Alles siin oli suur arutelu Marimelliga seoses, kuidas tema ikka õigesti ei puhka. Üks ja teine blogija, esimene targem ja tabavam kui teine, avaldasid oma arvamust, kuidas tohiks ja ei tohiks puhata. Las ma räägin teile natukene enda meelest ÕIGEST puhkusest, sest MINA olen see kõige õigem ekspert!

  • Talvel (ok, vb sügis ja kevad sobivad ka), sest suvel käivad puhkamas ainult lollakad. Eestiski ju ilus ilm, mis sinna võõra maa bassu äärde ikka kobida!
  • Reis ei tohi olla odav paketikas. Nendega ei avasta sa üldse sihtpunkti ja sama hästi võiksid sa selle raha lihtsalt põlema panna. Kõige õigemad on need reisid, mis on ise kokku pandud ja majandatud. Ei mingit transfeeri hotelli, ei mingit All Inclusive lobi!
  • Iga söögikord peab olema kulinaarne saavutus. Igal riigil on oma kohalikud hõrgutised, mida tuleb sisse süüa hommiku-, õhtu- ja lõunasöögiks.
  • Basseini ääres lamada ei või. Toas lamada ei või. Iga päev olgu seiklus! Mis puhkus see muidu on, kui sa selle maha molutad?

Okei, nali naljaks. Ma ei tahaks kõlada nagu mingi snoob, aga kui keegi nüüd küsiks, et milline on minu unistuste reis, siis tõepoolest oleks see esiteks siis, kui Eestis on külm ja kõle. Pole ju midagi paremat, kui bassu ääres oma säärtest pilti teha ja instasse riputades saada kommentaare: “Issand, nii soeeeee! #kadeeee!”. Praegu ma olen küll Maltal, aga kuna Eestis on sama soe, siis ei huvita kedagi mu hala teemal: nii palav on. Samas unustavad mõned (ja kohati ma ise ka), et eksisteerivad LAPSED. Minu omad on küll piisavalt väiksed, et võime pmst ükskõik millal kuskile minna, aga enamik mu sõpru reisivad justnimelt koolivaheaegadel, sh ka suvel.

Üldse panna kokku ühte lausesse “tõeline puhkus” ja “lapsed”… Seda ei saa teha! Või ma ei tea, ehk olen mina üks abitu väike junn, aga no tõesti. Lastega puhkus on võõral maal elus püsimine koos lastega ja tõelisest puhkusest jääb see valgusaastate kaugusele.

Jah, üks tõeline seiklus ei oleks puhkusepakett, aga seiklus ja puhkus on ka minu jaoks kaks eri asja. Mul üks sõbranna käis Maldiividel paketikal. Aga noh, eks see oli next level paketikas ka -5 tärni hotell, omaette vee peal “onn” mis oli mullivanni ja muude juttudega, lisaks veel erakokk ja koksimeister. Aga samas – paketikas :D Sellisele läheks ise ka, kui mul noh, oleks miljon last vähem ja miljon euri rohkem. Lastega – palun säästke mind vaevast lennujaamast nuputamas, et kuidas hotelli saada. Palun jumal tehke nii, et hotellis oleks söödav toit hommikul, lõunal ja õhtul ja laske mul lihtsalt kuskil… lebada.

Tulles tagasi selle “õige puhkuse” punkti juurde, et kes see hotellilobi ikka sööks, head restod, mereannid, kõik ootavad! Absoluutselt, ma olen nõus! Iga jumala päev, kui oleme mööda promenaadi jalutanud, möödume me imelistest restoranidest, mille menüüd on megaahvatlevad. Näen vaimusilmas, kuidas ma astun ühte neisse sisse, palun menüüd ja enne kui ma olen jõudnud läbi lugeda, mis eelroogadena pakutakse, hakkab Lende rabelema, tahab toolist välja ja minema joosta. Kinni hoidmise järgneb kisa. Kiiruga lappan menüü läbi ja samal ajal üritab Kardo Lendele mänguasju pakkuda või nägusid teha, aga ei midagi. “LASKE MIND VABADUSSE!” hüüaks ta, kui oskaks. Aga ta ei oska, seega korrutab ta muudkui: “MAHA! MAHA! MAHA!” iga kord aina kriiskavamalt ja kõvemini.

Mina parimate reisikaaslastega – kui parimad reisikaaslased on need, kes sulle näkku karjuvad, ära joosta üritavad ja lõpuks näiteks püksi situvad.

Ohkad, pakid oma tited kokku ja võtad kuskilt take-away kiirtoidukast midagigi hamba alla, mida hotelli toas jaheduses nosida. Siis saab vähemalt üks meist ringi joosta ja mitte karjuda. Toiduelamusest jääb asi kaugele, aga vähemalt saab süüa. Ega ma enam kuigi nõudlik ei olegi :D Eile lõpuks jagasime lapsed ära, Kardo sai selle inisevama ja viis ta hotelli, samal ajal tellisime meie Mariga HEAST RESTOST sööki. Loomulikult kaasa. Et seda hotellitoas nagu uruhiired süüa.

Peale selle olen ma avastanud, et ma olen kohutavalt kahepalgeline. Ma armastan mereande, aga siin on kombeks tõestada oma andide värskust nii, et nad pannakse klaaskarbi sisse terrassile ja siis aeg-ajal pihustatakse veega. Seal nad vedelevad: üksteise otsas homaarid ja krabid, vaevu liigutavad veel, piinlevad. Inimesed pildistavad ja naeravad ümber, et ooo vaata, nad on ELUS! Mul on aga vastik vaadata. Kahju. Nii kahju. Ja ei mahu pähe, kuidas täiskasvanud inimesed seda nii toredaks peavad, et kutsuvad oma lapsi piinlevaid elusolendeid vaatama. Mari tahtis ka vaadata, aga ma ütlesin, et lähme edasi, see on väga kole ja krabidel on ai-ai. Nüüd Mari ka möödudes alati kommenteerib: “See ei ole eriti ilus!” ja pöörab pea sama demonstratiivselt ära :D Aga andke mulle kausitäis juba surnud merekarpe, ooojaaaa. Ma sööks küll. Kui noh, saaks kuhugi maha istuda. Õnneks ei saa, nii et ma ei pea ennast kurvalt tundma nende mereloomade piinamisele kaasa aitamisega. Eriti…

Seega jah, mis värsked mereannid. Värsked õunad ja banaanid on paremad – neid ei pea ootama ja saab rahus hotellitoas süüa :D

Eile kirjutas mulle keegi blogisse, et no PALUN öelge, et te ometi sinna ja tänna ja kolmandasse kohta ka kindlasti lähete. Kõike tuleb näha, kõike tuleb kogeda! Ja ausalt, ma vannun teile, et ma TAHAKS, aga kes ei taha, on kaks väikest inimest, kellel üks häda ajab teist taga. Üks tahab vankrisse, teine ei taha vankrisse. “Emme, mul on palav!”. “Emme, ma tahan jäätist!”, “Issi, ma EI TAHA bussiga sõita!”. Ja tõesti on palav. Enne kuut välja minna on tõesõna enesetapp – leitsak tapab. Ma ei teagi, kas asi on minu raseuses, või tõesti on NIII kuum, aga mul hakkab pea ringi käima, kleepun üle keha, pea valutab, silmad eredusest kissis ja no ISE veel peaks kuidagi vastu, et surun surmatunde alla ja lähen, aga lapsed. Ma ei saaa lihtsalt.

Seega üritame me päevi sisutada terrassil veega mängimisega, katusebasseinis sulistamisega, heal juhul 1km kaugusele jalutuskäiguga, et osta jääkohvi ja midagi head söögiks. Proovime siin lähipäevil veel jõuda veeparki, aga seegi on kahtluse all. Esiteks sinna sõidab tund aega. Tund aega selle leitsakuga bussis – me sureme ära. Peale kuut ei jõua väga, sest tund sinna ja tund tagasi, lapsed jääksid raudselt juba tagasiteel magama ja siis ärkaks hotelli jõudes, et olla poole ööni üleval. FUN! Õnneks on nad väga rahul ka selle basseiniga, mis meie katusel on ja kus ühtegi kella ja vile pole. Ainult nelinurkne bassein. Tõesõna nad on seal ka õnnelikud, jumal tänatud.

Jah, tahaks, et saaks kõike kogeda ja näha, aga vot tõstan käed ja ütlen, et vot ei ole mina nii võimekas lapsevanem, et Lende ligihiilivat “kohutavat kahest” taltsutada ja reisi nautida samamoodi, nagu üksi reisides. Õnneks kuu lõpus läheme sõbrannaga KAHEKESTI Santorinile ja seal kavatseme teha ilusaid pilte ja süüa ilusates restoranides ja minna sinna kuhu tahame ja millal tahame. Tundub selline luksus, et karju kasvõi appi.

Aga nii kaua üritan ma selle perereisi ajal elus püsida. Ausalt, lastega ON tore ja on tore neile näidata ja elamusi pakkuda. Mari puhul on seda eriti näha, et ta seda hindab. Aga Lende… anna talle kauss vett – olgu see meie koduterassil või hotellirõdul ja ta on juba enam-vähem rahul. Ülejäänu on tema jaoks ahistamine, kinni hoidmine ja vabaduse piiramine. Aga kuidas ma tuleksin reisile ainult ühe lapsega, ikka võtad kõik kaasa ja muudkui piinled, nagu heale vanemale kohane.

Kaunis kvaliteetaeg lastega lõbustuspargis, millest pool ajast üritas Lende põgeneda, kriiskas, karjus, röökis ja Mari nuttis, sest tahtis igale poole minna ja KOHE :D

Praegu on ka kell 2, Lende magab. Täna hommikune seiklus oli jääkohvi toomine ja Marile mänguasjapoest ühe lelu ostmine. Ma kleepun üle keha. Ma joon 773663 liitrit vett päevas ja võitlen peapöörtustega. Ma tahan süüa midagi, mis ei valmi viie minutiga ja ma tahan isesüttida, kui keeegi veel ütleb, et vaadake, et te kindlasti selle PÄEVASE Gozo saare ringreisi ka ette võtate. Päris ausalt, ma pigem näriks ise endal vasema jala maha ja peksaks ennast sellega uimaseks, kui nende kahe röövliga PÄEVASELE ekskursioonile läheks, eriti kui väljas on pluss 600 kraadi.

Ma vannun, et ma teen neid päris reise umbes viie aasta pärast – siis on kõik lapsed rohkem inimesed. Aga nii kaua proovige teie ka mitte kritiseerida teiste reise – päris tobe ju seda teha. Me kõik tahame lihtsalt ellu jääda – kelle asi siis, kuhu reisitakse ja mida tehakse.

Teate, mis unistus mul oleks? Et keegi vaataks meie lapsi ÜHE õhtu 2h ja me saaks restosse minna. Aga kuna ma ei tea siit kedagi ja võõrastele kohalikele ei julgeks lapsi jätta, siis noh, viie aasta pärast tuleme ehk tagasi, siis lähme! Nii kaua proovige andestada meie väga ebasobivat ja ebaõiget reisi. Ma lihtsalt üritan ellu jääda, olgu see nii hale kui tahes :D

Vähemalt keegi meist on õnnelik :D

Võite nüüd kõik mulle öelda, et ma olen ikka nii saamatu ema ja rääkida lugusid, kuidas teie Lendevanuste nelikutega iga kuu reisite ja kõik on imeline  – see on ka okei. Aga pigem lihtsalt öelge, et ma elan veel need neli päeva üle :D

Jaga: