Kui on midagi, mida ma siin Tenerifel 100% teha soovitan, siis on selleks merele minna, et näha delfiine, vaalasid, kilpkonnasid ja muid imeasju, mis tee peale jääda võivad. Kompassist saab Edeni pileti kätte 21€ eest ja ma võin kindlalt öelda, et soodsamalt sa seda elamust siinmaal ei saa. Sõit kestab kaks tundi ja see on väiksemate lastega peredele just paras, hinna sees on karastusjoogid, vesi või õlu, sõidetakse vaaladeni ja siis tullakse varsti koju tagasi. Kaks tundi läheb üsna ruttu ja see periood, kus kedagi ei näe, on mõnus niisama katamaraani peal loksuda ja ilusat ilma nautides merd vaadata.

Mulle meeldis see seiklus nii väga, et tegime seda lausa kaks korda. Ühe korra eelmisel nädalal minu vanematega ja nüüd eile Maarja ja Tarviga ka. Kuigi me arvasime, et lähme täpselt samale reisile, siis ootamatult selgus, et too oli hoopis kolmetunnine ja natukene “seiklusrikkam”. Selle aja sisse kuulus ka võimalus ookeanis ujuda ja lisaks tegid meile kajakad väikse “show”. Kuigi ma alguses arvasin, et kolm tundi lastega paadil läheb raskeks, siis tegelikult oli jumala OK!

Esimesest delfiinivaatlusest tegin ma ainult video, sest ma lihtsalt unustasin kaamera maha. Sedapuhku ma videot tegema ei hakanud, kuigi me nägime mõlemal korral erinevaid isendeid. Esimene kord ainult delfiine, eile aga vaalaperekonda (ema, isa ja BEEBI) ja ka merikilpkonna, keda nendel reisidel nähakse väga harva, sest nad on tavaliselt päeval väga sügaval ookeanipõhjas. Meie rõõmus oli üks just otsustanud väikse supluse teha. Delfiine me eile ei näinudki, aga pole hullu, mega äge oli ikka. Ma ei välista, et ma oma reisil veel sinna katamaraanile ei satu, sest Mari juba eile korrutas: “See on Mani paat!”.

Nagu öeldud, keskendusin ma eile rohkem piltide tegemise, kuna ma aga mingi loodusfotograaf ei ole, siis noh, tegin endast parima, et midagigi lihtsalt üldse näha oleks :D

Vaal niisama ennast leotamas

Veel üks vaal ennast niisama leotamas

Mari kiikab vaala. “See on Mani kala!” kinnitas ta pühalikult, nagu ta ise oma käega selle vaala üles kasvatanud oleks.

Näete, siin on pojukest ka näha! Ema seljauim ja pojukese peanupp. Muuseas, nende beebidega on see värk, et laevad/paadid võivad vaaladele lähedale enivei minna ainult teatud kaugusele. Mõnikord tulevad nad ise paadile lähemale ja see vist on veel ok, aga kui neil pojad on, võib see ohtlik olla. See vaalapere oli aga kuidagi uudishimulik ja tuli väga lähedale, mistõttu varsti rannavalve kõik meresõidukid sadamasse kutsus, et vaalasid ei häiritaks. (Meie saime oma sõidu täpselt tehtud)

Lende jäi magama ja talle tõmmati tekk pähe :D

Ere!

Kilpkonn, kes enda kohalolekuga meid austas.

Kardo ja meie lapseparv, armastust täis.

Vot see on uhke sõbrapilt :D

Pärast meresõitu läksime sadama kõrval asuvasse randa ja kuna Kompass on ka seal kõrval, saingi ma kõik oma videod järjest Youtube’i laadida. Eks ma siis järgemisi hakkan teile neid näitama ka (muidugi, kes teil takistab neid lihtsalt mu kanalilt vaadata, eksole :D).

Alguses Lende veidi pelgas liiva, aga praeguseks on tal liivast jumala suva, laske inimene ainult vette!

Ma ei saa, see nägu :D!!!

Mari tavaline olek.

Igatahes soovitan ma kõikidele siiakanti tulijatele võtta see üks päev, minna kõigepealt merele, siis randa ja lõpuks kuskile sööma. See on ausalt imeline viis, kuidas üks päev õhtasse saata. Meie sööma ei läinud, läksime hoopis poodi, ostsime erinevaid karpe, krevette ja lõhet, ning tegime tõelise mereanniorgia. Et ikka “merine” päev oleks. Ma tervest roast pilti teha ei saanudki, sest peale pikka päeva sööstsime me kõik toidu kallale nagu näljased kajakad. Elu on ikka ilus, kui mereannid nii odavad on.

Jaga: