KURB ON OLLA

this is taking forever

12. Oktoober 2020

Oh jeesus, palun lihtsalt aita mind. Mul on selline tunne, et ma olen oma elu nii sasipuntrasse mänginud, et ma ei oska ega saa mitte midagi sellest siia kirjagi panna. Olgem ausad, kui sellest, et ma viis päeva Kardo juures olin, tekkisid juba jutud, kuidas ma oma kassi siia korterisse üksi surema jätsin ja kuidas ma käin Kardo juures selle pärast, et ta jumala eest uut naist majja tuua ei saaks ja üldse olen ma oma lapsed kas a) hüljanud, et saaksin ise sõbrannadega spas käia ja elu nautida b) PEAKSIN oma lapsed hülgama, sest ma nagunii sitt ema ja laste psüühika nimel võiksin nende elust lihtsalt edasipidi eemale hoidma, siis omg, musirullid, kui te vaid päriselt poolt teaksite, mis mu elus toimub, siis internet läheks vist puhta katki. Umbes sama katki, kui ma ise olen.

Nüüd ajasin põnevile, eks, aga rääkida ikka ei saa. Ma ütlen ainult, et ma olen piece of shit person ja ma ei vääri enda kõrvale pmst ühtegi sõbrannat või sõpra või inimest, kes praegu veel siin minu kõrval kuidagi kaasa lohisevad. Kuigi jah, ma päriselt ei jätnud seda kassi üksi siia surema, Kerli elas nii kaua minukal, nii et vähemal mingigi inimlikkuse kübe mul veel säilinud on. Aga kauaks sedagi…

Reaalselt ma pole vist elu sees igatsenud aega, kus mu blogi oligi see koht, kuhu ma sain tulla ja rantida ja kõik kirja panna, aga need kaunid ajad on läbi. Nüüd pean ma oma vaeste sõbrannade kõrvad umbe halama ja lisaboonusena üksi kodus (nendel päevadel, kus ma lapsed hüljanud olen obv) vaikselt ja viisakalt omakeskis surema. Nii raske on kõike seda enda sees hoida, sest nagu ma sada korda maininud olen, siis ma lihtsalt ei oska rääkida. Ma võin nagu midagi suust välja puterdada, aga need sõnad jäävad segaseks ja mõte kaob kuskile suminasse ära. Aga tunne jääb nii kõvasti sisse ja kui ma piisavalt kaua ei kirjuta, siis ma seda välja ei saa.

Nüüd te võite öelda, et kirjuta siis kuskile mujale ja ausalt, ma tahaks, aga mul on nii palju töö värki teha, et mul võtab vaikselt silme eest mustaks. Alati kui ma endaga kuidagi lost olen, siis mul on nii raske teha neid reklaamposte ja instasid jne, sest mul on tunne, et nagu keda huvitab, miks ma seda teen, see ei ole see, millest ma rääkida tahaks jne. Aga kuna mul on tekkinud selline huvitav hobi, nagu söömine ja elamiskulude eest tasumine, siis ma pean seda siiski tegema. Ja kuigi ma kõigega jään sada aastat hiljaks, siis ära ma nad tegema pean. Seega ärge pahandage, kui ma ei saa siin niisama lobisemas käia. Ma käiks, aga lihtsalt ei jõua. Ei oska ja saa midagi öelda. Aga tööd tegema pean. Sisulooja elu võlud.

Ma tean nagunii, et kõik tunded ja emotsioonid mööduvad, või vähemalt lähevad ajaga aina vaevutajutavamaks, aga nii raske on istuda ja oodata, et millal see aeg ükskord kätte jõuab.

Nii raske.

Muus osas, et väikestki elu update anda, siis me saime Kardoga avalduse sisse viia ja Mardipäeval saame lahutuse ametlikuks teha. Kui imelik see eluke ikka on, eks.

Lihtsalt tahtsin öelda, et kui kedagi huvitab, et kuidas mul läheb, siis vastuseks kõikidele Mallukavihkajate rõõmuks ikka kohe väga kehvasti. Sõpsidele ütlen lohutuseks, et õnneks ma olen täiuslikkuseni viimistlenud oma “im fine” fassaadi, seega kui mul see lapsevaba nädal läbi saab, siis olete ikka oodatud mind külla kutsuma või plaane pakkuma. Ma luban, et ma teesklen hästi hoolikalt, et mul on lõbus.

Fake it till you make it, eks!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

35 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Sis 14. Oktoober 2020 at 20:20

    Mõtle, kui uue mehe nimeks saaks nüüd Mart :D

  • Reply P. 12. Oktoober 2020 at 23:57

    Mitte midagi ei saanud aru. Lugesin kommentaare, et äkki seal midagi ikka vastad inimestele ja saab rohkem aru, aga ei :D
    Lugesin siis uuesti postitust…. Midagi nüüd siis sõbrannadega lahti? Keegi heidab ette, et ainult halad?
    See, et kellelgi oli aega juba külajutte ajada, kuidas kass mitmeks päevaks üksi jäetud, kuidas tahad nimelt takistada uute naiste ilmumist Kardo ellu, kuidas eraldi kolimise eesmärk oli kindlasti lastest vabaneda jms.. Ma ikka imestan alati, kuidas inimestel on aega teiste eludest nii palju ja nii detailideni fantaseerida/muretseda…

  • Reply JJ 12. Oktoober 2020 at 21:14

    Kuule, tee ära see füüsikablogi ja aja ranti seal, nagu ma ükskord ütlesin. Näiteks http://www.duumafyysik.ee on vaba. Saad esialgu Putinit kiruda ja siis vaikselt mingit oma elu asja ka.

    • Reply lily 13. Oktoober 2020 at 17:08

      wtf, mis füüsika?

      • Reply JJ 14. Oktoober 2020 at 14:27

        Lily, selleks pead olema lugenud üht ammust kommentaari. Juttu oli, et Mariann ei saa ikka oma blogis end välja elada enam nagu vanasti. Liiga tuntud inimene. Soovitasin teha anonüümse blogi, näiteks füüsika-alase, mida keegi ei tea. Ja seal end välja elada.

  • Reply Ahhaa 12. Oktoober 2020 at 18:33

    See läheb mööda!

  • Reply Helina 12. Oktoober 2020 at 18:23

    Minu oletuslik hinnang asjale, mis juhtus. Esiteks polnud sa oma iseloomu välja arendanud ehk olid üsna noor ja roheline, kui astusid esimesse tõsiseltvõetavasse suhtesse, milleks oli siis suhe Kardoga. Te ei jõudnud kahekesi koosolemist nautidagi, kui juba jäid lapseootele ja sündis Mari. Siis keerles su elu ühtäkki ümber laste ja nende kasvu-arengu, et sina individuaalselt polnud arenenud, sina ja Kardo ühise suhtena polnud arenenud nagu mees ja naine ja siis lõpuks saidki aru, millises mullis sa olid elanud ja otsustasid selle mulli katki teha. Ja nüüd ongi selles suhtes vabanemine mingitest piiravatest siltidest, et sa oled kellegi abikaasa, vaid saadki olla lõpuks sina ise ja end kõigepealt tundma õppida.

    Tõsiseltvõetav suhe selles mõttes, et Kardoga võisid näha ühist tulevikku ja reaalselt soovida pere luua, varasemate suhetega ei pruukinud nii olla. Ma küll täpselt ei tea, millised su varasemad suhted olid täpselt, aga u get the point.

    Muud asja kehva poolt ma selle ümber oletada ei oska ja pole vast vajagi, küll räägid ise, kui õige aeg.

    Lahkumineku suhtes võin lohutada, et enamasti sain ma isiklikult neist üle ikka mitu-mitu aastat, aga ma olen ka keskmisest temperamentsem inimene, nii et mis seal imestada. Küll sul kergemaks läheb ja ma usun, et küllap ka kiiremini kui mul :D

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 19:27

      Ilmselt umbes nii oligi jah, aitäh sulle :)

      • Reply Helina 12. Oktoober 2020 at 19:46

        Aga palun, kõrvaltvaataja pilguga on alati parem hinnata kui ise selle sees olles :)

  • Reply Tter 12. Oktoober 2020 at 16:58

    Omast kogemusest ütlen, et esimene poolaasta ongi üks suur hunnik si.. kakat. Peale seda hakkab natuke kergemaks minema. Mul oli ka sarnane lahutus ehk siis polnud mingit suur draamat ega tüli. Lihtsalt otsus. Aga kurat, raske oli ikka. Kõik see laste värk, enesehaletsus, kõik muu.
    Mitte miski muu ei aita kui aeg. Ja mõningane kogus head veini ja sõprade seltsi.

  • Reply F 12. Oktoober 2020 at 16:45

    Sinu blogi edu saladus on aegade algusest saadik olnud avameelsus. Ei ole aus oma lugejatega mängida mänge stiilis, nänännnä, mul on saladus, see on nii põnev, aga me ei räägi seda teile.
    Niiviisi jätkates pole varsti enam kedagi, kelle pealt reklaamposte vorpides teenida.
    Miks peaks lugejad klikkima bännertitele, kui meelelahutust, mida sa ju müüd, vastu ei saa?

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 16:54

      Ausalt, käsku lugeda ei olegi. Minu meelest jagan ma väga suurt osa oma elust ja nüüd, kui mingit ühte osa julgen MITTE detailideni lahata, siis on kõik läbi jah :D?

    • Reply Liisu 13. Oktoober 2020 at 15:19

      Kusjuure sama emotsioon, varem oli avameelne ja mõnus lugeda. Tundsin, et asi on siiras või vähemalt näis väga usutavalt siiras. Kui nüüd korraga, tundub, et kõik oli vale? Vast ikka mitte. Noo ja see teema ka täpselt, et hakkan rääkima ja siis ei räägi ikka. Nagu pole mõtet üldse ju teemaks võttagi kui plaanis on vaikida. Jätab tõesti natukene sellise klikimagneti värgi mulje. Selliseid blogijaid nii palju, et jah võlu ka sinu blogi postitusi lugeda hakkab kaduma. Viimased postitused just täpselt sellised ongi, et mingi veider ümmargune mull. Reklaameposte väldin niigi päris teadlikult.
      Mina ei usu, et päris kõik lugejad ära kaovad aga usun, et ühel hetkel kindlasti on neid juba päris palju kes ei viitsi neid igavaid jauran ümber aia augu lugusid kuulata. Ilma, et aed terveks saaks. :)
      Sellest hoolimata soovin sulle jaksu .

      • Reply Mallu 13. Oktoober 2020 at 21:09

        Mul ei ole sellest “aiast” enam midagi rääkida, nii et võite rahus hingata, ei ole enam selle ümber ka keerutada.

  • Reply Laura 12. Oktoober 2020 at 15:51

    Ma lugesin need kommentaarid läbi ja mul on tunne, et kõik saavad aru, millest sa räägid. Aga mina ei saa mitte midagi, ometigi ma olen su blogi lugenud üle 5 aasta, aga vot sellest tekstist ma ei saa mitte midagi aru :) Kas sa tahad öelda midagi sellist, et selle lahkuminekuga on seotud mingi suurem probleem/saladus, millest sa veel rääkida ei tihka, sest sa ei saa? Või oli ikkagi lahkuminekul üleüldine põhjus? Igatahes pole kõikide nende aastate jooksul nii segaseid postitusi olnud, nagu praegu on, justkui hoiaks enda hinges kinni midagi, mis tahab välja saada. Ole tugev. Sa oled tark, vaimukas ja imeilus! :)

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 16:25

      Ei, lahkuminekuga ei ole mingit saladust. On nagu on sellega. Lihtsalt muu elu seal ümber on pehmelt öeldes segadust tekitav :D

    • Reply R. 12. Oktoober 2020 at 20:00

      Mul samad mõtted. Samuti pikaaegne jälgija.

  • Reply Ani 12. Oktoober 2020 at 15:27

    Mallu, ma ei oska miskit soovitada. Kindlasti laheb paremaks, aga kahjuks ei toimu see protsess kiiresti. Kuna ise teistmoodi ummikus, siis ei oskagi muud oelda, et pea vastu ja jatka profesioonalse abiga. Meanwhile vajutasin koikidele banneritile :) loodan see ikka abiks !

  • Reply Liska 12. Oktoober 2020 at 15:16

    Kas ainult minul söövad su lehekülje reklaamid ridu blogist ära või kellegil veel selline probleem 🤔 ma näen, et reklaami nagu alt piilub rida teksti välja :(

  • Reply kaugelt nägija 12. Oktoober 2020 at 14:52

    Sinu enda süümepiinad närivad sind. Midagi, mida oled varjanud kaua kaua.

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 15:27

      muidugi närivad.

  • Reply Love saves 12. Oktoober 2020 at 14:28

    Kurb ja kahju hakkas, sest mõnesmõttes olen samas olukorras olnud; et minu meelest mees ei ole ikka õige ja milleks aega kulutada. Kuid siiski – pärast mitmendat-setmendat lahkuminekut oleme veel koos. Õnneks! Me rääkisime omavahel läbi mis meid (mind) häirib ja kas need on nii radikaalsed omadused või käitumine etc mida parandada ei saaks. Muidugi eks sul võib olla täiesti erinev põhjus, kuid lugedes su mõtteid samastusin täiesti oma kunagise olukorraga. Ja praegu on hea ja rahulik meel, et ei läinud uue otsingule. Ja ausalt öelda ma ei viitsikski enam.
    Ja teine punkt mis mul silma hakkas, on kui kurvalt sa seda lahkuminekut üle elad. Tavaliselt endal mul on peale õiget otsust on kerge tunne ja süda rahul. Igaljuhul üks mis on kindel, et aeg toob selgust ja klaarib olukordi. Praegu ilus aeg õues olekuks🍁☀️ mis peaks meele paremaks tegema. Ole endale (ja mehele) armuline, usun endiselt et love saves.

  • Reply Habe 12. Oktoober 2020 at 13:34

    Ma küll lahutamas ei ole, aga suhe niisama selline mõttetu koos laste kasvatamine. Samas hetkel ei saa materiaalselt lubada endale eraldi kolimist 🙃.
    Vahel on selline kass peal, et võtaks juba kell 9 hommikul veini lahti ( pole veel siiski teinud).
    Viimasel ajal olen üritanud iga vaba hetke kulutada oma hobile ja liikuda jala jne. See on vähemalt mõtted positiivsemaks aidanud.

    Pmst ma ei tea mis mu jutu point oli, aga no worries. Sitad ajad saavad ka otsa, peaasi et sa ennast tegevuses hoiad ja ei lange enesehaletsusse ☺️

  • Reply M 12. Oktoober 2020 at 13:29

    Olin mõned aastad tagasi sarnases olukorras, vähemalt sinu kirjutatu järgi tundub nii. Olin 5 aastat olnud suhtes ning ühel hetkel lihtsalt jõudis kohale, et ma ei mäleta, millal ma viimati õnnelik olin. See tekitas väga suure tunnete virr-varri ja läksimegi lahku. Kuna ma lükkasin oma tunnetega tegemist alateadlikult edasi, läks mul üle aasta, enne kui suutsin enda süüdistamise ja valikutes kahtlemine lõpetada. Ajapikku läheb olukord paremaks ja kergemaks, see on kindel. Jõudu ja jaksu seniks!

  • Reply Liis 12. Oktoober 2020 at 13:19

    Olles nüüd ebaeestlaslikult emotsionaalne, siis päriselt, lugupeetud influentserid, kes te olete?
    Blogisid lugedes, videosid vaadates, lähen alati kuidagi väga teema sisse. Elan kaasa, samastun, üritan mõista. Nagu raamatuid lugedes. Elan nagu hetkeks kuskil teises reaalsuses. Ja siis teeb peategelase elu kannapöörde. Mis on igati okei, life happens. Aga sealjuures üritatakse väita, et kõik eelnev, mis aastatega lugejale sisse on sööödetud, on bullshit. Kuvand, mis on loodud, on muinasjutt ja tõekspidamised, millest aastaid jahvatatud, on ammu unustatud. See sama storyline käib läbi nii sinu kui Triinu loost.
    Sa tundusid alati selline “girl next door” tüüp. Nagu jälgiks ja loeks oma sõbranna tegemisi. Nii teles/instas/blogis/youtubes jätsid täpselt sama inimese tunde. Nüüd siis tuleb välja, et see kõik oli (päris hea) etendus?

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 13:32

      Mulle tundus, et see pigem oli nagu mingi asi, mida ma ise ei osanud teistmoodi näha. Ja nüüd kui näen, ei saa jälle niiöelda mitte näha.

  • Reply Elis 12. Oktoober 2020 at 12:55

    Mh, mul nii kahju sinust :( tahaks aidataa kuidagiii :(

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 13:10

      ega mind siin aidata kuidagi pole, elan edasi ja ootan kuni mõnusamaks läheb.

    • Reply M 13. Oktoober 2020 at 12:47

      Elu ei ole mingi ühetahuline telenovela või armastusromaan.
      Malluka blogist on terve suhte vältel läbikumanud, et majandamine/logistika on peamiselt tema õlgadel. Samuti tundub Mallukas ettevõtlikum ja aktiivsem inimene kui Kardo. Omast kogemusest tean, et selline elukorraldus võib olla aktiivsemale osapoolele väga kurnav. See ei tähenda, et Kardo ei võiks samaaegselt olla hea isa ja teistes aspektides hooliv abikaasa. .

  • Reply Päike 12. Oktoober 2020 at 12:50

    Ma olen täpselt samas seisus/olulorras/hetkes oma eluga. Täpipealt samad tunded valdavad, et miks ma mida teen ja kas üldse on millelgi mõtet . Olin ise samamoodi see, kes otsustas suhte lõpetada (umbes täpselt samal ajal kui sina) ja nüüd olen ise see, kes halab ja ei möödu päevagi, kus jälle nt hambaid pestes või voodis und oodates vms pisaraid ei tuleks. Mitte, et ma arvaks et tegin vale otsuse, vastupidi ma teadsin et see on/oli ainuõige otsus aga ikka on ju nii kurb ja nii tühi ja üksik tunne. Käin pidevalt vaatamas, kas oled midagi uut postitanud, sest tunnen et nii suhestun hetkel sinuga ja kuidagi annab see jõudu juurde, et teistel on samad mured ja tunded ning see näitab et inimesed on varemgi selliste muredega silmitsi seisnud ja lõpuks ikka edasi elanud ja isegi õnnelikumalt. Seega ma arvan et üks päev oleme jälle rõõmsad. Ja haters gonna hate nagunii. Ega need ei mõista ega hakkagi kunagi mõistma, kes samas olukorras olnud pole, aga mis vahetki sel on mida mõni võõras jorss sinu või minu elust arvab.

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 12:54

      Muidugi ei ole vahet, mida nad arvavad. Ega see minu või sinu elu muuta nagunii ei saa.

  • Reply Nimetu 12. Oktoober 2020 at 12:43

    Mul siuke tunne, et kogu selles suhte jamas on keegi kolmas ka sees 😁 võimalik, et eksin, siis vabandused 😁

    • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 12:47

      kolmas, neljas, viies, kuues. Igas asjas on sada inimest segatud alati, kas pole mitte nii :)

      • Reply Nimetu 12. Oktoober 2020 at 12:51

        Ma arvan, et said aru küll mis ma mõtlen😁

        • Reply Mallu 12. Oktoober 2020 at 12:54

          ma sain aru, millele sa viitad, aga ei, nii moodi ei ole :D Kuigi nüüd kui ma loen, siis võib selline mulje jääda jah, haha. Ütleme nii, et on ka muid mooduseid oma elu keeruliseks elada.