kui terved sinu hambad on?*

Ma ei tea, kas ma olen teile rääkinud, aga mul on selline asi, et kui keegi räägib midagi rõvedat silmadest, ala põletikud või mingid vigastused, siis mul konkreetselt hakkavad silmad vett jooksma, ei suuda taluda selliseid jutte. Veel rämedam foobia on mul hammastega seotud, sest need on mul endal lihtsalt terve elu Achilleuse kannaks olnud. Nii kaua kuni ma mäletan, olen ma väga palju pidanud hambaarsti juures käima ja iga jumala kord vaadati mulle suhu, ohati ja kukuti parandama. Täitsa tavaline oli see, et kui juba hambaarsti juurde jõudsin, siis oli olukord mitmest kohast nii pekkis, et sain rahumeeli mitu kuud korra nädalas hambaarstiust kulutada.

Ei saaks öelda, et mulle oluliselt haiget tehtud on. Küll aga ma JÄLESTAN seda tunnet, kui mu hambad kuivad on ja keegi seda kuiva hammast puutub. Öäkkkkkk!!! Ma pigem laseks ennast kasehaluga peksta, kui kuiva-hamba-piinamist taluksin. Õnneks mu praegune hambaarst on sellega kursis ja üritab mu hambaid võimalikult vähe “kuivaks lasta”. Haha, seda kirja panna tundub nii lamp, aga ma ei saa midagi teha, räme tunne on noh. Aga olgem ausad – isegi kui haiget ei tehta, siis kõik need süstid ja nokkimised ja surumised ja koukimised ja kuivatamised – hambaarsti juures käimine on lihtsalt rõve. Ja just nii ma seda endale alati korrutanud olen.

Pole ka muidugi ime, et selline hambaarsti pelgamine tekitab surnud ringi, kus mingi väikse probleemiga kohe hambaarstile ei jookse ja kui suurem probleem on, siis ongi juba asjad nii pekkis, et tulebki rohkem sorkida ja teha. Minu enda kõige “eredamad hiilgehetked” jäid vist sinna aega, kus ma kahe hambaga umbes triljon korda juureravis käisin, aga mitte iial seda lõpuni ei teinud. Ehk siis läksin arstile kui juba hammas valutas, lasin juured lahti puurida, rohu sisse panna, ajutise plommi ka, aga kui uue aja pidin panema paari nädala pärast, siis ei läind kunagi, sest valus ju enam ei olnud. See oli hästi tark otsus, mis päädis sellega, et mul tõmmati kaks hammast lihtsalt välja. Mõlemalt poolt ülevalt eelviimased.

Muidu oleks selline hambutu olek ehk rohkem häirinud, aga miks ma selle probleemiga ei tegelenud, neid põhjuseid oli kolm.

1. Need tõmmati välja just siis, kui mu esihambad korda tehtud olid. Kes ei tea, siis mul olid vanasti super vildakad esihambad, sest mul max vale hambumus. Peale Mari sündi võtsin väikelaenu ja lasin endale panna viis krooni, et esihambaid sirgeks saada. Oleks ka variant olnud mingeid oppe teha jne, aga ma ei tahtnud enam oodata. Elu viltuste esihammastega oli mind teinud jube ebakindlaks just naerdes ja ma hakkasin juba värdjalt rääkima, et enda hambaid varjata. Kogu protsessist ja piltegi jagasin SIIN postis. Kuna ma olin tulemusega NIII rahul, siis see väike asi, et kuskil taga hambaid pole, ei olnud eriliselt häiriv enam, sest ma uskusin, et teised ju seda ei näe.
2. Öeldi, et enne kui uued hambad panna saaks (kruviga vms) siis tuleb lasta sellel paraneda ja öeldi, et vist paar kuud tuleks oodata. Selle ajaga olin ma juba ammu ära harjunud oma hambutueluga.
3. See maksis 85438456384563845 miljonit eurot. Okei, vb veits liialdan, aga kuna mu toonane sissetulek oli mingi 700€ kuus ja ma just olin võtnud 2500€ peale järtsu ja pidin elama ka, siis kuskilt tonn, või kaks välja urgitseda, tundus pehmelt öeldes võimatu.

Kaunis pilt siin minust ükspäev hambaarsti ukse taga passimas.

Ma kardan, et ma polekski never ever neid hambaid üldse tagasi panna lasknud, sest nagu öeldud, ma ammu harjunud ja VIST teised ei saanud aru (samas kui teistel olid samad hambad puudu, siis ma alati olen märganud, sest noh, kui endal ebakindlus siis jääb vist teiste puhul ka silma). Aga siis läks Triinu hambaarstile ja lasi enda klahvid korda teha ja ära kroonida ja kuna tal oli samamoodi SAMAD hambad puudu ja nüüd tal need olemas ja ta rääkis, et ikka way parem elada nii, kui pole lambist kuskil hambareas suured augud, siis võtsin ennast kokku ja panin Gaili juurde aja.

Gaili, kallid sõbrad, on konkreetselt maailma parim hambaarst. Ma olen tast sada korda kirjutanud ja peale temaga tutvumist ei asuks ma mitte elusees kuskile mujale hambaarstile, sest hambaarst tundub nagu mingi õudne pleiss, aga Gailiga on see natsakene vähem õudne. Ma soovitan teil ka leida see niiöelda ENDA arst, sest kui nagunii kardad ja hirm naha vahel, siis iga kord uue juurde minna on minu meelest hirmutav.

Igatahes läksin mina sinna, ta võttis mul jäljendid, tegi mingeid… asju….Ja nüüd kui uuesti läksin, siis pani ta mulle sillaga uue hamba suhu nii et teist nägu ka ei teinud. Mina oleksin igasuguseid nägusid teinud, aga kuna ma üritan Mari endaga alati kaasa võtta, siis lapse ees ei saa ju haliseda ja halada, vaid tuleb kogu aeg nii rõõmus nägu pähe teha, et jeee, hambaarstitädi teeb hambad korda ja see on nii tore ja üldse mitte jube! Ise samal ajal suren seest ja üritan endale sisendada, et ma ei leba hambaarstitoolis vaid kuskil mujal kaunis kohas, kus Gaili mind ei puuri.

Noh, tulemus on käes, et ma vähemalt ühelt poolt ei ole enam hambutu! Jeee. Üritasin vannitoas just pilti saada, aga jeesus küll, kui haige on üritada tagumistest hammastest pilti saada ?

Kui nüüd hammaste praegusest olukorrast rääkida, siis näitan teile kohe ära, mis juhtub, kui kuskil tagant hammas puudu on. Et kui tundub, et ah, vahet pole, keegi ei näe, mis vahet seal on. Vaadake nüüd – üleval reas, esihammaste kõrvale on vahe tekkinud, sest kui kuskilt on hammas puudu, siis ülejäänd hambad on nagu ok tavai, hargneme! Õnneks väga hullult ei ole, seega peaks see tagasi kokku minema, kui hambad kõik kenasti suus tagasi. Ja otse vaadates pole nii väga näha ka, aga niiditades on küll vahest aru saada.

Alumised hambad on mul tegelikult üsna viltu, aga jällegi eestpoolt pole eriti näha ja mind nad ei häiri. Toonivahe ülemistega on ka, aga no ülemised on kroonid, eks nad peavadki ilusamad olema, hehe. Ma kunagi mõtlesin, et laseks alt ka korda teha, aga nad teoreetiliselt on KORRAS, et neis pole auke ega hambakivi ega midagi, seega lasen ma neil rahumeeli veidi viltu ja veidi kollakamad olla. Ma praegu tulin selle peale, et kui ma väga tahaks, siis NEID ma saaks ju valgendada ka, kroone ei saa. Aga ega jah, väga ei huvita, las need praegu olla.

Täna sain jälle seda “imelist teekonda” ette võtta ja mul pandi kahele hambale ajutised kroonid. Igatahes ma loodan, et umbes 2-3-4 käiku veel ja siis saan jälle öelda, et mu hambad on KORRAS! Kui kauaks, seda ma ei tea, sest mul on geneetiliselt juba maru kehvakesed hambad, aga võin ausalt öelda, et hästi palju on ka selle taga kinni, et mul lapsena olid väga kehvad harjumused hammaste hooldamiseks.

Hiljaaegu kirjutas mulle üks Haigekassa koostööpartner, kes palus minu abi levitamaks infot suukooli kohta. Ma olin koheselt nõus, sest päriselt, see ON nii oluline asi. Ja kuna minul harjumus puudus, siis ma ise lapsena viilisin hambapesust nii palju kui võimalik, lihtsalt ei viitsinud ja ega ema kogu aeg ka kontrollinud. Nüüd ma lastega olen konkreetselt nagu viimane hambapolitseinik – kõigepealt peseme koos igaüks enda hambaid, siis ütlen ma, et kle ma vaatan sul siin veel paar kohta üle ja pesen ise ka, sest mu suurim hirm on see, et mu lapsed peaksid minu pärast kehvade hammastega olema.

Tundub ehk küll, et ah, piimhambad, veits pesed ja piisab sellest küll. Või veel hullem, ma olen kuulnud ka vanemaid väitmas, et piimahambad kukuvad nagunii ära, et vahet pole, kui hoolikalt neid pesed. Tegelikult muidugi on küll, sest hiljaaegu Eestis läbiviidud suutervise uuring näitas, et Eesti laste hambad on kohe eriti kehvas seisus. Kõige hullem olla olukord kuueaastastel. See on päris jube, sest lapsed ise ei ole nii järjepidevad, et nad mäletaksid ise kaks korda päevas hambaid pesta, seetõttu on see vanemate kohustus seda neile meenutada.

Mari näiteks mõni õhtu ise juba kahmab hambaharja ja peseb hambad kenasti ära, aga mõni päev unustaks sootuks. Et ma ei saaks elusees teda usaldada, et ta ilma meie suunamiseta seda teeks. Lendest ma ei hakka rääkimagi, ta on veel selles eas, kus ta mingil põhjusel enamiku ajast nutta tihub kui ta hambaid pestakse, aga mul on ausalt öeldes suva, sest ära me need peseme. Nuta kui tahad ??‍♀️

Ja no, häbi-häbi, tegelikult peaks juba Marta kahte hambajupikest ka pesema, aga ma vabandan ennast välja sellega, et need just tulid ja ma kohe homme lähen apteeki ja ostan selle näpuhambaharja, et tema hambaid ka juba eos hooldama hakata. Mu suurim hirm on see, et mu lapsed peaksid olema osakene selle uuringu negatiivsest osast.

Uuringust selgus muuseas, et Eestis on kõige kehvemas seisus  6-aastaste laste hambad. Tervete piimahammastega lapsi on vaid 28%. Kuid selle eest on terved 6-aastaste laste jäävhambad (sest need on vist alles tulnud ?). Tervete piimahammastega 3-aastaseid lapsi on 71%, mis on tegelikult päris palju ja hea tulemus. Samas ütleb uuring, et Eesti laste kaariese-alane suutervis jääb Euroopa keskmisele alla ja isegi hambaarstid ütllevad, et Eesti laste hambapesu kvaliteediga ei saa rahul olla.

Tõepoolest – minu lapsed arvavad ka tihti, et pesta on vaja ainult esihambaid ja ülevalt tagumisi ei taha nad ÜLDSE pesta, sest Mari sõnul olla see “rõve tunne”. Ma ei tea, võib-olla peseb nii usinalt, et lükkab vahepeal endale harja kurku või miskit, aga tõsi ta on, et kui ma ise üle ei peseks, siis ei saaks ma ka selles kindel olla, et need korralikult pestud saavad. Kui te ei tea, kuidas kõige õigem on, siis näete, nii:

Ma muidu põhivend, kes räägib, et ah trillalaa-trullalalaa, elu lastega nii kerge ja nii, aga tegelikult tuleb ikka vahepeal kodus paras Hitler olla. Ja ega reeglid pole ainult lastele, mida TULEB järgida. Endal ka. Eriti, kui sa pead olema väikestele inimestele eeskujuks ja siis ka, kui sul on kodus väike beebi, nagu minul. Nimelt vastsündinul puuduvad suus hambaauke tekitavad bakterid. Need saadakse enamasti lähedastelt, kes lapse suule musi teevad, lapse toitu maitsevad või „puhastavad” lapse lutti oma suus. Kui vanemate suus on palju hambaauke tekitavaid mikroorganisme, siis on suur ka tõenäosus, et need mikroobid kanduvad üle lapsele. Seepärast on väga oluline, et nii ema kui ka isa hambad on hambaaugu- ja põletikuvabad. 

Muuseas, ma sain ise ka suukooli lehelt targemaks, miks mul vist vale hambumus on:

Rinnapiim on imikule parim toit ja rinnast imemine on imiku lõualuudele ning lihastele vajalik koormus, mis soodustab nende õiget arengut. Seejuures on väga oluline saada laps õige tehnikaga imema, kuna vale imemisvõtte korral võib lapse alalõug jääda tagumisse asendisse. Seetõttu tekib nn väike alalõug, mis vajab hiljem ortodontilist ravi.

Suukooli kodukal on palju õpetusi ja ideid (kõige all materjalide all) mis mänge lastega mängida, et nende huvi hammaste ja nende tervise vastu suurendada. Nagu öeldud, ma ise proovin endast selles kõik anda ja meelega tassin Mari hambaarsti juurde kaasa, et ta ei lõpetaks nagu mina – paaniliselt hambaarsti kartes. Me saime kingituseks hambakalendrid (mida saab ka suukooli lehelt kuu kaupa välja printida, et laps ei unustaks hambaid pesta ja saaks pesukorrad üles märkida) ja korduvalt oli välja toodud ka viis põhitõde:

Me arutasime Mariga kõik selle läbi ja täna poes ta palus, et ma talle limonaadi ostaksin, mille peale meenutasin ma talle, et muidu lähevad ju hambad katki ja parem oleks võtta mingi tervislik jook. Ta valis lõpuks ikka vee, wohhoo! Isegi seda rääkis poes, et kommi ei maksa palju süüa, aga ikka poetas ühe karbi korvi, et viib naabritüdrukule kingituseks. Noh, viis ka?‍♀️.

Mu maailma pikeima jutu point on siiski see, et mul on siin palju emasid koos ja ma tahan teile meelde tuletada, et kui meie praegu oma lastele õigeid harjumusi ei loo, ei maksa ka loota, et need neil suuremana tekiksid. St muidugi parem hilja kui mitte kunagi, st kui siiani oled seda teemat “vabalt võtnud” siis alusta kasvõi täna. Prindi välja hambapesukalender, osta või laenuta mingi tore juturaamat, kus hammastest ja nende tervisest juttu (meil on mingi hambaämbliku ja piraadi raaamat) ja vii neid kindlasti kontrolli enne, kui midagi päriselt pahasti on, sest siis on hambaarstiga harjumine palju lihtsam. 18da eluaastani on ju Eestis hambaravi tasuta – kasutame seda ära! Küsige oma lastelt hommepäev, et mis nad arvaksid kontrolli minekust, pange aeg ja MINGE!

Ja kui lapsed blokivad, siis näidake minu pilti, kus mul hammas puudu – Marile aitas see küll, kui ma näitasin, et issand, VAATA MARI. Emme pesi niiii halvasti hambaid, et need kukkusid lausa ära! Ja nii palju kommi sõin ja limpsi jõin ja siis hambad kukkusidki ära! See pani ta täiega muretsema, heeehee. Eks ikka minu vigadest peab laps õppida saama!

Kuidas teil endal hammastega lood? Mis harjumused kodust kaasa saite ja mis seisus praegu olete? On vaja minna? Ja kui palju oma lastega neid hambajutte arutate? 

Postitus sündis koostöös Suukooliga*