Ma alles ükspäev vaatasin siin vanu postitusi, et millised need viimased nädalad enne beebi sündi olnud on ja kummalgi korral sellist suvalist argijuttu väga ei olnud. Seega mõtlesin ennast parandada ja haarasin täna kaamera kätte, et niisama natsa pilti teha meie suvalisest argiõhtust 12. novembril. Pilte tehes sain ma aru, et see oli jumala tahe, et ma saaksin teile hoopis head nõu anda kingituste osas, mida võib teha lapsevanematele, keda te südamest vihkate. Igav on ju kogu aeg midagi head soovitada ?
Alustame siis ikka hullematest asjadest. Esiteks SEE FLÖÖT! See kõlab mu kõrvus nagu roostes naelaga vastu tahvli hõõrumine, aga ainult natukene kõrgemal toonil ja heleda nivooga. ÜÜÜHHHHÜÜÜÜHÜHÜHÜÜHÜHHÜHÜÜHÜHÜHÜHÜH imeb-puhub-imeb-puhub Lende seda õuduste vilepilli. Kust ma selle sain? Kes selle tõi? Kas ma tõesti ise olen selle ostnud? Miks ma seda siiani põlema pole pannud?
Siin alumisel pildil on esindatud meie maja kaks õudusunenägu korraga: flööt ja üks jube elukas/tulnukas, mis kordab kõiki hääli, ainult 3x kõvemini, peenikese hääle ja kerge raginaga. See on lihtsalt nii õudne, et ma tahaks ennast iga kord maha tappa, kui Mari selle jälle üles leiab ja see pole meie majas isegi mitte nädalat olnud. Muuseas, see kingiti Marile…
Siinkohal soovitus: kui on lapsevanemaid, keda sa südamest vihkad, siis kingi ta lapsele see kohutav loom. Ausalt, ma garanteerin, et see karistus on sulle mittemeeldiva inimese jaoks kõige õudsam, mis ükski inimene välja mõelda saaks. Nagu lapsed nagunii kogu aeg lobisevad ja ajavad jama ja karjuvad, eks? Vähemalt meil… Igatahes see tulnukas kisab nendega kaasa, iniseb peenikese häälega taustal ja loob koju meeleolu, kus sa sooviks ennast kuuri all oksa tõmmata, et sellest kisast ja ininast eemale saada.
Samas on see imeline ost juhul, kui sa plaanid kaht väikse vanusevahega last ja tahaksid teada, mis tunne nii elada oleks. Üsna adekvaatne – üks karjub, teine karjub. Ainult peksma nad omavahel vist lõpuks ei hakka, aga helide ja muu säärase suhtes saab kenasti tunnetuse kätte.
Flöödi ja tulnuka kombo on ka seetõttu “imeline”, et kui üks seda saatana vilepilli puhub, siis see tulnukas imiteerib ka seda häält, ainult, et kui sa arvad, et sellest flöödihäälest ei ole hullemat, siis tegelikult on – seesama flöödihääl läbi tulnuka. Apppiii, see on nagu mingi piinamisevorm. Ma ei saa aru, miks lapsed seda ise ei mõista ja seda jubedust nautivat paistavad?
Eriti mõnus on siis, kui tulnukas töötab ja lapsed kaklema hakkavad. Siis oleks nagu kahe karjuva lapse asemel neli, sest tulnukas natsa jääb päris helist maha, mistõttu laste karjete järgi saad sa sekundilise vahega samu karjeid uues kuues ka kuulata. See on VÄGA mõnus, soovitan soojalt!
“Oh Mari, hea töö, panid jälle selle tulnuka tööle, nüüd saame lõpuks ema lõplikult hullarisse ajada!” 😀
Näide heast mänguasjast: plastiliin. Vait, ei häälitse, ei vilgu, ei karju. Ainult on üks tore voolitav mass, millega mängimine ei aja ka üleliia elevile, et kriiskama hakkama peaks. Teine näide on ülalolevatel piltidel figureeriv Pikleri kolmnurk, mis on mingi top kolm montessoori mänguasjade seas, mida soovitatakse. See küll ise ei karju, aga hoiatan – mul lapsed täna kriiskasid korralikult, kui sellega mängima hakkasid ? Mul oli seda au tulnuka korrutamisega kuulata, nii et jah, ma tean, millest ma räägin.
Aga vot selline õhtu meil täna. Mari vaidleb hetkel oma tulnukaga, kas Lotte on poiss või tüdruk, Lende sööb, mina blogin ja… elame veel.
Kõige õelam oleks praegu vist üks selline tulnukas välja loosida vms 😀
Kommentaarid puuduvad