Ma ei ole mingi tähetark või horokausku vend, aga viimastel päevadel on tuju küll nii kahte lehte laiali olnud, et kui sõbranna kirjutas midagi… tähtede ja planeetide asenditest ja muust säärasest, siis ma ei hakanud isegi vaidlema. See tundus parem variant, kui see, et ma lihtsalt oma “olen strong and indipendet woman” staatusest tagasi sinna “elu on mõttetu ja ma suren raudselt üksinda” tagasi langesin. TÄHED JA PLANEEDID, KRT!
KÕIK asjad ajasid nutma. Okei, kellele ma valetan, siiani ajab pea kõik pisardama. Näiteks täna saatis sõbranna enda tuttuuest beebist pildi ja mul kiskus kohe silma märjaks, sest mõelda vaiiid, väike beeeebiii. Nii nunnu väike beebi ja siis see äge algus, mis lastega ikka on, kus nad on beebilõhnalised väiksed nohisevad inimesed. Ja no loomulikult meenusid mulle kõik need kolm korda, kus ma seda elu elasin ja arvasin, et kaunid ajad jäävad surmani kestma ja … noh, vana hea enesehaletsus.
Õnneks väga hulluks see asi ei läinud. Sõbrad on nagu šaakalid – kohe kui tunnetavad mul kassipoegagi, siis lendavad laivi, vaatavad minuga Nannyt, aitavad koristada, VIIVAD PRÜGI (mis on minu silmis umbes sama suur asi, kui neerudoonorlus) ja keedavad hõõgveini. Seega jah, kaua ma kassida just ei saanud. Jumal tänatud, sest see oli niiii tüütu ja tekitas veits ahastust kah. Et noh, just olin ju jumala fain ja siis naks, tagasi oma enesehaletsusse uppumas.
Ega ma hea meelega seda siia ei kirjutakski, sest nagu öeldud, praegu on ju parem ja mis seda vana asja ikka meenutada, aga ma lihtsalt nii ajaloo huvides märgin iseendale ära, et ei ole see taasiseseisvumine lust ja lillepidu kedagi. Ilmselt ma juba näen nii haletsusväärne välja, sest seda, et inimene vahatama minnes saab pakkumise “ühe mega toreda tüübi” kontaktidele, näitab vist üsna ehedalt ära, kui hale kuju ma kõrvaltvaatajale paistan 😀
Aga olgem ausad, ma ei olegi kunagi niimoodi kellegagi väljas käinud. Kujutage nüüd ette, kui me 30 aasta pärast oleme abielus ja meie lapselapsed uurivad, et vanaema ja vanaisa, kuidas teie tuttavaks saite?
“Oh teate lapsukesed, vanaema käis siin võssi kohendamas ja vahatajal hakkas temast veidi kahju, tutvustas mulle oma naabripoissi…”
3 kommentaari
Kui tore oleks selliseid sõpru omada ?
Kehva pole jah
Jajaa, mul ka seda kassimist ikka tuleb ette. On lühemaid, on pikemaid perioode. Ja on ka tulnud ette, et satun siis nt Alkeemia kodulehele, kus on suurelt kirjas “Täna on ülipunane või – sinine täiskuu” ja et inimesed on veits peast soojad hetkel. Siis on see nagu hingeõnnistus.. Näed, kõik on praegu veits kuutõbised, mina polegi seega ainuke hull siin, kes on kaks rulli wc paberit täis nuuskanud, silmad punased ja punnis, ning juuksed püsti (loe: kolmanda päeva pesemata soeng), sisuliselt palja peega, sest ma ei pane neil kassimisperioodidel rõhku riiete osatähtsusele. Ma püüan ju ometi põhiliselt säilida, ellu jääda, end ülal hoida, põhiliselt küll vegeteerida. ??♀️