LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA MARTA

lapsed, arenemine ja kokkamine*

1. november 2019

Kas te olete kuulnud seda teooriat, et uues keskkonnas tekivad lastel tihtipeale arengu”pursked”. Ma kogesin seda esimest korda, kui pikemalt Tenekal olime. Mari, kes ei rääkinud eriti midagi, hakkas palju rohkem sõnu kasutama ja isegi hispaania keeles. Olgugi, et ainult “ola” oli enne tegemist lapsega, kelle sõnu sai kahel käel kokku lugeda. Ei teagi, millest see tuleb, aga olen ka teistelt vanematelt kuulnud, et ka nende lapsed on reisidel uusi asju õppinud.

Ka napi paari päevaga, mil me siin oleme olnud, on näha, et Mari muudkui areneb. Ta on aru saanud erinevatest keeltest, seega küsib ta mult enne kellegagi suhtlema minekut, et kas tuleb öelda Ola või Hello. Täna tervitas üks lapsega härrasmees meid basseini minekul: “Bonjour, Mari!”, ehk siis ka Prantsuse sõpru on ta siin endale korjanud. Mul ei jää üle muud, kui imestada ja uhke olla. Ma tean, et kunagi mulle öeldi lohutuseks, et küll ta rääkima hakkab, keegi pole vait jäänud, aga ega see väga emasüdant takistanud valutamast. Nüüd on aga see rõõm ja uhkus sedavõrd suurem, kui ma tõesti ta arengut näen ja mulle meeldib see, milliseks ta kasvab. Või noh, siis ei meeldi, kui tal jonn peale tikub ja isepäisus võimust võtab, aga ega inimese iseloomu muuta saagi. Tuleb lihtsalt õpetada ka teda siiski inimeseks jääma ja teistega arvestama.

Mis Marile veel viimasel ajal meeldima on hakanud, on kokkamine. Alati kui keegi köögis midagi sehkendab, tuleb sinna ka Mari ja tahab aidata. Veelgi enam – ta tahab asju ka ainult ise ja üksi teha, mõnikord ka täitsa küsimata. Ühks osa minust sureb seest, kui ma astun kööki ja Mari seal ennastunustavalt midagi terava noaga viilutab, aga samas ma saan aru, et ei maksa ka kuri olla, kui inimene tahab ema-isa võileivaga üllatada. Kuigi jah, ma olen talle ikka südamele pannud, et ta ikka võiks igaks juhuks meile enne öelda, kui üllatama hakkab. Siis teame plaastrid enne välja otsida, haha.

Veel meeldib Marile kohvi teha. Okei, tänapäeva masinatel on see paari nupule vajutuse küsimus, aga ma olin kergelt öeldes šokis, kui Mari ükskord küsis, et kas ma kohvi soovin ja tegigi selle mulle valmis. Küll liitri piima ja poole kilo suhkruga, aga tegi ikka ise mulle kohvi valmis, kui armas!

Et jah, abistada meeldib, aga veelgi rohkem meeldib ise teha ja leiutada. Mõnikord kulmineeruvad need katsetused sellega, et kaussi on löödud muna, moosi ja kohviube, aga mõnikord on ta täitsa leidlik. Näiteks tegi ta ükspäev ise endale magustoitu. Alma oli meile saatnud enda uusi jogurteid. Mitte need tavalised joogijogurtid, vaid paksemad, tihkema konsistentsiga, ikka lusikas seisab püsti sees ja saab nii süüa. Mari aga läks nii kaugele, et valas jogurti kaussi ja viilutas veel banaanigi peale. Mul oli kohe kahju, et mul ei olnud tol hetkel kodus rohkem asju, millega ta oleks seda kaussi kaunistada saanud. Umbes nagu smuutikaussi saaks ka sellist magusrooga väga kauniks teha, sest tihke koostisosa pärast püsivad kõik müslid, marjad, pähklid kenasti kõige peal ja saab roa mega isuäratavaks teha. Marile piisas aga ka banaanidest, ta vist ei teagi, mis see smuutikauss on, aga no eks ma talle siis mingi aeg kodus näitan ette.

Need jogurtid saadetigi meile tutvumiseks ja katsetamiseks, selle pärast ütlen ära ka, et need olid tõesti head. Minu lemmik oli  banaani oma. Et kui poes näete, siis teate, et sellega saab igast vahvaid magustoite välja mõelda, pole ainult rüüpamiseks mõeldud.

Toiduvalmistamise teemadel jätkates jäingi mõtlema, et mida Mari siis süüa teha oskab. Issiga koos on pannkooke teinud, veel on muna praadinud ja keetnud. Putru seganud. Ise oskab nullist teha näiteks võileiba (küll väga loperguste väljasaetud vorsti ja kurgitükkidega, aga siiski). Pirukaid oleme teinud. Hiljaaegu palus, et me võiks piparkooke teha, aga meie poes ei olnud taigent ja ise ma seda teha ei oska (või no pole proovinud teha, kui aus olla). Et varsti teeme siis jälle neid ka.

Aga mis oleks veel sellised toidud, millega värske kuunene võiks hakkama saada, või mida teie lapsed ise süüa teha oskavad ja vanad nad on? Ehk saame mõne hea idee meiegi!

Ps! Mulle tundub, et Marta on siin hakanud kasutama sõna “kukkus” aga ma ei tea, kui loogiline see on, et 11 kuune seda öelda oskaks. Siiani olin kuulnud ainult emmet ja aitähi 🤷‍♀️

Ps2! Huvitav, täpsemalt millise reisi peal mina ükskord arenema hakkan😂

*Postitus sündis koostöös Almaga

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

14 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Liina 6. november 2019 at 22:02

    Ma usun, et võib öelda küll “kukkus”, sest mu noorema kõige esimene sõna oli hoopiski “katki” :D

  • Reply TYY 4. november 2019 at 23:09

    Tore postitus. :) Eriti see osa, et said näha kuidas reisid lapse arengut mõjutavad. Mina olin ka üks neist, kes seda on kogenud ja sulle soovitanud. Olen näinud ka suuremat valmisolekut proovida asju, mis muidu ei tule kõne allagi. Eriti toidud aga ka seigad, mis kodus on keerukad. Igal korral mõni “töövõit” kel selline laps teab millest jutt. Näiteid pole mõtet tuua sest igal oma “mure koht”
    Kena et Maril on selline tore naiselik huvi kokkamise vastu. Minu meelest on kodune kartulisalt ka täitsa tehtav. Hakid,porgandi, kartuli, õuna, kurgi, muna ja vorsti ning segad hapukoore majoneesiga kokku. Võibolla need ained kõik ei seisa meeles, siis see Retsept võiks olla pildikujul olemas. Kui kõpsetamiseni jõuda siis võtke tugevam õun, suruge südame eemaldajaga see välja, sisse rosin, kaneel suhkruga ja killuke võid. Ema aitab need ahju panna ja siis serveeri jäätisepalliga. Jõudu Marile!

  • Reply Kristiina 4. november 2019 at 01:00

    Kas teil kodus võileivagrill on? Sellega saab väike laps päris palju asju valmis võluda ja fantaasial lennata lasta. Peaasi, et sõnad peale loetud saavad ja mõistab, et toit tuleb pannilabidaga välja võtta, mitte sõrmega ligi minna. Aga mina tegin selles juba üsna väiksena igasuguseid soolaseid ja magusaid (moosiga, nutella ja banaaniga vms) võikusid, kohevaid pannkooke, isegi praemuna ja omletikese saab seal väga edukalt valmis. Nagu pann, aga ei pea õli pritsimise pärast muretsema ja midagi kaela ka ei tõmba 🙂

  • Reply Triin 3. november 2019 at 12:39

    Poiss praegu juba 10. Võikud, isetehtud burgerid, pitsad(nullist ise: hapukoor, munad jahu taigen ja sink, seened, tomat, hapukurk tükeldatult peal, riivjuust tuleb ikka riivitult poest), kõik teeb ise. Kohv, tee, kakao, smuutid, munad pannil või keedetult. Peekon. Soojad juustusaiad ahjus.
    Mäletan, et poja oli viiene, kui minu juhendamise peale pelmeene keetis, ise olin sealsamas, aga käsipidi UV lambi all küüsi hooldamas, aidata ei saanud. Ja mäletan, kui ükskord 1. klassis ta helistas ja teatas, et tegi endale ise süüa, keetis pelmeene. Mul ikka hullult süda valutas tol ajal sellise asja peale, sest kasvult lühike poiss ei ulatu ja võib kergelt endale pliidilt kuuma asja kaela tõmmata.
    Ja mäletan, et jah, viie-kuuesena teatas hommikul, et tema hakkab pannkooke tegema, ma unesegasena vastasin, et ok, nojah. Siis ütles, et taigen juba valmis, kohe hakkab praadima. Uni kadus nagu klõpsti, et oot, misasja 😁. Oligi taigen valmis, viis korda rohkem piima, kui vaja ja megavähe jahu. No, poest sai jahu juurde ja pannkookide hunnik tuli mäekõrgune.
    Njah, ma ikka olen püüdnud neid pläkerdamisi taluda, et ega ju muudmoodi ei õpi, kui ei tee ja tegijatel juhtub. Nüüdseks suudab enda järelt köögi suht puhtaks kraamida, aga oma hõrgutiste taldrikud jäävad tuppa vedelema, kui söödud saab.
    Ma ütlen, et kui vähegi närv kannatab, laske neil toimetada, alguses on raske seda jama kraamida, aga hiljem olete mõnel hommikul kokkamisest priid, sest lastel meeldib teile üllatusi teha. Ärge siis keelake 😉
    Eriti tore on see siis, kui endal kõrge palavik, siis tead, et nad saavad hakkama ja sa ise saad selle ühe päevagi voodis haige olla ja end ravida.

  • Reply Karin 2. november 2019 at 20:15

    Kõige parem on Nonna piparkoogijahu, kuhu segad muna ja hapukoore sisse ja saad taigna. Meie kasutame ja on väga hea tegevus nelja-aastasega kokkamiseks ;) Neil on seda ka laste variandis, peaks vist olema vähem vürtsikam.

  • Reply Vaike 1. november 2019 at 20:26

    Ma olin vast kuuene, kui üksinda kodus olles esimest korda ise otsast lõpuni mannapudru valmis keetsin. Tuli korralik noa ja kahvliga söödav tihe tükk, aga paremat putru polnud ma varem saanud, sets noh ikkagi enda tehtud. Nii hea oli, et siiamaani mäletan. :D

  • Reply Katrin 1. november 2019 at 18:20

    Mul suuremad lapsed, kui Mari aga mäletan, et kuueselt tüdruk oskas ka võikusi teha, samuti kiirputrusisd ( kõva kokakunst) , teed omale ja isegi kord, kui tööl olin, tegid smuutit blenderiga… läbu oli mega ja kõik mu talve marjad keerati sinna sisse. Poiss siis oskad isegi rohkem. Turbonuudleid oskavad vist juba 4 aastaselt… aga tavalisi makarone oskas keeta, muna praadida, bolognese kastme tegi ka valmis minu õpetuse peale. Poiss kaotas küll huvi kokkamise vastu, kui sai kord õliga tugevalt kõrvetada.

  • Reply Birgit 1. november 2019 at 17:25

    Mu laps saab kohe 2 ja ma tunnen end nii süüdi, et pole lasknud tal üldse midagi köögis teha. Isegi moosi ei lase tal ise purgist pudru peale panna, sest hakkab lahmima ja tahab veel ja veel ja lõpuks pean ikkagi keelama/piirama teda ning siis tuju rikutud ning lapsel ka söögiisu kadunud, sest jonn on võimust võtnud. Ja no lagaga toimetulek on minu nõrk koht. Teen temaga suurima rõõmuga igasugused kuivasid ja puhtaid asju (lugemine, laulmine, pliiatsitega joonistamine, pilli mängimine jne), aga igasuguseid kokkamised, vesivärvid, porilombid jms on minu jaoks meeletult-meeletult raske. Nüüd saan sõimata raudselt, et sitt ema olen, ei võimalda lapsel mitmekülgselt areneda, aga noh… Mis teha… Enda närve tuleb ka hoida :D Ning küll ükskord ikka jõuab neid plögastamisi ka teha, aga enne pean ise selleks valmis olema :D Nii palju üritan hoogu võtta, et mingi Vaffa tooli laadne pukk talle ehitada, et ta siis kasvõi vaatluspraktikaga algust saaks teha. Mega kallid need laste pukid igal pool, üldse ei raatsi osta :/
    Veits lappama läksin enda jutuga ega vastanud tegelt üldse sellele, mida küsisid, ups :D

    • Reply Mallu 1. november 2019 at 17:36

      kui tahad lasta läbustada, anna vannis värvid kätte ja las pläkerdab :D

      • Reply Birgit 1. november 2019 at 18:05

        Mulle ei meeldi vannitada ka teda :D Pesen puhtaks ja ruttu välja ja tehtud :D Nüüdseks on ta juba üsna rahumeelselt nõus välja ka tulema, ei taha riskida selle rikkumisega :D
        Vana hea “leian igale lahendusele probleemi” :D

    • Reply a 1. november 2019 at 18:08

      Lohutan sind sellega, et ma veel halvem. Mu peaaegu kahene ei oska veel lusikaga süüagi, kuna ma pole viitsind selle läbumajandusega jamada ja noh nüüd kui annan lusika kätte siis seda hoiab ühes käes ja sööb teise käega… peoga siis 🤦‍♀️

  • Reply Mari 1. november 2019 at 17:18

    Mu samavana pesamuna ütleb ka “kukkus”, kui midagi söögitoolist maha viskab :D kõlab küll rohkem “kakkas” aga jah. Ilmselt olen piisavalt palju tahtlikult tekitatud kukkumistele tähelepanu pööranud :)

    Kohe varsti viieaastane on mul teinud putru, omletti, makaroni hakklihaga, koorinud/hakkinud porgandit ja kartult supi jaoks, jms. Muidugi seisan kõrval ja manitsen ettevaatlik olema.
    Pean mainima, et tema tehtud tagurpidi õunakook ja omlett tulevad paremini välja, kui mul. Ja ma ei mõista, miks see nii on :D

    • Reply Mallu 1. november 2019 at 17:20

      ta ütleb ka rohkem “kukks” :D aga selle peale, et kukkus :D

  • Reply Ülle M 1. november 2019 at 16:24

    ..meie armatame lapselastega teha muffineid, see lihtsam variant, kus pakisegu tuleb vee ja õliiga taignaks segada..ahju panen ja sealt võtan muidugi mina, aga lapsed saavad taoinast segada ja muffinivorme etetvalmistada..olen väga seda meelt, et lapsed köögis on teretulnud..ja kui ise kokkan, siis ka seletan, mida teen..näiteks räägin, et makaronid või kartulid panen nüüd keevasse vette ja lisan soola..jne..