Mari käib juba pikemat aega ringi ja ütleb aeg-ajalt kavalt: “anna peksa!”. Ma alguses arvasin, et ta ütleb seda lihtsalt seetõttu, et me alguses selle lause peale naersime ja nüüd korrutab seda seetõttu, aga lõpuks saime aru, et ta arvab, et see tähendab miskil põhjusel müramist. Jumal tänatud, et me Eestis pole, sest päris imelik on, kui väike laps kuskil rääkima hakkab, kuidas ta eile emmelt peksa sai.

Kõik see kokku on tekitanud olukorra, kus sellised vestlused meie majas on tavalised:

“Emme, anna peksa!”

-“Söö kõht täis ja siis saad peksa!”

***

“Issi, anna peksa. Anna Mani peksa!” lunib Mari.

-“Kui täna hea laps oled siis homme saad peksa,” lubab Kardo pühalikult.

***

“Mani tahab Lende peksa!”

-“Sa tahad Lendet peksta?”

“Jaaa,” noogutab Mari agaralt.

-“Mari, selle nimi on müramine. Sa tahad Lendega mürada, jah?”

“Jaa. Mürada ja siis…peksa!” kinnitab ta innukalt Lende poole tormates.

***

“Mari, kui sa kohe oma asju kokku ei korja, siis täna ei saa mingit peksa!”

Plz no lastekaitse.

Jaga: