ei ole head halvata

Hakkasin mõtlema asjadele, mis mulle kuidagi ootamatult tulid, kui ma üksi kolisin. Palun siit nüüd mitte välja lugeda, et ma ei saaks nendega üksi hakkama, aga lihtsalt eks inimene on oma harjumuste ori ja paratamatult ei oska sa olukorras sees olles pisikesi nüansse alati märgata. Näiteks:

Eelmises postituses mainitud prügi välja viimine. See on suht 99% ajast Kardo töö olnud ja jumal kui tüütu seda ise teha on. Okei, majas veel, et astud 2 sammu ja tehtud, aga siin roni alla ja õue ja.. tüütu. Ja oleks siis, et ma teadvustaks seda endale, et see on nii tüütu ja viiks koti kohe välja…eiii. Ma ikka lasen seda sodi siia koguneda ja siis pean veel mitme kotiga välja sahmima.

Igasugune tehnika. Ma ei ole absull tehnika inimene, mind ei huvita need teemad üldse ja iga kord, kui mingi uus asi tuli, mis vajas kokku panemist või seadistamist, siis oli selleks vana hea Kardo. Nüüd pusserdasime sõbrannaga pool tundi, et aru saada, kuidas kohvimasinaga piima vahustada. Aga hakkama saime, woohhoo!

Teki koti sisse panemine – appii. Kardo on vähemalt hea pikk, tal on seda lihtsam teha, ma üksi literally ronin koos tekiga sinna koti sisse ja susserdan seda neli päeva seal sees sirgu.

Lastega koos olles on loomulikult ka sellised pisikesed asjad, et paneme neid koos autosse ja toolidesse ja rihmadega kinni, nüüd samal ajal kui ühte kinni panen, otsustab teine ära joosta ja kolmas tuppa tagasi minna. Casual.

Reaalselt kõik asjad, mida ma Netflixist vaadata tahan, on üksi vaatamiseks liiga creepyd. Ehk siis… edaspidi vaatan ainult Peppat.

See vabadus, et läheks korra poodi, autosse, õue vms. Et üks saab ju vaadata. Nüüd tahan poodi minna, siis paki kõik sisse, lohista kaasa. Üks ei taha vankrisse, teine ei taha poodi ja kolmas tahaks üldse mängutuppa minna. Kergelt öeldes kaos.

Häid külgi on ka. Esiteks see, et mu korter on enamjaolt kogu aeg korras – ma lihtsalt TEAN, et keegi teine seda ilmselt minu eest ei korista, seega mis mul muud üle jääb, kui ise kuskilt pihta hakata.

Ma saan osta koju ainult neid asju, mida MINA tahan. No näiteks igasugused viinerid ja kotleid ja muu jama, mida ma teoorias lastele anda ei tahaks, ostsis Kardo kogu aeg. Ja siis tekib endal ka tunne, et ah, mis ma ikka siis ei osta, kui teine nagunii neid koju toob ja lapsed neid tahavad ja teine annab. Mul pole kodus vist hetkel ühtegi lihalist toodet isegi, sest.. ei tea, ei tunne puudust kah. Eriti veel need poolfabrikaatidest sõrajäänused, mida viineriks kutsutakse, haha.

Ei taha nüüd kõlada nagu rongaema, aga need lapsevabad päevad on ka tegelikult nagu mingi jessuse õnnistus. Muidugi mul samal ajal süda valutab, et kas neil ikka kõik korras ja kas nad mind igatsevad jne, aga praegu näiteks on nii, et eile viisin Kardole ja kolmapäeval juba toon tagasi, seega vahed on ainult paar päeva, aga ma saan rahus olukorraga harjuda, teha oma asju, tööd…mida iganes MINA tahan teha. Ja kui selleks on kella neljani hommikul varbaküüsi lakkida, maske teha ja muusikat kuulata ja lugeda, siis see on jumala okei, sest ma ei pea hommikul lastega ärkama. Blööö, mul tegelt nii nõme isegi seda öelda, et ooo mulle meeldivad lapsevabad päevad, aga ma tunnen, et mul oli seda nii vaja ja kui midagi peaks olema, olen ma vaid 20 mintsa kaugusel, seega on see ka vast fine.

Mäletate, ma rääkisin enda listist. Seal on kirjas, et ma teeksin iga nädal midagi uut. Sel nädalal läksin ja andsin verd (see polnud uus, oli mul viies kord anda), aga ühtlasi, sama satsiga, sain anda ka vereproovi, mis saadetakse siis Luuüdi Doonorite Registrisse. Ma olen siin enne ka rääkinud, aga kes ei tea, siis pmst kui tahad ka liituda, siis piisab vaid vereproovist, mis registrisse pannakse ja kui keegi selle põhjal sinuga match oleks, siis saad kõne, et kle viitsid luuüdi anda v. See kõne muidugi ei kohusta, aga kuna niisama seda ei küsita ja ilmselt see inimene vajab seda VÄGA, oleks mul hea meel isegi, kui ma selle kõne saaks. See on ju ka kellegi teise lähedane. Ja vabalt võib ka olla, et ei helistata kunagi, aga mida rohkem ennast sinna nimekirja panevad, siis seda suurema tõenäosusega on mõnel vanaemal, vanaisal, tütrel, pojal, emal, isal, vennal, õel, you name it, terveks saada. Seega ei tasu oodata oma heategemisega selle ajani, kuni mingi lähedase haigus sind seda tegema paneb. Vereproovi andmine on mega lihtne ja võtab super vähe aega. Mina käisin Ülemiste Verekeskuses nt (seal saab online bronnida endale aja ka).

Aga olgem ausad, ma võin seda luuüdi kilode viisi ka laiali jagada, aga see ei tähenda, et süütunne ära kaoks. See närib kogu aeg kuklas ja tuletab mulle ennast meelde siis, kui mu enda emotsioonid üle pea jooksevad, kui ka siis, kui mul on parasjagu just hästi hea olla. Siis tõstab ta pea, et kle, mis rõõmustad siin, endal lapsed isa juures ja sa tegid oma perekonna katki ja ilmselt sinu pärast su lapsed on elu lõpuni jumala pekkis psüühikaga vms. Ennast nüpeldama on see süütunne armutu. Aga äkki see ka mingi hetk väheneb. Ega mul ei ole ka midagi muud teha, kui loota, et see kõik lõpuks hästi välja kujuneb. Ma tean, et me kõik anname selleks endast parima.

Nii kaua naudin seda, et 90% mu toidukordadest on Wolt, sest kõik on nii lähedal ja valik nii suur ja ma pean tellima ainult endale, mitte valima kohta, kust viis inimest endale midagi meeldivat leiaks. Raskel ajal abiks ikka, eks. (Ps! Kes veel ei teanud, siis kood mallukas annab WOLT äpist esimeselt kojuveotellimuselt 7€ ale kah!).

Avapildil siis Mari ja Lende kunstiteosed: Mari joonistas mind ja ennast, Lende vahtralehe. On ikka nunnud mul.