teiste elude elamisest ja minu omast ka

Ma usun, et kõik on elus kokku puutunud inimestega, kes tunnevad miskipärast, et just nemad oskavad sinu elu paremini elada, kui sina ise. Sääraseid on iga nurga peal. Näiteks emad, ämmad, naabrid, vanad tuttavad. Minu puhul siis ka… võhivõõrad inimesed. Eks see ole paratamatu, ise ma ju pean avalikku blogi ja täitsa tavaline on see, et minu tegemised ja olemised tekitavad lugejates mingisuguseid omi mõtteid. Arusaadav – me oleme kõik erinevad inimesed ja elu, mis ühele on täitsa sobiv, ei istuks teise absoluutselt. Seega ei ole ma üldse pahane ega üllatunud, et mõndadele ei tundu minu eluviis õige olevat. Laias laastus, mis mul selles, ega nemad minu elu elama ei pea. Kindlasti vaatan ka mina erinevate inimeste valikute peale viltu ja mõtlen, et “issand, mina küll mitte iialgi nii ei teeks või elaks”. Erinevus seisneb selles, et ma võin küll nii mõelda, aga seda kuskil netis käiata tundub ka minu jaoks isiklikult liigne aja raiskamine. Las igaüks teeb, mis tahab.

Vaadake, ma olen üldiselt päris rõõmsameelne ja tore inimene. Ei võta elu kuigi tõsiselt ja kui midagi peaks viltu vedama või pekki minema, siis korraks nukrutsen, siis elan jälle edasi. Julgen isegi mõelda, et me kõik elame oma elu nii hästi või halvasti, kui oskame, nõnda ka mina. Kui midagi tundub valesti, siis muudan seda ja kui kõik tundub korras, siis järelikult ongi, olenemata sellest, mida võhivõõrad sulle väita üritavad. Näiteks kui ma seal Cherris töötasin, siis ma tundsin iga keharakuga, et ma EI TAHA seal töötada. Kass oli. Kui töölt ära tulin, siis läks kass ära. Easy as that.

Mult küsitakse tihti, et kuidas ma ometi suudan selle pideva negatiivsusega elada, mis minu kohta kirjutatakse ja räägitakse. Tõsi on see, et ma enamust sellest lihtsalt ei loe, muidu vist peaks tõesti ennast juba mättasse lööma. Muidugi ma ikka satun lugema ka ja päris nii roosas mullis ei ela, et arvaks, et ma kõigile meeldin. Kuigi ausalt, mul poleks selle vastu ka midagi 😀 Üldiselt ma olen üsna harjunud ka. Perekooli väga ei roni (kuigi vahepeal ikka ronin, nagu massohist :D), enda blogist kustutan lollused ära, sest ma ei pea vajalikuks hakata oma elu õigustama inimestele, kellel tegelikult sellest sooja ega külma pole, lihtsalt tahavad… ära panna.

Muidugi on ka erandeid.  Mõni tahab mind lihtsalt “aidata” *võite siinkohal naerda*. Ja muudkui tahab aidata ja aidata ja muudkui kirjutab sellest ja ootab mingit reaktsiooni ja seda ei tule, siis tuleb JÄLLE kirjutada, et ikka aidata tahaks. See on nagu need tiinekad, kes panevad fbi nimeks “kurb olen” ja siis ootavad, et pliis jumal reageerige nüüd keegi, öelge midagi, küsige miks! Olgu, Eveliisike, siiralt ja ausalt ütlen sulle nüüd, et ootan meili peale täpset aitamiskava. Sa ju ilmselgelt hoolid ja tahad mulle vaid parimat, eks? AITA SIIS mind ometi, siis saad lõpuks selle igavese koorma enda kaelalt ära, et seda kord nädalas kuskil postituses/kommentaariumis rõhutama pead? Mul on tunne, et minu aitamine aitaks sindki. Kohe päris ausalt. Siis saaksime selle mängu ära lõpetada ükskord. Aita ära ja saame ühele poole 😀

Tegelikult on huvitav, mis mulje ma inimestele neti vahendusel jätan. Alles lugesin pikka süvaanalüüsi iseendast võõra inimese sulest. Analüüsime seda nüüd minu vaatenurgast kah, shall we?

“Kui vaadata Malluka fenomeni, siis ma ytleksin nii. Talle on antud elus võimalus hästi hakkama saada, aga kahjuks on ta no nii jäädavalt rumal ja mitte õppimisvõimeline inimene, et ta ei oska, ei säästa raha, ei oska ta oma tulevikku kindlustada. Ei oska ta kindlustada oma laste tulevikku.”

Ma olen raha säästmisest korduvalt rääkinud, jah, ei tee seda väga edukalt. Aga kas see on mingi seadus, et inimene peab raha säästma, kui ta seda ei taha? Minule “antud võimalus hästi hakkama saada” on tulnud mu enda pühendumusest kirjutada aastaid ja aastaid ja aastaid ja aastaid (sai just vist 12 aastat täis!) blogi. Päriselt ei olnud nii, et ma ärkasin ühel hommikul selle peale, et palju õnne, oled populaarne blogija! Rumal või mitte, aga ma olen selle täitsa ise teinud ja saavutanud. Rumalus on üldse üldine mõiste. Üks leiab, et on rumal, et ei oska raha säästa, teine leiab, et on rumal oma väärtuslikku aega kulutada kibestunud analüüside kirjutamisele võhivõõraste elust. Kumb õnnelikumalt elab, you tell me.

Aga analüüs jätkub:

“Ta on rumal inimene, kes sai raha maitse suhu, ja laostab enda tulevikku, nii kuis jaksab. Varsti näeme teda ajakirjanikuna tagasi, sest ta jätab kõik oma projektid pooleli, tydineb kiiresti, ei viitsi pingutada, sest elu on andnud talle yhe tähtsa õppetunni. Talle anti raha, talle anti palju raha, eemalt vaadates, kas ta oskab sellega toime tulle. Kahjuks ei oska. Ta on õppinud oivaliselt laristama, viimse sendini, sest ta teeb seda nii, nagu see oleks tema viimne päev.”

Tsiisas, mitu korda saab üks inimene kasutada sõna “rumal”. Jaa, saame aru, olen loll nagu lauajalg 😀 Küll aga ma näen sellest lõigust ehteestlaslikku “elus tuleb ikka PINGUTADA ja elu eest VAEVA NÄHA, siis oled alles õigel rajal”. Sellise moraaliga inimestel on arvatavasti tõesti häiriv vaadata minu elu, kuidas ma võib-olla jah, proovin üht ja teist, aga ometi ei käi ma palgatööl ja teen oma ajaga, mida tahan. Ja kui ma ka läheks ajakirjanikuks tagasi, siis mis selles halba oleks? Ma tegin seda viis aastat, kas see on liiga vähe ja läheb ka pooleli jätmise alla?

Teiseks on näha, et inimesel endal on vist mingi rahaprobleem, aga teate, mis mu raamatupidaja mulle ükskord ütles. Ütles seda, et blogist ma jätan justkui mulje, et mul on RÄIGELT raha, aga et tegelikult ei ole mul üldse nii suured sissetulekud 😀 Vot! Võib-olla tundub, see, et mul on palju raha selle pärast, et mai tea, mul on pidevalt uusi asju ja käin spaades ja reisidel jne. Aga kallid sõbrad, see suuremas osas ei ole minu enda rahaga üldiselt kuidagi seotud, vaid see on lihtsalt osa mu tööst.

Üldse natukene nagu mingi segane. Kes mulle selle raha andis, et vaadata, kas ma oskan sellega toime tulla? Taevaisa? Valitsus??? Peaingel Miikael? Öelge ometi, siis ma tean, kellele ma selle räige pettumuse valmistanud olen ja saan siiralt andeks paluda.

“Rumal on ta ka seetõttu, et ta ei saa aru kui palju kurja ta teeb sellega kui ta promob oma Marikese- totukese tempe. No ei käitu nii 4 aastane, sellega ta laseb oma Marikesele totaalselt vee peale. Ja ta ise ei adu seda, mida ta teeb oma lapsele, reklaamides kui vahva 4 aastane poolearune tal on, kes on arengus ja oma käitumiselt alla 2 aastane, ja kes kisub end kaubanduskeskuses mängutoas ihualasti. Ykski normaalne vanem, seda ei julgeks ega tahaks kirjutada, sest seda enam et Mari ja tema vaimne areng on niigi pinnuks silmas kogu poolele Eestile.”

Kallid sõbrad. Maril on KÕNEpuue. See ei tähenda, et ta maad ega mütsi aru ei saaks ja jookseks mööda ilma ringi, aru saamata, mis toimub. Kõik tema pättused on lihtsalt üsna vigureid täis ja pohhuistliku lapse värk. Tema mitte rääkimine ei tee teda totukeseks. Kuigi ma vahel ütlen talle ise ka, et ta paras sooda on. Mul ongi väga vahva “poolearuline”, kes teeb selliseid vigureid, et ma tõesõna pool päeva naeran, mis jaburuste peale üks laps tulla võib. Ta ise leiab ka, et ta on väga naljakas. See, et mõni vaatab kohe lausa kurvastusega, et õudne, mida see laps kõik teeb ja vaene laps – tulge veetke temaga tund aega koos, vaatame siis, kas te edaspidi ka nii mõtlete. Tema vaimse arengu üle pole mõtet “pindu silmas hoida”, sest sellega on kõik korras.

Jah, ma ise olen seda kirjutanud, et Maril on puue, aga kas te võiksite nüüd sellest sõnast kaugemale vaadata ja aru saada, et see on ainult tema kõneline osa. Ülejäänu suhtes on ta lihtsalt väike laps, kes on osa minu elust ja seetõttu ka osa minu blogist. Ma luban, et kui see oleks olnud Kardo, kes ennast kuskil paljaks kooriks, siis ma räägiks sellest ka. Ma ei kavatse tema vigureid maha salata, sest “issand, ta on ju PUUDEGA”. Mul on tunne, et need lugejad on ise paraja puudega, kui ei saa aru, et kõnepuue ei võrdu vaimupuue. Ja kui tal ka oleks vaimupuue, siis ausalt, las olla siis. See ei tee tema jaburdusi mulle vähem naljakas ja kui teile teeb, siis lehe üleval servas on selline väike ristike. Sinna vajutades läheb see leht kinni ja saate midagi endale meeldivamat selle asemel avada.

“Ta ei saa aru, ta lihtsalt ongi oma arengus niivõrd rumal ja lausa karjuvalt totakas, et ta ise aduks, mida ta tegelikult teeb oma lastele, oma perele. Raha on hea saada ja raha eest teeb ta mida iganes. Tal on probleemid, ta on väga yksik inimene om hinges.”

Sellest peaks mingi joomismängu tegema, et iga kord kui prõua anonüümne ütleb “rumal” siis joome. Me oleks vist selle kommentaari lõpuks juba mälus 😀 Aga jah, näha on, et antud kommenteerijal on endal mingid rahamured ja teda justkui häirib see, et mul ei ole.

Üksikuks inimeseks olemine. Hmm… Ma ausalt ei suuda hetkel meenutada viimast korda, millal see lastekari mul elus on lasknud üksi olla 😀 Sõpru on mul ka piisavalt, oluliselt juurde pole vaja, aga kätt ette ei pane, kui neid peaks ka juurde tulema. Siiralt ja ausalt, üksik on küll nüüd viimane asi, mida ma olen.

“Julgen jah välja öelda, et sel familijal on veel ees väga suured probleemid ja läbielamised. Sest talle anti võimalus, hea võimalus, aga ta ei osanud seda õigesti ära kasutada.“

Ma küsin veelkord, KES MULLE MINGI VÕIMALUSE ANDIS :D? Ausalt, on kellelgi ideid? Kas ma olen elanud mingis paralleeluniversumis, kus on käinud mingi suuremat sorti võimaluste jagamine ja mina, vana loll, arvasin lihtsalt, et ma olen päris pikalt ja hästi bloginud, lugejaid saanud, sellest endale töö teinud. Tegelikult mingi halli habemega vanamees andis mulle kuskilt kõrgustest võimaluse 😀 Tänks, vanamees! Sorri, et persse keerasin, ehk annad ühe veel?

Ühesõnaga, krt, kaua ma nüüd käian seda teemat siin. Lihtsalt tahtsin näidata, et päris kummaline on, kuidas mingid võõrad paistavad su eluga paremini kursis olevat, kui sa ise. Ja lausa nii hästi kursis, et usuvad siiralt, et suudavad sulle lausa nõu anda, kuidas edasi elada.

Teate, teeme nii, et kes suudab siin kommentaariumis viisakaks jääda ja oma küsimusi ja nõuandeid viisakalt sõnastada, siis luban ausalt vastata teid painavatele küsimustele. On teil mõnda adekvaatset, mis ammu kummitanud on? Selle asemel, et oma teooriaid luua, võite teinekordki minu käest küsida, ma ka ainult inimene. Elan siin, teate, oma elukest.

Ja minul isiklikult on teiste eludest jumala kama kaks. Välja arvatud siis, kui ma aidata saan, siis aitan. Ja noh, siinkohal mõtlen ma päris aitamist, mitte pool aastat blogimist, et issand, sain teada, et on üks naine, kellel pole lastele söögiraha. NII KAHJU. KEEGI ometi võiks aidata. Ja kaks nädalat hiljem, et omg, ta ikka mega vaene. Keegi pole ikka aidanud. Kahju vaadata, lapsed poolenesti nälga suremas. Kaks kuud hiljem ahastada, et issand, üks surigi nälga. NII KAHJU!!!! Võiks ometi keeeeegigigigigi aidata! 😀

Kas äkki aitab sellest teiste elude elamisest ja keskenduks vahepeal enda omale? Või on tõesti minu oma nii põnev, et muud moodi kohe ei oska, ega saa? Jah, ma olen natukene tuulepea, jah, ma ei lõpeta alati alustatud asju, jah, ma olen mõnikord liialt emotsionaalne, jah, mul on kõnepuudega laps, jah-jah-jah. Mis siis? Kas see on surmapatt? Kas ma peaksin neid osi oma elust varjama?

Ps! Küll aga julgustan ma alati sekkuma, kui tunnete, et kellelegi tehakse liiga või ülekohut. Ärge jalutage mööda, kui näete kedagi hädas ja ärge peljake kutsuda abi, kui kuulete, et naabrid kaklevad/löövad last. Ärge pöörake pilku sellistest asjadest ära. Siis ei ole õige aeg “oma elu” elada. Ja kui keegi tõesti nii suurt muret Mari üle tunneb, siis palun, täitsa ausalt, võtke ühendust lastekaitsega. Mul pole midagi karta ega varjata, las nad siis teevad oma tööd, kui keegi sellest südamerahu saab ja tunneb, et on oma kodanikukohustust täitnud.