Lapsed jäid küll oma tuppa magama, aga öösel olid mõlemad meie juurde imbunud. Hommikul korraks ärkasin selle peale, et Mari mulle eriti sügavale kaissu puges ja midagi pomises, magasin edasi. Mingi hetk tegi silmad lahti ka Lende, kes kohe nõudis, et lähme me nüüd alla ja kuskilt altkorruselt ilmus ka Mari, minu telefon näpus. Ju siis oli ta ikkagi selle sahmimise ajal üles ärganud, minu telefoni leidnud ja sellega alla hiilinud, et salamahti sealt multikaid vaadata. Ta on seda ennegi teinud ja laias laastus vahet polegi, sest ega ta üldiselt väga palju enne meid üles ei ärka.
Võtsin oma telefoni tagasi ja tulime kõik allakorrusele, kui mulle helistab mingi number. Võtan vastu.
“Tere, kas ma räägin Mariann Kaasikuga?”
-“Ee, Mariann Treimann olen jah.”
“Helistan teile Eesti politseist”
Ma olin juba nagu oh jumal jeesus küll, nüüd raudselt jälle mingi uus jama, mis järgmiseks?!
“Kas teil on kodus väike laps?” jätkas ta oma juttu.
-“Jah, on küll…”
“Me saime kõne kahelt inimeselt, et mingisugune väike laps on neile korduvalt helistanud ja küsimusele, et kus su vanemad on, vastanud, et ta emme-issi ei liiguta ja et ta on üksinda. Et tahtsime uurida, et kas teil on ikka kõik korras?”
Mõneti on väga tore, et politsei niimoodi reageeris ja kena on ka teada, et kui me juhtumisi peaksime läbi une kõik maha surema, siis Mari midagi võtaks ette. Kuigi ma ei tea, et kas rõõmsalt sädistamine, et emme-issi ei liiguta, on just kõige parem viis abi kutsumiseks.
Igatahes oli väga piinlik, vabandasin politsei aja raiskamise eest, aga õnneks politseitädi oli väga sõbralik ja naeris ka selle olukorra üle, aga mida ma siis sellega Mariga tegema peaksin, ah? Rääkisin talle, et niimoodi ei tohi inimestele lambist helistada, sest esiteks on kell väga vähe ja teised alles tuduvad. Ja teiseks, kui tahad kellegagi rääkida, siis ütled emmele ja ma aitan sul helistada sellele, kellega sa rääkida tahad, mitte lambist kell kaheksa Maxima tegevjuhti painata jutuga, et mu ema ei liiguta.
Mari küll üritas mulle seletada, et ta helistas kogemata, aga see oli ilmselge vale, sest kokku oli ta teinud mingi kaheksa kõnet, et seda päris kogemata ei tee. Lõpuks ta ikka vabandas ja lubas, et ta enam ei helista salaja, aga ohkas kurvalt: “ma tahtsin, et kiirabi tuleks…”.
Tõsijutt, Maril on kogu aeg mingi kiirabi jutt! Iga väiksema kriipsu ja kraapsu peale pakub ta välja, et äkki kutsume nüüd kiirabi? Kuigi ma tegelikult ei usu üldse, et see mitte liigutamise jutt tal kiirabi kutsumiseks mõeldud oli, vaid ta vastaski väga otseselt sellele, et “mis vanemad teevad”, et midagi ei tee, ei liiguta, sest noh, me magasime. Mitte vihjamaks, et me surnud oleme ?
Igatahes suht sürr olukord tänasesse kolmapäevasesse hommikusse, ma ei või ?
36 kommentaari
Hahaha:D Ma Pole tükk aega niimoodi naernud:D
Mul täditütar rääkis, et oli kunagi lapsega autos sõitnud ja laps ei tahtnud kuidagi turvavööd kinni panna. Tema siis seletab, et kui ta turvavööd kinni ei pane, siis võib politsei neid kinni pidada ja emmele trahvi teha. Natukese aja pärast vaatab, et laps vaikselt nahistab oma turvavööd lahti ja räägib omaette: “Ma tahan näha, kui palju ta trahvi teeb”. Laps oli mingi 4- aastane vist.
Lahendus on hästi lihtne, kas panete telefoni lapse eest ära, või kui seda teha ei taha, siis hankige talle tema oma telefon (või emale uus ja lapsele andke ema vana) – milles ei ole simkaarti ja millega saabki ainult multikaid vaadata, mitte helistada.
No ilma simkaardita saab kenasti hädaabisse helistada, viiesele lapsele ei ole telefoni vaja.
Tlf on ööseks võimalik ka lennureziimile panna. Aga ei, ostame muudkui uusi telefone ?
Kas sa mäletad, et mingis “Malluka sügise” osas jaurasid ise väga pikalt Marile, et kutsu kiirabiiii, Masha (vist oli Masha) sureb muidu ära, et rutttuuu ruttuuuu ja see kestis ikka pikalt, isegi telesaates. Võimalik, et sellest võib see teema tal olla. Muidugi, kui see kestab juba kauem, siis ei tulene see sellest, aga kinnitas kiirabi vajadust talle küll. Tõsi on see, et laste kuuldes ei või eriti midagi rääkida, nad panevad kõike tähele ja võtavad mõnda asja ikka väga hinge ka.
Sest Mari käes oli ju huntide kiirabiauto, mida muud ma siis mängima pidanud oleks ?
Väga andekas on Mari 🙂
Aga vähemalt tead et kui peaks midagi reaalselt juhtuma siis Mari oskab aidata juba 🙂
no tegelt mitte, sest ta helistas niisama inimestele 😀
Neile maast madalast meeldib see hädaabi. Mu 1 aastane sai suvel kuidagi kogemata täpselt 112 nuputelefonil valitud, jõudis natuke läliseda ka, enne kui telefoni enda kätte sain ja kinni sain panna. Tagasi ei helistatud, vast said aru et kogemata ?
Aga mine sünnitama kiirabiga 🙂 Saab Mari kiirabimaania vb kuidagi mingit leevendustki :/
Kiirabi on hädaolukordateks. Ja kui on hädaolukord, siis vaevalt et Mari lõbusõit prioriteet on. Jessas.
Ja Mari ei tule ju sünnitusele kaasa ?
Mari muidugi armsake ja lapselikult siiras. Aga tegelt on teema tõsine. Lastele tuleks pikalt selgitada, et niimoodi helistada kellelegi ei tohi, sest inimesed arvasid, et laps ongi hädas ja helistasid politseitädile, kes appi tõttas ja tegutsema hakkas. Samal ajal kui politseitädi emmele helistas, võib-olla mõni teine laps oli päriselt ka hädas (tood näiteks mõne tõsise hädaolukorra), aga politseitädi ei saanudki last aidata, sest pidi liba helistamistega tegelema. Ja kiirabi kohta ka, et see pole mingi naljaasi ja kiirabi tuleb siis kui ikka väga väga suur haigus või valu on. Kui niisama kriipsu-kraapsu pärast kutsuda, siis ei saa teised lapsed abi. Ja tänaval iga kord ka, kui politseid või kiirabiautot näete, ketrate sama teemat, et näed, kellelgi on väga ai-ai või mingi suur õnnetus on juhtunud vms, et kiirabi ja politsei tõttavad appi ja neid ei tohi segada.
Olen selle valdkonnaga kursis ja te ei kujuta ette, kui palju tehakse Häirekeskusele libakõnesid ja niisama huina-muina kõnesid. A la 1. jaanuaril mingi sats rahvast lihtsalt helistab 112 ja soovib dišpetserile head uut aastat! Appi, milleks??! Tegu ikka hädanumbriga, kuhu ei helistata niisama. Mega ressurss kulub Häirekeskusel selliste kõnedele.
Jumala arusaadav, aga Mari vist ei viind üldse otsi kokku, et mingi häda võib olla sellega, et… meie magame 😀
Mu mehe6e tütar helistas kunagi 911 ja ütles et koer põleb. T!iskasvanud olid teises toas ja keegi ei teadnud asjast midagi. Politsei helistas tagasi ja küsis àmmalt et kas teie koer pôleb, et just üks väike laps helistas. ? ämm siis selgitas olukorda, et põlevat koera meil ei ole. siin aga peab politsei alati välja tulema kui lapsed on seotud (vähemalt nii sain ma aru ämma jutust). Politsei tuli kontrollis, et meil ikka pole põlevat koera ja lastele rääkis kuidas ei tohi ilma põhjuseta politseisse helistada.
Parem muretse lapsele oma telefon milles puudub kõnekaart ja saab wifiga multikaid vaadata et selliseid asju enam ei juhtuks.
viiesele nüüd küll oma telefoni vaja pole, ma ei anna talle enda omagi, kui ainult väga harva (või kui ta selle ise leiab)
Ka sellisel juhul Saab laps helistada hädaabi numbrile.
Kommentaaridest juba läbi käinud see mõte, et külastada Mariga mõnda kiirabibrigaadi. Usun, et päris hea mõte. Päästel pidevalt lahtisteuste päevad, usun, et saab sellise asja ka kokkuleppida kiirabiga.
PERHi kiirabikeskuse sekretäri kontakt. Elisabeth Peedu, tel. 617 1668 Elisabeth.Peedu@regionaalhaigla.ee.
Usun, et talle helistades või kirjutades, saab kindlasti midagi kokku leppida. Maril kindlasti huvitav ning kui ka seda näiteks blogis kajastad, siis saavad ka teised targemaks, kuidas see töö seal toimub 🙂 Või äkki isegi saate raames külastada kuigi arvan, et viimased osad sul juba filmitud 🙂
Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on olemas simulatsioonikeskuses päris kiirabiauto(koos varustusega). Ma arvan, et see oleks parem variant kui häirekekskusesse minek
Apppiiii ,see ei ole võimalik ???
Ma ütlen et see on minu suurim hirm alati olnud ? Siin rootsis ma kujutan ette et lastekaitse oleks 5 minutiga kodus ! Ja kui ma juhtumisi peaks hambad laiali magama sel ajal siis võtaks vist lapsed meilt ära ka ?
Kas ta reaalselt valis ise 112 või oli see mingi spets nupp mis valib otse hädaabi ?
Igastahes ma arvan et pole hullu,kahtlen et see oli esimene “häda” kõne neilt mõne lapse poolt ?
eiei, ta helistas inimestele, kes helistasid politseisse 😀
Mari on nii elava kujutlusvõimega laps, et äkki saaks sellisest külastusest pigem uusi mõtteid:D
See ei ole võimalik 😀 kuidas sinuga sellised asjad juhtuvad… parem ei hakka küsima, et mis homme plaanis :D:D
Võib-olla oleks abi sellest,kui Mari saaks vaatama minna kiirabi autosid ja mis neil seal sees on.Aegajalt korraldatakse sellised asju kuskil, peaksid võib-olla uurima.
Mul väiksena oli lemmik komplekt mängimiseks plastikust neerukauss, süstal, stetoskoop, kusjuures selle stetoskoobiga kuulis mingit sahinat kui liigutasid ja tundus nagu päris. Kiirabis olin ise püsiklient, kuna koguaeg juhtus midagi ? nüüd olen ise õde ja ravin teisi
Äkki Maril on ka meditsiini sugemed sees. See arsti mängimine kaotab tihti ka hirmu valge kitli ees ära ?
Pole hullu. Mul poiss paar aastat tagasi helistas häire keskusesse. Ütles et on üksi kodus ja jalg valutab. Just sain silma looja lasta pisikese kõrval, kui ühel hetkel kuulen keegi all koridoris hõikab halloo. Lähen alla vaatan politsei ja kiirabi. Esimene reaktsioon wtf. Rääkisid jutu ära. Küsisid et miks ma kònele ei vastanud. Ütlesin et telefon on hääletu ja poiss vaatas oma toas multikaid. Tegime siis poisile selgitus tööd ja sai vabandatud ette ja taha. Õnneks rohkem pole sellist asja küll olnud ja poiss sai aru millal peab siis häirekeskusease helistama. Õnneks olid nad hästi mõistvad ja rohkem sellist jama pole olnud
Mari on ilmselt endale ameti välja valinud ??
Kuidas ta su telefoni üldse lahti saab?
meil kardoga sama see…kood vms
Issand ma ehmuks nii ära, kui mingi laps helistaks ja ütleks, et emme-issi ei liiguta ja ta on üksi. Mõtleks kohe, et mingi jõhkram mõrv või üledoos toimunud. Samas kui ta seda lõbusalt ütles, siis see oleks veel creepym ?
Vaata, et ta sul ühel hetkel 112 helistama ei hakka 😀
Meil poiss oli mitukümmend korda helistanud enne, kui ühendust võeti ja järgmine kord lubati trahv väänata liini kinni hoidmise eest 🙂
Hahah apppiii, kui naljakaas 😀 : D Mari ikka armas 🙂
Oi, kui tuttav lugemine. Ainult, et olen teinud ise selliseid kõnesid politsei tädina. Tihti antakse lastele mängimiseks vanu telefone, mis küll töötavad, aga sim-kaarti pole sees ja siis need lapsukesed lasevad 112te helistada. Nii tore ju, mingid tädid vastavad ja räägivad. Ja Mari asjus siis äkki võtad mõne kiirabibaasiga ühendust või astud kuhugi sisse ja palud lapsele autot näidata. Nii palju, kui ma neid meedikuid ise tunnen, on nad valdavalt ikka toredad inimesed ja kindlasti vestlema veidi väikese fänniga.
Krt, praegu ei tea üldse, kas nutta või naerda 😀 Aga see on ikka megakena, et politsei sulle helistas ja uuris, kas kõik on korras!!!
Noh, kui mingi väike laps mängus on, siis küllap nad ikka peavad reageerima, aga appppiii kui absurd 😀