0
AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA TEEME HEAD

mind lasti üle, aga ma panen ikka edasi

7. aprill 2020

On ju selline vanasõna, et ükski heategu ei jää karistuseta. Mõneti võib see raudselt tõsi olla, sest terve ilm on täis igasuguseid susserdajaid ja pettureid. Eilegi tegin just juutuubi video, kuidas mina omast arust aitasin nälgivat hädalist ja tegelikult sain lõpuks teada, et tegu oli uhkes ja kallis korteris elava neiuga, kes tahtis minult saada lihtsalt “paremaid palu, mida ise osta ei raatsi”. Nagu jumala haud, ma andsin pooled oma koroonavarud talle ära, arvates, et inimene on hädas…Aga eks vaadake videost ise järele, naljakas lugu.

Sellegipoolest olen ma jälle sedatüüpi inimene, et mulle võib tüssu hommikust õhtuni teha, aga mina usun ikka kõiki ja arvan, et enamik inimesi on ilusad ja head. Ja minu põhimõte on see, et kui mul on rohkem, kui ma kasutada jõuan, siis on minu ee… kohustus anda neile, kellel pole. Ja kui need inimesed mulle valetavad, siis see on nende enda karma laks, mina olen ikka kõike oma südame järgi talitanud ja ma ei kavatse selle pärast ka lõpetada, et keegi seda ära kasutanud on. Ja noh, oi kuidas on, ma ausalt niii naiivne ja loll kohati, haha ?

Aga pole üldse hullu. Sest näiteks alles hiljaaegu ma nägin, et üks sõbranna jagas üleskutset aidata Keenia üksikemasid toiduga, sest seal pole naistel üldse õigusi ja kui sa oled üksik naine, ei tohi sul seaduse järgi midagi olla ja ei tohi midagi omada. Igatahes nad rabelevad seal pikad päevad kopikate eest, et lastele midagigi nina alla saaks panna ja mõnikord ei õnnestu, lapsed on nälgas…Ja kui neilt naistelt küsiti, et kas ta on kunagi elus kartnud, et ta laps sureb nälga, vastasid nad kõik silmagi pilgutamata jah.

Te ei pea mulle ütlema, et ka Eestis on abivajajaid ja et neid peaks eelkõige aitama, aga ma ei saa sellisest asjast mööda vaadata. Lihtsalt ei saa. Ja ma tean, et kuigi Eestis on väga halbades tingimustes elavaid lapsi ja peresid, siis kui ema/isa ikka omavalitsuse v toidupanga poole pöördub, siis nad ju saavad süüa. Midagigi antakse ikka. NÄLGA siin Eestis ju ei surda? Või surrakse? Ma tahaks loota, et mitte. Ja ma ei saa midagi teha, et mul silmad märja koha peal ja kui ma panen ennast kasvõi hetkeks selle ema asemele, kes terve päeva on palehigis üritanud teenida piisavalt, et oleks lastele MIDAGIGI süüa anda, aga see ei õnnestu ja sa lähed koju ja pead ütlema lastele, et täna kahjuks süüa ei saa, siis andke andeks, aga ma suren seest.

Ma kopeerin teile ka selle teksti:

Kujuta ette, et sa elad kogukonnas, kus üksikutel naistel ei ole õigusi. Ei ole õigust omada vara, loomi ega maad. Nüüd kujuta ette, et sa oled lesestunud kuue lapsega üksikema selles kogukonnas. Ja sul EI TOHI olla oma vara. Kujuta ette, et sinu riiki tabad aastakümnete raskeim ja pikim põud, mis nõuab eslusid, tapab 40% kariloomadest ning suure osa viljast – ning see tõstab toidu hinna enneolematutesse kõrgustesse.

Kujuta ette, et ärkad iga hommik kell 4 ning jätad oma 6 last koju, ilma järelvalveta, selleks et minna ja otsida endale päevaks mõni tööots, et lastele õhtuks süüa osta. Heal päeval lähed sa kogukonna turule ja ostad neile riisi, ube mõnikord isegi maisi. Aga halval..

Kujuta ette, et sa lähed koju oma laste juurde, teed neile süüa ja vaatad, kuidas nad söövad, tundes uhkust oma ohverduste üle, mis sa selleks tegid. Ja nüüd kujuta ette, et sa lähed õhtul koju, vaatad oma lastele silma ja ütled: “andke andeks, aga täna me ei söö”.

Kujuta ette, et selle sama kogukonna turu – millest kogu sinu elu sõltub – paneb valitsus kinni, et võidelda covid-19 levikuga. Ning valitsus ei tee mitte midagi selleks, et sinusuguseid inimesi aidata.

Kujuta ette, et terve sinu kogukond kaotab sissetuleku ja enam ei ole kellelgi võimalust pakkuda sulle juhutöid. Kujuta ette, et sa vaatad oma 6 last ning sul ei ole peas ühtegi mõtet, kuidas neile täna süüa saada. Täpselt selline on Nalakiti ja tema 6 lapse igapäevaelu. Ning 19ne sarnase perekonna elu veel.

Ma küsisin naistelt piltidel küsimusi nende igapäevase elu kohta ning raske oli nende ees mitte nutma hakata. Kisieku ja tema ema Naisula rääkisid mulle loo enda elust. Nad käivad tavaliselt raha teenimas turul kartuleid, kapsaid ja porgandeid müües. Hulgimüüjad toovad neile kotitäie kaupa ning annavad ette hinna, millega nad peavad selle maha müüma. Ja kui neil jääb sellest kasvõi pool dollarit puudu, siis neile terve päeva töö eest mitte sentigi ei maksta.

Ma küsisin nendelt naistelt, kui tihti tuleb ette seda, et nad lähevad õhtul koju ning neil ei ole mitte midagi süüa. Üks neist mainis: tavaliselt umbes 2 korda nädalas. Ma küsisin, kas neil on kunagi olnud hirm, et mõni nende laps võib surnuks nälgida? Ja ilma sekunditki mõtlemata, kõlas nagu ühest suust: JAH!

Nüüd kujuta ette, et 10 dollari suurune annetus võimaldab meil ühele perele osta nädala toiduvaru.

Nädala toiduvaru vaid 10 dollarit. Nagu…ma panin 30€ teele ja mõtlesin, et mõelda kui tore, et kolm nädalat on üks pere hetkel muretu. Et ei pea vaatama lapsele silma ja ütlema, et süüa pole. Murrab mu südame, sest ma tean, et peale seda kolme nädalat läheb elu edasi ja jälle on süüa vaja, aga siinkohal tulevadki appi teised head inimesed, kes ka kasvõi eurokese teele panna saavad. Selle gofundme on SIIN ja seal saab oma annetuse teha. Seda ajavad Eesti enda inimsed (mu sõbranna sõber) ja täna nägin videot, kuidas esimesed toidupakid juba kohale jõudsid! Nii äge on näha, et annetad ja juba nii kiiresti hakkavad asjad liikuma ja toit jõuabki sinna, kuhu ta jõudma pidi. See on nii äge! Kes saab, aidake neid naisi kasvõi euroga, kes ei saa, ma mõistan, eks ole praegu kõigil rasked ajad, aga kui saad, siis tead, mida teha 🙂 Seal GoFundMe lehele hakatakse jooksvalt lisama ka pilte ja videoid, kuidas pered need asjad ka kätte saavad jne, nii äge!

Selle korjanduse algataja on ise Eesti mees Grant, kes läks sinna märtsis õpetajaks, aga siis pandi kõik koolid kinni ja nüüd ta on seal muud moodi kasulik (see korjandus) ja kuigi on ka vabalt võmalus, et tegelikult istub see Grant oma viimsi uhkes majas ja paneb naeru mugistades selle raha oma tasku, siis… miks seda karta? Mul on usaldus, et see inimene teeb seal kaugel midagi head ja mina tahan teda siit aidata. Ma rääkisin temaga, et tahaks kuidagi püsivamalt ühe pere aidata, et kuidas seda teha ja ta ütles mulle nii hea lause: “Ise sain ka siin olles perspektiivi selgemaks, et ega kui üks nädalavahetus öelda sõpradele, et olen kodus, saaks selle raha eest maailmas suuri asju ära teha.” Nüüd me oleme nagunii kõik kodus, aga minu keelde panduna, et kui üks epoe tellimus vähem teha, võib sellega maailmas suuri asju ära teha. Äge!

Ja ükspäev kirjutas mulle üks ema, kelle poeg oli selle pandeemiaga jäänud Austraaliasse lõksu ja nüüd oli emal vaja koguda raha, et laps tagasi koju saada. Ma jagasin lugejatega albumit, kust sai osta selle naise käsitööd ja te ostsitegi ja ta saigi oma lapsele uue pileti ostetud!

Ja teine päev palus oma asjade müügiga rahaga kimpu jäänud väikse lapse ema, kellel müük kuidagi kuskil ei õnnestunud. Jällegi ostsite te need asjad ära ja ta sai eluks vajalikku raha.

Täna mainis mulle selle sama üleval mainitud Youtube video kommides üks ema, et ta unistab mähkimiskummutist, mille abil oleks lihtsam oma beebiga, kellel on üks sooltetõbi, toimetada. Et saaks panna ravimid ja meditsiinitarbed esimestesse sahtlitesse ja riided alumistesse ja niimoodi beebi eripäraga natukene kergemini hakkama saada. Ja ma olen KINDEL, et kellelgi teil on kodus olemas mähkimislaud, mida te ise enam ei kasuta? Seda kummutit ootaks Järvamaal üks imearmas beebitüdruk, kelle ema elu see lihtsamaks teeks. Olen nõus maksma ka kulleritasu ise kinni, kui asute oma kummutiga kuskil mujal Eesti otsas.

Samamoodi võiks ma mõelda, et ah, raudselt on üks vastik pettur, aga ma eelistan uskuda, et pigem on tegu inimesega, kes päriselt vajaks ühte mööblieset ja ma eelistan uskuda, et kellelgi raudselt on see üle ja kokku saame jälle heateo.

Mu loogika on, et isegi kui kümnest üks heategu kellegi elu paremaks teeb, siis ei ole need 9 korda ka asjata.

Ja täiesti ausalt ütlen siia lõppu, et ma ei ole loomulikult ise ka mingi miljonär. Teile võib jääda muidugi mulje, et ma siin muudkui saan pakke ja mul on uued asjad jne, aga ma päriselt olen lihtsalt blogija, kellel on palju koostööpartnereid. Mul ei ole kade meel neid asju jagada sõpradega ja tuttavate ja võõrastega ja ma kandsin oma konto viimased 70 euri just eile või üleeile ühe USA perekonna toetamiseks toodetud pusade ostmiseks ära. Aga see on ainult raha ja küll seda kuskilt juurde tuleb ja see ei saa maailmast otsa. Eriti siis, kui sellega teisi aidata. Seda arvan mina, loll ja naiivne nagu ma olen.

Te võite nüüd muidugi öelda, et vot ei tule mul seda raha küll kuskilt juurde ja mul pole endalgi piisavalt, et teisi aidata ja üldse on see Mallukas üks ülbe ja asjadeahne tont (nagu ma just enda kohta lugesin), aga inimesed, selle pärast ongi ju vaja minusuguseid ullikesi, kes tahavad teisi aidata ja ei karda alati ülli saada (kuigi ma saan?).

Inimesed on vahepeal nii kurjad ja enesekesksed ja kibestunud, aga ma ei ole selle pärast pahane. Maailm ongi vahepeal selline nõme koht, kus elu on raske ja kõik ajab närvi. Seega … ma panen edasi. Kui saad, pane sina ka. Ja ma ei taha nüüd jätta muljet, et ooo vaadake mind, ma muudkui annan ja teen, küll ma olen hea inimene, haha. Lihtsalt praegused näited on lühikese aja jooksul korraga juhtunud ja tegelikult olen ma tavaline ja harilik inimene, kes ei käi kerjuste jalgu pesemas ja ei tee hommikust õhtuni head 😀

Tuli jälle selline #wordpeace post, aga mis seal ikka, räägin ikka südamest ja ausalt.
 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar