Lende alustas kuus päeva tagasi seda, et hakkas potti pissima ja õnnetusi on juhtunud sellest peale täpselt kaks. Üks kord lasi ta enda uhke lõvikostüümi täis ja teine kord meenus poole pissi pealt, et tuleks potile minna. Aga arvestades, et ta oli vähem kui nädal tagasi 100% mähkmetel, siis ma leian, et see on väga hea tulemus.

Umbes kolm viimast päeva annab ta kõvasti märku, et ta ei taha ka ööseks mähkmeid jalga panna. Kisub neid tihkudes ära ja noh, ei pea geenius olema, et mõista, et ilma mähkmeta oleks mugavam magada. Rääkisin siis Lendele, et ma ei taha, et ta mulle voodisse pissib ja kui ta suudab terve öö pissimata olla, siis saab ka tema inimese kombel mähkmeta magada.

Eile enne magama minekut samamoodi pusis neid mähkmeid ära kiskuda. Ma keelasin teda, panin truki uuesti kinni ja keerasin teise külje, ning jäin magama. Hommikul avastasin ma Lende palja pepuga – oligi oma mähkme ise ära saanud. Katsusin hirmuga voodi läbi, aga ei oldudki kuskile pissitud! Ja kuiv riidest mähe oli ka maha visatud, polnud ta ka sinna pissinud.

Omg, Lende esimene kuiv öö! Aasta ja 10 kuuselt! Wohhoo! Ega ma muidugi arva, et see nüüd nii jääbki ja kindlasti võib keegi kuskil kobiseda, et suur asi ka, mille üle rõõmustada, sest TEISED lapsed käivad juba aastaselt potil ja öödki ammu kuivad, aga ma leian ikka, et kui rõõm suur, võib oma lapse üle juubeldada nii palju, kui hing ihaldab.

Peab ikka paika see, et iga laps teeb kõike omal ajal. Mari oli ju ikka kõvasti vanem, kui ta potil käima hakkas, samas Mariga ma nägin palju rohkem vaeva. Proovisin kõiki raamatunippe ja mida kõike veel, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Lendega ei teinud pmst nagu miskit, aga ikkagi hakkas pea aasta varem käima.

Jaga: