KURB ON OLLA

aitäh, papake!

30. detsember 2016

Mu ema andis mulle jõululaupäeval ühe luuletuse, mille ta oli papa asjade seast leidnud. Pole vist vaja öelda, et ma nutsin endal silmad peast välja, kui ma seda paberit käte vahel hoidsin ja kujutasin ette, kuidas mu papa 13 aastat tagasi mulle need sõnad oma trükimasina peal valmis toksis. Minu armas papa.

unnamed-3

Mõnes mõttes oli see tema kirjutamine sama, mida mina teen. Jah, ma kirjutan muidugi igasuguseid asju, aga mõelda, et kunagi loevad minu lapsed ja nende lapsed ehk neid kirju ja häid soove, mis ma neile kirjutanud olen, kui nad lapsed olid, oeh. See tunne on sama hindamatu, kui minul oli tunne papa luuletust mulle lugeda. Ma arvan, et ta kirjutas mulle selle siis 13daks sünnipäevaks ja nüüd, 13 aastat hiljem võin ma öelda, et papa soovid on tõesti täide läinud!

Mu anne, ütleme, et selleks on siis kirjutamine ja kirjutamisest rõõmu tundmine, on tõesti asi, mida ma olen jätkuvalt teinud ja mitte lasknud sellel andel hääbuda. Ka elurõõmu on mul kamaluga!

Mu elu eesmärk ei ole kindlasti välimusele suunatud, ma olen selles suhtes üsnagi rahujalal endaga. Ja noh, papa teadis kohe ära, et mingit ilublogijat minust ei saa!

Ma annan endast kõik, et olla lähedaste suhtes tähelepanelik ja abistav, tõesõna. Ja kui aega ja ressursse üle jääb, siis teiste suhtes kah!

Ma üritan olla vähem isemeelne ja rohkem rõõmsameelne ja sallivam. Nagu ma eelmises postituses ütlesin – et ma alati ei oska, aga loodame, et kui ma papa vanuseks saan, siis ma olen juba sama imeline inimene kui tema!

Mu töö tõepoolest on nii meeldib, kui ka ühtaegu tulus!

Ja mu kodu on lillede ja aiaga, sest paneelmajast saime me vehkat tehtud ja “kivitallis” enam ei ela. Hoopis metsatukakese kõrval.

Ka viimane rida on tõeks saanud, sest esiteks ma tunnen iga päev kodus, kuidas mu lapsed mind armastavad ja teate, see on mingi ultimate level armastust. Nad vaatavad sulle silma ja nende silmis on kõige suurem usaldus, siirus ja armastus, mis universumis olemas on. Ja siis ma vaatan Kardot, kes on valmis minu ja meie laste nimel tegema kõike ja andma endast kõik ja loeb mu mõtted ja MUDIB MU VARBAID (:D) ja ütleb, et ma olen maailma kõige ilusam ja andekam ja parem ja asjalikum naisuke, siis jah, raske on mitte tunda seda armastust.

Ning muidugi teie, mu blogilugejad. Jajah, on mingi väike protsent neid, kellele ma ei meeldi, aga sitta mul sellest. Tuhanded ja tuhanded inimesed annavad mulle igapäevaselt positiivsust ja ma tõesti tunnen, et mind peetakse kalliks ja armastatakse ka nende poolt, kes ma isegi oma silmaga näinud ei ole, ja vot SEE juba on midagi! See annab powerit.

Seega aitäh, kallis papa. Sinu soovid on täide läinud :)

pix26fev_original

Ps! Kui sa juhtumisi sealt taevast, või kus iganes sa nüüd tegusid korda saada, mind vaadanud oled nendel hetkedel, kus ma olen räige persevest olnud, siis anna andeks. I’ll try better!

Ps2! Vähe ma nüüd ei tihu oma silmi peast välja!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

13 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Katrin 2. jaanuar 2017 at 08:21

    ma arvan, et seal teavas on su papa sinu üle uhke! :)

    (kusjuures, kui ma seda luuletust lugesin, siis lugesin seda nagu check-listi, elueesmärk – check! järgimine – check! järgmine – check! jne :D)

  • Reply Carry 1. jaanuar 2017 at 21:55

    ???

  • Reply Andrea 1. jaanuar 2017 at 20:28

    Armas papa kirjatükk:)

    Kahjuks ma taas jälle kord Sinu siiramaid positusi ja nende kommentaare lugedes natuke pettusin. Aga mis Sinul sellest, et keegi Maarjamaa avarustes arvab ja tunnetab elu teisti:)

    Kardan, et papa head nägemused ja soovid Sinu osas peavad veel ootama ja Sina kasvama-küpsema:) Minule paistab, et tegelik rõõm, mida papa Sulle soovib, on täna siiski veel kahjuks üksnes pealiskaudne trall ning Sinu isemeelsus paraku ületamatu vall. Õnne uueks aastaks, tarku, hingestatud ja avardavaid kogemusi ja äratundmisi:)

  • Reply Relika 31. detsember 2016 at 17:02

    Täiuslik!

  • Reply Kiisukeauh 31. detsember 2016 at 09:09

    Võrratult armas!

  • Reply Karolin 31. detsember 2016 at 03:44

    Nii siiras ja armas tekst. Luuletus rääkiski juatkui sinust nii, et ta oleks nagu ette teadnud, mis su elu toob sulle. Kõige meeleolukamat aastalõppu ja veel meeleolukamat uut aastat Sinule ja Su perele! :)

  • Reply M. 31. detsember 2016 at 01:12

    Oeh see südantliigutav tekst ning armas pilt Sinu papast pani mindki nutma :( Olen 6 aasta jooksul jäänud ilma kolmest oma imelisest vanavanemast ja hetkel seda kirjatükki lugedes meenusid nad taaskord ning nende heasüdamlikkus. Vähemalt on meil neist ilusad mälestused. :)

  • Reply Triinu 31. detsember 2016 at 00:27

    Sa oledki kuradima lahe ja vahva inimene ja mis viga sinusugust siis armastada?;)

  • Reply Maria 31. detsember 2016 at 00:01

    Su papsl oli nii soe silmavaade.
    Võta seda niimoodi, et sul oli võimalus temaga oma elu jagada!

    • Reply Mallukas 31. detsember 2016 at 00:10

      Just :)

  • Reply K 30. detsember 2016 at 23:51

    Lugesin su postitust ja jõudes su papa pildini läksid silmad järsku märjaks ja tuli tohutu igatsus peale.Mu mõlema vanaema surmast on möödas varsti juba 20 aastat aga siiani on mälestused nii selged ja helged.Õnnelikud on need kellel on vanavanemad! Armastage ja hoidke neid kuni teil on see võimalus!
    Oeh,nüüd tihun nutta nagu väike laps… ?

  • Reply Triin 30. detsember 2016 at 23:32

    Minul tulid ka pisarad praegu .nii nii armas papa sul :)

    • Reply Mallukas 30. detsember 2016 at 23:45

      Jaa oli küll :)