KURB ON OLLA

ei viitsi, aga teen

28. oktoober 2020

Kas te vahepeal istute ja mõtlete, et issand ma ei jõuuuuaaaa?! Legit minu elu iga jumala päev. Nagu ükskõik, millele ma ei mõtle, et peaks tegema, karjub mu sisemus, et eiiii, sa ei saaaa, sest sa oled nii väsinud ja palju loogilisem oleks see edasi lükata. Või veelgi parem – ära tee seda iial! See on alati variant!

Ma alguses andsin kenasti alla enda sisemisele monoloogile ja mitu nädalat tegin umbes nii minimaalse osa asjadest, mis lihtsalt PIDIN. Noh, lastega muidugi, pean neile süüa andma ja õue minema ja muid selliseid asju, aga kõik muu, mida ma sees tahtsin teha enda jaoks, need tundusid tegelikult täiesti mõttetud. Et mis see ikka annab eks.

Kuni ma eile lugesin ühte raamatut, kus oli selline mõte, et meie sees on kaks osa. Meie ego ja meie… vaim? Ma ei tea, ma ei oska eesti keelde seda nii hästi tõlkida. Ja kõik asjad, mis meie elu muudaksid mingile poole (ütleme siis positiivselt mõeldes, et paremuse poole eks) on tegelikult siiski muudatused, mida meie sisemine ego ei taha teha, sest need pole mugavad. Mugavam on ju… lamada ja surma oodata, ups. Aga meie sees on ikka see mingi osa, mis on nagu fck jaaa, TEE seda, MINE sinna HAKKA PIHTA. Aga ego surub selle tihtipeale alla, et ah, mis tolku sest ikka.

Ok, ma saan ise ka aru, et ma räägin nii seinast seina ja segaselt praegu, nagu ma oleks insuldi saanud, aga selle mõttega ma suutsin samastuda küll, sest nagu ma ükspäev rääkisin, siis ma proovin iga päev teha midagi, mida ma ei taha. Ja uskuge mind, sõbrakesed, ma olen hetkel sellises olukorras, kus ma ei taha suurt miskit teha. Aga ma teen. Ma ronin välja lastega mänguväljakule, kuigi õues on külm ja märg. Ma lähen oma kohtumistele jala, sest ma elan kesklinnas ja ma sõidan autoga siin ringiratast sada korda kauem, kui jala minnes. Ja suht lamp “uhkustamine”, aga ma tegin eile KAKS korda ise süüa ja ma tean, et kõik teevad seda ja see ei ole suur asi, aga ma ausalt ei tahtnud ja ei viitsinud ja mugavam oleks olnud Woltida, aga ma tegin seda. Ma olin enda üle nii uhke, nagu ma oleksin maratoni läbinud või miskit.

Ja ma ei viitsinud eile trenni minna, aga ma tegin seda. Ning ma olen täna jälle nii uhke enda üle, kuigi tuhanded inimesed teevad seda iga jumala päev. Ja ma kirjutasin esimese peatüki oma uuest raamatust valmis, mis on ka suht tühitähi, ainult 20 000 tähemärki, aga ma tegin seda, kuigi ma tahtsin lihtsalt lamada ja sarju vaadata. Isegi isegi oma tehtud töö üle ma olen nagu omg tubli Mallu, sa oled NII tubli, et sa ei raisanud oma aega kuskil voodis teki all surma oodates, vaid käisid pesus ja tegid pilti ja võtsid arvuti kätte ja tegid actually seda, mida sa lubanud olid.

Ma kasutan enda puhul taktikat, et kiida lolli, siis loll teeb.

Nii et, armas loll Mallu, aja nüüd ennast pessu ja jaluta linna, sul on vaja tööd teha, saad aru jah?!

*loll pessu minemas*

Avapildil mina, samal ajal kui ma oma päevaplaani vaatan.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

26 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply L 29. oktoober 2020 at 03:36

    Eks muidugi enda sundimine ja Alustamine on võti.
    Koristamise osas on mõnikord hea nipp panna taimer tööle..näiteks 10minutiks. Ja teha selle aja sees kiirkoristust. Ma huvi pärast olen paar korda proovinud. Nii palju saab tegelikult tehtud! Asja downside on muidugi see, et pärast enam jaksu midagi muud teha pole..

    • Reply Mallu 29. oktoober 2020 at 08:38

      Kiirkoristus töötab ka siis, kui keegi külla tuleb :D

  • Reply Regina 28. oktoober 2020 at 23:49

    Tiny Habits, BJ Fogg, soovitan lugeda, uurida, neil tasuta 5-päevane väike kursus ka, mis mind täiesti aitas, seal saad endale mentori ka :D Muutus algab pisikestest, väga pisikestest asjadest :) Jõudu ja jaksu oma uue “Mina” avastamisel :)

  • Reply Made 28. oktoober 2020 at 23:09

    Tere!
    See kõik kõlas nagu depressioon..

    • Reply Mallu 29. oktoober 2020 at 08:39

      Jep

  • Reply K 28. oktoober 2020 at 19:19

    Ma ei tea, ma olen hetkel pikaliasendis, ega tunne süümepiinu.. Oh kui hea niisama surma oodata. 😂🤷‍♀️

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 19:39

      Kohe kui kell nii kaugele saab, et lapsed magama saan ja ise ka magama ei vaju, siis teen sama! (või kirjutan oma raamatut edasi :D)

  • Reply Kärt 28. oktoober 2020 at 18:57

    Tundub, et sa oled ühe väga vajaliku ja õige sammu oma elus teinud, väga lahe on sind niiviisi arenemas näha ja reaalselt mõtlemas ja analüüsimas.
    Ma olen alati oma loomult laisk olnud, st et ma olen küll sihikindel ja saavutusvajadusega ning teen koguaeg suht palju. Aga enamikele tegevustele eelistaks ma enne nende tegemist lamamist :D
    Ego teema avastasin ka ca 7-8 a tagasi ja püüan seda meeles pidada, kui enda jalgealust õõnestan või väga isiklikult hakkan kõike võtma. Aga kunagi lapsena täitsa ebateadlikult tegin endale ego ületamise päeva :D ehk siis olles superlaisk varateismeline, otsustasin, et teen täna KÕIK asjad KOHE ära, mis pähe tulevad :D väga väsitav päev oli, sest üldiselt on mõtteid koguaeg stiilis “prügikast on täis” või “telekas on veits vaikselt, aga pult on kaugel”. Kui ma muidu lükkasin nende asjade tegemise nii kaugele kui inimlikult võimalik, siis nüüd pidin kohe püsti hüppama ja ära tegema.

    Nüüd ma soovin, et mu elukaaslane ka sellist ülesannet vahel harrastaks 🙈 Iga kord kui tuleb mõte mulle öelda “kle *miski* sai otsa”, võiks ise ära teha :D

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 19:40

      Peaks ka selle päeva tegema, aga see tundub nii jubedalt raske :D

  • Reply Mliis 28. oktoober 2020 at 17:43

    Kunagi lugesin midagi taolist, et kui on ülesanne, mida üldse ei taha teha, siis vahel piisab sellest, kui ütled endale, et okei, ma ainult viis minutit teen seda ja kui pärast on kopp ees, siis võin pooleli jätta – tavaliselt alustamine ongi kõige raskem, aga kui juba tegema hakkad, siis see 5 minti läheb nii kergelt mööda ja juba oledki positiivsemalt meelestatud. No a la et ma koristan nt 5 minutit ja siis jälle puhkan (ilmselt lõpetad mitu tundi hiljem suurpuhastusega) või et ma kirjutan midagi viis minutit ja siis luban endale pausi (ilmselt kirjutad ikka rohkem kui juba alguse saad tehtud). Mul igastahes see aitab :) võid guugeldada ka a la procrastination 5 minutes vms

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 19:32

      hea nipp :D

  • Reply Kata 28. oktoober 2020 at 16:06

    Off topic aga kas muidu kesklinnas on tore elada? Olen terve elu mustamäel elanud ja koguaeg unistanud, et saaks vaid kesklinna korteri küll siis oleks elu lill. Mis muljed on?

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 16:33

      Noh, kui üksik inimene oleks, siis oleks vist jah jube mugav, aga lastega tahaks ikka vanasse kanti asap tagasi.

  • Reply K 28. oktoober 2020 at 13:10

    Liigagi tuttav tunne … saan aru, et diivanil vedelemine ja sajandat korda Friendsi vaatamine ei tee asja paremaks, aga see on siiski mugavam kui muud kohustused, ups :D

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 15:28

      Ma ei hakanud täpsustama, et ma ka oma aega surnuks löön sajandat korda elus Friendse vaadates :D

  • Reply katri 28. oktoober 2020 at 12:45

    ma käisin lapsena maakoolis ja meil oli seal suur aed ja park ja karismaatiline aednikuproua ja kõik õpilased pidid käima suvel aiatööl ja kevadeti ja sügiseti ka tihti tundide ajal aias abiks erinevaid asju tegema. sellel aednikuproual oli kombeks peale iga töö lõpetamist rõõmsalt “hurraa!” karjuda ja siis järgmise asja kallale asuda (sama ka kui õpilastel midagi valmis sai). sel ajal tundus see üsna totakas, aga kuidagi jäi külge ja kui mul on endal mingid stressirohkemad ja madala motivatsiooniga perioodid, siis ma proovin samamoodi iga väikse asja lõpetamisel niimoodi sisemiselt “hurraa!” karjuda ja mõelda, et ma olen nagu mingi olümpiavõitja ja see aitab päris hästi.

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 15:28

      Ma hakkan ka nüüd seda tegema :D

  • Reply R. 28. oktoober 2020 at 12:17

    Ma olen ise umbes samas vanuses mehest/lapse isast lahku läinud ja kõik need teekonnad juba läbi teinud ja mõtted ära mõelnud. Mõelnud, mis on tegelikult oluline ja mida ma oma eluga pihta hakkan. Minule on lihtne praegu blogi lugeda, sest ma olen samu tundeid tundnud ja sarnase tee läbinud ja arenenud inimeseks, kes mulle üldiselt väga meeldib :)

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 15:29

      Eks ma tean, et kunagi loen ise ka ja mõtlen, et ah, mis ma üldse halasin :D

  • Reply E 28. oktoober 2020 at 11:39

    Ms tunnen ka, et mind on kaks.. ja see laisk ja mugav ego on niiiiiiiii palju tugevam kui “päris mina” ja nii mööduvadki mu päevad mitte midagi ära tehes. No koduseid toimetusi teen(koristan, teen süüa, pesen pesu jne) ja lapsega ka tegelen, aga enda jaoks ei tee midagi😒 Vahepeal võtsin osa ühest kuu kestvast enesearmastuse challenge’ist ja siis oli hea olla küll kui iseendale aega leidsin ja nägin vaeva, et mul oleks hea olla. Aga suht kohe kui see läbi sai, muutusin tagasi laisaks ja meeletu langes.. Ja ma tean, et vastutan ise oma elu ja heaolu eest ja et miski muutuks, pean midagi tegema, aga ma lihtsalt ei tee? Isegi kui tahan väga, ikka ei tee 🤨
    Ma võidan väga harva vaidluse iseendaga?
    Ma ei oska sellest kellegagi rääkida ka, endal veits loll tunne, et kuidas mul siis enda üle kontrolli ei ole 🙄

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 15:29

      No võid mulle rääkida, 100% feel yaaaa… :D

  • Reply Camme 28. oktoober 2020 at 11:36

    Tubli MALLU!

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 15:29

      tänks noh! :D

  • Reply K 28. oktoober 2020 at 11:36

    Ma tean, mida tunned. Mul sama teema. 🙈 Nt koolitükkidega on nii, et ma ei viitsi/taha/oska teha ja siis ma lükkan edasi ja edasi. Konkreetselt töö, mis mul eile hommikul võttis tunnike aega, ma lükkasin 2 nädalat edasi, sest ei taha/viitsi/oska. Parem ju telku ees lesida ja kirgede tormi vaadata. 😂🤦‍♀️

    • Reply Mallu 28. oktoober 2020 at 15:29

      Story of my life: asi võtab tegelt kolm sekki ja ma lükkan nädalaid edasi, sest ma EI TAHAAAAA

  • Reply Gertrud 28. oktoober 2020 at 11:24

    https://www.youtube.com/watch?v=hp6N7tKxUjg