Tere Lende!

Nagu ma eile kell 4 ärkasin, siis ma teadsin, et see saab olema see päev, mil ma lapse saan. Eks ta natukene hirmus oli küll ja nõnda üritasin ma oma mõtteid mujal hoida, et mitte liigselt pelgama hakata. Koristasime magamistoa ära, panime pilte seina, pesime pesu ja olime muidu tegusad, toonuste vahesid ma isegi mõõta ei viitsinud. Mul on selline asi, et ma nagu kuidagi usaldan enda keha ja sisetunnet ja ega see teadmine, et toonused on 10 või 6 minuti vahega, see ei annaks mulle ju suurt midagi. Pigem ootasin lihtsalt seda tunnet, et nüüd oleks õige aeg minna.

Mingi kolmest läksid juba toonused nii valulikuks, et ma pidin natukene sügavamalt hingama ja umbes poole neljast hakkasin ma ka kaasa puhkima. Ema tuli siia, et Mari enda juurde võtta ja mina, kes ma olin umbes pool tundi istunud, sain püsti tõustes aru, et käimisega on juba kehvasti ja päris-päris valus on, seega tellisime takso, et ITKsse sõita.

Mu sihiks silme ees oli olla võimalikult lõdvestunud ja rahulik, kuigi jah, eks ma paar hirmupisarat valasin. Haiglasse jõudsime 16:20 ja sellel ajal oli avatust juba 4.5cm, mistõttu suunati meid kenasti sünnitustuppa. Sain endale selle naljaka kitli selga ja no selleks ajaks oli küll nii, et valu ajal proovisin ennast täiesti välja lülitada ja mõelda, et muud ei jää üle, tuleb avaneda, lõõgastuda ja proovida selle naljaga ruttu ühele poole saada. Seega kuigi mu külmetusest tulenev keha oleks tahtnud pigem haiglavoodis valutada, siis ajasin endale kargu alla ja koperdasin… järiga(?) mööda palatit ringi, õõtsutasin oma tagumenti, lõdvestasin käsi-jalgu ja iga tuhu ajal uuuutasin korralikult kaasa.

Aga voodil tahtsin ma teha samasuguse pildi nagu kolm aastat tagasi. Seega vasakpoolne on tehtud 10.10.13 ja parempoolne 08.10.16. Kohaks ikka ITK, aga tuba oli teine, väiksem seekord.

Ühel hetkel tundsin, et valuhood on nii intensiivsed, et ajavad oksele. Nõnda sain ma ära nautida olukorrad, kus mu terve keha on toonustest halvatud, mina samal ajal kontrollimatult oksendamas. Samuti vaheldusid mul külma- ja kuumahood. Naljakas oli aga see, et ma mõistsin ühel hetkel oksendades, et ilmselt peab mul olema kohe-kohe täisavatus käes, sest aktiivsünnituse raamatus oli seda just nii kirjeldatud ja nii oli ka Mari sünnitades. Seega palusin ma ämmakal avatust kontrollida ja tõepoolest, oligi 9cm! Aga kuna ma nii lõdvestunud olin, siis oligi naljakas, et valuhoo ajal oli to-hu-tult valus, aga nende vahepeal sain ma täiesti adekvaatselt juttu puhuda ja minu meelest viskasin Kardole isegi mingit nalja seal. Mäletan ka mõtet, et valu-valuks, aga see iiveldushoog oli isegi nagu hullem, et ma lootsin, et need vähemalt üle lähevad, et siis saaks edasi panna.

Siin pildil olin ma just oksendamast tulnud ja teadsin, et mul on umbes minut “elu nautida”, enne kui mu keha jälle valulaine tabab. Siis ma avastasingi enda üllatuseks, et päris naljakas on 9 cm avatusega veel ringi joosta ja öelda “Kardo, tee pilti, et ma teaksin seda vaadates, et ma enam kunagi sünnitada ei sooviks!”, aga pildil ma olen küll kuidagi liiga õnnelik 😀

Ega ma teadsin küll, et nüüd enam kaua ei lähe. Kell oli juba kuus läbi, äkki paarkümmend minutit, kui ämmakas ütles, et kui hakkan tundma pressimise tunnet, või et kui veed ära tulevad, et siis Kardo teda kutsuma läheks. Siis küsiski Karts mu käest, et kas ma ka seekord soovin, et ta toast välja läheks. Ma polnud sellele isegi mõelnud, aga kuna mul nagunii vahet ei olnud, kas ta on seal pressi ajal või mitte, siis ütlesingi, et kui ta nüüd mingi hetk läheb ämmakat kutsuma, et siis ta tõepoolest võiks ise heaga koridori jääda. Mitte, et ma midgai häbeneks, aga no endal oleks ka niru vist vaadata, kuidas Kardo elu eest piinleks. Lisaks ma teadsin, et ega see kaua nagunii ei kesta. Vot nii suured lootused olid mul mu kehale. Ega ma mööda ka ei pannud.

Ja suht mingi pool seitse ma tundsin, et okei, ma tegelikult tunnen küll natukene presse ja tavai, teeme ära selle nalja, mis ma ikka munen. Saatsin Kardo arsti järele ja istusin ise korraks voodile. Kohe kui ta sisse astus, tabas mind valuhoog nii ootamatult, et ma sellega seonduvalt oksendasin täis iseenda, voodi, voodivahed, põrandad…KÕIK kohad. See oleks isegi natukene naljakas olnud, kui see poleks nii räme olnud, sest ma muudkui oksendasin-vabandasin-oksendasin. Ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida, aga noh, eks nad ole seal kõike näinud ka vast.

Ämmakas pani rahumeeli endale mingi kilekitli selga ja kindaid kätte ja siis hakkas mul jälle hirm, sest tegelikult ma suutsin veel neid valusid üle elada küll, pressimine tundus aga jube ja hirmus. Seega kui ma seal voodis käpuli kottoolil lamasin ja ta mul pressida palus, siis ma lihtsalt ei tihanud seda teha ja tegin seda nn poole vinnaga. Tulemust sellel muidugi ei olnud, aga jube valus oli küll. Otsustasin, et ma ei saa niimoodi käpuli hakkama ja läksin ikka selili, kuigi see olla kõige ebasoodsam asend pressimiseks. Ma lihtsalt ei suutnud nii ruttu midagi paremat välja mõelda ja nõnda sain ma ise oma jalgade alt kinni võtta ja häääää-ääää-ääästi kõvasti pressida, nagu ämmakas palus.

Kui Mari sünnitades tundusid valud kohutavad ja pressimine kukepea, siis nüüd oli pigem vastupidi. Valud saab enda jaoks kergemaks teha, aga pressimist paraku mitte. Seega kui ma ühe korra elu eest pressisin ja tundsin, kuidas midagi nagu kuidagimoodi vist sealt välja tulema hakkab ja tahtsin hinge võtta, et ruttu laps välja saada, läks valu nagu nauhti ära ja mina jäin sinna vedelema, laps poolenesti väljas. Mu keha sundis mind pressima ja mu ämmakas sundis mind mitte pressima. Need olid mu elu kõige pikemad 30 sekundit – ma vaatasin aknast välja, kiunusin valust ja korrutasin endale, et ära palun jumala eest pressi, et koheee on kõik. Aga no see oli sama hea, kui sa oksendamise ajal mõtleksid, et ok kle ära korraks oksenda, keha nagu ise pressiks täiega. No kuidagi kiunudes elasin selle 30 sekki üle ja siis pressisin no niimoodi, et sellest annavad praegu märku miljon väikest verevalumit mu silmade ümber 😀 Ma lihtsalt mõtlesin, et ühtegi presside vahet mina niimoodi enam edasi ei ela ja tuleb selle asjaga hakkama saada.

18:44 sain ma Lende enda sülle ja Kardo tuli tuppa tagasi nabanööri läbi lõikama. 3452g ja 51cm öeldi parameetriteks. Ma ei suutnud selgelt mõelda, mul oli korraga nii külm ja nii palav, ma tundsin, kuidas ma lahisen verd ja mul hakkas koheselt ka pea ringi käima. Seetõttu tehti mulle see süst, mis peaks verejooksu peatama, aga selle tulemusena võib tekkida ka palavik. Nõnda ka mul. Lisame siia juurde nüüd selle, et ma ka enne niigi külmetunud olin, siis tundsin ma peale sünnitust ennast nagu elav laip. Proovisin kuidagi seda libedat last enda peal hoida ja mitte teda oma vappekülmaga maha libistada, ise tundsin kogu aeg, et jään kohe magama. Kõik kohad olid konkreetselt verd täis ja mul oli vahepeal selline tunne, et sinna mul eluküünlake kustubki, sest no nii külm oli ja uni oli ja… Aga siis pani Kardo mulle villasokid jalga ja andis vett ja saime Lempsu tissi otsa ja ma vist isegi korraks panin silma kinni ja.. hakkas parem küll.

Aa, seesuur ka, et kuna mul nii niru olla oli, siis tegin ma sellise tagasihoidliku vea, et kui mulle öeldi, et oleks paari õmblust vaja, siis ma keeldusin nendest dramaatiliselt, sest mul oli nii valus ja ma olin nii hell sealt alt, et ma ei suutnud mõeldagi, et keegi mind nõeluks. Ma täna korraks kiikasin sinna alla ja no ütleme nii, et oleks ikka pidanud laskma õmmelda, sest kui esimese sünnitusega rööviti mult üks sisemine mokk, siis sedapuhku sai järelejäänud ühest kaks 😀 Põhimõtteliselt on kõik nüüd võrdne ja rahu maa peal, aga no mineeee pekki, kui haiget see teeb. Krt, miks nad kuulavad just äsja sünnitanud naisi, ah?!

Paari tunni pärast lasti meid ITK viimasesse perepalatisse puhkama ja öö läks täitsa kenasti. Paar korda Lemps ärkas ja kisas. Oh jeerum, mis häälega see laps kisab. Mari tegi tavaliselt paar rahulolematut nohinat kui süüa tahtis, Lemps kriiskab nagu keegi pussitaks teda roostes naelaga. Noh, seda kiiremini ma tegutsesin ka, sest seda kisa mu kõrvad kuulata ei tahtnud. Tissi hakkas ta kenasti võtma ja kuigi mina seal köhisin ja nuuskasin ja valutasin ja palavikus vaevlesin, siis Lempsul oli kõik hästi ja tema oli eluga üsna rahul, mis ongi põhiline.

Need pildid on siis täna hommikul tehtud, ehk siis umbes 15h vana Lendekene meiega perepalatis tsillimas ja jalga puhkamas.

Me siis seal vedelesime, minul käidi kõhtu katsumas, Lempsukest kaaluti, vaatasime telekat ja mina veendusin, et ma ei mäleta ikka beebidest midagi, sest mina ei julge teda üldse riidesse panna ja painutada, sest ma kardan tal mingi kondi ära murda oma matsikätega. Kuidas nad nii väiksed on? Ja nii pehmed?! Ja nii udusulesed?!

Kella kahe paiku öeldi meile, et kuna kaal on lapsel normaalne ja mina ka üsna kobe, siis võime kenasti koju minna ja homme tuleb igaks petteks ämmakas last kaaluma, kolmapäeval peame uuesti haiglasse last arstile näitama minema. Seega pakkisime oma kodinad kokku ja tulime kodu poole tulema.

Nii me nüüd kodus oleme. Kätu käis külas beebit vaatamas, minu ema tõi Mari ära ja nõnda nägid ka nemad mu väikevennaga Lende ära. Wolt oli eriti armas ja saatis koos lillekimbuga meile Kardoga mereannise õhtusöögi Kadrioru restoranist, et me esimesel õhtul kodus ei peaks aega ja energiat raiskama söögi valmistamisele ja värava külge oli riputatud kingipakk Lendele ja Marile LoLo poolt. Jeerum, küll on meie pere ära hellitatud, aga no nii tore on natukene nunnutatud ja hoitud olla teie kõigi poolt 🙂

Seega, kokkuvõttes oskan ma öelda, et kui eelmine kord suutsin ma sünnituse kohta vaid öelda, et appi kui jube ja valus ja õudne, siis tegelikult jube ja õudne see ei ole, ainult valusavõitu teine. Aga no muud moodi kahjuks neid väikseid nubinaid endast välja ei saa. Kõigile rasedatele minu poolt soovituseks ainult see, et olge megaaaaa lõdva, isegi kui see tundub ülivalus ja raske, siis seda kiiremini see valmis saab kah! Ja muidugi minu poolt jaksu kõigile nii rasedaks olemise kui sünnitamisega, aga no no offence, aga olgu taevaisa armuline, et see enam mina ei ole! Jess! Mul on tehtud! Wohhoo! HALLELUUJA! Ei iial enam! 😀

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ja oma häid mõtteid ja soove teele saatsid, see on teist nii armas! Ja muidugu suured tänud kõigile õnnitlejatele, ma ei jõua teile ju kõikidele vastata, aga teete mul südame alt soojaks küll! Ja edasipidi saate siit blogist lugeda minu elu kahe lapse emana, mis muud!