Vaatasin täna hommikul Roaldi nädala kordust, see oli see osa, kus rääkis kolmest vähihaigest inimesest. Kuna saates mainis ära, et üks nendest naistest peab ka blogi, siis kaasblogijana otsisin selle kohe muidugi välja. Kohe esimeses postituses rääkis ta, et ta tahaks uut kannelt, aga hambaarstil läheb/läks palju raha ja jääb vist kannel ostmata ja… No kammoon simmo, kui inimesel on kannelt vaja, siis peab ju üks inimene kandle saama, mis elu see siis muidu on. Kahjuks ma pole just mingi kandleekspert, mistõttu pidin Kaisa ikkagi FBist üles otsima, et talt uurida ta… kandleelistusi.
Naljakal kombel nägin, et me oleme kaks aastat tagasi põgusalt suhtluses olnud. Siis kui mul räige deprekas oli, kirjutasin ma, et tahaks ühte raamatut lugeda ja tema saatis mulle selle raamatu. Praegu mõtlen, et mida maailma. Mul oli räige deprekas, sest… mulle ei meeldinud mu töö? Et mu rasedus oli katkenud? Et… ma isegi ei oska enam midagi öelda. Ühesõnaga ei midagi väga hullu laias laastus ja siis inimene, kes niisama “casually” on saanud vähidiagnoosi ja siis selle kõrvalt leiab aega ja viitsimist mingi suva eidele saata raamatut. Mina isiklikult olen küll nii emm, et kui mul endal väiksemgi mure, siis mulle tunduvad kõik teised oma väikeste muredega nii tühised ja ma üleolevalt ohkan, et kui nad vaid teaksid, mis mured PÄRISELT on. Aga näed, Kaisa ei ole selline ja saatis mulle selle raamatu ja ma võin kihla vedada, et ma raudselt ei öelnud aitähki.
Igatahes, nagu öeldakse, siis parem hilja kui leida, nüüd saan vähemalt midagi vastu kinkida, abiks ikka.
Aga teemast ka – kuidas neid inimesi kutsutakse, kes arvavad pidevalt, et neil on mingisugune haigus, mille kohta nad loevad? Ma nimelt lugesin Kaisa blogi otsast peale läbi ja ma olen üsna kindel, et mul on ka raudpolt mingi haigus, mida ma lihtsalt veel ei tea. Et no kuna ma lihtsalt olen rase, siis ma ARVAN, et need on raseduse tunnused, aga tegelikult olen full on minekul ja öelge heaga nägemiin ära. Hingata ei saa, kõik võtab võhmale, selg valutab, puusad valutavad. Nina on JÄLLE kinni ja mu käed sügelevad nii räigelt, et ma hakkan neid varsti kõblaga kraapima, et saaks ükskord sügatud.
Isegi see, et Marta ikka veel sündinud ei ole. Mida see tähendab? Mitte, et ma tahaks sünnitada, aga öeldakse ju, et iga järgmine tuleb kiiremini ja varem, kui eelmine? Enne ongi niimoodi ju olnud ja kõik oli korras, miks siis nüüd ei ole ja MIS VALESTI ON? Kuigi arstil öeldi, et kõik on okk, siis mida päev edasi, seda rohkem ma mõtlen, et okeiii, ma ei tunne enam peaaegu üldse liigutusi, enne tundsin kogu aeg. Ja toonuseid ka enam nagu üldse ei ole, enne ikka olid pidevalt sellised valutud ja nüüd mitte midagi. Mida see tähendama peaks?! Tähendab see üldse midagi v?
Ja kui ma 15dal lähen arstile ja öeldakse, et ta on mingi üle nelja kilo, kas ma siis tohin keisrit anuda v? See tundub mulle vähem valus, kui mingi suure eluka välja pressimine. Samas ma ei tea, pole kumbagi enne teinud. Ja kui ma enne oleks arvanud, et ega ma 15daks olen ammu lapse saanud, siis nüüd ma juba kahtlen selles ja raudpolt peangi 15dal arstile kirjutama, et jou, mul ikka see laps sees, mis teeme nüüd.
Jaaa jaaaa, ma tean, et ma olen max dramaatiline ja see jutt kõlbab koera hänna alla (wtf väljendit üldse), aga mul on selline tunne, et issand ma olen nii väsinud ja jõuetu ja ära keeranud, et äkki kui see rasedus ära lõppeks, saaks minust jälle normaalne inimene? Diibist teemast rõvedani – me käisime täna Kardoga poes ja autos avastas Kardo, et ta on ostukäru küljest saanud enda käe peale kellegi suure, verise ninakolli.
Minu reaktsioon – ma naersin. Terve tee koju. Pisarates. Ma isegi vahepeal mõtlesin, et ma pean seisma jääma ja suurest naerust oksendama. Kardo vist enivei tahtis oksendada, seega oleks see hea paus mõlemale olnud, aga jõudsin ikkagi enne koju. Miks see naljakas oli (või siiani on), sellele ma ei oska seletust anda, aga ma ausalt naersin nagu segane. Vaene Kardo…
Veel midagi suvalist – küsisin hinnapakkumist kahesajale helkurile, et neid autoakendest neile piki pead visata, kes ei taipa ise endale ühtegi külge riputada ja tahavad elu eest, et keegi neid alla ajaks. Ma küll võõraste inimeste eludest ei hooli, aga ma ise ei viitsi küll kedagi alla ajada, sest see ei raatsi endale euri eest helkurit osta. Seega tellisin autosse suure kotitäie ja hakkan nüüd kõigile sõimu saatel neid loopima. St hetkel loobiks vist sõimuga, vb kui ma normaalseks saan, siis äkki hakkan neid sõbralikult jagama.
ok, mida ma ikka soiun, hakkan parem sööma
Kommentaarid puuduvad