Räägime siis natukene oma elust ka, et teile teada anda, et ma olen elus. Ausalt!
Sõbrapäeval oli tore õhtusöök sõpradega, aga ei miskit erilist. Isegi lilli tõi Kardo mulle eile, mitte sõbrapäeval. Samas tõi ta alles mõni päev tagasi ka lilli, seega kurta nagu ei saa. Mis eriline päev see sõbrapäev ikka on, sõbrad on igal päeval kallid. Isegi ilma “head sõbrapäeva!!!” smside ja muu sääraseta. Kuigi ma ei ole kindel, kas enam tänapäeval üldse neid smse saadetakse.
Elust siis veel nii palju, et ikka veel on elukorraldus selline, et avan silmad, pilgutan ja lambist on juba öö. Päevad lähevad nii kiiresti mööda ja nii raske on jõuda enda asjadega ühele poole. Aga küllap ma jõuan, lihtsalt olen praegu natukene aeglasem, sest mu tegusid takistavad mu uued ideed, mis tulevad nii suure pahinaga peale, et ma pean neid lausa maha suruma, sest ma ei jõua ju kõike korraga teha.
Esiteks peaks vist rääkima sellest, et Naistelehe ülemus ütles mulle, et kuna ma märtsist Naistelehte tagasi lähen, siis otsisis ta uue kolumnikirjutaja. Mina vastasin, et see on muidu kõik tore, aga selline asi, et ma ikkagi ei lähe tagasi. Noh, eelpool mainitud põhjuste tõttu – kiire on! Ja ma eelistan pigem seda, et mul on kiire enda asja ajades, mitte kellelegi teisele tööd tehes. See ei tähenda, et ma ei oleks tänulik kõikide nende aastate eest, mis ma Naistelehes olin. See andis mulle kogemuse ajakirjanikuna, see andis mulle palju megalahedaid kolleege, see õpetas mulle natsa rohkem kirjavahemärkide kasutamist ja üldse oli mu esimene päris-päris-päris töökoht. Oeh, kahju on kohe seda otsust vastu võtta, aga elu läheb edasi ja ma olen otsustanud, et ma ei taha olla Mariann Treimann Naistelehest, vaid Mallu, noh, see kes seda Malluka blogi kirjutab.
Teate, kust ma selle tõuke sain? Lugesin siin ükspäev vannis Mihkel Raua raamatut TEIST korda üle ja jäin mõtlema, et jah. Mihklil on õigus, ajada tuleb ikka oma asja, mitte teiste asja. Seega jah, tänks Mihkel, ma olen nüüd ametlikult kahe lapsega töötu naine. Parem oleks, et ta nüüd vähemalt pildistamagi tuleks, saaks vähemalt 40€ teenida. Aga raamatut soovitan kõigil lugeda! Ma tahtsin sellest pika postituse teha, aga arvestades seda, et mul pole aega peadki pesta, siis võite selle postituse endale ette kujutada ja võtame selle lihtsalt nii kokku, et väärt raamat on. Mulle andis palju mõtteainet ja noh, tegi töötuks 😀
Ma olen kuidagi nii emotsionaalne selle koha pealt, sest tegelikult suur osa minust kardab täiega. Öelda lahti “päris” tööst ja kindlast sissetulekust ja vahetada see millegi vastu, mis on täitsa minu oma ja minu teema. Ütleme nii, et ma saan siis öelda, et mu visiitkaart ei valeta. Mariann Treimann – blogija. See blogi ei jää muidugi mu ainsaks väljundiks, sest juba paari kuu pärast saan ma teile jälle tutvustada midagi suurt ja lahedat. Ma ei jõua ära oodata! Suure emmi show on ainult üks väike killukene kogu sellest lahedusest, mis ma tegema ja toimetama hakkan!
Muidugi ei ole kuskile kadunud ka pildistamine, ikka veel armastan seda nii kohutavalt palju, et tahaks appi karjuda. Kuidas ma saaksingi seda mitte armastada, kui iga pildistamine annab mulle kogemust, mõtteid ja inspiratsooni juurde. Ja teate, mis on nii naljakas? Kuidas ma päriselt ka armastan võõraid lapsi! Kõlab nagu mingi imal jutt, aga käsi südamel, nii on. Veel viis aastat tagasi kuulutasin ma uhkelt kõigile, et iuu lapsed, mulle ei meeldi lapsed, ma ei taha lapsi. Siis sain ise lapsed ja mõtlesin, et okei, enda laps on imeline, teised on ikka suht… neeh. Ei tekkinud mingit mega emotsiooni. Ja nüüd… ma ei tea, mis juhtunud on, aga need beebid, kes minu juurde tulevad, võeh, mul pole sõnu! Nii õrnad ja pehmed ja uued ja haprad ja armastust täis. Vaatan neid, ja vaatan nende vanemaid ja mõtlen, et elu on ilus ja imeline. Nii palju vahvaid lapsi, nii palju TERVEID lapsi, nii palju armastust.
Beebid on lihtsalt imelised. Ma kõlan nagu Kardo ema, aga tõepoolest on tal õigus, kui ta ütleb, et lapsed on alati õnnistuseks. Ja minul on päriselt au neid uusi ilmakodanikke näha ja paitada ja sülle võtta ja pildistada. See on nii lahe, et vanemad mind usaldavad seda esimest elukuud jäädvustama. Kuigi ma ei ole ju proff, siis ma proovin ja pingutan ja arenen. Aitäh kõikidele emadele, kes minu juurde tulnud on ja suured tänud ka neile, kes veel tulevad. Ma tutiplutitan teie tittesid nii et paha hakkab!
Rääkides veel pildistamisest, siis ma ausalt heldin selle peale, kui imelised sõbrad mul on. Tõesõna nagu… Näiteks teeb üks mu sõber Liis kotttoole ja ma mainisin talle, et tahaks ühte tellida, mille peal hea beebisid pildistada oleks. Teate, mis ta vastas? “Ee.. mis sa arvasid, et ma sulle kingituseks tuua tahtsin?”. Ta oli selle mulle juba valmis teinud! Ja kui ta tuli oli tal veel kolm komplekti beebitüdrukutele kaasas. Nagu… appi, kui ilusad! Ja kirsiks tordil oli ta vanaema(!!) teinud veel väikse jänku, millega titad poseerida saavad. Millega ma sellised sõbrad ära teeninud olen? Kui teie ka sellist lahedat kott-tooli soovite, siis FBis BIINI lehelt saab!
Hämmastaval kombel on mul veel sõpru… haha! Mõned on sellised, keda ma isegi ei tea! Sain mina smsi, et mulle on pakk. Läksin siis automaati ja pakist tuli välja HUNNIK IMEILUSAID BEEBIPROPSE! Keegi oli need minu pildistamiste jaoks teinud! Ma pidin jälle nutma hakkama, niii imeline kingitus ja suured-suured tänud, kes iganes sa ka poleks. Sa tegid mu nii õnnelikuks ja ma ei jõua beebisid ära oodata, kellele neid selga, jalga panna! Päriselt nagu, kui ma mõtlen, et keegi võõras istus kodus ja minu jaoks neid asju tegi… *pisar*.
Ja et vähendada seda karjuvat ebaõiglust, et mu stuudios on vaid tüdrukutele palju asju, siis Molami käest saabus eile uus voodi väikestele poistele! Imeline! Mu ümber on nii palju andekaid ja ilusaid inimesi, et ma tunnen, kuidas see imelisus mulle ka natsa üle tuleb :D!
Ühesõnaga sellist elu ma siin elan. Kiire on, ise olen töötu nagu vana mees. Muidugi on võimalik, et ma olen teinud töölt ära tulemisega suure vea, sellisel juhul puhul lõkkele enda staarkerjuse staatuse ja hakkan teilt eurot lunima. Praegu veel saame hakkama 😉
Lõpetuseks rõõmuhõise: mul on nelja päeva pärast sünna! Jeeeee! Elu on ikka ilus, raisk! Esimese sünnakingi sain ka juba kätte, uhiuued ECCOD!
Kui palju mu lugejate hulgas on neid, kes loobusid palgatööst enda asja ajamiseks? Ja kui palju on neid, kes seda teha ei tihka?
81 kommentaari
Olin kolm nädalat haiguslehel lapsega, mis andis mõtlemisaega ja -ainet. Täna naasesin tööle.. ja andsin lahkumisavalduse sisse. Hüvasti palgatöö! Tere tulemast Mina ja kõik see, mis mulle elus oluline!
Mallukas, Sa oled Chrissy Teigen’iga sarnane ?
Mina just eile saatsin ära lahkumisavalduse, et endas seda hirmu tekitada ja et ma lõppude lõpuks läheks ja leiaks töö, mida ma armastan. Ehk siis 10 aastane staaš toitlustusteeninduses- tsau plau! Ja teretulemast (võin ju unistada) Uus mina-meigikunstnik. ?
Ma olen ka nii õnnelik, et olen leidnud selle Oma asja! Nimelt töötan küünetehnikuna. Käisin juba gümnaasiumi kõrvalt koolitustel ning harjutasin sõbrannade peal. Ma ei kujutaks ette, et oleksin palgatööline E-R 8-17.00. Hetkel on ikkagi ajaline vabadus – saan ise määrata mis päevadel ma tööl olen, kaua ma olen jne. Koguaeg on uued koolitused, uued ideed disainideks jms. Töö tulemust on kohe näha ning on väga vaheldusrikas – kõikide küüned on erinevad ja disainisoovid on erinevad 🙂
Paljusid vist hirmutabki kogu selle ettevõttega tulev paberimajandus, raamatupidamine jne. Mulle tundus ka alguses OÜ tegemine veidi hirmutav – ‘ma ei tea ju sellest midagi’. Aga tegelikult seal ei ole midagi keerulist ning raamatupidaja on alati abiks kõikide küsimuste korral 🙂
Eks igal pool ole omad plussid ja miinused. Kui oled palgatööline, siis üldjuhul kodus tööasjadega tegelema ei pea (on erandeid muidugi), samas kui mina pean ikkagi klientide kirjadele ja küsimustele vastama, olgu siis kell 11 hommikul või õhtul 🙂
Mõtlen ka just mida teha lapse kõrvalt, kes läheb mais lasteaeda ja emapalk ka varsti otsas. Olen õppinud ja töötanud raamatupidajana, aga no ei meeldi nii puine on see amet. Igav ja rutiin. Tahaks teha midagi mis mulle endale ka meeldib! Nagu teeks asja kirega ja armastusega vot see on minu asi. Ei tea mis asi see võiks olla, aga olen mõelnud turunduse valdkonda või üldse õmblemist õppida ? Eks see näha ole. Paistab et see Mihkel Raua raamat on üli populaarne peaks ka lugema kui poodidest vee otsas pole ? Igastahes väga inspireeriv post Mallu!
Plaan töölt ära tulla. Pole varem ära tulnud ka ja ei tea kuida käituda. Kas ma peaksin juba enne avalduse kirjutamist mainima, et plaan ära tulla või kirjutangi avalduse ja alles siis saavad teada ( teatan 30 päeva ette siis muidugi avaldusega, mitte ei plaani lahkuda päeva pealt).
Passin ainult töö juures päevast päeva sellest ka äratulek. . lõpuks viskab üle see passimine ja teha ka pole midagi… + olen asendaja ka veel…:D
Selline rumal küsimus 😛
Mul ka praegu töölt lahkumine ees ja hetkel selline seis, et kaalun tõsiselt tööinspektsiooni poole pöördumist… Lahkumisavaldust ma veel lauale pole pannud ja kellelegi oma ära mineku plaanidest rääkinud ka mitte, aga see, mis meil tööl praegu toimub on läinud üle igasuguse piiri. Mees ka lõpuks nõudis, et ma ära tuleks. Seni oleme rohkem muretsenud selle pärast, et kuidas me hakkama saame kui ma peaks töölt ära tulema, aga no kurat, kui ikka kutsutakse koguaeg tööle kui lapsega tuulerõugetega kodus olen, siis on ikka ebanormaalne. Ja kui ütlesin, et ma ei saa tulla, olen lapsega hoolduslehele, siis öeldi, et ametikõrgendus (mida mulle umbes nädal varem pakuti) jääb ära… Nagu mida? 😀
mina 😀 ükskõik kui palju ma ei üritaks ma ei pea palgatööl üldse vastu. Lihtsalt muutun kurvaks ja tunnen, et sunnin end iga päev tegema midagi mis mulle ei istu. No milleks ja kelle jaoks. Aga ega nn vabakutselisena läbilüüa on muidugi kordades raskem. Mul ausalt on veel vähem aega ja rohkem tööd ning samuti on ka keeruline kodust töötada sest siis kipub produktiivsus nii jubedalt langema sest koguaeg on ju kodus ka vaja midagi teha. Aga hei, vähemalt ma teen seda kõike ainult enda jaoks naeratus suul 🙂
Päris tihti mõtlen, et mida mina võiksin/oskan/tahan teha, et mitte minna 5 päeva nädalas, 8 tundi päevas palgatööle. Sest põhimõtteliselt olen kahe lapsega ( 4 kuune, 4 aastane) üksikema. Kõlab hirmsalt, sest tegelikult on mul ju mees olemas, aga kodus viibib ta kuus täpselt peaaegu 8 päeva. Ja nii meie kooselu algusest saati (9 aastat). Ma ei kujuta ette, et hakkan hommikuti ühte lasteaeda ja teist kooli viima ( + riietamine, söömine jms sinna juurde kuuluv) ja siis pean ise 8 tööle jõudma. Sest just see tööaeg oleks ainuke, mis sobiks. Kedagi mul võtta poleks, kes aitaks viia või tuua. Ma ei tea, tundub hetkel nii keeruline ja hirmus. Seega oled üks ütlemata õnnelik inimene, sest oled leidnud oma tee ja teed seda, mida meeldib teha! ☺
Minul just täpselt nii ongi. Pole veel ära tapnud see elukorrldus, aga plaanin ka varsti midagi suurt ette võtta. Püüdlen vaikselt sinna poole?
Appi kui ilusad beebipropsid, mis sulle anonüümselt tehti, on ikka super inimesi olemas 🙂
Ise käin vahetustega tööl ja praegu sobib see mulle hästi. Mul on vedanud ka selles mõttes, et praegu olen leidnud ala ja töökoha, mis on südamelähedased. Aga ma ei kujutaks ennast ette kunagi enda asja ajamas, ma juba tunnen ennast ja tean, et ma sobingi selliseks väikeseks mutrikeseks, et kohustused on kindlalt ees ja tean mida ja millal tegema pean 😀
Nii põnev on lugeda, kuidas keegi palgatöölt ära tuleb ja oma asja ajama hakkab 🙂 Julge ja tubli oled, Mallukas!
Mul on ka praegu elus paras hullumaja, käin tööl ja praktikal, lisaks sellele vaja kooli jaoks koduseid ülesandeid teha.. tööpäevad venivad 12-tunnisteks ja nädalavahetused mööduvad õppides ehk vaba aega on väga vähe.. Aga ma leian et see ringijooksimine on kõike väärt ja Austraaliast tagasi tulles saan tegeleda oma südamelähedaste asjadega 🙂
Olen käinud 7 aastat ühes firmas tööl ja tõusnud ka juba juhtivale kohale. Töö ise meeldib, kuid tean, et eluaaeg sellega tegeleda ei soovi. Mõtted ja unistused on hoopis teises valdkonnas.
Siit kohe tuleb AGA… Tean, et köidab kõik reklaami, kujundusega seonduv ja on olemas ka tahe ennast ülesse ehitada sel alal, kuid puudub kogemus ja on hirm. Maksud vaja maksta ja üüri ka keegi mu eest ära ei maksa. Samas seda ala ei saaks ma oma praeguse töö kõrvalt ka arendada, kuna see töö imeb mu lihtsalt energiast ja igasugusest loovast mõtlemisest tühjaks. Nõiaring!
Mina loobuksin- saan mais 30aastaseks, ikka veel otsin seda õiget tööd 🙂
Õppisin kokaks, töötasin pikalt spordipoes- alustasin teenindajana, lõpetasin laobossina:) jäi minevikku kõik..siis kaubandus- kassaliin, vahepeal aasta lapsehoidjana, seejärel lasteaias sõimarühmas , paar aastat kodune tervise tõttu ja algklassi lapse tõttu!
Läksin õppima hooldustööd, paari kuu pärast sain aru, et ei ole ikka minu jaoks!!
Nüüd siis veebruarist ametlikult töötan apteegis abilisena 2h päevas ja ma tunnen siiralt õnne, rahu, harmooniat, kollegid nii toredad, ma tahan tööle minna, ma lähen naeratus näos 🙂 ausalt, ma olen õnnelik, piisavalt enda aega, pere aega, lapse aega ja töö aega 🙂
Sügisel ehk saan ka töökoormust juurde, aga ma olen rahul ka praegu, algklassilaps kasvab, varsti suur preili ja ma tunnen, et nüüd on minu ja mehe aega rohkem!!
Kiitus sulle, et leidsid endas tasakaalu ja jõudu oma asju ajada 🙂
Sa oled supertubli ja saad alati hakkama!!
Mallu- sul palju fänne ja nad ei jäta sind!!!
Sinusuguste-a tulen märtsis ja tegelikult ei tule üldse -pärast võimalikke rasedaks-jääjaid-palgata ei julgeta, teheta, riskita jne. loevad su isa jääb koju, aa kindel emme tuleb tööle ja ei midagi. Mul 10 aastat lojaalsed-ei mite pensionärid-töötajad ja ei mingit muret, lihtsalt olen elimineerinud riskid tujutsevate titemammadega.
Sina peresõbraliku tööandja kleepsu küll ei saa???
TTöötajana arvestasin teistega ja täna tööandjana, et kõigil mõnus oleks: töötajad ei pea ootamatult kedagi asendama või uut inimest oma kohustuste kõrval koolitama, või ei saa puhkusele minna.
Issand ma lugesin kolm korda su kommentaari ja pole ikka kindel, mida sa nüüd öelda tahtsid või ütlesid.
Jaa, sama siin. Loen ja loen ja aru ei saa… Point on aimatav, aga lauseehitus on nii kohutav, et jookse või metsa. ???
Minu arvates on naljakas kuidas tööandjateks ja juhtivale positsioonile tõusevad inimesed, kes ei suuda arusaadavaid lauseid moodustada!
Mina olen just see inimene, kes armastab palgatööd. Mulle meeldib, et saan kell 17.00 ukse kinni lüüa ja kodus jalad seinal vedeleda 😀 Minu jaoks ongi ideaalne selline töögraafik, kus ma töötan E-R kell 09.00-17.00 – nii nagu ma praegu teen 🙂 Ja et nädalavahetused on alati vabad, sellist tööd ei tahaks enam kunagi teha, kus peaks nv tööl käima 😀 Ehk siis kontoriroti elu sobib mulle 🙂
Noh, mina ei taha kell 9 iial ärgata, vaid tahan teha asja, mis mulle meeldib, see kell, mis meeldib 😀
Ma olen 29. aastane ning proovisin aasta tagasi esimest korda kontoriroti elu, kl 8-17-ni. Pidasin vastu ainult 4 kuud. Olin kohtutäituri juures menetleja. Mul jätkus pere ja tütre jaoks nii vähe aega, see lausa morjendas mind. Selle kogemuse põhjal sain 100% aru, et ma tahan hakata tööle ainult iseenda jaoks ning olla enda aja peremees.
Aga asjad pole minu jaoks juhtunud üleöö. Hetkel olen ikka palgatööline ning arved saavad makstud. Oma äriplaan on juba paigas ning suund samuti, aga teostamine võtab minu idee puhul ikkagist aega. Võin öelda, et 2018 a. alguses on mul oma OÜ küll valma.
Mina olen täistöökohaga tööl käinud alates keskkoolist. Esimene töö filmipoes oli super ja nägin ennast seal veel aastaid töötamas ent süsteem muutus absurdseks, nõuti järjest rohkem kuigi palk sellest ei tõusnud. Ei meeldinud lõpuks ka enam see, et veetsin 11 tunnised tööpäevad poes (sh ka pühade ajal) Olin ettevõttes 4-5 aastat ning läksin üle oma hobiga seotud tööle (ratsastaja) Sain lõpuks töö millest unistasin ent kuidagi jube sujuvalt hakati minust hoopis sitaviskajat kujundama. Lõpetasin töösuhte üsna kiiresti. Jõudsin lõpuks McDonaldsisse ning ausalt, see oli suurepärane töökoht päris hea palgaga! Tööpäev liikusid megakiiresti, seltskond oli üliäge ning palk tõesti päris armas. Teadsin, et see ei ole mu lõpp-peatus ja nautisin seega täielikult 🙂 Leidsingi üsna pea oma ideaaltöö pisikeses kollektiivis ning sellest sai alguse üks ilus ja armas periood. Uskusin, et leidsin enda unistuste töö ning olen seal ka 10 aasta pärast…
Väga vaikselt ja jõudsalt tegelesin samal ajal põhitöökoha kõrvalt ka oma fotograafiaga ning kinnitasin kliendipagasiga oma asukohta turul. Paar aastat hiljem oli mul kokkuvõttes 2 täistöökohta. Paraku hakkas aga tavatöökohas asi hapnema ning mitte üldse minu tõttu…mis kurvastaski kõige rohkem, sest ma ei oleks tahtnud veel lahkuda. Kui üldse. Otsustasingi riskida, tulin pea päevapealt töölt ära (mul oli õnneks see võimalus) ning alustasin teekonda ettevõtjana – fotograafina. Minu õnneks olid just algamas ettevõtluskoolitus läbi töötukassa, minu äriplaani mustand sobis ning järgmine hetk olin üliägeda seltskonnaga mitmeks kuuks hõivatud oma unistuste täitmiseks. Ja need täitusid 🙂
Seega minu arvates tasub riskida kui on visioon ja missioon paigas, on olnud eelnevatel aastatel ka selleks nö kanda kinnitada, sest siis on riskitegur niipalju väiksem ja ohutum 🙂 Pea ees tundmatusse hüpata on tõesti raske. Kui mitte võimatu, sest tänapäeval on neid nn üheöötegijaid äärmiselt palju.
Müts maha Mallu, sa oled eeskujuks 🙂
Hea pealkiri, tormasin naiivselt kohe vaatama, et mis see Raud sulle nüüd tegi, aga võta näpust 🙂
Mallu sul on assistenti/abilist vaja.
mul õnneks on 🙂
Mina olen hetkel ettevõtja, seda siis aasta aega olnud ja mõtlen lõpetamisele, kuna see võtab tohutult aega, raha ja närvirakke. Olen hetkel 6 päeva nädalas tööl, kevadest peaksin olema 7 päeva. Palka omale maksta hetkel ei jõua, sest igale poole muudkui vaja makse ja arveid tasuda. Hetkel mõtlen küll, et kellegi teise all kuskil ok asutuses tööl käia oleks tunduvalt lebom, teed oma tööd enamasti kellast-kellani ja veel makstakse ka selle eest Sulle. Iseenda pärast ehk veel jõuaks rapsida ja pingutada, kuid minul saab määravaks just minu laps, kes väga oma emmet igatseb ja mina ju teda ka väga! Laps on väike väga vähest aega, ma ei tahaks sellest ilma jääda.
Praegu mõtlengi, et tõmban kevadeks otsad kokku oma tegemistega, aga mida edasi teen, sellest pole aimugi. Aga küllap tulevad uued mõtted, ideed ja võimalused 🙂
Järelikult ei ole eriti tulus ettevõte? Kui 6-7 päeva nädalas tööd teha ning ikka ei suudeta endale palka maksta? Olen ise ka ettevõtja ning tean, et esimestel aastatel see ei olegi kerge, kuna on vaja koguaeg saadud tulu investeerida uutesse/parematesse asjadesse ja palka ei ole tõesti võimalik eriti maksta. Aga kui 6-7 päeva nädala tööd teha (ma ei mõtle seda, et päevas tehakse 2-3h tööd, ikka 7-8h vähemalt) siis ikka peaks mingi osa palgaks ka jätkuma 🙂
Mina olen nii kade nende inimeste peale, kes üldse on leidnud oma asja ja teavad, mida nad teha tahavad. Ma olen 23-aastane ja mul pole ikka veel aimugi, mis asi see minu asi olla võiks…
Mul täpselt sama asi aga olen 25 ja eelmisel kuul otsustasin töötuks hakata ja tulin töölt ära aga pole õrna aimugi, mida edasi tahan teha
Noh, ma varsti 27 ja pole ka veel aru saanud 😀 hetkel kodus lapsehoolduspuhkusel, aga mis edasi teha, kui see läbi saab, pole õrna aimugi…
Mind aitas uus eriala omandamine. Üks kõrgharidus oli käes, käisin 6 a erialaselt tööl (tervishoiu ala) ja siis viskas üle. Omandasin kaugõppes veel ühe eriala, mis oli väga teadlikult valitud, mitte nagu peale gümnaasiumi. Noh ja nüüd uus töökoht kah tänu sellele olemas ja väga meeldib! Ise olen 30 hetkel, varsti lähen lapsehooldudpuhkusele..aga peale seda on ikka tahtmine jätkata.
Ma ka, 28a, lapsepuhkus saab sügisel läbi, ja no pes täitsa tühi, vanasse kohta tagasi ei tömba aga niisama kah kodus istuda ju ei saa.. bingo jackpot läks kah eile välja..
Sama siin :S Mõtteid palju, aga kindlat südamelähedast küll pole leidnud või ei oska leida…
Ma olen ka kade nende inimeste peale, just heas mõttes. Neil on vedanud, et nad teavad mis nad tahavad teha. Mina saan kohe 27 ja ma siin Soomes mõlgutan mõtteid, et peaks kooli minema ja ameti omandama või ikkagi mingi hariduse, aga ma sellega nii hirmsasti ei kiirusta, sest olen oma tavalise palgatööga praegu väga rahul, aga kooli tahaks selleks minna et edasi areneda. Mõlgutan siin mõtteid igasuguste erinevate tööde peale, vahepeal käis isegi stjuardess peast lãbi, aga siis matsin kiirelt maha. Samas tahaks midagi põnevat teha, aga ise ka ei tea mida. Aga seda oma asja ma vist ei leia kahjuks elu lõpuni.
Ma 28 ja ka mõtlen, et mis see olla võiks..Ma tean ideaalis, mida ma teha tahaks kuid see eeldaks samuti palgatöölt ära tulekut. Olen hetkel dekreedis kuid asun märtsist uuesti tööle. Mu palk pole märkimisväärne, äratulek ei paneks meeletult suurt põntsu..Kahjuks minu unistuste amet ei oleks aga selline, mis kiirelt (kui üldse) tulu tooks..nii et ma ei tea.:/
Eh.. julge peale hakkamine on pool võitu !
Ma tahaks seda inspiratsiooni saada, et mida ma tegema hakkaks….
Peab vist tulema sind assisteerima 😀 sul ju ideid jagub !
Edukaid ettevõtmisi ja varsti jälle pildistama ( nii palju ägedaid asju juurde tulnud nüüd )
Eelmine aasta aprillis, sai mõõt täis ja vahetasin töökohta. Olin 4 kuud olnud uues töökohas, aga siis oli tööga jama, et vahepeal on tööd ja siis nagu ei ole ka. Siis ma mõtlesin ja vaatasin tööpakkumisi. Registreeris end töötuks, sain töötukassa kaudu kooli. Õpin lasteajakasvatajaks. Hetkel makstakse kõik kinni ilmselt kuni kooli lõpuni. Siis vaatab mis saab, aga olen enda üle uhke, et ma ei tee seda tööd enam mis mulle ei meeldi. Oli lõpuks julgus ära tulla, sealt mis oli juba ammu ilma vastumeelne olnud. Eks elu näitab kas ma sobin sinna alale või ei. Kindlasti sooviks enda businessi ka, et saad valida tööaega jne. Aga samas hetkel ei ole ka kiiret kuhugi 🙂
Lasteaiakasvataja, kes ei oska oma ametinimetustki kirjutada?
Mõlemad eksite ? lasteaias pole enam kasvatajad ?
vahet pole, kas on kasvatajad või mitte..:D lasteAJAkasvatajaid pole ju ammugi..
Hetkel olen väiksega kodus. Samas olen kuulnud, et tööl käivad ulatuslikud ümberkorraldused ning kui mina sellise korraldusega nõus ei ole, tulen töölt ära(Muidugi pean enne tööle tagasi jõudma 🙂 ) Pigem veedan aega lastega kodus kui veeretan õhtusse päevi tehes midagi, mis mulle ei sobi ega meeldi.
Lisaks veel see, et paar aastat tagasi õppisin lasteaiakasvatajaks. Nüüdseks on saanud selgeks, et ma olen väga hea ema( vähemalt vanem laps kinnitab seda mulle), kuid toatäie lastega ma lihtsalt ei jõuaks tegeleda. Jõudu ja jaksu oleks, kuid näen lapse rühma pealt, kuidas ma kritiseerin teiste vanemate kasvatust ning kahtlen, kas selline inimene sobiks sellisele tööle.
Ma arvan, et mulle sobiks poliitiku töö- palju loba, natuke otsuseid ja oh-sa-mis palk :D:D
Sama siin, õppisin minagi suure hurraaga lasteaiaõpetajaks, tööd tegin sellel alal aasta aega. Rohkem ei soovi. See on ikka vaimselt päris raske töö. Ja nüüd kui mul on omal ka laps, siis lasteaeda tagasi ei kipugi. Võibolla kunagi, vanemas eas tuleb jälle tahtmine peale, eks näis 😀
Ütlesin ka töölepingu üles, aga edasi ka ei tea, mis saab. Pole ideed. Samas sinna tagasi tööle poleks niiehknaa võimalik minna olnud…….. Parem olen vaba uuteks võimalusteks. Võimalused, auuu, kus te olete!? 😀 Eks ma muidugi otsin neid pidevalt ja üritan selgusele jõuda, mis mu väljundiks ses elus võiks veel olla peale lastekasvatamise ja emaks olemise. Ehk jõuan ikka enne kui juba hilja. Aga neetult raske on.
Ja sa leiad veel aega, et vannis käia ja raamatut lugeda ??
mul on sinuga samal päeval sünna!!!! mul veel 20 juubel :O 😀 keegi võiks mulle ka nii vinged eccod kinkida 😀
See jänkukõrvadega beebi on nii armas! ?
Aga teemasse siis arvestades palju sa oma blogiga teenid (kirjutasid kunagi, et üle Eesti keskmise palga kuus) siis isegi kaua võtis sul selle otsuse tegemine aega 😀 kui arvestada, et Kardo käib ka tööl (praegu isapuhkusel aga tasustatud on seegi) siis kuhu krt te seda raha kulutate ??
Oma on ikka oma!
Ausalt ma ise ka ei tea, kuhu me kulutame 😀
Mallukas, nüüd järgmine samm.. tulude-kulude arvestus ja siis säästmised, hoiused jne???
Võtan hetkel hoogu, et hakata oma asja ajama. Aga kuna hetkel on veel seda oma asja liiga vähe, et sellest ka ära elada, siis ongi meeletu koormus….täiskohaga töö, kool, lapsed ja natuke oma asja ka.
Samuti võtan hoogu hetkel, et osta need Ecco jalanõud, mis Sa kingiks said. Just eile uudistasid neid ja hetkega armusin nendesse :d
Siis sa jäid suisa Mihkel Raua abil töötuks, mitte tema pärast 🙂
Need pitsilised beebiriided on imelised, tahaks ise ka kanda selliseid bodysid. 😀
Vot mina olen küll inimene, kellele tava palgatöö vist tõesti ei sobi.. ma ei ole siiamaani üheski kohas ennast lõpuni hästi tundnud, et “voh, see on minu unistuste töökoht”. Ikka käivad mõtted oma asja tegemise suunas. Lõpetasin eelmine suvi kõrgkooli ja minu erialal on igasuguseid erinevaid võimalusi oma äriga alustada..aga samas kartus on suur ja teadmatus samuti. Kõige rohkem kardangi seda algust, sest viimane asi mida ma teha tahaksin on tegelemine mingite majandusasjadega, sest ma tõepoolest vihkan matemaatikat 😀 Ja samuti kardan lihtsalt ebaõnnestuda. Samas lohutan ennast sellega, et olen veel noor, kogemust vähe, lapsi pole.. et küll kunagi see õige hetk tuleb, kus võtan asja kätte ja teen oma firma 😀 Samal ajal ise unistades, et tuleb keegi imeline inimene mu ellu, kes teeb mulle kõik need firmaasjad mõnusalt selgeks ja siis ma saan sellest surnud ringist (palgatöö) välja astuda 😀
Vahepeal meeldib mulle ise ka väga meisterdada, teen tihti ise igasuguseid vahvaid kingitusi ja kaunistusi ja kodus meisterdan palju asju ise ja nii kui ma mõtlen, et oh prooviks praeguse töö kõrvalt siis meisterdamisega raha teenida, siis tuleb jälle see, et oeh siis peaks ju jälle firma tegemise peale mõtlema.. 😀
Selle firma tegemise pärast ei peaks küll eestis mitte keegi põdema, see on suhteliselt lihtne. Ja sul oleks selleni ikka kõvasti aega, et see endale teha, kõige pealt tee natuke mitte ametlikult ja kui juba paremini läheb teed firma, aga käid palgatööl edasi, see siis maksab su maksud ja oma firma alt ei pea endale palk maksma. Lisaks aitab ka palju maksuamet, kui tahad kohe algul asja ametlikuks teha. Julge vaid küsida 🙂
Olen palgatööl, aga mulle meeldib see, mida ma teen ja olen suhteliselt kindel, et ühegi nö oma asja ajamisega ma sellist sissetulekut ka endale teenida ei suudaks (olen juht suures ettevõttes). Seega täitsa rõõmus ja roosa palgatööline 🙂
Minul on lausa kolm tööd, kaks nendest on kellegi teise heaks ja üks puhtalt mu enda rida, ma vôin julgelt väita, et ka sellest on minu jaoks vähe. Ma oleksin vaid siis ÜHE TERVE päeva kodus, kui juhtuks midagi katastroofilist. Kõik imestavad, et kuidas ma nii tegus olen, aga inimesed ongi erinevad. valetan, hetkel ma ikka raban neljal rindel, sest yhes kohast lahkun kolimise tõttu peagi ja olen viimaseid nädalaid ning samas käin uues kohas öppimas 190km kaugusel 😀 Ning .. autokool on veel lõpusirgel 😀
Jap. Ma olen samas kohas praegu. Et pean valima. Süda muidugi teab juba ammu. Äkki peaks siis julgestuseks seda Mihklit peale lugema veel 🙂
Jõudu ja elurõõmu ja rohkelt ideid ja kõike sellist Sulle! Südame järgi tehes ja niimoodi natukene pimesi elu usaldades ei saa tegelt mööda panna. Usun mina (värin hinges veits).
Kui ma vaid teaks, mis asi see minu asi on, loobuksin palgatööst päevapealt 😀 Ok päevapealt vist ei saa aga siiski!
Täpselt sama.
Pingutasin mingi hetk räigelt et saada palga tööst välja ja oma asja ajada aga mid rohkem pingutad seda rokem muresi tuleb ja arusaama et selles väikses konnatiigis suht võimat midagi ajada kui sul pole tugevat toetus baasi taga ?
Mina ka praegu näen vaeva selles suunas,et oma asja ajada. Varstivarsti on see käes. Olen 15a tööl käinud, südamehäält eiranud ja hobina hoidnud kuid nüüd saab sellest hobist aina suurem asi mu elus. Loodetavasti varsti põhitöö.
Alustasin oma asja ajamist augustis 2016, siiani veel on rahaliselt üsna raske ja ka emotsionaalselt aeg-ajalt, kindlust kui sellist ei ole, väga-väga palju on alguses vaja ise sisse investeerida nii raha, iseennast kui oma aega nt perekonna arvelt, aga vaikselt hakkab juba kergemaks minema ja suvi(hooaeg) ju alles ees. Õnneks kõrval on väga toetav kaaslane ja koos saamegi hakkama. Töötu olles olen väga palju õppinud, aega on kõvasti vähem kui palgatööl käies, aga vajadusel saan ajaga laveerida. Kindlat tööaega ei ole, on lihtsalt asjad, mis on vaja ära teha. Töötunde on kõvasti rohkem, kui norm ette näeks, aga sealjuures on iga päev nägu naerul, vabadus planeerida ja tegutseda kuidas ise soovin. Aeg-ajalt on keeruline kogu vastutus enda õlul, planeerimine kuid ja ka aastaid ette, paberimajandus, mis vaja ajada, aga siiski ei kahetse. Tunnen, et valik oli õige ja algus on käes, nüüd tuleb vaid edasi minna ja täitsa oma ja ‘eriline’ ette võtta.
Mina pole kunagi mõelnud kellegi teise asja ajada 🙂 võib-olla kunagi proovin, aga hetkel küll selleks vajadust pole.
Elukaaslane samamoodi, mõlemad ajame oma asja aga samas aitame ka teineteist 😉
Aa, ja SEE mustvalge pilt selle jänkukõrvaga on MEGANUNNU!
Uued ECCOd, jei! Olen natuke kade 🙂 Ma tellin nende netipoest soodukate ajal ja kaks viimast korda olen suurusega täiega mööda pannud (kuigi mul on kolmed ECCO jalanõud ja number peaks ju nagu klappima). Ühed tellitud, mis olid väikesed, ostis üks sõbranna ära, aga viimati tellitud pidin tagasi saatma. Mis ilmselt tähendab rahalist hävingut, moraalne kahju niikuinii, sest hakkad ju juba ette kujutama kui hea nende uutega on mööda ilma patseerida. Oeh.
Ma sain teada, et nende sisetaldadega saab suurust muuta poole numbri võrra! Kui paned juurde, saad jalanõu väiksemaks, võtad ära, siis suuremaks!
Mnjah, aga kui on kitsas, siis ei ole vist midagi parata. Pealegi oli sisetald liimitud, ma ei hakanud seda ära kakkuma, eriti kui vaja tagasi saata…
aaa vb siis aint uutel (nendel mis mul on) see äravõtmise võimalus
Mulle meeldisid su algsed pildid rohkem ( must valge ) 😀 nüüd on värvilised siis vaatan näääh okei käib kah 😀 aga noh pole minu tited ja pildid ju
Tubli oled, kahju et töötu 😀
Ma teen neid ka ikka 😉 Lihtsalt ei julge jagada 😀
Jaa sest siis tuleb jutt” näh ainult must ja valge koguaeg” 😀 hihii
Peaks ka hakkama kirjavahemärke harjutama, varsti peab laste kõrvalt tööle kobima, kahjuks!
Oi, ma nii tahaks ajada oma asja, aga vot ei julge. Pole oma nišši leiutanud ja ehku peale vanematele kaela ei taha jääda. Kes see muu ikka mu üüri jne peaks maksma, kui kõik perse keeraksin 😀
Kas sa ei tee mitte mööblivärki?
Teen, aga mitte erialast. Praeguse töö ja eriala juures on ainult üks ühine asi ja see on sõna “mööbel” muus osas nagu öö ja päev, paraku. Niiet ma ei rakenda õpitust grammigi siin 😀
Ma ei viitsi su eelmistesse blogidesse sorima minna, et kas oled rääkinud, et millega sa oma pilte töötled, kui palju pole palutud ja sul kahju pole, võiksid jagada infi ?
Lightroomis 🙂
Mallukas töötleb lightroomis.
Minu puhul on vist pigem nii, et olen küll palju erinevaid hooajalisi palgatöid teinud, aga samas koguaeg ka teadnud et minu jaoks see pole. Kui nüüd veelgi rohkem pingutan siis saan nelja kuu pärast loobuda teiste jaoks raha teenimisest, õnneks on minu kõrval ka hea mees kes ise sama teed käib ja hästi seda mõistab. 🙂
Nii lahe!
Ma jõudsin peale ülikooli ainult paar aastat tööl käia ja peale seda ei ole enam kellegi alluvuses töötanud. Ehk siis olen enda jaoks tööd teinud mitu korda kauem ja nüüd enam ammugi ei kujutaks ette, et peaksin kellegi alluvuses töötama. Eks igal asjal on omad plussid ja miinused. Suur miinus on puhkus ja oma aeg, et pole selget piiri.