Miiu blogis oli huvitav teema (ja veel huvitavam kommentaarium) jõulukingitustest. Nimelt räägib Mirjam, et ta ei taha läbimõtlemata ja “valesid” kingitusi, pigem jääb üldse ilma. See pani mind mõtlema – mäletan põhikoolist aega, kus jõuludeks PIDI kõikidele midagi kinkima. Lunisin vanematelt raha ja ostsin kokku keraamilisi inglikujusid ja muud träni, mida ära pakkida ja edasi kinkida. Miks, seda ma ei tea.
Mida aastad edasi, seda vastumeelsem see kingimajandus mulle on. Mulle MEELDIB kinke teha ja saada, aga teha ainult juhul, kui ma päriselt tean, kas see inimest rõõmustab ja saada vaid siis, kui see on midagi, mis mind rõõmustab. Ma alles eile kraamisin lastetuba ja ohkasin omaette, et no küll on palju asju. Miiu küll oma blogis rõhutas, et ta ei võta neid asju vastugi, mida tal vaja pole, aga ma ikka enamasti võtan. Sest noh, kui ma vaid vajadusepõhiselt kõiki koostööpakkumisi vastu võtaks, siis läheks vorsti leivale panemisega keeruliseks ?
VAJA ei ole mul ju mitte midagi, aga tööna pole muud miskit, kui ikka proovin ja võtan vastu ja katsetan ja kirjutan ja siis… annan üldiselt ära. Sest see, et minul või mu lastel seda vaja ei lähe, see ei tähenda, et teistel vaja minna ei võiks. Ma teen nt väga tihedalt koostööd MTÜ Garderoobiga, kuhu saan anda pmst kõik asjad, mis endal üle on. Neil on aga nn “tasuta asjade pood” kust siis abivajajad ise endale asju valida saavad. Win-win. Mina saan töö tehtud, tasu kätte ja keegi teine saab hiljem selle toote üle nt rõõmu tunda. Ja ärge arvake siinkohal, et ma nüüd kiidan suva asja ära ja annan suvalt edasi. Pigem ikka nt see, et kui mu lastel on 3 tubast turnikat/liumäge, siis ma võin kaks ära anda ja asi ants. Isegi kui nad kõik on ägedad, ei ole mu maja kummist. Sama igasuguste ilutoodete vms kraamiga.
Ära andmisega kaasneb aga teistpidi nähtus. Inimesed arvavad, et tühja käega tulla on nadi ja siis toovad mulle… asju vastu. Okei, mul pole midagi ühe korraliku õuna vastu. Või näiteks eile just üks preili saatis mulle vastutasuks isetehtud piparkoogitaigent – igati armas ja tore asi, mida kinkida. Aga teate, mida enamik inimesed pihku suruvad? Tumeda šokolaadi… Ja teate, vinguda pole kingi üle ilus, aga iga kord, kui keegi mulle selle ulatab, siis ma mõtlen oma peas, et mida ma sulle halba teinud olen, et sa mulle midagi nii ilget annad. Miks?! Ma nimelt jälestan tumedat šokolaadi. Krt, see pole ju isegi magus! Miks üldse keegi mõrudat pruuni massi süüa tahaks, see jääb mulle arusaamatuks, aga ma mõistan, et on ka selliseid. Kui ma vaid mäletaks, kes mu sõbrannadest tumedat shoksi armastas… Kui sa ennast ära tunned, siis ütle, mul on sulle midagi anda ?
No ja kahju on, et keegi kulutab oma raha “tänutäheks” asjale, mida ma ei taha. Jäta oma raha kenasti alles, ütle ilusasti “aitäh” nagu hea laps ja mul polegi rohkem vaja, ausalt ka. Eriti tumedat šokolaadi. Ja okei, šokolaad on vähemalt veel selline asi, et tarbid ära. Kui mitte mina (kindlasti mitte mina, ma ei taha seda maiustust teesklevat asjandust silmaotsaski näha), siis keegi sõbranna ikka. Aga mulle on tänutäheks toodud ka mingit nii suvalist jura, et ma ei oska mitte midagi muud teha, kui imestada. Näiteks vildist välja lõigatud loomakujutis. Mis sellega teha tuli, ma ei tea. Ükskord sain paki, kus sees oli 2 purki pihustatavat lund. Miks? Ma ei tea… No ühesõnaga – kui keegi nüüd loeb seda ja tunneb ennast solvatuna, siis palun ärge ikka solvuge, eks. Ma ei arva, et sellised suvalised kingitused oleks märk sellest, et keegi jube loll või kehv inimene oleks – ma tean, et paljud solvuks hoopis selle tühja käega tulemise peale ja seetõttu ongi tekkinud inimestel harjumus, et on vaja midagi VASTU ANDA, aga ma kirjutan seda siia selle pärast, et edaspidi inimesed teaksid, et mulle pole vaja midagi vastu anda, tõesõna. Ma olen väga hea meelega valmis enda üleliigset kraami ära andma, et ruumi juurde saada ja ma tõesti ei taha asemele muud kraami, mis selle vaevaga tekitatud ruumi jälle ära sööb.
Siinkohal räägin ma muidugi võõrastest inimestest ja ma ei hakka elu sees solvuma, et nad ei tea, et tume šoks mulle jälk on. Üldse mõtlen, et kas ma ÜLDSE solvuks mingi kingituse üle, mida keegi mulle teeks. Vist mitte, mis siin ikka solvuda. Kui ma ei taha, siis annan järgmine kord MTÜ Garderoobile kaasa ja asi ants ? Jääb üle ainult loota, et kingitegija ise ei solvu, sest öeldakse ju, et kingitud asja pole sünnis edasi kinkida. No ma ei tea, on või ei ole, aga ma olen enamik kingitusi kuskile edasi saatnud. Võib-olla ma lihtsalt nii õnnelik inimene, et ma saan liiga palju kinke, kes teab.
Mul on homme Martal katsik. Kõik küsivad, et mida tuua. Aga meil ON kõik vajalik olemas. Seda suutsin välja mõelda, et ok marlilappe vb kuluks paar tükki ära ja ühele külalisele ka seda ütlesin, aga ülejäänutele kinnitan, et kui ma ütlen, et pole midagi vaja, siis ausalt ei ole ka. Ma ei taha suvalisi mähkmeid, sest ma eelistan kasutada neid tooteid, mis ma ise välja valinud. Mul on titekreeme ja -kraami kapid täis ja mingisugused lutiketid ja pehmed mänguasjad… No milleks? Ma luban, et ma ei soovi neid ja meile piisab lihtsalt sellest ka, et tulete külla ja kiidate, kui ilusa beebi ma valmis tegin. Tõesõna.
Ja jõulud, võeh. Ma ei taha mitte midagi! St ma tahtsin villasokke, aga neid ma juba sain (aitäh, Kaisa!) ja ma tahtsin kaamerakotti, mille ma täna leidsin Von Baeri kingikotist, nagu… jah, ma olen selle kingi üle küll VÄGA õnnelik! Aga muus osas tahan ma oma sõpradega seapraadi süüa ja juttu puhuda ja pilte teha ja ehk mõne ägeda videogi, mida oleks tore aastate pärast vaadata ja mõelda, et kurat, lahedad jõulud olid.
Muuseas, mul kunagi üks sõbranna kinkis jõuludeks kaks suurt lõuendit, kus peal olid kõik mu kirjad Marile. See oli nii armas ja ilus, et ma hakkasin lausa nutma. Aga siis ta sai uue mehe ja minuga enam suhelda ei tohtinud, mistõttu ma ükskord veinisena need enda seinalt maha kraapisin ja dramaatiliselt lõkkes ära põletasin. Haha, ma nii täiskasvanulik ikka ? Aga kink oli tore!
Aaa. Eile ma ostsin kingitusi! Maril oli lasteaias laat ja ma ostsin sealt igasugu isetehtud kraami jõulupakkidesse. Nagunii sealt “pidi” ostma ja ma mõtlen, et isetehtud asjadega ei saa väga puusse panna. Eriti, kui need pärast ära süüa saab. Lisaks ostmisele suutsin ma varastada Selverist ka ripsmeduši, mille suhtes ma ei ole kindel, kuidas edasi talitada. Järgmine kord kaasa võtta, et tere, see oli abikaasa ostetud sussipaari sisse jäänud, sooviks maksta? ?
Krt, kümme korda tahan teemat lõpetada, kui tuleb uus asi meelde. Nimelt kunagi mu ema kinkis mulle jõuludeks lambi ja vaiba. Ma olin NIIII pettunud. LAMP ju! Praegu mõtlen, et kui mul oleks vaja lampi ja vaipa, siis oleks ju eriti hea, kui keegi need mulle kingiks, hehe.
Ok, aitab minu kingijuttudest. Rääkige teie ka, mis on lihtsalt kõige sitem kink, mis te saanud olete, ma tahan naerda!
152 kommentaari
See on küll vanem teema ja ilmselt kommentaare keegi ei loe aga ma siiski kirjutan.
Sattusin sellele teemale, sest toksisin googlesse “kinkide kinkimine edasi”. Otsisin, et mida teised inimesed arvavad nt kinkide edasi kinkimisest, et on see tõesti okei?
13. Veebruari õhtul pakkisime sõbrapäeva kingitusi. Tütar tahtis oma kahele sõbrannale teha. Tegime tassid, nimelised ja hea sõbra sildiga, unenäopüüdja (ise tegin ja tütar tahtis just seda kõige ilusamat).
14. Veebruar lasteaia hommikul sai see üle antud.
Täna 15.02 läks suur õde sõbrannale külla, kelle väike õde käib meie kingi teinud tütrega ühes rühmas. Selgus, et see tüdruk, kellele kingi tegime, oli unenäo püüdja koos sama kingikotiga (lisas paar shoksi juurde) ja kinkis selle edasi.
Ma ei tea, mida mu noorem tüdruk sellest arvab või kas ta teab. Aga minu jaoks on seelline edasikinkimine väga nõme.
Mu mees on KOHUTAV kingituste tegija. Ta on pigem kokkuhoidlik ka, nii et kui annan talle üsna konkreetse soovi ette, siis ta on ikkagi suutnud sellest midagi õudsat välja võluda. Aga pahasti ei taha ka ju öelda, muidu solvub. Ma tean, et ta tegelikult soovib head, lihtsalt teostusega on kehvasti. Sel korral püüan nüüd paremini. Lasin tal siit https://www.novatours.ee/kampaaniad välja valida ja ütlesin, et see meie ühine kingitus. Minult temale ja tema kingitus mulle. Veidike krimpsutas nina, aga ma usun et lõppkokkuvõttes jääb ta rahule. Ilmselt temagi ei taha lõpmatutes kogustes sokke saada jõuludeks. Või mis te arvate, kas ühine reis on sobilik jõulukingitus?
Mu mees on KOHUTAV kingituste tegija. Ta on pigem kokkuhoidlik ka, nii et kui annan talle üsna konkreetse soovi ette, siis ta on ikkagi suutnud sellest midagi õudsat välja võluda. Aga pahasti ei taha ka ju öelda, muidu solvub. Ma tean, et ta tegelikult soovib head, lihtsalt teostusega on kehvasti. Sel korral püüan nüüd paremini. Lasin tal siit https://www.novatours.ee/kampaaniad välja valida ja ütlesin, et see meie ühine kingitus. Minult temale ja tema kingitus mulle. Veidike krimpsutas nina, aga ma usun et lõppkokkuvõttes jääb ta rahule. Ilmselt temagi ei taha lõpmatutes kogustes sokke saada jõuludeks. Või mis te arvate, kas ühine reis on sobilik jõulukingitus?
Minu sünnipäev on samal kuul mil jõuludki, sestap olen saanud oma perelt enamasti ühe kingikoti mõlema sündmuse eest (jah, kõigi detsembrilaste õudusunenägu) aga see-eest tean ma dušigeeli poest mitte osta sest saan alati aastavaru kingiks, lisaks sokke (sobib, parkettpõrand sööb neid meeletult) ning tohutult magusat (see on ok, armastan süüa ?). Minu elukaaslane suudab mind aga sõnatuks teha ja mitte heas mõttes. Eelmisel aastal (oktoobris) korraldasin talle üllatuspeo, mida planeerisin 3 kuud ette (et saaks ikka olulised sõbrad töölt aegsasti üllatuspeole planeerida) ühes kõrgklassi restoranis Tallinnas. Mina sain sünnipäevaks peale ühte nädalat mangumist “midasakingikstahad” oma lemmikparfüümi mis mul just otsa oli saanud, koos tšeki ja poekotiga. ? Eelmise aasta jõuludeks tegin vist 4 erinevat kinki talle. Vastu sain kreemikomplekti. Sel aastal korraldasin peo talle kodus, ilma üllatuseta, ent kokkasin ja tordi tegin ka ise. Oma sünnipäevaks sain blenderi ja jooksmiseks seljakoti (mida ma tegelikult pole tahtnud). Jõulukinki ootan lausa kartuses… Armastan teda tohutult aga no mõni inimene tõesti lihtsalt kinke teha ei oska.
Ma vihakan seda kui kingitakse mulle parfüüme sünnipäevadeks ja jõuludeks olgu siis need nii kallid kui tahes aga pigem ärgu kinkigu midagi, kuna kasutan aastaid ühte sama kindlat lõhna mis on mega hea ja magus ja lihtsalt lemmik! Ei vaheta iga päev lõhnu ning see mis on sinu arvates jube hea lõhn ei pruugi teise inimese meelest nii olla. Lõhna kinkija võiks 100% ikka teada ka, et jah seda ta just tahab vs see lõhn on ta lemmar.
Teiseks olen allergiline ja paljude kreemide suhtes ikka mega tundlik ja siis kui keegi mingi suvaka jyski kreemikomplekti pakki paneb nagu vennanaine üks aasta siis oli ikka jube kurb tunne. Andsin need emale kasutada siis. Lähedased inimesed võiksid ju ometi sind tunda piisavalt ja mõelda. Üldse kreeme ja asju tahan ise valida ja ei meeldi vabsee kui neid pakki surutakse kuna tahan ikkagi veenduda et koostis on hea ja lõhn sobib.
Väiksena olin megakurb kui ristiema mulle kootuid kindaid ja sokke kinkis. Praegu meeldiks küll aga no palun 7 aastane ei suuda eriti kootud sokkidest rõõmu tunda. Kui sain 10 kinkis ta mulle toidu aurutamise masina. Nagu really??? Mida teeb 10 aastane sellega.
Vanaema jällegi tellis kuskilt hansapostisti tervele perele iga jumala jõulud ja sünnipäevad voodipesu komplekte. Neid pisikeses mõõdus. 20 sain siis ka barbied ja mõmmid. Vahepeal olid mul kuhjas kapis aga siis jagasin sõbranna laste vahel ära lõpuks, sest mida mul nendega teha oleks eksole.
Üldse samamoodi ei meeldi mulle see jõulutrall, kõik on nagu peale surutud. Vaatan inimesi kaubanduskeskustes mingi ale on siis jooksevad ja kuhjavad kokku, et kinkida mingit soga mis reaalselt varsti prügikastis lõpetab. Pigem kui tahad teha kingitust siis võiks asja läbi mõelda mis talle meeldib ja mida ta tahaks ja kui kaldud soga ostmise poole siis ennem käsitöö asju juba mis ka kasutust leiavad !
Mu õde kinkis mulle kunagi sünnipäevaks kaks joonlauda ???? algklassides käisin siis.
Liikumisanduriga vilistav aiapäkapikk 1,5a lapsele.
Mu paika kinkis mulle tühja ehtekarbi. Ta arvas siiralt, et karp oli nii ilus nagu eraldigi. Selle eest saab nööki ka kuus aastat hiljem.
Mulle kingiti kunagi põhikooli ajal üks aasta mingi 4 vaasi vist, vot see oli tase.
Minu vanaema kingib juba u 10 aastat tervele perele käterätikuid ja saunalinasid erinevates variatsioonides. Ja mitte ilusaid, mõnusaid ja kvaliteetseid, vaid suvalisi neoonkirjuid asjandusi. Ja mitte ainult jõuludeks, vaid ka sünnipäevadeks.
Samas pole keegi talle ka kunagi öelnud, et käterätikud on pisut kummaline kingitus ja nüüd on selleks juba ilmselgelt liiga hilja, nii et las talle jääb siis see rõõm 😀
Minu vanaema kingib püsivalt mulle asju, mida ma elu sees ei kasutaks. Näiteks see aasta sünnipäevaks kinkis ta mulle kahvlid ja noad, kasutatud, sest enne enda surma tahab ta asjad ära jagada. Lisaks peaaegu igakord halvaks läinud komme, mis ta odavalt poest saanud on.
Lisaks on sõbranna, kes ei oska ka kinke teha. Kinkis mulle kinkekoti täis värvilisi sulgi kuhu oli vahele pistetud muna, millest koorub vee sees välja draakon. See oli eelmine aasta, kui ma sain 20.
See aasta sünnipäevaks sain ma kohutavas koguses alkoholi ning sellise asja peale tekib küsimus, et kas mind peetakse mingiks alkohoolikuks (joon max. 2 korda kuus, kui sedagi)
Jep, olen minagi põrandalambi saanud… Peikalt. Ta tegi oma arust toreda praktilise kingituse, aga noor neiu igatses midagi palju romantilisemat 🙂 loosipakkide asjad on ka tihtipeale pettumust valmistavad. Ja meenub veel ka seik koolieast, kui noorem õde sai imeilusa roosa printsessikleidiga Petra nuku jõuludeks.. Ja mina oma esimese Sony kassettpleieri. Nutsin pettumusest, et miks ainult tema ilusa nuku sai, ei tundnud suur olemisest üldse rõõmu sel hetkel… Pleier leidis muidugi hiljem ka kõvasti kasutust 🙂
Eelmine aasta kinkis ämm mu mehele lisaks muule ka porgandiriivi, see käsiriiv. Mul on siiani mehe pilk silme ees, sest alates tutvumisest, millest on möödas 7a, teen mina meie peres süüa v. a mõned korrad kui ma voodis haige olin. Kõik, absoluutselt kõik teavad, et mulle meeldib kokata ja teen seda absoluutselt iga ürituse, sünnipäeva või ka tavalise päeva puhul. Aga porgandiriiv ja mu mehele, siiani mõtlen, et miks või… Algul ma mõtlesin, et ta ajas kingikotid sassi, aga kuna ta mitte midagi ei maininud, siis nii on. Kui porgandiriiv siis porgandiriiv 😀 😀 😀 Ausalt öeldes, ei tuleks mulle never pähe mõte, et üldse kellelegi riiv kinkida, kui see just pole kingisaaja enda konkreetne soov,mida pole mina oma elu jooksul veel kuulnud 😀
Ei vasta üldse küsimusele. Aga ideeks, et kui inimesed vägaväga tahavad kinkida, siis on ju võimalus paluda neil Marta nimel näiteks annetus teha.
Mulle tehti ükskord kingiks minu nimel annetus Lastehaiglale ja see oli vist parim kink üldse! Nii on kinkijal võimalus tunda, et ta tegi midagi ja sina ei pea tundma, et sul on kodus asju, mida sa tegelikult ei vaja
katsik läbi 😀
Kuupäevi pole ju ometi vaja vaadata mul 😀 no loodan siis, et ei toodud liumäge või tumedat šokolaadi 😛
Ei toodud 😀
Minu kõige halvem kink mis ma olen saanud on olnud nt poiste sokid mustad mingi koeraga mis olid mulle väiksed ja oma klassiõe käest kes otsis kodust asjad välja ja seal sees oli ingli kuju mis oli sit***.
Mina armastan tumedat šhokolaadiiiii!!! ? Mina sain kunagi kingiks sõrmuse. Aga see oli niiiii tibatillukene,et ei läinud isegi mu väikse sõrme poolepeale. Nutma hakkasin..
Koolis loosipakist jõulukalendri:)
Positiivne…saigi kõik aknad korraga lahti teha ja šokolaadid ära süüa:)
Aga kahjuks ei lähe see vist iial meelest!
Oi, mulle ei meeldi ka see šokolaadi toomise asi. Ja mitte ainult sellepärast, et tume šokolaad ei maitse. Ma väike naiivitar arvan nimelt, et inimesed võiksidki olla ilusad ja head ning üksteist aidata. Normaalne inimene olemise eest šokolaadi toomine teeb isegi natuke kurvaks. Et nagu see käitumine oleks erandlik:(
Halbu kinke ei tulegi meelde. Aga kõige parem kingitus ever on olnud isa toodud ananass kui olin viieaastane (olid 90ndad ja see oli imeasi).
Olen taimetoitlane ja hirmuga mõtlen eesolevate pühade peale, peika juba silitas poes lambanahka ja rääkis, kui pehme see ikka on. Aru ma ei saa, miks keegi peaks tahtma mingit surnud looma juppi endale koju, seega püüdsin talle nii viisakalt kui võimalik teada anda, et ärgu seda küll kinkigu. Nüüd ülejäänud sõbrannad tuleb ka läbi käia.
Mulle kingiti kunagi mustika glöbi, kõva talu käsitöö juust ja lõhna viirukid. Kõik kolm asja mida ma vihkan.. ei talu seda vänget lõhna , ei soovi proovida kahtlaseid juuste ja vihkan glöbi.
Ja üks adi mida ma ei salli on see kui annan nimekirja asjadest mida soovin konkreetsete toote firmadega aga inimene in nagu aa ma ei viitsi kinkida asja mis ta kirjutas pllatan teda tühja tähjaga… mis ma teen selle tühja tähjaga??
Glögi mõtled ikka?
Kas sa oled kindel, et inimene lihtsalt meelega eirab su soove? Mõne inimese soovid on nii üle mõistuse kallid lihtsalt ja kinkija rahakott ei hakka peale. Eriti kui peab veel olema konkreetne firma.
Klassiõde kinkis sünnipäevaks koleda lumememme kuju. Sünnipäev on aprillis. Ehk siis ilmselgelt oli tegu mingi jõulujäänukiga. Samas ma tean, et nende perel ei olnud eriti raha. Ega meist
kellegi peredel polnud sel ajal. Aga kinkima pidi, sest oli selline tava. Eks siis kingitigi asju, mis kodudes olemas olid.
Kommentaare lugedes meenus endalegi tippkingitus. Olin kahekümnendates, aastakese suhtes olnud. Tollal oli raha vähe aga kraapisin kuidagi üüratuna näiva summa kokku ja kinkisin oma peiksile kalli lõhnakomplekti. Tema kinkis mulle avatud paki sukkpükse, mis ta emale ei mahtunud. Mu sõbrannad naersid ennast ribadeks. Mina olin üdini pettunud ?
Ma ei saa üldse kingitusi, pere kui sellist lähedast ei ole, ehk siis puuduvad sellised traditsioonid. mees jättis maha enne jõule, ehk see ongi siis kingitus… Suuremale lapsele teen ühe asja mis ta soovis, tema rõõm on ka minu oma. Ning pisike on alles kõhus ja tema pärast pean olema rahulik..sellel ilusal ajal mis on minu jaoks raskeim siin elus hetkel..iga päev nuttu ei tee head meile. Kui on võimalik sooviksin endale südamesse rahu, et hing ei oleks enam haige.
Saadan Su poole telepaatiliselt sületäie südamerahu ja soovin, et Su jõulud & uus aasta saadaks Su teele ainult neid inimesi, kellel on Sulle hingest midagi ilusat ja head anda! 🙂
Polegi pidanud pettuma sest polegi mingit wow kinki saanud. Ise olen teinud väga häid kingitusi (ennast kiitmast ma ei väsi) nt. Napolisse lennupiletid, rahakott, lõhnaõli (mis on teadagi suur möödapanek aga see oli kuradi hea ja kallis lõhnaõli), spa kinkekaart jne. Ise paraku pole pea miskit sellist kinki saanud mis oleks tekitanud nö. “Vau” emotsiooni. Valetan, sõbranna kinkis Zippo tulemasina millele oli graveeritud midagi tähenduslikku meie jaoks. Sellega vist kogemus piirneb.
Mõned aastad tagasi sain mehe sugulaselt kingiks ujula kinkekaardi,mille ta ise oli vist Swedpanga punktide eest saanud ja kuhu oli kirjutatud: Lugupeetud… Tema nimi.! Ootame teid ujuma! Selliseid “ah midagi peab ju ostma” kinke saan igal aastal aga see on neist kõige “eredamalt” meeles . Pean tunnistama,et solvusin selle peale ja tegin edaspidiseks omad järeldused.
Mul eks kinkis juubeliks printeri kuna ma tahtsin ühte paberit pool aastat varem välja printida. Lisaks hunniku roose…ise teadis et mulle roosid ei meeldi ?
Lillevaas 10 aastasele lapsele. Täielik pettumus.
Mäletan üht jõulupidu koolis. Algklassis olin veel. Loosipakina sain endale selle plastikust liniku, mis kuuma kausi alla käib. Isegi kommipoega ei olnud. Siiani meenub kurbus. Võitlesin pisaratega. Kes kingib lapsele sellise asja??
Mu mees kinkis mulle kaelakee sodiaagimärgiga. Kee oli ilus- kuldne ja kivikestega aga tähtkuju seal peal oli täiesti vale. Veel on ta kinkinud mulle 2 korda järjest ühe ja sama näomaski, mis on mõeldud rasusele nahale. Mul on muidu väga kuiv nahk. Samuti olen saanud rinnahoidja, mis keskkohast pitsitas ja aluspüksid, mis olid liiga suured 😀 Ja tema ütleb, et mina olen halb kinkide tegija 😀
Sain keskooliaegselt peikalt sünnipäevaks heegeldatud näpunuku (nagu.. whatt!?) Ja mingi suvalise raamatu..nõukaaegse.. tema toast riiulist… Ma ausalt ei mäleta isegi, mis selle raamatu nimi oli, aga lugenud ma seda igatahes pole. Esialgu küll õhinaga lappasin läbi, et teeb nalja ja raamatu vahele on midagi pandud või kirjutatud, aga nope… Lihtsalt..raamat..nõukaajast seisnud…kolletunud lehtedega…ilma igasuguse isikliku tähendusetagi..
Ja need ei olnud ka pakitud vaid pani mulle sünnipäeva hommikul lihtsalt laua peale. Esialgu ei saanud arugi, et tegu kingitusega.
Tass ja sokid kõige hullem. Tasse niigi palju, sokke suudan ise osta.
Ma salli, kui kingitakse kokaraamatuid 🙂 Samuti ei söö ma tumedat šokolaadi, see läheb kohe prügikasti :/
Kõige mõttetumad kingitused on minu jaoks alkohol, maiustused ja ehted, sest ma ei joo üldse alkoholi, ei söö suhkrut ja ehteid ei kanna. Meeldivad praktilised kingitused, mis pole väga kallid. Kommid – ehted saan edasi kinkida, aga pudel läheb küll otse vetsust alla…Kõige paremad kingitused on tehtud nende poolt, kes mind hästi tunnevad. Tütrelt olen saanud mõned huvitavad elulooraamatud näiteks :).
Minu “parim” kink oli kõõmavastane šhapoon ja higipulk ?
Mulle kinkis mees üks aasta jõuludeks epilaatori. Mida ma absoluutselt ei vajanud kuna olen üks neist kellel karv kasvab aeglaselt ja eelistan kasutada tavalist rasseerijat. Ma olin nii pettunud kui kauni kinkepakendi avasin ja nii raske oli seda pettumust varjata. Mees põhjendas oma kinki sellega, et tahtis mu elu mugavamaks muuta vmt. Viimased aastad olen jõuludeks soovinud midagi mida ma niikuinii oleksin ostnud. Näiteks see aasta tegi mees varajase jõulukingi ja ostis mulle parka millest olin ammu unistanud. Ja siis on sellised kingitused mida ma ei vaja ja mis lihtsalt kuhjuvad kappi: ehted, lõhnad, ükskikud kruusid, tilluke serviis, kakao keetmise masin. Armas ämm kingib mulle igasugust träni ja loomulikult ütlen ma aitäh ja naeratan sest ei taha teise inimese tundeid riivata. Kahjuks need asjad nüüd lihtsalt seisavad mul kapis.
Mulle kinkis üks tuttav poiss 19ndaks sünnipäevaks intiimpesugeeli ja huulepalsami ? natukene naljakas oli, aga samas ma poleks ise ka neid viitsinud ostma hakata ja läks asja ette ?
Mul on sarnane häda. Nimelt töötan lastega, mis tähendab iga natukese aja tagant toob mõni vanem kommikarbi. Ainult et see käib periooditi. Ehk siis istun mõnikord nõutult oma laua taga, et kes see need viis karpi nüüd ära sööb. Olen väga tänulik meelespidamise eest ja rõõm, et inimesed tehtud töö eest tänulikud on, aga…ma üritan oma magusa söòmist piirata ja see ei aita! Enamjaolt võtan paar kommi ja siis sunnin meest kodus kõik ülejäänu hävitama. Vahel on jälle mingi kehv komm, mida keegi ei söö ja siis viskan kogu paki raske südamega ära – milline raiskamine ja prügi tootmine. Mõtlesin, et peaks seinale sildi panema PALUN ÄRGE TOITKE TERAPEUTI!!! Üks kord ma olin nii õnnelik, sest üks ema kinkis küünla – see lòhnas nii hästi, ma armastan küünlaid ja lisaks see põleb mingi hetk lihtsalt ise ära.
Ühesõnaga – ei taha olla tänamatu, samas ei taha olla koormatud asjadega, mida ma ei taha 😀 #kurb
“Ärge toitke terapeuti” võib anda tulemuse, et nad ei too sulle ka raha enam, ise ei tahtnud ju 😀
Joonistusplokk, värvipliiatsid, vesivärvid ja hunnik pintsleid. Miks just need asjad – ei tea. Kuna molbertit kaasas polnud, said naabrilapsed need vidinad endale 😀
Kõige hullem on vist olnud saada lohutuskingitus pensukast kui laps olin ja jõuluõhtul kingijagamisel selgus, et minule on unustatud kink osta.
Aga alati rõõmustab pudel PUNAST veini ja raamatupoe kinkekaart, sest no lugeda ma armastan, aga hoidku selle eest, et keegi mulle mingeid armastusromaane või eneseabiraamatuid kingib
Olime just kolinud mehega uude korterisse ja sain ämmalt äialt kingituseks dušikardina. 😀 no meil oli vaja ka seda aga no, ütleme nii et väga rõõmu see ei valmistanud 😀 muidu on nad väga toredad inimesed ikka õnneks ja suhted head.
Sellise asja peale kurvastada või pettunud olla, et saite duššikardina? 😀 Kui teil seda niikuinii vaja oli, siis miks see kurb on, et selle saite? Igati praktiline kingitus ju, ja ei pidanud seda ise soetama. Mina ise oleks väga tänulik ja rõõmus olnud selle üle. Mida te siis lootsite saada? 😀 Ei tasu oma lootusi ja ootusi teiste suhtes nii kõrgeks ajada, siis ei ole ka pettumused nii suured tulema. 🙂 🙂
Ma ei ole ilmselt ainuke, kes siiski ise enda koju asju soovib valida. Sisustuselemendid oleks minu puhul kindlasti vale kingivalik.
Jätsin mainimata et tegemist polnud soolaleivapeoga vaid minu sünnipäevaga, lihtsalt enne seda kolisime uude korterisse. Ja sünnipäevaks ma soovin saada tõesti personaalsemat kinki. Nagu isegi proovin alati teha kinke mis päriselt rõõmu valmistaks 🙂
Töötan poes kassas ja ükskord tuli vanatädike säilituskarbiga minu juurde ja rääkis, et ta käis meie poes umbes kuu aega tagasi, aga kodus tšekki vaadates säilituskarpi seal peal ei olnudki, oli vist unustanud selle poekärust välja kassalindile tõsta ja pärast ladus asjad tagasi kärru ja sealt kotti ning nii see maksmata jäigi… Et ta nüüd hea meelega maksaks selle eest 🙂 Karp ise maksis 1.09€. Vabandas veel, et varem ei tulnud, olevat kiired ajad olnud. Tavaliselt sellises olukorras täname klienti aususe eest ja arveldame asjad ära. Pigem ikka positiivne kogemus teenindaja vaatevinklist!
Aga minu ämm-äi ei soovinud sellel aastal isegi õnne 😀
Minul kunagi üks kutt, kellega siis sebisin või midagi, kinkis neoonroosa mütsi kus sees olid pulgakommid. Mäletan, et tuppa peites peitain ruttu ära, et ema ei näeks. Lõpuks sai sellest mütsist mu joomamüts. Alati panin selle pähe kui kuskil õues külma käes sai aõpradega oldud. Soe oli ??
Viimasel ajal tunnen ka, kuidas ei ole midagi vaja ja tähtpäevadega kuhjub mingeid õuduseid nurka 🙂
Mõned näited, millega jääd mõtlema, kas sind üldse lähedased tunnevad?
1. Lõhnad – kuigi vingun tihti, et üks või teine lõhn ei meeldi ja lausa häirivad erinevad haisud ümberringi. Seega kõik peaks juba teadma, et ma ei kasuta lõhnasid
2. Kõrvarõngad – ja ikka veel kinki avades palutakse neid kõrva panna ja üllatus on suur kui avastatakse, et mul pole auke
3. Linna korterisse toodi kingiks puu pakk – sellel olid küll mingid konksud küljes, aga ei kujuta ette sellist pakku korteris koridori seinal nagiks
Me kunagi 4. klassis sõbrannaga tegime sellist pulli. Nimelt koolis olid loosipakid ja meie surasime jõuluvanakotti libapakke, mis sisaldasid kasutatud higipulka, avoni rannapalli, kantud top-rinnahoidjat, kasutatud harilikku pliiatsit, peaaegu tühjaks kasutatud lõhnaõli jm sodi, mida kodus leidus. Nende inimeste pilgud neid libakinke kàtte saades olid niii naljakad. Aga klassikaaslased ise said mega kurjaks ja lõpuks me ei julgenudki välja rääkida, et meie seda pulli tegime ? Aga usun, et need võisid olla nende inimeste jubedaimad kingitused.
See ei ole naljakas. Kõlab nagu midagi, mida teevad klassi need tüdrukud, kes teisi igal võimalikul juhul alavääristada soovivad ehk siis kiusajad. See on nõme, sest lapsena siiski loodad toredat kinki saada.
Jube pull tõesti. Häbi peaks olema. Päris rõve tunne võis olla nendel lastel, kes mingi debiilse kasutatud asja said.
Just saime ämmalt lapse sünnipäevaks suvalise kotitäis pallimere palle, ilma pallimereta, niisama lahtiselt, ja see peale seda, kui samamoodi palusin väga mitte kinkida miskit asju/mänguasju, kuna meil on kõik olemas ning püüame hoida kodu pigem vähem asju, kui siis pigem nö elamuskingitust (ala spa kinkekaart perele vmi)
Sain kunagi endiselt töökaaslaselt 5 pakki tulbisibulaid, lõhefileed, konservherneid, kummikindad ja pesulõksud. ? ausalt, maailmaparim kink oli. ?
Vot mulle see kink meeldiks. p
Kõige hullemad on töökaaslaste poolt tehtud kingitused. A la mingi diip või teemakohane hariv raamat, täiesti suvaline vein, rõve maiustus ökopoest jne – ühesõnaga mõttetud asjad, mida ma töölt isegi koju ei hakka viima. Samuti pahandasin ükskord isaga, et ta tahtis emale jõuludeks kinkida Vileda mikrofiiber tolmulapi. Ja arvake ära, kellele ta selle siis hoopis kinkis? Jep.
Mu vennale kingiti sünnipäevaks epilaator. Mul hakkas kahju temast.
Pärast eriti suurt projekti tuli ülemus tänama, kaasas kotike valge veini ja tumeda šoksiga. Ma ei salli kumbagi! 😀
oleks punanegi olnd eks 😀
Oh need kingid.
Kunagi koolis loosipakiga saadud kinkidega oli nii, et sain tunda rõõmu, kui kimgi sain aga koju minnes pidin selle andma endast noorematele. Sünnipäevaks ja jõuludeks sain väga harva kinke. Siis ka nt mingi lõhnaõli, mis oli sellise jubeda lõhnaga, et andsin ära. Pikalt olid minu kinkideks ainult need, mida koolist loosipakiga sain.
Nüüd, kui endal on pere, siis ainus asi, mille üle ma õnnelik pole, on lilled. Ma nimelt allergik ja väga tundlik lõhnade üle. Parem, kui neid ei kingitaks. Õnneks ainult mees lastega kingib ja siis kingib enamjaolt roose. Aga olen iga kingi üle tãnulik. Olen saanud köögirätikuid, pajakindaid, puust lusikaid jm sellist nö ühiselt kasutatavat kraami aga ma olen tänulik, kuna ma sain midagi. Parem see, kui mitte midagi. Nüüd on aga kujunenud välja nii, et nö kinke tuleb muul ajal, kui jõulud ja sünnipäev, kuna saab kogu vajalik kraam ostetud siis, kui seda vaja on. Mul nt on pähklite vastu allergia. Olen saanud shokolaade ja komme pähklite ja mandlitega. Võtan kõik rõõmsalt vastu ja söödan mehele ja lastele need.
Olen viimased aastad osalenud erinevates loosides instagrammis, youtubis ja facebookis. Loodan endalegi midagi võita aga kahjuks ei ole loosiõnn mulle veel naeratanud. Ju siis pole mul seda loosis olevat asja vaja, kui ei võida. Lastele olen võitnud siin sinu blogi kaudu selle ajakirja aastatellimuse. See minu ainsaks võiduks ongi jäänud. Ma nimelt suhtumisega, et kui ma midagi ei saa, mida sooviks, ju siis on tulemas midagi paremat. Ootan erinevaid sooduskoode, et endalegi midagi siis kuskilt soodusega soetada ja saangi kingi. Kurvaks teeb see, et inimesed ei suuda isegi tänulikud olla. Ütle siis, et sa ei soovi midagi või siis ütle kindlad soovid. Kingi tegijal on ju ikkagi üllas eesmärk.
Mina olen olnud alati sellel arvamusel, et kui asi antakse ära tasuta, siis piisab aitäh ütlemisest. Võib ju tuua nt enda kodu õunu vms sellist. Aga see pole kõige tähtsam. Paraku olen ise kokku puutunud selliste inimestega, kes ei suvatse isegi aitäh öelda või siis kui ise saan midai tasuta, siis hiljem netis virisevad, kui ebaviisakas ma olen, kuna ei viinud midagi vastu. Kui tasuta, siis tasuta. Ja mulle nt tume shokolaad maitseb aga ainult kalevi kirsiga tume shokolaad.
Kõige piinlikum kink ilmselt raamat, mille külaline kinkis edasi. Seal raamatus oli siis pühendus talle ja ka kirjas, mille puhul ta selle raamatu sai, lisaks oli mul sama raamat olemas. Piinlik oli mul, häbenesin, et sellise kingi sain… See oli siis lapsepõlves.
Mnjaa, loed neid teiste saadud kinke, siis mu mees ütles, et ilmselt olen mina ise nõmedaim kinkija ? kallis on kena mees aga hakkab kiilanema ja ma kinkisin Talle salongi ravišampooni juuste väljalangemise vastu, mis ometi ma küll mõtlesin …..? ja mikrouuni kinkisin talle, tahtis- kah, üks paras “kink”. Ja too aasta, kui Ta ütles, et ära Sa mulle rahakotti kingi- kinkisin nahk.ee ägeda initsiaalidega rahakoti, sest arvasin Talle SELLINE ju lihtsalt peab meeldima ? ja too aasta, kui tahtis Ta elektrilist hambaharja- ta sai aga ostsin ka kogu perele- sel aastal mees ütles, et Ta ei taha enam midagi ?
Mnjaa, loed neid teiste saadud kinke, siis mu mees ütles, et ilmselt olen mina ise nõmedaim kinkija ? kallis on kena mees aga hakkab kiilanema ja ma kinkisin Talle salongi ravišampooni juuste väljalangemise vastu, mis ometi ma küll mõtlesin …..? ja mikrouuni kinkisin talle, tahtis- kah, üks paras “kink”. Ja too aasta, kui Ta ütles, et ära Sa mulle rahakotti kingi- kinkisin nahk.ee ägeda initsiaalidega rahakoti, sest arvasin Talle SELLINE ju lihtsalt peab meeldima ? ja too aasta, kui tahtis Ta elektrilist hambaharja- ta sai aga ostsin ka kogu perele- sel aastal mees ütles, et Ta ei taha midagi ?
Kehakreem, dressipluus ja küünal ?
Mehe sõbralt meile ühise sünnipäeva puhul pimedas helendavad seksitäringud. Esiteks meie seltskonnas ei ole paaridevaheline intiimelu eriti laia ringi aruteluküsimus. Aga põhiliselt siiski seepärast kummaline, et see tundus nii suva läbimõtlemata kink mis poes esimesena kätte juhtus vms. Aga klassikalised halvad kingid tulevad vanaemalt (kes mulle muidu väga armas), aga kellel puudub täielikult maitse ja kellele meeldib vägs kataloogidest asju tellida. Nt halb lõhnaõli, pruun ripsmetušš, polüestrist suur roheline öösärk, toidulisandid jms. The list goes on.
Kunagi väikeste lastena kutsus isa meid vennaga enda uue perega jõule veetma, et jõuluvana tuleb ja puha. Jõuluvana tuligi, nii hea meel oli meil. Aga kui jõuluvana kinke jagas, sai üks lastest kinkide kuhja ja meie ainult kommipakid, siis oli tuju küll täitsa nukker pikaks ajaks. ?
Ma pole su sõbranna, aga mulle meeldib tume shokolaad. Eriti meeldib mulle küpsetada sellega. Noh, et kui mul on kodus võid ja jahu ja sokolaadi ja muna siis on ju juba laavakook ja no see on nii krdi hea, et mina võiks kahe suupoolega seda 3x päevas süüa.
11 aastat tagasi sain jõulukingiks värskelt peikalt miksri ?üks neist on siiani mu elus…jaaaa see pole too peika?
Üks idee su katsikutele – pangu raha kokku ja kinkigu fotosessiooni kinkekas.
Ma see aasta mõtlesin, et olen hullult äge sugulane ja kingin kõigile mõne elamuse (koolitus, kursus, isetegemine, kogemine jms), kuid praegu vaatan pangaarvet ja… saavad kõik helkuri see aasta.
Ma olen saanud kingitusi, mis mulle huvi ei paku (ka toidumoona ja inglikujusid), aga ikka olen püüdnud neile mingi kasutuse leida. Aga üks tagantjärgi naljakas näide on mu pubeka ajast, kui pidin klassiõele kingituse tegema (soovis jumestuskreemi ja juuksevärvi) ning kui emal osta palusin ja ta telefonitsi küsis, et mida ja kust, siis ma klassikaaslaste keskel viskasin nalja “Osta kasvõi Balta turult”, ise teadsin, et ta nkn ostab Kaubamajast. Aga… ta ei ostnud Kaubamajast, ta ostiski Baltast. #megapiinlik
suht lamp oleks fotosessiooni kinkekas, sest esiteks on mu üks parimatest sõbrannadest fotograaf ja ma oman ise stuudiot, seega ma võiks iga kell temaga stuudiosse minna või kutsuda ta kaameraga külla 😀
Sorry 😀
Raha! Kasutatud ümbriku sees 🙁
Ma reaalselt nutsin ühe peatäie pettumusest 😀
Hmm… ma jätan kyll kōik ymbrikud alles, mis mulle kingitakse. Obv kui see narts, siis lendab see pliidi alla
Halvad või “mida hekki” emotsiooni tekitanud kingid:
*Koolis loosipakiga sain pika küünlajala.. Selline metallist traat kuhu sisse oli kuu kujutis väänatud. Küünlaga püsti ei seisnud ja tolku polnud sellest.
* olin vist 16, kui sain kingiks kahe tassiga teeserviisi….
*pisikeste käterätikute pakk (see sai aaaaaastaid hiljem lahti võetud, kui laps sündis. Oli hea tagumiku kuivatamiseks kasutada :D)
Nüüd olen mõelnud ise mingeid ideid, mida vajadusel mulle kinkida saaks, kui ideid pole. Üks püsivast ideest on lasta “kingi raha” kuhugi annetada. Nt lastehaiglale :). Nii jääb mul suvalise nodi saamine ära, kingi tegija ei pea üritama midagi välja mõtlema, aga saab soovi korral ikka kingi teha.
Siit sulle ka mõtte ainet. Ehk teed katsikutel mingi ‘rahakassa’, mille pärast heategevusse annetad. Asjakohane oleks kohe beebidega seotud asutusse annetada, sest tegu ju katsikuga. 😉
Mina sain see aasta sünnipäevaks pärast pidupäeva tähistamist elukaaslasele politsei kutsuda sest ta tuli kallale mulle. Polnud eriti meeldiv kingitus tõepoolest.
Sa ei ole ju temaga enam koos!?
Sain naistepäeval mehelt silma siniseks. Ei ole, jumal tänatud! temaga koos.
Kõige nõmedamad kingid – üks sugulane panustab kvantiteedile, mitte kvaliteedile, ehk siis mida rohkem seda uhkem. Mulle sobiks ka lihtsalt et saaks kõik koos istuda ja jõule pidada, rääkida jne jne. Aga vaja on kinkida…nt pakendatud suur mugulsibul, minu enda riided või muu staff rotti pandud ja ringiga tagasi kingitud, oma tehtud hoidised…Mitte kinkija oma tehtud muidugi, minu oma tehtud vaikselt kõrvale nihverdatud ja paberisse keeratud. Mul igatahes pole naljakas. Õnneks viimastel aastatel pole ette tulnud enam seda. Aga ma muidugi jäänud viisakaks.
Ma annan ka asju ära ja enamsti vestluses siis mainin ka, et palun tõesti mitte midagi tuua. Ka ei meeldi kui lambi asju või maiustusi tuuakse. Vahel mõni küsib umbes, et kas võib koduaia maasikaid tuua vms. Aga suvalisi maiustusi või asju…ei aitäh. Aga kui tuuakse, siis muidugi tänan ja võtan vastu. Teine tahab ka head ju ja mõnel on ehk imelik, et kuidas ma niisama asja saan, ikka ju vaja midagigigi vastu pihku suruda.
Üldiselt saab perekeskis kokku lepitud et mis vaja ja nii, aga sugulastega kellega väga kokku ei puutu, nt vanatädid millegipärast leiavad et peab ikka alati kindlasti midagi ostma selle asemel et nt raha kinkida v siis ka sobib et üldse midagi. Selle asemel aastast aastasse tuleb mingeid Maximast ostetud nirusid peegleid/rahakotte/kindaid, sellised mitte väga kvaliteetseid ja naeruväärselt kaunistatud. Väga kena küll, aga kasutust päris ei leia 😀
Vaadates seda mida sa ise kokku vahel OSTAD(!!!) siis tekib küll praegust postitust lugedes väga kahtlane tunne, mingeid plastmass jublakaid lastele jms
Jaaa, absoluutselt 😀 ma üritan enda käitumist muuta ja korrutan endale kogu aeg poes, et ma EI PEA iga kord lastele ka midagi ostma.
Kõige nõmedam kingitus on see, mis sulle (kasutatult) tagasi on kingitud ? aga no ju ma ise siis tegin sita kingi(käeketi) kui tagasi kingiti, vähemalt kandsin siis rõõmuga, sest oma maitse järgi valitud siiski, ainuke nõme asi oligi, et ma ju kinkisin sulle ja nüüd sa kingid sama kantuna mulle.
Mulle tume šokolaad meeldib, näiteks Kalevi 70%-ne. Lapsed ka väga armastavad šokolaadi. Neile vahet pole, et milline see just. Siis pigem eelistangi tumedat.
Kuule! Diilikoht! Mina jätan alles ja hoian sulle kõik piimašoksi (väkkkk) ja sina hoia mulle tume. Pärast vahetame!
Hah, sobib. Nali on sinu kulul, sest tume shokolaad on saatana leiutis, sest ta nime poolest oleks nagu maius, aga tegelt ei ole :S piimašoks seevastu on magus ja mõnus. Ja lisaks saan ma kenasti tekkinud lisakilodega talvele julgemalt vastu minna, mitte siin tumeda šoksiga figuuri säilitada nagu saksapreili.
Ma igaks juhuks ei ütle, kes selle kingi tegi, aga kunagi sain jõuludeks papist pildiraami, kus sees oli tavalise printeriga prinditud pilt mona lisast vms ???
Ma olin 12-13-aastane kui sain sugulastelt! kingiks raseerimiskomplekti!!!, lumememme kuju?! ja köögikäteräti…
Siiamaani mõtlen, et mida iganes…. Oleks võinud kingi tegemata jätta pigem.
Mulle ei kingitagi midagi 🙁 Korra ämm kinkis mingi raamatu mis õpetab käituma ja kombeid jne. Ilmselt vihjas millegile. Lapsed on väikesed ja nemad kinki ei tee veel mulle. Mees on selline, et tema ei oska ja ei ole midagi vaja. Ma olen nagu mingi must lammas kes kellegile korda ei lähe. Mina oleks küll õnnelik isegi šokolaadi üle. Aga isegi seda ei kingita.
Mingit meeldejäävalt halba kinki ei ole ilmselt saanud, kuna hetkel pähe midagi ei karga 😀 Aga mida üldse ei meeldi kingiks saada, on alkohol. Ma joon nii harva alkoholi, et need pudelid jäävad lihtsalt seisma. Mul juba 7 aastat kapis mingi ülimagus kirsiliköör, mida keegi ei taha. Kusjuures see kingiti mulle sünnipäevaks siis kui ma olin konkreetselt öelnud, et palun ärge kinkige alkoholi 😀
Lisaks on alkohol minu meelest paljude jaoks selline kingitus, mida tuuakse selleks, et seda ise juua saaks. Isale kingiti ka kunagi mingi kallis pudel ja siis korgiti see toojate endi poolt suht kohe lahti. Ehk siis tegelikult tõid lihtsalt endale alkoholi 😀 😀
Aga kehv kingitus tuli ka meelde ikka. Ema ei ole siiani aru saanud, et ta ei oska silma järgi minu kehamõõtusid ära öelda ning ikka ja jälle ta tuleb mingi riideesemega, mis “peaks minema küll”. Ühel aastal otsustas ta mulle jõuludeks millegipärast punased ja kollased paksud sukkpüksid kinkida. Ma isegi ei käi eriti sukkpükstega, eriti paksude ja värvilistega, aga mõtlesin, et okei- pükste alla ehk panna, on soojad. Aga kui kodus jalga proovisin, siis need tulid napilt üle põlvede mul. Nii ma seal seisin, püksid rebadel ja silmad naerust märjad 😀
Meile on ka toodud pudel mingi kallima alkoholiga ja siis kuskil poole peo pealt küsitud, et noh … lahti ei teegi või. 😀
idee sulle, 3 last – palju jõule ja sünnipäevasid ja nimepäevasid jne tulemas. Teed igale lapsele mingi hoiuse, mille nad saavad kätte nt keskkooli lõpetades vms. ja kui keegi tahab kinki tuua, siis annad konto nr ja ütled et kandku sinna raha 10 senti või 100 euri, see juba nende otsus 🙂
See on uskumatult kehv mõte. 18a koguda raha hoiusele, intresse pole ollagi, inflatsioin sööb iga päevaga su raha.
mul üldiselt kinkidega veab: vanemad kingivad raha, sõbrannad küsivad listi ette, mida mul vaja on, ja vice versa. Eks kinkis mulle kunagi erinevateks tähtpäevadeks kaks ketti. Esimene oli pisike elevant, selline lihtne aga äge. Teine kord oli kivikestega suur roosa süda, täpselt nagu oleks barbie ajakirjast kaasa saadud. Siis ma olin küll wtf näoga, mu stiil varieerub enamasti hobost barely funktsioneerivaks, millal ever ma midagi sellist kannaks?
äkki on kahe silma vahele jäänud, aga su blogi tutvustuses (“minust”) on siiani, et sa kahe lapse ema
Minu esimene armastus, kes minust ilmselgelt samamoodi ei pidanud, kinkis mulle jõuludeks nö “pese ennast” komplekti ;D Ehk siis mingi suvaline Prismast ostetud dušigeel + kehakreem + taskuräti suurune rätik. Olin toona ikka väga pettunud, sest ma isegi ei kasutanud neid, sest nende lõhn oli minu jaoks ebameeldiv (muidugi ei nuusutanud ta ise ka neid, pakend oli ju kinnine) ja rätik oli nii ebapraktiliselt väike, et ma ei suutnud välja mõelda, mida ma sellega kuivatada saaks.. Andsin sõbrannale.
Sünnipäevaks sain temalt pannikaane 😀 Naljakas oli, aga samas oli mul hea meel, et praktiline.. Sain seda veel aastaid kasutada 🙂
Mida aasta edasi, seda enam olen ma tegelikult praktiliste kinkide usku. Kuigi vahel on tore saada ka midagi sellist, mis on selline väike armas üllatus. Aga siis peab tõesti see mõte seal kingis väga hea olema. Niisama nodist ei hooli.
Üks asi mulle veel ei istu, paar sõbrannat ja ämm on ehteid kinkinud, aga need on tõesti nende maitsele olnud, mitte minu.. No kohe üldse ei sobi minu stiili ja olemusega + ma kannan üldse väga minimaalselt ehteid. Nii et ma eelistan isegi mitte ehteid kingiks saada 😛
See väike rätik on mõeldud pesemiseks mitte kuivatamiseks. Mujal maailmas väga levinud nuustiku asemel.
Minu kõige ee ei saa öelda sitem. Sest kink kulus ära, aga kummalisem siis. Olin oma toonase peiksiga kuu aega koos olnud kui mul tuli sünnipäev. Eeldasin et ehk lilled ikka saan aga sain hoopis tatrapadja. Ma ei osanud siis midagi öelda ega ka nüüd. Oleks siis lilled või kommid või õhtusöök. Aga tatrapadi ?
Aitäh jagamast ? sai pisarad silmist välja naerdud. Tatrapadja!
Ps. Ema kõrval kommenteeris just, et ta sai kunagi peikalt koorma mulda! ?
Alkost muide ka..et tuleb ikka kindel olla, kas inimene kellele sa alkot kingid, joob üldse..mu mehele tuuakse kingiks alatasa kallist alkot. Konjakke, viskipudeleid jne.. Meil peres ei joo mitte keegi kanget alkot. Veini vahest harva. Aga plussiks see, et kõik need megakallid joogid lähevad kingitusena edasi, nendele, kes joovad :D. Endal pole vaja osta.
No teist samapalju jälestavad neid üliläägeid ja imalaid piimašokolaade, ning mõtlevad samamoodi, et milleks ja kellele neid üldse toodetakse 😛 Ja ka neid pole võimalik süüa, sest kõik, mis nad teevad, on südame pahaks ajamine. Aga tänapäeva inimene ju väärtustab just seda, et poevalikus on igaühe jaoks midagi. Lihtsalt jah, teistele kinkides võiks mõelda, kas oma eelistuse järgi midagi kinkida on üldse mõttekas just siis, kui teist inimest nii hästi ei tunne.
Aga kingituste teemal ei oska väga kaasa rääkida. Ma pole suht iial neid saanud. Või ok. Elu jooksul ikka midagi on kingitud küll sünnipäevaks ja jõuluks ja.. Üldiselt on siis tehtud asjalikke kinke. Teatud nt, et mul uut telefoni vaja, pandud rahad kokku ja olemas. Igati hea kink. Aga nt. 9. klassi jõulupakk leidis kasutust alles siis, kui ma omale lapsed sain (nii umbes 14 aastat hiljem vedelesid kapis :D). Sest mind ei vaimustanud mitte kuidagi see karu ja puuhobusega punane kruus või põrdasarvedega peavõru. Mõtlesingi, et äkki kunagi kellegi lapsed tahavad, aga vot ununesid kappi niikauaks, kuni endal pudinad sündisid.
Pean tunnistama, et ise olen teistele küll jamasid kinke teinud. Alati on viga olnud selles, et mulle endale on tundunud nagu äge asi, mida koju kaunistuseks vms taha, aga teise silmis mõttetu träna. Eks minu kui kinkija jaoks on olnud natuke haavav küll, kui teine selles mingit väärtust pole näinud. A noh……. Enam täiskasvanutele kingitusi naljalt ei tee, kui just ei tea midagi sellist, mida teine kindlasti tahab või vajab. Mõttetu raha raiskamine tõesti ja tuttavatel kõigil see häda, et asju liiga palju. Lapsed küll ühte-koma-teist saavad, aga mu lapsed nt ei oska väga hinnata neid kinke. vaatavad küll, et äge, uus asi, uudistavad mängivad veidi ja no suht suva on neil tegelt. Samahästi võinuks olemata olla. Need vähesed asjad, millest nad on unistanud või vägavägaväga soovunud, need on saanud. Tegelikkus kinnitab aga seda fakti, et parim kink ongi lähedastega koosveedetud aeg.
Ma olen nii põhikooli kui gümnaasiumi lõpetamiseks saanud samalt inimeselt suht jämedad ja ilusad hõbedast kaelakeed, mis oleks olnud super kingid kui need oleks kullast olnud, sest mulle ei meeldi hõbe absoluutselt ? nii on esimene 5 aastat ja teine 2 aastat lihtsalt ehtekarbis seisnud. Samas vanematelt sain gümna lõpetamiseks kullast kaelakee, aga see nii peenike, et jälle jama, ma ei julge seda kanda, sest äkki see läheb katki ja kaob ära ?
Kardo ju kokkab- tumedast šokolaadist saab imehea Prantsuse šokolaadikoogi (retsept nt kokkama.ee). Proovi ja sa rõõmustad iga tumeda šokolaadi üle ? (apelsinikoort lisades saab eriti hea maitsenüansi)
Jaa, prantsuse šokolaadikook on üks mu lemmikutest ja lastele ka maitseb. 🙂 See väga hea idee mida teha tumeda šokolaadiga!
Nami-namis peaks vist ka olema see 🙂 ma seda kooki nii ammu teinud juba, et teen peast.:D Seda ülilihtne teha, aga samas väga hästi maitseb. Olen seda mitmele sünnipäeva/jõululaule jne viinud kui sõpradega mingi istumine olnud ja naljakas, et mehed, kes tavaliselt suuremad magusasõbrad pole, on alati esimesena juurde tulnud küsima. 😀 Vaniljejäätisega see kook on lihtsalt imelineee?? soovitan ka proovida seda ? saad tumedast shokolaadist lahti ning samas ülimaitsva koogi ?
Minule meeldib kingitusi saada. Muidugi eriti siis, kui see juhtub olema miski, mida olen soovinud v on vaja aga ka niisama. Võõramalt inimeselt ei ootagi südamest ja tõeliselt isiklikku kingitust. Samas, kui mu ema või õde kingib mulle tumedat šokolaadi(öäk!) on imelik küll. Eelmisel aastal sain jõuludeks magneesiumivanni seansi ? oma õelt, kes teab, et ma pole suurem asi vanniinimene ja see oli veel mingis kinnises asjas ja ma kergelt klaustrofoobik ka nii, et .. mõte oli tal muidugi hea, ma olin siis mõne kuuse beebiga üsna väss ja värki aga ikkagi. Ise olen hakanud peres juurutama julgust, et kui ikka ei tea, et kohe väga oodatud asi on, mida soovitakse, siis jumala eest, küsi! Hakkab vaikselt looma 🙂
Sõbrapäevaks.. sain eelmiselt kutilt kasutatud akupanga.. nojah siis ? romantiline. Tõmbas lihtsalt taskust pikliku oranzi asja välja ja ütles et ta ei tahtnud tühjade kätega tulla. ?
Oleks võinud ??
Kui kingitus on tehtud heast südamest ja head soovides, siis on minu meelest küll tobe solvuda, ükskõik mis kingituseks on. Lihtsalt lugesin siin kommentaare ja vaatan, et igasugu asjade peale võivad inimesed solvuda. Milleks ometi. Kui endal vaja ei ole, siis saab asja edasi anda kellelegi, kes seda rohkem vajab.
Isegi mõttetud lumekuulid- aga äkki kinkijale need tundusid romantilised.
Ärge olge nii solvujad, head kommenteerijad, niiviisi ei tahagi keegi teiega varsti enam suhelda
Kuna mu elukaaslane peale 10a kooselu ei oska endiselt valida mulle meelepärast kingitust, siis oleme temaga juba aastaid praktiseerinud kokkuleppe kingitusi. Tavaliselt on valikus kas mingi elamuskingitus või midagi praktilist, millest me kõik rõõmu tunneme 😀 Uskuge v mitte aga olen palunud mehelt päris mitu a jutti kingitusi, mis aitavad mind majapidamistöödes – nõudepesumasin, kuivati, uus pesumasin, tolmuimeja, uus pann, korralik kraanikauss jne. Sel aastal tellisin kingituseks aurumoppi – eks paista, siis kas saab või ei. Kogu see krempel aitab kergemini ja kiiremini majapidamist korras hoida ja mul rohkem aega puhkamiseks ja õnnelik olemiseks 😀 Ja ma absull ei tunne end mingi meeleheitel koduperenaisena selle pärast.
Ilusat pesu, ilusaid ehteid, lõhnu vms eelistan ise osta või mehega koos – siis on kindel, et saan just seda, mida tahan.
Pigem olgu kingitus praktiline, kui mingi mõtetu tilulilu või minu eelistustest puhta mööda ese, mis kuskil kapipõhjas tolmu kogub ja ühel heal päeval niisama prügikasti rändab 😛
Lähisugulased ja sõbrad ka teavad, et tiuluilu pole minu teema – kingitused on tavaliselt minuga kooskõlastatud a kõik on rahul.
Kõige mõtetumad kingid?! Üks kohutav plekist käekella meenutav seinakell vast. Tiksus ka kuramus nii kõvasti. Kinkijale endale niiväga meeldis, et ostis omale ka ja minumeelest sai veel paar tuttavat selle kolaka omale 😀 JA muidugi lastele need imeodavad, 1 korra mängimist kannatavad mänguasjad – mõni ese laguneb karbist võttes ära juba.
Ma siit kusagilt mingit suurt solvumist küll välja ei loe:) Lihtsalt kuna Mallu sellise teema täna tõstatas, siis inimestel on isiklikke lugusid, mida rääkida:)
Ei meeldi kinkekaardid, sest see on nii igav ja kergema vastupanu teed minek. Ja ei meeldi ka praktilised asjad, igasugused köögitarvikud jms.
Tegelikult pean kingitusi üldse suht ebavajalikuks. Millestki puudust ei tunne ja saan endale ise osta, kui soov on.
Kõik tumedad šokolaadid võib mulle saata. Me kolleegidega tumeda šoksi armastajad. Mmmmm… Kõik sööks ära!
Tegelt mulle meenus kõige mõttetum kink…mu vanaema, keda ma vb korra 10 aasta jooksul näen, kinkis mulle kunagi kuldses raamis sädeleva joonistatud 3D kassipildi, mille ta ilmselt kuskilt kohalikust külapoest või laadalt saanud oli 😀 Ma ei tea kui pime peab inimene olema, et seda ilusaks pidada. See rändas otse sahtlisse ja mõne aasta pärast prügikasti, sest no isegi raha eest ei suudaks ma seda ilusaks mõelda 😀 Ja tema puhul ei ole asi selles, et tal poleks võimalusi või ta tõesti siiralt arvaks ise, et see on ilus vaid ta kingibki pidevalt träni mis ta kuskilt leiab/saab…ükskõik mis see on 😀
Nii kurb lugeda sellist juttu, kui ma kurvastan juba siis, kui vanaema mitu nädalat ei näe. Pered võiks lähedasemad olla, nii palju rohkem rõõmu oleks, eriti pühade ajal 🙂
Ma seda kõige halvemat kingitust ei oskagi välja tuua aga peab tunnistama, et aja jooksul on neid pettumusi ikka üksjagu olnud. Mulle meeldib kui kingitus on personaalne ja sellega on vaeva nähtud…kohusetundest tehtud ja läbi mõtlemata või möödaminnes haaratud kingitus on minu silmis mõttetu ja võiks pigem olemata olla.
Mis tumedat shokolaadi puudutab…siis ma ka muidu seda ei armasta AGA hommikuse pudru peale tükike koos või ja meresoolaga on ideaaaalne kooslus nii kummaliselt kui see ka ei kõla! 😀 Alguses kui ma nii sööma hakkasin võdistasid kõik peres õlgu, nüüd enam teistmoodi putru ei tahetagi, eesotsas lastega.
Tume šokolaad… Võeh! Töötan meditsiinis ja inimesed armastavad ka tuua tänutäheks eranditult tumedat šokolaadi, sest raadios kunagi keegi loll on rääkinud, et see on tervislik. Ma ei saa samuti aru, miks sellist jälkust peaks üldse keegi tootma. Ja tervislik on see ilmselt küll, sest kõige tervislikum on ju söömata šokolaad ja seda ei olegi ju võimalik süüa.
Aga muudest halbadest kinkides – ma ei tea, mulle kõik kingid peale tumeda šokolaadi meeldivad – jah, ka kodumasinad, ja nagu keegi siin eelnevalt kirjutas, siis isegi wc paberi võtaks tänulikult vastu, sest maailmas kõige tüütum on see, kui wc paber äkitselt otsa on lõppenud ?
Ma olin endale alles ostnud ühe vana fiat punto esimeseks autoks. Ja mu tolleaegne kutt otsustas mulle kinkida autoküünlad. ?
Iseenesest oli see vajalik kink aga kas just 18ndaks sûnnipäevaks ?
Ma jälestan kinkekaarte ja mu ex, kes seda teadis kinkis mulle jõuludeks kinkekaardi, et ta ei osanud valida mulle midagi. See oli nõme ja masendav, et säh, mine osta endale midagi ilusat. Selline tunne, et inimene ikka üldse ei tunne sind ja ei viitsi vaeva näha. Veel ei meeldi mulle, kui mulle suva lõhna kingitakse (need, mis mul juba enne on olnud, need on turvaline valik), sest ma ei talu igasuguseid keemilisi kompunn lõhnu eriti. Ja siis igasugused kestvus ja ilu asjad on big no-no, kui ma ise pole neid eelnevalt kuskil imetlenud. Ma ei taha endale suvalisi tasse ja vidinaid koju, mis millegagi kokku ei sobi. Parimad kingitused on olnud igasugu tarbedisaini värk ja Tanel Veenre ehted, mis on mu absoluutsed lemmikud, tegelikult ma olen jõhker kõrvarõnga hull, et nendega on raske mööda panna ja Bodyshop, Lush ning Joik asjad on enamus kõik väga ok, sest pole keemilise haisuga ja sobivad mu nahaga.
Ühe sünnipäeva pidasin nii, et palusin kõigil ainult enda tehtud kingitusi tuua ja sealt tuli nii lahedaid asju, ilmselt aitas kaasa see, et palju tuttavaid on disainerid ja kunstnikud. Aga peale disaini ja kunsti oli veel lahedaid lahendusi, üks sõps keetis mulle likööri, teine tikkis ja õmbles prossi ja keegi oli ise mulle kõrvarõngad meisterdanud, isetehtud küünlaid ja marineeritud seeni ja muud söödavat värki toodi.
Ma ise armastan väga kingitusi teha ja katsun võimalikult täppi nendega panna ja kui keegi tahab kinkekaarti, siis why not, kui on mõte peas, et mis selle kaardi eest hiljem võiks osta. Ja kui keegi ütleb, et ei taha kinki, siis see on ka jumala ok, sest iga inimene peab saama ise valida, kuidas ta oma tähtpäevi tahab veeta. Ma ise näiteks panen oma sünnipäeva puhul hoopis Eestist plagama seekord, sest ma tahaks relaxi ja natuke soojemat kliimat ja see reis ongi kogu mu sünnipäeva kink ja värk, mis ma ootan ja tahan.
Mõttetud kujud ja lumekuulid mida saab raputada ! No kõige mõttetumat asjad ever !
Milleks kinkida sitta mis seisab , hmm parim kink paneb mõtlema ? järelikult pole veel saanud sellist asja mille puhul hing jääb kinni ja pisara kiskuma ? aga sinu sõrmuseid vaadates sooviks küll Qudo sõrmuseid ?
Ma loodan ,et jõuluvana loeb su blogi ?
Kas kaalu võiks kinkida? Jäi meelde et sul pole 😀 kas solvuksid?
Sul on olnud kolm tubast turnikat/liumäge. Millist neist kõige rohkem soovitad? Ma tahaks varsti lapsele osta, aga ei oska valida, kõik tundvad ägedad.
Tead nad kõik nii erinevad. See Jupiduu liumägi vist kõige ilusam ja praktilisem?
Eksämm kunagi kinkis jõuludeks traatsõela. Siiamaani ei saa aru 😀 aga ega viha ka ei pea.
Ühele sõbrannale kunagi ammu kinkis toonane elukaaslane sünnipäevaks kõrvarõngad. Einoh, kena küll, aga sõbrannal nimelt ei olnud auke kõrvas 😀 Too oli küll solvunud, et mis mõttes mees pole märganud 🙂
Ja veel üks teine sõbranna sai kunagi suusad ja oli ka pettunud. Mees samas siiralt mõtles, et sõbrants ju käib suusatamas aeg-ajalt, et kingib siis uuemad. Neiu lihtsalt kingiks nagu suuski saada ei tahtnud, et a la nagu oleks tolmuimeja kingitud vms 🙂
Issand ma oleks eluõnnelik kui keegi mulle suusad kingiks! Ma pole 5 aastat juba suusatada saanud. Andsin peale keskkooli oma head suusad ühele abivajavale perele. Nüüd käin poodides suuskadest unistamas aga ei ole veel raatsinud osta ?
Haha tumeda šokolaadi puhul sama reaktsioon. Üldse ei salli ja just seda kingitakse ?
Mulle kunagi üks peikalaadne kuju kinkis imeilusad kõrvarõngad. Tõeliselt kvaliteetsed ja kallid ehted, välimuselt peaaegu täiesti minu maitse, vast siiski natuke liiga silmatorkavad.
Ainuke jama, et ta kinkis need mulle meie teise kohtingu lõpus ja see polnud isegi planeeritud kohting, kogemata sattusime kokku. Seega sain aru, et tegelikult olid need ehted algselt mõeldud kellelegi teisele. Oleks ta mulle need ehted kinkinud näiteks nelja kuu pärast, siis oleks ma need õnnelikult vastu võtnud. Neljandaks kuuks oli aga selgunud hoopis see, et päriselt oli ta vahetult enne minuga tutvumist ühe neiu poolt maha jäetud. Sellele neiule olidki need kõrvarõngad mõeldud. Tüüp jokkis peaga tunnistas mulle üles selle. Ja selle ka, et ta tassis seda karpi kaks nädalat endaga kaasas, põuetaskus, südame ligi, nagu hauakivi surnud armastusele. Vahel võttis karbi lahti ja nuttis.
Mida asja!? Hoolimata kõrvarõngaste ilust oli see mu elu kõige kehvem kink.
Muidu üldiselt mu kunagine elukaaslane (nüüdseks ammu eks) suutis ka mind jõulude ja mu sünnipäevadel üllatada. Tema kingid olid kogu aeg suured ja kallid. Need olid ka alati asjad, mida tahtis TEMA. Ma, ausalt ka, ei olnud kunagi maininud, et tahaksin trummikomplekti. Aga sain! Mootorratta sain ka (mul polnud lube ega huvi, tegelikult ma isegi ei salli mootorrattaid). Kui aeg oli sealmaal, et oli vaja mõelda pereauto soetamise peale, siis “sain” sünnipäevaks räsitud sportauto. Mehe vaba aeg läks auto üleslöömisele ja niisama poosetamissõitudele, samas mina palusin sõitudeks sugulaste abi, et saada maalt linna lapsega arsti juurde. Mehe autos oli ju ainult kaks kohta, beebi ei mahtunud ja mul lube polnud. Aga polnud hullu – mehe sünnipäevaks kinkisin endale autojuhiloa ja jõulude ajal pereauto.
Minu jaoks on kõige sitemad kingid need sajad erinevad jõuluteemalised kruusid ja taldrikud ja kopsikud.. see on lihtsalt JUBE. Ma vihkan* neid, nendega pole mitte kui midagi teha. Ma viin nad taaskasutusse või jagan laiali. Siis ma vihkan* neid loomakujukesi, et kui seaaasta, siis keegi raudselt kingib mingi seakuju või külmkapi magneti. Ja kolmas koht läheb jõuluteemalisele pesemisstaffile. Igasugused kuuse – ja piparkoogilõhnalised duššigeelid ja vannivahud…väkk.
Mis mulle meeldib, on käsitöö. Nunnud piparkoogid, kena kaardike või käsitööküünal ja sellest piisab. See aasta olen juba pooltega kokku leppinud, et EI mingeid kingitusi!
*see sõna vihkan on kole..ütleme nii, et ei meeldi.
Ma ei tea mis lühis mu abikaasal kord jõuludel juhtus aga ta kinkis mulle (muuhulgas) panni ja termomeetri.
Mallu, sa võid selle ripsmeduši lihtsalt infoletti või kassasse viia ja öelda, et see jäi sussi sisse. Las panevad müüki tagasi ja vsjoo. Kui ei varastanud, ei pea ka kinni maksma 🙂
Ma ei taha seda müüki tagasi panna, ma tahan seda ära osta 😀
ripsmetuši-sorry, pidin ütlema
Ma olin 17 kui mu selleaegne kutt kellega olin 2 nädalat koosolnud kinkis mulle jõulude eel juuksevärvi ja stringid ??? Ma olin blond ja juuksevärv oli punane ?♀️?♀️
Kas su kutt oli pime või näppas need ema kapist :D?
?Ei tea jah, samas oli imelik ka see, et asjad olid pardatsokis(vist kirjutatakse nii ) lahtiselt ? Mäletan igatahes, et kingitust ma vastu ei võtnud v ytlesin et viigu omapoole vms 😀 koju igatahes ei viinud ja rohkem ei näinud ka neid asju ??? Õnneks see deitimine ka väga kaua ei kestnud ?
Meie pere ei tee juba ammu üksteisele kingitusi. Kui midagi vaja,lähed ja ostad. Lastele tehakse kingitusi,üldjuhul on need läbiräägitud ja vajalikud kingid või elamuskingid.
Neid ma pole küll jõuludeks, vaid sünnipäevadeks saanud, aga millegipärast inimesed arvavad, et mulle meeldivad need igasugused imalate mõtteteradega ja muidu diipide õpetustega raamatud. No seisab mul neid kodus omajagu, ei oska nagu kellelegi pakkuda ka. Alati olen räigelt pettunud, kui pakist midagi sellist vastu vaatab.
No ja vana hea klassika: küünlajalad, inglikujukesed, pehmed mänguasjad, millele peale vaadates ei saa isegi aru, mis elukaga on tegemist. No ja mõned isetehtud asjad on ikka ka mega koledad kahjuks.
Muide, tume šokolaad on kasulik, sellepärast vast seda kingitaksegi. Mulle ka eriti ei maitse, aga kui endale piisavalt sisendan, et see jube kasulik, siis ikka söön:D Mulle üldse magusat ei ole mõtet kinkida, sest ma nii väike magusasööja, et mitu korda olen kusagil sahtlipõhjast avastanud šokolaade ja komme, mis seal nii kaua seisnud, et tuleb minema visata. Nüüd kingin kohe heaga edasi või söödan järgmistele külalistele sisse:D
Oh tume šokolaad mu lemmik, eriti need kõrge protsendiga. Need mis mingid 50-80% on lahjad.
Aga mu enda kõige jubedam kingitus mis saanud, oli mu 18. sünnipäevaks. Mul isa kinkis “mulle” rolleri. Mu isa on tropp. Ehk see kingitus oligi mõeldud et ta nn ostab mulle ja siis ise kasutab. Jube. Ma olin nii õnnetu. Ma õppisin arvutitehnikat ja olin rääkinud kui väga mul läpakat vaja oleks.
Ma olen seda rollerit üheksa aastaga võib-olla 3x kasutanud. Best gift ever
Muidu ei hooli kingitustest, kuna reisin koguaeg, siis pole mingite asjadega midagi peale hakata. Tore on lihtsalt kui keegi meeles peab.
Kui ma oma mehega tuttavaks sain (olin siis 23), kinkis ta mulle sünnipäevaks võileivagrilli. Me olime selleks ajaks peaaegu aasta aega tuttavad ja no kamoon – noorele naisele võileivagrill??? Mingi paar aastat hiljem kinkis nõudepesumasina :)))
Nüüd olen vägagi talle selgeks teinud, et ma olen ennekõike NAINE mitte koduperenaine ning katsugu mulle mingi pann kinkida, saab sellega vastu vahtimist 😀
Ma olen ka kehv kingisaaja. Ma ei taha mitte midagi. No kui reaalselt pole midagi vaja. Selleks jõuluks saan abikaasalt uue ipadi. Lihtsalt sest jõulud on lähedal ja kuna uut on vaja siis las “kingib”. Aga siis ma jälle paar aastat ei taha midagi. Ma vihkan nipsasjakesi, ja kodu kaunistamise asju. Lõhnad ostan ise. Raamatuid laenutan ja muusikat tuleb mujalt kui CD-lt. Pehmete kinnaste ja mütsi üle on hea meel. Aga kõige rohkem ilmselt rõõmustangi ise tehtud asjade üle. Villased sokid, isetehtud kommid..You name it. Kõige sitem kink on ilmselt see, kui ma sain nii emalt kui siis veel tulevaselt abikaasalt MÕLEMALT vale lõhna kooli lõpetamiseks. Ja eelmine aasta sain tädilt sünnipäevaks flanellist öösärgi.
2007. Sünnipäev. Sain mehelt uue automaki. Tutikas, bluetoothiga, tol ajal kõva sõna. Minul polnud autot. Aga temal oli. Jõudsin kingi lahti teha, see krahmati käest ja mindi poistega autosse paigaldama. Hiljem müüs maki koos autoga maha, aga tänks anyway.
2007 jõulud. Raha polnud. Mees excited, uus eestikeelne monopol on väljas, ostame?? Vastan, et raha pole naguinii ja paar korda mängid ja jääb seisma, pole mõtet. Ja mis ma siis jõuludeks sain? Jah, eestikeelse monopoli. Ta on seda sõpradega paar korda mänginud, siis seisis paar aastat kapis. Lahku minnes ja asju jaotades tahtis selle kaasa võtta, kibestunult ütlesin, et see ju minule kingitud. Mida pettumist täis nägu! Siiani seisab see kapis, keegi pole aaaaaaaaastaid puutunud.
Muidu olen ikka villarite ja sokkide üle rõõmustanud. Lapsena katsusid pakke, et eww, pehme, järelikult sokid või trussikud. Täiskasvanuna on reaktsioon pigem “jeee, sokid! :D” Sest sokid on kallid, noh, need ägedamad ja kui neid ägedaid siis kingituseks saab, siis on skoor! 😀
Ma sain kunagi gümnaasiumis klassi loosipakist kõrvarõngad, aga mul isegi pole kõrvarõngaste jaoks auke. Siis väljendasin küll oma pahameelt kõva häälega üle klassiruumi, sest MISMÕTTES SA EI OLE 3A JOOKSUL MÄRGANUD ? olin üsna pettunud elus, aga nüüd mõtlen, et päris naljakas. Olen veel niimoodi elu jooksul kõrvarõngaid saanud, mõned päris kallid kingitused lausa, aga siiani seisavad kuskil sahtlis, sest loobuda ka ei raatsi ?
Heh…ma ka lauda palun iga aasta mehe vanaemalt uusi tema kootud villaseid sokke! ?
Väiksena polnud küll sama teema!
Mul oli hiljaaegu sünnipäev ja iga jumala aasta ma loodan, et kõigil on ikka meeles, et mulle pole vaja kinkida jõulutähti ja erinevaid “põneva maitsega” või ilusa välimusega maiustusi ja no alkoholipudelid…..mul on juba jõulutähti küll ja no ma never ei söö mingeid maiustusi, mida keegi kingib, ja alkohol…ma joon nii harva, et mida need lihtsalt lampi seisavad. Ennevanasti hoidsin neid jubedaid maiustusi kapis mine tea mis puhuks aga täna tassin ma kõik selle tööle kaasa, keegi ikka need pintslisse paneb. Ja ütlemisest, ära kingi neid mulle, lihtsalt ei piisa mitte kunagi! aga nt uue shampooni üle oleks ma küll väga õnnelik:D ikka kulub ära:D
Üks kinnitustest oli 6 rulli WC paberit ja pesupulbrit
Ja teine küünal ja pakk salvrätikud.
Andke andeks, aga kumbgi ei meeldinud. Kinkivad inimesed ei teinud nalja ka vaid täiesti tõsiselt kinkisid, sest ei osanud midagi kinkida.
Polegi mingit sitta kinki saanud…Aga kõige parem kingitus? Hmm…Kas lapsed lähevad arvesse? ?
Esemelt…25nda juubeli puhul mu vanaema kinkis mulle öökulli seinakella- puidust graveeritud ? Vot see oli parim kingitus ?
See kingituste tegemine on üldse raske teema minuarust. Mis ühele hullult meeldib, teisele ei kõlba üldse ja katsu siis see kuldne kesktee leida 😀 mõni ei taha sokke kingiks saada nt, mina jälle oleks hullult tänulik sest neid alati kulub? Saatsin sulle ka ükskord kingi, mida ma teadsin, et sul tegelikult üldse vaja pole aga kuna sul oli tol ajal raske aeg, siis see sõnum seal peal kuidagi kõnetas mind ennast, et ehk toob naeratuse korragi sulle suule, maeitea? Piinlik aga elab üle ?
Valgusvoolik – Selle kinkis mulle mu esimene armastus kui 16 olin 😀 Päriselt… Valgusvoolik… Ei olnud just kõige romantilisem sünnipäeva/jõulude kink 😀
Väiksed sokid/sussid ja rõveda lõhnalised küünlad ?
Tõesti mitte midagi ei taha? Qudo ehted pidid igal ajal peale minema ju ?
Saad aru, mul ei lähe sõrmused enam peale rasedust sõrme 😀 Isegi mitte abielusõrmus! Ja kuigi nad on ilusad kivid jne, siis VAJA mul neid ju pole, niigi suur karbitäis seisab niisama 😀
See läeb mööda ? mul ka ei läinud. 6 kuud sünnitusest ja naksti!