KARDO SUHETEST

lahus!?

16. oktoober 2017

Nagu ma mainisin, siis ma olen viimasel ajal nii paljude vanade tuttavate ja sõpradega kohtunud, kellest mitmetel oli kurb uudis rääkida – nimelt oma kaaslasega on lahku mindud. Mõni jõudis alles aastake koos olla, mõni aga peaaegu seitse. Imelik mõelda, et kui sa oled harjunud mõndasid inimesi alati koos nägema, siis on nad nüüd mingid kaks eraldiseisvat isikut. Mitte, et minu “imelik tunne” oleks hullem selle kõrval, kui kellestki päriselt lahku minna. See on sitt enivei.

Kuigi ma olen elus vaid paar korda lahku läinud, siis mõneti ma võin küll öelda, et see on massohistlikult kõlades kuidagi mõnus ka. Niiii valus. Niiiiii valus. Vedeled ja nutad, kuulad kurba muusikat, kassid täiel rinnal! Päris toores värk. Vähemalt ma nii seda häguselt mäletan, sest noh, minu viimasest lahkuminekust on vist kuus aastat möödas? Viis? Ma ei tea! Palju aastaid igatahes. Nii palju, et meil sai Kardoga 1. september viis aastat koos oldud ja minule tuli see meelde eelmine nädal. Kardole vist ei tulnudki, ma ei tea, ei küsinud.

Igatahes hakkasin ma juurdlema, et mis värk sellega on. Üks lahku läinud sõpradest ütleski teadjal moel: “Noh, saigi seitse aastat täis, nagu öeldakse,” sama muuseas, nagu see oleks üldteada info, et peale seitsmendat kooseluaastat minnakse lahku. Googeldasin ja kae perra, ollagi mingi värk, et esimene kriis ootab paare kolmandal aastal, järgmine seitsmendal. Millal see kolmas tuleb, seda ma ei tea, aga lisakriisi lubab ka lapse/laste saamine.

Ma isegi ei mäleta, millal see kolm aastat meil täis sai, aga esimese lapse saamine oli paras kriis küll. St, SAAMISE hetkeks ei olnud kriisist jälgegi, küll aga suutsin ma Kardo raseduse alguses maha jätta, sest ma olin  nii šokis sellest, et ma mingi võõra vennaga lapsi saama hakkan nüüd :D Õnneks see kriis oli paar kuus, kadus ja nii see jäigi. Möödus esimese lapse saamise “kriis” kriisideta, kolm aastat kriisideta, teise lapse saamine kriisita ja noh, seitsmenda aasta verstapostini pole veel lihtsalt jõudnud. Veel on erinevaid artikleid, mis lubavad jubedaid kriise ka kümnendal ja 12dal aastal, aga no niimoodi otsima jäädes võime vist iga aasta peale mingi kohustusliku jubeda verstaposti kirja panna.

Aga miks need tekivad? Laste saamisega ma kujutan ette küll, et võib tekkida pinge. Kõik need magamatused ja eriti just esimese lapsega see uudne värk, kellegi elu eest vastutada. See VÕIB olla üsna pingeline, ma ei tea, meil tuli see kuidagi lebolt. Küll aga ma näen, et väga paljudel paaridel tekib aastatega pigem see värk, et teineteist jäetakse unarusse.

Lapsed, töökoht, omad huvid, sõbrad, telekas, telefon, arvuti. Samal ajal kui ma seda postitust kirja panen, siis mina istun ühel pool tuba, diivanil oma arvutis ja Kardo oma arvutis. Haudvait oleme, ainult mina toksin klaviatuuri ja tema klõbistab midagi oma hiirega. Väga tihti avastan ma, et ma olen terve öö maganud Lende pesas, mitte meie voodis Kardo juures. Seda juhtub lausa nii tihti, et kui ma eile öösel Kardo kaissu ronisin, siis mul oli selline tunne, nagu ma oleks võõra kuti kõrvale kebinud, sest nii imelik oli mingi suure mehe kaisus olla, mitte ise ühte väikest beebit kaisus hoida :D

Ma nüüd ei teagi, et kas peaks muret tundma või. Et me juba vaikselt enda teadmata oleme lahku minemas või? Ma just Dakiga sain ükspäev kokku ja siis arutasime tülitsemistest mehega. Mina siis rääkisin ka suu puhtaks minu ja Kardo kõige võimsamast tülist. See toimus ma ei mäleta millal ja ma ei mäleta miks, aga mina ütlesin talle: “tead, käi sa ka õige persse!”, mille peale tema vastas üllatunult: “ise kogu aeg puikled, et ei taha persse, ei taha persse ja nüüd tuled poole tüli pealt lausa pakkuma!”. Mul oli väga raske seda tüli jätkata, sest Kardo ajab kogu aeg nii haiget juttu, mille peale on võimatu tõsiseks jääda. Õudne, millega ma olen küll sellise mehe ära teeninud.

(Mega sidebar, aga ma pole kunagi aru saanud, kas öeldakse mine perse, või persse. Persse tundub kuidagi … maalähedasem mulle :D).

Aga kes teab, võib-olla lähme juba kahe aasta pärast lahku. Loodetavasti siis see aastapäev jääb vähemalt meelde :D Ma praegu murdsin vaikuse ja küsisin Kardo käest, et kas ta arvab, et me lähme varsti lahku, sest me vait oleme ja ei räägi parasjagu. Ta vastas, et: “me ei pea kogu aeg rääkima ju”. Tänks, isand.

Meenutage nüüd teie oma viimast lahkuminekut – kaua koos olite ja mis oli lahkumineku põhjus? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

108 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Mari 29. oktoober 2017 at 04:11

    Olime eksiga koos ca 2.5 aastat. Elasime koos ning plaanid ja sammud plaanide täitmise suunas olid ägedad ning inspireerivad nii meile kui lähedastele ja tuttavatele. Üks hetk aga hakkasime üksteisest distantseeruma või vähemalt mina tundsin, et midagi on nagu puudu, tema jaoks oli kõik aga super – vähemalt nii ta väitis. Suhte ajal ei olnud ta aga ise kordagi öelnud mulle, et ta mind armastab. No võta siis näpust. Samas hoidmine ja kirg ja kogu see värk oli täiega olemas. Igal juhul üks hetk tundsin, et mu kallimal, keda täiega enda partneriks ja parimaks sõbraks pidasin, susiseb ühe teise naisega midagi. Ise ta seda mulle arupärimise peale eitas ning paar nädalat hiljem tuli kõik robinal välja. Selgus, et olid korduvalt koos maganud ja seda lausa meie ühises kodus, kui nädalavahetusel oma vanematel külas olin jne. Kolisin välja, kuid siis sai aga endine kallim aru, et ma ei olegi ta elus enam nii edasi nagu varem. Ilmselt olin lihtsalt selle aja jooksul väga iseenesest mõistetavaks osaks tema elus muutunud, et minu puudumine tal ühtäkki põranda kõikuma lõi ja siis tuli ka esimene “ma ju armastan sind”. Siis algas aga igavene tramburai ja kammaijaa. Käis ja kraapis minu ukse taga ja siis teine hetk selle uue kallima ukse taga ja no keegi ei suutnud meist kolmest ära otsustada, et kuidas ja mis. Mina tahtsin oma nn endise kallimaga edasi minna, tema aga tahtis kord mind ja kord seda teist naist ning teine naine tahtis ka oma osa, kuid kindlat jala maha panemist ei olnud tegelikult kellegi poolt. Seega nokk kinni, saba lahti värk. Möödusid mõned kuud ja kui lõpuks mees ütles, et talle aitab ning tahab minuga edasi minna ning lõpetab teise naisega suhtlemise, selgus, et teine naine on rase. Siis tekkis mehel lootus, et äkki jään mina ka rasedaks ja saaks toredasti kahe naisega oma tulevikku luua… See mõte käis mul endalgi peast, kuid praegu olen väga tänulik, et nii ei läinud. Mida kaugemale teise naise rasedus kulges, seda kaugemaks mina ja mu endine kallim jäime. Üks hetk pidi teine naine oma vanemate juurest lahkuma, kuna tema isa oli vägivaldne ning mu endine kallim võttis ta enda juurde elama. Tundub, et nende vahel oli väga palju draamat ja vist siiani on, sest vahetult enne lapse sündi olid eksil enesetapuplaanid ja minu manipuleerimine, et kui ma ära kaon, siis on perse majas, aga mida aeg edasi, seda kaugemaks me ikkagi jäime. Lootsin väga tükk aega, et ta sõnadele järgnevad ka mingid teod, kui ta ise väga palju ütles, et tahab minuga koos olla, kuid samas kogu aur läks teisele naisele ja nende lapsele. Kui ma ise pool aastat pärast lapse sündi endale uue kallima leidsin, läks eks täiesti hulluks: sõimas, pommitas vihakõnede ja emailidega, ähvardas end ära tappa, saatis videoid sellest, kuidas ta minu kingitud asju põletab, joonistatud pornokoomikseid jms asju minust ja uuest kallimast, postipakke, mille sisuks sibulad jne. No täielik psühhoterror. Ma aga lõikasin suhtluse noaga läbi, sest kui oleksin läinud kätt hoidma, oleks see andnud järjekordse signaali, et äkki ikka laabuvad asjad ja seda valesignaali ma anda ei tahtnud. Sitamaik ja õudukad kogu sellest teemast olid ikka väga tugevad. Igal juhul kogu see asi sellega ei lõppenud, sest meil oli ühine firma jnejnejne, mille tõttu pidime veel edasi suhtlema ja kogu selle jagelemisega sai vahepeal kaasatud isegi politsei, rääkimata juristidega konsulteerimisest. Praeguseks hetkeks, kui suhte esialgsest lõpetamisest on möödas 2 aastat, on meie omavaheline läbisaamine ja suhtlemine nullilähedane, kuid kuna on palju ühiseid sõpru ja tuttavaid, siis see on kogu sõpruskonna ja asjaajamise lonkama pannud. Ma ei oleks elu sees suutnud uskuda, et mulle nii kallis ja armas inimene võib nii sõgedaks keerata, aga armastus või hoopis armastuse puudumine suudab inimesi ikka väga hullumeelselt käituma panna.

  • Reply Kallis Proua 19. oktoober 2017 at 10:13

    Ma ei usu nendesse “kohustuslikesse” kriisidesse. Keegi kunagi mõtles välja, pani kirja, kõik nüüd loevad ja tunnevad end kohustatuna kriisitama :P

    Meil tekivad need kriisid aastatest olenemata. Ja lapsesaamisega kaasnevad kriisid, see täitsa normaalne mu meelest. Suhe muutub last saades meeletult. Vähemalt paari esimese lapsega.

    Me oleme ka selline paar, kes omaette nokitseb ja ei istu igal õhtul koos diivanil ja ei vaata koos telekat vmt.
    Mul on “ruumi” vaja ja mulle tundub, et mehele ka. Vahel vaatame koos ka telekat. Või siis nii, et tema vaatab telekast jalkat ja ma vaatan kõrvaklapid peas Netflixi.

    Mulle tundub, et see ongi meie suhte saladus :P Teine-teisele ruumi anda. Kui me kogu aeg pead-jalad koos oleks, siis me vist ei oleks enam koos.

  • Reply Morgie 19. oktoober 2017 at 09:25

    Umbes 3,5 a olime koos ja lahku läksime sellepärast, et mees valetas nagu pingviin.

  • Reply Maria 19. oktoober 2017 at 07:42

    Mina ses 3-7 jne asta poliitikat ei usu.. Pigem arvan et see on inimestel omal peas kinni.. Nagu isegi kirjutasid, et sul polnd õrna aimugi sellest ja näed-pol ka mingeid kriise olnud! Niiet ma arvan et see on inimestel omal peas kinni ja hakkavad ise vastavalt käituma et lahku minna, sest oh õudust keiitiline 3s aasta ju käsil!

  • Reply daki 18. oktoober 2017 at 10:06

    Õigekeelsussõnastik muide ütleb, et nii perse kui persse on täiesti õiged. Nii et kasuta aga terviseks!

  • Reply kd 17. oktoober 2017 at 22:54

    ma seda 3 a kriisi ei teadnudki. aga tagantjärgi võib öelda, et siis oli just 1 aastane beebi ja ise padurase 7 kuud, et korraks läksin lahku küll 1 h-ks. ja muus osas oli ka raske. nüüd 7-s aasta sai just 1 kuu tagasi täis ja ennem seda 2-3 kuud olin tõesti valmis lahku minema, möirgasin nagu türannosaurus. kunagi tuttavaks saades oli meil teema kas “õudne lõpp või lõputu õudus”. mina olin selle “õudsa lõpu poolt” teine pool pigem “lõputu õuduse” poolt. arvestades meie kõrget vanust (võrreldes malluka peamiste fännidega) ja seda, et kõik mu eelnevad suhted on 1.5-2 a kestnud kuniks “roosad prillid” langevad ja esimene kirg saab üle ja on lõppenud, siis nüüd tundub et see 7 a kriis saab ka napilt ületatud ja asjad lähevad paremaks. muidugi pidin selleks salaja holistilisel seansil üksi käima, et ennast ümber häälestada. aga tõesti, kui võimalik, siis ikka tahaks ju laste isaga koos olla. seda enam, et mees ei hulgu ringi ja ei laaberda, on aus ja moraalne ja korralik jne aga ainus viga et näägutab ja möliseb koguaeg ja näitab oma armastust vaid tegude mitte sõnadega. tegelt ju unistuste mees! :D

  • Reply B 17. oktoober 2017 at 19:28

    Läksin jaanuari keskel lahku.
    Olime 2 aastat õnnelikult(minu arust) koos. Elasin üle tema soomes töölkäimised ja kaitseväe toetades igatpidi.
    Aga peale 2 aastat hakkas härral igav ja hakkas kogu aeg pidudel käima. Ma olin tihti töönädalast nii väss,et tahtsin puhata.Ma ei jaksanud iga kord kaasa tulla,et hommikuni peol olla aga viisin ja tõin autoga teda. Kuni siis kuulsin,et mingite võõraste preilidega peale pidu linnapeal tšillinud ja kinos käinud. Küsimuse peale kus oled vastati vaid ära veel järgi tule. Kui koju jõudis piilusin telefoni ja oioioi,mis seal toimus. Pakkisin öösel Kõik oma asjad ja tõmbasin minema. Härra oli kuri et läksin ja üllatunud, palus sada korda kokku saada. Ma olen pika vihaga.kui lõpuks kokku saime,siis ütlesin et usaldus on 0 ja ilma selleta pole suhet. Lubasin suhelda tasapisi ja vaatame,mis saab.
    Ja siis suhtlesime nagu sõbrad/tuttavad 2 kuud.
    Peale kolme kuud teatad,et uus pruut(mitte sama,kellega jaanuaris ringi tšillis):))))
    See oli nii valus,et jääb eluks ajaks meelde. Temale oli see lahkuminek kergem,sest ei nutnud üksinda silmi peast vaid oli pm lihtsalt väljavahetanud mudeli noorema ja ilusama vastu.
    Et jah rohkem tegigi haiget see,et uus NIi kiiresti tekkis tal. Nagu meie kooselu poleks midagi tähendanud.
    See aasta läks meie seltskonnas 3 paari laiali. Kõigil meestel ülikiiresti uus pruut tekkinud…

  • Reply Marit 17. oktoober 2017 at 13:00

    Paluks hoopis infot, kust saaks mehele osta sellise onesie?

    • Reply Mallukas 17. oktoober 2017 at 14:03

      happeak.ee

  • Reply LF 17. oktoober 2017 at 10:50

    Olime mehega koos natuke üle kahe ja poole aasta ning siis läksime tema algatusel lahku 2016 august (leidis, et meil liiga palju tülisid ja ei viitsinud väga nende lahendamisega ka tegeleda, vastupidiselt minule). Algul me ei suhelnud, siis hakkasime suhtlema ja meist said väga head sõbrad, isegi võib öelda, et parimad sõbrad. Nüüd järsku 2017 juuli lõpus ta laduski välja mõtte, et võiksime uuesti proovida. Mina sellest vaimustuses polnud kuna nn tung oli ära läinud aga andsin talle võimaluse. Praeguseks hetkeks elame koos ja oleme õnnelikult koos taas :)

  • Reply Marja 17. oktoober 2017 at 10:38

    Minu elu ainus suhe lõppes poolteist aastat tagasi. Punkti pealt 3 aastat sai koos oldud. Nagu ikka nii punkti pealt, et sama kuupäev. Suhe oli õudne ikka. Ma ei tundnud ennast üldse hästi, aga see vend roomas peale iga suuremat tüli tagasi mu juurde. Olin loll ja noorukene ka. 3 aasta jooksul läksime kaks korda ”lõplikult” lahku. Koos elasime sellest kolmest aastast 2,5. Lõpliku lahkumineku põhjuseks olid siis minu ”tõestuseta” kahtlused, et ta mind pettis. Tegelikult ma teadsin, et ta seda tegi. Ise ta sellest aru vist ei saanudki, aga pidudel lasi ta teistega ikka korralikult ringi. Ta ei pööranud mulle enam üldse tähelepanu. Sõimas igal võimalusel. Rahalistes asjades oli ta nagu väike laps. Palk tuli ja palk läks. Koju süüa ta ei ostnud üldse. Peale tööd käis korraks kodust läbi ja siis tormas välja sõpradega kokku saama. Tuli koju õhtul hilja, kas siis purjus või pilves peaga. Praegu mõtlen ikka, et appi kui loll ma olin. Armastasin teda ikka lõpuni täiesti südamest. Lõpuks päevapealt loopisin tal asjad korterist välja ja ütlesin head aega. Mõistus tuli vist päevapealt koju. Lahkuminekust ülesaamiseks läks pmst aasta. Nüüd alles tunnen, et oleksin uueks suhteks võibolla valmis. Aga jälg temast jääb minusse terveks eluks. Ta pani mind ikka väga väärtusetult tundma.

  • Reply Olude sunnil anonüümne 17. oktoober 2017 at 01:36

    Mina elasin oma eelmise elukaaslasega koos 4 aastat. Kokku kolisime, siis mina olin just väiksemast linnast pealinna kolinud ja siia ülikooli tulnud, olin väga meelitatud tema tähelepanust ja sellest, kuidas ta mind taga ajas ja suht kohe ma kolisin ka tema juurde. Olin noor (22) ja armunud ja arvasin, et olemegi nüüd elu lõpuni koos. Tegelikult nüüd tagantjärele vaadates elasin kohutavas suhtes. Mees pettis kogu aeg, oli purjus, sõimas mind, on isegi kodust välja ukse taha visanud talvel aluspesus mingis joomahulluses, mitu korda kehaliselt viga teinud, üritanud padjaga ära lämmatada, mu asju puruks peksnud, mööblit loopinud jne. Kusjuures, tegemist on Eestis väga kuulsa inimesega, armastatud muusikuga. Ei saanud ka kellelegi rääkida, sest seltskonnas oli head nägu vaja teha ja sajad naised kontserditel õhkasid, kuidas “on ikka sinul vedanud, selline mees”. Lahku läksime lõpuks nii, et leidsin ta oma kodust diivanilt teise naisega magamas, samal ajal, kui mina kodus olin (petnud oli ta tegelikult mind aastaid kogu aeg). Hiljem kuulsin sõpradelt, et ta oli juba 3 kuud selle naisega koos olnud, mina ei teadnud midagi. Siis “jätsin” ta maha ja ta nuttis ja eitas, et on kunagi midagi valesti teinud, aga siis oli juba nii raskelt hilja, kui hilja veel sai olla. Siiamaani ta kirjutab ja otsib kontakti, vist tahab mingit kindlust saada endale, et ma ei lähe meediasse tema jutuga. Või siis siiralt on oma tegude pärast kahju. Praegu on mul ideaalne mees, oleme koos olnud peaaegu 3 aastat. Vahel ma näen unes, et olen veel eksiga koos ja need on õudusunenäod, kui ärkan, siis alati langeb nagu kivi südamelt, et appike, mul on ju see mees tegelikult hoopis :) Mul on hea meel, et ma olen nii tugev inimene olnud, et ma tulin sellest suhtest eluga välja. Ja nüüd hiljem kõrvalt vaadates tundub uskumatu, et keegi talub sellist asja.

    • Reply Anonuumne samamoodi 17. oktoober 2017 at 14:31

      Issand, Ma loeks nagu oma kirjutatud. Ma naen Ka tihti unes ja Siin kus Ma elan, on ta Ka teadatuntud isik. Meil oli isegi politsei mangus ja koik asjad.. aga jah, ei saa Ka mina midagi oelda, sest ta isa ahvardas mind, et Kui Ma peaksin lehte voi media poole poorduma (Ma pole loll ega taha kuulsust nagunii) , siis kahetsen seda. See ahvardus aga oli ulmeline minu jaoks. Oleks et Ma oleks midagi valesti teinud, aga kahjuks mitte. Mul laks pikalt aega et oma vigastustest (seesmised ja valimised) ule saada. Kartsin koiki mehi ja ta tekitas tunde, et Ma Olen eikeegi ja ei vaari midagi ja Kui ta tegi haiget mulle ja pettis mind, siis Ma vaarisin seda. Ja Ma ise lopuks uskusin Ka seda, kuni lopetasin haiglas. Inimestel lihtne oelda et ara ole loll, aga Kui pole situatsioonis olnud, laheb nats aega ikka kahjuks arusaamiseks ja manipulatsiooni alt valja tulemiseks. Psuhhopaadid ja nartsisstlikud isikud voivadki panna sind uskuma ei tea mis jura

    • Reply TimTim 18. oktoober 2017 at 21:52

      Kes on…Uku Suviste :D

      • Reply Rrr 19. oktoober 2017 at 22:15

        Midaaaaaaaa

  • Reply Brit 17. oktoober 2017 at 01:24

    Minu viimane pikem suhe ja kooselu (vist ka ca 6-7a) lôppes ca 2a tagasi, nii tobe kui see ka tunduda ei või, leidsin hingesugulase, kogesin midagi väga erilist, mids ei arvanud olemas olevat ja tegin kordki elus südame järgi nagu targad soovitavad.. Ent suhted on vist samuti loto ja vähesed võidavad peavôidu.. nii oli ka minu muinasjutt kurva lôpuga ja täna ootan üksi esimest beebit.. Kuna minu jaoks on ühest suhtest teise liikumine, kokkukasvamised ja lahkuminekud nii aeglased ja keerulised, siis kardan, et jäängi üksi:(

  • Reply Leili 28 a 17. oktoober 2017 at 00:13

    Hmm äkki teed sellest ka blog , kuidas te kokku läksite ? Kus kohast te kohtusite ja mis moodi armastus tekkis ? Oleks põnev lugeda , kus ja just seda juba siia blogise postitanud pole ?

    • Reply Mallukas 17. oktoober 2017 at 11:56

      ma olen sellest kirjutanud :)

  • Reply Leili 28 a 16. oktoober 2017 at 23:51

    Mul siin pea 2 aasta tagasi läksin ühest kutist sellepärast lahku et ta mängis mu tunnetega küll magas ühe eidega kes ei meeldinud mulle absoluutselt ja siis kui minu igatsus peale tuli siis tuli jälle minu juurde , kuigi me pea aasta koos ja siis millalgi ma kolisin oma ema juurde tagasi ja peale seda see jant pihta hakkas
    mõned päevad enne kui ma ta päriselt maha jätsin siis läksin Rakverre sõbranna poole ja mõned päevad peale seda leitsin endast 13 aastat vanema mehe nüüd on meil 9 kuune tütar ja mu nooremast east 6 aastane tütar .
    Jaanuaris saab 2 aastat koos oldud / ja umbes sama kaua oleme elanud koos ka , kuigi ma elasin tema endises elamises vahepeal 1 – 2 kuud ja siis tulin jälle ema juurde tagasi ja nüüd elame koos mu ema juures
    tal saab minu juures elatud Märtsis 1 aasta .

    • Reply Leili 28 a 16. oktoober 2017 at 23:55

      Mul siin pea 2 aasta tagasi läksin ühest kutist sellepärast lahku et ta mängis mu tunnetega küll magas ühe eidega kes ei meeldinud mulle absoluutselt ja siis kui minu igatsus peale tuli siis tuli jälle minu juurde , kuigi me elasime pea aasta koos ( Olime suhtes poolteist aastat ) .
      Ja siis millalgi ma kolisin oma ema juurde tagasi ja peale seda see jant pihta hakkas
      mõned päevad enne kui ma ta päriselt maha jätsin siis läksin Rakverre sõbranna poole ja mõned päevad peale seda leitsin endast 13 aastat vanema mehe nüüd on meil 9 kuune tütar ja mu nooremast east 6 aastane tütar .
      Jaanuaris saab 2 aastat koos oldud / ja umbes sama kaua oleme elanud koos ka , kuigi ma elasin tema endises elamises vahepeal 1 – 2 kuud ja siis tulin jälle ema juurde tagasi ja nüüd elame koos mu ema juures
      tal saab minu juures elatud Märtsis 1 aasta .

  • Reply JJ 16. oktoober 2017 at 22:41

    Sidebari vastuseks: Keeleinstituut loeb õigeks mõlemad.

  • Reply Pille 16. oktoober 2017 at 22:26

    Olen mehega koos… ma eiteagi… 15 aastat? Totaalselt villand on juba., aga lahku mindud ka ei saa. Laste pärast ei ole see nagunii lihtne, väiksekesed veel. A noh. Elab ja vaatab. Mul on muidu tunne, et toredas suhtes olla polegi võimalik, mistõttu ma ei näegi ennast enam üheski suhtes. Nõme -_-

  • Reply E 16. oktoober 2017 at 22:12

    Me mehega nüüd täpselt 9 aastat koos olnud, 3 last saanud ja ikka koos. 3. aasta kriis sattus 1. lapse saamisega ühele ajale, siis mees eemaldus meist, a ma siuke konkreetne mutt, ütlesin talle, et ole nüüd mees ja OTSUSTA ära, kas tahad koos olla või ei. Ja kui ei taha, siis polegi pikka juttu, ma kolin lapsega (imikuga) välja. Ja näed, suutiski ära otsustada, rohkem kriise pole olnud. :D

  • Reply L 16. oktoober 2017 at 20:41

    Suhted ei peagi igavesed olema.
    Ilmselgelt on inimestel elu jooksul mitmeid mehi/naisi. Täiesti loomulik.

  • Reply M 16. oktoober 2017 at 19:32

    Läksin eksist lahku pea aasta tagasi. Oli koos oldud üle 4 aasta. Ühine laps on 3-aastane. Esimene suur kriis
    oli meil kui koos sai oldud 2 aastat. Läksime nädalaks ajaks lahku, tema kolis välja. Siis leidsime et koos on ikkagi parem. Sai siis koos oldud 3 aastat ja ma tundsin et see pole ōige. Ta ei hooli minust ja minul oli ka juba suht suva kas ta on olemas või pole. Tüli tüli otsa, mina olin ainus kes pingutas, sest kuidas ma saan temast lahku minna kui meil on ühine laps. Laps vajab mõlemaid vanemaid. Otsustasin lapse nimel pingutada,
    kuid sain aru, et kõik läheb vaid hullemaks. Ta keelas mul teatud inimestega suhelda, väljas käia eriti ei tohtind, luges mu vestlusi jne..
    Sain aru, et aeg on see jama lõpetada, kuid ei teadnud kuidas seda kergem teha oleks.
    Siis hakkasin suhtlema praeguse elukaaslasega. Tema ütles et lõpetaksin enda piinamise, miks ma kannatan kui vöiksin proovida saada õnnelikuks.
    Tänu temale võtsin end kokku ja tegin lõpu eksiga.
    Nüüd juba 5 kuud uues suhtes ja olen tõesti õnnelik,ei pea enam teesklema. Uus mees võtab minu last kui oma last ☺️

    • Reply Mennuolen593@gmail.com 16. oktoober 2017 at 23:32

      Issake…loeks nagu oma elust siin…mul on tapselt samamoodi…

  • Reply Caroly 16. oktoober 2017 at 19:26

    Lahku läksime mõned kuud tagasi,koos oline 1,5a ja tunne oli nagu oleks pool mind lihtsalt minemq kõndinud,põhjus oli meie pidevad tülid,mitte usaldamine. Siiamaani on sellest mõeldes meel kurb aga samuti arvan et see oli õige tegu ja soovin talle ainult head.

  • Reply L 16. oktoober 2017 at 19:14

    Just sai kuu aega tagasi lahku mindud, oligi see “saatuslik” 3 aastat. :D
    Ei tea kas asi on lihtsalt suhtes või olen hakanud ajaga asja “vähem toorelt” võtma. Jah, olin kurb, aga mida see kassimine ikka muudab (igaksjuhuks mainin, et lapsi mängus ei ole). “Kergemaks” muudab asja see, et tüübil juba uued silmarõõmud – mida siin ikka taga nutta, tuleb enda eluga samuti edasi minna.

  • Reply eve 16. oktoober 2017 at 18:40

    meil sai 6 oktoobril 40 aastat. oleme ka vahest tükk aega vait,kuid enamasti jätkub juttu ja ka soovi koos olla

  • Reply Eve-liis 16. oktoober 2017 at 18:20

    Hetkel olen oma mehega 11 aastat koos meil 4 poega ja no eks me ikka kraakleme vahel kuid et konkreetselt lahku minna ei kujutaks seda isegi ette olen küll temast nädal lahus olnud kuid see oli kaa pigem väike puhkus õe juures.

  • Reply Grete 16. oktoober 2017 at 17:26

    Marylin Kerro ju ütles, et sügisele vastu lähevad ainult kõige harmoonilisemad paarid! Läksin ka eksist lahku, alguses oli hirm teadmatuse ees, et mis edasi saab. Ikka väga harjunud, samad sõbrad jne. A praegu saan aru, et see oli jumala tasemel otsus mul ikka :-D

  • Reply Maria 16. oktoober 2017 at 17:20

    Hea, et meil 10 ja 12 aastat läbi on. Tea, mis need uued daatumid on! Mul õnneks pole plaane lahku minekuks!

  • Reply E 16. oktoober 2017 at 16:50

    Endal praegu minikriis, sest ma ei ole kindel – kas enda tujudest üle olla ja jääda või tunnistada, et tulevikku pole ning minna. Õiget vastust ei tea ning vale valikut teha ei taha. Mingis mõttes on klapp nii super ja ma ei kujuta end ette kellegi teisega, aga tõsistest asjadest ei taha teine pool kunagi rääkida ja nii need väiksemad või suuremad asjad kuhjuvad. Numbritest rääkides, siis kolm aastat koos oldud. Ju klapib.

    • Reply H2O 16. oktoober 2017 at 18:58

      +1
      Ainult kui on purjus siis suudab ennast avada, muidu tavaolekus tõsiseid asju arutada ei taha..
      Mees on Kaalude tähtkujust, tundub üsna võimatu nii elada, aga samas klapp ju on.. oehh

      • Reply K 17. oktoober 2017 at 02:22

        +1 mul ka kaaludest mees ja no nii kinnine :D. Hea kohe lugeda, et pole ainuke sellise probleemiga.

      • Reply Sandra Pa 17. oktoober 2017 at 08:48

        +1 vol2 – mul ka kaaslane Kaalude tähtkujust. Kujutan ette täpselt kui raske või keeruline on. Aga sama seis – klapp ju nagu on.

        • Reply H2O 17. oktoober 2017 at 17:54

          öelge pliiis keegi, et kellegil on veel nii olnud aga asjad on muutunud paremuse poole???!! :D
          Ma ikka naiivne, tean et inimesed ei muutu aga ikka loodan ja ootan :))

          • G 17. oktoober 2017 at 21:26

            Minu mees on ka Kaalud, nagu minagi. Väga vaikne, rahulik ja töökas eesti mees, täielik vastand minule kui energiapommile. Samas tean et tal on tugevad tunded kuigi ta neid pidevalt ei väljenda. Peab justkui paika see nali et kui midagi muutuma peaks siis annab teada. Aga siiski armastust avaldab ja nutnud on ka koos minuga. Oleme koos 6 aastat ja augustis abiellusime. On ka mingid teemad vōi hetked kui ta ütleb et ma mōtlen üle ja ei lähe mu küsimustega kaasa aga ma olen aru saanud et nii ongi, naiste ja meeste maailmad on nii erinevad.
            Kui on armastus ja austus siis suhe ka püsib, ka kaaludega :) Lisaks tasub vōtta aega teineteisele, jalutamas käies vōi väljas söömas.

  • Reply Liina 16. oktoober 2017 at 16:46

    Läksin kaasast lahku kui oli 6,5a koos oldud, peaaegu 7a ;) Elasime aastakese lahus, kumbki oma elu. 2,5a tagasi saime uuesti kokku ja nüüd ootame esimest beebit. Lahku- ja kokkuminek minu eestvedamisel. Paus tegi mõlemale head mõistmaks, et oleme paras paar :D

  • Reply Mari 16. oktoober 2017 at 15:56

    Meil saab järgmine kuu juba 17 aastat, neist 10 abielus. Algul tülitsesime rohkem, olime noored ja impulsiivsed, võisin pisitüli pärast kodust minema jalutada natukeseks. Esimeste aastate nurgad said lihvitud ja elu läks paremaks. Tugev ja ainuke kriis tekkis kui olime 10 aastat koos olnud, meie teine tütar oli aastane. Tundsin end vahest nagu üksikema, sest kui mees tööl polnud, oli vennal ehitusel abis. Aga meie? Asi süvenes ja olime lahkuminemisäärel. Otsisin juba korterit, õnneks võttis mees aru pähe ja hakkas üha rohkem oma naise ja lastega aega veetma. Nüüdseks on elu ainult paremaks läinud. Tütred juba 15 ja 8 ja tihti saame olla kahekesi ja oskame üksteist hinnata.

  • Reply Tups 16. oktoober 2017 at 15:52

    Enne päris lõplikku lahkuminekut võiks käia pereteraapias. Kui lapsed juba olemas, siis peaks igal juhul veel ühe võimaluse andma, kasvõi nende pärast. Kõiki suhteid ei saa ja polegi vaja päästa, aga teraapias käimine võimaldab analüüsida paremini ka iseenda käitumismustreid ja see annab tulevaseks eluks palju juurde ning suurendab tõenäosust, et järgmine suhe jääb püsima. Lisaks võimaldab kellegi kolmanda neutraalne suunamine paremini ka üksteist mõista. Kahekesi olles on tavaline, et tüli läheb tuliseks ja dialoog kaob. Terapeudi suunamisel avatakse enda tundeid hoopis teisiti ja tõenäoliselt ka nii, et partner sellest paremini aru saab, kui süüdistavas ja karjuvas õhkkonnas. Väga oluline on enda tühjaksrääkimine, et pärast lahkuminekut ei jääks vimma ja vastuseta jäänud küsimusi.

    • Reply Vaike 16. oktoober 2017 at 18:02

      +1

    • Reply S. 16. oktoober 2017 at 23:16

      Jaa! Olen kõrvalt näinud kogemusi, kus ka suht n-ö lootusetust ja kindla lahkuminekuga suhtest on väga hea suhe saanud justnimelt teraapia abiga. Eks teraapiaid ole erinevaid ja kellele mis sobib, aga enda nähtu põhjal julgustan küll proovima.

  • Reply Gina 16. oktoober 2017 at 15:42

    Kriisid tekivad, sest kõigil pole elus nii pohhui kui teil kahel :)

    • Reply Jansa 18. oktoober 2017 at 10:44

      See on õigustus ainult iseendale – ‘tülitseme muudkui kaaslasega ja väga jube on aga see on normaalne sest mina olen normaalne ja mul pole nii pohui kui teistel’. Vb mõtlen juurde aga kriis ei võrdu ‘mina hoolin ja teised ei hooli’.

  • Reply Ketu 16. oktoober 2017 at 14:28

    Meie elasime 5a koos. Vôiks öelda, et armastus oli meeletult suur ja seda lôpuni välja. Kiskusime ikka palju ja tülid läksid aina suuremaks ja koledamaks. Ilmselt olime liiga noored ja ei saand aru, et üksteisele tuleks piisavalt vabadust anda. Nüüd oleme lahus olnud 11 kuud aga suhtleme ikka vahel ja saame sôbralikult läbi. Peale lahku minekut saime mingi aja pärast mõlemad aru, et see vist ikka oli vale otsus. Kuid sellist kooselu enam ka ei tahaks.

  • Reply Võõras 16. oktoober 2017 at 14:00

    Viimane lahkuminek on paari kuu vanune. Koos olime 6a, sellest 1a abielus. Olemas 3 last. Lõpuks leidsime mõlemad,et lahus parem.
    Nüüd leiab meespool,et tahaks ikka kokku tagasi. Aga no mina selles vaimustuses enam ei ole.
    Lahku läksime pidevate tülide pärast. Kaua need lapsed ikka peavad tülisid kannatama :)

  • Reply mannu 16. oktoober 2017 at 13:58

    Mõlemad lahkuminekud on olnud mingi teise ja parema kuti pärast just sellel kolmandal aastal ? nüüd aga oleme koos olnud kohe 5 aastat, meil on laps ja varsti pulmad ?

  • Reply H2O 16. oktoober 2017 at 13:57

    Olen oma elukaaslasega koos olnud 1,5 aastat, koos elanud sellest pmts aasta ja muidu on kõik täiesti okei, kuniks kätte jõuab nädalavahetus, kus on vaja siis igal võimalikul moel oma sõpradega väljas (või kelllegi pool, vahest ka meie) passida (just õhtuti). Alguses ei hàirinud see absoluutselt, sai isegi kaasas oldud alati, kuid enam ei kannata, pole lihtsalt midagi teha meeste seltskonnas, igav hakkab.. Saan aru, et kõik inimesed peavad vahest väljas käima ja omi asju ajama, kuid miks vaja teha seda IGA nädalavahetus, mina tahaks ju kaa oma mehega vahest koos olla ilma sõpradeta :((( Mees ütleb, et mine ka välja sõbrannadega, kuid olen temast 6 aastat noorem, minul ei ole selliseid sõbrannasid, kes viitsiksid minuga iga nv arvutimänge mängida või mida iganes veel, pigem kutsutakse mind pidudele/kluppi, kuid mehele see ei meeldi, et ma ilma temata klubides käiksin..(ega mul mingit vajadust ka ei ole, lihtsalt kodus üksinda ka kopitada ei viitsi iga nv) sest jah, otseselt ma ei saa ju talle midagi ette heita, sest tema on ainult oma meessõpradega, klubides/baarides ei käi.. vot selline surnud ring, olen mõelnud ka (kui järjekordne nv käes ja kodust jeehat pannakse) et paneks oma kodinad kokku ja läheks ära, kuid olen ka mõelnud, et ehk kui lapse saame kord siis läheb paremaks??? Aga praegu lugedes kommentaare siis tundub, et lapsega läheks asi hoopis hullemaks :D oijjahh

    • Reply Maiks 16. oktoober 2017 at 17:47

      Kindlasti lapse saamine paremaks ei tee olukorda!Kui mehele meeldib sõpraedega juba praegu iga nv olla siis laps seda ei muuda! Nii on

      • Reply H2O 16. oktoober 2017 at 18:47

        Aga ehk siis läheb kui tal sõbrad ka lapsed saavad juba kord? :D

        Või polegi muud, et asjad kokku ja jehhat..

    • Reply Leili 28 a 16. oktoober 2017 at 23:58

      Kui noored te olete siis ,kui tohib teada ? :)

      • Reply H2O 17. oktoober 2017 at 09:07

        Mina 22, mees 27 (saab kohe 28)

        Temal sõbrad temavanused või isegi vanemad (hetkel lapsi kellegil pole)

  • Reply Monsa 16. oktoober 2017 at 13:54

    Olen olnud kahes suhtes… Maha jäetud polegi, esimeses suhtes lahkusin mina. Teine suhe (praegune siis) on kestnud 14aastat. Oli jah seal 7-8 aasta mingi kamm ja olime paar kuud nagu peaaegu lahus kah aga suht kiiresti saime aru, et ega mujal ja teistega asi parem/kergem ole ? Praegu teise lapsega on vb minikriis st mees nunnutab oma kaua oodatud last(esimene tütart teise mehega vorbitud) ja mulle ei viidsi vahel kätt ümber visata aga see suht norm ka ju.. Igaljuhul olen aru saanud, et tuleb ka ise pingutada ja vaeva näha, mitte oodata, et mees lennust kõigest aru saab. Viimane nn lahkuminek oligi u 6 aastat tagasi kui just sain töö, mis nõudis palju aega ja juhtisin suurt kollektiivi, halasin pidevalt oma rasket elu ja mehel viskas siibrisse. Helistas mulle töö juurde ja ütles, et tahab lahku minna. Algul ulgusin töötajate wc s aga mingi hetk tuli jube viha ja järgmine päev olin välja kolinud ? olime lahus 2kuud millest enamik öid veetis tol hetkel mu exmees minu juures. Asi läks kurjaks siis kui ta avastas oma sõbra aluspesu väel minu uue korteri riidekapist (pikk ja naljakas lugu ja ei ole üldse seotud seksiga ?). Peale seda kolis mu juurde ja pole kordagi enam lahku minna tahtnud ?

  • Reply Camme 16. oktoober 2017 at 13:40

    Mina kõndisin oma mehe juurest ära, kui olime olnud 7 aastat koos, paar päeva mõtlesin siis elu üle järele ja jõudsin mõttele, et nii tavaline ma nüüd ka ei ole, et lasen kõigil endale öelda:”Oi kui kahju , näedsa, sai teil ka ju 7 aastat täis ja siis minnaksegi laiali. “. Rääkisime omavahel asjad selgeks ja nüüd me siis kulgemegi juba 20 aastat ühist rada

  • Reply Triin 16. oktoober 2017 at 13:30

    Lahkuminek oli 1.5 aastat tagasi, kahjuks jäime edasi sõbralikult suhtlema kuna oli 9 kuune beebi. Nüüdseks olen taas rase oma eksist ja pole meil enam mingit suhtlust kuna mina ei suutnud aborti teha ja tema leidis endale uue sobivama naise ?

    • Reply nimetu 16. oktoober 2017 at 15:33

      mõlemad lapsed ühe eksiga ?

      • Reply Laura 16. oktoober 2017 at 20:36

        Sõbralik suhtlus eeldas siis ka sõbralikku seksi? Ohjah…

  • Reply S 16. oktoober 2017 at 13:28

    Nii veider, et sa just nüüd selle postituse tegid.
    Me otsustasime lapse isaga just eile lõplikult lahku minna.
    Selline tunne nagu mingi karusselli peal oleks, kohati ei saa üldse aru mis toimub ja kuidas sai mulle nii armas inimene mulle nii võõraks jääda.küsimusi mu peas on väga palju ja palju süütunnet.
    Kõige vastikuma tunde tekitab, et mängus on veel üks naine ja veel vastikum on teada, et tänu minule saab see naine parema ja targema mehe.
    Selline tunne nagu miski tõmbaks südant nööriga kokku.

  • Reply M 16. oktoober 2017 at 13:27

    Ei olegi viimast lahkuminekut, mida meenutada. Olen praeguses (esimeses) suhtes ja käsil 7.aasta. Kriise on olnud küll, ka sel aastal. Üks põhjus kindlasti ongi see, et laps on väike. Sinu laused: “Seda juhtub lausa nii tihti, et kui ma eile öösel Kardo kaissu ronisin, siis mul oli selline tunne, nagu ma oleks võõra kuti kõrvale kebinud, sest nii imelik oli mingi suure mehe kaisus olla, mitte ise ühte väikest beebit kaisus hoida :D” on täpselt ka meil. Aga ehk ikka lahenevad, kui laps kasvab. Muidugi peab ise ka endale meelde tuletama vahel, et suhe vajab samuti tähelepanu.

  • Reply MKK 16. oktoober 2017 at 13:25

    Mina läksin 7 kuud tagasi lahk, no mis lahku, tema arvates olime ammu lahus aga mina polnud sellest veel aru saanud :D igatahes 2016 detsembris sündis meil beebi ja kõik tundus korras olevat. 2 kuud hiljem jäin uuesti rasedaks ja ta lihtsalt läks ära ja hiljem sain teada et peale esimese lapse sündi oli ta uue eide endale võtnud ja nagu teistele rääkis siis olime juba ammu lahus enne kui esimene laps sündiski. Hmm minu süü, oleks pidanud siis arukam olema ja arvama et kõik läbi, kuigi ta korrutas koguaeg kui väga armastab mind :D :D Lõpuks ütles veel, et kui oleks saanud siis oleks mu trepist alla lükanud jne. Millega ma nii suure viha ära teenisin, see jääbki teadmatta.. Siin ma nüüd olen oma 10kuuse lapse ja kuu lõpus juba peaks teine sündima.. täitsa üksi jäetud :D 19 ja kaks last :D

    • Reply Katrin 16. oktoober 2017 at 15:38

      Loodan väga, et sul on inimesi, kes aitavad sul hakkama saada kui raskeks peaks minema. :)

    • Reply Mona 16. oktoober 2017 at 17:48

      2 last on nii suur väärtus! Parimad sõbrad sulle kogu eluks. Kui nad täiskasvanud, oled alles 37!! Ikka veel noor- imeline. Nad on su tugevus!

    • Reply Leili 28 a 17. oktoober 2017 at 00:02

      Kuidas hakkama saad ? :O

  • Reply .. 16. oktoober 2017 at 13:24

    minu õde oli enda elukaaslasega pea 8 aastat koos ning läks temaga lahku, vahepeal nad olid juba lahus ja see oligi äkki 3-4 aastat tagasi, võibolla natuke rohkem. Aga noh ütleme nii, et ega see suhe mingi ilus olnud, pinged püsivalt üleval. Niiet võib öelda, et see lause võib isegi kuidagi tõsi olla.

  • Reply Salajane 16. oktoober 2017 at 13:21

    Minul lõppes suve alguses 9 aastane kooselu. Ausalt öeldes ei teadnud ma neist aastatest ja kriisidest midagi. Kui nüüd järele möelda… Kolmandal aastal sündis meie esimene poeg. Siis läksime lahku. Kohe täitsa mitmeks kuuks. Kuniks ära leppisime. Riide ja asju on jagunud ikka kuhjaga ka järgmistesse aastatesse. Riielnud,leppinud,riielnud,leppinud. 7ndat aastat ei mäleta. Sel kevadel sai 9 kooselu aasta täis enne mida sain teada,et ohoo yllatus yllatus, beebiootel. Oi see oli shokk mölemale. Polnud ju planeerinud. Aga mis seal ikka, kui ta tahtis tulla,siis ta ka peab tulema! Aga juba esimese kuuga sain aru kuidas mees muutus, rohkem söpradega rohkem alkoholi ja olles 3ndat kuud rase pakkisin oma ja oma poja asjad ja kolisimegi minema. Paljud minu tuttavad olid,et oi mis nüüd saab ja nii edasi. Aga ma ei karda, ka esimese beebiga olin ma algselt üksinda… Saan ka sel korral hakkama. Mis minu tarkusetera selle juures on, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Mina saan pojaga rahus oma elu elada ja tema oma elu nautida… Poja mul väga ootab oma pisivennakest juba. On väga hoolitsev ja rahulolev mul.

  • Reply Triinu 16. oktoober 2017 at 13:13

    Minu viimane lahkuminek oli peaaegu 10 aastat tagasi. Esimene suurem armastus ja kooselu ning ma olin üsna kindel, et see ongi maailma lõpp…kohutavad draamad, nutmised, ähvardused, klammerdumised jne. Tagantjärgi saan ma väga hästi aru, miks see lahkuminek vajalik oli ja olen täna koos inimesega, keda ma selles eelmises suhtes olles iseendale valetades parimaks sõbraks nimetasin. Mul oli juba siis tema suhtes keskmisest suurem huvi ja justnimelt eelmisest suhtest lahkuminek meid lõpuks aasta hiljem kokku tõigi. Suvel täitus meil 8a ja võin öelda, et kuskil seal 6-7 vahel käis tõesti kriis meist üle…väga-väga raske oli ja kuigi meil oli ühine maja ja ühine laps, kaalusime tõsimeeli, et võibolla oleks eraldi parem. Lõppes see kriis aga uuesti armumise ning abieluga ja võin öelda, et praegu tunnen ma ennast oma suhtes õnnelikuma ja turvalisemana kui iial varem. Sellise tõsise madalseisu ületamine muutis meid palju tugevamaks, sest ma tõesti ei uskunud, et selle võitluse võidame. Aga kui kaks inimest tahavad piisavalt palju koos olla, on kõik võimalik. Loodetavasti ei kao see suur tahtmine meil veel järgmised 50a kuskile :)

  • Reply Kadi 16. oktoober 2017 at 13:12

    Me oleme 12aastat koos olnud. Olin siis 15.
    Enne oli peikasi küll… aga ma ei nimetaks neid suheteks. See oli selline kirjaga tunnis saadetus “hakkame käima?” “Ok” ja siis kaks nädalat hiljem “ärme enam käi” ?.

    Niiiiet mul polegi lahkuminekuid olnud. On olnud kohutavaid tülisid, mille käigus on ka öeldud et nüüd on kõik, aga oleme ikka oma mõõnadest jagu saanud.

  • Reply marii 16. oktoober 2017 at 13:05

    Me oleme koos olnud üheksa ja abielus kaks aastat. Lapsi on täpselt kaks ja raskeid hetki on vist mingil määral iga aasta olnud. Suure tüli käigus oleme lapsi jaganud ja lahkuminekut haudunud, aga lõpuks jõuame ikka sinna punkti, et koos on hea ja ilma teineteiseta ei taha olla. Tülid tekivad siis, kui paljud igapäevased asjad jäävad rääkimata ja üksteisele ei pööra piisavalt palju tähelepanu. Lapsed on veel väikesed ja seda aega, kui saame päris kahekesi olla, on vähe. Ei saa öelda, et meil oleks elu harmooniline, pigem väikese mürina ja välguga. Aga meile nii sobib ja loodetavasti seda vürtsi (heas mõttes muidugi) jätkub ja järgnevateks aastateks :D

  • Reply salastatu 16. oktoober 2017 at 12:59

    Oeh,ma ka läind elukaaslasega lahku,vahepeal päris algul 2012a äkki? olime suhtes aga läksime lahku paar aastat ei suhtlend aind tsau kuidas läheb ning nüüd 2,5a koos olnud ,vahel ikka tülid aga siis ta vait või läheb välja natukeseks ja paar korda olen õelnud lähme lahku aga näe ikka ta kõrval,vb ka kohusetunde pärast lapse suhtes,me vahel nii erinevad inimesed,ma ei mõista miks pean olema ta kõrval? samas eraldi ja lahus on vb parem (lapsel jah halb olla jms) paljud arvavad et vb olen ka “Rahapeal” aga tegelikult on vastupidi-tema minu kulul suhteliselt.

    • Reply salastatu 16. oktoober 2017 at 13:01

      ma võiks isegi 100lk raamatu kirjutada temaga suhtes olemisest ?

  • Reply A4 16. oktoober 2017 at 12:45

    Ära hirmuta tõesti :D meil saab detsembris 10a koos oldud ja 7.12 on kolmanda beebsu tähtaeg ka..loodame siis et pinged jm võitu ei saa ja ikka kokku jääme :)

  • Reply Kee. 16. oktoober 2017 at 12:42

    Meil on 5 aastat koos elatud ja 5 abielus. Oleme nende aastate jooksul korra lahus olnud. Ja seda ka seetôttu, et mees ise kukkus oma puusa puru ja ei tahtnud et ma teda aitaks, kui ta karkudega ringi käis ja tossupaelu kinni ei saanud. Muidugi on ka väga raskeid aegu olnud, kus on tunne olnud et nyyd lahkuminek. Kuid sellegipoolest on meid need jamad mis juhtunud on ainult rohkem sidunud. Ja see on vaid hea. :)

  • Reply Merks 16. oktoober 2017 at 12:42

    Nii on aga peab olema iseloomu, et koos püsida! Olen 10a koos olnud, sellest 9a abielus. Pingutada on vaja mõlemal ? Kahju on alati, kui keegi lahku… Aga kuke aasta võim on meil see aasta tugev…

  • Reply averiin 16. oktoober 2017 at 12:39

    Oligi pea 7a koos oldud kui sai lahku mindud ja lahku sai mindud seetõttu, et tollane kaugsuhe ei olnud iial valmis saama kooseluks ning kõige tipuks muutus ex ka veel vägivaldseks. Pärast lahkuminekut käis ja stalkis mind nii palju, et pidin vahetama töölkäimise kellaaegu ning seeläbi jäin heast sissetulekust ilma ja lisaks pidime veel kolima ka, sest ta käis mul päris palju akna taga kolistamas.

  • Reply Ann 16. oktoober 2017 at 12:37

    Andestamine, üksteise mõistmine (st proovides mõista teise inimese tegude tagamaid ja seletada teisele ka enda omasid) läheduse hoidmine, armastuse ja komplimentide tegemine on põhilised minu jaoks suhte hoidmisel. Kuni armastad, seni tahadki seda kõike teha ja hoida. Kui enam ei armasta ja teist enda lähedal hoida ei taha, siis polegi ju mõtet… Ise olen oma kaaslasega juba üle 8 aasta koos ja tegelikult oleme ikka päris kokku kasvanud, ilmselt ei tahaksi teistsugust inimest kõrvale. Jagame ühiseid arvamusi, kodust, lastest, tööst, majapidamisest, meil on isegi sarnased “kiiksud”. Mida veel tahta.. :)

  • Reply Ü 16. oktoober 2017 at 12:31

    No mina julgen ka väita et need kriisiaastad on täitsa olemas. Kolmanda aasta pealt peaaegu lahku minek. Siis oli nagu kõik pikalt korras. Kaks last ja ühine tulevik. Kuus aastat koos oldud, abiellusime. Seitsmes aasta oli põrgu. Natuke enne kaheksa aasta ja kahe abieluaasta täitumist läksime laiali. Praegu saame superhästi läbi. Juba laste pärast ei ole mitte suhtlemine võimalik. Aga poleks elus uskunud et peale sellist laiali minekut oleme nagu parimad sõbrad.

  • Reply H 16. oktoober 2017 at 12:29

    Viimane suhe lõppes paar nädalat tagasi. Koos olime vähe, aga päevapealt lasi jalga ja kolis välja, oma eksi juurde ?

    • Reply Leili 28 a 17. oktoober 2017 at 00:04

      Wtf ?

  • Reply Isabel 16. oktoober 2017 at 12:27

    “ise kogu aeg puikled, et ei taha persse, ei taha persse ja nüüd tuled poole tüli pealt lausa pakkuma!”….. APPI! Ma lihtsalt naeran lahinal üle kabineti, sest see on nii selline haige lause millega minu mees ka tülisi lõpetaks :D
    Aga praegu on mul ka tunne, et mingi lahkuminemiste laine on ülekäinud. Paljud on just lähiajal lahku läinud/lahutanud. Ise ma sel lahkumineku teemal kaasa rääkida ei oska, sest ma olen otsustanud selle osa vahele jätta ja olen endiselt oma esimese põhikooli peikaga koos, tänaseks küll juba abielus aga kui mingi hetk nädala jooksul teada sain, et 3 paari lahutamas/lahutanud on siis tekkis küll endal ka paanika, et kuule äkki me nüüd ka lähme lahku :D
    Aastate järgi tundub, et kriisid oleme vist üleelanud. 10 aasta hakkas just jooksma eks siis paistab mis värk sellega on :D

  • Reply Nimi 16. oktoober 2017 at 12:15

    Minu viimane lahkuminekulaadne üritus oli ca 11 aastat tagasi, kui mind taheti maha jätta, aga ma nagu eriti ei olnud nõus. Nüüdseks on meil 3 last :) On ikka selliseid mõõnaperioode ka olnud, aga kõik on siiani üle elatud üheskoos :)

  • Reply s2mmi 16. oktoober 2017 at 12:15

    Issand, ära hirmuta :D Meil saab kevadel 7 aastat härraga. Eks väikseid tylisid ikka on vahepeal. Nii et pilt on ja häält pole enamasti. Detsembris saab meie väike piiga 2. Juba tema pärast ei oleks lahkuminek mõeldav, nii suur issi laps on ta. Aga yldiselt oleme koosoldud aja jooksul väga vähe tylitsenud. Eks mõlemad parajad sarvikud kaa :D Mina Sõnn, tema Jäär :D Ja kuna minu jaoks on härra esimene “peika” , siis oleks ju tore, kui nii jääkski :D St. et ma ise pole lahkuminekut yle elama pidanud. Meil ongi vastastikune nokkimine ja tögamine enamasti, mis ei tähenda veel tylliminekut :D

  • Reply Mari 16. oktoober 2017 at 12:05

    Viimane tõsisem lahkuminek oli aastal 2008. Tema oli minust ikka Kõ-vas-ti vanem – 17 aastat. Ja kui ühel hetkel tundub, et mina, tollel ajal 18aastasena olin suhtes rohkem täiskasvanud ja tahtsin elus edasi liikuda, oma elust midagi teha ja teise poole arusaam ideaalselt elust on kahekesi kodus teleka ees vedelemine, päevast päeva, nädalast nädalsse, siis ühel hetkel viskas niimoodi koblaka ette, et suutnud enam minutitki koos olla. Tõusingi püsti diivanilt, pakkisin oma asjad ja lahkusin. Tema kukkus jooma, tema sõbrad ja ta ise helistasid mulle kolm nädalat igal õhtul, et ilma minuta ei ole see mees keegi ja ta armastab mind maailma otsani ja tagasi. Eks mul oli ka valus, olime koos olnud natuke üle kahe aasta.
    Aga siis saime mõlemad oma valudest üle ja nüüdseks oleme head sõbrad, kes ikka aeg- ajalt kokku satuvad ja juttu ajavad.
    Tema siiani üksi, minu teada pole tal peale mind ühtegi tõsist suhet olnud. Mina nüüdseks abielus.

  • Reply Eylin 16. oktoober 2017 at 12:03

    Kardo on ikka nii kift! Ei ole absoluutselt suu peale kukkunud(Y):D Aga kriisiaastatest rääkides ss need on olemas küll,tuleb lihtsalt vastastikku ausalt oma tunnetest rääkida ss saab igast kriisist üle,aga seda polegi alati nii lihtne teha.Sinu blogi põhjal tundute te Kardoga väga hästi teineteist täiendavat,usutavasti te veel niipea lahku ei lähe!Tublid vanemad olete!

  • Reply kata 16. oktoober 2017 at 12:01

    Mul elukaaslasega ka 5 aastat koos oldud, lapsi ei ole. Suhe algas tormiliselt, ilusat aega oli ehk 2-3 kuud, siis hakkasid nagu tõelised paled juba välja ilmuma ja sellest ka erinevad tülid. Esimene suhte aasta oli õudne, kui sai koos pidudel käidud, siis alati lõppesid need tüliga, nii et karjusime teineteise peale. Aga kui aasta sai täis, siis see möödus. Arvan, et tegime siis mõlemad rahu asjaoluga, et me lihtsalt oleme niivõrd erinevad inimesed. Aga armastus on suur! Kolmas suhteaasta oli ka keeruline, oli plaan kokku kolida aga kuidagi tekitas see pingeid järsku ja olime taaskord lahkumineku äärel, st kas ikka tahame teineteise molu igapäev näha. Aga see laabus ja nüüd elame koos. Endiselt on armastus suur. Nüüd on pea 2 aastat õndsat kooselu nauditud. Ei taha uskuda, et 7 suhteaasta toob kaasa kriisi. Arvan, et meie suhte algus katab kõik need kriisid ära ja uusi peale ei tule.. :D Sessuhtes jah, suhted on erinevad.
    Lahkuminekute koha peal ei saa sõna võtta, pole enne praegust erilisi suhteid olnud. (Sellepärast ka need tülid ehk, elukaaslane alguses tavatses ikka öelda, et ma ei oska suhtes olla.. ju siis ei osanudki, null kogemust ju :D)

  • Reply R 16. oktoober 2017 at 11:49

    Mina ka ei uskunud, et kriisi aastad on olemas, aga peab tunnistama, et on. Ka enda suhtes oli kolmas aasta see, kus sai palju tülitsetud ja seitsmes aasta olime lahkumineku äärel. Närvilised aastad olid need tagantjärgi vaadates, täpselt ei teagi mis kriisideni viis, aga tülid oli igapäevased. Minu sõprade hulgas on lausa 3 paari, kes läksid lahku just seitsmendal aastal. Ma ei mäleta, et tülid oleks kuidagi lapse saamisega seotud, aga küllap seal ka oma osa oli. Meil saab järgmine kuu 10 aastat koos ja ma loodan, et sellega koos ei tule jälle mingit suhtekriisi, rahulikult koos olla on ju parem ;)

  • Reply K2 16. oktoober 2017 at 11:49

    Viimane lahkuminek oli 2,5 aastat tagasi. Kogu see suhe vindus tegelikult juba pikalt enne seda. Elu oli senimaani ilus ja ükssarvikuid täis, kuniks kokku kolisime. Nii kui “kodu” asus meie jaoks ühes majas ühes paraadnas ühe ukse taga, olukord muutus kardinaalselt. Kiskusime nagu kass ja koer. Ühel hetkel mingist täiesti nonsens lausest viskas mul nii siibrisse, et pakkisin õhtul toonase elukaaslase asjad kokku ja saatsin ukse taha. Läks ka :)
    Ju olime mõlemad alles liiga noored (pisut üle 20ne) ja ei teadnud isegi kes või mis asi see kooselu on ja kui palju see mõlemapoolset tööd nõuab.

  • Reply Inga 16. oktoober 2017 at 11:48

    Me olime viis aastat koos olnud kui läksime lahku aga ainult nädala siis proovisime uuesti kuna oli ka 2 laste juba laste heaolu nimel proovisime . Lahku läksime mehe suurte alkoholi tarbimise pärast . Nüüd saab meil veebruaril 7 aastat ?ja nüüd 13 ja reede oli meil abielu . + Nov algus sünnib 3 laps . Tülitsenud ikka eriti nüüd kui ma ? titeootel. Ja no ikka sama põhjus …. Aga vast läheb kõik hästi….?

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2017 at 11:49

      alkoholiprobleem on küll kuri asi, see tuleks kindlasti lahendada proovida.

      • Reply Inga 16. oktoober 2017 at 12:53

        Proovime

        • Reply Laura 16. oktoober 2017 at 20:42

          Sellise mehega 3 last teha? Mnjaa..

  • Reply L 16. oktoober 2017 at 11:42

    Oo nii äge lugemine. Meil saab abikaasaga detsembris 12 aastat koos oldud, abielus sellest 7. Meil tülisid ikka ole, aga oleme nii kokku kasvanud, et ei oska enam lahus olla. Uue aasta alguses tervitame perre kolmandat beebit.

    • Reply Li 16. oktoober 2017 at 12:54

      Heh, meil peaaegu sama, st detsembris saab mehega koos oldud 12 aastat ja abielus oleme olnud veidi üle 7 aasta. Ainuke vahe on see, et peres on 2 last ja kolmandat veel ei oota (see muidugi ei tähenda, et kolmandat ei tulegi) ? Eks meil on ka aastate jooksul olnud raskemaid aegu ja väikseid naginaid, aga samas oleme selle aja peale nii kokku kasvanud ja samade põhimõtete ning maailmavaadetega, et pean teda lausa oma parimaks sõbraks ?

  • Reply K 16. oktoober 2017 at 11:40

    Minu arvates olete te Kardoga lihtsalt nii sobiv paar, tasakaalustate üksteist ja siiralt loodan,et jääte ikka kokku ja vanaduspõlves sama ägedad olete:D

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2017 at 11:44

      ma loodan sama :D

  • Reply Tr 16. oktoober 2017 at 11:40

    Mina läksin oma 15a pikkusest elukaaslasest/abikaasast lahku sest ühel hetkel oli koos olles sagedamini halvem ja vähem aega hea. Lihtsalt asjad kuhjusid ja enam ei suutnud koos olla. Raskem on lahku minna kui lapsed mängus sest arvestama peab nende heaoluga ja lisaks püüda pärast selles tunnete virrvarris ka oma eksiga kuidagimoodi suheldud saada.
    Nüüd tagantjärele vaadates on tõesti nüüd parem olla,lahus ma mõtlen.

    Aga jah, see aastate värk peab paika, meil nii olnud.

  • Reply Keegi Kusagilt 16. oktoober 2017 at 11:40

    Üeldakse et hoia lähedust siis ei saa enam iial küllalt , kui juba lahku kasvad siis lõppeb see lahutusega.
    Inimeste omavahelised suhted on alati keeruline teema olnud , millegipärast ei räägita sellest väga. Küll me jõuame ka sinna arutellu , nagu seks oli aastaid tabu teema.
    Kõik saab alguse perekonnast ,kasvatusest . Mina olen näiteks selle koha pealt külm , ma ei oska kallistada ja üelda et armastan kedagi sest meil peres ei olnud seda kommet ja siiani tunnen et see on minu jaoks tabu..pean õppima ennat ümber kasvatama ja mõtlema :)

    • Reply G 17. oktoober 2017 at 21:42

      Ka minu lapsepōlv möödus ilma kiindumuse näitamiseta ning kiitusteta, ei olnud ka kallistamist. Ōnneks aga minu vanem vend leidis endale naise kes talle emotsionaalset küpsust ja hoolivust ōpetas ning ka mina sain sellest osa. Maailma kōige kurvem asi on et ma pole siiani 26 eluaasta juures kuulnud enda vanematelt et nad mind armastavad, seda isegi enda pulmapäeval mitte. Aga ōnneks on seda mulle öelnud minu vend, tema naine ja minu mees. Selle tōttu ilmselt otsin tähelepanu ja kiitust, et pole seda piisavalt saanud. See vōttis minul aega aga lōpuks harjusin ka armastust avaldama ning olen ise pigem kallistaja inimene. Olen väga empaatiline ning avan oma tundeid, mida ma poleks eal arvanud. Raske on ōppida armastama kui keegi pole seda sulle ōpetanud aga loodan et jōuad ka selle väljendamiseni.

  • Reply Margit 16. oktoober 2017 at 11:36

    23 aastat tagasi vist :) valus ta oli,seega meenutada ei taha.Praegune elu on kestnud 21 aastat :) jätkuvalt pakub see tohutult häid asju,lahkuminekut pole kunagi kaalunud,sest kust ma ikka leian nii head meest.Ja tulemas on tähtpäev ja sai isegi soetatud uued,armsad ja erilised sõrmused.Kui ausalt öelda siis esimesed kolm aastat oli nagu halvas filmis,tüli ja kisma see oli koguaeg,arvan et 5 ja 7 aastal oli kismasi ka rohkem,edasi juba kergem. 8 ndal koosveedetul aastal sai asi ka ametlikuks tehtud(2003) ja nii siis me oleme rõõmsalt koos,õnnelikud ja teineteisega ülimalt rahul.

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2017 at 11:44

      See on vist küll erand, et alguses kiskletakse ja siis pärast nn maha rahunetakse? Eks see oleneb inimestest jah.

      • Reply Margit 16. oktoober 2017 at 15:12

        Olen aru saanud,et suhtes kõige tähtsam on usaldus.Kui sa saad teistpoolt täielikult usaldada ja tema ka sind siis suhe toimib.Aga kui käib see nuhkimine ja uurimine..kes,kus,mis, see… täiega tapab.Meie lõpuks saime sellele lainele et saame teineteist usaldada ja räägin oma 19 aastasele pojale seda sama,kui usaldust teil omavahel pole siis suhe ei hakkagi toimima,sest selline kahtlemine ja armukadetsemine tapab suhte täielikult ära.

  • Reply M 16. oktoober 2017 at 11:36

    Viimane lahkuminek… teine osapool, minust 4 aastat noorem, oli veel nats liiiiiga noor ? Vahetaski prutasid tooaeg tihti.

    Praegune suhe sai juunis seitse aastat vanaks. Kriis oli meil tõesti kolmandal aastal ja ka eelmisel, mil seitsmes jooksis. Aga kuna me kangekaelsed ja kohe lahku ei jooknud, saime asjad jonksu. Lapsed ka muidugi põhjuseks. Nende olemasolul ei saa lihtsalt emotsiooni ajel laiali minna. Ja hea meel on, et vaeva nägime ja asja parandasime.

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2017 at 11:43

      Ma ise arvan ka, et lastega minnakse üldiselt nn raskema südamega lahku. Ilma lasteta astu välja siis kui tahad.

  • Reply Nele 16. oktoober 2017 at 11:34

    Eks lahkuminek on alati raske ja mina ei usu isiklikult seda verstaposti asja. Minul saab abikaasaga paari kuu pärast 7 aastat ja meil on kaks last. Pole kordagi turgatanud pähe lahkumineku võimalustki. Tuleb piisa alt vaeva näha ja samas suuta asju rahulikult võtta.

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2017 at 11:42

      Mida sa selle vaeva nägemise all mõtled?

  • Reply Getu 16. oktoober 2017 at 11:29

    Minu suhtes peavad need kriisid paika :D 2-3 aasta vahel oli kriis nii, et olime peaaegu aasta lahus. Siis 6-7 ndal aastal oli kriis aga lahku ei läinud ja nüüd eelmine aasta saime lapse ja ma tundsin veidi pingelisemat olukorda :D aga muidu 10 aastat ühte lõusta vahtinud :D

    • Reply Mallukas 16. oktoober 2017 at 11:31

      Aga mis see kriis siis ilma lahkuminekuta on? Pidev tülitsemine?

      • Reply M 16. oktoober 2017 at 11:38

        Meil oli see nt selgusetus. Et nagu tahtsid ühelt poolt lahku minna, teisalt mõtlesid kui palju ja kaua koos on üle elatud… tuli lihtsalt asjad selgeks mõelda/rääkida. Rutiin ja argimured surusid peale ja nii see kriis tekkis.