0
Lende Sünnitus

Tere Lende!

9. oktoober 2016

Nagu ma eile kell 4 ärkasin, siis ma teadsin, et see saab olema see päev, mil ma lapse saan. Eks ta natukene hirmus oli küll ja nõnda üritasin ma oma mõtteid mujal hoida, et mitte liigselt pelgama hakata. Koristasime magamistoa ära, panime pilte seina, pesime pesu ja olime muidu tegusad, toonuste vahesid ma isegi mõõta ei viitsinud. Mul on selline asi, et ma nagu kuidagi usaldan enda keha ja sisetunnet ja ega see teadmine, et toonused on 10 või 6 minuti vahega, see ei annaks mulle ju suurt midagi. Pigem ootasin lihtsalt seda tunnet, et nüüd oleks õige aeg minna.

Mingi kolmest läksid juba toonused nii valulikuks, et ma pidin natukene sügavamalt hingama ja umbes poole neljast hakkasin ma ka kaasa puhkima. Ema tuli siia, et Mari enda juurde võtta ja mina, kes ma olin umbes pool tundi istunud, sain püsti tõustes aru, et käimisega on juba kehvasti ja päris-päris valus on, seega tellisime takso, et ITKsse sõita.

Mu sihiks silme ees oli olla võimalikult lõdvestunud ja rahulik, kuigi jah, eks ma paar hirmupisarat valasin. Haiglasse jõudsime 16:20 ja sellel ajal oli avatust juba 4.5cm, mistõttu suunati meid kenasti sünnitustuppa. Sain endale selle naljaka kitli selga ja no selleks ajaks oli küll nii, et valu ajal proovisin ennast täiesti välja lülitada ja mõelda, et muud ei jää üle, tuleb avaneda, lõõgastuda ja proovida selle naljaga ruttu ühele poole saada. Seega kuigi mu külmetusest tulenev keha oleks tahtnud pigem haiglavoodis valutada, siis ajasin endale kargu alla ja koperdasin… järiga(?) mööda palatit ringi, õõtsutasin oma tagumenti, lõdvestasin käsi-jalgu ja iga tuhu ajal uuuutasin korralikult kaasa.

14525220_10210549937602512_5143701817141768473_o

Aga voodil tahtsin ma teha samasuguse pildi nagu kolm aastat tagasi. Seega vasakpoolne on tehtud 10.10.13 ja parempoolne 08.10.16. Kohaks ikka ITK, aga tuba oli teine, väiksem seekord.

Ühel hetkel tundsin, et valuhood on nii intensiivsed, et ajavad oksele. Nõnda sain ma ära nautida olukorrad, kus mu terve keha on toonustest halvatud, mina samal ajal kontrollimatult oksendamas. Samuti vaheldusid mul külma- ja kuumahood. Naljakas oli aga see, et ma mõistsin ühel hetkel oksendades, et ilmselt peab mul olema kohe-kohe täisavatus käes, sest aktiivsünnituse raamatus oli seda just nii kirjeldatud ja nii oli ka Mari sünnitades. Seega palusin ma ämmakal avatust kontrollida ja tõepoolest, oligi 9cm! Aga kuna ma nii lõdvestunud olin, siis oligi naljakas, et valuhoo ajal oli to-hu-tult valus, aga nende vahepeal sain ma täiesti adekvaatselt juttu puhuda ja minu meelest viskasin Kardole isegi mingit nalja seal. Mäletan ka mõtet, et valu-valuks, aga see iiveldushoog oli isegi nagu hullem, et ma lootsin, et need vähemalt üle lähevad, et siis saaks edasi panna.

14469522_1074700532645405_6074843974876726542_n

Siin pildil olin ma just oksendamast tulnud ja teadsin, et mul on umbes minut “elu nautida”, enne kui mu keha jälle valulaine tabab. Siis ma avastasingi enda üllatuseks, et päris naljakas on 9 cm avatusega veel ringi joosta ja öelda “Kardo, tee pilti, et ma teaksin seda vaadates, et ma enam kunagi sünnitada ei sooviks!”, aga pildil ma olen küll kuidagi liiga õnnelik 😀

Ega ma teadsin küll, et nüüd enam kaua ei lähe. Kell oli juba kuus läbi, äkki paarkümmend minutit, kui ämmakas ütles, et kui hakkan tundma pressimise tunnet, või et kui veed ära tulevad, et siis Kardo teda kutsuma läheks. Siis küsiski Karts mu käest, et kas ma ka seekord soovin, et ta toast välja läheks. Ma polnud sellele isegi mõelnud, aga kuna mul nagunii vahet ei olnud, kas ta on seal pressi ajal või mitte, siis ütlesingi, et kui ta nüüd mingi hetk läheb ämmakat kutsuma, et siis ta tõepoolest võiks ise heaga koridori jääda. Mitte, et ma midgai häbeneks, aga no endal oleks ka niru vist vaadata, kuidas Kardo elu eest piinleks. Lisaks ma teadsin, et ega see kaua nagunii ei kesta. Vot nii suured lootused olid mul mu kehale. Ega ma mööda ka ei pannud.

Ja suht mingi pool seitse ma tundsin, et okei, ma tegelikult tunnen küll natukene presse ja tavai, teeme ära selle nalja, mis ma ikka munen. Saatsin Kardo arsti järele ja istusin ise korraks voodile. Kohe kui ta sisse astus, tabas mind valuhoog nii ootamatult, et ma sellega seonduvalt oksendasin täis iseenda, voodi, voodivahed, põrandad…KÕIK kohad. See oleks isegi natukene naljakas olnud, kui see poleks nii räme olnud, sest ma muudkui oksendasin-vabandasin-oksendasin. Ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida, aga noh, eks nad ole seal kõike näinud ka vast.

Ämmakas pani rahumeeli endale mingi kilekitli selga ja kindaid kätte ja siis hakkas mul jälle hirm, sest tegelikult ma suutsin veel neid valusid üle elada küll, pressimine tundus aga jube ja hirmus. Seega kui ma seal voodis käpuli kottoolil lamasin ja ta mul pressida palus, siis ma lihtsalt ei tihanud seda teha ja tegin seda nn poole vinnaga. Tulemust sellel muidugi ei olnud, aga jube valus oli küll. Otsustasin, et ma ei saa niimoodi käpuli hakkama ja läksin ikka selili, kuigi see olla kõige ebasoodsam asend pressimiseks. Ma lihtsalt ei suutnud nii ruttu midagi paremat välja mõelda ja nõnda sain ma ise oma jalgade alt kinni võtta ja häääää-ääää-ääästi kõvasti pressida, nagu ämmakas palus.

Kui Mari sünnitades tundusid valud kohutavad ja pressimine kukepea, siis nüüd oli pigem vastupidi. Valud saab enda jaoks kergemaks teha, aga pressimist paraku mitte. Seega kui ma ühe korra elu eest pressisin ja tundsin, kuidas midagi nagu kuidagimoodi vist sealt välja tulema hakkab ja tahtsin hinge võtta, et ruttu laps välja saada, läks valu nagu nauhti ära ja mina jäin sinna vedelema, laps poolenesti väljas. Mu keha sundis mind pressima ja mu ämmakas sundis mind mitte pressima. Need olid mu elu kõige pikemad 30 sekundit – ma vaatasin aknast välja, kiunusin valust ja korrutasin endale, et ära palun jumala eest pressi, et koheee on kõik. Aga no see oli sama hea, kui sa oksendamise ajal mõtleksid, et ok kle ära korraks oksenda, keha nagu ise pressiks täiega. No kuidagi kiunudes elasin selle 30 sekki üle ja siis pressisin no niimoodi, et sellest annavad praegu märku miljon väikest verevalumit mu silmade ümber 😀 Ma lihtsalt mõtlesin, et ühtegi presside vahet mina niimoodi enam edasi ei ela ja tuleb selle asjaga hakkama saada.

18:44 sain ma Lende enda sülle ja Kardo tuli tuppa tagasi nabanööri läbi lõikama. 3452g ja 51cm öeldi parameetriteks. Ma ei suutnud selgelt mõelda, mul oli korraga nii külm ja nii palav, ma tundsin, kuidas ma lahisen verd ja mul hakkas koheselt ka pea ringi käima. Seetõttu tehti mulle see süst, mis peaks verejooksu peatama, aga selle tulemusena võib tekkida ka palavik. Nõnda ka mul. Lisame siia juurde nüüd selle, et ma ka enne niigi külmetunud olin, siis tundsin ma peale sünnitust ennast nagu elav laip. Proovisin kuidagi seda libedat last enda peal hoida ja mitte teda oma vappekülmaga maha libistada, ise tundsin kogu aeg, et jään kohe magama. Kõik kohad olid konkreetselt verd täis ja mul oli vahepeal selline tunne, et sinna mul eluküünlake kustubki, sest no nii külm oli ja uni oli ja… Aga siis pani Kardo mulle villasokid jalga ja andis vett ja saime Lempsu tissi otsa ja ma vist isegi korraks panin silma kinni ja.. hakkas parem küll.

Aa, seesuur ka, et kuna mul nii niru olla oli, siis tegin ma sellise tagasihoidliku vea, et kui mulle öeldi, et oleks paari õmblust vaja, siis ma keeldusin nendest dramaatiliselt, sest mul oli nii valus ja ma olin nii hell sealt alt, et ma ei suutnud mõeldagi, et keegi mind nõeluks. Ma täna korraks kiikasin sinna alla ja no ütleme nii, et oleks ikka pidanud laskma õmmelda, sest kui esimese sünnitusega rööviti mult üks sisemine mokk, siis sedapuhku sai järelejäänud ühest kaks 😀 Põhimõtteliselt on kõik nüüd võrdne ja rahu maa peal, aga no mineeee pekki, kui haiget see teeb. Krt, miks nad kuulavad just äsja sünnitanud naisi, ah?!

Paari tunni pärast lasti meid ITK viimasesse perepalatisse puhkama ja öö läks täitsa kenasti. Paar korda Lemps ärkas ja kisas. Oh jeerum, mis häälega see laps kisab. Mari tegi tavaliselt paar rahulolematut nohinat kui süüa tahtis, Lemps kriiskab nagu keegi pussitaks teda roostes naelaga. Noh, seda kiiremini ma tegutsesin ka, sest seda kisa mu kõrvad kuulata ei tahtnud. Tissi hakkas ta kenasti võtma ja kuigi mina seal köhisin ja nuuskasin ja valutasin ja palavikus vaevlesin, siis Lempsul oli kõik hästi ja tema oli eluga üsna rahul, mis ongi põhiline.

DSC_9139

DSC_9142

DSC_9145

DSC_9148-2

Need pildid on siis täna hommikul tehtud, ehk siis umbes 15h vana Lendekene meiega perepalatis tsillimas ja jalga puhkamas.

Me siis seal vedelesime, minul käidi kõhtu katsumas, Lempsukest kaaluti, vaatasime telekat ja mina veendusin, et ma ei mäleta ikka beebidest midagi, sest mina ei julge teda üldse riidesse panna ja painutada, sest ma kardan tal mingi kondi ära murda oma matsikätega. Kuidas nad nii väiksed on? Ja nii pehmed?! Ja nii udusulesed?!

Kella kahe paiku öeldi meile, et kuna kaal on lapsel normaalne ja mina ka üsna kobe, siis võime kenasti koju minna ja homme tuleb igaks petteks ämmakas last kaaluma, kolmapäeval peame uuesti haiglasse last arstile näitama minema. Seega pakkisime oma kodinad kokku ja tulime kodu poole tulema.

Nii me nüüd kodus oleme. Kätu käis külas beebit vaatamas, minu ema tõi Mari ära ja nõnda nägid ka nemad mu väikevennaga Lende ära. Wolt oli eriti armas ja saatis koos lillekimbuga meile Kardoga mereannise õhtusöögi Kadrioru restoranist, et me esimesel õhtul kodus ei peaks aega ja energiat raiskama söögi valmistamisele ja värava külge oli riputatud kingipakk Lendele ja Marile LoLo poolt. Jeerum, küll on meie pere ära hellitatud, aga no nii tore on natukene nunnutatud ja hoitud olla teie kõigi poolt 🙂

DSC_9151

DSC_9158

Seega, kokkuvõttes oskan ma öelda, et kui eelmine kord suutsin ma sünnituse kohta vaid öelda, et appi kui jube ja valus ja õudne, siis tegelikult jube ja õudne see ei ole, ainult valusavõitu teine. Aga no muud moodi kahjuks neid väikseid nubinaid endast välja ei saa. Kõigile rasedatele minu poolt soovituseks ainult see, et olge megaaaaa lõdva, isegi kui see tundub ülivalus ja raske, siis seda kiiremini see valmis saab kah! Ja muidugi minu poolt jaksu kõigile nii rasedaks olemise kui sünnitamisega, aga no no offence, aga olgu taevaisa armuline, et see enam mina ei ole! Jess! Mul on tehtud! Wohhoo! HALLELUUJA! Ei iial enam! 😀

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ja oma häid mõtteid ja soove teele saatsid, see on teist nii armas! Ja muidugu suured tänud kõigile õnnitlejatele, ma ei jõua teile ju kõikidele vastata, aga teete mul südame alt soojaks küll! Ja edasipidi saate siit blogist lugeda minu elu kahe lapse emana, mis muud!

Loe ka neid postitusi!

95 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Vasta minu "vaene keskmine" Lendeke, ehk kolm aastat armastust | Mallukas Mallukas % % 8. oktoober 2019 at 12:39

    […] käest ❤️ Aga kuulge, kes on mu blogi nii kaua lugenud, et mäletate veel Lende sündi (sünnilugu SIIN), kas asi on minus, või need 3a on ebanormaalselt kiiresti läinud? Ja nüüd kõik kooris: PALJU […]

  • Avatar
    Vasta K 9. september 2018 at 07:44

    Põnev postitus, sooviks lugeda samalaadset postitust Marta kohta
    Ja miks sa vahepeal pressida ei tohtinud 30 sekundit?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. september 2018 at 09:04

      Pressida tohib ainult tuhude ajal ja tuhud tulevad lainetena. See peaks rebenemise ohtu vähendama vist.

  • Avatar
    Vasta Leila 19. oktoober 2016 at 11:56

    Vaaritan just põnnile köögis esimest veiseliha teha, kui seda posti lugesin, ning kui jõudsin pressi ülehingamise juurde, pidin oma tagumiku maha toetama, kuidagi keerdu kiskus kõhust. Siin ma seda kommentaari siis kirjutan. :p Oma sünnitusel pool aastat tagasi ei tulnud mul pressi üle hingata, aga ma olen hiljem mõelnud, et seda suudaksid teha vist väga tugevad naised. Väga tuttavlik lugemine, jõudu ja jaksu sulle! 🙂

  • Avatar
    Vasta Ailar 16. oktoober 2016 at 11:00

    Palju õnne!
    Lapse sünd, olgu see siis mitmes laps peres tahes, on alati rõõmu sündmus vanematele.

  • Avatar
    Vasta Jaan 12. oktoober 2016 at 22:42

    Õnnelik teie õnne nähes, kuid peale seda kui ma sain aru, et toon-uksed on hoopis tuhud/toonused ma enam edasi ei eelistanud lugeda ja piirdusin fotoseeriaga. Rõõmu, entusiasmi ja vägevat lapsekasvatust teile 🙂

  • Avatar
    Vasta Maris 11. oktoober 2016 at 22:53

    Uhuh sa siin nutad kahe pressi pärast. Ma pressisin seda last 5h. Rinda ta nõudis ka sellise nutuga, et raudselt naabrid arvasid, et ma piinan teda. Lohtuseks, et aastane ta nüüd ja nõuab tavalist toitu samamoodi ahahaha. No nii häbi on eriti tänaval temaga olla kui äkki nälg tuleb talle külla ja siis ma jooksen poodi veel tuubikaid juurde ostma, kuna 4x120g on yolo talle ??

    Aga palju õnne! Ma tahaks ka teist aga esimene läks nii aia taha, et ei julge enam 😀

    Ahjaa ma oksendasin mustikaid välja. Võid ise ette kujutada kui ilus lilla kõik oli haha

  • Avatar
    Vasta Lemps 11. oktoober 2016 at 00:18

    Palju palju õnne!
    Saan aru, et tegid kõik läbi ilma valuvaigisti/epiduraalita? Ülitubli oled 🙂
    Paid Lendele!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. oktoober 2016 at 08:53

      No mulle pakuti naerugaasi, aga ma teadsin, et ega see valu ära võta nagunii 😀

  • Avatar
    Vasta Kritukas 10. oktoober 2016 at 21:41

    Superlahe. Nii tuttav on see mõte, kui pool titte on väljas, et tee palun nüüd see viimane press ja siis never again. Selline teadlik mõte ja tegutsemine oli mul just teise puhul, esimese sünnituse puhul ma ep saand midagi aru, mis tegema pean 🙂
    Aga pagan, nüüd kui teine on aastane, vaatan neid imiku pilte liiga ohtlikult heldind näoga 🙂
    Edu Sulle ja Su perele!!!

  • Avatar
    Vasta Ave 10. oktoober 2016 at 14:17

    Nii nii palju õnne Teile kõigile! Väga kaunid beebid Teil 🙂
    Meil kodus varsti 4 kuuseks saav Getter Leenu. Mõtlesin peale sünnitust ikka, et ei enam mitte kunagi. Ja kui katki ma oli -jube! Kõige kohutavam asi maailmas, kuid mida aeg edasi , seda suurem isu juba teise beebi järgi 😉 nad on nii armsad ja nunnud ning Getter Leenul ka ju parem koos õe või vennaga kasvada!
    Soovime Teile veel palju palju õnne ja kasvage kenasti!
    Ave ja Getter Leenu

  • Avatar
    Vasta Mari 10. oktoober 2016 at 13:56

    Mul tekkisid mõned küsimused, kes vastata viitsib – aitäh.

    Eestis sünnituse kogemus puudub, kull aga on seda mul mujal ja kohe kohe ka uus kogemus lisandumas.

    Kas Eestis peab olema haigla särgiga sünnitamas? Vaga palju EU riigid ning muidugi USA – sünnitad sa nn omades mugavates riietes. Populaarne on siis kas spetsiaalne kleit voi nagu mina tegin seda natuke öösärgi laadses voi mugavas lühemas kleidis.

    Kas Eestis laps PM pannaksegi suht kohe riidesse, müts pahe vms? Ja kui mitte kohe siis kui kaua skin to skin?

    Lihtsalt mida ma nägin oli absoluutselt erinev minu enda kogemusest.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 10. oktoober 2016 at 14:41

      Ei pea haigla särk olema, oleks võinud oma riiided ka olla. Ma lihtsalt ei pidanud vajalikuks.

      Kui laps välja kargas, siis tõmmati talle mingi imelik marlist mütsilaadne asi pähe, aga ülejäänud 2h oli nahk-naha vastas paljalt, alles enne sünnitustuppa viimist pandi riidesse (andsime oma riided selga panemiseks)

  • Avatar
    Vasta RJ 10. oktoober 2016 at 13:21

    Nii nii vahva! Mallukas, aga Sinu tutvustus on veel muutmata, et nüüd oled ühe naine ja kahe ema 😉

  • Avatar
    Vasta Mari-Liis O 10. oktoober 2016 at 12:47

    Palju õnne!

  • Avatar
    Vasta K.M 10. oktoober 2016 at 09:47

    Mõtlesin kas kirjutan esimest korda kommentaari või ei , aga miks mitte….
    Mina , kes ma ei suuda sünnituslugusid kuulata, VAADATA , lugeda, mõtlesin et Pean lugema siiski selle jutu ära, suutsin 2 korda paaniliselt vett kaanida , tunda kuidas mul õhk saab otsa,kõrvad tõmbavad krimpsu ja kohe minestan ära siia poe kassa taha , huh sain sellega hakkama… sünnitamine on ikka hirmus, mõelda et kunagi endal ka selline tegu ees siis Oh nouuu ! 😀

    Lende on ime armas !

    Palju palju Õnne Teile !!!

  • Avatar
    Vasta Krissu 10. oktoober 2016 at 09:35

    Hakkasin hiljuti jälgima Su blogi ja nüüd kahetsen, et varem seda juba ei teinud.
    Vaatasin neid hiljutisi videoid, kus täitsa laip olid ja mind need julgustasid pigem. Äkki olen psühhopaat. 😀
    Mul kolm nädalat jäänud, esimene laps ja ma ei jaksa enam oma kehas vangis olla ning mööda arste sõeluda igsuguste probleemidega. Hirm on ikka, et kas Põnnil seal kõik korras ja olemas…tunnen ennast täieliku kanaemana, keda arstid ei mõista. Kaotus ka seljataga, esimene pisike oleks pidanud nüüd 8okt 2kuuseks saama. Oeh, saaks kiiremini sünnitama juba. :V
    Aga, mul on niiiiii hea meel Teie üle, palju ilusaid, muretuid ja armastusest pakatavaid sooje päevi Lendele ja rahulikke päevi väikesele andekale Marile!?
    Ole tubli, Mallukas.?

  • Avatar
    Vasta Elin.L 10. oktoober 2016 at 09:33

    Palju palju õnne Teie perele ja pisikesele Lendele tublit kasvamist!!!

  • Avatar
    Vasta Andra 10. oktoober 2016 at 09:17

    Oi Mallu sa oled üks kiiduväärt tubli ja tugev naine, nii hea oli seda blogi lugeda lihtsalt! Paljupalju õnne ja jaksu Teie perele, pisike Lende on üliarmas! Ning ootan juba uuusi postitusi nii Marist, kui Lendest! ❤️

  • Avatar
    Vasta Kiisukeauh 10. oktoober 2016 at 09:14

    Palju, palju, palju õnne!

  • Avatar
    Vasta Kaie 10. oktoober 2016 at 08:43

    Vedas, et tuul ja torm LoLo pakki ära ei viinud. Kujutasin, ette kuidas see kaduma võib minna. Taevaisa hoidis pakil silma peal 😀 Pead endale eriti suure fännipostkasti sebima 😀
    Väga armas pilt Lendest ja uskumatu, kui pisikesed ikka vastsündinud on. See LoLo kaisujänku pole ju sugugi nii suur, aga seal pildil tundub. Ahjaa kaisulappe võib hoida ka vahepeal ema ihu lähedal, et ema lõhn või piima lõhn juurde tuleks. Siis kui ta pärast magab kaisulapiga, tunneb et ema on läheduses.

    Palju õnne veelkord tervele teie tublile perele! See tunne on imeline.

  • Avatar
    Vasta kaisa 10. oktoober 2016 at 08:37

    Nii armas?

  • Avatar
    Vasta Kristi 10. oktoober 2016 at 08:31

    Suurimad õnnesoovid Teile ja head kosumist! ?? Mina alles peale kuuendat last tundsin, et nüüd on limiit täis ?

  • Avatar
    Vasta Ma 10. oktoober 2016 at 08:19

    Sa ajad mind nutma!!! Mu meel läheb nii härdaks, tahaks lihtsalt ulguda. Ma tean, mis rõõm on olla ühe lapse ema, aga ma tahan ka juba tunda seda rõõmu, mis siis tuleb, kui teine laps ka sünnib. Kuidas ma küll jaksan veel 13 nädalat oodata? Tahan kohe!!! Või noh.. Tegelikult ikka ei taha ka, las beebi küpseb.

  • Avatar
    Vasta Viivika 10. oktoober 2016 at 08:18

    Oiii, kui armsad need pisikesed beebid ikka on 🙂
    Palju, palju õnne veelkord!

  • Avatar
    Vasta Leelo 10. oktoober 2016 at 08:17

    Nii kaunis udusuleke! Tere uus inimene!!!

  • Avatar
    Vasta Kessu 10. oktoober 2016 at 08:13

    Palju õnne teile! Väga tubli naine! Ootame Lende nime üleriigilist levikut järgmise 5 a jooksul!;) Jäi arusaamatuks, kas sul oli siis individuaalne äe või ei? Ja huvitav, miks kästi täiega kaasa pressida? Kui lasta emakal pressida ja lapsel omas tempos tulla, ei pruugi rebendeid olla, lihtsalt hingad lapse välja, samamoodi nagu tuhu ajal, alles pressi lõpus teed väikse punnituse kaasa aitamiseks nagu kakahäda korral.

  • Avatar
    Vasta Kelly 10. oktoober 2016 at 08:10

    Hurrrraaa-hurrraaaaaa, palju palju õnne veelkord Mallu ja kõik asjaosalised 🙂 Elasin sulle 8ndal ikka VÄGA kaasa.
    aga täna 10.10 – palju,palju õnne Marikesele ! musikallipai :* <3

  • Avatar
    Vasta Annika 10. oktoober 2016 at 08:00

    Palju õnne veelkord! Aga oli ju teine kord tegelikult lahedam kui esimene- ikka päris loll enam pole ja oskad oma keha paremini kuulata. Mul esimesega oli ikka no igatepidi paha ja valus, ei püsti, pikali ega vannis olla ei saanud, ka iiveldas ilgelt. Teine kord olin ilma meheta (mees oli lapsega kodus), püsti enamuse ajast ja pidin arste ise korduvalt karjuma, et kas krt keegi tuleb mu juurde ka, ma just hakkasin sünnitama!!! ? Mudilased nüüd 3 ja kohe 2, ja märtsi algul lähen kolmandat sünnitama, ja enam no üldse ei põe 😉

  • Avatar
    Vasta Sandra 10. oktoober 2016 at 07:55

    Nii ootaasin seda postitust! 🙂 Feissis jälgisin Su tegemisi ka koguaaeg. Niiiiii tubli oled! Lendekene on nii armas! Jõudu ja jaksu taastumisel ja Lende eest hoolitsemisel. Sa oled võimas! 🙂

  • Avatar
    Vasta Helen 10. oktoober 2016 at 07:50

    Palju õnne! Ta on imearmas!

  • Avatar
    Vasta Loor 10. oktoober 2016 at 07:48

    Nii armas ja lahedalt kirjutatud sünnijutt. Tubli oled! palju õnne tervele perele!!

  • Avatar
    Vasta J. 10. oktoober 2016 at 07:46

    Sul läks ikka väga “libedalt” ju! Põhimõteliselt 4h ja valmis. Su keha on loodud sünnituseks! 😀 kas pole mitte suurim kompliment, mida üks naine teisele teha saab 😀 ?
    Ja no mul pole varsti varianti kui seda blogi ignoreerima hakkama sest need beebipildid on liiga-liiga-liiga armsad ja ajavad beebiisu peale! 🙁

  • Avatar
    Vasta Marili Sinimeri 10. oktoober 2016 at 07:41

    Palju õnne!
    Sünnitustuba näeb täpselt selline välja nagu mul 6 kuud tagasi oli.

  • Avatar
    Vasta Mari-Liis 10. oktoober 2016 at 07:31

    Seda kõike lugedes ja vaadates tuli meeletu beebiisu peale. Kaks juba olemas, aga vabalt teeks paar tiiru veel ?

    Aga Lemps on küll üliarmsake. Ja Sina, Mallu, ülitubli!!! Respect!
    Imeilusat kooskasvamist teile neljale! ?

  • Avatar
    Vasta Katrin 10. oktoober 2016 at 07:27

    täitsa lõpp, kui armas väike musirull Lende on! 🙂

    Palju-palju-palju õnne veelkord!!!

  • Avatar
    Vasta Karin 10. oktoober 2016 at 07:22

    Palju, palju õnne teie perele!

    Mallu, sa oled tõsiselt tubli ja vapper. Minu esimene sünnitus pehmeltöeldes täielikult ebaõnnestus ning teine on alles ees. Sinu sünnituslugu annab aga jõudu ja lootust, et ehk teine läheb paremini.

  • Avatar
    Vasta Piret 10. oktoober 2016 at 07:07

    Palju palju õnne Teie perele !
    Ka minul õnnestus teine sünnitada nii, et laps jäi nn “poole peale”, ma ootasin seda järgmist pressi nagu Issanda õnnistust :). Ämmakas veel, et tahate katsuda laps pead (a la et saan indu juurde v ma ei tea mis ta mõtles), aga mu ainus mõte oli et press tule juba, tule juba 🙂

  • Avatar
    Vasta kristiina 10. oktoober 2016 at 07:03

    Vapper naine oled ?
    Ma sünnituslaual lootsin, et suren, siis mingi hetk ma tahtsin surra ja viimasena kartsin, et ei suregi?
    Aga valupisarad muutuvad ruttu rõõmupisarateks, sest need pisikesed inglid on seda kõike väärt?
    Ilusat kosumist Teile ?

  • Avatar
    Vasta Margit 10. oktoober 2016 at 07:02

    Kuidas Mari emotsioonid olid?

  • Avatar
    Vasta Anna-Liisa 10. oktoober 2016 at 06:28

    Palju, palju õnne veelkord! Kui sul kunagi Mahti blogida on võiksid rääkida, kuidas Mari väikeses õekese tulekusse suhtus. 🙂

  • Avatar
    Vasta Killu 10. oktoober 2016 at 06:04

    Loen ja pisarad silmas.Niiiii armas lihtsalt!Ilus perekond:)

  • Avatar
    Vasta M 10. oktoober 2016 at 05:26

    Juhhuuu, said hakkama 🙂
    Oma sünnitusega panid mind veel rohkem tahtma sünnitada.
    Ei jõua ära oodata, et saaks ise ka pressima minna 😀

  • Avatar
    Vasta Merka 10. oktoober 2016 at 05:22

    Palju-palju õnne veelkord! Lende on tõsine hurmur.
    Meenus kohe sinu lugu lugedes ka enda sünnitus, mis kestis 16,5h. Ja lõpuks kui ma olin 16h lihtsalt ära valutanud siis otsustati, et teeme keisri. Seega pole mul ettekujutust ise sünnitamisest. Natukene kõhedaks tõmbas küll sees, sest plaanime ka teist lasti aga ma ausõna luban, et ma õpin sinult, et tuleb lõdva olla.. kindlasti olin ma esimene kord 3a tagasi ka liiga pinges ja seetõttu ei avanenudki emakas.
    Jaksu sulle kahe lapse emana ja hoian kindlasti teie tegemistel silma peal, teie perekond on super lahe! ???

  • Avatar
    Vasta Birgit 10. oktoober 2016 at 05:01

    Palju palju õnne! 🙂

    Lende sünniga tuli mul meelde, et mu venna ja minu sünni vahel on 3 aastat. Seega naljatab ta alati, et tema kõige õnnelikumad eluaastad olid esimesed kolm, sest siis sündisin mina!! =D (Tal tekkisid kombed veeretada end nt trepist alla, et tähelepanu saada kõik endale ?) Seega jõudu ja jaksu Marile, pea vastu! =D =D

  • Avatar
    Vasta Lilli 10. oktoober 2016 at 04:33

    Lende on niiinii üliarmas väike inimene! See raudnaelaga kriiskamine voi kuidas kirjeldasid tuleb mul ka oi kui tuttav ette 😀 ja huvitav, et sulle anti valida, kas õmmeldakse voi ei. See selleks! Sünnitus tundub suht lebo selle jutu põhjal ja nii lahe, et kõik hästi läks! Sa olid nii tubli ka, et teadlikult kehaga töötasid ja puha. Kõik on niiiii lahee!!! (Olen ilmselgelt eufoorias ja heldimuses samal ajal) igatahes, well done, Mallu!

  • Avatar
    Vasta K&M 10. oktoober 2016 at 04:00

    Paljupalju õnne tervele perele! Pisike 1,5kuune Mirtel tervitab.

  • Avatar
    Vasta Gellu 10. oktoober 2016 at 02:10

    Palju õnne tütre sünni puhul emmele,issile ja suurele õele !!!

    Aga tänu sinu sünnitusele kaasaelamisele otsustas meie beebi ka siia ilma tulema hakata, eile lõunal hakkasid veed nirisema ja beebsu sünnib siia ilma küll natu vara, aga avastasin,et sinu Mariga ühel päeval.

    Joha villapesu lubas auhinna esmasp teele panna, lahe

  • Avatar
    Vasta kt 10. oktoober 2016 at 02:03

    Palju 6nne!!!!

    Ma ka kahe lapse ema ja samuti r66mustan, et enam ei pea synnitama 😀

    • Avatar
      Vasta Katu 10. oktoober 2016 at 06:21

      +1 ??

    • Avatar
      Vasta liis 10. oktoober 2016 at 08:56

      + 1

  • Avatar
    Vasta Kertu 10. oktoober 2016 at 00:36

    Palju õnne kogu perele! Maailma kõige kiftim pere on nüüd ühe nunnuka võrra rikkam juhhei 🙂 Super tubli oled!

  • Avatar
    Vasta h 10. oktoober 2016 at 00:03

    sa oled nagu mõrvamüsteeriumi kirjutaja. vahel kasutad selliseid hullumeelseid, suremisi, tapmisi jms kujundlikke kirjeldusi.. kuid oma lapse kisa vms ei oleks hea nii iseloomustada, nii võib vale arusaam inimesest ja ta mõtetest jääda
    selliseid sõnu ei tohiks lendlema lasta.. ikka positiivsemat joont hoida rohkem 🙂

    • Avatar
      Vasta Kristi 10. oktoober 2016 at 06:14

      Just sellepärast mina (ja tuhanded muud)seda blogi loen, et see on läbi ja löhki huumoriga kirjutatud, daa!

  • Avatar
    Vasta Gretsu 9. oktoober 2016 at 23:53

    Kuna minu esimene sünnitus kestis 37 tundi, meeletute valude, loobumissoovi,jõhkra karjumise ning lõpuks suure imestusega, et kuidas ma küll nii suure lapse (54cm ja 4612 g) endast välja suutsin pressida, siis on lausa kade lugeda, kui lihtsalt (kui nii võib öelda, sest ka sünnitusvalud ei ole ju tegelikult just lihtsad asjad ?) sinul see teine sünnitus läks. ? Mul on suur soov saada ka teine ja ka plaan on paigas aga tahan alati sellest plaanist loobuda, kui oma esimese sünnituse peale mõtlen. Kõik lohutavad mind sellega, et teine tuleb kiiremini ja kergemini (ja sinu blogi lugugi lugedes tundub, et see vastab tõele) aga siiski hirmutab mind tõsiasi, et minu vanem õde sündis pm kiirabiautos ja mina sündisin 49 tundi. Seega sulle au ja sügav kummardus, et sa suutsid oma selles sünnituse hirmus ennast nii lõdvaks lasta, kui võimalik oli ja tõid siia ilma tõeliselt armsa pisikese tegelase. ? Palju palju õnne teile kõigile ja jään huviga ootama sinu järgmisi postitusi kahe pisikese printsessi emana. ?

  • Avatar
    Vasta Mann 9. oktoober 2016 at 23:25

    Suured suured õnnitlused teie armsale perele uue pereliikme sünni puhul!!!

  • Avatar
    Vasta h 9. oktoober 2016 at 23:21

    see üks pilt väga facebooki keskkonda ei sobi, kuid sellest hoolimata oled ju väga tubli ja õnnitlused perelisa puhul 🙂
    jõudu ja jaksu ning vähem magamata öid :P:)
    loodetavasti mari ütleb ühel hetkel uuele titale mkm asemel mhm

    • Avatar
      Vasta Aveli 9. oktoober 2016 at 23:55

      See oleks jah imelik kui sinu arvates 1 ebasobiv pilt Mallukat vähemtubliks teeks..:D Ja ma ei tea, mis pildist sa nt räägid… 😀 Mina pole midagi meeletult ebasündsat näinud.

  • Avatar
    Vasta Lily 9. oktoober 2016 at 23:19

    Mis masin see ometi on, mille peal sa seal kössitad?

  • Avatar
    Vasta väga väga naine 9. oktoober 2016 at 23:18

    Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!!!!

  • Avatar
    Vasta M. M. 9. oktoober 2016 at 23:12

    Suured suured õnnesoovid teile pisikese printsessi sünni puhul, kes on nii nii armsake! 🙂 🙂

  • Avatar
    Vasta nt 9. oktoober 2016 at 23:06

    Palju-palju õnne aga räägi ikka vahel muud juttu ka, kui ainult kahe lapse ema olemisest! Muidu läheb väga igavaks asi kätte ära.

    • Avatar
      Vasta Aveli 9. oktoober 2016 at 23:57

      Leidsid ka koha, kus sellist asja mainida. Kas peaks äkki mingi tootearvustuse sünnitusloo sisse põimima?
      Mina olen just tähele pannud, et hoolimata sellest, et Malluka fookus on olnud oma rasedusel, on ta siiski teinud meeletult arvustusi, loose ja laive, et vastata igasugustele veidratele küsimustele või niisama midagi rääkida.:)

  • Avatar
    Vasta Triin 9. oktoober 2016 at 22:58

    Super 🙂 nüüd sul kodus 2 printsessi:)?

  • Avatar
    Vasta Sandra 9. oktoober 2016 at 22:56

    Nii supper ma käiain eile iga 5min taga fb uuendamas, et saaks ainult röömsaid uudiseid:) Supper palju õnne teile ja sa oled ikkka sulper tubli!!!

  • Avatar
    Vasta K@tlin 9. oktoober 2016 at 22:53

    Lõpuks tuligi see kauaoodatud postitus! Terve päev muudkui piilusin kärsitult blogisse. ?
    Nii vahva, ongi väike beebi olemas. Palju palju õnne!?
    Imelik mõelda, et enam ei tulegi rasedapostitusi. Juba kuidagi harjunud neid lugema ?

  • Avatar
    Vasta ZiL 9. oktoober 2016 at 22:53

    Palju õnne emmele, issile ja õekesele! Väga armas nöbinina, ma vandusin endale, et ma peale oma 22h-st esimest sünnitust rohkem lapsi ei taha, aga neid pilte vaadates tahaks ikka küll, samas seda tahtmist mainides meenub ikkagi see õudus, et ma ju ikka ei taha. Ühesõnaga tubli oled ja natukene ajad ikka isu ka peale. Jõudu, tervist ja mõnusat kasvamist 🙂

  • Avatar
    Vasta MARI 9. oktoober 2016 at 22:46

    Palju onne veel kord. Vaga ilusti Kirja pandud story.
    Pean mainima, et jälgisin eile huviga ja see andis mulle tohutult jõudu eesolevaks detsembri kuuks. Ka minul teine nn ise sünnitus tulemas ja hirm vaga suur, oli see kaks aastat tagasi kogemus, minu merest kohutav ja kohutavalt valus ja hirmus.
    Seega aitäh ja mul on tõsiselt hea meel, et sul laks hasti ja positiivsemalt kui esimene kord 🙂

  • Avatar
    Vasta Tii Na 9. oktoober 2016 at 22:40

    Palju-palju õnne teile! Fun fact oli, et kui sina sünnitasid, sain mina just positiivse testi. Kah siis teine beebi ja ilmselt ka viimane. Aga mul ees veel õnnis raseduseaeg jama läbi su blogi justnagu alles olin ju rase 😀 Nii põnev oli kaasa elada. Aitäh jagamast!

  • Avatar
    Vasta Janet 9. oktoober 2016 at 22:39

    Uskumatu, et ongi olemas see väike Lemps ?

  • Avatar
    Vasta J 9. oktoober 2016 at 22:38

    huvitav jah et mul esimesega oli ka mingi jama…valud olid nii retsid, et oleks tahtnud enesetappu teha, pressimine oli naq korra wc kàimine.
    teisega olin targem, ei lebotanud voodis màààgides, vaid olin kükaki asendis ja vôtsin kõik valu vastu ja lasin minna. ;muide maigasuguse valu suhtes ERILINE s**akott;
    a vot làks pressimiseks ja ma arvasin et mu sees pomm plahvatas just. niiiiii valus! ?

    aga Lende on imearmas!
    nii ootasin teie pilte v postitusi!
    aitäh Teile!

  • Avatar
    Vasta siky 9. oktoober 2016 at 22:37

    Aga õnneks ajaliselt sünnitasid ruttu ja ei pidanud kaua piinlema.
    Mul tulid eelsünnitusosakonnas veed ära kui arst mind läbi vaatas 15.30 ajal ja laps sündis 20.03. Väga valus oli 18-19 paiku ja viimased tund ma peaaegu tegelesin pressimisega. Teine sünnitus oli köki möki seega esimesega võrreldes, aga sa tublidus tegid ikka eriti ruttu! (Y) Nii vahva, et Lende nüüd käes ja saate kasvama hakata 🙂

  • Avatar
    Vasta helen 9. oktoober 2016 at 22:36

    Nibin-nabin enne Mari sünnipäeva, siis ikka lastel mõlemal oma kuupäev. Mul sattusid mõlemad ühele kuupäevale, nii et meie pere preilide kuupäevad on 27.07.12 ja 27.07.16 Samas ise naeran et lubasin lapsele sünnipäevaks väikese õe, ega siis lapsele antud sõna murda tohi. 🙂
    Aga õnne emale isale ja perelisale!

    • Avatar
      Vasta Annika 10. oktoober 2016 at 08:07

      Mul kolmas laps rihib ka vägisi esimese lapsega samale päevale…esimesel 6. märts sünnipärv, kolmanda tähtaeg 8. märts 😀

  • Avatar
    Vasta Liisa 9. oktoober 2016 at 22:36

    Nii vahva lugu ning kuidas kõik käis enamvähem lups ja lups.. Mina piinlesin valudes 2 päeva ning kirja läks sünnitus 15h ja 48 min.. No see avatus ei tahtnud kohe üldse tulla, siis ka veel uimas kui veed lahti tehti.. Ma muidugi võtsin kõik valuvaigistavad tooted ka endale sealt nii muuseas, muidu oleks Ma vist küll silmamunad peast välja valutand ning pressind.. Mul oli Mees terve aja juures aga tema oli lõpuks rohkem väsinum kui mina… Aga kuna meil oli lapsel veits probleeme siis saadeti ta teise haiglasse kus sai siis isa vaid vaatamas käia kuni mina kosusin suures haiglas. Mind pandi veel tuppa kus oli teine ema oma lapsega.. Iga kord kui tema laps tihkas nutta, nutsin ka mina sest nägin ju sünnituslaual oma kutikest ca 3 min ning ülejäänud 3 päeva ainult piltidelt… Lõpp hea kõik hea, sain lapsega ühte haiglasse ning ninnunännutasin teda seal niipalju kui sain 🙂
    Teile aga palju õnne ning rõõmsat aega 🙂 räägi siis ikka meile ka kuidas see kahe lapsega perekond ikka on 🙂

  • Avatar
    Vasta Laura 9. oktoober 2016 at 22:36

    Armas Mariann ! Ei ole kauneima koega kangast, kui seda on lapse hing. Puhtaim lõuend kuhu jätate oma jäljed, kus kujuneb oma muster ja värvid… Palju, palju rõõmu ja õnne kõigile asjaosalistele uue tita puhul ☺

    • Avatar
      Vasta Pille 9. oktoober 2016 at 23:07

      Wow, kõigi nende “head kooskasvamist!” soovide kõrval on see siin päriselt üks väga väga ilusti öeldud asi, nii mõtlemapanev ja armas 🙂 🙂

      • Avatar
        Vasta Aveli 9. oktoober 2016 at 23:59

        Nõustun..:) Ilusasti öeldud ja paneb mõtlema ka..:)

  • Avatar
    Vasta M 9. oktoober 2016 at 22:35

    Kas te olite kohe esimeses sünnitustoas? Tundub nii tuttav, samas ilmselt eks need olegi üsna ühetaolised.
    Veel tahtsin öelda, et oled nii tubli, et vahepeal meid live-dega veel kursis jõudsid hoida. Ma ei suutnud terve aeg telefoni kättegi võtta, olin algusest saati suremas 😀
    Ja never say never – Mari ja Lende ootavad võib-olla varsti pisikest vennakest enda kõrvale 😉

  • Avatar
    Vasta Tikker 9. oktoober 2016 at 22:34

    Kuna ma videosid kunagi vaadata ei viitsi, siis su senised laivid olen arusaadavatel põhjustel mööda lasknud, aga eile vaatasin küll. Ja tahtsin kommenteerida, et te olete nii armsad ja et sa näed kuradi hea välja äsja sünnitanu kohta, aga FB miskipärast ei lasknud seda kommentaari läbi. Nüüd sain lõpuks välja öelda 😀

    Igatahes palju õnne ja… Nüüd läheb su elu alles põnevaks 😛

  • Avatar
    Vasta Pille 9. oktoober 2016 at 22:34

    Täitsa lõpp, naersin nii et pisarad silmas! 😀
    Palju palju õnne teie perele! 🙂

  • Avatar
    Vasta Anni 9. oktoober 2016 at 22:30

    Palju õnne teie perele!! Mis Lende teiseks nimeks ka sai?

  • Avatar
    Vasta kärt 9. oktoober 2016 at 22:28

    Nii tore et juba kodus, kuidas Mari reageeris ?

  • Avatar
    Vasta Diandra 9. oktoober 2016 at 22:26

    Nii armas pisike!? Ja palju ōnne ka teile muidugi!!!!
    Kas nimeks jäigi ainult Lende vōi lisandus sellele veel teine nimi??

  • Avatar
    Vasta Annili 9. oktoober 2016 at 22:26

    Palju-palju õnne, uuesti. Lende on tõesti väga armas väike ubinake ?
    Edu teile kõigile! ?

  • Avatar
    Vasta Grete 9. oktoober 2016 at 22:23

    Kuidas Mari ka Lende esimene kohtumine oli? Minu poolt veel palju palju õnne ka! ?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. oktoober 2016 at 22:25

      Kui Mari koju jõudis, siis oli just Kätu külas ja beebi tema süles, seega arvas vist Mari, et see on üldse Kätlini jagu. Kui kõik ära läksid, siis ta paistis küll segaduses olevat, et keegi oma röökva tite maha unustanud on 😀

      • Avatar
        Vasta siky 9. oktoober 2016 at 22:40

        😀 😀
        Oh seda avastust kui ta saab aru, et seda jubinat ei viidagi kunagi ära 🙂 🙂
        Küll ta harjub 😉

  • Avatar
    Vasta s2mmi 9. oktoober 2016 at 22:22

    Kuidas Marikene reageeris pisiõele ? 🙂

  • Avatar
    Vasta Kaire 9. oktoober 2016 at 22:22

    Palju, palju õnne kogu perele! Lugu lugedes meenus enda sünnitus. Mul on 3 last ja kõik erinevad sünnitused.See on nii imeline tunne, kui beebi pannakse kõhule.Ilus nimi Lende!

  • Avatar
    Vasta Merle 9. oktoober 2016 at 22:17

    Meie pere poolt ka Teile suurimad ja soojeimad õnnesoovid 🙂

  • Avatar
    Vasta Kats 9. oktoober 2016 at 22:17

    Millal veed avanesid ja kuidas platsenta sündis?
    Kuidas Mari õekese vastu võttis?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. oktoober 2016 at 22:21

      Veed koukis arst ise mu esimese pressi ajal lahti, ise need lahti ei läinud (nagu ka Mari ajal). Platsenta tuli ikka nii, et pressiti kõhu pealt. Mari raputab siiani pettunult pead ja ütleb “mkmmmm!” iga kord kui titat vaatab 😀

      • Avatar
        Vasta Kats 9. oktoober 2016 at 22:23

        Mari ???

      • Avatar
        Vasta K. 10. oktoober 2016 at 09:14

        Mu tuttava kolmene ütles, et tore küll, et beebi koju tuli aga nüüd võib ta haiglasse tagasi viia 😀
        Aga tore, et kõik kergelt ja hästi läks. Kõike head ja toredat kooskasvamist 🙂 !