Tegin lausa kaks testi, ühe eile õhtul ja teise täna hommikul, aga mõlemad olid üsna konkreetselt negatiivsed. Jumal tänatud, nii mitmel põhjusel. Esiteks, kas te kujutaksite ette kõiki neid, kes juba nagunii arvavad, et ma olen mõttetu, paks, loll, kole, näen vana välja ja mida kõike veel, mida need inimesed siis veel minu kohta rääkima hakkaksid, kui ma peale oma abikaasa vasektoomiat rasedaks jääksin. Ütleme nii, et hella käsitlemist sealt oodata ei oleks.
Muidugi ega kellegi rääkimise või rääkimata jätmise tõttu last saama või mitte saama ei hakkaks, aga ma ausalt ütlen, et mul oli selline kivi südamelt, kui ma negatiivseid teste nägin. Kuigi sama kindlalt teadsin ma ka seda, et kui ma rase oleksin, siis mis muud, kui saaksin neljanda lapse, aga see tunduks mulle pehmelt öeldes kohutav, niiiiii paljudel põhjustel.
Näiteks see, et ma alles pääsen sellest titendusest (kuigi mu beebi niii armas!) ja ma alles saan tasakesti oma keha endale tagasi. Ja meile koju ei mahuks rohkem lapsi! Ja Kardo ei suuda ka enam kodus passida, tahab ka tööl käia ja suur poiss olla. Ja no üldiselt tahaks ka seda, et iga perereis ja spatripp ei maksaks kogu perele neeruhinda (mida ta juba viie liikmegagi teeb ?).
Ma ei taha isegi süveneda sellesse, kui teise maailma(vaate) avas mulle see, kui Instagram hakkas mulle aina neid haigeid lapsi ja täiskasvanuid näitama. See on mind ja mu tegusid peale seda nii kohutavalt mõjutanud. Minu meelest paremuse poole?
Ma oskan rohkem hinnata seda, mis mul on. Kerge on öelda, et oh, ma olen tänulik, aga tegelikult ei olnud mul iial olnud niiöelda akent teiste inimeste tagatubadesse, kes peavad oma argielus maadlema millegi nii hirmsaga, nagu enda lapse/lähedase tervise ja elu eest võitlemine. Ma olin mõelnud, et ma olen tänulik materiaalsete asjade ja võimaluste üle, aga tervise eest tänulik olla tundub rohkem selline penskarite rida, millele ma palju mõelnud ei ole. Nüüd mõtlen. Ma tellisin tervele perele Synlabist tervisetesti paketid, et olla kindel, et meil kellelgi ühegi aine puudust ei ole. Endale panen teisipäeval aja emakakaelavähi sõeluuringusse (sest 1990. sündinuid kutsutakse nüüd juba), samuti ootan vastust mammograafilt, et millal ma saan aja rinnauuringusse. Veel võiks kõikide sünnimärgid ka jälle üle lasta vaadata, lapsed hambaarstile tassida ja siis oleks mul natukeseks ajaks süda rahul nende lastega, kes mul olemas on.
See olekski muuseas olnud minu suurim hirm, et kui mul on kolm tervet last, siis on see juba palju-palju rohkem, kui paljudele teistele vanematele antud on ja neli tunduks juba nagu mingisugune lotoga miljoni võitmine, et ma ei julgeks sellega elusees riskida. Muuseas, enamik nendest peredest, keda ma Instas nägin, kelle lastega pahad lood olid, neil oli 4+ last. Mitte, et ma väidaks, et üle kolme lapse = keegi on haige, aga paratamatult on see ju ikka mingisugune loogika. Et mida rohkem lapsi, seda suurem võimalus on, et kellegagi midagi juhtub ja ma niigi tunnen surmahirmu, sest isegi kolm tundub juba päris hirmutav arv lapsi, kellega midagi juhtuda võiks. Neljas? Ma juba põhimõtteliselt oleksin raudpoltkindel, et siis saaksin ma kohemaid teada ka, et kellelgi on midagi viga. Jaa, ma tean, et see on mingi enda loll mõtlemine, aga ma ei saa midagi teha, et mul on mingi kohutav ja pidev hirm sees. Kolme üle muretseda on nii raske. Nelja üle oleks juba tappev.
Ma ei taha siin maru morbiidne olla ega midagi, lihtsalt räägin, et see hirm on mul ikka ko-hu-tav sees. Seda enam, et täna lugesin ma Milo surmast ?
Peale hirmu tuli midagi veel. See tunne, et tahaks neid inimesi kuidagi aidata. Instas nende elu kõrvalt piilumine ei too ei mulle ega neile mingit kasu, aga kuidas ma saaks neile kasulik olla? Mu sõbrannad olid nii toredad, et tegid minu kingi asemel annetuse Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule. Nii hea mõte neil, täpselt see, mis mind rõõmustas. Kohe kahju, et ma ise selle peale ei tulnud, aga järelikult teavad nad mind piisavalt hästi.
Kui nad kirjutasid ja küsisid, kas võivad seda pilti jagada, siis tuli mul mõte, et ma siiski ju saan midagi omalt poolt pakkuda, ehk siis ma ütlesin, et kõik liiduga seotud vanemad võivad mulle kirjutada ja minu juurde tasuta pildistama tulla. See on vähim, mida ma teha oskan või saan, aga ma näen isegi, kuidas ma armastan pilte enda lastest ja meist üheskoos. Need on väiksed hetked, väiksed mälestused meie koos veedetud ajast ja nende kasvamisest ja nende krutsekeid täis nägudest, mis on minu jaoks hindamatu väärtusega. Loodan, et saan mõnele perele raskel ajal ka samasugust rõõmu pakkuda.
suvaline päev 18. veebruaril, kui nad said ühesugused kollased kleidikesed ja mängisid koos nii toredasti ja kaklesid nii vähe ❤️ Minu kuuene, kolmene ja ühene!
Mis veel. Ma rääkisin, et tahan kevadel munarakudoonoriks minna, nüüd rääkisime Kardoga, et lähme anname ka verd, et luuüdidoonorid olla. Ma küll natukene pelgan, et see võib valus olla, aga kui see aitab kellegi pere, siis ma võin selle väikse valu üle elada küll ja isegi ei kobise üldse.
Ütlen ausalt, et ei oskagi öelda, et kas tunnen lihtsalt tahet kõiki aidata, sest näen maailma teistmoodi ja tunnen aukartust ja hirmu elu hapruse ees, või üritan elu eest enda karmapunkte parandada, et äkki see aitaks mind selle eelnevalt mainitud hirmu vastu. Et äkki meiega ei juhtu, kui ma olen nii hea inimene, kui ma vähegi saan ja aitan neid, kellel abi vaja. Ah, ma ei tea. On kumb on, aga põhiline on ikka see, et ma teen, arvan ma?
Muuseas, luuüdidoonoriks ei ole üldse keeruline ennast kirja panna ja alguses peadki ainult verd andma. Alles siis, kui selgub, et sa oleksid kellelegi sobiv kandidaat, pead sa üdi andmise protseduurile minema. Seda võib ka muuseas mitte juhtuda, sest kellegagi sobivalt matchida on väga keeruline, mistõttu ongi raske haigetel doonoreid leida. Aga mida rohkem doonoreid, seda suurem võimalus oleks hädasolijal (või tema lapsel!) abi saada. Seega, kellele see mõte vastukarva ei ole ja aidata tahaks, kuid ei tea kuidas, siis ma soovitan luuüdidoonorluse kohta uurida SIIT. Lisaks võite saata info jaoks või aja kirja panemiseks emaili: luuydi@kliinikum.ee. Ma ise ka kirjutasin alles neile, eks ma jooksvalt saan täpsemalt infot anda, kuidas see protseduur käib.
Mis veel. Ma regasin ennast Järve MyFitnessisse ära, sest ma pean ükskord elus saama endale harjumuse päriselt ennast liigutada. Mul on selline keha, et kui ma vähegi miskit teen, võtan üsna kergesti alla, aga samamoodi, kui ma midagi ei tee, siis võtan mega kiiresti juurde. Ma olen praegu mingi üliväikse ajaga VIIS kilo juurde võtnud. Olin just enne sünnat meigis ja vaatasin, et hmm, ma kuidagi maru ümar näost. Riided jne ei tundu väiksed, aga ronisin siis üle saja aasta kaalule ja olin 64 asemel juba peaaegu 68. Sügisel olin alles 61. Ühest küljest nii pseudokas, aga teisest küljest miks mitte ennast natukene liigutada ja rohkem vormis olla, see on ju ka tervise alustalaks, eks. Muidu sõidan igale poole autoga ja ei saa üldse normaalselt ennast liikuma. Ma nüüd hirmuga ootan kuuendat märtsi, et siis hakata 2-3x nädalas trennis käima. Hoidke pöidlaid, et ma leiaks mingi hea trenni, mis mulle meeldiks ?.
Et vot sellised asjad siis. Et proovin olla teiste vastu parem inimene ja kuidagi päriselt muuta maailma. Ja proovin ka enda maailma suhtes olla tähelepanelikum ja armastavam. Isegi kui minu kohta öeldakse, et teen neid asju, et nn parem inimene tunduda, võib-olla üritangi, aga ausalt, mitte teistele inimestele, vaid… karmale. Sest mingisugused teod ei tee mind teistest paremaks, sest me kõik saame ju neid asju teha, lihtsalt mõnikord ise ei mõtle nende asjade peale, enne kui keegi teine soovitab või tähelepanu juhib. Seega küsin teie käest: mismoodi olete teie head inimesed? Olgu siis enda vastu, pere vastu, ühiskonnale? Käite verd andmas? Annate lastele mingit eriti hästi peale minevat tervisliku toitu? Suutsite kodus mingi kasuliku harjumuse sisse juurutada? Olete kuskil vabatahlik? Andke teada, ehk annate mõnele teisele ka hea idee, kuidas nemadki saavad midagi hingele teha!
86 kommentaari
Meie pere on Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu liige, sinna läheb ka meie annetus. Kahjuks on mu üks lastest pidanud vähiga võitlema aga tulime sellest välja ? Lisaks olen ma ka geenidoonor tänu sellele.
Mina käisin õppisin ka erivajadustega laste tugiisikuks, seega aitan siin ühiskonnas nõrgemaid ?
Nii tore, et terveks saite!!
Kui õele doonoriks olin, ütles arst, et kui mul oleks väikegi tätoveering olnud, ei sobiks ma ei tüvirakkude ega üdidoonoriks. Ehk on nõuded muutunud.
Aga sa oma mõtetega meeldid mulle väga 😀
Mina olin munarakudoonor. KOLM AASTAT!
Nüüd maksab valusalt kätte.
Doonorluse pahupoolest ei räägi keegi. Vaid kiidetakse takka jajaa see ei tee midagi. Pidev süstimine mõjutab väga palju emakat.
Mõistagi kui lapsi enam ei soovi siis vahet ei ole kui emakas lõpuks eemaldatakse.
Kui naine kes lapsi soovib siis kindlasti mitte seda teed ette võtta..
Ma muidugi nii palju ei mõelnudki seda teha, 1x ikka. Kuigi jah, lapsi ka ei taha enam.
Mõtlesin sama, et ühe korra.
Aga arst koguaeg helistas ning kutsus uuesti ja uuesti. Olin noor ka selajal..
Uskusin arsti, et midagi see doneerimine ei tee. 🙁
no nett infot täis, et see midagi ei tee, peab ikka väga naiivne olema 🙁
Tere Mariann,
Enda sünnipäev,a puhul otsustasin toetada Peaasjad MTÜd. Kes hoolib enda või lähedaste vaimsest tervisest, teeb enda südametunnistuse järgi neile annetuse ❤
Olge terved ja hoitud!
väga huvitav idee!
Ma olen iseloomult selline inimene, kes kipub alati kõik enda asjad ära andma kellel on vaja. Söögi, joogi… ilmselt isegi riided annaks seljast ära, peamine, et teisel hea.
Ma olen pesaleidja MTÜs vabatahtlik ning hoiukodu.
Mul on kaks last, kellest üks on esimese tüübi diabeetik. Kui diagnoos tuli, varises minu maailm kokku. Tundus kõige hullem asi üldse. 24/7 valve, jalgimine, mure… väga palju närve on kulunud… Nüüd, eilse seisuga sai mu armas, kange ja väga tubli tütreke 5. <3
Minu moto: tunne rõõmu väikestest asjadest.
Diabeet võib alguses jah tunduda nii hull, aga nagu ma aru saanud olen, siis tegelikult ravimitega hallatav ja võimaldab ikka kenasti elada 🙂
Annetusi teen oma võimaluste piires, mitte ainult lastele ja teiste inimeste heaks, vaid suur osa läheb ka loomadele (loomakaitse, MTÜd jne.) Veredoonor olen ka olnud, hetkel ei kuulu doonoriks olemise kriteeriumi alla, aga varsti saab jälle verd loovutada :). Seda elundidoonori reklaami olen näinud küll ja pani mõtlema, et võiks ju olla, miks mitte. Mu vend said hiljuti uue maksa ja on väga tänulik, et ta elu sai natuke pikendatud.
Üldiselt ei arva endast, et oleksin kuidagi parem teistest. Tahaksin olla kidlasti parem enda ja pere jaoks ja püüan olla heatahtlik kõigi vastu.
Aga see juba on rohkem, kui paljud siin ilmas on 🙂
Aa ja veel. Elundi doonor olen. Verd loovutan nii sageli kui saab. Luuüdi ja munaraku doonoriks olen mõelnud minna. Esimene veits hirmutab. Teine on oma tervise proovile panek.
Lisaks olen lastefondi püsiannetaja ja enda/ladte riided lähevad suuremas osas heategevusse. Tahaks kuidagi rohkem anda või teha.
Ja olen iga jumala hetk tänulik, et mul on terved lapsed.
Sa tõesti ilus inimene 🙂
Postitus on veidike ajendatud Milost? Ma hommikul nägin postitust neilt ja ausalt, valasin väga mitu pisarat…
Postituses lausa MAINITUD Milot…
Mina annetan iga kuu natuke loomade varjupaikadele. Inimestele ei tõuse mu käsi annetama. Mul tõepoolest on ükskòik haigetest lastest, aga loomade väärkohtlemise peale on kohe silmad märjad. Vb on loodus mind sedasi seadnud, sest lapsi ma ise ei saa.
Ehk tõesti asi selles, et sul endal lapsi pole. Ma ei mäleta, et ma enne laste saamist ka teiste laste üle nutnud oleksin.
Mul pole ka lapsi, aga nad alati mu nõrk koht olnud. Ma ei taha, et see veelgi süveneb, kui ma ise emaks saan. ?
Mina olen leidnud enda jaoks BodyPumpi trenni, kus nüüd juba üle 4 aasta pea iganädalaselt käinud ja mida ma kogu südamega naudin. Iga 2 kuu tagant tuleb uus kava ka ehk ei jõua ära tüdineda ja keha läheb nii ilusasti toonusesse ja näed, kuidas jõuad aina rohkem raskuseid kangile panna. Kusjuures kui ma esimest korda seal käisin, siis mulle üldsee ei meeldinud, aga andsin uued võimalused ja nüüd ei kujuta enam elu ilma selleta ette.
ma 1x kunagi käisin ja see oli niiii hull. et ma ei suudaks elusees enam seda teha 😀
Veel on võimalik olla afereesidoonor, aga naistel on keerulisem osutuda sobivaks.
Selleks võib soovi avaldada verekeskuses – seal võetakse analüüs, vastuse sobivuse kohta saab mõne nädalaga.
Ma ise kahjuks ei sobi, aga julgustan kõiki teisi sellele variandile mõtlema.
https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=2947045112019826&substory_index=0&id=101634289894270
See haakub sinugi sünnipäevakingiga ja on lihtsam kui vere andmine, aga mõnele inimesele annab see enesekindlust võidelda millegagi, mida ma eal ei taha lähedalt näha. Juuksed kasvavad tagasi ja kui neid piisavalt on, siis miks mitte jagada ja seda saab teha vahelduseks ka imetav ema või rase. Seda postitus võib vabalt ka jagada või pikajuukselisi sõpru alla märkida, ehk paljud ei tulegi selle peale, et juuksed võivad kellegi maalima killu rõõmu tuua.
Mul nt ei kasvagi juuksed üle õla, aga mõnel kasvavad jaa täiega!
Mina olen annetanud oma juuksed selle lehe kaudu https://sinujuuksed.ee/juuste-annetamine/ Mul kasvavad juuksed ikka tohutu kiirusega ja kui pats on jälle liiga pikk, siis lähen ja lasen selle ära lõigata ning pats rändab paruka tegemisse. Esimene kord, kui oma pika patsi maha lõikasin, siis tegin seda raha eest ehk müüsin oma patsi ära. Aga ma olin siis noor ja ei teadnud midagi sellest, et see pats on võimalik ka ära annetada. Siiamaani tunnen end veidi kehvasti, et kunagi oma juuste eest raha vastu võtsin…
Ah, minu meelest on pigem niii äge, et sa nii palju kordi annetanud oled!
Mu lemmik trennid myfitnessis Tartus NAINE ja zumba ja nüüd nägin, et selline asi nagu fitbox olemas. Täiega tahaks proovida, aga 20 nädalat rasedana ei maksa vist uusi trenne ette võtta ? Muide hakkasin tublisti käima septembris trennis(umbes 2-3x nädalas) ja kuigi novembris juba rase, siis päris tugevaks on mind teinud ja võhma korralikult ja ei karda trenni minna, sest tean, et jõuan ja isegi naudin.
Ma käisin kunagi vabatahtlikuna noorte keskuses/turvakodus. Oli täitsa tore, aga kooli kõrvalt tihti ei jõudnud. Tunde järgi teen annetusi, hooandjas annan hoogu mõnele toredale projektile. Vere doonoriks käisin umbes 5 korda, aga endal tekkis aneemia, ning enam ei käinud. Elundidoonoriks linnuke tehtud. Töötan õena, ehk iga tööpäev elude päästmisega tegeledes on karma piisavalt hea mu vastu.
Elundidoonorluse kohta ütlen seda ka, et kindlasti räägi see oma lähedastega ka läbi. Just kõige lähedastemaga. Sest kui peaks juhtumagi see, et sinu sisemine osa sobiks sinu surma puhul (tegemist peab üldjuhul olema ajusurmaga siis), siis küsitakse ikkagi lähedaste käest, kas tohib kasutada ja võib juhtuda see, et keegi ütleb “Ei”, siis nii see ka jääb. Lähedase surm on väga suur šokk ja kui sellest teavitatakse, siis kohe ka küsitakse, hea oleks kui su ümber inimesed teaks su isiklikku valikut.
Sirje, elundidoonoriks saab end Eesti riigi infoportaalis lausa registreerida (ka tegin selle mõni aeg tagasi ära) ja see – digiallkirjastud soov peaks vast ikka rohkem lugema kui leinava lähedase esmaemotsioonil põhineb vastuseis 🙂
Mul samuti kolm last nüüd, 9 ja 6 aastane ja 6 kuune, tunnen ka pidevalt õudu kui nendega või minuga peaks midagi juhtuma ? Katsun olla parim ema ja teha kõik endast oleneva, et mina ja lapsed oleksime terved ja õnnelikud. Seda luuüdi doonori värki kavatsen ka uurida, sest munarakudoonoriks ma minna ei saa, ei saaks elada selle teadmisega, et veel mõni mu laps kuskil elab ??♀️, väga tänuväärt asi, aga no pole mulle kahjuks. Muidu olen doonor ka, aga veel ei saa, kuna beebi alles 6-kuune ?, kui aeg seal maal kavatsen verd ikka edasi loovutada.
Tunnen ka ammu juba, et tahan olla võimalikult hea inimene, et mu lapsed saaksid mu üle uhked olla ja karma kimbutama ei tuleks ?
Väga tore postitus oli sul igatahes ja tunnen täiega sama, I feel you ???
Kuna alakaalus siis doonor pole olnud. Aga tegin elf ja lastefond püsiannetuse. Muud ei tee. Vahel korjan maast teiste prügi ja viin prügikasti ära.
Ps kas ikka on kõik lapsed terved? Sesmõttes et Mari ju diagnoosiga, kas siis võetakse munarakudoonoriks? Või see ei ole oluline neile? Kord ka mõtlesin, aga samamoodi laps kerge diagnoosiga.
Mari ei ole diagnoosiga, vaid tal oli kõne hilistumine, mille jaoks vajaliku teraapia saamiseks määrati puue, mis sel veebruaril lõppes. Niiet ta nüüd enam ei ole ametlikult puudega 😀
Selline sildistamine??♀️jube lihtsalt..diagnoosiga?. No harige ennast, inimesed, enne kui midagi säärast suust välja ajate.
Üks inimene ütleb ühe sõna, mida sina mõistad ilmselt teisiti kui tema, ja kohe on mitmuses pöördumine inimeste poole?
Mul on ka diagnoos, muide, ei tunne seda kuidagi sildistamisena.
Minu kontolt läheb iga kuu 5 euri SOS lastekülale. Võib ju mõelda küll, et 5 euri, mis selle eest ikka saab (ma ei pane tähelegi, kui see mu kontolt maha läheb), siis tegelt kui peale minu veel 9 inimest sama teeb, saab kokku juba 600 eurot aastas. Meie jaoks märkamatu summa, aga neile päris hea kopikas.
Mu ema on minult paar korda küsinud, et mida mina pean kõige olulisemaks asjaks, mida ta mulle õpetas.
Ma pean tunnistama, et ühte konkreetset asja ei olegi. A la õpetas õmblema või hästi süüa tegema. Ei mäleta küll. Aga kindlalt võin ma väita, et ta kasvatas meist head inimesed. Ma tõsimeeli usun, et headus tuleb kodust. Olgu sa nii rumal või vaene kui tahes, hea inimene saab olla igaüks. Ja selle all ma pean silmas lugupidamist teiste vastu, heatahtlikkust, empaatiavõimet ja armastust.
Ma ei kujuta ette, et mina või mu õde läheks ja kiusaks lõbupärast kedagi või mõnitaks ja solvaks. Või vihkaks ja valetaks.. Või vinguks kõigi ja kõige kallal. Pole ka iial end kuskil netikommentaariumis või foorumis välja elanud. Ma millegipärast mäletan väga selgelt oma lapsepõlves seika, kus käisime lasteaias (olin ehk 5?) ekskursioonil ja kaasa olid tulnud ja puudega lapsed erikoolist. Ja miskipärast minu lasteaia sõbranna hakkas ühe haige tüdruku üle naerma ja mina läksin selle naljaga kaasa. Ma tol ajal ei saanud muidugi aru, et tegu on haige lapsega.. Igatahes, minu ema oli tol ajal kasvataja, ja ta nägi seda ja ma sain sellise loengu ja pahameele, mida ma mäletan siiani. Ma olen 28. Mul oli häbi ja ma nutsin kodus mitu õhtut ja ausaltöeldes tunnen end siiani halvasti.
Tänaseks olen ma ise ema ja loodan kasvatada oma lapse samamoodi ühiskonnast hoolima ja teisi märkama.
Su ema on nii head tööd teinud ❤️❤️
Käin verd andmas kuna mul 0 negatiivne siis suht nõutud (vist). Annetan loomade varjupaika süüa ,mänguasju jne. Tartu laste turvakodule riideid ja kui kannatab siis saadan raha.
Lapsel alati 1x päevas juurikad ja salatit kõrvale, iseasi kas ta ka sööb seda. Uurin kindlasti seda luuüdi doonori asja aitäh mallu selle info eest.
Ja sulle aitäh, et oma veregrupiga verd andmas käid! ❤️
Tere!
Olen alati olnud selline kes teisi aitab ja alati pannud tähele inimesi kes on haiged vajavad abi olgu see vanur või laps.
Aga sellest hoolimata sündis mu 5 aastat tagasi perre teine laps (esimene terve) kes on nii öelda eriline. Põeb väga haruldast geenihaigust mida eestis ühelgi lapsed ei ole ja euroopas on lapsi ka loetud arv.
Nüüdseks tean , et ole sa kui hea tahes ja tee nii palju head kui sa tahad , siis asjad juhtuvad su elus ikka nii nagu elu seda ise ette näeb.
NB peres ega suguvõsas ühtegi haigust ei ole , geeniuuring oli meil täiesti puhas ja nagu arst üles , siis kukkus see meile sülle lihtsalt taevast.
Ju elu arvas , et just meie pere suudab sellist erilist last kõige rohkem armastada ja selles oli tal ka õigus ❤️ (ei tähenda see kindlasti seda , et ma oma esimest last vähem armastaks?).
Ja annetan alati kui rahaline võimalus lastefondile ?
Jah, muidugi ma ei arva, et kütad head teha ja siis oled nn vabastatud igast taakadest, see rohkem selline lisaboonus, mis ma tunnen, et noh, vähemalt pole mingi eriti emm inimene, et ehk aitab kaasa 😀 Loodan, et sul lapsega väga raske pole ja soovin teile jõudu ja jaksu!
Valgeid vereliblesid saab ka annetada, seda aga vaid mehed. Saab teha igas doonorikeskuses. Selleks peab varuma hea 1-2h.
Kommentaar ei tule küll heast inimesest olemisest, küll aga on asi mida ma enam iseenesest mõistetavalt ei võta. Väga hästi sobib see tänasesse päeva. Vabadus.
Mind on terve elu huvitanud lood, kuidas oli elu vanasti. Kuidas elasid meie esivanemad ning kuidas toimus küüditamine ning kuidas inimesed selle üleelasid. Olen lugenud mitmeid raamatuid selle repressiooni kohta. Eile lõpetasin raamatu “Tõrjutud mälestused” ning minu mõttemaailm muutus. Kui ma varem mõtlesin, et oh tore ju, et meil oma Vabariik on jne, siis nüüd teades missugust terrorit (nii psühholoogilist kui ka füüsilist) meie esivanemad üleelasid, siis see oli ÕUDNE. Raamatut lugedes panin selle vahel käest ning ei suutnud uskuda, mis inimene teeks teisele nii. Nagu ka autor kirjutab, et seda raamatut/filmi tehes nuttis ta mõnikord lahinal.. Pani käest ja tegi seda jupphaaval edasi.
Minu suguvõsal on vedanud (nii ema- kui isa poolt), neid Siberi ei saadetud. Kuid raamatut lugedes tekkis mul tunne, et nii lihtsalt ei saanud see minna…Midagi toimus ikkagi… Viidi meie talust ikka loomi ära ning sakslased istusid söögilauas.. Vanavanisa osales Vabadussõjas (1000 meest läks siit kandist, 8 tuli tagasi – tema nende hulgas). Kuid need, kes olid selles sõjas osalenud olid kindla peale Siberisse minejate nimekirjas. Kuidas tema pääses? Raamatut lugedes ei oleks olnud see kuidagi võimalik.
See raamat ei ole niivõrd sellest, mis Siberis toimus vaid sellest, mis eelnes sellele. Terror meie rahva suhtes.
Jaa, ma olen ka mõelnud selle peale, et kui lihtne on inimesi tegelikult alluma sundida. Kunagi mõtlesin, et kui see holokaust oli, et nahui inimesed lihtsalt ei öelnud, et kle me ei reeda teile mingeid juute ja istuge rahulikult omaette oma rassistliku ilaga, aga tegelikult oli ju lihtne – kui ei lähe kaasa, siis kannatavad sinu lähedased. Ja eks oma pere on ikka esmajärjekorras, seega oligi lihtne sellel õudusel juhtuda 🙁
Olen aastast 2007 elundidoonorina kirjas. Vahel harva käin midagi heategevuslikku tegemas(endal pole aega otsida ja jälgida võimalusi, käin siis, kui kutsutakse). Olen kunagi verd ka andmas käinud aga jube halb enesetunne on mul alati juba pärast tavalise proovi andmist, mistõttu tegin seda harva. Lisaks olen al 2012 suurema osa ajast rase v imetanud. Kui see episood läbi saab, proovin ilmselt uuesti, sest kuidagi tuleb ju heas nimekirjas olla. Kardan ka hirmsasti oma lähedaste-laste pärast. Proovin teadlikult nendele hirmsatele haigustele ja õnnetustele mitte mõelda aga samas teadvustan, maailmas on ikka väga halbu inimesi ja rõvedaid haiguseid 🙁
Kahjuks küll :((
Uudis Milost pani mind tarduma! Aga need põrgupiinad ei olnud enam elu. Nüüd vaatab üks väike ingel enda pere pilvepiirilt valu ja murevabalt…
Sama, ma hommikul lugesin ja lihtsalt pisarad voolasid 🙁
Kommenteerin hoopis trenni teemal. Oled väga tubli, et see mõte on ja kui tõesti keha reageerib kohe trennile nii, siis miks mitte seda ära kasutada enne suve ? Järve myfitis avatakse mingi poksi saal ka ja poksimine jms on mega vabastav ja ülilahe treening. Elan järvelt suht kaugel aga tahaks proovida just seda saali ja kui on väga cool siis lausa leida kasvõi kord nädalas see aeg ja sinna sõita trenni. Nii et kui oled huvitatud siis proovime koos ?
ma ei usu, et ma poksida oskaksin 😀
Keegi ei oska alguses! Aga proovimist on see väärt. Kui hakkab meeldima, hakkad ka järjest rohkem oskama.
Mul on makaronikäed 😀 Lisaks see võib muidugi ainult eelarvamus ka olla, aga see ei tundu nagu päris trenn ??
Tee üks trenn kaasa ja siis korda viimast lauset. Kui jaksad :D:D:D
See on selline trenn, et hoia ja keela! ? see on väga hea kardio ja on etem trenn kui mõni teine, sest paneb väga paljud lihasgrupid töösse. Ja kõik on kuskilt alustanud ? alguses tulebki rahulikult võtta ja ei pea täie jõuga lööma, tuleb jälgida tehnikat ja siis hakkab ka löögile tugevus tulema.
ma ei tea kas julgen proovidagi 😀
Ma käisin verd andmas, aga nüüd pole enam ammu käinud, sest just sündis teine laps, nii et pikalt olnud rase või imestanud. Kui nüüd imetatamise ükskord lõpetan, lähen uuesti.
Küll aga käib mu abikaasa iga 2 kuu tagant, tal varsti juba 50 korda käidud.
Aga see laste üle muretsemine on õudne, mu vaesed äsjasünnitanud hormoonid ajavad eriti hulluks- vaikselt hakkab koroonapaanika peale tulema. Lohutan end sellega, et väidetavalt pole ükski alla 9 aastane laps sellesse surnud ?
Minu meelest just see koroonateema nii ära vaibunud? ?♀️
Just kerib Euroopas üles, see murelikuks teebki.
mitte väga ju?
Itaalias on poeletid tühjad 🙁
millest
Ma olen mõelnud hakata elundidoonoriks. Ainuke, mis takistab, on väike ebausk, et just siis midagi hirmsat juhtubki..
Luuüdi doonori mõtte sain siit postitusest, valu ma ei karda, aga äkki just minu luuüdi aitab kedagi!
Loomade varjupaigas olen vabatahtlikuks käinud ja eelmisel aastal toetasin ühte koduta kasside MTÜd igakuiselt 25 euroga. Praegu on mul rahaliselt natuke kitsam aeg..
Verd ma ei anna, sest niikaua, kui jälginud olen, on AB+ alati kõige rohkem olemas olnud tagavarades ja sellest ei tunne keegi puudust. Mu ema on küll kutsutud sõnumiga õhtuti verd andma, sest kohe on vaja, ma tema veregruppi ei mäleta.
Enda heaks ma võtsin nüüd ette hammaste korda tegemise, esimesed sammud on astutud ja vast jõuan varsti breketiteni ja siis implantaatideni.. aga see on mitme-aastane projekt.
Kõige enam ja üldse mitte teemasse, ma asusin tegema korrektuure oma lähisuhetes, sugulaste ja sõpradega. Analüüsin, mida muuta ja kui muuta ei saa ja jätkuvalt halba enesetunnet tekitab, siis loobun.
Ma arvan, et elundidoonor võiksid sa ikka olla. Ei usu elu sees, et karma või kesiganes vaatab, et ohhoo, doonor, nüüd on minek 😀 Me kõik sureme lõpuks ja mis neist organitest ikka raisku lasta. Ja äge, et luuüdi andma lähed! Sõbrakorrektuurid kiidan ka heaks, see on aeg-ajalt vajalik!
Hmmm, ma 34 ja siiamaanj pole rinnakabinetist mammograafi saadetud, ainult ultrahelisse, kuna väidetavalt noortel väga tiheda koega rinnad. Mul fibroadenoom, mis on aastaid jälgimise all.
Ma veredoonor ei ole (enne ei olnud 50 kg täis, nüüd aina rase või imetav ?). Aga vb kunagi hiljem.
Aga olen ammu aega tagasi pannud end kirja elundidoonoriks, sest noh…. kui aeg käes, mis mul ikka nende elunditega teha on, ehk kellelgi on neist rohkem kasu ?
Meie pere on ka regulaarne annetaja- minu kontolt läheb igakuiselt Hille Tänavsuu vähiravifondi, abikaasa kontolt Tallinna Lastehaiglale. Ja loomulikult annetame jooksvalt erinevatele abivajajatele.
Ma pole rinnakabinettigi jõudnud, läheks kaeks üle 🙂 Me oleme ka Kardoga püsiannetajad eri kohtadesse 🙂
Milo surmast? :O
Milo on üks väike leukeemiahaige poiss, keda ma instas jälgisin 🙁
Aa, issand, ma juba sisimas surin vaikselt, kuna Briti poeg on ka Milo ju. Aga ikkagi vägaväga kahju. 🙁
Aa ei issand, sry, kuna ma lihtsalt paar korda seda insta-Milot maininud, siis arvasin, et saate aru. Loomulikult ei mõelnud ma Briti poega!
See on nii kurb lihtsalt 🙁 Nutsin hommikul. Endal on sama vana poiss, väga jube 🙁 Teisest küljest tore, et ta ei pea enam piinlema! Nii kahju oli alati neid juhtmetes, piinatud näoga pilte vaadata 🙁
Ma mõtlen ka, et jah, väga kurb, et ta suri, aga minu meelest ta elu viimased kuud olid nii valu ja piina täis, et ta tõesti sai selle surmaga vabaks sellest õudusest 🙁
Munarakudoonoriks mina ei julge minna. Mul selle ees hirm, et Eesti väike ja mis siis kui minu laps ja munarakust mille nö annetasin lapsest saab kunagi paar neile endale teadmata, et poolõde ja -vend on ? Tõenäosus on väike, aga nagu öeldakse, juhus on pime ?
Ah, ma selle üle ei põe 😀 Loen tüdrukutele sõnad peale, et kui mehe võtate, uurige enne, et ta kunstliku viljastamisega sündinud ei ole 😀
Arvesatdes seda, kui viljakas mees mu isa ka väljaspool kodu oli, siis peaksin ma iga kord kellegagi tutvudes DNA-testi tegema. 😀
haha, indeed 😀
😀
Olen veredoonor ning käin nii tihti, kui võimalik verd andmas. Alustasin veredoonorlusega 2015, jõudsin ka anda 2016 kuid siis tuli mõneks hetkeks paus, sest tervis ei olnud see. Nüüd püüan taas iga 3 kuu tagant käia. Samuti tahan pakkuda vabatahtliku abi, võtsin ühendust doktor Klouni projektiga ning tegelen, et saaks klounina kaasa lüüa.
Ma ka kunagi andsin verd üsna tihti, aga nüüd pole ammu jõudnud. Teen selle kindlasti lähiajal ära! Doktor klounist pole kuulnudki, aga äge, et teha tahad seda 🙂
Ma kunagi mõtlesin munarakudoonorluse peale, aga siis nooruses ikka hirmutas see systimine ära. Nyyd peale sinu selle teemalist posti panin ka end kirja ja ootan geenitestile minekut.
Elundidoonori lehe tahaks ka ära täita.
Enne lapsi käisin doonorina verd andmas, nyyd kahjuks pole enam jõudnud.
Mina seda meelt, et ülemõeldes kutsudki kurja kaela. Eelmine aasta lahkus niii palju häid ja toredaid inimesi, kes kõik oleks võind 100ni elada.
Endal lihtsalt nii tegus koguaeg, et ei jõua mõelda sellistele asjadele õnneks.
Random küss, mis meenus
Kuidas te Martaga Usa reisi vastupidasite? Sina piima andmata ja tema saamata 😀 kas nyyd võõrdund?
Ilusat Eesti iseseisvuspäeva ? paraadile lähete?
Oh äge, anna teada, kuidas sul sellega siis läks! Elundidoonoriks saab regada siin, kui mõni lugeja veel ei tea:
https://www.elundidoonorlus.ee/tahteavaldus
Ma mõistan seda, et “kutsud kurja karja” loogikat, aga ma ei saa ju midagi teha, et see mu peast absull ei kao. Mul ka tegemist palju, aga näe, ikka jõuan mõelda 🙁
USA reisi pidasime vastu ja saime võõrutatud 🙂
Head Eesti sünnat sullegi, paraadile ei lähe, mul täna pildistamine 🙂
Mammograafi osas soovitan oodata 40+, siis tasuks teha üks baasmammogramm ja edaspidi 50+ iga kahe aasta järgi. Nooremana võid minna nt ITK rinna tervise kabinetti, lasta mammoloogil või ämmakal oma rinnad üle kontrollida.
Hirmu ei maksa tunda, sest hirm tõmbab just ligi. Palu hoopis südamesse rahu 🙂
Mul suguvõsas juba üks 40ne vähki surnud, ma eelistaks varem alustada 🙂
Ma 35 ja eelmine aasta palusin pereardtil mind mammograafia saata kuna vasak rind valutas vahest imelikult. Õnneks oli srllega ok aga paremast avastati väike mass ?♀️ käisin lisa uh-s, peale seda mammoloogi juures kes saatis tagasi uh alla biopsiat tegema veendumaks et esimene uh kinnitada et asi healoomuline, mida õnneks oli. Vahest lihtsalt käi kontrollis vaja.
Tegelikult on soovitatav baasmammogramm teha just 30. aastates, sest selleks ajaks ei ole rinnakude enam nii tihe kui 20 aastasel. Hiljem on see diagnoosimisel väga hea alus, millega võrrelda.
hea teada 🙂