Tere Lendeke,

Täpselt aasta tagasi oli laupäeva hommik, mil mina ärkasin teadmisega, et täna saab olema päev, millal ma saan näha oma teist tütart. Ma ei suutnud rahulikult olla, toonused olid tagasihoidlikud ja nõnda ma koristasin veel viimaseid asju, lohistasin mööblit ringi, tantsisin Mari ja Kardoga magamistoa voodi peal, kuulasin muusikat ja tsillisin niisama, sest mul polnud õrna aimugi, millal ma haiglasse minema peaks. Ah, mis ma siin ikka ümberjutustust sellest päevast teen, ma olen sellest juba täitsa pikalt kirjutanud (näe, siin).

12 tunni vanune Lendeke

Teist korda haiglasse minna tundus hirmus, teist korda sünnitada tundus hirmus ja kõige hirmsam oli see tunne, et ma päris siiralt kartsin, et ma ei suudaks mitte kunagi mitte kedagi teist nii palju armastada, kui esimest last. Praegu on seda väga imelik mõelda, sest kohemaid, kui sa ära sündisid, oli mul tunne, et ma olen sind terve elu teadnud ja armastanud. Naljakas, kuidas see emaarmastuse värk töötab. Jagub absoluutselt kõigile.

Kohe, kui me koju tulime, sain ma aru, et kõik ongi täpselt õige ja nii nagu peab. Meie naispere ja Kardo. Kui ma praegu meenutan neid esimesi päevasid, siis muidugi oli seal paar tõrvatilka meepotis, nagu näiteks see, et ma olin tegelikult haige ja mul oli sada ohatist ja ma ei saanud sulle isegi mitte nädal aega musi teha, sest ma ei tahtnud sind millegagi nakatada. Need olid küll ainsad tõrvatilgad, sest ülejäänu oli ja on lihtsalt puhas mesi.

Lendekene, ma olen algusest peale näinud, et sa oled hoopis teistsugusest puust, kui meie ülejäänud pere, kes on nagu otse klounikoolist männikule kokku kolinud. Sa oled mõtlik, rahulik ja väga targa näoga tüdruk. Kohe, kui sa oskasid midagi kätte võtta, hakkasid sa seda uurima ja vaatama nii aruka näoga, et no püha jumal, mis asi see veel on . Ah, eks vist igale emale tundub oma laps kõige-kõigem, aga mis ma teha saan, kui ka mina nii tunnen. Minu ideaalne beebi. Või kas on sulle sobilik enam üldse beebi öelda, nüüd oled sa vist juba otsapidi väikelaps?

Kuigi sa oled meie pere kõige väiksem liige, siis vaieldamatult oled sa minu suurim fänn ja ei ole vist palju öelda, et sa oled nii emmekas, kui üks laps olla saab. Algusest peale olen mina su kõige lemmikum inimene maailmas olnud. Sa tahad kogu aeg minu süles olla, kallistad mind, “musitad” mind lahtise suuga ja lihtsalt hõõrud ennast pidevalt minu vastu nagu kassipoeg.

Maailmas ei ole midagi ägedamat, kui see naeratus, millega sa mind vastu võtad, kui ma natukene aega kuskil ära olen. Kasvõi teises toas. No te vaid vaadake seda puhast õnne ja rõõmu – emme on tagasi, wohhooo!!!

Ma loen praegu kirja, mida ma kirjutasin neli aastat tagasi Marile (näe, siin) ja ma võin öelda, et kõik lubadused, mis ma aastaid tagasi talle andsin, kehtivad ka sulle. Ja kuna ma olen neid kenasti täitnud, siis võin lubada, et ega ma sulle ka kehvem ema ei ole, ma lähen muuseas ainult paremaks, nii et sa võid juba ette kujutada, KUI hea ema ma näiteks enda kolmandale ja neljandale lapsele olen :D!

Ütlen teile kohe, et te kunagi juurdlete, et kas saada lapsi või mitte, siis ma vannun teile ma ei tea mille nimel, et saage lausa miljon last! Mitte midagi ägedamat maailmas ei ole, kui kasvatada oma lapsi, sest lapsed toovad ellu ainult armastust, rõõmu ja nalja. Kõik muu on ainult kübeke midagi mõttetut, sest lapsed on lihtsalt… elu. Ja sina Lents (ja no Mari ka, aga see pole tema kiri, vaid sinu isiklik) olete minu elu. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes kurdavad, et laste kõrvalt tahaks ikka oma elu ka elada, sest oma elu pressib ennast nagunii peale, aga kõige rohkem tahan ma olla teie jaoks olemas.

Ma tean, et ma pole võib-olla parim ema ja ma ei pruugi teha kõike siin maailmas õigesti, aga ma ei pane seda endale pahaks, sest mitte keegi meist ei ole ideaalne ja ma ei viitsi endale seda survetki peale panna, et ma selle poole pürgima peaks. Samamoodi nagu ma ei taha teile panna survet olemaks IDEAALNE. Sest maailma jaoks ei ole keegi kunagi ideaalne, aga meie oleme teineteise jaoks alati nagunii ideaalsed. See, mu musikesed, pange kõrvataha. Nii kaua kuni sa annad endast parima, siis rohkem polegi vaja.

Aga mida sa, Lentsuke, aastaselt siis oskad? Noh, ringi toimetad! Roomad ringi ja kahmad kõike, et neid uurida ja vaadata, mis häält see vastu maad lüües teeb. Puristad. Vinnad ennast asjade naljale püsti ja suudad niimoodi ka “kõndida”. All kaks hammast, üleval kolm. Armastad kõiki asju maailmas, välja arvatud riiete selga panemist ja ära võtmist. Ahjaa, varajased ärkamised ei ole ka su lemmikuks. Kui keegi sind enne kümmet üles ajab, siis on kuni esimese uneni üsna nadi tuju, nagu ka täna juhtus. Kui ebaviisakas Marist sind kell üheksa üles ajada, sul oli ju alles iluuni pooleli!

Ma tegelikult mõtlesin, et teen sinuga, Lendeke, uhke pildistamisseeria ka, aga kuna sa täna sellest väga huvitatud ei olnud, siis tegin vähemalt mõned klõpsud sellest, kuidas sa õega pallimeres mängid. Muuseas, seesama pallimeri võiks tinglikult olla teie mõlema sünnakink, sest näha on, et te seda täiest jõust armastate.

Lende tüüpiline uurimisnägu

Pettumus

Aasta on nii ruttu mööda läinud, aga elu sinuga on äge ja imeline. Reaalselt, ma ei mäleta korda, kus ma oleks mõelnud, et kuidagi jube ületamatult raske oleks. Lihtsalt äge ja armastust täis elu. Vahet pole, mis mujal maailmas toimub, meie majas on alati pidu ja alati kõik imeline, ma olen kindel, et te võite mõlemad seda kinnitada ;)

Lõpetuseks väike meenutus sinu esimesest elunädalast meie kodus. Oeh, me armastame sind nii-nii-nii palju, aitäh, et tulid, sõbrake!

Jaga: