Ma olen elus pikalt olnud klienditeenindaja, aga enamasti ettekandja, et eks ma ikka puutusin aeg-ajalt kokku klientidega, kes olid tüütutmad kui teised, aga mingeid väga hulle vendasid ei mäleta isegi. Okei, kui ma Troikas töötasin, siis seal käis leivakorvi punt rohelist sibulat ja ükskord üks mees vaatas, et temal oli nagu vähem sibulat, kui kõrvallauas ja hakkas mind süüdistama, et raudselt ma varastasin tema sibulat, et toppisin endale kotti, et koju viia, sest ma olen rott eestlane. Noh, ma küll ei pand ta sibulat kotti, sest meil oli seda seal pool kapitäit, et ma oleks võind ilmselt sealt kotti laduda, kui tahtnud oleksin, aga rott olin ma küll, sellele ma vastu ei vaidle ? Õnneks mina temaga ei kembelnud, vahetuse vanem võttis üle.
Nüüd selle kaardibusinessiga, sellega olen lausa kaks korda puutunud kokku nii ebameeldivate ostjatega, et … võeh. Kuigi ma ise ei tegelenud nende meilidega, vaid mu sõbranna, siis nendel kahel juhul saatis ta mulle kirjad edasi, et ma ise üle võtaks, sest ta ei osanud hästi midagi öelda.
Võib-olla oli asi minu enda selgitustöös ka, et E-N sai kaarte osta, tahtsime reedel trükki saata, aga kuna loosi ja hiljem saatmise lihtsustamiseks pärast oli vaja koostada ka tabel, et kellele mitu kaarti kuhu jne, siis said kaardid esmasp trükki ja kohe kui sealt need käes, kleebiti peale saatmisandmed ja pandi ÜHEKORRAGA teele. Ei olnud nii, et keegi oleks neid ükshaaval postitatud. Enamik said kaardid kätte täpselt enne jõule, aga paraku on Omniva teenused enne jõule mega koormatud ja kahjuks kõik ei saanud kaarte õigeaegselt kätte. See on muidugi nõme, eks.
Ma ise mõtlesin, et kaardi ostmiseks oli ilmselt kaks põhjust:
- Inimene tahtis mind aidata (oli ka neid, kes kaarti ei soovinud, kirjutaski selgituseks, et niisama abipanus)
- Inimene tahtis loosis osaleda.
Okei, disain oli muidugi väga hea ja kaardid ise ka naljakad, aga ma ei tea, kas nii head ja naljakad, et niisama postkaardi eest viiekat maksta? Ma ei tea, ju siis mõnele olid ka. Ei näe teiste pähe.
Seega nagu öeldud, enamik said enne jõule kätte, aga osad ei saanud ja ikka kirjutasid mulle, et ah tead, pole hullu, mul veel mõni jõulupakk kätte andmata, saan nüüd koos postkaardiga anda. Või et noh, saab ka ju järgmisel aastal kasutada ja “raisku” ei lähe. Et super toredad ja armsad ja toetavad kirjad.
Aga mõni…
Ma olen nüüd nii mature, et ei hakka neid siia screenima, et te nende nime näeksite, aga esimesel juhul kirjutas naine, kes oli ostnud neli kaarti ja tahtis raha tagasi, sest ta ei jõudnud neid saata. Okei, see VÕIS olla põhjus, aga probleem tekkis tal kohe siis, kui loosi võitjad olid selgunud. Kuna ta ei võitnud, siis oli tal asap raha tagasi vaja. Pille pakkus talle lahendust, et saadab kiirelt uued kaardid, või saadab üldse ise tema eest neile, kellele ta saata tahtis, et jõuaks jõuluks kohale, aga inimene lihtsalt ründas ja närvitses, et raudselt tema kaarte polegi saadetud ja “MIKS NII????!?!??!??!?!!?” ja pakkumise peale, et Pille võib ise saata, siis läks naine lausa hüsteeriasse, et kuidas võõras hakkab tema jõulukaarte saatma, ennekuulmatu solvang!! Ma saan inimese pahameelest aru, aga kui sa kirjutad nagu mingi vihane närvihaige, siis on väga raske normaalselt vastata ?♀️
Teise kirjavahetuse saatis Pille mulle eile edasi. Seal oli naine ühe kaardi ostnud ja okei, nüüd tõesti mega kaua aega möödas ja ta ei saanudki kaarti kätte, et ilmselge Omniva jama ja jumala arusaadav, et ta võiks raha tagasi tahta. Küll aga viis, kuidas inimene niiii lihtsalt palvet sõnastab, võib nii ebamugavaks teha selle suhtluse. Ta hakkas näiteks rääkima, et “kust ma üldse tean, et ma loosis üldse osalesin? kuidas te tõestate seda?”. Nagu… kui sa lotopiletit ostad, kas lähed ka pärast Eesti Lotolt küsima, et tere palun tõestada, et ma seal osalesin.
Kes mu FBi jälgib, siis ma tegin seal live, kus ma näitasin ka seda exeli tabelit, kus olid kõik inimesed kirjas ja random number pickeriga valisin siis numbrid võitjatega. KÕIK, kes kaardi ostsid, olid seal loomulikult kirjas. Et nagu ma oleks pidanud kuidagi veel rohkem igaühele tõestama, et nad ikka osalesid?
Veelgi enam, kirjas pidi ta ikka ära mainima, et ma juba pöördusin tarbijakaitsesse ja no ma ei tea, selline üldine ebameeldiv ja ründav ja vastik suhtumine. Ausalt, ma oleks talle selle viieka koos vabandusega ka siis tagasi kandnud, kui ta oleks kirjutanud, et “tere, kahjuks jõulud läbi, siiani kaarti pole, mis teeme?”. Selle asemel, et megalt peale lennata, süüdistada viies ilmaimes ja ähvardustega oma viiekat tagasi nõuda, võeeeeh. Tekitab sellise tunde, et tahaks öelda lihtsalt, et mine pe*sse! Ole klient või ära ole, aga käituda võiks ju rahulikult ja viisakalt. Ma ei ole mingi üleküla m*nn või pettur, et minuga normaalselt, ähvardamata rääkida ei saaks. Ma ka inimene, saan aru, oskan mõista. Ei ole vaja mingi, tere, kui ma homme kaarti kätte ei saa, siis peksan su vanaema kedreluud sodiks. (lihtsalt näide, keegi seda ei öelnud?).
Et jah, ma klienditeenindajaks ei sobi, sest sellele esimesele närvitsejale ma saatsin raha tagasi küll, mitte just kõige viisakamalt. Olgu see siis kõikide klienditeenindajate eest, kellega kliendid käituvad nagu viimased mölakad, aga kes EI saa midagi vastu öelda, sest noh, muidu nad lastaks lahti või nii ?
Aga ega see viisakas ei olnud, seega sellele teisele ma kirjutasin lihtsalt “tagasikanne”. Üritan siin see bigger person olla.
Rääkige enda lugusid mölakatest klientidest kah!
Ps! Päisepilt on mu vaade meie rõdult – jõudsime Tenerifele ja varsti ma kirjutan meie tripist siia ja sellest, miks krt muudab lennuk mind alati niiii rämedaks 😀
97 kommentaari
Olles ka ise tootanud poes ja toidukohas siis üks huvitav seik toidukohast, nimega Hesburger. Olin just toole jõudnud õhtusesse vahetusse ja teine kelle vahetus lõppes andis siis ühe suure tellimuse mulle. No seal oli tõsi meeli 6suurt einet ja veel vist sama palju nagitsaid voi midagi (ei maleta täpselt). “Klient” soovis kõike kaasa ja ootas eemal, ukse juures. Kiiruga siis jäi mingi asi panemata aga oli valmis soojas pakitud. Märkasin enne, kui ta hakkas lahkuma ja VABANDADES viisin selle asja siis. Mõni päev hiljem tuli kaebus, samalt inimeselt et mina (kirjeldas mind) olevat talle raisk öelnud. No hallo, ma poleks sellise, asja peale tulnudki, käsi südamel. Hiljem tänaval seda inimest nähes oleks tahtnud küll kallale minna talle.
Poes töödates siis ala suur probleem oli, kui jäi kassast panemata kiiruga – 50%. Kas sa toesti sured ara, kui mul kiiruga see nupp ei tööta vöi ma ei märka seda ja sa pead maksma sellest ala 64senti maksva saiast koguhinna?(tolles poes oli mingi 3 nupuvajutusega – 50% hinnast).
Mul oli aastate eest Austraaliast koju jõudes kähku tööd vaja. Täpselt ühe päeva pidasin vastu Pärnu Maximas – kliendid olid muidugi ka tropid, aga eelkõige ajas närvi see, et otsene ülemus käitus alluvatega nii halvasti, et käsi südamel, ma pole oma koeraga ka kunagi sellise tooniga rääkinud. Ja ta rääkis KÕIGIGA niimoodi, käratas suvalisel hetkel, kui miski närvi ajas jne, ma ei tea, kuidas sellist inimest lahti ei lasta (st tean küll, ilmselt on ka kõrgemad ülemused seisukohal, et kassapidajad ongi nagu koerad). No ja lisaks see, et ta täiesti siiralt rääkis mulle, et iga päev peaks tund aega varem tööle tulema poodi ette valmistama, aga selle eest muidugi palka ei saa, sest see pole ju mu töö, lihtsalt ettevalmistamine. Ehk siis seal rikuti vähemalt tollal räigelt seadust, sest tasustamata töö on ebaseaduslik. Ja selle ühe päeva eest tahtsid ka maksmata jätta, kuni ma kirjutasin nende turundusosakonda ja ähvardasin meediasse minna.
See oli umbes miljon aastat tagasi ja sellest ajast saadik käitun ma kõigi kassapidajatega ikka ÜLIviisakalt, sest tean, kui palju sitta nad muidu taluma peavad.
vaesed maxima töötajad 🙁
Palun ütle, kuidas sa facebookiga ühenduse said? Äkki nad saavad mu häkitud ja kustutatud ig taastada 🙁
Üks hea inimene aitas mind, ma ise ei oleks osanud 🙁
Okei, ma siis natuke paotan kaant.
Sain merel töötades kaebuse soome proualt, et ma soome keelt ei räägi.
Eesti joodik ja kaks soome kundet tellisid mult tormise merega vahet pidamata õlut. Eesti joodik tippis mind kokkuvõttes 25€ga, sommid mitte millegagi.
Ühes sadamakohvikus kaastöötaja kutsus mind, et kuule tule räägi(saan natuke soome keelest aru), et pmst väidab, et meie andsime soome kliendile 2se valeraha(nagu ei andnud talle 2€ tagasi, vaid muu riigi raha). Reaalsus oli see, et meil oli kassas kõik õige raha ja eks see klient oli selle kuskilt laevalt saanud ja nõudis, et me talle 2€ annaks selle vale 2 rahatähe asemel.
Viimati ökopoes töötades oli reaalselt kõige veidram kontingent kliente. Mulle öeldi paar korda, et ma ei sobi seal töötama. Eriti jäi üks meeskliendist ütleja meelde. Siiamaani ei kannata seda Saltyst klienti, kusjuures perekonnanimi on siuke soola nimetuse sarnane 🙂
Üks klient tahtis banaane. Kaup oli värskelt tulnud ja oli näha, et eelnevalt tuleb selleks 10 kasti pealt ära tõsta, mis naisterahvale on ilmselgelt koormav. Ja kui ma lõpuks hambad ristis olin ära tõstnud, oli ta juba maksmas ja midagi pobises mulle vastu. No igatahes esialgu oli mu suur vaev asjata :))) Hiljem ta siiski tuli ostma.
Kunagi ammu töötasin ühes kingapoes. Klient tõi oma vähe kantud jalanõud ekspertiisi, millega ta võis olla reaalselt üle põllu kündnud ja koeras*tast ka läbi astund. Väitis, et on ainult koeraga jalutanud nendega. Oleks võind siis kodus vähemalt jalanõud puhtaks teha, aga ei :))
Ja üks suur palve siinkohal, kes vähegi tulevad arsti juurde: kui arst küsib sult vastuvõtu algul, et kas perekonnas esineb mingeid vähihaigusi vms, siis öelda seda KOHE, mitte vastuvõtu lõpul, mil su 20 min on napilt läbi ja järgmine juba koputab uksele. Me ei taha järgmiselt sõimata saada, miks meil nii palju aeg üle läheb 🙂
Üldse oma mured eelnevalt kodus kas või paberile kirja panna, mitte vastuvõtu lõpul samamoodi 10 min arsti lisaks küsitleda.
Ei, arsti ei sinatata ja ma ei salli ka seda, kui öeldakse arsti täisnimi ilma doktorita. Või telefonis eeldavad, et ma tean automaatselt, mis su nimi on või mis arsti soovid.
Jaa uksele koputamine ja sissesaamise nõudmine ei tee vastuvõttu kiiremaks. Kannatust, me kutsume igaüht, kes vähegi alt registratuurist läbi käivad. Millegipärast osa ei näe mõtet seda teha ja viiekat maksta, aga haigekassa su pidevaid külastusi peab maksma juba 3-kohaliste summadega, jah?:))
Kliendi teenindajana häirib väga kui teenindust tehakse nõmedalt. Samuti ei jõua ära imestada, miks võetakse kliendi tobedusi isiklikult. See on vaid tema enda reaktsioon millegile ja lollusele ei pea üldjuhul vastama ja kui peab, siis pole paha seda huumoriga teha. Loomulikult olen kohanud ka erilisi frukte ja hämmastunud nende arvamistest. Samas võib ju mõelda selliste puhul, vaene inimene, raske ja okkaline on su elu. Ega me ju tea ka mis hoogude ja haiguste käes neist osa kannatab. Üks käis mulle igal võimalusel rääkimas kuidas teda keldris ufod vägistavad ja muu selline ulme. Osadel on kombeks iga hinnapeale minestada, no valjult hüüatada ja ahastada selle suuruse üle. Mina vahel komenteerisin , et kellele kallis, kellele vähe, kui viitsisin. Üldjuhul on see inimese VALI MÕTE ja kogulugu. Mis ma sellepeale siis ärrituma peaks.
Pahatahtlikku, kiusu otsivat tegelast olen ka kohanud. See tegi mulle hoopis nalja kui suurte veidrusteni suudab mõni võib välja minna. Too klient väitis et trepp tema tuppa on ära kaotatud ? Viisin ta trepi otsani, keeldus üles minemast väitega et see pole sama trepp. Pakkusin siis teist treppi, mis teeb pikemaringi, see ka ei sobinud. Jonniv Naisterahvas, ei olnud purjus ega muidu lõbus. Aga probleeme analoogseid tulistas nagu automaadist VAHETPIDAMATA.
Hommikul tuli jutuga et talle pole keegi rääkinud hommikusöögist. Ikka rääkisin aga kui meelest läks räägime uuesti. See polnud teie teatas. No ju ma ikka tean et olin eile tööl. Aga võibolla ma ei tahagi süüa. Ega te ei peagi vastasin. Aga äkki ma tahan linna kohviku minna. Aga palun. Aga võibolla nad polegi lahti. Kas soovite et vaatan netist järgi. EI kiljatas ta , jumal teab mis jama nad seal pakuvad. Kordan naeratusega järgi jamal jah mine tea. Aga kus see teie restoran on? Ikka sama kohapeal, näitan juba ei tea mitmes kord. Läheme koos vaatama, siis tee tuttav. EI ! RÖÖGATAB TA. Tulge ikka ainult mõned astmed . Kust te võtate et ma süüa tahan ? Ma olen vait, vaatan talle sügavalt silma ja ütlen ma ei tea TÕESTI kas te tahate või ei taha. Te soovisite teada kohta kus see asub ja nüüd keeldute seda vaatamast. Mis me nüüd siis teeme? Saate aru et ei saa sellisega võidelda, see tuleb naljaks keerata või teine nurka oma lollusega ajada ja pärast südamest naerda inimese marutamise üle.
Leedukatega on see jama , et nad nõuavad oma arvele templit aga meil seda pole., sest eesti on edumeelne ja tempel kui iganenud nähtus on minevik nõuka ajast. Siis ma ütlengi et teie isiklike erisoovide pärast ei hakka Eesti vabariik oma seadusi muutma. Kui ma ka praegu kuskilt isegi tahaksin tellida meie ettevõttele selle, siis te ootate siin vähemalt nädala. Tavaliselt see lõppeb käiguga juhataja kabinetti, kus vaene leedukas puhta pilbasteks hekseldatakse ja leeduriik kui punasast punasem poriga üle kallatakse.
Mis ma öelda tahan, on see, et tõesti milleks ärrituda, pigem imestage?
Ohoo
See nagu rusikas silma auku. Olen olnud klienditeenindaja aastaid. Ja eks lugusi palju,nt kassas olles oled alati kõiges süüdi. Kui saalis saia hind 0,56 € siis kassas hind 0,58€ ja mis siis ikka nagu mina vahepeal tõstsin hinda,ja sellepärast olen saanud saiapätsiga mööda pead. Nohh väike näide veel, teenindan kassas kliente kui üks arvab et ka ikka üli äge ja palub et ma loeksin pakenditelt talle ette kõik koostis osad. Hmm kas tegite nalja? Vastasin viisakalt kahjuks mul pole aega neid siin ette lugeda neid asju ikka jagus tal. Minu töö on teenindada kliente ja järjekord taga mul pole aega kahju. No mis siis ikka hakkas siis pahandama ilusate sõnadega nagu ikka. Ja rõhutas et tema on klient ja klent on kuningad ja seda kordas oi oi kui palju. Kuna keeldusin ikka lugemast ja palusin tal arve tasuda, siis hakkas neid asju loopima minu suunas et ta siis ei taha neid ja et ma petan teisi. Kahjuks polnud muud kui turva pidi ta ära viima. ohh neid jutte ikka palju. Aga netis äritsemisega on olnud korra jah ebameeldiv, siin mõniaeg tagasi oli maximal kampaania kleepsud ja raamat jne. Eks minu lapsed ka kogusid ja kleepisid seda raamatut. Kuna tutvusi palju ja jagamis ka kleepsudega sius mul oli neid ikka väga väga palju üle. Seega panin netti annan ära, nii mõnigi oli õnnelik. Üks soovis postiga saatmist st liht kirjaga, ok kui julgete miks mitte võin saata ja lõin käega et ahh ma ostan ise margi ja ümbriku see ei maksa ju midagi,laps ju tal soovib saaba raamatus kleepsud kokku. Aga tema soovis ikka midagi kanda sest kleepsude kogus mis ta soovis oli ikka palju. Ok olin nõus kandku siis eks ostan lastele siis midagi magusat, tegi ülekande 2€ . Panin kleepsud posti ja jäin ootama kuna teade et kätte sai. Aga ohhoo vahepeal tuli mulle info postist NB !väike asula postkontor. mul tuttav töötab seal ,ning teatas et ma saatsin kirja aga see tuleb mulle tagasi kuna ümbrik oli paks ja pean saatma maxi kirjana et veits juurde maksma jne. Aga et seda uuesti saata pidin ootama kuna postiljon mulle selle tagasi toob. Ja see võttis aega… Kellele lubasin kleepse jõudis vahepeal ikka palju kirjutada,et ma pettur ja vaid luban,, rikastun teiste arvelt, kas mul häbi pole kleepsudega kaubelda ja teenida endale tulu jne. Ta isegi ei kuulanud mis ma talle ütlesin, hallooo 2€ oma elu p**sse keerata no peab ikka loll olema. Lubas netti postituse teha minust. Ütlesin palun tee ma ei keela seletasin veel asja ning ütlesin raha võin tagasi kanda. Paar päeva hiljem sain kirja tagasi kus oli tempel ka peal tagasi saadetud,ning lisana sedel saata maksikirjaga juurde maksta ala 0.62€ . Tegin pildi kirjast saatin siis sellele kes soovis kleepse. Ja ohh mis sealt siis tuli. “No teate pettureid ikka palju. No saatke siis uuesgi vast jõuab kohale.” Ja sellega asi lõppes. Mõni kohe üldse ei oska olla kannatlik ja mõistev. Ohh see jutt läks pikaks . Aga tegeld on lahe vaadata kui erinevad on inimesed, ja samas on kahju nendest kes ei mõista ja on ahhned. Aga Mallukas meil ju ikka korralik vabandust väljeni pärast “sitamagnet ” sinul pole igav, sul ikka neid hulle ümberringi palju. Tubli oled ikka. Vähemalt on meil põnev lugeda sinu lugusid.
On olnud erinevaid olukordi, kuid seda lugu oleme sõbrannadega mitu korda naernud. Hommikusöögi buffees üks vanem proua pöôrab mu tähelepanu sellele, et meie kohvimasin on katki, sealt tuleb liiga väike kogus ja tema peab mitu x klõpsima. Proua oli valinud endale latte tassi ning kohvijoogiks espresso. Hiljem laudu koristades surub ta mulle selle kohvitassi kandikule ja “Võtke ära, see on mürk!!!” ?
A millal muidu loositud auhindade osas ühendust võetakse? ?
Nii paljud, kui minuga on ühendust võtnud, olen edasi suunanud – teiste osas eeldasin, et nad ise firmadele kirjutanud on, kui mulle mitte. Kas sul mingi auhind puudu :)?
Jaa, mina võitsin turvahälli. Saatsin sulle meili gmaili. Suuna siis palun mindki edasi. 🙂
Ma töötasin 3a tagasi kingapoest.
Ja seaduse järgi ei lähe riidelukk garantii alla.
Aga üks klient tõi mulle katkise lukuga jalanõud tagasi… Ma vastasin, et kahjuks ma seda vastu ei või võtta… Ja riidelukud ei lähe garantii alla. Ma kahjuks ei saa teid aidata
lõpuks ta karjus mu peale ja ütles… Et ma olen koer ja mind on tänavalt siia leti taha haukuma võetud ?
Pood asu kaubanfuskeskjses ja kui ta toidupoes käis siis pidas ta vajalikuks mulle ka alati keelt näidata ja ahv öelda 🙂
Mul üks eredamaid mälestusi klienditeenindaja tööst on see kui augustikuu viimase päeva õhtupoolikul sain kliendilt sõimu, et mul ühtegi musta seelikut enam müüa pole. Minu pärast ei saa tema laps nüüd homme kooli minna!
Töötasin siis Ülemistel ühes riide poes.
Töötan laeval kus enamjaolt on soomlastest kliendid. Midagi konkreetset on raske välja tuua sest sôimu saab igapäev. Ausalt ka ma ei liialda. Ma vôiks ilmselt raamatu nendest juhtumitest seal kirjutada. Lisaks varastavad nad klienditeenindajate tippi:( Positiivne pool on see et neid saab vastu sóimata sest üldiselt eesti keelest nad aru ei saa.
kuidas nad tippi varastada saavad? ?
Kuna tipitopse eraldi letil pole siis kliendid jätavad niisama letile tavaliselt. Aga nii mônigi järgnev klient arvab et see on tema oma ?
Mul oli eelmine kuu nutikassas kliendiks üks naisterahvas, kellel tekkis maksega probleem. Läksin appi, küsisin mis juhtus. Tema hakkas seal hädaldama, et maksta ei saa, miks siin maksta ei saa. .Jne. Vaatasin siis, mis juhtus ja näen, et makseviisi viga, samal ajal otsis naisterahvas kuskilt koti põhjas ka oma kokku käkerdadud tšeki, millel oli selges eesti keeles, et arvel puudub piisavalt raha. Ütlesin siis seda talle. Tema vastu, et mis ta nüüd tegema peab? Ma ei tea..Kas ma peaks Teie eest ära maksma, mõtlesin oma peas..Vastasin, et sinna ma ei saa küll midagi teha, siis tuleb kaup tagastada. Jeerum küll.
Üks probleeme poes on just ka see, et inimesed ei süvene asjadesse. Kelle mure see siis on, kui Sul arvel raha pole? Teiseks ei loeta välja pandud silte. Nt, et pakendeid ei või avada jne.
Töötasin riietepoes klienditeenindajana ja kilekotid läksid tasuliseks. Ja ikka viisakalt igalt kliendilt küsisin “Kas soovite kilekotti ka? See maksab 20senti” oli viisakaid kliente, kes siis vastavalt soovile “ei” või “ja” vastasid, või kes uurisid, et ehk on ka valikus paberkotte, aga kõige mmmimad ikka hakkasid mind ründama, et “MIDAA? 20senti?? Miks SA need tasuliseks tegid? Mmuudmoodi enam sul palka ei saanud tõsta..” jnejne. Sest noh, mina kui klienditeenindaja ju otsustan, kas kotid tasuta või tasulised ?? aga see polnud veel kõik. Jõusid siis asi maksmiseni, ja näen, et inimene tahab viibata. Ometi meil viipemakset polnud. Mina siis jälle viisakalt, et “Vabandust, viipemakse meil puudub” Ja siis sain teise peatäie sõimu, et isssand jumal, tema peab nüüd oma parooli meelde tuletama. Ja iga päev oli vähemalt 5 klienti, kes hädaldasid kilekottide summa ja viipemakse puudumise pärast. Ajas ikka marru küll. ?
Ma ei tea nüüd kui öige käitumine see minu poolt olnud on, aga mõnes poes kus tean, et kilekott maksab ja klienditeenindaja seda niiehknaa küsib kas soovin, siis olen juba ennetavalt öelnud pärast tere ütlemist, et jah ma soovin kilekotti ka osta? olen ise klienditeeninduses kunagi ammu töötand ka ja mõtlen, et äkki see teeb nende elu natuke lihtsamaks?♀️. Praegused klienditeenindajad – parandage mind, kui ma sellega teid kuidagi ei aita:) siis tean edaspidi suu kinni hoida? töö on raske, kliente on seinast-seina.. toredaid ja tõredaid.. kaudselt töötan siiani klienditeenindajana kui nii võib öelda, aga õnneks saame ise kliendiga valida, kas soovime koostööd teha või ei? aga kõikidele kes töötavad poes/baaris/pubis või klubis teenindajana.. või kasvõi hotellis vms.. soovin teile raudset närvi!
Jaa, mulle väga meeldis, kui klient kohe ûtles. Oli ka olukordi, kus unustasin (ntks nii palju asju, või muud kaarditerminali jamad vms) ja küsisin üle. Aga ise olen ka selline klient, et kohe mainin, et tere ja et kas soovin või ei. Samamoodi tuleb mul peaaegu koguaeg see “aitäh, tsekki ei soovi, ilusat päeva”. Sest tundub, et tänu sellele on klienditeenindajal lihtsam. Ja mulle endale alati meeldis, kui klient oli viisakas ja tänas, ja boonus oli kui naeratas või ilusat päeva soovis.
Töötasin mõned aastad tagasi Maksimarketis klienditeenindajana. Praegu tuleb meelde kõige jaburam karjuja kes ise ka vist aru ka ei saanud kes süüdi oli või kes mitte. Igatahes üks naine ostis lokitangid. Mina ilusti kontrollisin üle, et kas on õige asi karbis ja panin templi vastavalt garantii paberitele. Mõni tund hiljem tuli naine tagasi karjus minu peale, et temale jama müünud. Tema tahtis osta sirgendaja. Küsisin, et kas asi vales karbis või mis jama on ja tema siis vastab, et ei kõik õige aga, et mina peaks teadma mida tema osta tahab ja küsima. Lõpuks oli juhatajat vaja kes siis üritas naisega tegeled sest noh mis asja. Lõpuks oli ta lokitangid ka liiga odavad, et vahetada sirgendaja vastu nii, et sada häda mida naisel polnud. Mina aga töötasin edasi ja kuulsin kuidas ikka karjub ja karjub. Ei tea mis naisel viga oli. Lihtsalt no ei saa oma valikutes teisi süüdistada.
õudneeee, inimesed ikka hullud 😀
Töötasin kohalikus pubis,õnneks vähekest aega,aga…piisavalt,et inimrassis kahtlema hakata ? Vahest tekkiski tunne,et see kurikuulus maailmalõpp ei saabu sõja ega tuumapommiga,vaid inimesed lihtsalt hakkavad reaalselt üksteise kõrisid ja ajusid sööma ?
Näide 1: Esimesi päevi tööl,menüü pole veel väga selge.Ühe snäki kõrvale saab tellida 2 erinevat kastet,ununes küsida.Tuleb kliendil arve maksmise aeg,kõik on ära söödud aga üleoleval toonil teatab: “Sa ei küsinud,mis kastet ma tahan aga vahet pole,MA NIIKUINII EI SÖÖ SEDA”. Okei.
Näide 2,sama klient,teine kord: Külm mullivesi sidruniga,rõhutab korra veel- KÜLM.Viin külma mullivee lauda,klaasis sidrun,valan natuke pudelist klaasi,ülejäänud asetan pudeliga laua peale. “Ma joon vett pokaalist,sa ei teadnud wää?” Täitsa tavaline pubi,mitte restoran. Küsisin siis vastu,et kust ma teadma pidin? Kuigi tegelikult oleks tahtnud küsida,et kas pokaalis maitseb vesi paremini wäää? ?
Näide 3: Tellitakse Iiri kohvi,see siis viski+kohv+vahukoort. Teen kaunisse jalaga klaasi,viin lauda- saan sõimata,kohv liiga kuum.Juua ei saa.
Tipindusest: “Kui ma selle sulle sinna topsi viskan,kas sa siis oled minu oma?” Samal ajal veeretades peos umbes 3euri eest münte ja sente.
Ja põhiküsimus mis närvi ajas…. Kaua toiduga läheb,peame 15min pärast liikuma,mida kiiresti saab?! Nii mõnigi kord tahtsin öelda,et vett ja leiba ???
issand jumal, hea et enam sellega tegelema ei pea 😀
Ka mina võiksin klienditeenidusmaailmast raamatu kirjutada. ?
Aga üks eredaim kogemus tuleb meelde sellisena , siseneb kohvikusse naisterahvas, kes eelmisel õhtul oli meie juures toimuval sünnipäevapeol osalenud. Kutsub mu kõrvale ja selgitab et eile käis sünnipäeval siin ja on nüüd meie juurest mingi lööbe saanud. Hakates seda lausa mulle demonstreerima tõmmates oma kõht paljaks ja sinna juurde veel seletab et lööve läheb kuni kubemepiirkonnani välja. Viisakalt katsun uurida kas ehk esineb mõnda alergiat ja kas ka mõnel teisel sünnipäevalisel taolisi sümptomeid esineb.? Aga naise kaebused jätkuvad sellega, et me oleme väga vastutustundetu asutus, et pakume ühel sünnipäeva laual veini, shampust ja viina sest neid ei sobi ju koos juua ja kujutagu ma nüüd tema enesetunnet ette. ???
Või siis teine juhtum, inimene astub sisse ja hakkab menüüd uurima, viisakalt mainin, et täna sulgeme pühade puhul varem, poole tunni pärast, klient vaatab suurte silmadega otsa aga minu buss läheb alles tunni aja pärast. ?
Ja loomulikult minu lemmik küsimus, millele olen ka korduvalt pidanud vastama. Vabadust, mis vahe on mustal kohvil ja piimaga kohvil? ?
Miks ei või küsida kaua toiduga läheb? Jumala norm küsimus ju? On ju salateid ja asju mis kohe pakkumiseks valmis.
Töötasin kohvikus. Suvine aeg ja rahvast mega palju. Sisenesid üks vanem härra ja proua. Küsisid, kas süüa ka võimalik saada on. Vaatasin ringi ja no mitte ühtegi vaba kohta. Aga meil selline nurgake, kus oli ringi kujuliselt diivan ja kaks lauakest. Küsisin klientidelt, kes juba seal istusid, et kas nad palun oleksid nii kenad ja mahutaksid härra ja proua enda kõravle. Korras! Oldi rõõmuga nõus. Viisin menüü ja hetke pärast oldi valmis tellima. Mäletan isegi, et nad tellisid friikartulid, proua kohvi ja härra mahla. Toit viidud, söödud, küsisin,et kuidas maitses ja kas nad soovivad midagi veel? Ja siis hakkas tulema,,, istuda kuhugi pole, peab põlve otsas sööma, friikartuleid oli liiga palju, mis kuradi lastepraad see selline on?! Ja kohvi oli ka s**a maitsega!! (Kohv tuleb nupu vajutusega masinast). Ma lihtsalt seisin ja vabandasin ja no mis mul muud ikka üle jäi. Ega kohv ongi igale maitse asi. Mulle väga meeldis! Jääb vist eluks ajaks selline asi meelde?.
aga maksid ikka ära v 😀
Ikka maksid jah, korra juba mõtlesin ka, et olgu siis nii, et kui kõik on sitt, siis arve olgu null?
Mõned aastad tagasi töötasin maleva kaudu toidupoes jõuludel nö päkapikuna, kes pakib kõik kliendi ostetud kraami kenasti tasuta kilekotti, ulatab kliendile ja soovib häid pühi.. Seal iga teine arvas, et ma soovin nende kraami ära varastada ja hakkasid sõimama?? Tglt tahtsin head ju ja sain palka selle eest.. eriti hea oli üks vanamutt, kes tuli poole pakkimise pealt ja ma juba sain aru, et ta ise ei taju mis toimub, seletasin, et näete jõululaupäev jne, pakin teie asjad kõik kenasti tasuta kotti ja aitan kasvõi autoni viia, ta haaras ikka koti käest ja vaatas, nagu ma oleks k*senud sinna kotti. Nüüd pole jõuludel enam näinud seal poes päkapikke tööl.
eestis selline asi v? :O
Jep, kunagi ca 20 aastat tagasi sai ka Tallinna Kaubamajas korraks sama tööd tehtud.
Oli ka samasuguseid nn kliente nagu eelolevas kommentaaris kuid üldkogemus siiski positiivne.
Purjus sommid olid rohkem nö rasketeks klientideks.
Ohohohooo, ma olen pool elust olnud klienditeenindaja. Aga kõige selgemalt on meeles viimane. Olen küünetehnik. Paljud inimesed kirjutavad ohtuti väga hilja ka, kuid ma ei vasta(automaatne vastus,et tööpäeviti jne) Ning lõpuks siis üks klient kirjutas, palus aega. Ma ei vastanud, sest kell oli 00.30 ja olin juba voidis. Kuniks lõpuks tuli temalt uus kiri- mis te arvate, et ma ei näe, et olete netis ja mulle ei vasta?! Mis tehnik see selline üldse on, et kliendile ei vasta ?? Polegi vaja sellise juurde aega, otsin uue tehniku.
Ma lihtsalt naersin selle situatsiooni peale ??
Haha, kuidas sa JULGED mitte vastata öösel? 😀 Mul nt arvuti ei lähe ise sleepi ja kui olen fbis sees, siis terve öö inimesed näevad, et ma “seen” aga ei vasta ??
Mul ei lähe kunagi meelest kuidas sain kell 6 hommikul peale 24h vahetuse viimastel tundidel nii räige ropu sõimu kliendilt, et no oli peale seda ikka 5min vaja hinge tõmmata tagaruumis. Temal oli ju nii räme pohmell ja kuidas küll ei müü enne 10 alkot. Ma olin maailma kõige tropim müüja ja inimesepiinaja. Muuhulgas, kui tema nüüd kokku kukub ukse taga, siis veel mõrtsukas kah. Ca 30 min sellist räuskamist, et kutsu või politsei.
Aa ja no letiteenindajana toiduletis olid lihtsalt veidrad kogemused, kus mängitakse teenindaja taluvusega: 34g hakkliha kassile – TÄPSELT! Või et, eiii see vorstiviil, mis just viilutasite on ikkagi -ja ikka on ja, pisut liiga õhuke, tee uus! 4 viilu!
Tervishoius on ka imelik komme nüüd kutsuda patsiente klientideks. See on ikka väga veider, kui hoolealune hõikab hooldajale “teenindaja”, jah – päriselt! On ka kutsutud TALITAJAKS ja siis ma tihti mõtlen, et appi, kuhu me nii jõuame…
Nüüdseks olen õppinud seda, et ka meie oleme inimesed ja alandusi taluma ei pea, öelgu tööandja mis tahab. Jõudu teenindavale sektorile! 😉
No kui talitajat kutsutakse, siis on täitsa selge, et tegu loomaga 😀
Ma töötasin ettekandja ja baaridaamina umbes 5 aastat ülikooli kõrvalt. Oli igasuguseid veidrikke aeg-ajalt, aga ei midagi väga hullu. Ainsa kukalt kratsima paneva kogemusena tooksin välja selle, kui käisin klubis Maasikas proovipäeval (korjasin siis saali pealt musti klaase, lõikusin baaritöötajatele sidruneid/laime jne). Üsna sulgemise eel arvas üks purjus jorss, et on ok mind näperdada, üritas kätt seeliku alla panna jne. Andsin tallw kõrvakiilu ja olin turvameest kutsumas, kui kaastöötaja pidas mind kinni, et kas ma olen arust ära, et klienti LÕIN?! Sain peapesu selle eest, et end ahistada ei lubanud. Sinna ilmselgelt mind tööle ei võetud, kurb muidu. Unistuste töö ju.
Jah, täitsa normaalne ju lasta ennast näppida… Kas see keelaja oli ise muidu ka naine?
Töötasin paar aastat kasiinos. Naah, võiksin sellest ka raamatu kirjutada. Naljakaid ja mitte nii naljakaid vaid pigem hirmsaid juhtumeid oli palju.
Aga üks naljakaim, mis mulle alati esimesena meenub. Tulin just ööseks tööle ja olin päevaselt vahetuselt kassa üle võtnud. Meesterahvas, keda nägin esmakordselt meie kasiinos, soovis oma aparaadist raha välja võtta. Kordasin mitu korda, et ta peab vajutama aparaadil collect nuppu, muidu ei ole võimalik mul raha välja maksta. Lõpuks ta lihtsalt lajatas mulle, et ma ei oska mitte midagi muud teha kui m*nni imeda. Ma arvan, et järgmised 10 sekundit olin ma lihtsalt sellise wtf just happened näoga, aga pärast seda ma hakkasin naerma ja siiani ajab see mind alati naerma.
No vähemalt ta ei arvanud, et sa täitsa oskusteta oled 😀
Olles ise klienditeenindaja igapäevaselt ja üritada lahendada klientide muresid, siis mõne inimesega jääb küll suu lahti, kuidas saab keegi nii ebaviisakas ja nõme olla, eriti veel siis kui ma annan endast kõik, et kliendil läheks kõik hästi. Kõige “pirtsakamad” kliendid on tavaliselt need, kes on ise saamatud ja teevad vea, aga ei taha tunnistada seda ja ajavad sinu kaela kõik. Minu jaoks on nende puhul alati moto, et karma on kange b***h ja see kõik tuleb kaarega tagasi 😉
Töötasin kunagi raamatupoes ja tuli klient, kelle soovitud raamat oli meil otsa saanud. Soovitasin tal teise raamatupoodi minna (meie konkurent), aga kuna ma meie konkurendi laoseise täpselt ei näinud, siis sain korraliku peapesu. Üritasin viisakalt seletada, et see pole ausalt öeldes üldse meie asigi. Lõpuks jõudis õiendamine sinnamaale, et mis krdi nutiajastu see on kui me isegi selliseid asju ei näe!!!!!
Well sorry dude, ma ei osanudki lõpuks selle peale midagi öelda..
Ei ole enda arust kunagi selline nõme klient olnud, kuid tänu sellele olen vist veidi parem küll.
Esimene päev baaris tööl. Juhendajal oli mingi kõhuviirus ja enamus ajast istus peldikus. Sain tellimuse maasika margarita. Võtan siis spikri välja ja teen valmis. Vaatan, et kollast värvi, ei tundu ju loogiline? Loen veel kaks korda läbi, ajan näpuga järge ja no ei ole seal ühtki toodet, mis joogi punaseks teeks. Lähen siis wc ukse taha ja hõiskan juhendajale ja tema vastu, et see peabki nii olema ja ärgu ma põdegu. Jalutasin siis leti taha tagasi ja sisimas mõtlesin, et krt esimene päev ja nii haige situatsioon kohe. Oleks teadnud, oleks öelnud, et meil pole seda, aga juhendaja kamandas see lauda viia.
Seal istusid sellised veidi rikkamat tüüpi noored mees ja naine, kes said hetkega aru, et asi vale. Oleks siis rahulikult öelnud nad, et miski valesti, kuid see naine läks sõna otseses mõttes hüsteeriasse. Oi kuidas pistis röökima. Ise samal ajal mõtlesin, et oi kui tore päev. Pakkusin neile siis võimalust miskit muud tellida ja võtsid Martini. Maksin selle veel omast taskust kinni, kuna tundsin end ise see tõttu halvasti. Seda lauda viies sain naiselt jälle väga ebasündsaid sõnu ja mõtlesin et on ikka tropp. Ise ilus kui printsess, kena noormees kõrval, aga no selline tropp.
Ca pool tundi hiljem sain tellimuse viia nende kõrval lauda jalapeno pirukad. Jalutasin sinna poole ja just parasjagu üks noormees võitis piljardipartii ja oli nii rõõmujoovastuses, et lõi mu seda kätt kiiga, kus taldrikut hoidsin. Nii siis see taldrik lendas maha, 3 pirukat aga kolme ilmakaarde, millest üks maandus vastu selle ülbiku kukalt.
Rohkem ma neid inimesi baaris kunagi ei näinud ka õnneks.
Karma is a bitch!
Ma ütleks, et tänu klienditeenindaja tööle ei suuda ma inimeste suutes enam nii tolerantne olla, kui varem. Löppude lõpuks olen ka mina inimene ja see amet ei tähenda, et võib teist inimest solvata ja sõimata ning teenindaja peab veel kõik ära kannatama. Inimesed võiks üks kord sellest aru saada, et selline suhtumine või käitumine pole normaalne. Igaüks võiks panna ennast natukeseks teise inimese olukorda.
Õnneks ma ise enam nii väga klientidega kokku ei puutu, aga mingil määral siiski, samas kuulen kaastöötajatelt igasugu õudsaid lugusid.
Kõige hiljutisem juhtum oli nüüd jõulude ajal (toidupoes). Tööd palju ja töötajaid vähe. Hommikul kella 8st võetakse kaupa vastu, see tuleb välja ka panna. Töötajad on lõunani töötanud pausideta. Aga ega see kellegi asi pole.
Mingil hetkel, kui mu töökaaslane läks laost välja (käis lõpuks söömas), siis ootas teda ees pahur mees, kes kukkus õiendama, et ta juba 10 minutit kedagi appi oodanud ja et mida te seal laos pläkutate jne. No ma ei tea..Täiesti haige, et inimesed arvavad, et töötajad lihtsalt laoruumides olles jalgu kõlgutavad.. Päev otsa jooksed ringi ja teed tööd ja siis..Kõigil oli tol hetkel kiire ja tööd palju. Lettides teenindati ning laos otsiti kaupasid taga, et riiuleid täita. Et jah.
Samuti mõelge inimesed sellele, et teenindajad on poodides püstijalu tööl, 12-14h, täitmas riiuleid kaubaga, mida ostjatel vaja on ja ostjad on healjuhul 1-2 korda poes.
Samasugune suhtumine on ka veterinaarkliinikutes. Et, kui kohe pole kedagi administratsiooni lauas, kui klient tahab krõbinaid ostma tulla, siis raudselt kõlgutavad jalgu ja lobisevad tagaruumides, kuigi reaalsus on tihtipeale kriitilises seisus loom vms. Inimesed alati eeldavad kõigist kõige halvemat
Mu lemmik. Ma ronin kuskil lao ülemistel riiulitel, et leida kliendile kaupa. Mul järjekord taga inimestest, kes abi vajavad, pole vetsugi saanud, rääkimata sellest, et oleks ampsu süüa saand. Aga jaa, istume kollektiivselt ja lobiseme.
Olin mõne aja pesupoes müüja jaa noo kui tuli mõni vanem naine pesu ostma siis üle kolme vanema naise sain ma sõimata. Et mida mina neile soovitada oskan endal pole tissegi veel! Või siis et sa nii noor ja ei tea midagi, saan ise ka oma pesu valitud! Sinna juurde veel see üle olev pilk ning ülbe hääle toon. Õõh õudne. Aga saan rõõmu tunda sellest et need “prouad” valisid ülimalt ebamugava rinnahoidja ja number väiksemad püksikud seega noh mida mina ka tean ? ?? aga jubeee raske oli end tagasi hoida et mitte neile vastu nähvata. Tavaline oli ka see kui mina klienditeenindajana sain sõimata et hind on liiga krõbe ?
Töötasin mingi aeg Selveris ja nii tihti tulid inimesed kassasse, ajasid ninad püsti ja teatasid kõva häälega, mitu saiakest neil kotis on. Kui julgesid öelda, et nad peavad neid ise kaaluma, vaatasid kurjalt vastu. Eks pidi ise siis jooksma ??♀️ Teine nõme olukord oli, kui üks naisterahvas sai pahaseks, et ei leidnud sobivat ümbrikut, olin üksi kassas aga mis teha, pidin joostes otsima teise teenindaja, kes saaks ümbrikut otsida. Leidis ilusti kaartide juurest. Kui proua sai teada, palju kaardid maksma lähevad (ostis kaks tükki), hakkas ulguma, et siin on nii kallis ja et tema siia poodi enam tulla ei taha?
Tavaliselt on kõik kirjad jõudnud postkasti. Olen kuulnud üksikuid juhtumeid, kus tõesti ei jõua. Isiklikult arvan, et paljudel oligi see loosi Ärevus ja lootsidki võita. Kui loos läbi ja ei võitnud, siis hea tagasi ajada, et pole saanud siiani kätte ja soovin raha tagasi. Olen 99% kindel, et ka need said oma kaardid, lihtsalt hakkas 5€ st kaardi peale kahju ja kuna lihtposti tõestada ei saa ega jälgida kus asub, siis hea õelda, et pole kaarti kätte saanud ja soovin raha tagasi. Muidugi häbi sellistele valetajatele!
Mu lemmik kogemus on see, kui üks keskealine härra tuli poodi ja hakkas mind maha tegema sellega, et ma üldse selles poes töötan ja ma peaksin ikka ülikoolis käima, et mismõttes ma üldse siis Tartus elan kui ma isegi ülikoolis ei käi?! Tegi mulle põhimõtteliselt selgeks, et ma olen ühiskonna häbiplekk ? Küll aga oli ta pettunud kui nägi, et ma ei hakanudki nutma vms tema jutu peale vaid soovisin talle ilusat päeva jätku. Ei mahu pähe lihtsalt kuidas mõni inimene ärkab hommikul üles ja mõtleb et hmmm millise teenindajaga ma nüüd täna sõimlema hakkan?
😀 Issand mul oli sama keiss kunagi, kui degusteerisin (olin 17-aastane siis). Täna 30+ 2 magistrikraadi. See mees oli mingi 50+ ja tuli 17-aastasele ajama, et elu läbi, ütles veel, et ma võiks hoopis siin poes passimise asemel kuskil Venemaal tehaseid püsti panna… selle mehe nägu ise Eesti rikkamate seas ei ole igahates 🙂
vb paneb venemaal tehaseid püsti 😀
Out of topic, aga kui mallukas.ee Sinu oma ei ole, siis miks sa midagi ette ei võta? Tegemist on ju pm identiteedivargusega ning autoriõiguste rikkumisega. Huvi pärast kiikasin ka sinna lehele ja see on üks ühele sinu blogi ju? Väga kahtlane värk, äkki kogu see kammajaa siis ongi selle sama lehe omaniku töö, et lõpuks keegi sellele feik lehele ka jõuaks ja klikke koguks?
Selle viipemakse teema osas – nii inimlik oleks ju lihtsalt öelda, et ‘tasun kaardiga’. Kaks sõna ja kassapidaja teab kohe õiget nuppu vajutada. Üks jubedus on see, kui klient räuskab nagu vana koll seal poes sul, aga suht kettasse ajavad ka need kliendid lõpuks, kes on vait nagu sukad. ei tervitust ega ühtki muud sõna välja ei kanguta sealt. Isegi kurt-tummad kliendid tervitavad ilusti! Aga kui klient tuimalt teenindajat ignoreerib, siis ta minu poolest võib sama tuimalt seda makseterminali ka peksta oma kaardiga ? sorri, õnneks ei pea ma enam leti taga tööd tegema, aga inimeste allergia sain seda tööd tehes minagi..
Töötasin aasta aega kooli kõrvalt ühes kohvikus, kus müüakse ka torte. 12 tunnised tööpäevad oleks isegi okeid olnud, aga iga päev pidi vähemalt üks klient tuju ära rikkuma. Lemmik olukord oli suvel, kui müüsime kolleegiga kliendile värske sefiiritordi. Väljas oli 27 kraadi sooja sel päeval muide. Kahe tunni pärast tõi klient täiesti sulanud tordi tagasi. Ütles, et autos sulas ära, ju me müüsime vana tordi. 🙂 Ega siis midagi, vaidlesime 20 minutit ja lõpuks andsime uue asemele. Teiseks. Tüüpiline sõimamine järgnes ka siis, kui julgesin küsida, millist kohvi kliendid soovivad. Valik on ju suur. Küsin siis: “Must või piimaga?” “Tavaline”. Aga kust mina tean, mis on sinu jaoks tavaline? Küsin uuesti. “Must?” “Ei, piimaga sa topski”. Ja tavaliselt kui musta kohvi lauda viin, saan sõimata, miks piima pole. Aga ma ju küsisin neilt enne, millist kohvi nad soovivad. Mis seal ikka. Ega enne teenindaja töö keerukusest aru ei saa kui pole ise teenindaja olnud 😀
Mul aastaid tagasi oli klienditeenindajana ühes restos juhus, kus õhtul oli kogu saal mingiks ürituseks välja renditud ja tellitud oli täisteenindus. Rahvast oli palju praadide lauda viimine, pärast ära koristamine jne oli omaette katsumus, sest:
* Praade viies ei märgatud, et seina lähedel istujad võiksid hetkeks ennast kokku poole tõmmata, et ma raskete praetaldrikutega mööda pääseks iga inimeseni. Ja nii ma siis libistasin ennast toolide ja seina vahel mööda, lootes, et keegi tooliga parasjagu mulle otsa ei sõida püsti tõustes, sest kandsin samal ajal kätel 3-4 suurt praetaldrikut.
* Praetaldrikuid koristades olid inimesed nii vahvasti abiks ja muidku ladusid mulle neid raskeid taldrikuid käe peale… mis siis, et virn oli juba nii suur, et mul füüfisliselt hakkas jaks otsa lõppema neid üleval hoida (need olid ikka tõesti rasked taldrikud). Hambad ristis püüdsin sealt eluga pääseda ja ega mõni oli lausa nii viisakas et kohe kahvlid-noad ja taldrikud sega läbi pani, et sellel raskel taldrikuvirnal poleks ka mingit tasakaalu 😀 Ellu jäin! 😀
* Samal peol prae viimine ja taldrikute koristamine sai kuidagi üle elatud, külmlaua taldrikud oli õnneks lihtsam teema, aga siis oli kord kohvi käes. Õigemini viimine jälle polnud probleemiks, aga koristamine 😀 Rahvas liikus ringi, paljud olid juba ära läinud ja üldiselt läks koristamine lihtsalt. Ainult et inimesed ju armastavad kõiki asju segaläbi jätkuvalt üksteise peale laduda ja siis arvata, et teenindajatel on magnetist käed, mis seda ehitist kenasti koos ja püsti hoiavad 😀 Nii ka siis tookord. valged alustaldrikud, kuhu peale oli ühele piima maha aetud (vist isegi alumisele, mitte pealmisele), kohvitassid, lusikad ja siis veel igasugust pudi-padi… No tõesti ei näinud, et seal veel piima ka oli maha läinud. Taldrikud polnud ka just kõrge äärega, seega nagu laualt tõstsin, nii piim kõrval istuvale meesterahvale peale läks. Vabandasin ette-taha. Mees oli väga rahulik, palus ainult konjakit juurde tuua (mis oli nagunii peolauale tellitud), naine see-eest aga hüsteeritses täiega, et issand jumal, see on ju piim ülikonnal, kuidas selle puhtaks saab, et ise viite keemilisse ja plaaplaa. Kuisjuures, ega kui vaja oleks olnud, siis oleksin võinud ju selle keemilise kinni maksta kah, mis seal ikka, aga see hüsteeritsemine mingi mõne tilga piima pärast? arvestades, et eesotsas oli see ikka neil endil maha aetud. Õnneks mees oli chill ja pääsesin ka keemilise arvest 😀 Naisele soovisin mõttes rahustavat ravi läbi teha 😀
Muid huvitavaid juhuseid on ka ikka olnud, aga see on kuidagi eriti meelde jäänud.
Töötasin ehituspoes.
31.12.2018 tuli naine, tahtis prilllauda. Kodus vana ära mõõtnud ei olnud, aga joonistas kaasa šablooni. Aitaks kah, aga ta oli selle kokku käkerdand ja ise ei suutnud seda näidiste peale panna. Nõudis, et ma seda mõõdaks. Tõstsin mõõdulindi, naine solvus:”Te olete värdjas!”
Okei, head uut aastat sulle ka.
Aasta enne seda sõimas üks mind uroodiks. Mõned nädalad enne kui sealt pääsesin, sõimas üks härra mind paksmaoks ja lollakaks, sest ma ei läinud talle “sitapotti” tooma. Ühtlasi olin selleks hetkeks pea kolm kuud rase, aga see selleks.
Aga jaa. Klient on kuningas.
Haha-mul lugu kohe eilsest. Tellisin Flamelyst (https://flamely.ee) 2 küünalt. Jõudsid kohale aga eriti usinalt puittahiga neilt tellitud küünlad ei põle-leek u 2mm kõrge st hingitseb. Kurdan muret- lubati ettevõtte JURIST peale saata. Mind hakkas huvitama, et kuidas saab väikesel ettevõttel olla OMA jurist. Ettevõtte fb leht oli loodud 2019. Lähemal uurimisel selgus, et ettevõtet polegi ning tegutsetakse ehitusettevõtte alt Fb Trader OÜ. Tahtsin raha tagasi-alguses oli jutt, et hüvitavad vaid ühe-tol hetkel avamata küünla siis hiljem, et ok hüvitame 2 aga saada mõlemad ebakvaliteetsed küünlad tagasi ja tasu ka postikulu. Kusjuures saatsin neile ka videod kuidas küünlad *põlevad*. Kuna lõpptulemusel oleks ma kogu nalja eest peale maksnud siis saatsin kõik kukele ja loobusin. Miks on vaja kembelda selle asemel, et lihtsalt raha tagasi kanda. Ise olen ka väike ettevõtja ja ikka juhtub äpardusi-alati on lihtsam vabandada ja kahju hüvitada kui mingi ca 15 euri pärast juriste palgata:)
Mul oli ühel hommikul klient, ütles “five coffees”. Tegin siis 5 kohvi. Siis tõstis klient puhisedes 3 kohvi kandikult mulle letile ja võttis ainult kaks, vaatas mulle otsa, tõstis 2 sõrme püsti ja röökis “I said FIVE!” ??? Soovitasin tal järgmine kord numbrid enne tellimist selgeks õppida. A selliste peale ma ei oska isegi närvi minna, püüan pigem naeru tagasi hoida.
Aga kaks sõrme ongi Rooma viis ju 😀
Ma olen ühelt vanamutilt sõimata saanud, sest toodete siltidel olev tekst on liiga väike ja tema ei näe lugeda ? Aga toredaks tegi loo see, et samal päeval tuli kauplusesse üks hästi armas memm, kellel oli endal luup kaasas ja siis uuris oma luubiga neid tooteid ja veel viskas enda üle natuke nalja, et muidu ei näe ja oli muidu ka igati normaalne ? Inimene on teadlik, et ta vajab abivahendit ja kasutab seda ja kõik on õnnelikud. Muidugi ma oleks saanud sellele esimesele vihasele mutile ette lugeda neid tekste või lihtsalt rääkida toodetest, aga no mis sa teed, kui inimene lihtsalt juba on selline, et on vaja möliseda kellegagi ja ükski lahendus ei sobi?♀️
töötasin paar aastat bensiinijaamas ja meil käis üks vanamehest püsiklient, kes valis alati poest umbes 5 toodet, mille kohta tuli küsima ja palus ette lugeda, mis tootekirjelduses seisab 😀 see oli ka selline veits tüütu, aga rohkem ikkagi naljakas 😀 ps, enamasti ei ostnud ta neid tooteid ära ka, niiet käis lihtsalt suhtlust otsimas ilmselt
Mina ka ei saanudki kaarti kätte aga noh, elan edasi : D
Töötasin reklaamkinkidega tegelevas firmas ja oi igasuguseid friike leidus. Nt omaarust kõvad turundusgurud ei saanud pihta, miks trükkimiseks peab logo olema korralik fail, mitte Wordi kopitud või ” kopi kodukalt”. Jõhker! Üks klient tellis meeskonnale särgid Maijooksul vms osalemiseks. Ise valisid mudeli, suurused jne aga ta ise tuli mind pärast süüdistama, et särgi kaelus poob teda. Nih, võiks ju tellida kehale vastava suuruse, mitte xxl kael pressida m särki….?
Nii hea teema ? töötan vahetusevanemana ja puutun peaaegu iga päev kokku mingite veidrikega. Kõige rohkem tekib tavaliselt probleeme sellest, et kliendid arvavad, et kauplusel on kohustus asjad tagasi osta kui neil midagi viga pole, või müüa selle hinnaga mis väljas on kui see peaks vale olema, ähvardatakse tarbijakaitsega ja viidatakse sellele, et on kohustus .. vot ei ole, see on poe vastutulek .. oli kord juhus, et üks naine ostis retuusid ja tuli pool tundi hiljem tagasi, et tahab tagasi tuua, pakkusin siis automaatselt vahetust kuna arvasin, et suurus ei sobi või midagi aga lõpuks tuli välja, et ta tahaks enda sõbrannale sama raha eest osta veekeetja sünnipäevaks, seletasin, et nii need asjad ei käi ja siis kukkus mind ähvardama, et teatab ei tea kuhu jne ..
Olin 6ndat kuud rase, kui kassas tekkis probleem suure koerasöögi hinnaga, kliendid võtsid riiulist pedigree toidu ja vaatasid darlingu 15kg koti hinda , tahtsid saada selle hinnaga, et neil õigus ja kassas kukkusid räuskama, et petetakse .. võtsin siis piltlikult öeldes selle abielupaari käekõrvale ja kõndisime riiuli juurde, et koos veenduda selles, et hind õige ja oligi (tädi veel seletas mehele vaikselt, et näed, töötaja tiine), kassasse tagasi minnes pakkus siis mees, et läheb viib koti ise tagasi, et raske, mille peale naine käratas, et ei vii sa raisk seda kuhugi, las see tulevane titemamma tassib ise ?♀️ Ise kassas istudes on mulle raha näkku visatud, õuntega loobitud, sest inimestel polnud piisavalt raha, et kõige eest maksta ja kuuldes, et ma neile neid asju välja ei tee, mulle on politsei kutsutud, sest ei müünud alkoholi, mind on narkomaan rünnanud, sest jäi mulle vahele kui alkoholi kotti toppis ja neid lugusid on veel nii palju, et saaksin raamatu kirjutada ..
Mul sõbranna on küll saanud asju, millel midagi viga pole, asju poodi tagastada, küll riideesemeid. Ega ükski pood ei taha, aga mingist võlaõigusseadusest tulenevalt peab saama, vabandan, et täpsemalt ei tea. Olen teda ka saatnud enda asju tagastama, sest no vahel teed emotsionaalse ostu ja pärast mõtled, et pole ju vaja või ei sobi ikka hästi. Ja kui väljas on vale hind, siis mina Belgias toidupoes just olen alati raha tagasi saanud, kui meloni hind on olnud 2.90 ja tegelikult võeti mult 4 euri. Ka kampaaniatooted mille silti pole maha võetud töötajate poolt, olen ka tagasi saanud. No heaoluriik ka. Ega kodanikuõigus peab olema, arvestades, kui palju poest alla arvestuse kraami aegajalt koju tassitud, ja no mingi hallitanud küüslaugu ja sibula ei vii ju tagasi poodi, aga mitme aasta peale saab ju arvestatava summa kokku. Küll aga seda saab kõike ilusti küsida, ja õuntega loopima ei peagi.
Vot see kõik on nii huvitav?. Kui Saksamaale elama kolisin, siis töötasin alguses Koduextra sarnases poes. Suur oli minu hämming, kui nägin, mida kõike me klientide heaks teeme…
Keegi lõhkus midagi ära, pole hullu, naeratame, koristame ja ulatame kliendile uue kauba. Keegi soovib midagi tagasi tuua… mina ütlen ülemusele, et kaubal ei ole midagi viga, ülemus ütleb okei, siis paneme põhjuseks, et kaup ei meeldi, lõpuks ma enam ei imestanud ka. Üheeuroste asjade pärast tuldi poodi ja küsiti niisama üks euro tagasi. Kuu lõpus see kõik alati sagenes. Ülemus selgitas, et jah, raha hakkab otsa saama ja siis mõeldakse, et viin asja ikka poodi tagasi. Mu kolleegile tõi keegi kasutataud aluspüksid tagasi….
Ja mis mind meganärvi ajas: tuleb inimene poodi, näts suus, siis ei soovi enam nätsutada ja surub selle nätsu kuhugi riiulisse või nuuskab nina ja pistab paberi kauba vahele või tuleb poodi, joob topsist kohvi, tops saab tühjaks, surume riiulisse. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et tuli mõte midagi osta, 10 meetri pärast läks see mõte üle ja lõngakera jäeti supipotti ning niimoodi kümneid kui mitte sadu kordi päevas. Minu kogemus on, et mida vastutulelikum on pood, seda jultunumaks läheb teatud hulk klientidest.
Ah jaa, ühel päeval tulid kaks naist täpselt 4 minutit enne sulgemist veekeetjat ostma. Poe poolt oli ette kirjutatud, et me ei saa enne sulgemist kedagi sisenemisel keelata, aga võime täpselt sulgeda. Palusime siis õigel ajal kassa poole liikuma hakata ja mu kolleeg mainis viisakalt, et me tahaks ka peale pikka päeva koju minna. Nojah……selle peale saatsid need kaks naist poe juhtkonnale kirja kaebusega….. said vastu vabanduse ja 15.- poe kinkekaardi.
Peale mõningast kogemust poes võin öelda, et siin osa inimesi lihtsalt katsetab ja provotseeribki, et midagi tasuta saada…. ja poe sellise reaktsiooni peale ütlengi, et mida rohkem annad, seda rohkem võetakse. Mida primitiivsem inimene, seda primitiivsemalt käituma hakkab. Kogemustest varastega võiks eraldi raamatu kirjutada…
iuuuuu ?
Läksin enne pühi ühte kauplusesse abiliseks – kauba paigutajaks. Nii mõnigi klient küsis nõu ja abi. Kui oskasin vastata – oli hästi, kui mitte – siis tänati vähemalt aja ja vaeva eest.
Aga päev enne aastavahetust tuli üks daame kriiskavalt minu juurde ja nõudis teavet, kas see vein on kuiv või mitte? Selgitasin rahulikult, et kahjuks ma ei oska seda öelda (ma ei ole veinide maailmas just eriti tihe külaline). Selle peale nähvati, et mis ma üldse seal siis töötan, kui ma mitte midagi ei tea. Korra tõmbas meele nüriks küll, et mis õigusega tullakse nähvama. Aga ma lohutasin ennast sellega, et iga “veinisõber” peaks vist natuke veinipudeli pealt infot lugeda oskama (marja sort, magusus jne). Ju ta siis tahtis oma kehva tuju kellegi peal välja elada.
issand jumal. tead ma olen enne mõelnud, et issand jumal, ma saan netis nii palju sõimu jne, aga jumala eest, vähemalt NETIS, päriselus sõimavad samad inimesed klienditeenindajaid, piiiinlik!
Haha
Kunagi ammu ühel peol baaris tööd tehes nägin kuidas üks naine targutas ja ülbitses kõigiga. Ka minuga. Ta oli ära joonud päris palju punast veini. Kui klaas tühi siis küsis “chardonnay”, kui klaasi täis valasin siis kukkus karjuma, et see ju valge ma tahan chardonnay. Sain tal lõpuks suu kinni pandud ja öelda, et punane on merlot. Need 2 olid ainult sellele seltskonnale mõeldud. Ta seltskonnas nii mõnedki itsitasid
Eilsest alates peaksid olema kõik makseterminalid varustatud viipemakse võimalusega…. Vastavalt rahvusvaheliste kaardiorganisatsioonide tingimustele peavad kõik makseterminalid hiljemalt 01.01.2020 aktsepteerima viipemakseid. Seega see probleem peaks olema nüüd lahendatud 😀
Tänapäeval ei pea klienditeenidaja olema. Olen noor õpetaja ja sain ühelt vanemalt korraliku sõimukirja, sest ei vastanud tema pere nädalavahetust kirjeldatavatele emailidele (kus nad sõid, mida tegi lapsega). Mul oli tooaeg väike laps ja nädalavahetusel ei lugenud emaile. Vanemate küsimustele olen alati kiirelt reageerinud.
Ma kunagi töötasin tudengina poes, et endal elunatukest sees hoida õpingute kõrvalt ja üks klient tuli ja karjus mu peale, et minust sitast muud ei saagi kui üks sitane poemüüja. Siini teeb kurvaks kui sellele mõtlen.
ah, miks lased sellele ennast kurvastada? ma praegu mõtlen, et kliendteenindajad ju IGA PÄEV saavad sellist sodi kaela, nagu enamik inimesi kokkugi ei puutu. et umbes sama, et ma saan netis sõimu, siis mõtlen ka, et pohui ju, kes nemad ka on, et teada v öelda 😀
Töötasin eelmisel suvel lillepoes, olin siis 17. Tuli üks natuke tuntum eesti näitleja, kes küsis lillede ostuga ka tšekki. Ma ei teadnud midagi sellest, et peaksin talle eraldi selle kirjutama, ülemus ei pidanud vajalikuks seda mulle öelda, kuna tavaliselt seda ei küsita. Andsin talle terminali tšeki, millega tegelikult polnud midagi teha, sest seal oli ainult summa peal kirjas. Tema, aga vihastas selle peale tohutult ning viskas selle tšeki mulle näkku. ?
Olen umbes 15 aastat klienditeeninduses töötanud ja neid “pärleid” ikka leidub.
Mõned aastad tagasi kui ma töötasin ühes Tallinna pubis, siis klient arvas, et kui ta mulle jootraha jätab, siis on temal õigus mind ka näppida.. Üks teine jällegi arvas, et ma pean talle kõiki veine proovida viima ja kui ma olin umbes 15 korda edasi-tagasi jooksnud, siis valis ta hoopis longero!!!!!
Muidugi need kliendid, kes seisavad lifti juures ja ootavad, et sina vajutaksid nende eest nuppu.. Vahest ma mõtlen küll, et kas on väga valus nii loll olla..
Aga kui raske on kliendil endal küsida kas on viipemakse, selle asemel, et kaardiga kohe lehvitama hakata?
Teine näide on need telefoni ja nutikella maksed. Kas on kliendil raske öelda, et soovib kaardiga maksta selle asemel, et seista terminali ees ja näppida oma telefoni või kella. Kust ma tean, et ta soovib sellega viibata.
Ma näiteks pean enne käsitsi kaardimakse aktiveerima. Ei saa kohe viibata kui asjad kassast läbi löödud.
Aga ma muidugi ei ärritu ka, eks las nad ootavad kui ise suud lahti teha ei oska 😀 Eks aastad klienditeenindajana kasvatavad paksu naha ka 😀
Töötasin ühes mõnusas hubases restoranis Tartus, see oli minu esimene päev üksinda teenindajana tööl olla. Õhtuks oli broneeritud laud kahele. Tulid siis mees ja naine, tellisid süüa (veisepõske) ning pudeli veini. Paar sai toidu kätte ja mees hakkas lihtsalt mölisema. Ta oli aasta varem käinud “Maitsev Tartu” ajal erimenüüd söömas ja ta oli ikka maruvihane, et seda sama toitu ei saanud. Samuti oli ta endas 200% kindel, et tegu pole veiseliha vaid sealihaga. Kokk tuli ja seletas peensusteni, kust liha on pärit ja kuidas toit on valmistatud. See klienti ei huvitanud absoluutselt, muudkui mölises ja oli tulipunane vihast. Tuli maksmise aeg, mehe rooga ma arvele ei lisanud, kuid naine oli oma toiduga rahul ja selle ning veini lisasin. Mees ütles mulle veel “Rikute mul terve õhtu ära ja siis tahate veel raha ka saada w…” Noore teenindajana läksin pärast nutsin hea peatäie nurgataga ja sain aina rohkem aru, miks kogenumad teenindajad ütlesid koguaeg “Ma vihkan inimesi.” Igastahes teenindaja on samasugune inimene ja alati saab probleeme mõistlikult ka lahendada!
Ma ütlen selle peale, et mul on allergia inimeste vastu 🙂 Vahet pole kas töötad tervishoius, klienditeeninduses, toitlustuses – kus iganes on vaja inimestega kokku puutuda, siis sealt saab ka kulda vastu :)))
Hahah, see vastus oli mega hea 😀 Loodan, et see Anu istub need kaardid siis endale sisse. Aga jah, olen ka kunagi kleinditeenindaja olnud ja issand, mõned inimesed on ikka nii närvihaiged, appi lihtsalt. Töötasin tehnikapoes, üks mees ostis kunagi kõige odavamad patareid oma proffikaamerale, seletasime talle, et vast ikka tuleb akud osta ja need patareid ei tööta kaua jne.. tema ikka võttis kõige lahjemad, mis sobivad pigem seinakellale. Tuli tunni aja pärast tagasi, viskas need meile näkku ja ütles, et me need endale vi**u pistaksime :). Sellised lood. Ja eks neid kilde oli veel..never ei tahaks enam sellisel töökohal töötada.
aga pistsid muidu v… 😀
Ma sain kirjakandja peale megavihaseks seoses nende kaartidega. Tellisin, sest ägedad edasi kinkimiseks ja noh, et Sind ka natuke aidata. Reedesel päeval korjasin oma kingipakid kokku ja hakkasin maale minema. Naabrimees helistas, et minu nimel on kiri ühe teise venna postkasti sattunud (tema tuttav). Mõtlesin siis, et nojah, juhtub, sõitsime minema ja rääkisin ämmale, et äkki viitsib millalgi selle kirja siis ära tuua. Ämm läks, palusin kirja lahti teha ja voila, Sinu kaardid! Mu majanumber on 43, kirjakandja vana emm luges 13!!!, sest see kirja font oli selline, et kiiruga ilma prillideta võiks segamini ajada küll. Oi kus ma vandusin! Tahan ka raha tagasi, sest need hirrrrrmkallid kaardid peavad nüüd järgmisi jõule ootama! ?
Ütleme nii, et siia kõike ei saa kirjutada, sest mine tea, ehk mõni klient on su lugeja 😀
Aga üht asja ütlen küll, et kes te kasutate viipemakset. Kas te eelnevalt teete kindlaks ka, et aparaadil on vastav märk või lajatate igale kaarditerminalile, lootes, ehk läheb õnneks? Varasema klienditeenindajana nii viskas kopa ette, et tuleb eri inimestele 30x päevas sama asja korrutada, et ei, meil ei ole viipemakset.
Üks veel arvas, et terminali firma nimetus “ingenico” näitab viipemakset. Ei. See on terminalidel vähemalt 15 a olnud. Kuidas sa niii loll oled?!?!
Klienditeenindajana iga päev ketras küsimus peas “kuidas sa nii loll oled?!?!” 😀
Haha, ma alles hõõrusin ükspäev ühte terminali, kus ei olnud viipemakset, oma kaardiga 😀 teenindaja nägu oli ka selline, et u retarded :D:D
No ma räägin 😀 Niii pinda käib klienditeenindajana, kui sa pead täpselt samu asju kordama päevast päeva.
no nagu mul blogis, iga päev vastad 8874 korda viisakalt, siis lõpuks flipid ära ja räiuskad, et loll oled v 😀
Oi, mina puutun igapäevaselt kokku veidrate inimestega. Üks hullem, kui teine. Ühel päeval oli naine riideid proovima tulnud ja siis jätnud need leti äärde. Ise oli ära läinud ja ma ei teadnud mis värk nende riietega on… Panin tagasi välja ja päev läks edasi. Tuli see naine siis tagasi ja küsis et kus tema asjad on 😀 mäletasin veel mis seal olid ja tõin saalipealt kassasse need tagasi. Tema siis küsib, et,, kas need on ikka need samad riided? ”. Et kõik samad suurused on erinevad ja mis õigusega mina need asjad tagasi välja panin. Tema peab nüüd uuesti kõiki neid samu suurusi proovima minema, sest need on erinevad. Käib siis proovib ära ja tuleb tagasi ja nõuab soodustust, et minu pärast jäi tema bussist maha. Siis nõudis allahindlust ja tagatipuks veel tasuta kilekotti. Räuskas ja möirgas. Lõpuks karjus, et mina pean tema takso arve kinni maksma, et minu pärast peab tema nüüd takso võtma ja jäi maha… ,, Et teid lahti lastaks ja ma kirjutan teie peale kaebuse.” ” Andke juhataja number, ma tahan juhatajaga rääkida”,’ ” Mismõttes sa paned asjad tagasi nii, ega sa koolis pole kus sai asju üle käe teha nii kuidas ise tahad’. Jne. Tädi karjus terve selle aja nii, et tatti pritsis. Jah oleks teadnud, et need seal olid tema riided poleks ju ära pannud neid 😀 kuidas mina võisin teada ? Iga päev puutun umbes selliste inimestega kokku ja mõtlen, et ma ei saa midagi enda kaitseks öelda. Pean naeratama ja selgitama olukorda ja vabandama. See on tõsiselt kurb kuidas lihtsaid töötajaid igapäevaselt materdatakse.
Ausalt öelda, ma päriselt ei mäleta millal maksin kohas kus poleks viipemakset. Et kindlasti selliseid kohti on, aga ju siis enamustes kohtades mida mina väisan, on see olemas. Ja kui sa päevast, päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse kasutad viipekt, siis no tõesti ei tule selle peale et iga jumala kord küsida et “kas teil viipekas on”. Või et “oih siin ma pole pool aastat käinud, äkki siin ei ole viipekt, et ma küsin”. Kassajärjekorras ma mõtlen rohkem, et huvitav kus kaardil mul raha on, kus see neetud kliendikaart on jne. Ja kui ka pole viipekat, so what…maksan tavaliselt. Miks ma sellepärast LOLL olen? Vot ei saa aru klienditeenindajates, kelle jaoks mingi asi on iseenesest mõistetav, sest nende üksildases pugerikus toimivad asjad just nii ja igaüks kes seda ei tea on automaatselt LOLL. Klienditendaja võisk mõista, et asjaolud mis TALLE on igapäevased, mis käivad tema kauba või kauplemiskoha või makse kohta – ongi temale hästi selged, sest ta töötab seal iga päev. Klient kasutab aga päevas kümneid eri kohti. See nagu maxima müüad ilgelt vihased, et krdi lollid kliendid siis ei oska lugeda, et uske peal silt ju (mingi infoga, mis hetkel oluline). No jah see uks on igast infot täis ja no ilmselt vaatasin maha mitte ei otsind ukselt infot vms.
Aastaid tagasi töötasin juuksekummide ja ehete poes. Kaup oli leti taga, mitte katsuda nagu praegu igal pool on. Tuli klient, küsis midagi vene keeles (tahtis mingit juuksevidinst lähemalt näha). Mina vene keelt hästi ei osanud, panin käe seina peale ja purssisin vigases vene keeles, kas paremale, vasakule, ülevale, alla, et õige vidinani jõuda. Klient läks päris närvi, seletas kogu aeg midagi vene keeles, minu käsi oli kogu aeg vale juuksevidina peal. Ja siis järsku ütles aksendivabas eesti keeles:”kuidas sa siin töötada saad kui sa vene keelt ei räägi, ma ei osta siit ühtegi asja”.
Teine juhus meenus kui olin pangas teller. Üks klient tahtis krediitkaardi pealt raha välja võtta, aga tal polnud seal peal enam raha. See härra oli ka päris purjslik, noor neiu kõrval. Et mus mõttes ei saa, peab saama. Selgitasin siis, miks ei saa. Mees tõusis püsti ja röökis üle pangakontori:”pista perse see kaart endale” ja murdis kaardi pooleksjaviskas mulle leti taga ING jalutas minema.
Päris normaalseid inimesi leidub.
Teinekord peaks klient tõesti kaardimakseterminali manuaali paluma, rahulikult istet võtma ning manuaaliga tutvuma hakkama. Et las need ülejäänud kliendid passivad seal sabas onju, peaasi, et teenindajat mitte tülitada. Kui ajuvaba lihsalt 😀
Klienditeenindajad, kes keevad suvalistest asjadest üle nagu siin 1 näide, on ka kihvt teema tulevikuks.
Aga kunagi suvevaheajal töötasin Kristiine Walkingus, kus Maarika Tuus lendas kampaaniapakkumiste lehega sisse, tahtis sealt 35nr kingi saada, aga seda numbrit polnud ja sõimas mu täiesti läbi. Ma lihtsalt nutsin seal.
Pärast juhataja vaatas kampaanialehte ja seda jalatsit oligi alates numbrist 38.
Tänapäeval on siiski enamus kohtades viipemakse olemas ja ma näiteks tõesti ei uuri igat terminali eraldi 😀 siin pigem see mängus, et Sina, kui klienditeenindaja oled selle teemaga rohkem kursis ja võtadki seda iseenesest mõistetavana 🙂 Prismas näiteks oli ka terminalidel viipemakse märk peal, aga see ei töötanud neil väga pikka aega..
Ega ei vaata küll, 21.sajand ja kui meil on olemas viipemakse, ma eeldan, et saan seda ka kasutada. Kui firma on nii rott et ei lase seda paigaldada siis see ju teie ülemuste viga mitte klientide.
Wau… “Eelnevalt teete kindlaks”.. Teinekord ma siis poodi sisenedes esmalt käin kiirelt kassa juurest läbi ja veendun, et oleks ikka see viipemaksemärgike olemas. Eks jah, Sul teenindajana asi selge ja korrutada tüütu, aga inimene ei ole selle pärast “nii loll”, et ei tea mis kaarditerminali firma nimetus on. Miks ma peaks seda teadma, mis see minu asi on? Kui kliendiga suhtlemine nii õudne oli siis oleks ehk lahendanud probleemi silt “Meil puudub viipemakse”. Ise olen ka korduvalt teinud seda, et olen valmis juba viipama, sest ENAMIKES kohtades on see võimalus olemas ja ma tõesti ei vahi igakord nina vastu terminali, et kas seal see märk on nüüd või ei ole.
Ma olen ka klienditeenindaja olnud gümnaasiumi ajal ning jah, küsiti küll igasugu küsimusi ja mõtlesin ka oma peas et “kaua võib”, aga samas olles ise ka KLIENT olnud võiks katsuda aru saada, et inimesed keda Sa teenindad ei istu samamoodi 10 tundi päevas seal H&M-is, kus viibata ei saa ja ei ole asjaga kursis.
Ja, please attack away nüüd, aga klienditeenindajana on nendele “lollidele küsimustele” vastamine osa Su tööst. Sa oled seal ju selleks, et inimestele see kaup ära müüa/kätte anda/üles leida, neid aidata selle kogemuse juures. See on Su töö. Sa ei pea taluma ebaviisakust, aga ära ise ka siis ole ebaviisakas. Uhhh.
Head uut aastat 🙂
no olgem ausad, mõnikord lihtsalt ei suuuuuuda 😀 ja no vaevalt et ta ka karjub seal, et kle värdjas meil ple viipemakset 😀
nagu praegu ma fbis 38737737373 räägin, et mul suur jama, fb ja insta ei tunnista mu blogilinki ja siis saan sada kirja:
“mul küll laseb jagada!! ja jagab mallukas.ee lehte, mis EI KUULU mulle. seal võib minu sisu olla, aga see pole minu oma ja keegi lihtsalt korjab seal minu sisuga klikiraha.
“ma sain küll live jagada!” jah, sest see on fbis mitte BLOGILINK
“ma näen su lehte!” tore, sa ple pime 😀
aga no ma lihtsalt nii pissed off sellest teemast ka. 😀
Kuule, Helina, kõikidel, kus saab, polegi märget peal, et saab. Neil kõige tavalisema lihtsama välimusega, mis toidupoodides on, mu arust paljudel polegi. Vist äkki mu koduMaxima on ka selline, et märki pole, aga saab ilusti viipega maksta. Ehk siis – pane lihtsalt silt kassale, et viipemakse võimalus puudub ja ära torise :).