AVALDAN ARVAMUST niisama juttu

mida on sul õnneks vaja?

23. märts 2019

Kas pole naljakas, kuidas elu muutub ja mingid probleemid, mis kunagi mäekõrgused tundusid, kaovad lihtsalt ajaga ära. Mõnest jääb ebamäärane mälestus, teised kaovad üldse unustehõlma, kuni miski neid meenutab.

Ma mäletan oma esimest muretunnet. Kes teab, äkki oli enne ka olnud, aga konkreetselt tuleb meelde mingi hägune aeg, kus ma olin umbes nelja-viiene, mitte vanem. Käisin naabritädi juures ta koeraga mängimas ja esikus jäi mulle silma mingi kaelaehe. Mulle meeldis see nii hirmsasti, et ma otsustasin selle tasku panna ja läksin sellega koju. AGA. Kodus tuli mega süümekas, et issand jumal, mida ma tegin ja kuidas ma selle olukorra nüüd lahendan. Loogiline oleks see lihtsalt tagasi viia olnd, eks. Selles suhtes, et ma käisin seda nagunii kogu aeg ja ma oleks võinud selle ehte endale tasku panna, neile tuppa astuda ja esikusse kapiservale jätta, keegi poleks iial aru saanud. Aga selle peale ma ei tulnud miskipärast, mulle tundus PALJU loogilisem see ehe lihtsalt vetsupotist alla lasta.

Mul on meeles see kergendustunne, kui ma seda tegin. Et huh, probleem lahendatud ja saab eluga edasi minna. Muidugi ma jäin vahele ja sain täiega pragada ja sellest tuli suur pahandus, aga no lapse mõistus, mis sa sellega ära teed. Lihtsalt see muretunne on meeles.

Veel meenub mulle üks suvi kooliajast. Ma usun, et mingi 2-3 klass või miskit. Ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte ja selle asemel, et seda lihtsalt kooli tagasi viia (sest keegi seal ju ikka on), ma lihtsalt istusin ja muretsesin, et issand, mis sügisel saab. Mu suurim hirm oli, et see intress läheb suvega niiiiii suureks, et mu ema saab max vihaseks selle kinni maksmisest. Ma mäletan konkreetselt, et ma kartsin, et see maksab sada krooni ja see tundus mulle umbes nagu miljon krooni või miskit. Teine mõte oli see, et äkki mind ei lasta enam kooli, kui mul see õpik tagasi viimata jäänud on. Et umbes nägemiin, kahju et sul see õpik suveks enda kätte jäi, sest hüvasti algharidus, kooli sa enam ei saa! Lapse loogika😂.

Vahepeale jäi palju aastaid, kus mu probleemid olid sellised, et tahaks ka neid moodsaid riideid nagu teistel on. Ja tahaks ka poistele meeldida. Ja tahaks ka lahe olla, nagu osad klassist. Krt, never ma ei jõudnud sinna, et ma oleks lahedate grupis olnud, nuuks!

Vähemalt Mari arvab, et ma lahe

Kui ma oma essa peikaga hakkasin koos olema, oi SIIS mul olid probleemid. Kui ma tagasi vaatan, siis ma olin nagu viimane närvihaige. Hästi armukade ja ärrituv ja selline… ebameeldiv inimene või nii. Praegu näen, et probleem oli mu enda ebakindluses. Ma tahtsin lihtsalt pidevat kinnitust, et mind armastatakse ja et kõik on ikka “ok”, kuigi tegelikult ei olnud mingisuguseid muresid, et miks ma oleks üldse pidanud meie suhtes kahtlema. Okei, selle osa jätame praegu välja, et ta lõpuks mind mu korterinaabriga pettis, ma usun, et see oligi mu pideva käiamise ja tõmblemise tulemus, mis seal ikka, ma pikka viha ei pea 😂

Kes teab, siis ma kirjutan praegu uut raamatut, mis räägib sellest, mida erinevatel inimestel õnneks vaja on. Või mida nad arvavad, et neil vaja on. Alguses vajad kindlustunnet, oma vanemaid. Siis olla teistega sarnane, sulanduda sisse nn lahedatega. Vajad neid asju, mis teistel on, neid kogemusi, mis teistel on, et mitte olla see erinev, see imelik. Siis tunned, et õnneks oleks vaja kaaslast, peiksi või miskit. Kui see käes, läheb olmelisemaks. Õnneks on vaja tööd, kodu, koera, lapsi, laste edukat kasvatamisoskust. Selline casual eluliin, kui ma sellele mõtlen, et mul umbes nii on olnud.

Aga mis teistel on? Et kui ma vaatan võõrast inimest poes või tänaval, mis on temal õnnest puudu? Kas raha? Kas armastus? Kas tervis? Oma kodu? Mõni lähedane, kes raskel hetkel tuge pakuks? Või keerleb ta peas mõte, et issand, ma ei julge oma raamatukogu raamatut tagasi viia, sest äkki on trahv liiga suur.

Hakkasin ka mõtlema, et mis on praegu minu suurim probleem? Mingi mure, mis kuklas tiksuks. Ja teate… polegi vist. Okei, need kohtukeissid on suht ebameeldivad, mille peale mõelda, aga laias laastus ei ole mul midagi karta. Läheb nagu läheb. Probleemiks liigitaks ma vist ka endiselt oma liigse emotsionaalsuse ja oskamatuse antud olukordades adekvaatselt käituda. Mul kõik tunded keevad aeg-ajalt üle ja siis ma lasen PAUH kõik mõtted välja, aga mõnikord tuleks lihtsalt vait olla. Eks näis, ehk kui ma suureks saan, siis õpin selle kunsti ka ära.

Mu vanaisa kirjutas mulle kunagi, et Mariann, ole alati teiste vastu lahke ja ära lase oma egol inimlikkust kaasa viia. Miks ma seda head nõu aina ära unustan ja vahepeal selline douche olen ah? Ma ei räägigi siin konkreetselt mingist olukorrast, ei pea spekuleerima, et ma siin lähipäevil oleks kellegagi tülli keeranud või midagi, aga ma ei saa aru, miks ma mõnikord lihtsalt ei suuda leppida, et teistel VÕIB olla erinev maailmavaade ja pean lihtsalt pressima oma arvamust peale, sealjuures ülbitsedes ja emm olles. Nagu why? Mis mul viga on, mingi hälve v? 😂

Lähen veits lappama oma postitusega ma vaatan, aga kokkuvõttes ma tahtsin ainult küsida, et kui te peaksite nimetama ÜHE asja, mis teil õnnest puudu on. Mis see oleks? Aga kui te saaksite muuta enda iseloomus ühte asja?

EDIT: Veel aasta tagasi oleks mu see “üks õnnest puudu” asi olnud see, et oleks ainult Mariga kõik korras. Et ta päriselt ka kunagi rääkima hakkaks ja ma ei peaks kogu aeg selle üle MURETSEMA. Sest see oli nagu tõeline… mure. Kogu aeg käis kaasas. Et kas tal on midagi viga? Mis tal viga on? Kas see on minu süü? Mis siis, kui ta kunagi normaalselt rääkima ei hakka? Mida ma veel teha saaks?

Ja nüüd nädal tagasi käisime uut rehabilitatsiooniplaani koostamas ja seal öeldi, et vb Maril uuel aastal puuet ei uuendata, sest ta on arengus järgi jõudnud. Okei, seda öeldi nagu see oleks halb asi, sest siis enam ei saa tasuta neid teenuseid jne, peab ise maksma, kui soovid jätkata, aga minu jaoks see oli nagu WOW, omggg, issand. Mul praegugi tuleb nii suur naeratus näkku, kui ma sellele mõtlen. Et näed, kõik läks hästi. Kõik on hästi. Muu nagu ei loegi :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

86 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply l 29. märts 2019 at 23:29

    Ma olen nii tänulik hoopiski selle eest, kus ma hetkel olen! Pole vist kunagi end nii õnnelikuna tundnud ja kuigi on loomulikult ka nüüd suuremaid või väiksemaid muresid, siis võtan seda kui teekonda, ning usaldan elu tõesti. :) Proovin endas arendada oskust küll endiselt edasi pürgida, aga olla ka rahul ja õnnelik praegusega, see loeb nii palju. <3

  • Reply Marii 29. märts 2019 at 10:45

    See on väga huvitav teema ja põnev on lugeda, kuidas inimesed õnne defineerivad ning mida on õnneks vaja. Ma olen õnne ja õnnelikkuse üle viimastel päevadel väga palju mõelnud kuna tabasin end üks päev mõttelt, et wowww, ma olen nii õnnelik. Ma ei ela mingis suures külluses, aga kõik vajalik on olemas ning lähedased on terved. Ma olen oma abikaasaga koos olnud pea 11 aastat ning selle aja jooksul on meil olnud väga kauneid kuid ka põrgulikult raskeid ja lootusetuid perioode. Ma arvan, et minu õnn on suuresti tingitud suhetest lähedastega, eelkõige siis abikaasaga. Meil hakkas kõik allamäge minema pärast esimese lapse sündi ja eriti hulluks läks pärast teist lapse sündi. Tema keskendus oma karjäärile ning ainult mina hoolitsesin laste eest. Mingisugust lähedust või üksteise mõistmist polnud absoluutselt, pigem olime kui kaks poolust, mis üha rohkem üksteisest kaugenesid. Kõik muutus ca seitse kuud tagasi, kui ma läksin tööle ning sain täiesti uue hingamise – väsinud ja loppis kodukanast on saanud särav ja enesekindel naine. Suhteprobleemid on kadunud ning oleme üksteisesse taas pööraselt armunud. Lapsed on meil endiselt väikesed (2 & 3.5), aga samas juba nii suured ja asjalikud ning meil on neljakesi nädalavahetustel nii tore. Kahju on sellest, et me osanud beebindust ja kõike sellega seonduvat nautida ning selle pärast pole ma veel suutnud otsustada, kas tulevikus võiks sündida ka kolmas laps. Minu õnn on mu pere ja tervis, kõik ülejäänud on sekundaarne.

  • Reply Kadri 26. märts 2019 at 21:38

    Ootan sama uudist, mille sa Mariga said :) Naudin hetki, kui laps räägib, nii kaua ootasin :)

  • Reply Mer 26. märts 2019 at 14:48

    Õnnest on puudu laps. Pisut üle nädala tagasi rasedus katkes ja raske on. Kuni sinnamaani ei arvanud, et elust suurt midagi puudu oleks ning et mingid mured vaevaks. Nüüd aga on tühi tunne ja teadmine, et ma tahan last. Loodetavasti elul on veel plaane varuks.. :)

  • Reply Kadi 26. märts 2019 at 13:07

    Ei olegi midagi puudu – olengi õnnelik ja rõõmus. Aasta-kaks tagasi sai üle elatud periood, kus kaotasin kõik – kaaslasega, kellega olin üle 10 aasta koos olnud, läksid teed lahku, kaotasin elamise, mida koos ehitasime ning kaotasin töökoha läbi koondamise. Lisaks elasin üle perioodi, kui emal diagnoositi halvaloomuline kasvaja ning ta pidi korduvalt operatsioonidel käima – ema on minu jaoks perekonnast kõige rohkem südamele lähemal.. Tekkisid võlad ning tagasi vaadates olin väga suures depressioonis. Lõplikult välja tulemiseks läks aega üle aasta, kuid selle aja jooksul suutsin ehitada ülesse oma uue elu – tasapisi vabanesin võlgadest, õppisin üksi hakkama saama ning kolisin üksi elama. Väga suur õppeperiood enda jaoks. Pilk sai palju selgemaks, mis on minu jaoks oluline ja mis mitte. Nüüd, kui enam võlgasid pole ja on kindel töökoht olemas, olen suutnud hakata rohkem oma hobi tegelema ning võtnud seda väga suure arenguvõimalusena – käesolevast aastast olen firma omanik ning ajan oma asju südame järgi. Kohtusin ka kaaslasega üle aasta aja tagasi ning oleme nüüd koos rõõmsalt – elame ühe katuse all ning puhas rõõm on (peaaegu) iga hommik koos ärgata. :) Kindlasti saaks paremini – üürikodu asemel oma kodu, ehk võiks mõelda pere loomise peale, firma asju võiks kiiremini ajada ning rohkem reklaami teha, palk võiks olla suurem ja võiks ehk isegi erialasele tööle saada.. Kuid see tundub tühja norimisena – olles nii palju läbi elanud oskad hoopis rohkem väärtustada seda, mis hetkel käes :) Aga kui midagi muudaks enda juures, siis seda, et hetkedel, kui olukord läheb pingeliseks ning peaks rääkima, miks keegi nii käitub nagu ta käitub, kipun mina lukku minema ning vaikides omaette olema.

  • Reply Mar 26. märts 2019 at 12:12

    Mul õnnest puudu ainult mingi mill eurot :P Ehk siis oma kodu ja paar nipet-näpet pisiasja veel :)’

  • Reply K 25. märts 2019 at 12:38

    Hmm õnnest puudu on veel üks terve laps. Kodus 9-aastane poiss. Kunagi ühe teema alla ka kirjutasin, et mu sündimata lapsel avastati raske südamerike. Mitte korraliset uuringute käigus, vaid juhuslikult eraarsti juures. Korralistel uuringutel väideti mulle koguaeg, et kõik on korras. Enne veel olnud seismajäänud rasedus ja emakaväline rasedus. Minu kallis pojake sündis õigeaegselt. Kuid kõigest 6-päevasena ta lahkus. Terve selle aja istusin tema kõrval haiglas. Süles sain teda hoida kõiges mõed loetud korrad.
    Nüüd on testil uued triibud, väga loodan, et seekord läheb kõik hästi.

  • Reply S 25. märts 2019 at 09:49

    Ma ise olen seda meelt, et mul ei ole õnnest puudu mitte midagi. Õnn on kogu aeg siin. Väga meeldib üks tsitaat: “The only way of getting it all is realising you already do.”
    Küll aga võiks ma nimetada, mis mind veel rohkem õnnelikuks teeks. :D Antud juhul on see kaks triipu pulgal. Oma iseloomus muudaks seda, et nii väga teiste arvamuse pärast põdenud olen. Enam ei taha ja proovin selle nimel tööd ka teha, aga no võta näpust – raske on, ei oska kohe. :D Mallukas, plz õpeta!

    • Reply Mallukas 25. märts 2019 at 11:29

      Mu uue raamatu nimi on “pohuismi käsiraamat”

  • Reply Mii 24. märts 2019 at 21:34

    Meelerahu. Kolmandat aasta elame ‘pommi’ otsas. Nimelt on mu pereliikmed kõik järjest raskedesse haigustesse haigestunud. Esimesena mu ema kellel diagnoositi skleroosis multiplex,siis sai mu vanaisa insuldi ja kasuisal diagnoositi kõhunäärme vähk. Üsna raske on. Ema on kangete rohtude peal,vanaisa sai nüüd kuu aega tagasi järjekordse insuldi+kopsutrombu ja kasuisa lihtsalt tiksub ja ootab oma lõppu. Samuti hoolitseb mu haige ema vanaema ja vanaisa eest,sest teistel lastel on lihtsalt pohhui. Ema hääbub igapäevaga ja pole enam aastaid olnud õnnelik.
    Õnnelikuks teeks mind see kui ma näen oma ema õnnelikuna ja vabana sellest jamast,seda on lihtsalt liiga palju.

    • Reply Viktoria 25. märts 2019 at 13:13

      Kuidas öelda, mis on õnnelikust elust puudu? Välja jätta perekondlikud mured siis, Minu jaoks sõbranna- kellele kurta oma muresid või kasvõigi niisama tervet maailma taga kiruda. Seda juba 3aastat pole, kellega käija kasvõi kord kuus kohvitamas. Aga raske leida sõbranna, olen küll kohe varsti 22aastane aga õiget sõbrannat raske leida, kuna enda vanused mulle väga peale ei istu ja endast vanematega on klapp palju parem :D Väheseid selliseid, kes soovib endast nooremat sõbrannat.

      Iseloomu koha pealt: öelda asju otse välja, mitte enda sees hoida. Aga tegelen sellega juba :D

      • Reply Viktoria 25. märts 2019 at 13:18

        Muidugi ka see, et 2 imearmsa tüdrukute ema , raske leida aega väljas käimiseks ja minule see tänapäeva netist sõbranna leidmine väga ei sobi :D raske raske see eluke mul 😁

    • Reply M 25. märts 2019 at 13:54

      Mii, soovitan lugeda: https://www.nicoleapelian.com/blog/manage-multiple-sclerosis/

  • Reply Reet 24. märts 2019 at 19:20

    Ma muidu super häppy on kolme poja ja tubli abikaasa üle ehk siis elu on lill.
    Õnnest on puudu ilus naeratus(sest see maksab nii mega papi) ja enda iseloomu juures muudaks…..no mul mingite asjade kohta väga kindlad arvamused ja seda ei muuda mingi väevõimuga ja kui keegi arvab hoopis teisiti…..oh jeesus….ma kukun siis argumenteerima/seletama, miks teine inimene ei tohiks nii arvata nagu ta arvab…no kohe põlema lähen ja sõnasõda pmlt….tglt ju vahet pole…kõikidega ei peagi ju arvamused/vaated ühtima.

  • Reply maisa 24. märts 2019 at 17:26

    Teine teema aga siin paar päeva tagasi just mõtlesin, et päris julge oled, et jätad sellises vanuses lapse diivanile üksi. Piltidel oli näha kui Lendet pildistasid ja tagataustal Marta üksi diivanil oli. Ja nüüd see pauk ära käisgi sest olid hooletu. Mina soovitan siiski emos ära käia, mitte kodus istuda ja mõelda et see kukkumine diivanilt põrandale talle midagi ei teinud.

    • Reply Helena 25. märts 2019 at 00:55

      Pane suu kinni. Teadsin, et ikka mingi debiilik tuleb näägutama selle pärast. Enamus emadel on beebid kukkunud, ma ise istusin oma 4 kuuse KÕRVAL, vaatasin hetkeks eemale ja ta sekundiga rullis maha ennast. Mul oli muidugi samamoodi maailma halvima ema tunne aga fakt on see, et mida suuremaks beebid saavad seda rohkem nad kukuvad. Googeldades leiab väga ilusti mida jälgida kukkumise järgselt ja millal oleks vaja arstiga konsulteerida/emosse minna.

  • Reply Ma 24. märts 2019 at 14:24

    Ma tahaks oma suhtesse suurt lähedust ja särtsu tagasi saada! Pisikesed lapsed imevad energiast niiiii tühjaks lihtsalt.

  • Reply Birgit 24. märts 2019 at 14:02

    Veel eile oleksin öelnud, et raha oleks ikka rohkem vaja, siis oleks võimalik nii palju elu rõõmsamaks ja paremaks muuta. Täna aga juhtus minu 1-aastasel õnnetus ja me oleme peatraumaga haiglas. Õnnest on puudu see, et mu laps oleks täiesti terve. Tundub, et pääsesime ehmatusega, kuid siiski on südantlõhestav näha oma last sedasi piinlemas. Oleks temaga ometi kõik korras! Siis saan ma jälle õnnelik olla.

  • Reply Kassiomanik 24. märts 2019 at 12:10

    Mul oli umbes 7 aastat suhe, kus armastus oli NII suur, aga samal ajal ainult probleemid. Armukadedus, mehe joomine, ükskõiksus jne. Kogu elu oli ainult üks suur probleem. Kuidagi hädavaevu rabelesin välja, sest sisetunne ütles, et see ei saa ju elu olla.
    Ja nüüd on mul suhe normaalse mehega, kes ei käitu ettearvamatult, hoolitseb kodu eest ja on truu. Kõik tundub järsku nii lihtne ja lausa uskumatu, et suhe ja elu üldse võib olla nii pingevaba.
    Murekortsud hakkavad taanduma ja kehakaalgi on alla läinud. Tulevik tundub helgem:)

  • Reply Kristiina 24. märts 2019 at 08:35

    Issand, ma mäletan kooliajast sama teemat, kui ei julgenud Londiste raamatut kooli tagasi viia ja hävitasin selle mingil viisil 😄 Ei tea, mis tol ajal peas toimus, et see ainuõige lahendus tundus.

  • Reply Triin 24. märts 2019 at 02:20

    Õnnest oleks puudu … oma elamine, vöi siis raha, et seda oma elamist soetada. Ja enda juures sooviks muuta seda, et järjekindlust oleks rohkem. Ntx järjekindlust trenni regulaarselt teha vöi tervislikult toituda jnejne.

    • Reply E 24. märts 2019 at 13:57

      Mina oleks tõeliselt õnnelik, kui ka minu ellu tuleks keegi, kes mind armastaks ja keda mina armastaks 😔

  • Reply S. 24. märts 2019 at 01:46

    Raha. Täpsemalt öeldes umbes 15000. Sajaks see mulle kuskilt kaela, siis oiii kuidas elu muutuks. Olin loll, võtsin kiirlaenu, kui rahaliselt veits raskem oli. Nägin, et oi kui lihtsalt saab ja võtsin uuesti ja siis uuesti ja uuesti ja lõpuks olin sinnani jõudnud, et laenude maksmiseks pidin uue laenu võtma ja nüüd ongi laenude jääksumma nii suureks kasvanud, et nutt tuleb peale. Ise olin loll, jah tean, aga oi mida kõike ma teeks, et saaks selle jama korda ja puhtalt lehelt alustada. :(

  • Reply Laura 23. märts 2019 at 22:28

    Raha on puudu õnnest. :D vnoh, kui täpsem olla siis ehitusraha. Elame praegu mehe ja pojaga majas, millel üks magamistuba. Laps juba 4ne seega, tal oma tuba tarvis. Aga selle jaoks vaja katus välja vahetada(hetkel laseb läbi, seal kuhu uued toad tulevad), soojustus, korralik trepp jne. Kogu remont läheb ligi 4 tuhat. Päris jube mõelda, et noorpere laenu pangast ei saa, ega kuskilt ei tulda vastu et sellist summat laenata. Oma palkadega elame hetkel vaevu ära, ega siin maal eriti töökohti valida pole. Aga küll see õnn ükskord meile ka naeratab..

  • Reply I.I 23. märts 2019 at 21:52

    Lugesin kommentaare ja mõtlesin… Tegelikult nagu on kõik tähtsad ja “eluks vajalik” olemas. Laps, kodu, mees, söök, töö. Ainus asi, mis mind ajab vihale ja võiks korras olla olen ma ise.
    Ma ei taha olla mingi närvilne ema/naine. Ma ei kannata end isegi, need ärevushäired ajavad hulluks! Lõpetasin antideprekate võtmise ära, tunnen kuidas juba tundub maailm mustem, närvid pingul ja “võõrutusnähud”. Koguaeg on kergelt veider olla, nagu katus sõidab või… “kohe minestan” ilgelt haige tunne on ja niiiiii pinda käib. Millal see möödub 😟
    Tahaks olla RAHULIK ja POSITIIIVNE inimene. Pika süüütenööriga ja chilll.
    Kuidas saab 🙄

    • Reply Johhi 24. märts 2019 at 16:53

      Resoneerusin sinu kommentaariga. Minul aitas jooga – olen kuu aega teinud, alustasin 10-15 min. päevas ja nüüd teen tund aega 4-5 korda nädalas. YouTube – Yoga with Adriene on kõvasti aidanud.

  • Reply Anneli 23. märts 2019 at 21:15

    Mul on õnnest puudu hetkel see sama, mis sind õnnelikuks tegi, ehk teadmine, et lapsega on kõik hästi. Kahjuks aga oleme me veel selle tee alguses ehk laps ei räägi, käinud logopeedide juures, neuroloogil,uuel nädalal psühholoog.. see õudne mure, et miks ta ei räägi, mida mina valesti olen teinud, äkki ta ei hakkagi rääkima??

    Mari üle on nii hea meel! Nii tubli tüdruk! Ja annab lootust, et ka meil lõppeb kõik hästi. :)

  • Reply Piia 23. märts 2019 at 21:14

    Laps… Oleme abikaasaga koos olnud 3 aastat ja 2,5 sellest üritanud last saada. Proovinud oleme ka kunstlikku viljastamist, aga ka see variant ei jõua kuidagi soovitud tulemuseni. Sinu pooleteise aasta tagune lapsendamise jutt andis ka meile mõtte end selle süsteemiga siduda ja praeguseks oleme pea pool aastat lapsendamise ootel olnud. Eks näis. Püssi põõsasse ei ole veel visanud, aga väga väsitav ja kurnav on meile mõlemale. Kuna elame Tallinnast pea 100km kaugusel, siis oleme sõitnud abikaasaga kokku pea 10000 km IVFiga seotud protseduuride, uuringute ja konsultatsioonide pärast. Õnn oleks juba see, kui ei peaks niipalju aega maanteel veetma ja saaks rahulikult rase olla, sünnitada ja last kasvatada….

  • Reply Kai 23. märts 2019 at 20:49

    Raamatukogu hirm OMG!
    Laenutasin viiendas klassis raamatu ja unustasin selle õigel ajal tagastada. Kui paar päeva oli ajast üle läinud siis emps ütles et ole hea vii tagasi, et viivis ju. No aga ma ei tea miks ma ei viinud ja siis sai paarist päevast 2 nädalat ja noh mul polnud seda viivise raha ja emmele öelda ka ei julgend et ma ikka ei viinud ja nii ta siis ketras. Reaalselt mul oli väga suur mure, et kust see raha saada ja et mida ma teen. No ja ütleme nii et vahel õhtuti tihkusin ikka nutta, et issand jumal mul on mitu aastat raamat tagastamata et motle mis see viivis on, ma saan peksa kui emme issi selle kinni peavad maksma. Viivisevabal päeval ka samas ei julenid viia.
    Vahepeal see mure juba nagu peaaegu ununes agaa siis ülikooli ajal, oli ka vahel vaja raamatukogust raamatuid laenutada jaa no ma ei julgend, sest kartsin et kuskil ikka äkki märk maas et mul see raamat tagastamata.
    Ühel päeval ma siis tööjuures rääkisin ühele töökaaslasele (vanem naisterahvas) et tahaks raamatukogust raamatut laenutada, aga krt ei julge, et mul raamat 12 aastat tagastamata, et nii piinlik, mõtle kui hakatakse veel viivist nōudma. Too töökaaslane naeris mu üle ja ütles et küll ma olen hellake ja suur põdeja et ma olin siis ju ometigi laps, lapsed ikka unsutavad ja kaotavad asju vms.
    No ja siis ma läksingi raamatukokku uut raamatut laenutama, natuke harjutasingi peegli ees teesklemist et “mul raamat 12 aastat tagastamata? Mis raamat siis täpsemalt?!?” Agaaa joppas ja keegi ei uurinud mult et millal raamatu kavatsen tagastada.

  • Reply Maija 23. märts 2019 at 17:00

    Mul sama asi – kui ainult poeg ràäkima hakkaks.. ta küll veel kahene, aga on mure, kui ümber kõik kahetsed rääkida soristavad ja temal ainult mõni vigane sõna

    • Reply Merka 23. märts 2019 at 19:24

      Mu tütar sai just kaheseks ja oskab kahte sõna (need ei peagi muide olema täiskasvanu kõnekeeles kasutatavad sõnad, vaid tähtis on, et lapse jaoks on sel kindel tähendus). Ta käis sel nädalal kahe spetsialisti juures ja kui 2.5 aastaselt pole suurt muutust toimunud, tuleb hakata logopeedi juures käima. Senimaani saab kõne arendada lihtsate lausetega kõike seletades.

  • Reply L 23. märts 2019 at 15:46

    ….mitte kui midagi! :) Olen tänulik selle eest mis mul on ja seda mida pole, polegi vaja praegu järelikult, olen rahul ja rahulik ja õnnega koos. <3
    ja Su vanaisa oli tubli mees, nagu Minugi oma..oli!
    Vahest tasub meenutada vanade tarkusi
    ja elu on lill edasi.
    Üks asi mida soovin….et inimesed püüaksid rohkem mõista teisi, isegi justnimelt seda teist ja kolmandat maailmavaadet, sest lôppude lõpuks…me oleme kõik Inimesed . Aamen. :D

  • Reply Älis 23. märts 2019 at 15:29

    Polegi midagi puudu jah. Võin küll vinguda millegi üle, aga need on vaid pisiasjad. Kõige rohkem soovin, et kõik oleks terved ja rõõmsad! Ülejäänu tuleb ise.

  • Reply Triinu 23. märts 2019 at 15:09

    Julgust on mul puudu.
    Vahel selleks, et teha ära mõni kodutöö. Ma isegi ei tea kuidas see tekkis, aga mul on hirm koolis eksida. Tahaks teha väga hea töö, aga hirm sunnib mind seda edasi lükkama viimasele hetkele ja siis veel edasi kuni ahastuses “päästan mis suudan”.
    Lisaks on mul hirmsasti vaja julgust, et mitte lasta endast üle sõita. Kuna ma olen väga andestav seoses sugulusuhetega- sa ei saa valida omale sugulasi ja suhteid tuleb hoida, vaatamata iseärasustele. Tänu sellele inimestele on jäänud mulje, et minuga ei pea arvestama ja nad võivad teha mis tahes pähe tuleb. Tihtipeale minu arvelt. Ja ma jään lihtsalt ahastuses seda pealt vaatama kuna ma ei julge/ ei oska midagi öelda/ teha.
    Ja veel on mul hirm luua ja hoida sõprussidemeid. Ma suhtlen paljudega seoses kooli ja tööga. Aga mul pole sellist inimest kellega paar korda kuus kohvi joomas käia ja muljeid vahetada. Asja ei tee ka paremaks see, et ma teen palju- pere (sh lapsed), kool, töö. Mõttekaaslase leidmiseks pole mul julgust, ega oskust. Õnneks on mul hea mees kes on nõus mu muresid ja rõõme kuulama, aga samas mõni teema on vist tema jaoks päris raske.

  • Reply Mari 23. märts 2019 at 14:51

    Praegu suurim mure 2nädalase meeletud gaasivalud, eks läheb üle nagu kõik räägivad ent ikkagi on südantmurdev kuulda teist valust nutmas. Üleeile ütlesin oma elukaaslass/lapse isale, et kui keegi täidaks ühe mu soovi , siis oleks see gaasivalu vaba elu lapsele.
    Ei ole mul õnnest puudu raha, oma maja jne vaid ainult mu valust prii lapse heaolu.
    Ps: katsetan edasi erinevaid vahendeid, et pisikest aidata ja iga asi möödub,ka gaasivalu periood lõpuks lõppeb,
    Mari

  • Reply kätlin 23. märts 2019 at 14:24

    Nii see on. Kõige paremini saab aru, et elul pole midagi viga, kui sul peaks hakkama järsku kohutav hambavalu või oled saanud endale silmapõletiku või midagi muud, mille äraminemiseks kulub aega. Vot, siis mõtled. et annaks kõik, et taas oleks olukord normaalne, eks. Mina olen seda kogenud ja tõesti, selle valu ja ebamugavuse ajal hakkad hindama seda, mis sul enne oli. Aga pean tunnistama, et see tunne kaob üsna ruttu, kui sul taas enesetunne hea :D
    Aga hetkel on mul õnnest puudu ehk see, et mu vanaema saaks terveks või vähemalt suudetakse vähile stop peale panna. Kõike muud saab inimene enda heaoluks ise teha. Samas ka tervist saab inimene ise hoida, aga haigused on need, mis tulevad järsku ja ootamatult, et selleks ei saa valmis olla. See haigus lajatas meile kõigile lahtise käega vastu nägu. Ei mingeid süptomeid, kaebusi vms ja pauhhh vähk-kaugele arenenud-metastaasid organites. See lõi/lööb rivist välja. Nüüd ma palun iga päev Kõigevägevamat.
    Vanaema, kelle jaoks on kodu kõige tähtsam. Kes pole iialgi tahtnud kodust ära minna. Ka poodi läheb vastumeelselt. Elab maal, metsas ning autot ei oma ega oska sõita ka. Pole kunagi tahtnud suurtel üritusetel, koosviibimistel käia. Ikka oleme vedanud ja kaasavõtnud, aga nagu ta ise ütleb- olen parema meelega kodus. Kohas kus ta on kõik oma elu veetnud 24/7 ja ta ei taha ära käia.
    Vot see on minu õnnest puudu-vanaema tervis ning see, et minu väga kõrge emotsionaalsus teda ei morjendaks. Haige inimene vajab ise toetust, mitte toetada emotsionaalselt ebastabiilset inimest…

    • Reply T. 23. märts 2019 at 16:50

      Kui ma saaks, siis jätaks ärevushäire maha. See takistab nii paljusid asju, aga õnneks tänu teraapiale on asi paremaks läinud. Lihtsalt nii palju lihtssm oleks kui ma ei kardaks trennis käia, üksi avalikus kohas süüa, ettekandeid teha jne.

  • Reply H2 23. märts 2019 at 14:02

    Mul on oma pojaga praegu sama teema, kas ta üldse kunagi hakkab rääkima? Ok jah on sõnu aga lauseid ei tule, eelistab kätega “rääkida”. Ja köik vötab nii kaua aega. Saime nüüd löpuks opil käidud, nüüd ootame mitu kuud neuroloogile. Logopeedile, teraapiasse. Ja löpuks ikka pead pea 100km teise linna söitma sest kodulinnas pole spetsialiste.
    Vastik on see, et enne 3a öeldi, et pole vaja muretseda, nüüd kui löpuks 3a sai, siis öeldakse, et varem oleks pidanud tegutsema hakkama. Üks arst ütleb üht, teine ristivastupidi, saa siis aru..
    Ja kui tuttavad ütlevad, et ära pabla, pärast ei jöua ära kuulata kuidas vatrab. Kust sa tead? Jöuan küll kui ta vaid midagigi ütleks..

  • Reply Kati 23. märts 2019 at 14:01

    Õnnest puudu… õnn on see kui saad aru, et tegelikult on sul elus kõik hästi, kõik olemas, ise terve, sõbrad terved, pere terve – süüa saad, vajapärast saad midagi osta kui vaja, suhelda saad jne. Kui see kõik on olemas, siis tegelikult ongi nagu õnn. Aga paljud ei saa sellest aru enne kui alles siis kui õnnetus õuele jõuab, st enne oli õnn, aga oldi selle suhtes pimestatud. Ise olen täpselt selles olukorras – kus enne kaebasin, et pole seda, teist ja kolmandat, oh oleks õnnelik kui saaks reisida, elada, kalli telefoni jne – materiaalsed asjad. Nüüd aga… sõber on juba nädal aega intensiivis sest oli autoõnnetuses – jääb ellu, aga paranemine tuleb pikk. See on õnn – õnn, et su sõber on endiselt elus ja sa saad teda näha ka edaspidi terve ja naervana, mitte kirstus…

    • Reply kuks 25. märts 2019 at 00:25

      Word.
      Mingid oma elamised, uued telefonid ja muu siuke materiaalne pole tegelikkuses mingi õnn.
      Tervis ja lähedased on.

  • Reply Enely 23. märts 2019 at 13:59

    Minu jaoks on hetkel õnnest puudu.. finants, aga samas ei saaks öelda et ma nüüd õnnetu oleks. :D Mul on oma kodu, väga tore elukaaslane, kassid ja unistuste koer Amstaff :)
    Iseloomust muudaksin julgust/enesekindlust, ma tahaks julgeda asju välja öelda ja olla enesekindlam :P

  • Reply Liis 23. märts 2019 at 13:00

    Tahaks kohe nii mitu mitu asja selle ühe asemel kirja panna, aga ma võiks vaid oletada, et kui ma valiks selle ühe , siis laheneks seeläbi ka teised probleemid. Probleemiks on tervis, mis iga aastaga ainult kehvemaks läheb, mistõttu ei suuda ma tööd leida. Töö iseloom kas ei sobi tervisega või kardavad tööandjad riskida pikkade haiguslehtedega :(. Siit tulevad aga uued probleemid, tahaks ka oma kodu, ilusaid riideid, juuksurisse minna, reisida, lapsi saada jne. Aga saaks vaid tervise korda , saaks töö leida ja kõik majanduslikud küsimused laheneks ka koos sellega :)
    Iseloomus tahaks enesekindlust juurde.

  • Reply Nimi 23. märts 2019 at 12:22

    Mureks on finantsolukord ja kui saaks midagi iseloomus muuta, siis muudaks end julgemaks suhtlejaks.

  • Reply ö. 23. märts 2019 at 12:17

    Õnnest on puudu kõik põhiline.
    Keegi, keda armastada ja keegi, kes armastaks mind. Eelnevast tulenevalt, siis perekond, lapsed, oma kodu.

  • Reply Sandra 23. märts 2019 at 11:49

    Minul on juba mitu aastat olnud üks unistus. Kasvatan üksi oma aastast poega ja kogun selle kõige muu kõrvalt meile oma kodu sissemakse raha. Unistan iga päev, et oleks see juba ometi koos ja siis saaks mu poeg omale enda toa ja me saaksime koos uhked olla teineteise üle, et me sellega hakkama saime. Kuna aga üksi seda raha kokku ajada on päris keeruline siis ega see veel niipea üleöö ei juhtu aga kui ma kunagi sinna jõuan, siis olen ikka väga-väga-väga õnnelik! :)

    • Reply Ur 23. märts 2019 at 13:29

      Täpselt sama lugu.

  • Reply Annely 23. märts 2019 at 11:48

    Hetkel tahaks normaalset elu, arsti järjekorrad pikad, 4k veel oodata :/ nädalas paar korda hakkab lampi halb(peale sööki isegi) tohutu väsimus kallal,tahaks pidevalt magada tunnike saan olla ülevl ja siis tuleb ilge unekas :/

    • Reply De 23. märts 2019 at 13:46

      Kas Sa kilpnäärme talitlust oled lasknud kontrollida? Mul oli sama, enne kui rohud peale sain :) Ei pruugi Sul küll täpselt sama asi olla aga äkki abiks ikka..

  • Reply R. 23. märts 2019 at 11:48

    Nii head uudised Mari kohta! :)
    Minul on täielikust rahulolust ainult üks asi puudu, muidu on mul elus kõik hästi või väga hästi. Ma olen ülekaaluline ja ma tunnen, et mu sisemine mina ei lähe üldse välimisega kokku. Olen rõõmsameelne, krapsakas, vitaalne, kiire mõtlemisega aktiivne ja suhtleja inimene, aga välja näen nagu paks keskealine mammi :D nii suur vastuolu on sisemise ja välise vahel. Tänu ravimitele on mu ainevahetus niiiii aeglane, et ei oska midagi ette võtta ka.

    • Reply R. 23. märts 2019 at 14:18

      Aga seda, miks ma rohtusid võtma pean, ei pea ma üldse oma õnne takistuseks. See ärevus on üks osa minust ja jääb minuga elu lõpuni. Ma olen leppinud selle eripäraga ja õppinud elama niimoodi. Ja mul on väga hea elu! Aga saledam tahaks ikka olla :D

  • Reply K 23. märts 2019 at 11:43

    Ma mäletan hästi seda tunnet kooliajast, kui mõtlesin pidevalt et kõik on hästi, aga siis tuli meelde see mure, mis takistas õnnelik olemast ja mida oli vaja lahendada. See mure oli vanemate suhe ja tülitsemine, mis pidevalt mul kuklas tiksus. Et kas neil on täna hea tuju ja suhtlevad normaalselt või istuvad kumbki eraldi toas või karjuvad. See oli selline asi mis mind pidevalt rõhus ja peaaegu ainus mure mida mäletan, mis esile kerkis igapäev. Mäletan seda, et aastaid põhikooli ajal ja ka gümnaasiumis kartsin ema kõnesid vastu võtta sest sealt võis tulla midaiganes- rõõmus tervitus, mure hääl või keset nutuhoogu helistamine. Kõik vanemate tülide pärast.
    Nüüdseks on mõlemad vanemad uuesti abiellunud ka õnnelikud, seega on moraal see et ükski muretunne ei kesta igavesi. Ja peale nende lahkuminekut teadvustasin pidevalt, et tegelikult mul ei olegiii ju ÜHTEGI muret ja see oli nii vabastav.
    Praegu on mure magistritöö valmis saamisega, aga eks see ole ka mööduv ja sõltub ainult minust.
    Nii vabastav on elada ilma suurte muredeta või siis ainult nendega, mille lahendus sõltub ainult sinust.

  • Reply helen 23. märts 2019 at 11:41

    Oma maja tahaks hakata juba ehitama, aga bürokraatia on nii tohutu. Elame hetkel korteris ja igapäevaga tunnen, kuidas see pole minu kodu. Praegu üritan oma 8 kuust magama saada, kui kõrval korterist kõlab Erootikapood nii, et iga sõna on ideaalselt aru saada…aga no KUNAGI….ehk..

  • Reply Grit 23. märts 2019 at 11:34

    Mure ja frustratsiooni tekitav on praeguses hetkes see, et mul on ohatis ja ma ei saa oma ühekuust beebikest musutada ja ma paaniliselt kardan, et tema saab ka minult ohatise. Niiet õnnest ongi puudu vaid see, et need villid mu huulelt kaoksid. Veits rändom probleem, aga väga tujurikkuv sellegipoolest.

    • Reply Mallukas 23. märts 2019 at 11:42

      been there… määri kanepiõliga, see niisutab ja aitab!

  • Reply Triin 23. märts 2019 at 11:27

    Hetkel on mul täiuslikust õnnest puudu hea tervis! Pealtnäha on mu elus kõik ideaalne… hea mees, superäge laps, oma maja, koerad-kassid. Aga terviseprobleemid kipuvad kõike ilusat varjutama ja ei lase elust rõõmu tunda… Veel aasta tagasi ei olnud mul tervisega probleeme ja unistasin sellest, et oleks rohkem raha ja kallimad riided, ilusam kodu. Vaid mõned kuud hiljem laekus mu arvele korterimüügist suur summa raha aga kui sa veedad enamuse ajas pimedas toas teki all muretsedes, mis edasi saab, ei ole ka kuuekohalisest summast arvel mitte mingit rõõmu.

  • Reply H 23. märts 2019 at 11:26

    Õnnest ongi inimestel puudu see “õnnest on puudu” suhtumisest lahti laskmine.

    ALATI on midagi mis on õnnest puudu. Kas mingi mure (mis tihti ei sõltu meist endist, seega milleks stressata), mingi materiaalne soov (olles aus – enamus uusi vidinaid teevad meid õnnelikuks paarik päevaks kuniks nad unustustehõlma vajuvad; isegi päris oma kodu on tegelikult ju jama – see fakt kas sa rendid või omad elukohta ei tee sind vähem või rohkem õnnelikuks, ainult mõte sellest loob sellise illusiooni), mingi ideaal (et kui teine inimene lõpuks ometi seda või teist teeks siis olen õnnelik; mis on jabur! meil puudub igasugune õigus eeldada, et teised vastavalt meie soovidele käituksid), mingi suurem unistus/elumuutus (et kui saan töökoha või kui saan reisile; aga võta jalad tagumiku alt välja ja tee seda; lisaks leiad reisil, et õnnelik oleksid vaid siis kui oleks rohkem raha, et peenetes kohtades süüa ja töökohas on nõme kolleeg… ikka õnnest puudu).

    Kui inimene ei suuda hetkel õnnelik olla (ma ei räägi 100% ajast naermisest vaid üldisest rahulolust) siis ei tee mitte kui miski seda inimest õnnelikuks. Kõigepealt tuleb muuta suhtumist. Õnnest ei ole midagi PUUDU. Õnnetunne on olukorraga leppimine, positiivne tulevikku vaatamine, teiste inimeste ning nende veidrustega leppimine, iseendaga leppimine, tänutunne, kohalolek.

    Selle asemel, et iga päev viriseda mida kõik teised valesti teevad hakka parem ise asju õigesti tegema. Selle asemel, et iga päev mõelda sellele, mis puudu hakka mõtlema sellele, mis olemas.

    • Reply H 23. märts 2019 at 11:47

      Võiksin veel lisada, et mul jääb õnnest puudu see, et saaksime lõpuks ometi beebi (peale mitut aastat proovimist), et me saaksime juba sel suvel oma uues kodus vannitoas remondi teha, et ma saaksin sel aastal Lõuna-Ameerikasse reisida, et me koliksime mu perele lähemale, et mu palk oleks kõrgem, et me oleksime ametlikult abielus, et mu elukaaslasel oleks rohkem aega, et mu vanemad oleksid tervemad, et minu tööpäevad oleksid lühemad, jne.jne. Kuigi osad neist soovidest on suured ja tugevad ning elumuutvad ning teevad mind aeg-ajalt kurvaks, siis öelda, et mu õnnetunne nende taga ootab on vale.

      Veel mõned aastad tagasi oleksin võinud öelda, et mul jääb õnnest puudu töökoht, raha üüriarve maksmiseks, raha, et kolida oma korterisse (mida ei pea viie suvalisega jagama), elukaaslane, talvesaapad, soe jope, jne. Kaotasin rasketesse haigustesse mitu väga lähedast inimest. Paar aastat hiljem – ostsin just oma kodu linna ühes kallimas piirkonnas, mul on oma erialal oma ametil üks kõrgemaid palku, olen läbi reisinud pool maailma, mul on suurepärane elukaaslane, jne. Aga õnnetunnet see kõik ei tõsta ega langeta. Õnnetunne on sellest kõigest täiesti sõltumatu. Pigem aitab raskustes õnnelik olemine parematele jahimaadele pääseda. Keegi ei taha omale elukaaslaseks õnnetusehunnikut, kes ootab ideaalset “hooldajat”. Keegi ei taha palgata virisevat töötajat kes leiab, et kogu maailm on kõiges süüdi, jne.

    • Reply Biku 23. märts 2019 at 13:32

      See on üks parim kommentaar siin ja ma lihtsalt olen sellega nii nõus! Ma kerisin neid kommentaare ja tahtsingi näha et kas siin keegi ütleb, et ta ongi reaalselt õnnelik siin ja praegu, tänulik selle eest mis tal on sel hetkel. Mina olen, ja ma võin väita et ma olen õnnelik inimene, ma iga päev mõtlen sellele kui tänulik ma olen juba nende asjade eest mis mul on. Ma elan linnas ja riigis(mitte Eestis) kus ma tahangi olla tulevikus, mul on suurepärane mees kellega tahan pere luua ja kellega mul on nii hea olla. Mul on head sõbrad, suuremaid tervisemuresid ei ole praegu õpilasena võiks muidugi raha rohkem olla, aga saan hakkama ja tean et peale kooli hakkab mul seda raha jälle olema:) Kuid ma usun, et kindlasti üks õnne aluseid on hea tervis ja see et keha on korras ning toimib siis on ju kõik muu ka võimalik ja miski pole takistuseks.

  • Reply T. 23. märts 2019 at 11:25

    Ma saan päris kindlalt öelda, et armastus on puudu. Elukoht on olemas, esmaspäeval kirjutan oma unistuste (vähemalt praegustele oskustele ja kogemustele vastava) töölepingu alla, aga meest ei ole. Täpselt see tunne, mida sa oma pubekaprobleemide juures kirjutasid, et on mingit kinnitust vaja, et keegi sind armastab, et kõik on ikka ok. Seda tunnet sõprade ja pere armastus paraku ei paku. Ja see puuduva mehe probleem on paraku üks neist õnnetutest, mille jaoks ei anna midagi konkreetset teha ka, pinguta palju tahad, õpi, kogu raha, teen trenni vms, aga ega need konkreetselt meest ei too :D

    • Reply Liis 23. märts 2019 at 11:57

      Enesekindlus! Enesekindlust teostada oma unistusi mis tooks ehk kaasa rohkem raha ja paremat tööd, enesekindlust et kaotada kaalu, enesekindlust et teha ära load, enesekindlust et mitte lasta endale kaaskondlaste poolt pähe istuda, enesekindlust, et suuta olla vanemale lapsele toeks õppimisel, et tal koolis paremini läheks. Ehk siis tugevama iseloomuga suudaks ma ISE kõik oma probleemid lahendata, aga ometi ma tegudeni ei jõua.

  • Reply M 23. märts 2019 at 11:24

    Oma kodu. Elada väiksel pinnal 3liikmelise perena, seal juures käia sütel, et ka see elamispind võetakse käest, on deprekat tekitanud juba kaua aega. Ja hetkel ei näe seda oma kodu võimalust mitte kuidagi..
    Pisimuresid on ka tohutult aga need on elu osa ja nagu sina ka ütlesid, mõned asjad lahenevad ise ajapikku, nõnda ka nendega, lahenevad ilmselt ise.
    Oma iseloomist muutaks seda, et ma suudaks inimesi usaldada ka siis kui nad on oma vigadest aru saanud ja üritanud ennast parandada.

  • Reply M 23. märts 2019 at 11:17

    Kõige suurem hirm ja mure on vist katusega. Sajab juba mitu aastat läbi kusagilt aga aru ei saa kust. Praegu kardan juba iga vihma sajuga et lagi alla kukub, loodan ainult, et lapsed alla ei jãä. Ega ma teagi kas kukuks aga hirm on meeletu.

    • Reply Mallukas 23. märts 2019 at 11:21

      kutsu mingi ekspert? isegi kui ei saa kohe vahetada, saad südamerahu ja teadmise, kui kriitiline asi on?

  • Reply Merje 23. märts 2019 at 11:15

    Tahtsin juba hetkeemotsoooni najal kirjutada, et õnnest on puudu kaine mees, aga lugesin siis postituse lõpuni ja suurem probleem on see, et minu 2a 4k poiss räägib ka väga-väga vähe, ainult üksikuid sõnu. Natuke on küll viimasel ajal arengut märgata, aga loodan iga kord spetsialistide juurest tulles, et järgmisel korral saan suurt arenguhüpet näidata. Seni on kõik ikka väga visalt läinud, aga järgmine aeg on juunis, ehk siis…

    • Reply Ave 23. märts 2019 at 11:58

      Ma sain just võitu oma suurimast murest. Ma sain lõpuks terveks, haigus mille kohta arstid ütlesid, et seda pole võimalik ravida ja et keha peab ise sellega toime tulema. See kõik oli ûks metsik mure, kedagi ei huvitanud kui palju ma oleks võinud terveks saamise alla raha matta, sest siin kehtib lause, et raha eest tervist ei osta. Aga nüüd on see möödas ja nüüd ei tundu ükski mure piisavalt mure, et see mu õnnelikkust segaks🙂

  • Reply Kaisa 23. märts 2019 at 11:15

    Olen noor ja lõpetan suvel ülikooli. Õpin eriala, mis mulle väga meeldib ja mida ma tahan teha. Hetke tunnen, et õnnest on puudu täiskohaga töökoht, mis oleks selle erialaga seotud. Mingeid otsi on ja suve lõpuni on mureta elu, aga ikkagi piinab peas, et mis sügisel saab. Aga küll kõik läheb nii nagu peab.

    Omadus, mida enda puhul muudaksin, see on väga hea küsimus. Ma tahaks tugevama iseloomuga olla. Ma kohati lasen inimestel end halvasti kohelda ja olen liiga kiiresti andestav.

    Also ma arvan, et sinu kohati äkk reageerimine jne ei ole üldse halb omadus. See mingi see veider norm jälle, et inimesed peavad olema ideaalsed ja ei tee asju enne làbi mõtlemata. Ei ole keegi ideaalne ja olekski igav kui oleksid.

    • Reply K 23. märts 2019 at 11:48

      Oiii, tean seda tunnet. Olin ka suvalisel tööl ja otsisin meeleheitlikult erialast aga ühelegi vestlusele ei kutsutud. Tegin pausi ja see töö tuli kõige sobivamal hetkel ise minu juurde ja ma ei saaks olla rohkem rahul.
      Praegu vaatan tagasi kui hea oli elada tudengina, raha küll vähe aga vabadus igapäev midagi erinevat teha oli nii suur. Niiet naudi kuni veel saad ja kindlasti see erialane töö tuleb ka, täpselt siis kui õige aeg on käes. Tagantjärgi saad aru, usu :)

      • Reply Tups 23. märts 2019 at 17:37

        Absoluutselt! Tudengiperiood on parim elus: vabadus, elevus tuleviku osas, tunne, et kogu maailm on lahti. 10a hiljem, ca 5x suurema sissetulekuga, aga suuri pettumusi kogenuna, mõtlen nüüd tagantjärele, kui mõnus oli ülikooliaeg. Siis olin ka tõeliselt õnnelik. Kahju, et hakkab tekkima mingi kibestumus, miks ei ole elus asjad läinud nii nagu olen soovinud, kuigi olen tohutult vaeva näinud, ja ei ole enam elevust hinges tuleviku osas. Aga noh, igal miinusel on ka oma plusspool ja pole mõtet vaadata teisi ja kadestada- ega kellegi elu pole ainult lust ja lillepidu, kõik on selles osas suhteline. Olen olnud rasketes situatsioonides, mille puhul tundub ütlus “igas halvas on ka midagi head” justkui mõnitusena. Mõne aja möödudes jõuad aga selle tõdemuseni., et nii ongi! Ei tohi olla enda vastu liiga karm. Sellist absoluutset õnne ei ole olemas ja erinevates eluperioodides on õnnevalme erinev ning pidevas muutumises. Ja sellepärast ongi elu põnev :)

  • Reply Kaisa 23. märts 2019 at 11:14

    Raha. Kodu on, elukaaslane on, lapsed on, töö on. Kui vaid seda raha rohkem oleks, saaks ellu viia ammused plaanid ja unistused, lõdvestuda- ehk ka stressivabalt elades kaalu kaotada? :) Ja no ükskõik mis mätta otsast või künka alt vaadata, ei leia viise, kuidas tekitada raha juurde võtmata lisatööd. Lastega on ju vaja aega veeta, mitte surnuks rügada… Oh, miks ei või väike miljonitevõit mulle sülle kukkuda…. nuuks …

  • Reply Diana 23. märts 2019 at 11:14

    See on nii sügav küsimus, mis on minu õnnest puudu?
    Reaalselt on mu elus tegelikult kõige halva juures ka hästi. Mul on armastav pere, sõbrad ja võimalus elu nautida/elada. Aga minuga on kaasas üks taak.
    Ma olen nii palju mõelnud, et ma võiks sellest artikli kirjutada aga kas peaks kõike kõigiga jagama. Samas oleks vb sellest abi teistele inimestele kellel peaks olema kunagi sama taak mis minul, need tunded ja kuidas selle kõigega toime tulla.
    Meie peres peaks nuudseks olema juures üks pisike inimene aga läks nii, et saatus tegi oma valiku. Väikesel imel kustus 7 raseduskuul elutöö. See on minu elu jubedaim sündmus ja sellist asja ei tahaks isegi mitte vaenlasele, mitte keegi ei peaks seda läbi tegema. Kui ma rasedaks jäin ja tehti korrapäraseid vereanalüüse ,selgus, et mul on verevähk. Mul olid varased sümptomid juba enne rasedust natukene aga ma ei osanud sellele tähelepanu keerata. Rasedusega see võimendus ja lõi rohkem välja. Kõik oli kontrolliall ja iga visiit oli lapsega kõik hästi, areng oli õige, süda töötas. Oli lootus, et me tuleme sellest koos võitjana välja. Üks öösel aga ma nägin und, et läksin erakorralisse ,kuna tundsin, et midagi on halvasti, laps ei liigutanud. Kui arst Ultrahelimasina minu kohule pani siis järsku kõht rappus ja laps tahtis mu kehast välja joosta.
    Hommikul ärgates aga tundsin, et ongi asi korrast ära, proovisin last äratada ,kõhtu kõditades, kulma vett juues, raputades jms. Mitte midagi ei toimunud. Ma läksin haigla, erakorralisse ja see kõik oli täpselt nii nagu ma unes nägin. Lapsel ei olnud enam südametööd.
    Siiani on raske, väga raske! Kôik tundub nii ebaõiglane. Me ootasime teda vàga!
    Mu hematoloog ütles, et ta kartis ,et nii võib minna aga ma pean iga jumala pàev olema tànulik, et pisike ime tuli. Kuna muidu ei oleks seda harigust nii ruttu avastatud.
    Kui minna tagasi küsimuse juurde , mida on õnneks vaja ? Siis minu õnn oleks korras tervis ja võimalus uueks imeks!

    • Reply Mallukas 23. märts 2019 at 11:18

      Ma lihtsalt loen ja tahaks maas looteasendis nutta. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et kui sul midagigi vaja on ja ma sind aidata saan, siis palun kirjuta.

    • Reply Mann 24. märts 2019 at 15:17

      Sellist lugu lugedes tunduvad kõik varalised/rahaga seotud mured nii tühised… Südamest loodan, et leiad ühel päeval oma õnne :)

  • Reply Pisi 23. märts 2019 at 11:12

    Usun, et igal inimesel on mingi mure. On see siis vaimsel tasandil või materiaalne. Me ei ole rikas pere. Tuleme omadega materiaalselt nii toime, et saame söödud ja maksud makstud. Näljatunnet ei pea tundma. Küll oleks tore saada nt oma maja, et lapsed saaksid vabalt õues ringi tiirutada ja endale seal nt puumaju mingitest okstest ehitada, nagu seda tegin mina väiksena. Alati võiks rohkem raha olla, et saaks minna poodi nii, et sa ei pea tundma süümekaid, kui endale midagi lubad. Aga üks asi, mida ma vajan oleks see, et mees saaks olla rohkem aega perega. Kahjuks kõik tööandjad ei mõista seda, et kui tööpäev lõppeb, siis ei pea töötaja olema telefonis kättesaadav. Kui on vaba päev, siis ei helistata ja kutsuta tööle vaid lastakse inimesel olla ja nautida oma vaba päeva. Ma tunnen, et lapsed on liiga minus kinni ja neil ei ole isaga lähedast tunnet, kui nad ei saa olla oma isaga koos, kuna mehe tööandja rikub selle ära. Kindlasti tuleb siin ütlusi, et las mees siis jätab kõnedele vastamata. Seda aga ei saa, kuna kui kolm korda nii teed, siis jääd tööst ilma. Kuna mina õpin ja mees on ainus, kes käib tööl, siis me peame seda taluma seni, kuni leiame parema töö. Ma unistan lihtsalt, et mees oleks ükskord ometi nii kodus, et me saame perega veeta kvaliteetset aega. Suurim soov on see, et kas mees saaks töökohta vahetatud või siis saan mina tööle ja mees saab siis anda lahkumisavalduse sisse ja hakata töötuna otsima uut töökohta.

    • Reply kaisa 23. märts 2019 at 11:42

      kas mehel on töölepingus siis kirjas see, et tal on ka valveaeg ehk peab kättesaadav olema? kui ja, siis selle eest peab tööandja hüvitist maksma. kui ei ole ja sellepärast lahti lastakse, ei ole see seaduslik. soovitan üle vaadata need asjad, see tundub ikka ebainimlik.

  • Reply A 23. märts 2019 at 11:07

    Ainus asi mida ma meelerahuks/õnneks vajan reaalselt on see et arst ütleks et ma olen täiesti terve.
    Ja teine on unistus mis teeks üli õnnelikuks, oleks oma maja saamine lõpuks ometi.

  • Reply kriss 23. märts 2019 at 11:06

    Tahaks nii väga kodune olla lapse 3 aastaseks saamiseni mitte tööle minna kui laps saab 1.5 a.

    • Reply Mallukas 23. märts 2019 at 11:06

      äkki õnnestuks kodus töötegemise võimalusi leida?

  • Reply Kadi 23. märts 2019 at 10:59

    Ma tunnen, et mul on midagi õnnest puudu aga ma ei tea mis see on. Aasta alguses täitus meie suur unistus saada oma kodu, alguses oli kõik tore ja rõõmus aga mida aeg edasi seda õnnetum ma olen. Võibolla on asi selles, et kolisin teise eesti otsa ja pere ja sõbrad jäid kõik maha või siis see, et mõtlesin, et saan siin oma fotokarjääri edendada aga ka see ei toimi kuna kliente lihtsalt pole. Samas mul on nii palju mille üle õnnelik olla, oma kodu, hea ja armastav mees, imelised lapsed ja lemmikloomad aga sellegipoolest tunnen, et miski on puudu ja kellelegi sellest rääkida ka pole kuna keegi ei saaks aru. Ma isegi ei tea mis mõttega ma seda siia kommentaaridesse sulle kirjutan, võibolla tahan end lihtsalt välja elada kuidagi.

    • Reply Mallukas 23. märts 2019 at 11:00

      Muuseas ma olen kuulnud, et kui inimene saab lõpuks midagi, millest kaua unistanud, siis jääb selline tühi tunne sisse, et noh, mis nüüd edasi. Ehk läheb ikka üle, kui uues kohas kohaned :)

      • Reply Kadi 23. märts 2019 at 11:06

        Ma ise loodan ka, et see läheb üle varsti.

  • Reply Eq 23. märts 2019 at 10:58

    Üks mure mis mul hetkel on, on raha. Et oleks olemata pidevalt see muretsemine, et kust ja kuidas see kuu arved makstud saan, kas söögi ja muude asjade jaoks raha jagub või ei. See on vist hetkel peamine mure, mis hetkel meeletult palju stressi tekitab.
    Ja oma iseloomus muudaks seda, et suudaksin rohkem “ei” öelda.

    • Reply Mallukas 23. märts 2019 at 11:01

      Võeh, need argimured raha pärast tunduvad kohutavad. Olen küll vähese rahaga elanud, aga õnneks alati on tugivõrgustik niii suur olnud, et PÄRIS mure otseselt olnud pole. Selle üle pean tõesti tänulik olema!

  • Reply ann 23. märts 2019 at 10:58

    Kahjuks ka mul muresi ,mul on imeline perekond,elukaaslane ja laps,aga mis tekitab palju muresi ongi see et oleks soov saada oma päris kodu😍 Hetkel lähebki kogu sissetulek maksudele,lasteaed,üürikorter ja healjuhul peale nende maksmist jääb 5senti rahakotti :( Koguaeg peame nuputama kus süüa saaks jms :(

  • Reply Tiina 23. märts 2019 at 10:57

    Heh, naljakas mõelda, aga raha jääb õnnest puudu. Oma kodu saime küll ostetud, kuid ei jõua nii palju raha teenida kui vaja oleks, et see vana talu ka korda teha ja sisse elama saada..

  • Reply M 23. märts 2019 at 10:57

    Arki sõidueksam läbida, oma kodu, beebi 😏

  • Reply Laura 23. märts 2019 at 10:53

    Päris oma kodu