Vahelduse mõttes räägin siis oma lastest, mitte, et ma viimasel ajal üldse millestki muust räägiks, mulle tundub. Igatahes viimasel ajal on mul tunne, et midagi nagu närib sees ja ei ole täpselt aru saanud, et mis nüüd täpsemalt viltu on. Siis sain ma aru, et see “miski” on ikka vana hea  – LAPSED.

Ma olen enda kohta rääkinud, et ma oleks nagu lõhestunud isiksus, aga mul on tunne, et mu lastel on ka see teema. Ühel hetkel nii armsad, hoolivad, tublid. Järgmisel nagu metsalised. Lugesin siin teist korda seda raamatut “Minu mõistus on otsas”, aga no ei saand ka teise lugemisega targemaks.

Lendega tegelt väga suurt probleemi ei ole, sest ta on enamasti nii tubli ja armas. Koristab enda järgi ja sööb ilusti laua taga ja ei tee teistele haiget ja mängib ilusasti. Muidugi aeg-ajalt käivad mingid hulluhood teemal “ISE!”. Ehk siis ma ei tohi midagi teha, kõike peab ta saama ise teha. Ise=mega segadus ja pläga, aga no vahet pole, tehku siis ise, peaasi, et keegi ei röögi. Sellega on aga nii, et kui ta teeb ise ja hakkama ei saa, siis see võib teda no nii närvi ajada, et ta hakkab täiest kõrist kisama, viskab ennast pikali ja hammustab kõige lähemal seisvat isikut. Õnneks seda kuigi tihti ei juhtu ja kui juhtub, siis on ta veel piisavalt “algeline”, et saab ta tähelepanu kergesti hullumiselt eemale juhtida.

Eriti segane on siin Mari, vahepeal tekib küll tunne, et no hoia ja keela – metsa puu külge tuleb see segane siduda. Esiteks – ta vaidleb KOGU AEG. Mõttetu on talle isegi vastu argumenteerida, sest selle peale läheb vihaseks ja vihaseks mindakse siin iga jumala asja peale. Näiteks:

Hakkasime Kardo sünnal teda tordiga üles ajama. Panin küünlad põlema ja räägin Marile, et nüüd lähme ajame issi üles, issil on sünnipäev ja siis ta saab küünlad ära puhuda.

“EI! Maril on sünnipäev! Mari saab 15!” räuskas Mari ja teda ümber veenda oli võimatu. Lõpuks lõin käega. Fain. Jah, sul on sünnipäev. Jah, sa said 15. Lähme nüüd üles ja ajame selle issi ikkagi üles, jumala haud. Siis oli nõus. Aga enne oli vaja ikka vaielda. Küünlad puhus muidugi Mari ära.

Palun tal midagi ära koristada, siis on kolm varianti:

a) teeb seda.

b) ütleb: “Las olla” ja lahkub.

c) ütleb: “Ei, SINA korista!” ja läheb mega kurjaks. Lamab maas ja vedeleb nuttes, ise lillegi liigutamata, isegi kui see koristatav asi on tal käeulatuses, mida ära panna. Lihtsalt ei pane ja kõik.

Viimasel juhul olen ma nii teinud, et palun paar korda, kui see ei aita, siis tõstan tema kätega asjad üles ja viin ta lihtsalt voodisse ära. Nüüd ma mõtlen, et kõik sellised vihahood ongi õhtul juhtunud, seega on see vist rohkem mu enda süü, et ta üleväsinud on ja sellest tingituna jonnib. Aga no seda mõistan ma praegu, kirjutades. Sellistel hetkedel on küll selline tunne, et ISSAND JUMAL, mida ta jaurab, aru ma ei saa. Ühesõnaga peaks vist neid varem magama panema hakkama, aga no see nv on meil Kardo sünna pidustused olnud ja pole väga sellist argirutiini. Nüüd hakkab Maril 2 nädalane “lasteaed” seoses rehab. plaaniga, kus ta ka eelmine aasta käis. Ma ei mäleta, kas ma sellest rääkisin siis, aga pmst see sama koht, kus ta käib eripedagoogi ja logopeedi juures, seal on 2 nädalat mingi 5-6 last “rühmas” ja käiaksegi 9-16.00 nagu lasteaed. Seal siis iga päev on ühistegevused ja individuaalsed teraapiad ja lõpuks saame kõikidelt ekspertidelt kokkuvõtte oma lapse kohta, et kus maal on areng, mis on tugevused, nõrkused jne.

Seal on psühholoog ka sees, eks ma räägin temaga ka sellest pidevast vaidlusvajadusest, aga eks ma ise saan ka aru, et ju siis see on mingi arenguetapp ja kuna ta kõne alles nüüd on piisaval maal, et VAIELDA, küllap ta seda ka sellepärast teeb. Mis ei tähenda, et ma üks päev neljase peale ei solvunud. Lihtsalt läksin Lendega magama ja ütlesin, et mina sind kaasa ei võta ja ela siis oma elu jonnides ja vingudes. Aasta vanem, eksole, aga mul viskas kopa nii ette lihtsalt. Iga asja peale tuleb mingi kiun, et ei saa ja ei taha ja ei ole võimalik. Ta vaidleb lihtsalt vaidlemise rõõmu pärast ja mulle tundub, et kohati on ta elu eesmärk ainult Lende nutma saada.

Lende ei tohi midagi võtta, kõik on “Mari oma!”. Iga asi, mida Lende võtab, on just see asi, mida Mari tahab ja võtab talt selle käest ära. “Lende ei tohi!” kisab Mari iga asja peale ja Lendel on muidugi kohe nutt lahti. “See on MINU EMME!” seletab Mari Lendele iga jumala päev. “MINU issi!”. “Minu vanaema!”. Kõik on ainult Mari oma! Kui mina Lendega raamatut loen, siis tuleb Mari ja hakkab vahele segama: “See ei ole kiisu, see on kaka!”, “See ei ole konn, see on PEPU!” ja siis ise naerab. No täitsa sooda, eks. Täna hommikul vaidles ta minuga 5 mintsa teemal, et “Mari on POISS, ma ei ole tubli tüdruk!”. Ma olen aru saanud, et temaga vaielda ongi mõttetu, seega ütlegi, et okei. Sa oled poiss, anna tuld, mul vahet pole. See konn võib üsna pepu moodi olla jah, kui sa nii arvad. Olgu pealegi.

Muidugi on hetki, kus Mari jällegi nii kenasti Lendet mängima kutsub ja ise talle raamatut näitab ja hoolitseb, et Lendel on seda või toda vaja. Või eile ütles mulle, et mul on nii ilusad juuksed, et ma olen nagu printsess. Ja täna hommikul, kui kass ukse taga kräunus, siis läbi une ohkas: “Kas sa saad, jumala eest….” nagu vana torisev penskar. Ta võib täitsa nunnukene olla, kui tahab.

Mulle paari inimest on kirjutanud ka niiöelda kasvatusalast nõu, selle põhjal, mida nad “Malluka suvi” saatest nägid, kui me pildistamas käisime. Selles suhtes, et nõu võib ikka anda, see on tore, aga ma ütlen kohe ära, et see 20 mintsane saade siiski ei kajasta just kõige täpsemalt mu kasvatusmeetodeid kui selliseid. Et no ma olen jah suht selline lebo vend, aga päris nii ka ei ole, et ma lapsele muudkui kommi pakun, lootuses, et ta nüüd “käituks”. Sellega oli lihtsalt selline lugu, et Mari nägi kodus riiulil poolikut kommipakki, mille peale ma ütlesin, et kui me pildistamas ära käime, siis ta saab seda. Muidugi ta ei unustanud seda sekundikski ja kui 1 pilt tehtud oli, siis ta hakkaski kohe lubatud kommi tahtma. Nüüd oli aga minupoolne viga – ma olin kommid autosse unustanud ja ma olin metsas :D Ehk siis ma pidin seda ühte kommijuttu käiama, et ta üldse midagi teeks ja nagu näha, ta väga mind ei uskunud ka :D

Point oli selles, et inimesed kirjutasid, et oo laps peaks ema kuulama ja kui ema ütleb, et nüüd istume siia ja teeme pilti ja naeratame, siis laps peaks seda ka tegema. Et ala “kui sõna ei kuula, siis lähme koju!”. Ja et oma sõnu kinnitada, siis vot MINNAGI koju. Ma saan sellest teooriast kenasti aru, aga pildistamise puhul see väga ei kehti, sest TEMAL on ju suva, kas me pilte saame või mitte. Tema, muuseas, tahtiski koju minna. Ja kuna mul oli meik näos, fotograafid kohal + lisaks FILMISIME, siis no shit, et ma ei ütle lapsele, et ok, tavai, lähme koju nüüd.

Kõigele lisaks, ma ei tea, kas ma olen harjunud või… Aga ta ei käitunud kõige hullemalt, jooksis niisama ringi ja ei püsinud paigal, aga no minu meelest on ta  neli ja ma ei eeldagi, et ta nagu sõdur mu käsku täidaks. Pildid said ju tehtud ja lausa suurema kisata, nii et võiks öelda, et win.

Muretsejatele ütlen, et kodus “tavaolukorras” ma nii palju kembelda ei viitsi. Kui ma ütlen, et on vaja midagi teha, siis paar korda palun ja kui ei tehta, siis viin käekõrval üles üksinda mõtlema. Üldiselt ta ikka teeb, sest on vaks vahet, kas sa käsutad niisama, et PANE ASJAD KOKKU, või teeskled, et see on MEGA fun ja ütled, et paneme koos, või muidu ma panen LENDEGA! Seda ta üdiselt ei taha ja aitab mind lõpuks. Aga nagu öeldud, oleneb tujust ja mõnikord võin ma koostööst vaid und näha.

Ma ei teagi, mis mul selle pika jutu point on. See vist, et vahepeal on JUBE TÜÜTU. Kogu aeg korruta ühte asja, seleta, kuula vingumist, lahuta kaklusi, jää rahulikuks, ära solvu laste peale :D Ma olen pidanud juba selle nädala jooksul 3x Mari käest vabandust paluma, sest ma olen ta peale käratanud lõpuks. Lihtsalt ei suuda seda ininat ja vingu taluda, siis röögatan korra. No ja siis tuleb vabandada ja seletada, et emme läks kurjaks, sest Mari ei kuula. Ma olen siin nii palju kasvatusraamatuid ka lugenud, et kükitan tema silmavaate kõrgusele, vahin talle silmaauku, seletan lihtsate sõnadega, et ta aru saaks, et pole ilus käratada, aga pole ilus ka emme sõna mitte kuulata ja… Raamatutes lõppevad need peatükid alati sellega, et laps ja ema kallistavad nuttes, mõlemad on oma vigadest õppinud ja ei korda neid iialgi. Meil… no üleeeile lõppes see sellega, et Mari ütles mulle, et ma olen KAKAJUNN, võttis oma kaisukad ja läks vanaema juurde.

Ennast viib ka selline asi nii stressi, sest ma ei usu pahandamisse ja karjumisse ja ma ei taha olla see KURI ema – isegi see mõte ajab mind kurjaks. Just enda peale, sest ega lapsed ju meelega närve ei söö, ju siis ikka minu enda tehtud vead, mis nüüd välja löövad. Lihtsalt hingan sisse-välja ja proovin iga kord natsa paremini, mis muud üle jääb. Ma ei ole üldiselt see inimene, kes laseks ennast stressi sellest mõttest, et ooo ma pean oma perfektne ema, sest ma tean, et seda ma nagunii ei suuda. Lihtsalt loodan, et praegune mõõn on kuidagi mu rasedaks olemisega seotud.

Huh, tahtsin lihtsalt teile natukene halada ja tunnistada, et ju siis ma ikka pole nii zen, kui ma arvasin, nende laste kantseldamisega. Lihtsalt enne Mari ei olnud metsaline ja oli lihtne rahulikuks jääda, kui probleemi pole. Nüüd on mul nagu neljane teismeline, kes uksi paugutab ja siis kuri peaaegu-kahene, kes võib ootamatult jupi käest maha hammustada. Ma selle hala, kuidas ma vahepeal tunnen, et see kolmanda lapse mõte mind päris hullari ukse taha viib, jätan teiseks korraks, enne kui keegi mulle lastekaitse kutsub.

Lihtsalt väsinud olen. Ja mitte nagu väsinud-väsinud, et ma magada ei saaks, sest seda ma saan küll ja veel. Lihtsalt väsinud olen pidevast vaidlemisest ja kemplemisest, see ei ole väga minu teema. Mõttest, et see kõik PLUSS vastsündinud beebi tekitab mulle küll hirmu, et kui see praegune tunne üle ei lähe, siis ma saan juba enne sünnitust sünnitusjärgse depressiooni. Aga ehk homme on parem päev ja vähem mustemad mõtted. Mulle ei meeldi lihtsalt selle närviline ja kuri olla, see pole väga minulik. Samas kui ma Kardole kurtsin, siis ta imestas ja ütles, et ta küll pole märganud, et ma närviline või kuri oleksin, nii et vb ma kujutan üldse kõike seda ette :D

Jaga: