks, midagi põnevat, midagi halba…küll siis saaks kaasa kannatada”. mõni järsk kuid aus ja üdini õige nõuanne aga ei kõdita su eneseuhkust ja lastakse potist alla seetõttu.

  • Reply Eveliis 4. november 2016 at 15:28

    Sa pead ju tunnistama, et see lumme kukkumine ja “suremine” oli naljakas, ja tubli olid sa poole rehkendusega tõesti. Mina ei oleks hakkama saanud kui oleksin kolm nädalat tagasi sünnitanud ja vähe liikunud. Väiksemastki künkast üles liikumine võttis mind algul ähkima nagu oleks hing paelaga kaelas. Seega ole uhke enda üle! Selle tempoga nii pikk maa lumes sumbata – thumbs up:)

  • Reply i. 4. november 2016 at 15:04

    Kesklinnas voolas Härjapea jõgi (Härjapea tänav, khm-khmm).

    • Reply T. 6. november 2016 at 12:38

      Härjapea jõgi siiski mööda Härjapea tänavat ei voolanud. Jõgi algas Ülemiste järvest, läks üle Juhkentali, Gonsori jm tänapäevaste tänavate ja suundus mööda praegust Jõe tänavat Tallinna lahe poole.

  • Reply Maria 4. november 2016 at 13:50

    Soovitan rummu karjääri minna jaaa. See tahetakse kinni panna vb varsti enam ei saagi sinna minna.

  • Reply Kätlin 4. november 2016 at 13:38

    Nii lahe üritus! Esimene lumi on nii ilus, et alati tuleb tahtmine sellest maksimum võtta, aga ei tea kuidas. Nüüd tean kuidas midagi sellist teha, mis pakuks meele-ja hingerahu. See matk oleks kui kirss tordil minu jaoks!

  • Reply m. 4. november 2016 at 13:11

    Oi kuidas ma oleks eilsele matkale tahtnud tulla/minna. Oleks vaid sellest varem kuulnud! Ja just talvisel ajal, kui lumi maas. Nüüd võtan plaani ja korraldan sellise matka ise, nii tarka juttu kindlasti ei kuule, aga kui “tervet” ei saa siis “pool” sobib ka ;) Su postitused on mõnikord ikka nii inspireerivad! :) Nt su koristamistuhinad on ka mulle mõjunud :)

  • Reply väga väga naine 4. november 2016 at 13:00

    Oo, palju õnne julguse ja visaduse ilmutamise eest!
    Ja tõesti. See tundub lahe. JUST lumega eriti =)

  • Reply Mari 4. november 2016 at 12:49

    Tundub vaga lahe. Kas keegi teab, kas ka inglise keelseid selliseid matku tehakse kuskil Eestis?

  • Reply Kreete 4. november 2016 at 12:40

    Haha! Nii tubli oled! Enamus inimesi vist mökutaks kodus edasi. Kui Eesti poole suuna vôtan siis tsekin nad kindlasti üle! Mulle hullult meeldib matkata. Nii hullult isegi, et märtsis Everesti baaslaagrisse matkama!

  • Reply E. 4. november 2016 at 12:36

    Mina nägin teid! :D Täpselt niiviisi te välja nägitegi, nagu päkapikud oma laternatega hanereas. :D

  • Reply Angelika S 4. november 2016 at 12:35

    See Rummu tundub nii lahe. Tubli oled Mallu ;)

  • Reply Minna 4. november 2016 at 12:14

    Viimane lause tekitas mul tilgad püksi ????

    • Reply Geir 4. november 2016 at 12:32

      sama :D

  • Reply Katrin 4. november 2016 at 12:13

    issand, kui äge! ma tahan ka sinna Rummu matkale minna :D

  • Reply Airi 4. november 2016 at 12:11

    Nii äge mõte!

    Mina ilmselt võtan sammud poodi ja lähen laternaid ostma, sõbrad ajan ka teleka eest lahti ja vean nad metsa!
    Tallinn kahjuks jääb veidi kaugeks, aga meil siin metsa küll :)

    Tead, ka see puusavalu on seda väärt! :)