KURB ON OLLA LAPSED

jonnin

16. detsember 2020

Arutame siin jõulude ja aastavahetuse plaane ja ma pakkusin välja, et kuigi aastavahetus on mul nn vaba nädal, siis ma ikka hea meelega oleks ise lastega. Kui Kardo kuskile välja läheb, siis saaksin lastega Nelgis olla ja kui tahab kodus midagi teha, siis võin linnas ka olla. Näekski ilmselt palju rohkem rakette jne. Lihtsalt selle pärast, et mul on nii KOPP EES sellest laste jagamisest.

Ühest küljest on see ju arusaadav, et kuidagi neid jagada tuleb, sest eks Kardo tahab ka nendega koos olla ja peale nädalat nende kolmega on küll selline tunne, et huh, lõpuks saab lihtsalt OLLA. Aga kui see esimene päev läbi saab, hakkab uuesti see pihta, et ma konkreetselt hommikust õhtuni igatsen neid. Ja see on nii rõhuv, et ma lõpuks igal enda lapsevabal nädalal teen Männikule asja või võtan lapsed (või mõne neist) enda juurde, sest see tundub nii absurdne, et ma lihtsalt istun ja passin ja ei tee mitte midagi ja ei saa oma lastega koos olla, kuigi nad seda ilmselt ka tahaksid.

Süütunne närib kogu aeg. Mulle tundub, et lapsed on KOGU AEG Kardoga, samas mu sõbrannad ütlevad, et neile tundub jälle, et lapsed on kogu aeg minuga. Hehe. No tegelt on ikka võrdselt, aga ma ei jõua niimoodi igatseda kogu aeg. Ma ei imesta, et nii paljud jäävad “laste pärast” kokku, sest see tundub palju lihtsam, kui oma lastest teises linna otsas istuda, oma ekskaasalt neist pilte ja videosid lunida ja siis kassida.

Fakk noh. Ma vihkan lahutust. Nagu päris ausalt. Krt veab neil naistel, kelle mehed ei taha lastega essugi tegemist teha, saavad oma lapsed kõik kenasti kogu aeg endale hoida … (Okok, obv ei vea tegelt, aga las ma jonnin).

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

45 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply M. 19. detsember 2020 at 11:15

    Mõtle ajas edasi, kui laps läheb kooli, siis tal on omad kooliasjad ja vajab püsivat koolilauda vms. Siis ei saa enam nii, et üks aabits on ema kodus ja teine aabits isa kodus.
    Keeruline olukord.

    • Reply Mallu 20. detsember 2020 at 19:44

      Miks ma ei võiks osta kaks aabitsat, kui on vaja kahte aabitsat? Et ei saa olla kahes kodus koolilaud. Või mismoodi see “püsiv” olema peaks?

  • Reply Aljona 19. detsember 2020 at 08:24

    Mina ei oska kahjuks soovitusi anda. Eks lahutus ole keeruline kõikide osapoolte jaoks. Ja läheb aega, et uue elukorraldusega harjuda. Soovin teile kõike head.

    Marta kombe jäi silma, kust selline pärit on? 😍

    • Reply Mallu 19. detsember 2020 at 10:59

      Lindexist :)

  • Reply Lapsevanem 18. detsember 2020 at 22:58

    Aga miks kõik korraga… Ajage asi segaseks. On 3
    Üks laps issile 2 sulle ja sedasi ring täis – isa saab iga lapsega kvaliteet aega ja sa ei jää üksi! Siis on üks nädal kõik lapsed issiga ja sa “ulud patja” – puhke paus sulle.
    Nüüd annab issi üks haaval lapsi sulle – iga laps saab kvaliteet aega emaga ja siis on sinu nädal.

    Lapsed saavad üksteisest puhkust ja lapsed saavad ka i dividuaalset tähelepanu ühelt vanemalt ja samas saab iga vanem ka kogu karjaga veeta aega. 🙄

  • Reply mairi 18. detsember 2020 at 01:53

    Aga seda proovida, et lapsed elavad oma kodus ja vanemad vahetuvad – nädala elab nendega üks, nädala teine, vahel võib ju juhtuda ka, et mõlemad korraga kohal? Te saate nii hästi läbi, saaksite seda üürikorterit ka jagada, lihtsam üürigi maksta. Vähemalt seni, kuni kummalgi uut kaaslast pole, võiks see ju toimida?

    • Reply Mallu 18. detsember 2020 at 12:52

      Ma ei usu, et Kardo seda väga tahaks

  • Reply Triinu 17. detsember 2020 at 11:02

    Meil on nii, et kooliperioodil on laps nädala sees minuga ja nädalavahetustel isaga, suvel jälle vastupidi. Mitu aastat nii ja paistab, et selline rutiin sobib kõigile.
    Eks riburadapidi selgub, kellel ja kust parem koolis käia, trennis käia vms või kuidas kujuneb.
    Kusjuures, sa mainisid, et lahutasid selleks, et Kardost saaks iseseisev inimene. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis mina vist ka lahutasin just selle sama asja pärast. Ma ei tahtnud olla see, kes kõik ette-taha ära teeb, ei tahtnud olla see, kel ei ole lubatud ei füüsiliselt ega vaimselt kokku kukkuda, sest majapidamine, söök, pesu, laps, lapse kool ja huviringid jne lisaks oma päevatööle vajavad tegelemist. Mitte, et ma nüüd ei peaks selle kõigega tegelema, lihtsalt mul on nüüd need mõned päevad, kus ma võin selle kõige juures kassida :)

  • Reply Liis 17. detsember 2020 at 10:23

    Teil veab, et mõlemad samas linnas elate ❤

    • Reply Mallu 17. detsember 2020 at 11:57

      jaa seda muidugi

  • Reply Elina 17. detsember 2020 at 00:30

    Siin vist ei saagi ühist vastust olla. On väga oluline ka lapsi kuulata ja vaadata, mis nendele sobib. Võib-olla on praegune olukord parim neile kõigile, aga võib-olla sooviks keegi neist elada ainult ühes kodus. Mina näiteks ka väiksena ei tahtnud olla kodunt eemal rohkem kui paar päeva, ikka väga tahtsin olla just samas kodus, ja kusjuures ei olnud oluline, et ei olnud kõige parem elamiskoht. Aga samas tunnen päris paljusid, kelle jaoks ei ole oluline, kus olla ja kes kolivad või reisivad pidevalt. Nii et eks see on kõik niivõrd suhteline. Peamine, et igal lapsel oleks hea olla, isegi kui vanemate arvates ei oleks see võrdne ja sama iga lapse puhul.

    • Reply Mallu 17. detsember 2020 at 09:30

      mhm

      • Reply Vaike 17. detsember 2020 at 15:37

        Ma kujutan ka ette, et minu oleks kahes kodus elamine konkreetselt ära rappinud, aga üks ühele ei olegi võimalik kedagi võrrelda. Ma olen täiesti veendunud, et sinu lapsed on psühholoogiliselt nii palju toetavamast keskkonnast pärit ja sellevõrra ka oluliselt tervemad, et neil võib-olla ei tekigi kahest kodust mingit küsimust, nad tunnevad end turvaliselt niigi. Ja no kui tekib muresid, siis olete te mõlemad olemas ja saate vastavalt vajadusele korrektiive teha. Ideaalset lahendust ei ole, sellepärast see ongi elu.

  • Reply mõlk 16. detsember 2020 at 23:08

    Nu eks lahutamine ongi raske, eriti kui on lapsed. Aga ma tegelt arvan, et see teie variant ongi just päris okei. Et mõlemad vanemad võrdselt panustavad, aga on samas ka mingi paindlikkus. Mina olen oma lapsega pikki perioode täiesti kahekesi ja nii on ka raske, kellegi peale loota ei saa ja oma elu võib ära unustada.

  • Reply Mari 16. detsember 2020 at 20:48

    Ma tunnen et tahaks sekundit endale. Minu viimase lapse isa ei tee lapsest välja ja ei maksa midagi.
    See astu suuremate isa on ülivõrdes. Ma ei tea et oleks pidanud meelde tuletama et ou võta lapsed või maksa. Alati tuleb vastu ja aitab

  • Reply Kadri 16. detsember 2020 at 19:53

    Oi kui tuttav su kirjutis mulle on.
    Mina ka jagan eksiga last aga pigem nii, kuidas töögraafik temal on ja kuidas laps ise ka tahab. Usun, et üle nelja päeva järjest pole ma temast lahus olnud (6 aasta jooksul).
    Alguses oli ääretult keeruline – igatsesin väga, tahtsin kõigest osa saada, igal võimalikul juhul võtsin lapse endale, kassisin kodus. Kuni panin psühholoogile aja kinni, kes tegi mulle selgeks, et laps vajab isa ja tal on ka seal kõik VÄGA hästi. Ja saingi lõpuks aru, et laps on kõige olulisem, talle mõlema vanema olemasolu. Mitte minu emotsioonid.
    Nüüd võtan lahusoldud aega väga rahulikult. Loen, koristan, käin poes ära, vahin mõnda lemmiksaadet, lähen trenni, teen koeraga pikki jalutuskäike, kohtun sõpradega, pikemad päevad tööl. Ja seda kõike selleks, et kui ta minu juures on, oleksin 100% tema päralt.
    See enda sees tasakaalu leidmine võtab aega, mul läks isegi pea kaks aastat selleks :)
    Nii et võta rahulikult. Igatsemine jääb alati aga see on pigem tunne taustal, mitte domineeriv.
    Ja sa oled ülitore ema, neil on vedanud!

  • Reply K. 16. detsember 2020 at 19:13

    Lihtsalt mõte:
    Võiksite ju pikema intervalliga lapsi ühes kodus hoida. Nx kuu kuni pool aastat. See nädal ühes ja nädal teises kodus tundub tõesti väga väsitav. Ja siin pole kindlasti küsimus, kummal vanemal on suurem õigus vaid, kuidas lastel on parem. Ja see vanem, kelle kodus lapsed hetkel ei ole võtab endale teatud osa laste päevastest kohustustest. Läheb nendega trenni, toob lasteaias, mängib õues, käib teatris/kinos, võtab mõned nädalavahetused, teeb mõne väljasõidu vms. Nii saaksite mõlemad lapsi iga päev näha, kasvõi paar tundi. Mina ilmselt ei suudaks ka pool aastat lastest eemal olla. Aga eks see üks katsetamise teema on :) Edu!

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 21:27

      No see tundub konkreetselt veel debiilsem, sry

  • Reply Liina 16. detsember 2020 at 18:34

    Ma tean mida sa tunned. Lihtsalt selle vahega, et mul pole kunagi olnud enda aega. Väljaarvatud nüüd. Lahutasin just pika kooselu ja nüüd jagame lapsi. Hindan oma aega kõvasti. Mul on palju tegemist, heategevus, sõbrad, uue elu järjestamine… igatsen ka lapsi, aga tean, et see lastele hea, koos isaga olla. Mul heameel, et mu eks lastega tegeleb, abielu ajal ei tegelenud. Aga igaljuhul tubli oled. Nii mõneski mõttes mullegi eeskujuks🤗

  • Reply Mari 16. detsember 2020 at 17:43

    Ma ausalt siiski arvan et kõige mõistlikum jagamine on et lastel on üks kodu kus ollakse enamuse ajast ja siis üle nädalavahetuse käiakse teise vanema juures. Lisaks jagatakse ära siis pühad, koolivaheajad ja suvel on pikemalt ka teise vanemaga. Muidu tundub et lastel pole seda ühte kodu vaid solgutatakse koguaeg ringi. Samas lugesin kuidas üks pere tegi nii et kodu jäi lastele ja vanemad ise kolisid üks nädal sisse ja teine välja.

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 17:59

      aga mille poolest see üks vanem siis “parem” on, et saab rohkem aega lastega? Ja kuidas see aus oleks?

      • Reply Liisa 16. detsember 2020 at 18:13

        Issand, mis jutt! Lastele ei ole oluline neli seina, vaid mõlemad vanemad. Koos oldud aeg on see, mis loeb. Kõik Skandinaavia maad jagavad lapsi selliselt ja ei midagi hullu. Lihtsalt meie oleme tulnud kuskilt nõukaajal mentaliteedist.

        • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:17

          ah, eks iga pere teeb seda ilmselt erinevalt, olenevalt võimalustest jne. igaüks tahaks ilmselt mõelda, et nende viis just parim on.

          • Jejou 16. detsember 2020 at 19:34

            ma nõustun selle kommentaariga, et lastel peab üks kodu olema. Mind solgutati nii ja see jättis ikka korraliku jälje lapsepõlvest külge. Raske on paikseks jääda ja suhteid hoida jne..

          • Mallu 16. detsember 2020 at 21:26

            Aaa ok tänks, kui sa nii ütled, ju siis nii on õige. Jään meilile edasisi juhiseid ootama

          • arvaja 16. detsember 2020 at 21:12

            See pole ju tegelikult üldse õiglane, kui lapsed on alati emaga ja isa saab neid näha vaid 2 nädalavahetust kuus. See, et Eestis see nii tavaline on, ei tee seda veel normaalseks. Lihtsalt Eesti on neid natuke ükskõikseid isasid omajagu. Kui aga mees päriselt oma lapsi armastab ja nendega koos olla soovib, siis ta naljalt ei lepi sellise korraldusega, et näeb neid 4 päeva kuus. Seda korraldust ei pea ju ka nii rangelt pooleks jagama. Võib-olla Kardo lepiks, kui teil oleks rohkem 60-50 või 70-30 jaotus. Või nö solgutate veel rohkemgi, nii et sul oleks max 5 lastega päeva järjest ja max 3 lastetut päeva järjest, näiteks. Nädal-nädala asemel väiksemad intervallid. Või kui neid 3 tükki on, siis kuidagi korraldada nii, et kui nad on Kardo juures, siis saad ikka 1 neist vähemalt endaga võtta.

        • Reply Kats 17. detsember 2020 at 10:07

          Eks see kõik oleneb perest ja lastest, mis on ikka kust sellele lapsele parim. Tean just ühte last, kes käib nädal siin ja nädal seal, teda kõrvalt vaadates ja suheldes, siis see ei mõju talle üldse hästi. Väga kurb ja raske kõrvalt vaadata.

    • Reply Katrin 17. detsember 2020 at 12:55

      Meie laps oli 2a. kui läksime lahku ning olnud pooleks isa ja minu juures. Elame ka samas linnas ja saame seda võimaldada. Nüüd on 13a. Tal ei ole küll tunnet, et teda solgutatakse või ei tea, kus ta kodu on. Ta ütleb, et tal on 2 kodus ja ta on sellise elukorraldusega väga rahul. Kuna ta nüüd juba suur, oleme ka öelnud, kui ta tunneb, et talle ei meeldi nädal isaga ja nädal emaga, siis tal on õigus seda muuta. Ta aga ei soovi seda.

  • Reply Täpi 16. detsember 2020 at 17:12

    Mitte, et see praegu lohutaks, aga see läheb kergemak, inimene hatjub kõigega. Ma peale lahkuminekut reaalselt iga kord kui lapsed ära läksid ulgusin.., meil muidugi oli ka üsna kole lahkuminek, omavaheline suhtlus väga kehva jms. Vaikselt see kadus nüüdseks juba aastaid meil 50:50 jagamise suhe ja praeguseks kõik osapooled rahul ja kõik tulevad/lähevad rõõmsate nägudega, ei teki mingit hirmus suurt ängi ja igatsusst enam, nagu varem :)

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:17

      Lastel ma ka ei näe, et neil oleks kurb minna issi juurde, aga MUL on :D

  • Reply LM 16. detsember 2020 at 17:01

    Varsti on nad 3 teismelist (tüdrukud ka veel). Siis hakkab pihta, et võiks rohkem teise vanemaga olla :D :D :D

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:18

      Arvad v :D

  • Reply Kaidi 16. detsember 2020 at 16:54

    Lihtsalt mõte…
    Te saate sõpradena hästi läbi. Äkki leiad majas endale oma nurga kus olla saaksid. Kui kumbki teist hakkab uut rada käima, siis tuleb uus plaan paika panna. Üürikast proovi aga mitte loobuda, sest sinna on hea minna kasvõi kord nädalas, et olla ja puhata ning oma mõtteid korda seada.
    Ma ei tea, kas oled kuulnud FB grupist paarisuhte kohvik? Seda peab härra, kes jäi oma naisest ilma aga, kes kõige kiuste võitis taas tema südame. Suuna Kardo sinna gruppi 😅😁
    Tervist ja jõulurõõmu teile kõigile 🎄

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:19

      Ei no ma ei tea, kas see nüüd ka lahendus oleks. Kuidas see eludega edasi minemine välja nägema peaks, kui kõik täpselt sama oleks. Ma ju tahtsin, et Kardo iseseisev oleks, aga kas ta seda siis oleks, kui ma sealsamas elaks ja ikka kõik vajaliku ostaks v :D

  • Reply Ronja 16. detsember 2020 at 16:39

    Mina olen see õnnelik (ei teagi, kas peaks panema jutumärkidesse või mitte? :D) kes on kogu aeg lastega, mitte küll, et isa ei tahaks, vaid me elamegi teises riigis ja lihtsalt ei saa kokku nii tihti kui lapsed tahaks. Ühelt poolt on raske, aga samas on ka kõik rõõmud minu jagada, iga pisar minu pühkida, iga õnnestumine minu kiita ja lastel on oma tuba, oma kodu, oma turvaline paik, kus olla ja kuhu alati tulla! Nii et ma leian, et olen õnnelik, ilma jutumärkideta! <3 Sulle aga jõudu ja jaksu, katsu palju teha ja toimetada lastevabal nädalal, läheb aeg kiiremini!

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:19

      Aitäh sulle!

  • Reply Liis 16. detsember 2020 at 16:02

    Meil mehega 16aastase abielu jooksul on igasugu perioode esinenud, ka selliseid, mil olen pahuralt omaette lahutusest unistanud. Aga nendes fantaasiates on lapsed jäänud loomulikult elama minuga, armastava isa juures käinud siis, kui mul hoidjat vaja on ning igakuiselt on laekunud kenasti lastetoetusrahad – seda varianti ei ole ma nagu kaalunudki, et äkki ta sinder tahaks ka lapsi siis võrdselt jagada! Huh, vedamine, et ikkagi ei ole lahku läinud siis :D

  • Reply K 16. detsember 2020 at 15:44

    Kas te ei ole mõelnud sellisele lahendusele, et elate koos sama katuse all? Te saate ju nagunii omavahel väga hästi läbi, kas see ei oleks võimalik teie puhul? Olen kuulnud, et mõned vanemad on nii teinud. Muidugi sellises olukorras on raske uut kaaslast leida, kui oma eksiga koos elad.

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:20

      No ma ei usu, et me kumbki praegu väga uut kaaslast otsiks, aga ei see workiks lõpuks jah

  • Reply Mammu 16. detsember 2020 at 15:39

    See on #1 põhjus, miks ma kunagi lahutada ei taha, täiesti mõeldamatu piin on nii elada ju, et lihtsalt ei ole oma lastega koos mingi aeg pidevalt.
    Tunnen kaasa, aga ehk läheb see üks hetk kergemaks (kuigi vaevalt :/ )

    Ja kui kunagi ikka totaalselt vussi kaasaga läheb, siis varastan lapsed ja põgenen nendega kaugele maale, sest no ego ja minu ja mis mõttes keegi teine nad omale vahepeal võtaks.

  • Reply Kriss 16. detsember 2020 at 15:39

    Oojaa.. Mõtle kui Karol ps5 asemel päris eit majja tuleb ja lapsed seal on, siis ei tahaks neid üldse sinna jätta. Mina vähemalt oma lapsi ei jätaks, ei suudaks nii tolerantne olla.

    • Reply Mallu 16. detsember 2020 at 18:21

      No vaevalt, et Kardo endale mingi “eide” kohe esimese deitimise peale sinna majja kutsub :D Ja kui tal mingi tõsine suhe tekkima peaks, siis arvad, et ma keelaks lastel siis seal olla v, see oleks ka absurd

    • Reply Helena 17. detsember 2020 at 15:27

      Kui mingi hetk edasi liikumine toimub, siis sallimatus eksi uue kaaslase suhtes teeb haiget kõige rohkem lastele. Lapsed vajavad turvatunnet ja seda et kõik osapooled hästi läbi saavad, mitte mingit lõputut ussitamist. Lahku minek on niigi lastele stressirohke. Uus kaaslane hakkab samuti lastega palju koos aega veetma ja on oluline, et nendevahelised suhted on tervislikud ja et ta lastele meeldib! :) Seda muidugi ainult juhul kui ta lapsed vastu võtab ja neist hoolib!
      Mina suruks oma tunded laste heaolu nimel alati maha.

      • Reply Mallu 17. detsember 2020 at 15:36

        Sama!

      • Reply Lii 17. detsember 2020 at 16:54

        Ja kui see uus on selline, et näo ees on ok ja seljataga mõrd, siis ka raske. Mul 2 poega esimesest suhtest. Lahkuminek oli õudne, isa võttis lapsed ja läks. Tagasi ei andnud lapsi (nsee oli suvine aeg), tuli sügis lapsed läksid lasteaeda- siis tahtis nädal minu juures nädsl tema juures, olin nõus, läks paar kuud edasi, tahtis et nv on vaid lapsed temaga ( paar x kuus), olin jälle nõus, kuna vabanduseks oli et töö kaugel ( sel hetkel viidigi kaugemale tööle). Tänaseks päevaks olen jõudnud kohta, kus lastele helistatakse heal juhul 1x 1,5 kuu tagant ja siis ka kiire, kiire. Lapsi enda juurde võetakse veel harvem- max 3 kuu tagant kui sedagi. Põhjus selles, et uuele naisele ei meeldi teised lapsed ja exi arust on tüütu leida aega ka kahele suuremale lapsele, tolle naisega ühine laps palju olulisem. Ausalt öelda teeb nii krdi kurvaks, lapsed algul küsisid ja tahtsid isa juurde, nüüd ei tunne paraku enam üldse ka nemad huvi. Nii paha on kõike kõrvalt vaadata, aga sundida ka ei taha, tekib lastel suurem blokk.