0
AVALDAN ARVAMUST NIISAMA JUTTU

ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tippsportlane otse Männikult

30. juuli 2020

No tere-tere.

Ma alustan tänast postitust vigisedes ja oiates, sest ma ärkasin miskipärast kohutava põiepõletikuga. Õnneks see väga kaua ilmselt ei kesta, ma ei tea, kas mul elus see ühe päeva olnud on, aga praegu joriseda annab sellegipoolest. Joriseda annab ka selle pärast, et ma olen juba 10 päeva suutnud hästi tublilt päevas 10 000 sammu kätte saada, lausa nii, et üks päev läksin kell 23.00 jooksma, et kiirelt enda sammudega ühele poole saada. Tulemus? Konkreetselt ei mingi tulemust, haha. Täna astusin kaalule ja sealt vaatas vastu 68.8 kilo. Pole kõige hullem, ma olen 168 cm pikk kah. Lihtsalt vahepeal on maru voldiline olla ja riided on seljas kuidagi kitsad. Samas, kes keelaks mind suuremaid riideid osta, eksole.

Lugesin täna Liivi blogi kehakaalust ja tundsin ennast ta tekstis ära. Mul on sama moodi! Et kui teised naised näevad ennast paksemana, kui nad on, siis ma näen ennast alati kõhnemana. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olin enne lapsi terve elu mega sale, või lihtsalt ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, aga no mis teha. Kui mitu korda ma olen poes võtnud riideeseme, silmaga hinnanud, et peaks ideaalne olema ja siis jään sellesse riietusruumis konkreetselt sisse lõksu. Ja kui minust ka mõni säärane pilt on, kus ma paksem tundun, siis rehman käega, et ah, nurga värk!

Näiteks nendel alumistel piltidel näen ma ju jumala fit välja. Lihtsalt riiete alt olen veits voltis ja pehme, so what. Selle eest on mul takoine kann tekkinud ja tissid on ka idekad. Iga kord, kui ma jälle paatoslikult oma “10 kilo alla võtmisest” räägin, siis Kardo ahastab, et KUST ma selle maha võtta kavatsen ah? Minu vastus: loodetavasti seljapekist. See on literally nagu pekist seljakott mul selgas, aga noh, vähemalt on ta selja taga, mitte ees, mulle vastu vahtimas.

Et ühesõnaga, nagu te ise aru saate, siis kogu “kadunud olnud” aja, tegelesin ma oma 10 000 sammu kätte saamisega. Reaalselt see võtab kogu aeg nii palju aega, et ma kaalun tõsiselt jooksma hakkamist, et kiiremini ühele poole saada. Saaks normaalselt blogida ja elu ka elada, oleks tore ju.

Kuigi ma elu elanud olen küll ja veel. Ilmselt liigagi palju, sest kogu aeg on kuskile minek või pidu või üritus või festival. Ja kui neid pole, siis on lastega vaja kuskil käia ja teha ja mässata. Ja muidugi KORISTADA. Nagu issand jeesus, kui palju on vaja koristada. Aga ma ei viitsi, niiet las see kodu olla hetkel nagu ta on. Peaasi, et elutuba fine on.

Lõpetuseks mainin ära, et mul oli eile ilupäev: käisin ja lasin konkreetselt terve näo botoxit täis süstida, aga mul pole hetkel tulemust näidata, sest see võtab u 4 päeva aega, et tööle hakata. Õigus oli sellel, kes ütles, et kui korra teed, siis jäädki tegema. Ma lihtsalt nüüd tean, et ma ei pea elama oma otsaesise suure armiga, või rippuvate kulmudega. Hea need ära siluda, abiks ikka, tasakaalustab natukene seda massiivselt seljapekki, haha. Aga kui tulemused käes, siis ma näitan teile ka, ma olen ise ka mega põnevil, sest ta tegi mulle paari kohta süsti, kuhu enne teinud polnud. Näiteks mu lõuga, vaatame siis, milline ta pärast on.  Ma seekord tegin endale huvi pärast sellise video ka, kus ma teen grimasse, ehk siis enne botoxit, päev 1, päev 2 jne. Ma eilse videoga võrreldes näen tegelt küll, et midagi mõjub juba täna. Umbes neljandal-viiendal päeval näitan siis lõpptulemust kah.

Jah, vahepeal ma mõtlen ise ka, et mis must saanud on. Üks suvaline mutt männikult, kellel on ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, süstib endale botoxit näkku ja tegi ühe korra intervalljooksu= tippsportlane. Aga pole lugu, sõbrad on mul head, lapsed nunnud nagu nukud ja närvid veel päris otsas ei ole, seega elame aga edasi!

Ainuke asi, mida ma kahetsen ongi see, et ma siia nii vähe kirjutama jõuan. Tihti on peas täiega hea mõte, et oh, sellest võiks kirjutada, aga räägin sõbrannadega läbi ja juba ongi ununenud. Seega kui teil on tunne, et ma midagi rääkimata jätnud, või on küsimusi, siis küsige aga. Annategi ehk mulle hea idee millestki ägedast rääkida.

Üldse mul on tunne, et lugejad on kuidagi vaikseks jäänud. Ei tea, kas suvi või milles asi, aga olge inimesed, rääkige ka ikka kaasa ja andke teada, mis teemad teil kaaluga ja botoxiga ja muu kraamiga on. Ma ka ainult inimene, tahan ka suhelda, haha.
 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar