Ma ei tea, kui paljud minu lugejate hulgast on mõelnud lapse adopteerimisele (nagu mina), aga ei tea kedagi, kes oleks selle tee läbinud? Eile sattusin ma kirjavahetusse toreda naisega, kelle peres kasvab adopteeritud laps. Kuna eile hakkas adopteerimisnädal (rohkem infot selle kohta SIIN), siis pidasin huvitavaks teha temaga väike intervjuu, selle jaoks lasin teil Facebookis küsida temalt enda jaoks huvitavaid küsimusi ja siin on tema vastused. Minul oli küll huvitav ja hariv lugemine!
***
Enne vastamist tahaksin selgeks teha, et meie perel on kogemus lapsendamisega. Sageli eksitakse lapsendamisest rääkides terminite kasutamisega. Hoolduspere või eestkostepere on hoopis midagi muud, meie räägime praegu lapsendamisest. Lapsendada saab ainult seda last, kes on lapsendamiseks nö vaba. See tähendab, et tema bioloogilised vanemad on surnud, andnud loa lapsendamiseks või bioloogilistelt vanematelt on võetud lapse hooldusõigus.
Lapsendatud laps on juriidilises mõttes nagu pere bioloogiline laps koos oma õiguste ja kohustustega. Lapsendatud laps saab uue sünnitunnistuse, millele on märgitud vanemateks tema lapsendajad. Laps saab enamasti uue nime ja isikukoodi (sünnikuupäeva ei saa muuta, muudetakse viimased numbrid). Laspendamisprotsess on pöördumatu, lapsendatud last ei saa ära võtta, tagasi anda vms. See on fakt, mida inimesed sageli ei tea ning just teadmatus võib põhjustada hirme ja väärarusaamu laspendamise kohta.
Mis tingimused peavad olema täidetud, et üleüldse last lapsendada?
Lapsendada saavad täiesti tavalised eluga toimetulevad pered. Ideaalsel juhul peaksid peres olema nii ema kui isa, aga lapsendada saavad ka üksikud inimesed.
Välistavaks teguriks on teatud kriminaalkaristuse paragrahvid, mis on välja toodud lastekaitseseaduses.
Kuhu lapsendamissooviga pöörduda?
Varem korraldasid lapsendamist kõik maakonnad ise. Meie pere pöördus lapsendamissooviga maavalitsusse vastava ametniku poole, kes toetas ja nõustas meid lapsendamisprotsessi lõpuni.
Praegu tegeleb lapsendamisküsimustega sotsiaalkindlustusamet. Eestis on ühine andmebaas, mis tagab selle, et kõik lapsendada soovijad oleksid ühisel positsioonil. Meie olime lapsendamisjärjekorras neljas või viies erinevas maakonnas. Nüüd ei pea lapsendada soovijad enam mööda Eestit ringi sõitma ja igal pool samu dokumente täitma.
Esmaseks nõustamiseks tuleb pöörduda oma piirkonna sotsiaalkindlustusameti lapsendamist korraldava spetsialisti poole. Seal täidate avalduse, esitate oma dokumendid ja ametnik annab nõu, kuidas edasi toimida.
Meie soovisime lapsendada kuni 5-aastast last. Kuna meie peres kasvas juba üks koolieelik, siis meile soovitati, et lapsendatud laps võiks olla pere bioloogilisest lapsest noorem.
Mis on järgmised toimingud, kui kaua võttis lapsendamisprotsess aega?
Pärast avalduse esitamist registreeris ametnik meid PRIDE koolitusele. Selle peaksid läbima kõik pered, kes soovivad lapsendada. Meie pere sai sealt meeletult palju uusi ja vajalikke teadmisi nii lapsendamise, hooldus- ja eestkostepereks olemise kui ka kasvatuslike teemade kohta.
Enne PRIDE koolitusel osalemist viidi läbi pereuuring. Meile tuli külla kogenud psühholoog, kes on pereuuringuid teinud juba aastaid. Pereuuringu eesmärgiks on hinnata lapsendada soovijate emotsionaalseid ja materiaalseid ressursse ning veenduda selles, et tulevasel lapsel oleks turvaline ja armastav kodu. Intervjuu kestis 5-6 tundi. Selle käigus uuriti omavahelisi suhteid, lapsepõlvekogemusi, meie nägemust elust koos kahe lapsega jne. Intervjuu käigus küsiti meilt ka küsimusi, millele me varem kunagi mõelnud ei olnud. Näiteks seda, et kuhu jäävad lapsed juhul, kui mõlemad vanemad õnnetuse läbi hukkuvad või mis saab lastest, kui me lahutame jne.
Intervjuu tulemusel valmis nädala jooksul 12 lk dokument, mis kirjeldas väga täpselt kõiki aspekte, mida intervjuul käsitleti. Selle dokumendi viisime samuti lapsendamisega tegeleva ametniku kätte.
Kui pereuuring oli tehtud ning 2 kuud kestnud koolitus lõppenud, oli möödunud täpselt aasta sooviavalduse esitamisest. Nüüd algas meie jaoks kõige raskem aeg: ootamine. Tegelikult ei tea ju kunagi, millal see rõõmustav kõne tuleb. Kas nädala pärast, aasta pärast või hoopis viie aasta pärast?
Meie kõne tuli vähem kui aasta pärast (ehk siis 1 aasta ja 6 kuud pärast avalduse esitamist).
Kas ja kui palju saime infot lapse bioloogiliste vanemate kohta?
Enne lapsega kohtumist rääkis amtetnik meile kõigest, mida ta teadis lapse bioloogiliste vanemate kohta. Siis anti meile mõned päevad aega mõelda ja otsustada, kas soovime selle info taustal lapsendamisprotsessiga jätkata. Meie soovisime.
Kuidas otsus sündis?
Lapsendamissoov keerles meie peades juba aastaid (esialgu siiski minu enda peas). Vahepeal viskasime selle peast välja, siis korjasime jälle üles. Niiviisi sündis selle soovi keskel meile poeg Mihkel (nimi muudetud). Mihkli sünd ei tapnud aga soovi tulevikus lapsendada. Mingil perioodil rääkisime sellest abikaasaga pikemalt ja põhjalikumalt ning ametniku juurde pöördusime alles siis, kui olime otsuses ise 100% kindlad.
Siinkohal peaks vist ära märkima ka selle, et ükskõik mis lapsendamisprotsessi etapis ollakse, pere saab alati oma otsusest loobuda (pärast kohtuotsust muidugi enam mitte). Meie võtsime vastu otsuse seda teekonda alustada ning leppisime kokku, et kui kumbki meist hakkab kahtlema või kõhklema, siis katkestame. Tegelikult kogu selle protsessi jooksul soob lapsendada aina suurenes.
Kui vana oli laps, kui ta teie perre tuli? Kuidas ta kohanes? Kas peres on veel lapsi? Millised on nende omavahelised suhted?
Laps, kes meile tuli, oli 2,5 aastat noorem meie esimesest lapsest. Naljakas oli see, et pereuuringul ütles psühholoog, et tema arvates oleks ideaalne, kui perre satuks pojast 2-3 aastat noorem tüdruk. Siis ei teki väga palju võrdlusmomente ja laste vahel on tõenäoliselt vähem konflikte. Just nii läkski.
Triinu (nimi muudetud) kohanes üllatavalt kiiresti. Ma julgen öelda, et esimesest päevast peale, kui ta meie koju tuli, oli meil tunne, et ta on siin kogu aeg olnud. Ka oma uue nimega harjumine võttis aega 1-2 päeva. Tänaseks ta endist nime ei mäleta.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et Mihklil läks kohanemine sama kiirelt. Tema jaoks oli muutus tõenäoliselt kõige ehmatavam. Loomulikult olime varem sellest palju rääkinud ning Mihkel ootas õde või venda sama innukalt kui meie. Siiski ei osanud ta ilmselt ette näha, millised muutused õe perre tulekuga päriselt toimuma hakkavad ning kuidas ta nüüd vanemate tähelepanu nimel toimetama peaks. Tegelikult oleme aru saanud, et meie laste omavahelised konfliktid on samasugused, nagu bioloogiliste õdede-vendade vahelised tülid. Midagi erakordset me täheldanud ei ole. Tuleb lihtsalt leida aega mõlema lapse jaoks ka eraldi ning neile pidevalt oma armastust meelde tuletada.
Milliseid raskusi on esinenud?
Tegelikult ongi põhilised raskused seotud igapäevaeluga (logistika, laste omavahelised vaidlused ja tülid, lapsehoiu korraldus jne). Kaks last on igal juhul rohkem kui üks.
Kui seda nüüd raskuseks saab nimetada, siis vahel on tulnud ette küll olukordi, kus ma justkui peaksin võhivõõrale seletama Triinu päritolu. Ma pean silmas seda, et Triinu on välimuselt meist kõigist üsna erinev ja on olnud hetki, kus täiesti võõras on tulnud ütlema, et oi, näe, üks laps on selline ja teine selline. Siis ma lihtsalt nendin fakti, et nii on jah ning üritan mitte pikemasse vestlusesse laskuda. Ükskord juhtus küll nii, et Triinu ise rääkis mänguväljakul võõrale lapsele sellest, kuidas ta kunagi lastekodus oli, aga nüüd koos oma emme-issi ja vennaga suures majas elab. Jah, nii oli, pidin mina tema juttu kinnitama.
Kas, millal ja kuidas rääkida lapsele tema päritolust?
10 aastat tagasi küsiti tõepoolest, KAS lapsele rääkida. Seda küsimust tänapäeval ei küsita. Nüüd küsitakse, MILLAL ja KUIDAS rääkida, aga seda otsustavad lapsendajad ise.
Meie pere on arvamusel, et lapsele tuleb rääkida siis, kui laps küsib. Infot tuleb jagada nii palju ja sellisel viisil, nagu temavanune laps suudab vastu võtta ja töödelda. Kindlasti ei tohiks bioloogilist ema lapse ees kuidagi halvustada. Pigem seletada näiteks nii: „Naine, kes sinu sünnitas, armastab sind väga, kuid ta saanud sinu eest hoolitseda. Meie pere on väga õnnelik, et sina meie juurde tulid. Me ootasime sind juba ammu, sina sündisid meie südames.“ Enamasti väiksemate laste puhul sellest piisab. Hiljem küsivad nad kindlasti uuesti ja juba täpsemalt. Siis tulebki natuke rohkem rääkida. Lapsele valetada ei tohi.
Kui laps saab täiskasvanuks, on tal õigus saada täpsemat teavet oma bioloogiliste vanemate ning õdede-vendade kohta.
Kuna Triinu mäletab oma lastekodus viibimist, siis meilt ta oma päritolu kohta küsinud ei ole. Sageli Mihkliga mingisuguseid asju meenutades ütleb Triinu tähtsalt: „Jaajah, mind siis veel ei olnud, mina olin siis lastekodus!“ Või siis kuulab meie juttu ning küsib: „Kas see juhtus siis, kui mind veel teie juures ei olnud?“ Küll aga on ta küsinud, et millest inimesed tehtud on ning sealt edasi, et kas tema ka sündis. Vastasin talle, et jah, sina ka sündisid täpselt nii, nagu kõik lapsed sünnivad. Rohkem ta tookord ei küsinud.
Kas laps suhtleb endise perega või otsitakse suhtlust?
Ei. Kui on tegemist lapsendamisega, siis see ei ole võimalik. Pärast lapsendamist ei ole lapse bioloogilistel vanematel õigust saada lapse kohta informatsiooni. Nad teavad vaid fakti, et laps on lapsendatud. Kus linnas või millises peres laps nüüd kasvab, seda bioloogiline vanem ei tea.
Küll on see aga võimalik juhul, kui laps on hooldusperes või eestkostel. See on aga hoopis teine teema.
Mida arvasid sugulased ja kuidas valiku/otsuse omaks võtsid?
Meie otsusest lapsendada teadsid vaid lähedased. Tegelikult ei olnud neile lihtne seletada, miks me lapsendada soovime. Inimesed ei saanud aru, et kui meil on võimalus bioloogilisel teel lapsi saada, siis miks me lapsendame. Ma ei mäletagi, mida me tookord täpselt vastasime, aga ju me ise olime nii veenvad, et nad seda otsust austavad ja meid igati toetavad.
Minu hinnangul põhjustabki hirmu ja ehmatavat reaktsiooni justnimelt teadmatus ja vähene informatsioon lapsendamise kohta. Paljud lähedased kartsidki just seda, et ühel päeval võib lapse bioloogiline ema ukse taha tulla ja lapse nö ära võtta. Jah, loomulikult võime kogemata Paunvere laadal kohtuda, kuid kui suur on sellise kohtumise tõenäosus ja kas vanemad lapse üldse ära tunnevad? Eks kõike võib juhtuda, kuid ette muretseda ei tasu.
Üllatus oli suur nende jaoks, kes meie lapsendamisplaanidega kursis ei olnud. Peamine küsimus oli loomulikult „Miks?“ . „Miks mitte?“ küsisin mina vastu. Tuleb tunnistada, et mitte kõik tuttavad ei reageerinud positiivselt. Oli ka neid, kes hakkasid hurjutama, rääkima halbadest geenidest, pärilikest haigustet jne. Õnneks olen ma nendes olukordades endalegi üllatuseks suutnud rahulikuks jääda ja seda kindlasti tänu PRIDE koolitusel õpitule. Muidugi jääb alati teatav risk, kuid riske esineb ka bioloogilisel teel lapse saamisega. Elu ongi selleks, et elada, anda, loobuda,võtta riske.
Mis mind võib-olla tänaseni häirib, on selline nö haletsev suhtumine Triinusse ja tema lapsendamisse. See pole tegelikult ju pahatahtlik, kui öeldakse, millised heategijad ja päästjad me oleme. Aga seda on kuidagi ebamugav või veider kuulda. Meie jaoks oli Triinu saabumine perre imeline ja kauaoodatud sündmus. Hoopis meie pere on see, kes on päästetud, oleme siiralt tänulikud tema tuleku eest.
Triinu tulekust on tänaseks möödas natuke üle aasta. Tema siinolek on meid meeletult õpetanud. Õpetanud olema kannatlikum, sallivam, loomingulisem, naljakam ja mis kõige tähtsam, olema parem inimene. Me teeme perena koos palju rohkem kui varem. Me oleme iseennast õppinud tundma , avastanud endas külgi, mille olemasolust meil ainugi ei olnud. Triinu on toonud nii palju rõõmu ja oma vahetu olekuga rajanud tee meie südamesse. Ärge saage valesti aru, meil oli enne ka tore. Aga uskuge, alati saab olla toredam!
Kas olete oma otsust kahetsenud?
Ei, mitte kordagi. Triinu on meie laps, me pole kummagi lapse saamise otsust kahetsenud.
Kas lapsendamine on tasuline? Milliseid toetusi saavad lapsendajad?
Lapsendamine ei ole tasuline. Kui kohtumäärus on käes, siis on riigi poolt ette nähtud ühekordne lapsendamistoetus (see oli 300 eurot minu mäletamist mööda). Edaspidi saab lapsendanud pere täiesti tavalisi peretoetusi, nagu tavalised pered (lastetoetused).
Meie perre tuli 4-aastane tüdruk ja üks vanematest sai võtta 70-päevase lapsendamispuhkuse. Beebi lapsendamisel saab üks vanem jääda lapsehoolduspuhkusele ja saab nn emapalka, nagu ka tavalistes peredes.
Kas välismaalt saab lapsendada?
Ei, Eestisse välismaalt lapsendada ei saa. Küll aga lapsendadakse Eestist mujale, nt Rootsi. Põhjus on selles, et Eesti pered ei ole täna veel valmis lapsendama puudega last. Heaoluühiskonnas on aga võimalused puudega lapse kasvatamiseks oluliselt paremad (toetuste süsteem, tugiteenused jne) ning seetõttu on nendest riikidest pärit pered valmis ka puudega lapsi lapsendama.
Kas teie pere soovib veel lapsendada?
Me oleme endiselt järjekorras. Vaatame, mida elu toob. Kui saaksimegi homme teada, et üks laps on lapsendamiseks vaba ja meie pere talle sobiks, siis vajaksime kindlasti järelemõtlemisaega. Peaksime analüüsima, kuidas mõjuks uue lapse tulek Triinule ja Mihklile, kui nad alles ise veel teineteisega harjuvad. Millised oleksid meie võimalused ruumi osas jne. Ideaalsel juhul võiks uus lapsuke tulla ehk 5-7 aasta pärast.
Kas last on võimalik nn valida? Sugu ja vanust?
Jah, avaldusse on võimalik märkida, mis soost ja kui vana laste soovite. Muidugi tuleb arvestada sellega, et mida rohkem nn nõudmisi lapsele on, seda väiksem võimalus on last saada. Kui peres on veel lapsi, siis võiks lapsendatud laps olla noorem pere noorimast lapsest. Võiks ikkagi meeles pidada seda, et lapsele otsitakse sobivat peret, mitte ei otsita vanematele neile sobivat last. Seega sellist nö laste valikut ei ole. Kui mõnes asenduskodus saab laps lapsendamiseks vabaks, siis hakkab ametnik otsima just sellele lapsele sobivat peret. Kui pere on leitud, võtab ametnik selle perega ühendust ja palub kohtumisele tulla. Siis räägib ametnik perele lapsest (tervisest, emotsionaalsest seisundist, kogu info eelnenud elu kohta jne), tema bioloogilistest vanematest ning siis peab pere otsustama, kas soovib saadud info põhjal protsessiga jätkata või mitte.
Mis oli kogu protsessi juures kõige raskem osa?
Kõige raskem aeg oli ootamine. Elu läks küll edasi, aga ikka leidsime end aeg-ajalt mõttelt,et millal ükskord…. Kui PRIDE koolitusel osalenud paarid hakkasid järjest rõõmusõnumeid jagama, siis lootus kasvas. Meie ei pidanud kaua ootama, on aga paare, kes ootavad 4-5 aastat või rohkemgi.
***
Kui teil on veel täpsustavaid küsimusi, siis võite need kommentaaridesse jätta, ehk leiab see tore naine siin ka aega midagi vastata. Ja kui kellelgi mu lugejatel on kogemusi lapsendamisega, siis hea meelega kuulan ka teie kogemusi 🙂
40 kommentaari
Selline raamat on kasulik lugemine:
http://www.kasupered.ee/photo.php?photoid=31&albumid=1&page=1#.WfG_Q1uCyUk
Väga kasulik lugemine, suur tänu.
Olen intervjueeritav. Mul on hea meel, et lapsendamise teema nii palju huvi, arvamusi ja küsimusi tekitab. Ma kardan, et mul ei õnnestu aja puuduse tõttu kõikidele tekkinud küsimustele ükshaaval vastata. Seega suunan teemast tõeliselt huvitatud inimesi otsima oma küsimustele vastuseid kas MTÜ Oma Pere kodulehelt, sotsiaalkindlustusameti lapsendamisega tegelevalt spetsialistilt või helistada numbril 56890150. Sellelt numbrilt saab infot ja nõu kõikidel vanemliku hoolitsuseta jäänud lastega seotud teemadel.
Lisaks toimuvad homme kl 12-13 infopäevad SKAs (Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Pärnus, vaadake MTÜ Oma Pere lehelt), kust saate kindlasti ammendavaid vastuseid.
Mõned kommentaarid tahaksin siiski lisada:
Kui pere otsustab hakata kasvatama teistest vanematest sündinud last, on see väga tõsine otsus. Nagu üks kommenterija väitis – laps tuleb pagasiga, siis vajab pere eelteadmisi erinevate probleemidega toimetulekuks (kiindumushäired, tähelepanu- ja ärevushäired jne). Neid teadmisi saabki PRIDE koolituselt ning hiljem MTÜ Oma Pere poolt pakutavate tasuta tugiteenuste kaudu. Igal juhul peab pere olema valmis lapse probleemidega tegelemiseks, julgema vajalikku abi küsida. Märksõnadeks on tasakaalukus ja kohalolek, lapsega tuleb olla kontaktis. Lapsendatud lapsed vajavad täielikku pühendumust ja tingimusteta hoolimist ning see nõuab meeletut ajaressurssi. Vanemate hoolest ilma jäänud lastel on algne kiindumussuhe häiritud. Pere ülesandeks ongi turvalise kiindumussuhte kujundamine. Ja see pole kerge töö.
Teiseks tahan vastata ühe inimese küsimusele selle kohta, et mis saab siis, kui laps ei kohane või vanemad ei suuda last omaks võtta. Aga teen seda hiljem.
Avardav lugemine oli, aitäh selle inteka eest!
Ma soovitaks sellele mõelda, et lastekoju ei anta lapsi põhjuseta. Need lapsed tõesti on erivajadusega, kes kui palju, see oleneb.
Näiteks Tartu lastekodus on vist 47 last, kellest 39 on raske või sügava puudega. Info andis lastekodu juhataja. Need üksikud kes pole puudega, neid on tohutult vaimselt vaja arendada.
Et kindlasti on see suur töö kui võtad lapse lastekodust, laps tulebki pagasiga, millest sina teadlik ei ole. Kindlasti vajavad nad kodu ning oma kodu alati etem kui ühiskodu.
Mina kavatsen ka kunagi lapsendada, aga mina just seda pelgangi, et riskid suured. Samas oma lapse puhul samuti riskid suured. Aga minumeelest on okei peresuurus 2lapseline, nii jõuad ilusti tegeleda ja tõesti lapsi maksimaalselt arendada. Mina rohkem ei suudaks korraga, samas on inimesi, kes suudavad küll 🙂
Enamasti ikka last ei anta är vaid eestis on palju peresi kus laps võetakse ära. St omakorda, et lapsendamiseks n.ö sobivaid lapsi on vähe. Enamasti on laste bioloogilistel vanematel hooldusõigus olemas ja see tähendab, et lapse saab anda ainult hoolduperre.
Kindlasti pole enamus lastekodulastest puudega – tõenäoliselt erihoolt vajavad lapse pannakse ühte lastekodusse selleks, et tagada neile piisav hool.
Vaimsed probleemid on kindlasti igal lapsel kes on ema hooleta kasvama pidanud ja sellega peab arvestama.
Olen kokkupuutunud hoolduspere lastega ja ise kasvanud lastekodu lähiste ja lapsed nagu lapsed ikka – ega vaimsetst probleemidest ei hoia ka kodus kasvamine.
Üldiselt ikka tead enamvähem mis pagasiga laps tuleb – lapsed on äravõetud perest ikka põhjusega ning lastekodus tegelevad nendega eri valdkondade inimesed seega suurelmääral on probleemid teada.
Seadustele tuginedes peab perest tulnud laps veetma teatud aja lastekodus, praktikas seda eiratakse tihti lapse heaolu silmas pidades (milleks solgutada) ja kui uus pere ootamas, antakse laps ka kohe edasi.
Jah, on spetsialistid kes hindavad lapse seisukorda, aga pigem on see minevik siiski tume maa ning usalduse võitmine lihtsalt võtabki aega. Soovitan lastekaitse inimestega tutvuda võimalusel, väga julmad lood toimuvad ka siinsamas eestis..
See tekst ei ole mõeldud kellegi hoiatamiseks et vot sina ei ole sobilik.. Pigem on selline tegevus alati väga tänuväärt.
Kas ka homoseksuaalidest paarid on Eestis saanud lapsendada või kuidas ametnikud sellesse praegu suhtuvad?
Kui laps saab täiskasvanuks, kas temal on võimalik siis oma bioloogilised vanemad üles otsida, st kas talle avaldatakse andmed oma bioloogiliste vanemate kohta?
Kas Triinul õdesid-vendi pole?
Jah, kui ta saab täiskasvanuks, siis tal on see õigus oma bioloogilised vanemad üles otsida.
Mina tahaks teada kui oluline on lapsele oma toa olemasolu?
Tuttav (kes lapsi ei saa, aga tahtis väidetavalt lapsendada) rääkis, et lapsel peab olema teatud ruutmeetritega oma tuba ja muud nõuded (isiklik kirjutuslaud jne) peavad olema täidetud. On see siis nii?
mina küsisin sama asja inimeselt, kelle töö oligi hinnata seda, kas pered sobivad. kopeerin sulle:
Mille põhjal valisin- ütlen ausalt, ma proovisin kohe ära unustada need näod, kes mulle oma paberid tõid. Ma tahtsingi ainult paberite põhjal vaadata. Minu isiklik arvamus inimeste välimuse, kõnemaneeri, käitumismaneeri põhjal ei tohiks olla otsustavaks. Sest psühholoog on nendega koos olnud tundide viisi, mina võib-olla 15 minutit. Vaatasingi, kui vanad nad on, milline on materiaalne olukord, kas lapsele suudetakse tagada eluks vajalik (nad olid täiesti tavalised keskmised Eesti pered, kes teenisid Eesti keskmist palka) milline on kodu (kas lapsele oleks oma isiklik ruum olemas, ei pidanud olema isegi oma tuba, piisab voodist ja võimalusest tahtmise korral omaette olla). Samas püüdsin vältida olukorda, kus lapsendajatelt ja bioloogilisel vanemal on võimalus pidevaks kokkupuuteks.
NB Ei olnud oluline pesukuivati ega nõudepesumasina olemasolu, soojamaareisid ega trimmis vanemad.
Üldiselt nö, midagi väga saatuslikku polnud, sest kõik kes juba avaldusega minu juurde jõudsid, olid läbinud/läbimas PRIDE koolituse ja kõikide kohta oli tehtud pereuuring. Kriminaalse tausta ja lapsendamiseks mittesobivad pered lihtsalt ei jõua avaldusega nii kaugele. Teine aspekt, kas nad jõuaksid lapse üles kasvatada. Kedagi diskrimineerida ei tohi, aga kui on näiteks 1a laps, siis 45+ vanusega lapsendajate puhul on millele mõelda: kas nad jaksavad lapse täisealiseks kasvatada jne. Kuigi igas peres võib juhtuda õnnetusi, siis oluline on tegelikult ju lapsele leida parim võimalik kasvukeskkond.
Aitäh selle postituse eest. Endal ka see mõte peas keerelnud jupp aega 🙂
Lugesin ja nutsin, miks ma ei tea.. Ju ikka rõõmust, et on nii võrratuid perekondi!
Vaidlen vastu sellele punktile, et välismaalt Eestisse lapsendada ei saa. Uurisin selle kohta u pool aastat tagasi isiklikust huvist ja see on teoreetiliselt siiski võimalik. Tõsi, keerukas ja kulukas ja väga palju tuleb ise ära teha, sest Eestis, erinevalt USAst, ei ole nö lapsendamisorganisatsioone, inglise k vist ongi termin adopting agency, kes otsib siis sobivad lapsed laiast maailmast (Indiast, Hiinast ja Aafrikast peamiselt) ja tutvustab neid potentsiaalsetele vanematele. See lüli on puudu ja see osa tuleb endal ära teha.
Meie pole seda plaani sada protsenti maha matnud veel, aga aktiivselt praegu ei tegelegi just selle keerukuse pärast. Kuid kindlasti ei saa öelda, et välismaalt Eestisse lapsendada ei saa.
Minul on küsimus selle kohta, et kas nime vahetamine on kohustuslik/soovituslik/vanemate valik? Aitäh, kui keegi võtab aega, et vastata 🙂
Mina oman teadmist, et lapse nimi tuleb lapsendades ära vahetada, samuti vahetatakse ära isikukoodi viimased numbrid.
See sõltub konkreetsest lapsest, tema vanusest, päritolust jne. Kindlasti ei ole eesnime muutmine kohustuslik. Kui lapsendatakse nt 10- aastane laps, kes on elanud nimega Peeter ja ta ei soovi omale teist nime, siis ei pea vahetama. Mõningatel juhtudel ametnik soovitab vahetada.
Oo, olgu peale, aitäh 🙂
Meil just abikaasaga tuli lapsendamine jutuks. Hetkel on kasvamas üks laps, erivajadusega 5-aastane poiss. Kuna ise hetkel lapsi ei saa, kuigi sain ravi ja proovime, siis otsustasime lapsendamise kasuks. Lisaks on see soov olnud juba ammu ammu (teemaks kerkis küll aga alles hiljuti), et pakuks päris kodu väikesele inimesele, kes seda tõesti vajab. Hetkel panime nagu pausile selle avalduse esitamise. Kardame, et kuna maja ehitus on pooleli, siis ehk on see selline kriteerium mida arvestatakse (no kindlasti on parem, kui on ehitus valmis, sest hetkel on magamistuba ja elutuba nö koos ja magamistoad on pooleli ehitusega) Aga lugedes seda protsessi, siis avalduse võiks ju ikka sisse anda? Kriteeriume meil lapse suhtes pole. Et mis värvi silmad, poiss v tüdruk, vanus pole samuti oluline.
Ehk kõlab imeliku küsimusena, aga kas erivajadusega lapse kasvatamine lihtsustab (võiks lihtsustada) lapsendamist? Või just vastupidi raskendaks olukorda?
Arvesta et see lapsendatud laps võib olla hingest katkine, kas sul oleks jõudu olla oma erivajadusega lapsele samamoodi olemas kui praegu. Näiteks ei pruugi te pikalt magada saada.
Õnnistatud olgu need pered kel on niipalju südamesoojust et võtta oma perre oma laste kõrvale kasvama võõras laps.
https://pluss.postimees.ee/4287503/kelly-lastekodukogemus-esitas-lapsendajale-valjakutse?_ga=2.256543371.1687182499.1508909247-431108114.1497364786
Loe seda! 🙂
Minul oleks ka küsimus. Olen kuulnud lugusid perede kohta, kus lapsendatud laps ei võtagi päris omaks perekonda või ei võta olemas olev laps uut last vastu. Mis sellisel juhul tehakse ning kuidas selliseid probleeme lahendatakse?
Ilmselt otsitakse siis lahendus samamoodi nagu nii-öelda tavalistes peredes – nõustajad, psühholoogid, psühhiaatrid jne.
Miks peab nime ära vahetama? Ja kuni mis vanuselisel lapsel?
Ei pea, kuid mõningal juhul on see soovitatav. Nagu ma eespool mainisin, sõltub see konkreetsest lapses ja tema loost (ehk pagasist).
See on selles mõttes hea küsimus ja tuleks kindlasti enne lapsendamist läbi mõelda. Jah, tõepoolest ei ole ju võimalik ette ennustada, kuidas laps kohaneb, kas tekib turvaline kiindumussuhe lapse ja vanemate vahel ning milliseks kujunevad õdede-vendade vahelised suhted. Kui tõesti juhtub nii, et laps on lapsendatud ja vanemad ei tunne südames, et võiksid last samamoodi armastada nagu näiteks oma bioloogilisi lapsi, siis mina mõtlen nii: MEIE oleme täiskasvanud, MEIE tegime otsuse lapsendamiseks ja kui laps ON juba perre lapsendatud, siis vaatamata sellele, et me südames ei tunne võib-olla seda suurt tunnet (armastust või kiindumust), peame MEIE tegema omalt poolt kõik, et laps ikkagi tunneks, et temast hoolitakse, tema vajadustega arvestatakse, teda koheldakse õe või vennaga samaväärselt. MEIE täiskasvanutena saame seda teha. Jah, see ei pruugi kerge olla, aga ma usun, et see on võimalik (kasvõi pereterapeudi või psühholoogi või mõne muu spetsialisti toel). Sellisel juhul on meie ülesanne vanematena pingutada maksimaalselt ja pakkuda lapsele seda, mida me talle lubasime, kui me otsustasime ta oma perre lapsendada.
See on minu isiklik seisukoht.
Kas lapsendamisel arvestatakse ka sellega, kas inimesel on loomi, kuidas ta on suutnud nende eest hoolitseda? see ütleb nii mõndagi üleüldse inimese võimekuse kohta kellegi eest hoolitseda.
Kas lapsendamisel arvestatakse ka sellega, kas inimesel on loomi, kuidas ta on suutnud nende eest hoolitseda? see ütleb nii mõndagi üleüldse inimese võimekuse kohta kellegi eest hoolitseda.
ma vaatan, et sind kohe nii huvitab, et pead kaks korda erinevate nimedega küsima. Ma usun, et vastus on siiski ei.
esimesel korral ei läinud läbi, vähemalt ei ilmunud, mõtlesin, et äkki on asi nimes.
huvitab, sest see on loogiline küsimus.
Ma usun, et kõike vaadatakse ja loomulikult pole mingit skaalat, et kodulooma eest hoolitsemise eest saab nii palju pluss- või miinuspunkte (:D) vms, aga et kui perekonna kohta profiili koostatakse, siis ütleb kõik Sinu kohta midagi 🙂
Mul on kaks küsimust,ma ei tea kas oskaksite neile vastata,mitte et mul midagi karta oleks või midagi peidaks,aga kui laps on juba kodus,kas lastekaitse tuleb teda siis vaatama ja uurima kuidas tal läheb,millistes tingimustes elab jne.Tean,et kunagi mu naabrid pakkusid ühele poisile asenduskodu ja neil käis päris tihti kontroll. Mu teine küsimus on see,kui ma oleksin nõus adopteerima või asenduskodu pakkuma näiteks narkosõltuvuses beebile või mõnele erivajadusega lapsele,siis kas ja kuidas on määratud selle lapse ravi,kas tema ravi hakkan kinni maksma mina võib aitab selles ka riik või mõni muu sihtasutus?Viimane küsimus võib kõlada küll nii,et ma pole huvitatud lapse ravi eest tasuma,aga tegelikult nii see ei ole,pigem mind ikka huvitab,et kas keegi neid uusi lapsevanemaid ka toetab 🙂
Täpsustan natuke oma küsimust,enamus ravist katab küll haigekassa,aga ma pidasin silmas rohkem metadoonravi,et kas selle kompenseerib samuti haigekassa,ja kas teile räägiti ka nendest sõltuvuses lastest?
kõik lapsed tulevad oma psüühiliste ja ka füüsilise pagasiga, õigem oleks endalt küsida KAS on jõudu sellega tegeleda? kõigi nende katsumustega mida ei osanud uneski ette näha? sest pole harvad juhtumid, kus antakse lapsed tagasi, sest EI SOBINUD perre 🙁 neil lastel on niigi hingehaavad ja neid uuesti tagasi anda on suur trauma nende psühhikale …
Narkosõltuvuses beebi on vastsündinu ja nende võõrutamine narkootikumist toimub haiglas, mitte hoolduspere või kasupere kodus. 🙂
Mitte iialgi mitte ühelegi beebile ei anta metadooni. Metadoon on asendusravi inimestele, kes seda mitte tarvitades läheksid fentanüüli tarvitama. Kõikidel muudel juhtudel on 0-tolerants. Või kuidas te kujutate ette, et hakkate beebile pudelist piimaga metadooni jootma 😀 ?
Metadoonravi on narkosõltlastele niikuinii tasuta.
Kui laps on asendusperes või eestkosteperes, siis kannab temaga seonduvad kohustused vald, linn vm. Pere hakkab neid kohustusi täitma siis, kui laps on lapsendatud.
Minul on küsimus.
Kui pere on leitud ja ametnik kutsub kohale lapsest rääkima, siis kas kohtute lapsega ka? Kas näete last mitu korda enne kui ta tuleb koju?
Ei, lapsega lepitakse kohtumine kokku pärast seda, kui olete ametnikult lapse ja tema bioloogiliste vanemate kohta kogu vajaliku info saanud ja otsustanud lapsendamisprotsessi jätkata. Esimene kohtumine toimub ametniku ja asenduskodu töötajate juuresolekul. Esimesel kohtumisel ei esitleta teid lapsele kui tulevasi vanemaid, vaid kui sõpru, kes tulid asenduskodusse külla, et lapsega tuttavaks saada.