Ma avastasin just mustanditest ühe postituse, mille kohta ma ei saa täpselt aru, et miks ma ta avaldamata jätnud olen. Aga oh well, ega mu mõtted selle kuuga muutunud pole, mil ma selle siia kirja panin. Niisiis saate reede õhtul lugeda juttu sellest, kuidas ma olen too old for bullshit.
Jäin täna mõtlema, et kas see tuleb vanusega või milles asi on. Igatahes on mul viimastel aastatel kuidagi nii konkreetsed nõudmised ja tahtmised, et ma ei viitsi tegelda mitte mingisuguse jamaga. Ma tean täpselt millised inimesi ma enda ümber tahan. Millist käitumist, suhtumist ja iseloomuomadusi ma hindan ja milliseid mitte. Ehk siis kui miski-keski mu tolereerimiseringi ei mahu, siis olen ma sellega suht kiirelt done. Ma ei tea, kas see kõlab halvasti, aga mul tõesti ei ole probleemi inimesi oma elust päevapealt välja jätta. Kammoon, ma suutsin välja astuda 8 aastasest suhtest, kus ma olin saanud kolm last, sest ma ei tundnud ennast enam õnnelikuna. Mis me siis veel muust räägime.
Ma ei ütle, et see alati lihtne olema peaks. Ma olen ka inimene ja muidugi ma tunnen kurbust, kui mingid asjad välja ei mängi või ei klapi. Aga minu meelest on see lihtsalt aus, sest ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaksin enda ja teiste aega raiskama inimestega, kelle käitumine mulle ei meeldi. Okei, ma ei räägi muidugi siinkohal inimestest, kellega ma väga harva kokku puutun, siis ma loomulikult olen viisakas ja teen “head nägu”. Päris niisama ebaviisakas olla pole ka pointi, et a’la sa ei meeldi sulle, et ma siis tere ei ütleks. See oleks veits liiga douche käitumine. Ma olen tegelikult väga usaldav ja naiivne (nagu te teate eks :D). Nii et kui mina jõuan punkti, kus ma ütlen, et ma enam ei taha, siis noh. Ma tõesti enam ei taha.
Ma mäletan, et kunagi netis lahati seda, et kuidas mul need sõbrad ikka “nii tihti” vahetuvad. Ma ei teagi nüüd öelda, et kas ja kui palju neid vahetunud on. Mu kõige pikaajalisemad sõbrad on pärit umbes sellest ajast, kui me 16 olime ja viimased aastad on mul väga kindel sõprusringkond olnud, kellega tõesti igapäevaselt suhtleme. Kindlasti on lähiaastatel olnud ka neid inimesi, kellele ma ühel hetkel baiiii olen öelnud, kuigi nad alguses nii minu inimesed tundusid, aga ma suudaksin nimetada ainult paar sellist isikut. See tundub ju õige, et kui sa saad aru, et suhtlusel pole enam edasi pointi, siis ei ole mõtet hambad ristis teise kõnesid vältida (okei, ma väldin tegelikult kõigi kõnesid, ka nende omi, keda ma armastan, sorri :D) ja kohtumisi “edasi lükata”.
Sellepärast ei saanudki ma aru, miks sellest paarist inimesest, kellega kunagi (palju) suhtlesin ja nüüd enam mitte, nii suur number tehakse. Kas teie suhtlete elu aeg ainult samade inimestega?
Okei, hästi palju oleneb muidugi eluetappidest ka. Kui oled näiteks rase, siis kipud rohkem suhtlema kaasrasedate ja väikelaste vanematega. Sama vanade laste vanematega on ka hea suhelda, saavad lapsed koos mängida ja teemad on ka üldiselt samad. Mitte, et ma nüüd selle järgi sõpru valiks haha, aga no praegu ei mäleta ma sellest titeeast mitte midagi ja mingisugused teemad, et mis vanuses mida süüa anda ja kui vanalt nad roomama/istuma/kõndima hakkavad, ei mäleta ma pea midagi.
Küll aga hoian ma hea meelega vahepeal sõbrannade beebisid süles ja vaatan heldimusega nende väikseid varbaid. Selle vahega, et kui see nunnudus nutma hakkab, ulatan ma ta südamerahuga emale tagasi ja pole minu probleem, naiss! Ja see rasedus/titendus on minu elus olnud küll sellised perioodid, kus ma osade inimestega lihtsalt enam suhelda ei viitsi. Mis ei tähenda seda, et hiljem enam see sõprus jälle mingi aja pärast tuure üles võtta ei saaks. Mõnikord lihtsalt läheb nii.
Aga jah, vanasti ma olin kuidagi wayyyy leplikum ja isegi kui keegi käitus mulle ebaaktsepteeritavalt, siis kippusin ma ikka neile ise vabandusi välja mõtlema ja proovisin muudkui aru saada. Mitte enam, ma olen selleks jamaks liiga vana, et oma aega raisata nendega, kes mu ellu rõõmu (enam) ei too. Selle pärast on mul vist ilmselt kohutavalt raske mõista neid, kes mingite tontide, või veel hullem, vägivaldsete meestega koos on. Jumala eest, maailmas olla 7 miljardit inimest, asi ta siis välja vahetada. Aru ma ei või.
Sellised õpetussõnad siis siitpoolt Laagrit, ma hakkan nüüd reisiks asju pakkima, sest juba homme põrutan ma Kanaaridele. Ütlen ausalt, et see reis ei saaks tulla paremal ajal.
Ps! Jah, ma mõistan, et avapildil näen ma välja nagu poolearuline, kes parasjagu kõikide oma lähedastega hüvasti jätab, sest talle jälle miskit ei sobinud 😀
12 kommentaari
Oi ma olen oma elus ikka inimestel nii palju sitta käitumist saanud mis puudutab sõpruste sõlmimist ja üldse lootes ehk inimestest kuidagi alati parimat. Ja oli aeg kus ma vahepeal ikka põdesin neid rappa läinud suhteid , aga ma enam ei jaksa ja olen oma elust ka korralikult inimesed välja arvanud. Lihsalt ei viitsi enam sellise mõtetu jamaga tegelda, ja ka analüüsida miks keegi tegi nii ja enam ei saatnud sõnumit või polnud huvitatud edaspidisest sõpruse hoidmisest. Kui oli mingi põhjus siis oli, ennast ma pean ikka väga heaks sõbrannaks, kuulan ja arvestan inimestega. Mul on vähemalt mu lapsepõlve parimad sõbrannad kes mul alati olemas on ja kallim on mul ka nagu kaaslane ja hea sõber ühes ja tema sõprusringkond on suur ning oma sotsiaalse vajaduse rahuldan nüüd täielikult nende inimestega ära.
Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, kust ma seda teooriat lugesin/kuulsin/nägin aga siin see on. Meie elust käivad läbi väga paljud inimesed ja neid saab jaotada enam-vähem kolme rühma: Need kes tulevad lühikeseks ajaks (korra või kaks kohtud), need kes tulevad pikemaks ajaks ( mõned aastad või natuke rohkem kui mõned aastad 😀 ) ja siis need inimesed, kes on kogu eluks. Ainuke probleem nende inimestega on see, et kui me ise neid valesti kategoriseerime ehk need mõne aasta inimesed lükkame kogemata ja naiivsuses eluaja kategooriasse, siis oleme me selles ise süüdi.
Jõudes sinu pointini, siis ma olen viimasel ajal avastanud, et ma olen sama pohhuistlikuks muutunud ja need nö valesti kategoriseeritud inimesed lihtsalt oma elust välja arvanud. Ja ma olen 100% nõus, et see enesele teadvustamine tuleb aastatega ja loodetavasti ka tarkus sellega koos 😀
Sorry, not sorry aga ma olen võtnud teadmise, et kui ma annan midagi (intellektuaalset, vaimset, humoorikat), siis ma ootan ka midagi vastu. Võibolla olen ses osas isekas aga koguaeg kellelegi endast anda midagi vastu saamata, ei ole jätkusuutlik. Olgu siis nendeks sõbrad, tuttavad või elukaaslane.
ma nõustun 100%
Nii hea ja õige teooria! Tore lugeda ja jah, tõesti… 😀
Ma olen selles mõttes ajaga keplikumaks muutunud, et mul ei ole vaja “tõestada”, et mul on “õigus”. Igaühel oma arvamus; kuniks minu heaolu ei sega, arvaku igaüks, mida tahab. Näiteks ajas mu eks mind täiega närvi, kuna oli lubanud mul remonti teha ja siis see asi venis ja venis ja venis. Kui ütlesin, et ok, kui ei viitsi, ei viitsi, aga ütle mulle palun, otsin kellegi teise. Ja mis ta mulle selle peale ütles oli päris sitasti öeldud. 😀 Korraks kihvatas sees, aga siis mõtlesin, et milleks mul temaga mingeid puid ja maid jagada, ta ei saa nagunii minust aru ja mina temast, õige mul vaja siis sellepärast tülitseda. Olgu nagu on. Ja ma lihtsalt ei vastanud rohkem midagi ning kui suurem viha lahtus, tundusin endale veits parema inimesena, et jätsin asjad nagu nad jäid. 🙂
Jah, eks sellised olukorrad nõuavad närvi 😀
Täna on need reklaamkastid siin pooleldi tekstidel ees ja ei näe lugeda :/
hmmm. tee restart või vajuta ristist reklaamkast kinni?
100 prossu lemmik postitus 2021, juhheii ?? Mulle sellised Sa pead nii tegema, Sa pead nii mõtlema, a la ei sobi. Sinu kirjastiilis selliseid teemasid lugeda on lust ja lillepidu. Mul on justkui kevadpuhastus mõtteis ja Simu postitus oli väga ilus tõuge alustuseks. Imelisi hetki reisuks! ??
Aitäh!
Kas üks kellest sa räägid postitusest et ei suhtle on Triinu-Liis ?
Jah, näiteks ka tema.