Ükspäev üritas üks kommentaator mind vist mõnitada, sest ta kirjutas mulle väsimatult kommentaare, kuidas tema mu üle naerab, terve pere naerab ja lõpetuseks veel lausa naabridki naeravad. Kuigi ma kinnitasin talle, et naer on terviseks, siis inimene lausa ärritus, et kas ma ikka saan aru, et KÕIK naeravad ja miks ma nüüd ometi solvuma ei hakka.

See selleks, sest tegelikult ma tean väga hästi, et sääraste tobetsejate vastu aitab ainult üks – ignomine. Kes ikka viitsib üksi soiguda, kui keegi ei reageeri. Ma aga eile ikka jupp aega viisakalt vastasin talle, sest ma alguses ei saanud arugi, et see mõnitusena mõeldud oli :D Tõesõna mõtlesin, et jumala eest, tore ju, kui inimesed naerda saavad. Ma ise naeran enda üle kogu aeg, täitsa okeika on.

Teine hea nipp on veel – nende kommentaaride sõbralikuks muutmine, see ajab neid veel eriti närvi ja minul nalja nabani. See konkreetne toriseja läks veel nii bravuuri täis, et jooksis kohe “andmekaitseseadusesse järelpärimist sisse andma”. Ma üritasin samal ajal Lendet magama panna ja mugistasin omaette naeru, sest ma kujutasin ette, kuidas keegi tõsimeeli pöördub kuskile ametkonda: “Tere andmekaitseadus. Mul on selline mure, et ma üritan varjunimega netis ühe blogija üle naerda, aga tema muutis minu kommentaari ära, nagu ma hoopis teda kiidaks. Mida teha??? Ma ju niiii tahtsin mõnitada!” :D

Ühesõnaga, täna on mulle see teema mitu korda pähe tulnud. Just selle pärast, et kas tõesti peaks see olema kellelegi jube haavav, et “naabrid naeravad”. Lausa, et ISEGI naabrid naeravad, et nagu naabrid oleks mingi eraldi kõrgeaususte liik, kelle heakskiit või pahakspanek oleks eriliselt oluline. Täitsa ausalt, kas veel leidub kedagi, keda oluliselt huvitaks, mida ta naabrid temast arvavad?

Mind isiklikult huvitab, mida arvab minust minu pere ja sõbrad ja no okei koostööpartnerid ka, sest sellest oleneb mu sissetulek, aga see, et kas naabri Kalle või suvaline Kati Paidest minu üle naerab… mis sellest siis üldse oleks? Ma olen ammu aru saanud, et niii palju on neid, kellele ma ei meeldi ja kes otsivadki iga põhjust miks minu üle naerda, aga kuna minu elu sellest ei muutu, siis tõesti mul ei saaks rohkem suva isegi olla.

Võib-olla ma mõtleks teisti, kui olukord oleks selline, et astud kodupoodi sisse ja mulle öeldaks, et vabandage, te pole enam siia teretulnud. Meieni on jõudnud jutud, et Maie Raplast leiab, et sa oled naeruväärne.

Või lasteaias öeldaks, et teie lapsed enam siin käia ei saa, sest meil üks lapsevanem loeb teie blogi ja arvab, et te olete väga labane, seega palun edaspidi oma lapsed kodus hoida või kirjutage nad kuskile mujale asutusse sisse.

Või lähen panka, et endale uut kaarti taotleda, kui teller surmtõsiselt ütleks, et meil on väga kahju, aga me Perekoolist lugesime, et te olete väga nõme ja seetõttu Swedbank ei saa mitte midagi enam teha, kui teid mitte enam teenindaja. Pöörduge LHV poole, neil seal käivad ka igasugused, ehk saate ka löögile.

Sellisel juhul ma vist hakkaks rohkem kaaluma, et mida kirjutada ja kuidas edasi elada, aga praegu tunduks oma elu muutmine kuidagi tarbetu. Lihtsalt selle pärast, et KEEGI kuskil naerab. Püha jeerum, kus on nüüd alles ähvardus, eksole. Ma saan aru, et ihuks nuga või teeks kodus minu näoga voodoo nukke, aga no jumala eest, kuskil pihku naerda – palun väga!

Kuigi kui ma mõtlen, siis mida mul ka nii väga muuta oleks. Vähem naeruväärne ei saa ma parima tahtmisegi juures olla, sest ma TEGELIKULT olen veel naeruväärsem kui ma siin blogis ja telekas veel paista lasen. Tundub võimatu, aga nii ometi on. Mul pole selle vastu midagi, sest kedagi teist see oluliselt ei mõjuta ja mulle meeldib olla, nagu ma olen. Mis sa ära teed, kui armas taevaisa mu sääraseks imelikuks lõi. Ma täna näiteks googeldasin, et milline näeb välja selle putuka jälg, kes inimese sisse oma mune muneb, sest mulle tundus, et mulle on näpu sisse munetud :D Ausalt öeldes ei välistaks ma seda siiani, sest kuidas ometi saab inimesele nimetissõrmele väike mädapunnike tulla? See pole inimlik ju!

Ma olen teile siin ennegi rääkinud, et ma olen üldiselt oma loomult juba selline inimene, et ma TAHAKS kõikidele meeldida küll, aga kuna see on võimatu, siis ma olen ajaga lihtsalt leppinud sellega, et osadele ma ei meeldi ja et sinna polegi midagi teha. Aga sellest peaks vist iga loll aru saama, et võõraste arvamus (ja veel vähem NAER) lähevad keskmisele inimesele vähe korda. St mulle tundub, et minu põlvkonnas on juba rohkem see “oma asja ajamine” teemas, aga minu ema generatsioon on veel selline, keda täiega huvitab, mida naabrid või teised arvavad, kas pole nii?

Muidugi mul endal on ka mõnikord asju, mida teile ei räägi, sest lihtsalt noh… Ei viitsi lapsele lasteaeda järgi minnes mõelda, et kõik teavad, milline vibraator mu lemmik on ja mis asendis mulle kõige rohkem voodis olla meeldib (loomulikult looteasendis ja sügavas unes). Mitte, et ma nüüd kardaksin, et keegi kuskil naeraks, et haha, Mallukas on elus seksi teinud, sest noh, mu lastehordid peaksid juba väikse vihje andma, et ma tõesti paar korda olen sinna seksirajale ära eksinud, aga mulle tundub, et ma jagan siin nagunii kõike, et kuskilt võiks aeg-ajalt väikse piiri tõmmata ka. Pealegi ma olen juba nii vanaks saanud, et isegi kui keegi mulle head raha maksaks, et ma seksijutte räägiks, siis mul midagi põrutavat öelda ei oleks. Kunagi nooremana oleksin haigemat juttu ajada, aga selle ma panen juba oma raamatusse kirja, nii et ma blogisse dubleerma ei hakka. Siis saab vähemalt mõelda, et no las naerab, vähemalt ostis raamatu :D

Ma julgustan inimesi üldse rohkem naerma, kasvõi minu üle, ma tõesõna ei pane pahaks! Me ise naerame ka pidevalt teineteise üle ja iseenda üle. Nagu kui ma mõtlen oma elule, kus ma saan IGA PÄEV teha täpselt seda, mida ma tahan ja armastan, kus ma saan iga päev olla koos oma Kardo ja lastega ja soovi korral käia kus tahan, ilma, et mul siin elus murepoegagi oleks, siis tõesti… võtab rõõmust naerule küll!

Kuigi täna ma lähen juuksurisse ja uurisin Kardolt, et kas ma peaks siis enda juuksed tumedaks värvima, et ta alati lunib, et pliiis värvi, aga ma jälle mõtlen nii pidi, et kui ma blondiks värvisin, siis kõik ütlesid, et ma näen nii noor välja, et äkki ma nüüd hakkan siis vana ka välja nägema.

“Jah, see on su suurim probleem, sind huvitab, et mis teised arvavad,” ohkas Kardo. No kurat, ta ei teadnud, et ma just blogipostitust valmis vorbin, mille põhipoint on see, et suva, mis teised arvavad. Eks ma tõesti pean seda mõnikord endale ise ka meelde tuletama, sest tegelilikult “naerdakse” ja arvatakse kõigi kohta midagi. Töökaaslased, naabrid, sugulased, tuttavad – alati leidub ju kuskil seltskonnas keegi, kes teab midagi ja noh, saate ju ise aru, et on võimatu leida inimest, kellest keegi mitte midagi paha ei arva. Isegi Ema Theresal olla “heiterid” olnud, nii et mis siis tavaline pööbel veel tundma peab, eks :D

Aga ma nüüd lähen juuksurisse, olge õhtul siis valmis naerma!

Jaga: