Eile hakkas Mari rääkima, et ta tahab ka endale pingviine. Mingi hetk tuli telekast see film, kus Jim Carriel oli hunnik pingviine, ma arvasin, et see tuli talle meelde ja noogutasin lihtsalt kaasa, et jah. Pingiivinid on toredad küll, aga neid ei ole meil ju kuskil hoida.
“On küll, neid saab kappi või kotti panna!” halas Mari edasi.
-“No teoorias saaks neid tõesti kapis või kotis hoiustada,” seletasin ma Marile, “aga neil on seal paha olla ja palju mõnusam on neil looduses või häda pärast loomaaias elada.”
“Aga kus teised siis oma pingviine hoiavad? Kus sinu pingviinid on?” nõudis Mari vastuseid.
Ma üritasin parasjagu olematu veesurvega nõusid pesta ja ütlesin Marile üsna rahutult, et rahunegu ta nüüd maha, mul pole pingviine ja ma ei tea üldse kedagi, kellel oleks, seega võime selle jutu kenasti jätta.
“Emme sul ON pingviinid!” raius Mari solvunult edasi, aga taandus kuskile terrassile Martaga mängima, seega sai see vestlus selleks hetkeks lõpetatud.
Mõne aja pärast hakkasime randa sättima, kui Mari jälle oma jutuga pihta hakkas, et tal on ka pingviine vaja. Selliseid, kus naba paistab. Ma mõtlesin, et see laps on vahepeal meie kivipõranda peale pea peale kukkunud, sest ei ole mina ihusilmaga näinud, et ühelgi pingviinil naba paistaks, seega noogutasin lihtsalt, et jajah, nabaga pingviinid oleks toredad küll ja mis siis ikka. Las inimene unistab ?
Olime mõnda aega rannas olnud, kui Mari äkki röögatab: “Näeeee, ma tahan selliseid roosasid pingviine, kus naba paistab!” ja jätab näpuga väiksele tüdrukule, kes kandis roosasid bikiine. Tõesti, tal nabagi paistis ja puha.
Ei soovi siin dissida teiste lapsevanemate vaba voli osta oma lastele mida iganes, aga mina isiklikult kaevaks enne kasvõi maa alt välja ühe roosa, nabaga pingviini, kui riietaks oma last rannas satsilistesse bikiinidesse, nagu mul oleks lähipäevil plaan ta mõnele molesterile maha ärida. Nagu tõesti sorri, aga ma ei saa aru, mis valu mul oleks oma väike laps riietada asjadesse, mis on minu silmis suht konkreetselt täiskasvanutele mõeldud. Sama hea, et ma ostaksin talle võrksukad ja sukksaapad, sest inimene ju tahab… Võeh, lapsed bikiinides…
Muidugi ma olen teada tuntud ka selles, et ma üldiselt kipun lastele ostma, mida nad soovivad, aga siinkohal pean lõpuks ma oma sõna maksma panema ja ei mingeid bikiine mu tütarde seljas, enne kui nad mai tea… noored naised ei ole. Lihtsalt minu enda jaoks nii vastuvõetamatu, kuigi kui ma neid bikiinides lapsi rannas näen, ei ole mul mingit emotsiooni, et ala rõve oleks või miskit. Lihtsalt ma ise ei soovi neid oma tütardele lähiaastatel osta. Seda enam, et trikood ja UV riided kaitsevad paremini ka päikese eest ja ei ole tarvis neil ära põleda kah.
Seega sorri, tüdrukud, bikiinid, võrksukad ja sukksaapad võivad meie majas uuesti jutuks tulla umbes 10 aasta pärast, nii kaua leppige sellega, et naba on peidus ?♀️ Alles see Mari oli enda uue trikoo üle nii rõõmus (emmystore’ist tellisime enne reisi) ja nüüd on preilil vaja naba näidata? No thanks!
Kommentaarid puuduvad