Ma käisin eile Kardoga teraapias, kes mind instas jälgib, siis ehk märkas. Saime seal igasuguseid asju teada ja räägitud (ei, mitte jälle koos olemisest vms, lihtsalt asjade lahendamiseks ja kergemaks muutmiseks) ja koju läksin ma täitsa positiivselt meelestatuna.
Kuni.
Ma ära surin. Nagu ma ei oska seda rohkem kirjeldada isegi. Ma enne olen siin rääkinud, et kohe kui ma kuskil pokaalikese julgen võtta, siis pisarad voolavad nagu homset polegi eks. Ma ei tea, mis NÜÜD eile mu sees jälle katki läks, aga ma oskan ainult öelda seda, et minu teooria kohaselt peaks mu kehas olema praeguseks miinus tuhat liitrit vedelikku. Kohe, kui ma oma pilgu arvutilt, telekalt või telefonilt tõstan ja korraks endal mõelda lasen, valguvad nad vett täis ja ma lihtsalt…suren.
Te võite ausalt heaga hoida endale praegu need kommentaarid, et mida ma ikka ulun, ise ju tahtsin lahku minna ja oma “perest lahti öelda” ja oma “lapsed hüljata” ja “mitte nende elus enam osaleda”. Lihtsalt selle pärast, et no lamajat ei ole ilus lüüa. Ja ma võiks mitte siia kirjutada, et ma laman, aga näedsa. Ütlen siis välja, et ma laman või nii. See pole isegi metafoor, ma laman isegi praegu seda kirjutades.
Ja ma ei jõua vaielda. Ma ei jõua seletada. Ma ei jõua vabandada. Ma ei jõua enam ennast süüdi tunda. Ma ei jõua enam elada selle tundega, et keegi nagu füüsliliselt pigistaks mind seest ja see paneb omakorda pisarad voolama. Ma ei jõua enam isegi suurt teeselda, et ma poleks oma elus massiivne läbikukkuja. Sest ma olen. Ei ole vaja mulle seda öelda, ma juba tean ise ka.
Aga pealkirjast- meil oli ammu Hiiumaa tripp sõbrannadega planeeritud. Pea kaks kuud ootasime, et saaksime lihtsalt naisega siia tulla ja puhata ja kõigest eemal olla ja koos aega veeta. Samas lugege nüüd eelnevat postitust. Kas ma tundun tore inimene, kellega koos fun roadtripi teha? Ilmselt mitte. Aga mingil põhjusel lohistasid nad mu siiski kaasa ja ma sain terve tee siia üksinda meie rendibussi tagaistmel lamada ja üritada võimalikult hääletult nutta, sest ma ei taha teiste reisi nüüd päris ära ka rikkuda (mida ma ilmselt teen enivei, aga see on see taak nähtavasti igaühele, kes minuga kontaktis julgeb olla, lissalt infoks). Igatahes ma vedelesin seal ja Pille mainis, et tal on veits tunne, nagu tegu oleks inimrööviga.
Et jah. Sellised lood. Jõudsime Hiiumaale, teised läksid poodi ja mina sain esiteks jälle natukene tihkuda, siis vastasin peaaegu kõikidele oma meilidele ja nüüd istun siin valutava peaga ja mõtlen, et kas keegi oskab mulle öelda, millal see üle läheb? Ma tean, et iga teooria järgi ükspäev läheb, aga mul on kuupäeva vaja, palun.
Ma olen nii väsinud.
Ja ma tahaks öelda, et ma tunnen ennast nii üksinda, lisaks sellele läbikukkunud tondiks olemise värgile, aga seee oleks ju naeruväärne, sest ma olen siin nelja eriti kalli sõbrannaga, kes isegi minusugust elujõuta inimest kaasa lohistasid ja tahavad minu jaoks olemas olla. Ja ma eile just lugesin, et sõbrad on ainukesed inimesed su elus, kellel pole otsest kohustust sind taluda või sinuga koos olla. Nad teevad seda, sest nad lihtsalt tahavad. Hetkel pole mul ÕRNA AIMU KA, miks need neli lolli mind kaasa tahtsid, küllap nad kahetsevad hetkel ise ka. Või nad ei tulegi poest tagasi… Elame näeme.
Kaalun siiralt kangetele narkootikumidele üle minna, need pildid üsna head tuimestajad olema. Mis see kõige haardkoorim variant oli? Krokodill? Või see oli see, millega su käed-jalad otsast ära mädanevad? See ei sobiks, mul oleks vaja midagi, mida tarvitada lastevabadel nädalatel, et soovitused on teretulnud*
*Ma tean, et ma ei ole eriti naljakas, aga see üritas siin nali olla…Ärge lastekaitset v politseid kutsuge**
**Aga kui tead soovitada, siis hit me up.
117 kommentaari
Kahju Kardost ja lastest. Kuna see oli Malluka otsus, siis neist kahju.
Mul ka
Igasuguse keemia asemel soovitaksin naistepuna tablette, toimivad ärevuse ja madala meeleolu vastu. Igapäevaselt värskes õhus liikumine, toitumise jälgimine ning regulaarne uni aitavad samuti kaasa parema enesetunde saavutamiseks. Üleüldse, tean omast käest, et enda süüdistamine ja madaldamine ei aita mittekedagi. Sinu elu ei ole läbikukkumine, ära tee sellest oma nö “mantrat”! Ma tean, it is hard as f***, aga tehtav. Lisaks mitte ükski narkootikum (ka alkohol, antikad, rahustid etc) ei aita, vaid pikendab nö tervenemise protsessi ja lisab palju ebavajalikke ning ebameeldivaid kõrvalmõjusid ning tegureid. Patsuta endale rohkem õlale, sa oled tubli!
Loen siin rohkem kui sadat kommentaari ning tekib tõsine kaastunne.
Inimesed, ei pea kannatama aastaid ja püüdma leppida ning proovida elada päev-päeva kaupa!
Elu häirivast emotsioonist vabanemine käib 4-6 sekundiga.
Üks emotsioon, järgmine emotsioon ja siis järgmine ning ongi juba oluliselt kergem.
Tean, millest räägin, olen vastavaid tehnikaid üle kümne aasta kasutanud.
Jutt siis Eestis välja töötatud Ingvar Villido TMK-st, mida võin ka ise õpetada.
Teist nii kiiret elu parandamise meetodit ei ole teada.
See on normaalne Värk, elu. Kui sa end sitasti ei tunneks, oleks asi veider. Tean, et Kardo tunneb end samuti nagu tühjaks pigistatud nuustik.
Üks on kindel, et kord hakkavad nuustikud uuesti vett koguma ning seda ka kenasti pidama. Kindel on veel see, et selleks on kaks varianti, vb polegi oluline kumb neist olema saab.
Variant 1: vut vut Kardoga leivad ühte kappi tagasi (ei ole soovitus, kuna ei tea teie minevikku ja hingeelu).
Variant 2: võta aeg ja sea atra (enam kui kindel, et varem või hiljem, ühte või teist pidi toimib).
Ise vean atra juba mõnda aega, kalendrisse riste ei vea, aga umbes viiendat kuud ( justkui läheks paremaks vaikselt ?).
Anyway.. tugevat meelt ja sirget selga nii sulle, kui ka kardole!
Tean seda tunnet.Minul isiklikult selline seisund kestis kuni kuu ja siis hakkas paremaks minema.Peale 6 kuud oli juba täitsa okei ja nüüdseks juba üle aasta lahus olnud ja enam pole midagi!Soovin sulle kindlat meelt j pea vastu…varsti läheb kergemaks.Narko ei aita!!?Aga jõudu ja jaksu sulle!!!Sa saad hakkama.
Mina usun, et kui Sa siiani tunned end halvasti, kuigi kõik need kolimised, sõbrannadega väljas käimine, lastega tegelemine jpm- peaks ju üsna palju energiat neelama: peegeldab Sinu( endiselt süüdistav, depressiivne ja kaugelt mitte rahul olev) meeleolu vaid ühte. Sa pole oma valikutega rahul, Sa ei tunne ega hakkagi end ennem hästi tundma kuni oled ise jõudnud selgusele mida Sa tegelikult soovid ja oma elult ootad. Kõikidele Sinu küsimustele peituvad vastused ainult SINU enda sees Mariann!
Mõtle järele: miks Sa isegi enda sõbrannadega koos olles ei suuda meeleolu leida? Millal ja kellega koos Sa suudad tunda end siiralt õnnelikuna ega mitte mõelda kurbi mõtteid? Loomulikult ei pea ma silmas shoppamist vaid ikka väärtuslikumaid asju siin elus.
Veel üks küsimus Sulle.. kas need inimesed kellele Sa raha maksad, et nad püüaksid Sul aidata endas selgusele jõuda… kas need spetsialistid on Sinu aega ja raha väärt kui Sinu fännid siin blogis üha rohkem Sinu pärast muretsevad.
Mõnuainete nali oli rumal. Räägi arstiga ja palu naistele mõeldud antidepressante kui muu ei aita! On olemas antidepressante mis aitavad Sinu ajul puhata ja selle tulemusena ei mõtle Sa nii palju muret tekitavaid mõtteid. Õpetan ka ühe alternatiivi: Sinu aju ei suuda mõelda korraga mitu mõtet. Kui tunned et mõtled millelegi mis paneb Sind ennast halvasti tundma proovi mõelda hetkeks kas või oma värvilistele sokkidele.
Sul on nii palju head mille pärast olla õnnelik ja enda üle uhke! Ära palun unusta seda!
Mis oskan kosta… parim ravi… parim sõber/sõbranna, kes mõistab ja ON lihtsalt olemas. Tean, millest räägin. Mõned aastad tagasi olin samas olukorras.
Tänaseks taaskord õnnelikult abielus.
Oli päevi kui sai nutetud silmad peast, oli päevi kui oleks tahtnud haihtuda ilma midagi ütlemata ja teadmata suunas, oli päevi mis olid täis naeru ja rõõmu.
Lapsed kasvavad ja sina nendega. Nad annavad jõudu edasi minna. Eelnevates kommentaarides nõusun pühade ja tähtpäevade tähistamist esimesel aastal.
Soovitus… alguses päev päeva haaval, hiljem nädal korraga, aastakse pärast juba parem.
Ma istusin eile nagu hunnik õnnetust. Kuna ma pole ammu oma sisemaailma vaadanud, siis oli päris raske olla. Pisarad aina voolasid, silme ees jooksid pildid lapsepõlvest ja see on nii jube raske. Näha, miks ma selline olen, mis või kes on mind mõjutanud, et ma olen niisuguseks kujunenud. Samas mingi vabanemine tuleb ka taolisel hetkel. Hakkad veidi paremini ennast mõistma. Ma ei saagi olla mingi normaalne, kui minuga pole lapsena normaalselt käitutud. Praegu mõtlen, et lausa kuritegu on lapsi eirata ja nende tundeid mitte märgata. Kõigest sellest saabki sissepoole elav täiskasvanu, kes ei oska tulevikus oma tunnetega enam midagi peale hakata, sest kõik on lapsena olnud kas vale või eiratud. Avastasin, et minu sees on nii palju viha, pettumust ja kurbust. Ja nüüd elan sellega, aga kõik saab paremaks. Peab saama ju lõpuks.
Sa oled kõik õigesti teinud, lihtsalt tulevadki segased olud, kui tekib suurem elumuutus. Loomulik on tõesti leina periood, sest sa ju alustad uut elu mõnes mõttes. Ja lapsepõlvest tuleb ka veel kraami otsa. Oh jah. No nii on. Peaks ise ka mingi terapeudi juurde minema. Olen ikka täiesti endasse sulgunud olnud. Ma ei oska endast kunagi rääkida. Ma arvan alati, et kirjutamine on parim variant. See tuleb paremini välja. Äkki peaks ka blogima hakkama, kas või iseendale.
Jõudu sulle, Mallu. Igatahes tea, et on ka teisi kassijaid praeguses hetkes, ja samas hea on teada, et me pole üksi. Eks kõigil omad eluraskused, mis vajavad lahendamist. Ma kusjuures ammu juba sinu telesaadet vaadates mõtlesin, et sa ei jää püsima sellesse ellu, et sinus on teistsugune ambitsioon, ja mul on tunne, et sa korraldad tulevikus veel midagi põnevat. Praegu ilmselt ei ole veel õige aeg ja enne tuleb vanad asjad ära klaarida, aga küll see aeg ka tuleb. Ja seda ei tuleks, kui sa oleksid jäänud paigale sinna, kus sa leidsid, et kõik pole päris nii nagu võiks. Minu meelest sa oled väga hästi hakkama saanud ja on loogiline, et sul käib sees tunnete virrvarr. Ma tunnen umbes sama. Hetkelises olukorras oma elus. Tahaks midagi uut, vanad asjad peaks lahti laskma. Eks näis, mis sellest saab.
I feel ya. Ma olen nii pikalt mõelnud sulle kirjutada sest tunded on samad ja tahaks jagada aga samas ma mõtlen, et mis ma siis niiväga kirjutaksin isegi ja isegi kui kirjutaksin siis sa vaevalt loeksid ja isegi kui loeksid siis äkki mõtleksid, et “fakk, mul omalgi nii palju si**a ja emotsioone ja miski lambikas ka veel kirjutab” ehk siis… kui tead kuidas oma ise-ennast korda saada siis PALUN kirjuta mulle ka või ära kirjuta ja eks ma lihtsalt loodan, et miski mu sees lihtsalt loksub paika. Segane tekst aga ma hetkel ei oskagi paremini.
Narkootikum küll abiks pole.
Emotsioonidest saab vabaneda nii,
et nad kunagi enam tagasi ei tule tüütama ega väsitama.
Klaarige lapseisaga asjad ära, hakaku vastutustundlikuks meheks oma lastele ja naisele. Asjad paika ja saad oma hingerahu tagasi ja lapsed oma isa tagasi! Karmale sellised mängud ei meeldi…
“Lapseisa” on täitsa olemas, tänud muretsemast
Keegi ei pea olema elu lõpuni koos ühe ja sama inimesega. Alati ei minda lahku mõtlemata ja alati ei ole asi ainult suhtes. Kõik ei ole mustvalge. Suhteid saab klaarida ka eraldi olles. Selleks ei pea nui neljaks ühiselt edasi rühkima. Lapsed, kes kasvavad sellises peres, on palju rohkem stressis, kui eraldi elavate üksteist austavate vanemate juures. Kumbki vanem ei pea kaduma kuhugi.
Miku meelest on sul mitu asja ühte patta pandud. Peaksid selgusele jõudma kas sa oled kurb ja see seisund on sul lahlumineku pärast või hoopiski need lapsepõlve läbielamised (su enda vastustest selgubki, et pigem see) , mis nüüd teraapias välja tulevad. Ning kui see selgunud siis keskenduma antud probleemile…hetlel sul justkui kõik pahasti ja samas mitte midagi ?♀️
Kõrvaltvaatajale tundub, et otsus lahku kolida ei olnud veel küps. Seepärast hing nutab. 🙁
Egas nüüd pole muud, kui kaks varianti: kolida taas kokku või leida üles enda tugevus valitud teed jätkata.
Mõlemad valikud on sinu ja õiged! Edu ja palju armastust!
Debrekas, alati juhtub, võib olla isegi paanikahäire moodi. Siin on vaja arsti, mitte sotsiaalmeediat. Kindlasti on vaja ravi. Edu, lapsuke! Mind aitab mets.
Paluks mitte keemiat soovitada!
On teisi lahendusi.
Tenerife it is 🙂 Täielik keskkonna vahetus aitab, et saaksid mõtted eemale kõigest.
Jaanuariks juba on kanaaride plaanid 🙂
Ma palvetan Su eest.
Võiks selle ülesaamise aja defineerida elusündmuste järgi – 1 kuni 2 tsüklit kõike – iga lapse sünnipäev, enda oma, eksi oma, valentinipäev, jõulud aastavahetus janiiedasi. Ehk siis mida rõõmsamini ja paremini planeeritult need sündmused esimesel ringil mööda saadad ja uue kogemuse nende sündmuste ajal peale saad seda väiksem tõenäosus on järgmisel ringil nende ajal ikka põdeda. Selles ongi kogu point, meie elu koosneb mälestustest ning ainuke viis edasi minna on luua uusi mälestusi, kõige suuremad mälestused tulevadki suurematest sündmustest. Seega hakka aga kasvõi vastu tahtmist juba ILUSAID ja RÕÕMSAID jõule planeerima, sest kui sa nende jõulude ajal nutad ja leinad siis lükkad sa rõõmsaid jõule jälle VÄHEMALT aasta edasi, kui ka aasta pärast sama kordub siis jälle aasta jne. See on reaalsus ja karm tõde aga minu kogemused seda kinnitavad täielikult. Ole tugev.
Sul on lihtalt praegu suur pall kastis. Selgitust saad siit lugeda https://www.boredpanda.com/ball-in-box-analogy-dealing-with-loss/?utm_source=google&utm_medium=organic&utm_campaign=organic
Aga tegelikult ka, sa leinad hetkel oma minevikku ja see ei peagi kerge olema. Ela päev korraga, kui tunned, et on kurb olla, siis olegi kurb, ja kui tunned et on hea, siis ongi hea. Kahjuks ei ole mingit kindlat kuupäeva anda, millal jälle kõik korras tundub olevat. See võtab aega, aga see aeg tuleb. Pea vastu!
Usu mind, läheb kergemaks.
Tundub võimatu ja raske , aga läheb.
Keegi ei saa arvustada, mida teine inimene sees tunneb, väga raske on teistel aru saada või tunda.
Kindlasti on sul inimesi, kes saavad su kõrval olla ja toetada sind. Ja kui neile ei sobi see hetkeline sina, siis pole nad õiged inimesed. Võin alati tulla sinuga veinitama ? võid vabalt nutta mu kõrval:)
Kanep 😉
1.Mine Reikisse 🙂
2.Küsi endalt küsimusi: miks mul raske on? Miks ma nutan? Mida ma saan teha selleks, et mul parem hakkaks?
Küsimuste küsimine hakkab automaatselt tootma nö lahendusi. 🙂
Kui sa tead, MIKS täpselt sa end nii halvasti tunned, siis saad ise ka teadlikult sellega tegeleda..
Loomulikult on ”leinaperiood” igati okei ja tulebki välja end elada(nutmine väga fine), muidu jäävad emotsioonid sisse, mis on kehv variant..
Anna endale aega, ära survesta end selle mõttega, et kaua see pull kestab jne.
Lase esiteks endal tunda nii nagu tunned. Ja lisaks sellele soovitaks mina küll Reikit (jaa see vaimne teema, kes on skeptiline see olgu, aga minul toimis (peab olema hea Reikimeister ka))- see on selline toetav seanss ja paneb energiad liikuma ja saad ehk mingeid vastusi.
Loomulikult tore, et käisite ka koos teraapias. Aga ilmselgelt on sul muud issued, kui et Kardoga lahkuminek- ehk siis.. ürita endale võimalikult palju teadvustada, miks sa oled praegu selles seisus ja miks see HEA on!
Edu Mallu 😉
Kaua see “normaalseks” saamine aega võtab? No kui mõned pakuvad, et ooo, see võtab kaua aega – mingi 2-3 kuud kindlasti, siis ma tahaks küsida, et halllooo, mingid tundetud imeinimesed olete va :)? Ma põdesin esimest lahkuminekut ikka julgelt 2-3 aastat. Muidugi see kogu 3 aastat ei olnud sellised, nagu sul praegu. See oli nagu selline vaibuv lainetus. Alguses olid suured ja kõrged lained koos sügavate aukudega ja siis hakkasid järjest madalamateks minema. Mina kirjutasin käsitsi palju omi mõtteid ja tundeid üles ja see nagu aitas. Ja kui ühel ilusal päeval (kui olin kogu oma põdemise ära põdenud) neid tekste lugedes ei tundnudki enam valu ja siis sain rahumeeli selle kõik ära põletada.
Sa saad hakkama ja tuled sellest välja!
Lõpetasin aprillis 3 aastat kestnud suhte. Julmalt valus oli kuskil juuni alguseni. Nutsin igal vabal hetkel, igas asendis. Süüdistasin ennast, et miks ma selline olen, kui lahkuminek oli sisuliselt minu otsus ja veel põhjendatud otsus. Ulgusin samamoodi sõbrannade juures kokteili kõrvale ja olin täielik inimvare, aga nad tõesti olid mulle toeks ja vähemalt ei pidanud ma üksi kodus kassima. Psühholoogi juures käik aitas mul oma riismed kokku kraapida, aga põhiline “paranemine” tuli siiski ainult ajaga. Oleme endiselt eksiga väga head sõbrad ja tegelikult nutsin ma viimati selle suhte kaotuse pärast vist oktoobri alguses, sest tunded on endiselt olemas ja ilmselt jäävadki kuskile südamepõhja igaveseks, aga vähemalt enam ei ole valus. Usu mind, see läheb mööda. Üks hetk sa avastad tagasi mõeldes, et enam ei kraabi keegi hinge seest ja pisarad ei hakka automaatselt voolama. Praegu lihtsalt ongi raske ja see rusuv tunne, mis julmalt rinnus pitsitab, tundub nagu ei lähegi kunagi mööda. Aga läheb! Sa saad hakkama!
Tere Mallu …. väike ravim sulle nii depressiooni kui ka peavalu vastu. Toimib. Ei tee sõltlaseks.
https://ee.coral-club.com/shop/products/91848.html
Hea Mallukas, aitab üksnes aeg… see kõik on veel nii värske ja seetõttu ka valus ning emotsioonid vallanduvad laviinina. Anna aega settida ja kindlasti ära mine mingisuguste tuimestajate vms teed – need üksnes lükkavad reaalsust edasi ja zombistavad (lastele pole vaja mingid ‘udud’vanemat) – asjadele tuleb otsa vaadata. (Kui ma oma elu peaks kirjeldama, siis see on niivõrd palju hullem, et ma patsutan sõbralikult õlale ja ütlen südamlikult…Sa oled tubli ja tuled sellest välja). Aga ma soovitan ka hingamistehnikaid..näiteks Wim Hof breathing bubble (äppi saab tasuta alla laadida) – see rahustab.. samuti pane muusika põhja ja tantsi kasvõi nuttes oma emotsioonid välja ja mine mõnda metsatukka ning karju lihtsalt kõik välja, usu mind..hakkab kergem.
Jah, see on valus. Isegi, kui otsuse teed kaine mõistusega ja täiesti iseseisvalt. Ma lubasin endale rahulikult leinata, sest olen võtnud selleks 6 kuud. Kindlasti läheb kellelgi veel kauem. Mitte, et see lohutaks. Aga minu 5 kuud on möödunud alguses udu sees ja siis hakkasin ennast ravima – teraapiad, raamatud jne. Viimase kuu jooksul ei ole enam olnud hetki, kus vannitoas põrandal nuttes ei saa enam aru, kas vedelik tuleb kraanist, ninast või silmadest. Aga enne oli neid hetki palju. Nii et lase ennast aidata – sõbrannadel, terapeutidel ja iseendal. Ühel hetkel vaatad seda kõike, nagu kellegi teise raamatut. Minuga paar päeva tagasi juhtus nii ja see oli esimene hetk, kus sain aru, et see tõesti on minevik.
Tean seda tühja tunnet, endal oli peale lahkuminekut sama tunne. See võtabki aega, igal ühel on see erinev. Kõige lihtsam ongi oma tunded välja elada, kas siis nutta või karjuda, see on täitsa ok. Leia tegevusi mis sulle meeldivad, et mõtteid mujale saada.
Kuigi lahkuminekust on 2a, on siiamaani tühi tunne, kui laps on isa juures. Tunnen, nagu minu küljest oleks tükk ära võetud.
Samas narkootikume ei soovita, pöördu pigem psühhiaatri poole.
Mul poolteist aastat tagasi sama juhtum, ainult et vastupidi. Lahkusin naise juurest. Pool aastat oli peaaegu rahulik, aga siis äkki murdusin sisimas ja ka vetevood pääsesid valla. Sai uuesti tagasi roomatud. Sai ka nõustajat külastatud, aga kahjuks mõrad ei parane, ükskõik kui palju liimi paned. Kestis see pool kuud ja siis sai uuesti rahulikult lahku mindud. Teine kord oli kergem. Ülesaamine võtab paar aastat kindlasti aega, aga täiesti ei parane kunagi, sest ühine minevik jääb. Minu puhul aitab see et hoian omavahelise suhtluse võimalikult minimaalseks ja keskendun uuele tulevikule. Kuna teil ühised lapsed, siis ilmselt sa seda rakendada ei saa. Jõudu ja jaksu ja ära anna alla.
Mul saab jõuludel 2 aastat sellest mööda kui viimase otsuse tegin mina ja alles nüüd on tunne,et tahan ja suudan edasi elada nii,et enam ei sure.
Lugedes su teksti, oletan, et tunnen sama. Sa oled vähemalt nii normaalne, et otsid abi ja tegeled sellega. Mina seda ei julge ja lihtsalt kardan häbi ja rahast on kahju. Kui ma suudan, siis lähen täna metsa jalutama. See ehk annab energiat.
Okei see kommentaar on ilmselt “uncalled for” aga mine psühhiaatri juurde. Üksi, mitte koos Kardoga või sõbrannadega või kellega iganes ja tõsiselt tegele oma vaimse tervisega ja nende asjadega mida sa oma peas ja tunnetes kinni hoiad. Sest kui sa seda ei tee siis need asjad söövad su seest tühjaks, vahel on vaja oma eluga toimetulekuks kellegi abi. See mida sa kirjeldad kõlab nagu sügav lein või isegi depressiivse episoodina to be honest. Sa ei taha selliseid asju kaugemale lasta kui need praegu on. Usu mind.
Ma käin ju
Eks iga depressioon ole erinev, võib-olla see sinu kohta ei käi, aga kui mina taolist juttu suust välja ajasin, mõlkusid mõtted juba igapäevaselt enesetapu juures. Kusjuures suutsin end osavalt veenda, et minu kallitel inimestel ongi parem, kui sellisest läbikukkujast ja koormast lahti saavad. Kui sul peaks ka juhuslikult praegu juba nii halvasti olema, siis soovitan südamest mingit tõsisemat ravi (ehk isegi haiglas), lapsed ja tööd ootavad, ehk kuu või paari pärast saad taas tavaeluga vaikselt jätkata.
Ükski torm ei kesta igavesti. Lase kurbuse välja voolata ja noo las ta siis tulla. Ja las need pisarad voolata. Ainult nii saabki paremaks… Kurbus on üks tunne ja ilma selleta ei saa rõõmu olla. Murtud südameta ei pääse uus armastuse tunne sisse. Nüüd õpid enda kohta palju, palju… Ära lase sel kurbusel tühja minna ja vaata, mis selle kurbuse põhjas ja all on. Sa pead nüüd tähele, et on kahte sorti muusikat – armastusest ja murtud südametes!
Üks päev korraga, üks peatäis nutta korraga, samm sammu ette… Las kurbus voolab välja ja teeb ruumi millelegi muule. Kallistused! Sa ei ole üksi.
Antidepressandid on hea kraam.
Kallìke sa pole läbi kukuja. Elus on kõigil sellised ajad. See ei võta ükspäev aega. Anna endale aegaparaneda sellest kõigest. Mina elan oma ühest lapsest väga kaugel ja näen aastas teda nädala kui Eesti tulen. Tean mis on valu ja haavade paranemine sinu sisemuses võtab aega.
Xanax
Praegu ju see väärakas november ka. Isegi nendel tõmbab kaamosesse, kellel otseselt midagi viga pole. Ma loodan et näiteks kui see loll kuu läbi saab, siis hakkab juba vaikselt parem ja siis tuleb kevad juba ja… Ma vist ise läksin omalajal ee… Juulis lahku ja kuni novembrini händelisin, novembris aint ulgusin, tagantjärgi vist, ja siis hakkas vaikselt inimlikumaks tõmbama.
Olen midagi sarnast üle elanud või teinud. Aga ma võtsin teadlikult mingi eneseabipaketi (oli mingi videovärk, mis sisaldas ülesandeid), sain kuidagi tuge sealt ja õppisin end uuesti tundma. No selles suhtes, et mida ma üldse elult tahan jne. Lugesin raamatuid hästi palju ja elasin päev korraga. Kõlab ajuvabalt ja eriti vaimselt, aga mul läks paar kuud ja vsjo. Liikusin edasi, hakkasin reaalselt elama, nägin uusi ägedaid võimalusi ja tahtsin jälle tegutseda. Aga selle paari kuu jooksul lasin endast kõik emotsioonid läbi, kassisin ja nutsin, vihastasin ja röökisin. Nii mõnigi kord sai nosu täis tõmmatud, aga see tõesti teeb asja hullemaks. Parem on kaine peaga kassida.
Miks sa nutad? Nagu päriselt miks? Küsi seda endalt.
Ja äkki teeb olemise paremaks, kui aitad kedagi, kellel on su abi vaja.
Mõtle selle peale.
Päikest.
Sellega on nüüd nii, et võta mõni sõbranna kaasa, mine randa või metsa ja karju… Röögi, nuta , tantsi kõik endast välja. Alles siis saad hakata oma elu killukese haaval üles ehitama… Mingit kuupäeva ei oska keegi sulle öelda, aga mingil hetkel sa avastad, et enam polegi nii valus, enam ei tahagi nutta… Aga see võtab aega
Ma läksin peale 12a mehe juurest ära. Rohkem kui pool aastat nutsin ja umbes aasta möödudes kadusid süümekad ära. Süümepiinad olidki enamasti need, mis nutma ajasid, et teisele nii tegin.
Lahkumineku valu hakkab siis üle minema, kui ei mäleta enam eksi füüsilise puudutuse tunnet ja kui tagasi mõeldes saad aru, et isegi kui veel lõplikult paranenud ei ole, siis tagasi sellesse suhtesse enam ei läheks. Igaühe puhul see individuaalne. Ja enda kõrvale kellegi uue leidmine võtab siis veel natuke kauem aega, sest pole mõtet uut suhet luua, kui vanad haavad pole kinni kasvanud. Mul võttis viimane selline protsess aega kokku kaks aastat. Aga kui asi pole suhtes, vaid muudes isiklikes probleemides, siis ilmselt võtab nii kaua kuni ka muud asjad saavad korda ja selgeks mõeldud.
Äkki see legaalne kanepi, kui narkootikumidest rääkida? Pidi ka stressi leevendama jne. Olen ammu juba tahtnud proovida seda, aga pole julgend sest tegelikult olen 100% narkootikumide vastane, aga samas see pole narkootikum .. ??
Olin peaaegu samas kohas. 1,5 aastat hiljem tundsin, et saan enamvähem hingata nüüd. Aga siiamaani tagasi mõeldes on valus ja raske ja süda läheb pahaks.
Loodan, et Sul läheb kergemaks!
Täiesti mõistan, et lapsepõlveraumadega tegelemine viib vaimselt tasakaalust välja. Tundub, et Sinul on lihtsalt abielulahutus ka samal ajal, mis teeb olukorra veel keerulisemaks, sest nüüd ei ole abikaasa tuge lapsepõlvetraumadega tegelemiseks ka (või teie puhul Kardoga on tuge ehk lihtsalt vähem).
Lahutusega toimetuleku osas, pikaaegne abielu on tänapäeva kontekstis üha rohkem (ebarealistlik) (lapsepõlve)unistus ja see kindlasti ei ole ainus õige viis õnnelikult elamiseks (arvestades, et statistika järgi pooled abielud lahutatakse). Sul on / olid kindlasti põhjused abielu lõpetamiseks ja kunagised unistused või ühiskondlik surve abielus olemiseks ei peaks takistama elus muudatuste tegemist isegi lastega peres. Kui paarisuhe mingil põhjusel enam ei tööta, on igati mõistlik see lõpetada, kui suhet parandada ei õnnestu. Soovin, et raske periood mööduks kiirelt ja õnnelikku tulevikku!
11 aastat kestis minu lahkumineku lein. Nutt muidugi lõppes siis kui uus suhe tekkis, umbes 3,5 a pärast. Parku oma valust rääkimine ilma pisarata polnud ikkagi need 11 a võimalik. Ma ei osanud ka oma mõtteid juhtida. Nüüd oskan. Üldiselt mulle endale ei sobinud teiste nõuanded, see hoopis ärritas ja tekitas trotsi. Nii ma arvan, et ikka ise peab leiutama selle oma tee, viisi “püha tõeni” Ometi panen kirja siis sammud mis mind aitama hakkasid. Esmalt on vaja osata märgata kuhu mu mõte rändab. Märgata võimalikult KOHE ja see suunata mujale! Algul oli sellega suuri raskusi. Taipasin alles siis, kui juba silm niiske. Teine samm on oskus LEIDA see uus mõte. Vahel ei olnud seda kuskilt võtta ja siis lihtsalt korrutasin mida aknast välja vaadates näen, nagu mingit Mantrat. A´la – Pilv on pehme, pilv on pehme ja valge, Pilv on pehme ja valge ja mõnus ja auru täis ja päikese voodi on selle sees … Lausa jaburusi , et aju viia teisele suunale kas või sundusega. Esialgu oli see hirm tüütu, kuna seda mõtte pööramist tuli teha iga mõne minuti tagant. Tasapisi see vahemik hakkas laienema.
Kolmas asi on ohkamine. Kui sa teadvustad, mis see tegelikult on, siis on sel samuti ravivat jõudu. Väga paljud ei tea, et see on hinge spontaanne palve, appi palve. Paljud arvavad, et palve on mingi kindel ja “õige” sõnade jada taevaisa poole. Võib ka nii, aga südamest tuleval ohkel ja palvel on palju mõjusam jõud. Sest see ei ole kunstlik, tehtud ja kalkuleeritud .
Hiljem suutsin veel lisada tegevusi, mis mind ette valmistas ise olemiseks, olid veeprotseduurid, rahustav tee ja mahe lõhna küünal ja raamatud ja unistamine. See viimane päästis mind, sest selles olin ma võimeline ennast unustavalt plaanima, nuputama , looma ideesid, arvamata et need kunagi ka päriselt ellu saab viidud.
Lõpetuseks – Lootus ei kustunud iial, see asendus mõistmisega ja vajadused on samuti teisenenud. Enesehaletsus sai ka lahkuda ja leinast sai kogemus.
https://www.youtube.com/watch?v=_aufMlA8hQw
No aga vutvut kaardimooride juurde. Nad oskavad vast ikka midagi kosta.
Sa vastasid e-mailidele! Hästi tehtud, isegi, kui vastused koosnesid kahest lihtlausest.
Kuna siin nime näha pole (onju?) siis nii palju, kui aru olen saanud, on kanep väga lõdvestav, aga masendununa äkki pigem küpsisena? Ma pole tegelt ekspert, mu kõige kangem droog on olnud pool kanepimuffinit Amsterdamis, mille peale ma magama jäin 😀 aga nii olen aru saanud. Ja hiljuti Netflixi dokist sain teada, et mikrokoguses mdma-d on kasutusel sõjaveteranide teraapias, sest siis nad suudavad kõiki nähtud koledusi neutraalselt arutada, ilma liigsete emotsioonideta, ja saavad selle südamelt ära. Paraku see on illegaalne, sest antidepressantide tootjad tahavad ise raha teenida.
Lasegi lihtsalt kõigel üle voolata ja ära otsi ekraanidest mõtete kõrvale juhtijat. Ühest korrast ei piisa. Nutagi iga päev ja täpselt nii palju kui torust tuleb. Suured elumuutused, mis iganes põhjusel, löövadki jalad alt ja see ei lähe kähku üle. Üle läheb, ausalt läheb, aga tuleb lasta endal tundeid tunda, siis läheb suti kiiremini.
Isegi aiman mida tunned. Tunnen sarnast tunnet. Paar nädalat tagasi kaalusin isegi oma elu lõpetada, sest sõbrannasid ega sõpru mul pole ja pean oma mõtete ja tunnetega ise hakkama saama. Aga usu mind, kui enam halvemaks minna ei saa siis saab ainult paremaks minna. Kõik saab korda. Armastan sind.
Olen mõne kuu pärast seitsmekümneaastaseks saamas ja lahku läksin umbes 45 aastat tagasi. Nuttude nutmiseks kulus umbes 25 aastat, aga päris üle pole ma sellest lahkuminekust saanud senini. Muidugi polnud tol ajal ka mingisugust psüühilist abi või nõustajat, tuli ise endaga kas hästi või halvasti hakkama saada. Sellest oleks palju kirjutada, aga vaevalt sest sulle abi oleks, sest iga lahkuminek on erinev ja kõik inimesed samuti.
Umbes aasta läheb üle saamiseks (minu kogemuse põhjal).
Vabanda, kui see jutt sulle ei sobi. Inimedel on tavaliselt ego see, kellele ei sobi uuendused. Hetkel valisid sina ennst. Egole ei sobi see. Tema tahaks elada ikka vanas turvalises kohas.
Kui sa käid teraapiates, siis võin sulle ühte veel soovitada.
https://www.facebook.com/kaidikarilaidaccessconciousness/
Vaata videosid ja kui võimalik, lase endale barsi teha. Kaotada pole sul midagi ju.
Ps! Kuna ma olen ise olnud täiesti fackt up, siis täna tänu barsile olen ma muutunud.
Ma ütlen Sulle kuupäeva. 1,5 kuud. Vähemalt minul oli 1,5 kuud selle hetkeni, kui enam ei nutnud ja seest ei valutanud.
Ma ei oska muud öelda, et kahju oli muidugi kui tuli uudis, et lahku läksite … alati ei piisagi koos olemisest, et omavahel on pereelu täiesti korras ja armastate üksteist.. Kui ise oled sisemiselt katki, siis ei olegi muud teha.. Esmalt püüa enda lapsepõlve traumadega ühele poole saada- tubli, et sa sellega tegeled ja ei löö uut stop märki neile ette. Kui need on seljatatud, siis tunned ka end uuest küljest ja oskad edaspidi oma tunnete/murede/probleemidega tegeleda koheselt 🙂
Ole tugev, nuta, karju, märatse kui vaja- lase emotsioonid valla, kuid ära unusta ka naerda, rõõmu tunda ja lihtsalt olla 🙂 !
Kõiges negatiivses on midagi positiivset 😉
Hei Mallukas!Tean, et tunned ennast halvasti ja kurvalt..see on loomulik..Oled eelnevalt oma pisaraid tagasi hoidnud ning nüüd on aeg need välja lasta..Usu mind, Su elus pole mitte midagi hullu..Sul on olemas kõik selleks, et olla õnnelik ja vaba 🙂 Olen ka ennast sedasi tundnud kui pea 10 aastat kestnud suhe purunes..Kolisin oma pea 7a lapsega ära..See kõik oli üsna ränk ja valus peaaegu aasta..Mingi hetk oli küik jälle korras kui sain kokku noormehega, kes esmapilgul oli meeletult hoolitsev ja tore..kuni hetkeni, mil kokku kolisime ..Siis sain tunda, mis on koduvägivald ja mis tunne on olla hirmunud ja lõksus..voodielu käis vägisi ja ma rasestusin ning ta mu läbi peksta tahtis, et laps kaoks..kutsusin lõpuks õe appi ja põgenesin..Olen üksikema olnud juba 6aastat..pole saanud hambaarstilgi käia(~15aastat) sest lihtsalt rahaliselt pole võimalik..vot see on raske elu..Vaatamata kõigele olen iga päev tänulik, et mul on kaks armast last, katus pea oohal ja töökoht..ja armastav perekond..Tee seda Sinagi..Tunne rõõmu väikestest asjadest 🙂 Edu Sulle ja pea püsti 🙂
20.06.2021 aga pead ei anna.
Kuupäeva ei ole, mida sügavamalt seda hetkel läbi põed – karjud, nutad, nö sured, seda tervemsna sa sellest lõpuks väljud. Ära suru ühtegi emotsiooni alla, las pisarad voolavad. Mõtle sellele, kui puhastusele. Kui nüüd ehk oled metsas, siis mine lihtsalt välja ja karju, karju nii kuidas aga jõudu on, siis hakkad oma nõrkuses mõistma oma tugevust. Edu sulle, ole tugev. Võta sõbrad ka kaasa karjuma, kõigil on alla surutud tundeid… Tajuge, kui tugevad ja väega te naised olete!
Ma alati mõtlen selliseid metsas karjumise nõuandeid kuuldes, et Eestis ei ole ju ometi mingite džunglitega tegemist ja tõenäosus, et keegi seda röökimist kuuleb, üsna suur. Kujutan ette selle kuulja šokki, tõenäoliselt arvab, et kedagi piinatakse ja siis olenevalt inimesest kas jookseb teisele poole, tuleb uurima või kutsub politsei 😀
Mallu, ma olen mingi lame ja tulen ütlen sulle esteks kohe seda, et ”Läheb mööda ja võtab aega!”
Aga tegelikult tulin ma sulle rääkima, et see on igal ühel omamoodi ja igalühel võtab oma teatud aja, enne kui läheb.
Minu kogemus: Olin õnnetus suhtes olnud juba natuke aega aga ei tahtnud kuidagi loobuda ja nii me siis koos elasime, mingi aasta ma arvan ikka rääkisime, et peaks laiali minema aga ei. Siis ma õudne inimene tegin omale tinderi ja sain seal kellegiga tuttavaks ja semmisime juba konkreetselt siis, kui veel seda õnnetut suhet ära polnud lammutanud. Millalgi siiski sain ka sellega hakkama aga olude sunnil pidime samamoodi nagu teie Kardoga – mingi aja veel koos elama.
Sain ma siis ka sellest olukorrast üle ja kujutad ette, kolisin selle uue mehega kokku samal päeval, kui eelmise juurest ära kolisin. Iseenesest oli mul kõik super hästi ja ma olin õnnelik (siiamaani olen) aga mingil hetkel tekkis mega masendus, nutsin, olin endasse tõmbunud, no fun ja sain veel mingi südame ja ärevuse häired kaa kaela. Raske oli, oi oi kui kurb ja raske oli vanast elust loobuda, kuigi õnne polnud ja uus elu(mees) oli nii tore ja vahva.
Mul läks üks kolm-neli kuud aega, enne kui ma sellest jamast üle sain ja enam ei põdenud. Katsugu ainult mulle keegi öelda, et ju siis poleks pidanud lahku minema. Läksin ja olen nüüd 3a selle uue mehega koos, meil oma kodu, loomad, põnn tulekul, õnne ja asja kui palju. Aga on raske näed, ka siis kui ei ole üksi ja peaks kohe päris õnnejunnis olema. Samas – läheb üle, kellel kiiremini, kellel aeglasemalt 😉
Mis ma öelda tahtsin, et see, et sul kurb ja raske on minu silmis jumala normaalne. Vbla natuke hirm tuleva ees ja kõik need sada väikest asja, mis peas tiirlevad ja tiirlemata jätavad.
Luba endal tunda- nuta kui tahad, naera kui tahad! Sa oled ise enda elu kuninganna, tugev ja vapper. Aga selleks, et sa teaksid, kui tugev sa tegelikult oled, pead sa laskma ka endal vahel nõrk olla 😉
Pea püsti, su tiaara kukub maha muidu 😛
Ma arvan, et pead laskma endal tunda kõiki neid tundeid, mis sees keevad ja nutma niipalju kui vaja, et lõpuks tunneksid, et pole enam millegi üle nutts ja et oled valmis uuteks emotsioonideks oma elus. Ela see kõik välja, eks mõnda aega ongi raske aga see läheb ükskord üle. Kaua see kõik aega võtab…nii kaua kui vaja.
Ma olin üks, kes sulle ath diagnoosi pani. Nüüd panen sulle depressiooni diagnoosi. Sorry. Kui concerta eriti hästi ei sobi, sobiks sulle äkki bupropioon. Nii veidi ath kui ka depreka vastu. 2 in 1.
Lapsepõlv ja minevik sõidab tavaliselt millalgi sisse. Õigemini ta on alati sinuga olnud, aga nüüd on see sisse sõitmise tunne teadvusse tõusnud ja tunne, et sa pole õnnelik. Ükski suhe ega teine inimene sinu õnnetunde eest ei vastuta. Käi veel üks tiir psühhiaatri juures ja otsi terapeut – soovitavalt päris süsteemne pereterapeut, kes pigem ei tegeleks paariga, vaid sinu ja su päritoluperega. Lisaks mingi gestaltteraapia või holistiline võiks ka ehk selle minapildi selgeks saamisel aidata.
Otsused otsusteks, ma jätaks need hetkel tahaplaanile, aga su jutust tundub mulle, et äkki sul on depressioon ja sa vajad ravi ja abi. Otsi inimesi kes sind mõistavad ja toetavad ilma arvustamata ja lahendusi pakkumata. Tee neid asju mis sulle meeldivad ja ürita teha seda mis sind hästi tundma paneb. Minevikku ei saa muuta, saad andeks anda endale ja teistele. Lase kõik vabaks, ära kuula teiste arvamusi. Sina ise oledki kõike ägedam ja parem ja tead mis sulle on hea ja nii teedki. Lapsed tahavad rõõmsat ema ennekõike. Ära üldse allu mingile massilisele arvamusele ja et mine ikka kokku tagasi. Kui otsus tehtud ha sa rahul siis nii ongi, kui pole rahul siis muuda mida muuta tahad. Ole see kes sa tahad olla ja nii ongi. Leia endale oma inimesed ja tee endaga rahu. Päriselt ka sa oledki oma parim mina ja ole uhke selle üle ja tee seda mida sa tahad teha ja kuidas tahad.
Kui sul on depressioon või meeleolulangus muul põhjusel, siis tõesti ei aita see kui öelda inimesele, et äh sul on ju kõik hästi, mida sa nutad. Või öelda inimesele, ah sul ei ole veel midagi, aga minul…Tema jaoks on praegu see hetk kõige raskem hetk võib-olla elus.
Ega siin midagi teha ei ole. Tean seda tunnet hästi, kui ei saa kordagi ühtegi tegevust lõpetada, sest muidu on kohe nutt peal.
Minul aitas teraapia, Sa käid teraapias. Ükskord läheb paremaks, aga praegu on Sul õigus nutta kui Sa tahad ja õigus tunda neid tundeid, mida sa tunned. Mitte keegi ei saa sulle öelda, kuidas sina end tundma pead.
Sa ei pea seda nõuks võtma, aga mina kunagi tegin sellistel hetkedel nn tühjaks kirjutamist. Võtsin paberi ja pastaka ja panin lihtsalt kõik kirja. Täiesti seosetu jutt võib olla. Jumala savi ju.
Aga nuta nii palju kui tahad, ole enda jaoks oluliste inimestega koos ja lase neil endale õlga pakkuda.
Nutmine on üks osa tervenemise protsessist. Kellele kestab nutuperiood 1,2.3 päeva ja on neid kes nutavad ka kuu aega 🙂 Sa paraned ja terveneb ka su vaim. Ela oma tunded ja emotsioonid läbi 🙂
Lase endal lihtsalt olla ja ära mõtle mida teised mõtlevad- saada nad kuu peale.
http://www.toelinemina.ee/maris
Julgustan proovima seanssi Marisega .. Ei pääse
lihtsalt, imeliselt ja kiirelt nagu sõrmenips aga ehk leiate alateadvusest üles mis kes kus miks jne..
Kui Sa soovid vastust, millal see võiks üle minna, siis ütlen Sulle, et minu ütlemata elutark tädi ütles, et see on teadulikult tõestatud, et südamevalu läheb üle 4 kuuga. On see siis tõsi v mitte, aga natuke lootust see vast ikka Sulle annab 🙂
Tegelikult suhestun Sinuga antud olukorras üsna palju – sest olen ise hiljuti sellesama tee läbi käinud. Lahutasin üle aasta tagasi, aasta enne seda tohutud süümepiinad, et ennast sedamoodi esikohale seadsin ja soovisin lahutust (olen 33, meil on kaks last). Oli raske – nii ise uuesti oma jalgu alla saada, uus kodu leida, ennast vaimselt toetada, lastega majandada – ja meil samamoodi toimib see nädal-nädal graafik.
Ütlen ausalt ja südamest, et suutsin iseendaga täiesti rahu teha alles selle aasta veebruaris – midagi ühel hetkel lihtsalt loksus paika minu sees – ja see on ütlemata ülev tunne! Ma ei ole oma terve eluaja jooksul ennast nii imeliselt tundnud kui nüüd!
Olen krooniline depressiivik – eks mingit pidi läks ka minu abielu sinna auku, aga olen leidnud viise ennast aidata ja näha elu hoopis teise pilguga.
Võin Sind ainult lohutada, et kõik saabki korda ühel hetkel. Ja see võtabki aega. Ja sinna kulubki palju pisaraid, meeleheidet jne. Aga põhiline on mitte üksi jääda ja vajadusel abi otsida – me oleme iseenda suurimad vaenlased ja sellisel juhul on vaja abi küsida, nii lähedastelt kui ka professionaalidelt.
Ma siiralt loodan, et ka Sina suudad ühel hetkel jõuda sinna punkti, kus mina täna olen.
Päikest!
Tahad kuupäeva? Kui Sa vähegi astroloogiat ja planeetide seisu mõjutusi usud, siis annan Sulle julgustust, et kõik astroloogid ütlevad, et detsembrist läheb järjest paremaks. Viimased kaks kuud on olnud astroloogiliselt päris segased ja keerulised ja just viimane nädal koos Halloweeni täiskuuga keeras veel vinti üle. Mul lahutusest möödas juba palju ja ma muidu ikka juba täitsa lill olnud omadega, aga viimane nädal on olnud veider relapse emotsionaalselt, ei maga hästi ja pea valutab, ma ei tea kuhu ma kuulun ja kes ma olen, mida ma tahan üldse enam ehk nagu identiteedikriis oleks äkitselt. Samas november ongi nõme kuu ALATI nii et mu eesmärk on lihtsalt november alati üle elada ja kõik ülejäänud aasta on täitsa okei niiehknaa.
Nii et poe lihtsalt hunniku raamatutega teki alla (igaks vabaks hetkeks) ja ära enne detsembrit välja tule. Pole kasu nagunii 😉
Kaks aastat minu elust on olnud nagu mingi lõputu agoonia. Tonnide viisi pisaraid ja magamata öid. Alles nüüd hakkan tundma end inimese moodi juba. Ka proovisin abi saada igalt poolt. Lõpuks sain aru, et see kõik peab ise mööduma…. pisarad on üks osa tervenemise teel. Jõudu ja jaksu sulle Mallukas!
Mulle tundub, et sul on nagu isegi midagi leina laadset käsil. .. sest suhet ja eelmist elu ju teoorias saab ka leinata.
Ma ise olen leinas. Mul ema suri paar kuud tagasi ja minu viimane piisk oli see, et ma sain mehe käest pahandada selle pärast. Seega tema toetus on null ja nüüdseks olen ma lõpuks jõudnud arusaamisele, et meil on lihtsalt mõttetu ja lausa toksiline suhe.
Siin anonüümselt julgen ausalt tunnistada, et just nende samade asjade pärast millega sina Mallukas võitled(süüdistused, enesehaletsus jne), ma lihtsalt ei julge ära minna. Aga ma tean, et see on vältimatu ja tuleb kindlasti ka suhte lein otsa.
Mul on hea meel, et Kardo siiski nii mõistlik ja austav selle kõige juures on(ma eeldan, et on…vb eksin) ja ei tee kiusu jaoks su olemist veel hullemaks.
Minul nii kerge selles mõttes olema ei saa. Tean ette, et hakkab vaimne manipulatsioon pihta, kui selle julge sammu teen.
Mallukas sa oled tugev naine,ausalt ma tahax sinu moodi olla.Sa ju tegelikult tead isegi ,et oled äge.Ja Kardoga teid koos vaadates ….no minu meelest perfect mätsh;)))See kõik mis tundub hetkel raske usu läheb mööda .Lase asjadel sättida,lase sõpradel ,sõbrannadel toeks olla ja varsti näed ,et elu on täielik lill.Pea vastu !!!P.S sul on ägedaim family ever.Naerata juba nende pärast rohkem.
Ma tahaks ka pakkuda, et ehk kaaluda teraapiates seda varianti, et tegelda eneseotsingutega abielus olles. Kõike teadmata on see muidugi vblt täitsa metsas pakkumine, aga muidu tundub küll, et Kardo pole see mees, kelle kõrval selline asi võimatu oleks. See, et niisugune kriis ja vajadus iseendas ja oma sihtides selgusele jõuda on tekkinud, see on mu meelest üsna ootuspärane kogu olukorda arvestades, aga kas seda tõesti saab parandada ainult nii radikaalseid pöördeid tehes? Ma ausalt öeldes ootaksin kolmelapselise pereema terapeudiga kohtumistest sootuks muud kui seda, et alustuseks tuleb pere tükkideks lõhkuda ja siis vaadata, kuidas igaüks omaette edasi hakkab minema, püüdmatagi asja esmalt paremuse poole pöörata nendes oludes, mis on. Terapeut on ikka klassikalise taustaga ja usaldusväärne? Kui põhiprobleem olnuks abielus, siis peaks praegune tunne olema ju peamiselt kergendus, vabanemine, uue ootus, mitte lõppematu kurbus ja pisarad? Igatahes: elus suundi valida ja siis uuesti valida saab alati, kunagi pole hilja. Jaksu soovin!
Ma ütlen lühidalt, et on jah metsas pakkumine.
Sellised tunded ongi mõnel sees ja need on täiesti normaalsed. Neid tulebki nii võtta ja õppida nendega elama, kuni jälle üle lähevad ja tulevad paremad päevad. Ja need ei ole ilmselt üldse kuidagi moodi seotud selliste asjadega nagu abielu, lahutus, uus kodu jne, vaid on täiesti iseseisev eraldi teema. Ja kui sinu jaoks on oluline kuupäev, siis mõtle see enda jaoks ise välja..anna endale piisav varu ja pane kuupäev kirja. Nt 20.07 ja oota seda nagu mõnusat puhkust, mis on pikalt planeeritud. Senimaani proovi leida igas päevas midagi pisikest ja head mille eest tänulik olla.
Lihtsalt nutagi! Nuta nii palju kui torust (no see va pisarakanali toru) tuleb ja kui enam ei tule, siis nuta kuivalt. Nii lihtsalt on, et nutt ongi nagu vaimu puhastamine – vahel piisab lühikesest nutust, vahel on see õige pikk, aga läbi ta nutta tuleb ja ühel päeval avastad äkki, et oot, kuhu see nutt nüüd jäi – enam ei tulegi peale. Mida rohkem sa üritad nuttu tagasi hoida ja seda muude tegevuste taha peita, seda pikemaks sa lihtsalt seda perioodi venitad. Ja lastele võid ka seletada ausalt, et miks sa vahel nutad – lihtsalt ja lapselikult ikka, aga pole mõtet seda laste eest varjata. Nii nad õpivad, et emotsioone ei pea enda sisse ära peitma, ei pea varjama neid vaid nedi peab vahel välja ka laskma – see pole häbiasi. Sulle sellepärast ehk tundubki imelik nutta, et see nagu poleks “õige” – aga tegelt just on. Nii et nuta oma valu välja ja tasakesti hakkab see valu siis ka tuimenema. Ausõna – lõpmatuseni ei jaksa keegi nutta, nutt saab lihtsalt enne otsa. Nii et küll sul ka varsti jälle päike pilve tagant väljas!
Jaa, ma nii teengi, aitäh sulle 🙂
Nutmise vajadus tuleb sellest, et kehasse on pinged kogunenud. Võib proovida toimetada nii, et iga natukese aja tagant küsida endalt, kus on pinge ja siis lõdvestuda, lõdvestuda…
Äkki need ATH ravimid lõid su ajukeemia nii sassi, et sellest kujunes depressioon. Olen ise 15a depressiooniga võidelnud.
ma kahtlen, et 14 päeva ravimi võtmist mu lapsepõlvetraumad tekitasid 😀
Sa ju leinad. Ja see on loomulik. Leinad oma suhet. Leinad ühiseid unistusi ja lootusi, mis nüüd enam ei täitu.
Aeg ei paranda haavu ning Sa ei pea tugev olema. Aitab oma tunnetega tegelemine, mida Sa ka teed.
Mallu, kas sa Kardoga koos olles ka nii tundsid? Tundusite õnnelikud ja hetkel tundub, et üksi on sul kordades hullem kui siis kui olite koos. Ehk siis proovi temaga jälle koos, käige teraapias, panustage oma suhtesse. Küll kõik saab korda. Aga niimoodi ennast piinata ja suhet mis tegelikult toimis taga leinata, endale mentaalselt rohkem haiget teha, ei näe ma mõtet, et oleks ??♀️
ma kordan veelkord, ma ei leina taga otseselt meie suhet kui sellist. ma isegi ei jõua seda kõike seletada enam, ma saan aru, et sa ei saa must aru, sest sa ei tea mind ja see on fine, aga palun mitte toppida mulle kurgust alla seda, et olge kardoga koos, siis sa oled õnnelik.
Kurvaks teeb seda lugeda, aga küllap see käibki suhteliselt pika kooselu lagunemise juurde, sest mul on olnud samamoodi. Introvertsema inimesena aitas mind toona aga see et hakkasin oma sisemaailma läbi päris päeviku läbi korrastama. Panin kirja, mis on halvasti ja mis hästi ning mis kõige hullem, mis mingis olukorras juhtuda saab. Tõsi droogidest rääkides üks aitas pmst mul üleöö uueks inimeseks saada, aga ka ainult tänu sellele, et olin juba eelnevalt positiivsemalt meelestatud hea inimese seltskonnast.
Olen elus mitu korda lahku läinud ja tean seda tunnet- maailm variseb kokku, kõigest on pohhui. Nii kuradima valus on. Aga aeg parandab haavad. Kaua see aega võtab sõltub Sinust. Mind aitas teraapias käimine, sõpradega suhtlemine, uus hobi (läksin kooli peale lahkuminekut aga võid ka kursustele minna või maalima või mida iganes). Sõpradega suheldes olin ikka kurb ja heietasin oma valu aga mingil määral olid mõtted mujal ja ei ulunud nii palju. kodus olles lihtsalt ulud end hulluks. Nutma ja üksi olema peab aga ei ole hea 12 h järjest nutta. Lugesin palju raamatuid ja googeldasin kuidas lahkuminekust üle saada- sain palju väärt infot. Ja mis põhiline: anna endale aega üle saamiseks. Püüa rõõmu leida väikestest asjadest: maitsev lõuna, kohtumine sõbrannaga, uus kleit vms. Füüsiline liikumine teeb ka head, pidi õnnehormoone vallandama. Terapeut soovitas afromisme korrata iga päev- alguses ei usu, pärast keha hakkab uskuma. Terapeut peab ka sobima, käi paljud läbi kui leiad oma. Sa saad hakkama!
Mul on juba enda terapeut
Kirjutasid millalgi vist, et hakkad mingeid ravimeid sööma, sööd või?
Äkki su must meeleolu on nendest tingitud? Alguses pidigi sarnaste ravimitega paras tsirkus olema. Kõikidele lõpuks ei sobigi.
Teine variant on depressioon. Ära lase sel üle pea kasvada, otsi abi. Soovitatavalt võiks abi anda keegi, kes niigi õrnas seisundis olevat inimest ei julgustaks äkkpidurdusi ja kannapöördeid tegema.
Alkoholist hoia kaugele ja sõpradele lähemale.
Sinuga saab kõik korda.
ma võtsin neid ravimeid mingi paar nädalat, rohkem ei suutnud.
Tere, mul on kahju lugeda, kuidas kannatad. Soovitan antidepressante, olen ise võtnud ja nendest on abi. Soovitan pöörduda spetsialisti poole (psühhiaater), kes määrab õiged antidepressandid. Rahustid ei ole lahendus, sest neid võib võtta lühiajaliselt ja tekitavad sõltuvust. Antidepressandid mitte. Ajukeemia tuleb uuesti korda saada, tõsta serotoniini taset, võiks sobida SSRI-d. Antidepressantide toime tuleb mõne aja pärast, Võttta tuleks neid vähemalt pool aastat ja siis rahulikult järk-järgult nendest loobuda.
Katriniga nõus, su jutt kõlab kui depressioon ja sellest ei saa lahti paarinädalase tabletivõtmisega, arst võib teised kirjutada kui eelmised ei sobinud, aga ravi kestab ikka ligi aasta. Huvitav, et su terapeut selle peale ei tulnud, üldjuhul peaks tabladega koos ka teraapia käima.
Ta pole väga ravimiusku, mina isiklikult ka ei ole
Oeh, ma ei tea mida öelda. Mallukas, palun isegi kommentaari mitte üles lasta, aga…kas see terapeut on üldse päris haridusega terapeut? Ma käisin ka korra kuna olin puntras ja ma tundsin end nii negatiivselt pärast. Õnneks pärast analüüsides ma sain aru, et mulle poogiti külge 100% võõras mure. Kui ma oleks kõike uskuma jäänud ma oleks masenduses. Samuti tajusin, et tegemist on…kuidas öelda… loodususku inimesega? Ma pean oma kroonilise haiguse tõttu tablette võtma (mainin et need ei põhjusta mulle kõrvlmõjusid ja sobivad hästi) ja need soovitati ära jätta. Appi! Kui ma need ära jätaks mind võib-olla ei oleks enam varsti.
Praegu käin päris (!) kliinilisepsühholoogi juures ja seal tunnen, et saan päriselt abi. Antidepressante vms ravimeid ei võta (veel!), kuid ei välista (vajadusel). Suurim eksiarvamus pidigi olema, et antidepressandid teevad tuimaks
Igatahes, mis ma oma pika jutuga tahtsin öelda. Inimesed on erinevad ja palun hoida kriitilist meelt käies terapeudi juures (kus oled eriti haavatav).
Ära muretse, ma olen temaga väga rahul.
Tuttav tunne.
Mind jäeti ka kuu tagasi maha.. SMS-iga ja lihtsalt enam tagasi ei tuldud. Asjadki vedelevad veel siin..
Ja noo, ongi nii et nii kui korra julged tegevuseta olla nii nutad… Või jalutan lastega õues ja ikka tikub pisar silma..
Ja seda tunnet mis sees on ei Anna kirjeldatagi.. öösiti passin üleval sest paanikahood ei lase elada..
Aga .. ükskord me saame sellest üle 🙂
Pea püsti 🙂
Ma ei saanud ka absull magada, aga siis hakkasin ühte rahustilaadset toodet võtma, see paneb kohe kenasti magama. Ma muidugi ei tea, kui kasulik neid pikas perspektiivis sisse süüa on, aga noh
Hei.
need rahusti -unerohu tablakad on head. Teed oma arsti määratud kuuri ära ja siis kõik parem. Kui une korda saad läheb asi paremaks. Sinnamaani nuta ja mind aitas see kui hakkasin vaikselt jooksmas käima, kõrvaklapid üürgasid peas, et mõelda ei suudaks. Edu
Kogu see füüsiline reaktsioon, mis sinus toimub praegu on su paranemine. Tihtipeale on teraapiasse minnes ja suuri traumasid ravides alguses halvem ja siis läheb alle paremaks. Loodan, et su terapeut sulle seda ka selgitas. Täiesti normaalne (aga hästi hästi raske) on tunda end alguses halvemini kui enne teraapiat. Jätka oma teed ja küll sa näed, varsti on kergem!
Ma tean seda kõike, aga see on nii valus ja raske, et ma lihtsalt tahaks pooleli selle tundmise jätta, kui võimalik
Ma tean täpselt mis sa tunned! Ma olen selle läbi teinud ja see on niii niii raske. Aga sa oled tugev, et sa seda teed! Palju lihtsam on oma trauma mullis ja õpitud käitumise järgi edasi elada. Aga sa ütlesid, et aitab küll, aeg on taastuda. Ja see teeb sind nii nii tugevaks!
Jätagi hetkeks kogu see raskuse ja valutunne kõrvale ja proovi lõõgastuda ja nautida puhkust sõbrannadega. Kasvõi hetkeks…
Vaadates seda kõike kõrvalt, siis kas sa oled päris kindel, et sa tunned ennast praegu paremini oma otsustes kui siis kui oleksid need tegemata jätnud? Et vahel ei oska me hinnata inimesi ja meid ümbritsevat enne kui oleme sellest ilma jäänud. Praegu ju veel võimalus on, et muuta kõik tagasi selliseks nagu oli – õppida saadud kogemusest ja minna edasi parema tuleviku nimel ühiselt koos. Sest ega ju päris suvalise jorsiga kolme last ei tee, et mingi armastus teil siiski ju oli ning arvestades, et saate nii normaalselt läbi ka praegu, siis äkki ei ole asi nii fataalselt pekkis siiski. Millegi pärast ei usu ma, et Kardo takistaks sul tegeleda eneseotsingutega kui probleem on selles, et sa ise täiesti liimist lahti oled iseendaks olemisega. Selleks ei pea sildu lõplikult maha põletama 🙂 Jõudu!
See kurbus ei ole ainult mu lahutuse pärast, selle pärast muidugi ka. Lihtsalt kõik mis sellega kaasneb ja mis teraapias välja tulnud on, on niiiiii raske, et mingi osa minust soovib küll vahepeal, et seda kõike poleks olnud ja ma oleks rahus oma teadmatuses edasi elada saanud. Kardo ei olegi suvaline jorss, ma pole seda kunagi väitnud.
Ega ma ka ei öelnud ega mõelnud, et Kardo jorss oleks (ta täitsa tore ja hea inimene, tean teda juba enne seda kui te koos hakkasite olema) ei minu ega sinu arvates. Selle lause mõte oli pigem see, et äkki on rohkem asju, mida teie suhtes väärtustada kui viimastel aegadel enne otsuste tegemist tundus.
Muidu, tegin ise ka lahutuse läbi kaks aastat tagasi omal algatusel. Oli algus raske, meil küll 1 laps ja olud hoopis teised. Olen enda tehtud otsusega väga rahul. Aga eks ma nutsin patja mitu aastat enne seda kui oma soovi lahutada välja ütlesin, sest elasin selle jama vist ette läbi ja peale lahutust oli kuidagi palju kergem olla ja on siiani.
Noh, meie olud on ka palju sügavamad, kui ma siin blogis kirja pannud olen.
Üks asi, millest ma ise aru sain lahutades oli see, et kõige valusam tegelikult oli mu jaoks lahti lasta selles illusioonist, et happy forever and ever ei pruugigi alati võimalik olla ja et ma nüüd feilisingi sellise suure ja olulise asjaga nagu abielu ja perekonna koos hoidmine. Süütunne lapse ees, ühiskonna ees – et ma ei saanudki elamisega hakkama. Et kui ma juba enda eluga hakkama ei saa, siis millega üldse saan? Aga see oli puhas hirm tuleviku ees – ülim ebakindlus ja segadus, et mis ma teen kui nüüd need 10 aastat on mu elu hoopis teistmoodi olnud. Ei osanud ettegi kujutada, et pilve tagant tuleb päike välja ka üks hetk 🙂 Jõudu sulle! Kui oled oma otsuses kindel ja tunned südames, et on õige asi, siis pole midagi muud kui päeva kaupa edasi ja ükshetk hakkab kergem.
Ma ei oska muud öelda, aga armas oled ja elad ka selle perioodi üle ??????
Aitäh sulle!
Mina ei arva, et sa halb inimene oled. Kedagi ei saa sundida kellegiga kellega ei taha koos olema. Enda lapsi sa ka ei hüljanud. Lapsed ja sa ise terved. Sul on töö ja normaalne kodu. Kardo on ka endiselt su elus sõbrana ja lastele olemas. Teil oli megakerge lahkuminek. Sul on palju häid sõpru. Ma tegelikult ei saa üldse aru, miks sa kassid ja ennast haletsed ja nii juba mitu kuud järjest. Mis tehtud, see tehtud. Täitsa ausalt, võta ennast kokku, sul on tegelikult kõik hästi!
Aaa, omg on v? Sellisel juhul sorri, eks ma olen siis nüüd õnnelik! Tänks, that was easy, imelik et ma ise selle peale ei tulnud!
Sa lihtsalt tahtsid teada päeva, mil sa enam nii ei tunne. Ei tahtnud sind solvata, vaid tuua välja asjad, mis su elus tegelikult hästi on ja selle, et sa ei pea ennast kuidagi lahkumineku pärast süüdi tundma. Sul on täielik õigus õnnele ja leida enda kõrvale keegi, kes su kõhus liblikad lendama paneb. See on päev, millal sa suuremat pilti hakkad nägema ja enda haletsemise lõpetad. Endalt küsid, miks ma õnnetu olen? Mida konkreetset sa enda elus muuta tahad? Mis ma teha saan, et ma enam õnnetu poleks? Ja selles suunas tegutsema hakkad. Veinitamine teeb asja ainult hullemaks. Korraks on parem ja järgmine päev hullem.
Mulle nii “meeldib”, kuisas öeldakse, et kõik on ju hästi ja hakka lihtsalt olema… See ei käi nii. Ilmselgelt ei oska seda hinnata need, kes ise vähemasti sarnases omukorras pole. _Jõudu sulle
Mida tähendab kõik on hästi? Et pole sõda, on süüa, katus pea kohal, sõbrad ja perekond elus ning terved? Tunded ei ole ratsionaalsed, sellepärast nad ongi tunded. Ja kõigist ei pea aru ka saama, vahel on isegi hea, kui ei saa, sest siis pole ise sama läbi teinud ja ei oska samastuda.