0
KURB ON OLLA

lost in verooonaaaa

18. veebruar 2020

Täitsa lõpp, ma tulin Tenerifelt nii ära, et ma olin täis uut hingamist ja värsket pealehakkamist ja kuskil selle miljoni lennutunni sees usasse, jetlagi ja unetusega kadus viie nädala meelerahu kus see ja teine ja asendus sellega, et ma olen kogu aeg kohutavalt väsinud, mu pea käib hooti meeletult ringi (kas tõesti ikka veel lennuki ja selle sisekõrva värgiga seonduv?) ja mu hingerahu on asendunud tavalise: “issand, mul on nii kiire!” olekuga. Kuigi tegelikult ei ole tempos msikit muutunud, lihtsalt kodus on imelikult rahutu. Umbes nagu alati.

Kogu aeg on vist kuskile minna, isegi kui ei PEA, siis võimalus on ja see tekitab sellise rahutuse hinges, et oota äkki ma ikka pean? Ah, ma ei oska isegi seletada, aga mu sees on ainult tunne, et püha jeerum, Tenerifele vaja tagasi minna ja asap. Ma juba vaatan siin kortereid ja mitte isegi uueks aastaks, vaid selle aasta lõpuks. Lihtsalt selle pärast, et ma saaksin endale öelda, et pole hullu, juba sel aastal lähme tagasi.

Ma ei tea, kes see loll ütles, et probleemide eest põgeneda ei saa, aga mulle küll meeldis. Mitte, et mul siin oluliselt probleeme oleks, aga kuidagi nii stressivaba oli seal. Iga päev trippisime lastega ringi, tegime niiii palju koos, liikusime hästi palju õues, kokkasin, blogisin, elasin. Olin nagu parem ema ja parem naine ja üldse tsillim inimene. Siin on see väsimus, hall olek, kõik on nii pinges ja ärritunud. Lapsed peaksid nagu lasteaeda minema, aga nad ei taha ja ma ei viitsi suruda, seega istume toas ja mõtleme mingisuguseid tegevusi, aga midagi välja suurt mõelda ei oska, sest noh. Pearinglus ja uni ja …

Sorri, mingit toredat motivatsioonipuhangut siit täna ei saa, haha. Tahtsin lihtsalt südamelt “ära vinguda”. Ega ma tean, et miskit halvasti tegelikult ei ole ja ma lihtsalt PEAN siia Eesti ellu tagasi imbuma, aga ma ei saa aru, kuidas see nii paganama raske on?

Ma lihtsalt tunnen, et ma olen siin kuidagi sitem ja vähem produktiivne ja lambisem inimene, kui ma Tenerifel olin. Kas see on üldse loogiline jutt või? Aga miskit pole teha, et ma nii tunnen. Loodan, et see läheb varsti üle, sest sellise enesetundega ma küll uue Tenerifeni vastu ei pea. Kuigi seal on ka omad miinused ja tõesti ma ausalt igatsesin oma kodu, siis tagasi tulles vaatasin ma ringi ja sellien tunne oli, et jumal küll. Miks siin nii palju ASJU on. Need kuidagi rõhuvad mind. Kuigi ma alles andsin neid nii palju ära, siis kohe, kui see sünnatrall läbi on, teen uue ja karmima harvenduse. Jälle üks asi, mida ma Tenerifel õppisin: ma ei vaja neist pooltki. Ei. Ma ei vaja neist 1/4 isegi mitte. Mul on kõiki asju umbes viit eri sugust ja mul pole õrna aimugi, kus mul üldse midagi on. Ehk siis ma arvan, et mul pole ja ostan uue, siis leian eelmise ja… Plääääh. Mõttetu. Mõttetu raha ja ruumi raiskamine, ei tahaaaa.

Midagi pole teha. Süda jäi mujale maha ja nüüd ma olen natukene nukker. Aga nagu öeldud, küll läheb üle. Kuidas saakski mitte minna, kui mu kodus elavad sellised väiksed kollased keeksirullid…Kardo on ka armas, aga kahjuks tal polnud tüdrukutega matchivat kleiti ja seetõttu tema pildile ei saanud.


Blaah. Jajah, ma näen ise ka oma esimese maailma mure kõrvalt väga tühise ja lambina, et niuu, sain ainult viis nädalat soojal maal olla, haha. Sorri, ei tahtnud tropina kõlada. Luban, et olen homme tublim ja kui ma ennast vähegi suudan kokku võtta, siis proovin tagasi saada ka sellele blogimiselainele, mis mul Tenekal oli. I miss that! Ja Tenekat. Ja seda, kes ma Tenekal olin.

#deepshit

Kas teil ka mingi asi, mis praegu veits ära kassib? Mis pole nagu mingi MEGA suur asi, aga no krt … tõmbab motti maha ja suunurki veits allapoole?

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar