Ma ei kujuta ette, kas teil on üldse õrnemat aimu, KUI palju raha mult kogu aeg küsitakse. Eks ma olen teile siin läbi aegade jaganud ka neid mahlakamaid palasid, kus siinpool ekraani istuvat lolli üht- ja teistpidi nööritud on. No näiteks see näide kunagisest ajast. Aga eks neid näited on veel olnud. Mul lihtsalt endal ka piinlik olnud neid kõiki ilmselt blogisse kirja panna, haha. Muuseas, nimetatud postituses kirjutanud naine kirjutas mulle veel vähemalt aasta aega kord kuus, et noh, ikka ei raatsi anda või!?
Vaadake, rahateemad on sellised imelikud asjad, et rääkida neist suurt ei sünni. Kuigi ma vahepeal tahaks täiega sel teemal halada, siis saan ise ka aru, et kuni mul on katus pea kohal (khm, isiklik 100-ruudune korter) ja toit laual ja ei veereta mingit kopikat, siis oleks mul ka tobe siia kurtma tulla, et fakk, vähe raha on. Kuigi ma ütlen täiesti ausalt veelkord, et mul pole aastaid nii vähe raha olnud kui praegu. Ei olnud see korteri ostmine just lihtsamate killast tegevus.
Samas ma saan aru, et räägin siin korteri ostmisest ja remondist ja uuest mööblist. Mul on kallis auto ja muudkui tellin mingeid riideid ja asju. Ilmselt võibki täitsa vabalt jääda mulje, et ma suplen siin kuskil tagatoas viiesajaste pakkides ega oska rahaga enam isegi midagi paremat teha, kui põrandaaluseid vooderdada. Aga täiesti ausalt öeldes on mul postkast maksmata arveid täis. Ja päris nii need asjad ikka ka ei ole, et istun siin nagu see prints Zamundast või kust iganes ta ka oli.
Päris tõsiselt ütlen nüüd nendele, kes veel aru ei ole saanud – mul on mega palju koostööpartnereid, kes tõepoolest aitavad mind super palju kogu selle kodusisustuse ja muude asjadega. Ehk siis need asjad tulevad minuni koostööna. Ehk siis mina teen neile reklaami ning nemad annavad mulle vastutasuks asju. Ei ole päris nii, et ma siin kurvalt räägin, et krdi vähe raha on ja siis kalpsan rõõmsal sammul endale mitmetonnist diivanit tellima.
Aga teate, kuidas ma olen sinna punkti jõudnud, et selliseid koostööpartnereid saada? Kirjutanud pühalikult seda blogi aastast 2005. Ei olnud nii, et ühel päeval avasin silmad ja mõtlesin, ooo, tahaks influencer olla ja hakkasin endale tasuta asju kokku nuiama. Ma olen reaalselt pool elu sellega tegelenud. Ja üks boonus selle töö juures on tõepoolest see, et mul on tänu sellele võimalik nüüd endale kergemini igasugu asju saada. Asju, millega kodu sisustada, mida lastele selga panna, mis mu elu lihtsamaks teevad jne. Ei taha kõlada ausalt hooplevalt. Ma lihtsalt üritan seletada, et asjad, millest ma räägin ja mida ma näitan, ei peegelda absoluutselt mu majanduslikku seisu.
Muidugi ei taha ma jätta ka ekslikku muljet, justkui mul nüüd pankrott terendamas oleks. Küll aga ma päris siiralt ütlen, et kodu ostmine ja kogu see muu trall (advokaatide ja nõuetega) on päriselt ka hull olnud. Näiteks sel kuul pean ootama paari arve laekumist, et saaksin oma firma käibemaksu ära maksta (mis on röögatumad 1600 euri!).
Ma tegelikult ei tulnud siia halama, milline vallavaene ma olen, sest see oleks tobe ja noh. Mitte ka eriti pädev väide. Lihtsalt olen olnud sunnitud oma priiskamisi vähendama. Teoreetiliselt oleks see justkui hea ümberharjumine ja ma poleks seda isegi mitte jutuks võtnud, kui inimesed poleks otsustanud viimase kuu jooksul massiliselt mulle kirjutama hakata, et ou, pliis anna raha.
Ütlen tõsimeeli ja käsi südamel: kui ma oleksin miljonär, siis aitaksin hea meelega teie 250-euriseid elektrivõlgasid maksta. Suurima rõõmuga laenaksin kaks tonni igaühele, kes tänu sellele oma sita mehe juurest ära saaks kolida. Aitaksin sponsoreerida vähemalt iga teise inimene hambaravi. Käiksin raha välja kõige jaoks, milleiganes tarbeks inimesed seda minu käest viimasel ajal küsivad. Paraku pean nii teile kui endale kurbusega tunnistama, et ma EI ole miljonär. Ja kohe üsna kindlasti ma selleks ka kunagi ei saa, seega pliiis, PLIIS, ma anun! Lõpetage see raha nuiamine, sest see tekitab mulle nii mitu halba feelsi korraga.
Esiteks – kas ma olen täis emm, et ma EI aita? Teoreetiliselt mul ju oleks 250 eurot. Ilmselt oleks mul lihtsam see summa endale tagasi teenida ja elektrita jäämise ohtu mul ka ei ole, erinevalt sellest inimesest, kes abipalvega kirjutas. Et ma saaks ju hakkama, võiks ju aidata? Mind aidatatakse kogu aeg, olgu selleks siis lugejad või koostööpartnerid. Miks siis mina ei raatsi kõiki aidata?
Teiseks – kas ma tundun nagu mingi debiilik, kes kõigile paremale ja vasakule raha loobib? Reaalselt, mõni ei vaevu isegi eriti seletama midagi. On lihtsalt nagu “kuule, ei taha siin pikka juttu teha, kuskilt mujalt küsida pole, laps nälgas, lood halvad, pliis kanna 50 euri. Ja JUMALA EEST ÄRA KUSKIL MU NIME JA KIRJA AVALDA!!!”
Kolmandaks – Mind ajab närvi, et ma ise olen praegu sellises seisus, et ma ei saa teha korraga kõike, mida tahaks. Pean ootama kogu selle rahateema…settimist, et ma ei oleks kuskil augus. See enda praegune super kammitsev rahamõõn tekib omakorda tunnet, et issand jumal, miks mina su elektriarvet maksma pean. Miks keegi MINU elektriarvet maksta ei taha? Kas ma peaks ka kirjutama mingisugusele tuntumale inimesele, et kuule, ostsin siin korteri ja raha vähem kui enne – viitsid kanna mulle paar tonni. Aga jumala eest, ära lisainfot küsi ega kuskil mu nime avalda!
Et jah, ühesõnaga, ma kirjutasin selle posti praegu lihtsalt sellepärast, et kui nüüd järgmine inimene mulle jälle kirjutab, et ma raha köhiks, siis tõesti, kui ma just viie euriga su elu muuta ei saa, siis pole mõtet küsida. Ma ausalt ei saa aidata. Aga luban, et kui mingi ime läbi miljokaks saan, siis aitan ka rohkem. Lihtsalt praegu ei saa ja uskuge mind, see masendab mind ennast samamoodi kui teid.
Ausalt, palun ärge lugege seda nii, et ma nüüd megalt halan ja arvan, et ma väga halvasti ja kasinalt elan. Ma tean, et see tõesti ei ole nii. Eestis on väga palju inimesi, kellega võrreldes see jutt enam kui naeruväärne tundub. Ma saan ikka ise hakkama ja mul on kõik ilmselt varsti jälle fine, aga ma tõeeeesti ei suuda lisaks oma perele veel suvakaid inimesi aidata, kodus remonti teha ja enda arveid maksta. Andke mulle andeks, pliis.
Ja kes tahab, võib loomulikult mu firma käibeka ära maksta. Sest pange tähele, varsti hakkan teile igaühele individuaalselt kirjutama, et a la “Kallis Malle, nägin, et kommenteerisid kaks tagasi mu blogi, aga nüüd tahaksin teada, kas sul oleks võimalik mulle kööki üks sahtlitega kapp osta? Olen lahutatud kolme lapse ema, mujalt küsida pole ja ära mu kirja kuskil avalda, muidu saadan nõude. Love u! Ja tee pliis kiirelt ülekas ära, arve manuses!” 😀
Õnneks sain hiljaaegu kommentaaridesse hea pakkumise, mille ilmselt vastu võtan. Mul enda teada pole kunagi oma neere tarvis läinud, nii et kui näete mind kuskil Laagri vahel kullerit ootamas, neerud Maxima kotis tuulega käe otsas kiikumas, siis teadke – rahakamad ajad on tulemas ja saate jälle kirjad teele panna. Kohe kui Dr George papi teele paneb.
62 kommentaari
Kanna pliis 50, tahaks Woltida aga oma raha eest ei raatsi??♀️
muidugi!
Mis asja? Kammoon pliis anna 5euri! Ma ostan bingo ja mõtle kui ma võidan, see pmst midagi muudab raudselt mul elus! ANNA!
aga siis pool võidust mulle 😀
Wtf?? Siis ma ei tahagi!
Teatud inimesed oskavad ära tabada, kui keegi tuntud inimene on keskmisest lahkem ja isetum (oled ju aidanud mõningaid inimesi varem) ning oma peas mõtlevad, et need on raudpolt sünonüümsed sõnadega loll ja naiivne. Ja noh, kuna inimesed on su blogi lugenud ilmselt poole oma elust, oled sa nende silmis natuke nagu sõbranna ka juba ja „ou viska sott pls kaheksandal saad tagasi“ pole nii lähedasele inimesele üldse imelik kirjutada. V noh, ma ei usu, et mingid reserveeritud hoiakuga investeerimisgurud ja Eesti edukate top neid kerjamiskirju hommikusöögiks loevad. Samas ei tea ka.
Puutusin kord ise taolise nahaalsusega kokku, kui otsustasin suure kapitäie vähekasutatud/uusi riideid müümise asemel ühte tasuta jagamise äppi üles panna, et äkki mõnele on vaja, kellel vahendeid napib põhjusel või teisel. Alguses oli tore, andmise rõõm täitis terve südame ja oli tore kuulda, et mu asjad teiste juures paremat kasutust leiavad. Siis aga hakkas üha enam laekuma kirju stiilis, “kas sul on äkki veel midagi üle?” ja “kas sul mingit Sellist kleiti v pluusi pole ära anda?” “milal uusi pilte üles laed jälle?” ja “mul oleks vaja midagi L-suuruses, bronni mulle ära juba enne kui postitad…” – ja seda inimestelt, kes olid niigi konkreetselt kotitäitega mu juurest minema jalutanud! Siis tõusis küll pettumuseklomp kurku ja laadisin äpi maha, sest kartsin et varsti tulevad mu koju, annavad nuga ja sikutavad mul need viimased teksad ka jalast ära ja väljaveninud pusast jään ka ilma.
Eriti nõme on see, et need inimesed, kellel Päriselt abi on vaja, jäävad oma abipalvetega selliste varju, sest nood üldiselt püüavad muul moel hakkama saada ja kui enam ei saa, siis ka tuleb see appikarje nii heledal häälel, et seda ei kuule üldse, kui mingi rott kõrval räuskab, et tal said kommid otsa ja iPhone’i järelmaks on maksmata. Oeh.
Vaata, et enda arved siis ainult ära maksad. Pärast on kellelgi “hea” idee olnud ja oma arve sulle otse meilile saatnud ?
ma raudselt poleks tähele pand haha 😀
Kas päriselt keegi küsib raha ja lubab nõude saata kui avaldad või see oli lihtsalt üldistus?
See on kunstiline liialdus 😀
Hah, naljakas, ma just u eile lugesin üle seda eelmist “viitsid, anna raha” postitust ja rullisin korralikult silmi ikka selle nahaalsuse peale 😀
Kuidas sa nii kaugele minevikku sattusid :D?
Palju üks neer maksab? Ainult üks…
ma sain aru et 400 000 tk 😀
Mm.. okei, a no anna üks siis plss…
Pole vaja tunda ennast halvasti sellepärast, et sa ei saa kellegi arvet maksta või ns raha anda. Miks peaksid? Igal inimesel on oma arusaam sellest, kui “raha on vähe/otsas”. Mõne jaoks on 5 eur vähe, mõne jaoks 500.. seega aitad siis, kui selleks on reaalne võimalus ja tahe. Mitte nii, et annad oma viimase ära ja ise pärast “teenid tagasi”. See kellel mingil põhjusel on rahapuudus, võlg jne. Peaks ise ka veits pingutama, et selline olukord mööduks ja ei korduks. Küsida on kõige lihtsam. Aga sina küll ei ole kohustatud kellelegi midagi andma ja veel vähem ennast ebamugavalt tundma.
Tere tulemast lollide sekka ?
Anna kuradile sõrm, võtab terve käe, pea ja kõik järgi. Ma kirjutaks pikalt, kui loll võib inimene olla ja kuidas abistada ja kus nüüd ise viibida aga hetkel pole see isegi oluline ja ei seedi haldamist, seda enam et enda najal, kõik on ju hästi ? aga olen õppinud et mida enam nn aitad seda enam kasutatakse sind kui lolli ära, sest a) inimene on juba harjunud su pideva abiga
B) sest nii on mugav jne põhjuseid võiks aina tuua. AGA selleasemel et ta prooviks või tahaks ise lahendust leida et sellest nn august välja tulla, seds ei tulegi ega olegi seni KUNIKS JUST SINA AITAD JA OLEMAS OLED ?
Jah, eks inimesi on igasuguseid 😀
Ma olen nõus, et sina pole kohustatud kellelegi midagi andma või veel enam ennast mitte andmise pärast ebamugavalt või halvasti tundma! Linnades ja valdades on sots osakonnad, kuhu oma muredega pöörduda.
Aga tahan öelda seda, et tegelikult on abivajajal, päriselt abi vajaval või raskustesse sattunud inimesel, väga raske
abi paluda. Abi palumine ja enda saamatuse või feilimise tunnistamine on üks raskemaid samme, mida teha.
Kahjuks on tõesti üks kontingent inimesi, kellel pole ei au ega häbitunnet käsi õieli “abi” nõuda. On see õpitud abitus või midagi muud… Tõsiasi on aga see, et selliste pärast jäävad varju need, kes tõesti pingutavad elus toimetulemiseks, kuid kellel võib olla lihtsalt ei vea.
Sa oled suure südamega inimene, aga prioriteedid peavad paigas olema! Küll sa leiad aitamiseks mõne viisi, see tundub olevat su loomuses. Ma arvan, et ühel päeval aitad sa inimesi suurema haardega kui kellelegi 5 – 10 või 50 euro kandmisega. Aga seda juba siis, kui selleks õige aeg on.
Hahahaaa, noh see rahakiun rahval jah, aga see lõpp ja kogu see värk oli jälle nii hästi kirjutatud, et ma lihtsalt naersin valjusti 😀 😀 😀
haha 😀
Ma olen mõelnud, et kui võidaks miljonid, hoiaks seda sõprade eest saladuses. Oma perele annaks raha, aga ilmselt ei avaldaks, kui suure summa võitsin. Ahnus ajab inimesed tülli ja siis on raske aru saada, kes on sinuga siiras ja kes sinult ootab midagi. Aga muidugi ma ei hoiaks kõike ainult endale. Lihtsalt ei tahaks ka iga päev saada kirju, et köhi plekki, mul vaja seda ja toda osta.
Kusjuures ma olen seda sama asja mõelnud ?
Minul see aasta mega raske olnud, tõesti elu kõige raskem aasta ever. Arveid maksmata ma ei tea kui palju – ausalt! Ei tahagi sellele mõelda, kui aus olla. Ma ausalt olen kodust kõik mis annab järjest ära müünud ja igapäev tegelen sellega, et ellu jääda.
Ausalt pole sinult ega ka kellegilt teiselt abi küsinud! Ma võtan järjest kursuseid, mis on siis tasuta ja enesearenguga seotud. Ma igapäevalselt tegelen endaga ja iga hetk üritan tasuda mõnegi arve, kui arve seis võimaldab.
Jaanuari kuu oli minu meelest mul kõige hullem, kui mehega poes käies arvutasime kas saame lastele viinerit võtta või mitte, aga no elasin selle üle. Ja see tunne, et lihtlabast viinerit lapsele osta ei saa, see pani jälle tegutsema. Või no üritad tegutseda.
Täna ka hetkel natukene masekas, lastehoiu arve vajab tasumist,lisaks 1 000 000 teisele arvele, samal ajal vaja lapsele tuduriided osta jne. Loodame, et keegi lapse vanu riideid ostab – siis saan hakkama! Toiduraha on juba hetkel nii, et saan osta liha jms. Et saan hakkama. Nüüd vaja need sabad ära kustutada ja siis kõik ok. Aga see masekas on hetkel nii suur, et töö tegemise ajal kirjutan siia! Vahepeal olin kusjuures nii maas endaga, et isegi perekooli külastasin, õnneks enam nii hullus seisus ei ole.
Aga sel hetkel olen ka mõelnud, et võimalik – oleksin pidanud jaan-märts kellegilt abi küsima, sest me mehega olime vahepeal, no mitte näljas aga tatrapuder oli põhiline toit. Aga kuidagi ei tihkanud, covid ja kõigil raske. Saime ja saame ka hetkel hakkama. Ja mul jäänud tunne, et need abiküsijad – on tihti tegelikult sellised, kes reaalselt seda ei vaja. Ja inimesed, kes tegelikult vajaksid abi, istuvad omas kodus ja proovivad kuidagi hakkama saada! (of topic mul eesti gaasi ees oli vist 200 võlg, saatsid mu tagasi eesti energia rüppe, kui muidu oli elektriarve 20 euri siis nüüd 60 euri) – mehega just arutasime, et peame peale lastehoiu ja kommunaalide võlga selle kiirelt lahendama, et saaks uuesti soodsa elektri tagasi. Elektrit keegi välja ei ole lülitanud ja sellist ähvarduskirja pole isegi saanud. Muidugi me iga kuu natukene oleme siiski üritanud raha kanda, kasvõi 5 eurot. Ja oma hala lõppu, paar nippi kellel tõesti on raskem:
1. Prismas müüakse peale 20.00 -60% liha, salateid, sinke jne – realiseerimisaeg on küll täna/homme neil aga saab sügavasse panna. Liha on siiski väga kallis.
2. Lasteriided jms mis väike, võta ette ja müü maha. Kui ikka toiduraha ei ole, siis iga euro ju tähtis. Sama on enda riietega.
3. Inglise keelt oskad – tee tööampse – näiteks freelancer.com. Mina vastan isegi küsitlustele, kus saan 0.50 senti kuni 1 ühe küsitluse vastamise eest.
4. Hari end – igapäev tuleb erinevaid väljakutseid või koolitisi, mis on tasuta. Ürita end leida ja oma oskuseid uuele tasemele viia.
5. Ära raiska aega telefonis! Kui sinu scrollimise aeg on üle tunni, ja sul ei ole raha arveid maksta, siis asenda see meelelahutus raha teenimise viisidega.
Üldiselt kui sa arvad, et mitte kellegil ei ole nii hull kui sul, siis kindlasti on kellelgi veel raskem. Ja ära kurda vaid ürita leida enda asjadele lahendus.
Positiivsus toidab positiivsust ja ka vastupidi. Kui isegi hetkel on raske aga sa teed endast kõik, et saada asjadega hakkama, siis küll sa saad!
Võib-olla liiga isiklik küsimus, mida avalikult arutada ei tahagi, aga kuidas sellisesse olukorda satub? Mingid halvad juhtumid järjest? Koroona tõttu töötuks? Lastehoid vist kallim variant, aga oletan, et lasteaias kohta pole ja see on ainus võimalus? Või kas on näha, et varsti võlad makstud ja saab jälle normaalselt elada?
Mis suurust riideid lapsed kannavad?
Kui väga raske aeg on siis võimalik linnavalitsusest äkki lasteaiatasu soodustust taotleda ning sellega seoses saab ka toidupangast abi.
Kui mul väga rasked ajad olid(u 9 a tagasi) siis lasteaiast ise käidi peale, et linnavalitsusest saab väikest abi kohatasu maksmiseks taotleda. Ma ise üritasin küll hakkama saada aga no väike linn ja kasvatajad ju tihtipeale teavad KÕIKE 😀
Läksin ja täitsin vastavad paberid ning lisasin panga väljavõtted. Taotleda saab vist 6 kuu kaupa ning ka väljavõte oli 6 viimast kuud kui mälu ei peta.
Soovisin 50% kohatasu pealt lapse kohta aga määrati hoopis 90% soodus. Lisaks siis sain toidupangast ka u pool aastat abi. Alguses tiba piinlik oli aga kõik olid megalahked jms.
Suur abi oli sellest kõigest aga tagasi joonele saada oma eluga oli veel parem tunne 🙂
Sellise pika jutu peale kliki kohe mitmele reklaamile :)))
Kas sa siin lehel neid reklaame nii ei saa lasta seadistada, et reklaam avaneks uues aknas, mitte samas? Ma klikiks palju rohkem, kui see su blogi lehelt ära ei viiks. 😀
Ma ei saa jah krt 😀
Eriti haige on see, et kui näiteks antud hetkel polegi midagi anda siis kohe oled südametu ja ma ei tea mis kõik veel.? Samas iga üks võiks oma elu ise elada ja hakkama saada. Kõlab võib olla karmilt aga keegi teine ei saa ega peaks teiste valikute ja otsuste tagajärgedega tegelema. Erand on loomulikult kõik ootamatused ja muu olukord mis meist kellegist ei sõltu.
Mul siin näide kohalikust õpetajannast. Iga kuramuse kuu käib kolleegidelt “laenamas” ja siis unustab… Tuleb uuel ringil jälle laenama endal eelmised summad maksmata. Küsimus on ikka oskamatus toime tulla. Peres 1 laps ja kaks tööl käivat täiskasvanut. Õnneks ma teadsin tema kombeid, kui tuli minult laenama. Esmalt küsisin, mille jaoks ta vajab seda. Kaltsukas on nii äge miski riide ese. See oli juba teada tuttav teema tal- tegu on kaltsuka sõltlasega. Ütlesingi rahumeeli, kuidas sa saad seda tahta kui on kuu algus ja sul juba näpud põhjas. Sinu palk on 2,5korda suurem, kui minu oma ja mina majandan üksi, mul pole mingit tuge ka kõrval. Arvasin, et tal on veits häbi ja tõmbab pidurit ka mujalt laenamise kombele aga ei, tädi oli veel pahanegi! Kiunus ikka edasi, kui väga ta seda hilpu vajab. Ma lihtsalt ütlesin, et sa vajad abi, sest see ei ole normaalne. Ta muidugi ei teadnud, et ma ta kombeid tunnen. Minu juurde tuli ta esimest korda. Samas olime vaevu tere tuttavad. Kui ma tema lugu poleks teadnud, oleksin selle 25 laenanud küll. Alati kui küsitakse, on millegipärast vastik tunne ei öelda. Nagu süütunne. Saan ka aru, et see on teema millega endas tegeleda. Ma ju ei pea võõraile jagama. Nüüd juba tean, ava korra see uks ja sellised jäävadki seda vahet käima. Nii et EI ütlemine on vajalik. Lahti sain neist nii, et ütlesingi , sorry sul on eelmine võlg maksmata. Sõpradega ja omadega on teine lugu, siis seda süütunnet ei teki.
Tõesti ma ei tea, kuidas sind selles aidata. Muidugi on olukordi kus aitamine on OK !
Sulle paksu nahka ja tarkust taibata, millal on tegu kerjamisega.
Meil OLI tuttav kes peale paaritonnist palgapäeva järgneval päeval juba sõnumi saatis, et kas saaksime talle natuke raha laenata. Et noh, temal vaja lastele seda ja teist osta, küll olid haiged ja küll seda ja kolmandat. Ta ei olnud esiteks oma laste hooldajagi. Küll oskas halada ja oma elu kõige hullemaks kirjeldada. Samaaegselt uued uhked kuldketid-sõrmused, uued küüned-ripsmed-pikendused.
Pärast aastaid hiljem selgus et oli sõltuvuses nii ainetest kui neti kasiinodest.
Mallukas, sa pole ainus kõik kuulsused saavad selliseid kirju. Eriti need Armin Karud ja Hinrikused jne
Pakun neil lähevad needk kirjad otsa rämpsposti…
Ma soovitaks inimestel tööd leida. Nt koristusteenuse pakkumine nädal aega ja isegi kui tasuda sellelt maksud, siis see aitab kohe selle 250-300eurose võla kustutada. Kohe tuleb lehtede riisumise aeg, siis lumelükkamise aeg. Pakkugu julgelt teenust. Inimesed on laisad ja paljud soovivad maksta selle eest, et keegi mingid asjad nende eest ära teeks. Ja kui tahetakse netis passida, siis on olemas ju mingeid lehti, kus makstakse küsimustike täitmise eest või mingite lehtede/teenuste testimise eest. Tulevik on iga inimese enda kätes ja natuke võiks lugeda mõnd rahatarkuse raamatut ka. Ma tean väga hästi, mis tunne on kasvada kui pole väga midagi ja see pani kohe ekstra pingutama.
Ma üldse mitte paha pärast neile kerjustele aga fakk õppige elama ja oma kulusid planeerima. Kõik teised peavad ju hakkama saama. Alustasin oma elu peale minemist 18 aastaselt sain 450 euri palka ja persse ellu jäin, sest ma sain aru, et ma ei saa osta endale 100 euriseid teksasid kui pole leibagi kodus ja üür on maksmata. Tegin tööd ja nägin kõvasti vaeva. Alles nüüd on mu üks tähtsamatest saavutustest käes! Ma ei vaata toidupoes enam hindasid. (See oli mu suurim unistus, et ma saan osta neid toiduaineid mille järgi hing ihkab.)
Tegelikult nii nõme on see, et oh ma küsin ehk saab kergemalt läbi. Kunagi küsija ei mõtle, et see kelle käest küsitakse on ka ju pingutanud ja higistanud. Arvatakse et kellel hästi läheb sellele on kõik sülle kukkunud ka.
Ma pole kitsi ja annetan iga kuu ka vähiliidu fondi. Lihtsalt laiskvorste ma ei viitsi aidata ja ei viitsi ka õpetada täiskasvanud inimesi rahaga majandama. Igaüks elab oma elu nii keeruliseks nagu ta ise soovib 😉
Ühesõnaga Mallukas, sa oled tubli ja ega enda kulda ja karda ei peagi teistele jagama mida ise oled oma tööga välja teeninud!
Klikkisin koik reklaamid labi, natuke lahemal ikka kaibeka maksmisele ?
Ma selle postituse peale võtsin AdBlocki maha su blogilt 🙂
Ole sa tänatud, hea inime!
Tegin hiljuti sama! 🙂
Loen ja mõtlen, et peab ikka ajukääbik olema, et minna teiselt raha nuiama. Kui raha pole, siis ei maksa üle võimete elada, et pärast kerjuseks hakata. Kui tahetakse rahakas olla, siis peavad töötama nii pea, käed, kui ka vajadusel jalad. No, mis iganes.
Ma tavaliselt ei kommenteeri, aga krt mul ka kõrini vastamisest, et endale ei jätku ja mulle ei saada keegi. Õnneks igapäev ei saa selliseid kirju, aga ikka suht palju tuleb neid. Ja tihti küsivad need, kes teenivad ise rohkem, aga ikka vaja gaasirohtu või lapsele pole süüa jne. Palun õppige elama vastavalt oma võimetele! Jõudu sulle ja kui hakkab kõvasti üle jääma pappi, siis ma pole pea kaks aastat saanud oma viie lapsega (rõhutan, VIIE lapsega ?) Hispaanias puhata ?
Oh kui hea võimalus ? Me mehega ammu juba räägime, et saaks vaid neerud maha müüa, oleks elu kohe palju kergem… Kohvi kulub tõesti ebanormaalselt palju ?
No nüüd on sul meil olemas, saate ära orgunnida. Lisaks väike kaalukaotus ka 😀
Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks sa peaksid olema kohustatud kedagi aitama. Sa oled ise aastaid vaeva näinud, et enda ja oma laste elujärge parandada, mitte kellegi teise jaoks tööd rüganud. See on ikka päris nahaalne käia sinult pidevalt raha küsimas. Mingu tõesti tööle! Jep, mind ajavad täiega tigedaks üle oma võimete elajad või ise mitte vaeva näha tahvad inimesed.
Väga nõme on selline kerjamine ja kujutan ette kui ebameeldiv on saada selliseid kirju.
Aga paradoks on vist selles, et sa oled kõige laiema ja varieeruvama jälgijaskonnaga influencer Eestis. Ja kahjuks või õnneks on sellest oluline osa selline teine Eesti, kes ei saa endaga hästi hakkama. Loodetavasti leidub nende hulgas siiski rohkem neid, keda sa inspireerid ise ka tublim olema, mitte ainult kätte sirutama.
No ma saan aru, et Eestis on väga palju neid, kes ei saa hakkama jne, aga kas selle jaoks ei ole olemas mingisuguseid asutusi? Et kui ikka lapsed nälgas ja elektrita kodus, kas siis vald või linn ei aita kuidagigi? Sõbrad? Ma tõesti ei tea noh. Ja see tublim olemine on ka lai mõiste, et kui keegi ikka saab min palka, siis kuidas olla tublim? Ma tõesti ise ka ei tea, mida ma teeksin selles olukorras, kui aus olla
Keegi tõesti ei maksa su 250€ elektrivõlga, mis pole tekkind üleöö aga omavalitsused aitavad… Makstakse toimetulekutoetust, lasteaiakohatasud, tasuta huviringid lastele, koolimineku toetused.
Ei saa päris nii ka elada, et laristan nagu kuningakass ja siis terve ilm mind aidaku. Omal peab olem tahtmist hakkama saada, kahjuks seda koolis ei õpetata seega tuleb see enda seest.
Vald aitab muidugi – eriti lastega peresid, kes elavad alla toimetulekupiiri (kui elektrit ei saa maksta või pole lastele süüa võimalik osta, siis eeldatavasti on kättejääv raha alla toimetulekupiiri). Ainuke aga on see, et inimene peab selleks igal kuul esitama taotluse ja näitama enda pangaväljavõtet, mille põhjal toetussumma igal kuul arvutatakse – see eeldab läbipaistvust rahaasjades. Inimene, kes ise ei oska enda rahaasju planeerida nii, et esmatähtsale raha jätkuks, ei kuulu toetuse saajate hulka. Võimalik, et need inimesed saaksid võlanõustamisteenust või sotsiaaltöötaja sellesamuse vastuvõtuaja sees räägiks inimesele kuidas pere rahaasju paremini planeerida. Kindlasti on erandeid, kel tõesti ühe korra elus on juhus, kus nt sissekirjutuse puudumise tõttu ei saa toetust ja sissetulek just kadus või ei saa kellegi hooldajaks jäämise tõttu enam töötada, aga nemad kindlasti räägivad sulle enda probleemist lähemalt ja võtavad ka sinu blogi lugejate abi vastu.
Ära tunne end halvasti, et ei aita rahaliselt teisi inimesi. Seda enam, et sa ei tea nende tausta. Inimesel võib olla elektrivõlg vms, aga see ei tähenda tingimata, et tal polnud raha selle tasumiseks, vaid prioriteedid olid mujal. Ja kui inimesel on võlad, on see tema valede valikute tulemus, mitte mingi ebaõiglus vms. Kõigil rahalistes raskustes olevatel inimestel pole probleemiks rahapuudus, vaid oskamatus ümber käia või sõltuvused (alkohol jm).
Täitsa ilma rahata Eesti riik oma kodanikke õnneks ei jäta.
Absoluutselt pole sinu kohtustus teistele raha anda, isegi mul on kahju su rahast juba 🙁
No kohustus jah ei ole, aga kahju on ikka.
Kellegi asi pole teise inimese rahakott. Kahjuks on nii, et aitad ühte – siis tahavad ka teised abi.
Ma elan üürikas, maksan kommudega kokku emapalgast 300 + muud maksud ja elatisraha jääb ainult 400-500€ elamiseks. Sellest pean saama kahele lapsele riided, ühele mähkmed + toidusegu, iga päev söögi lauale ja ma PEAN saama hakkama 🙂
Nojaa, aga see ongi see, et kui ma kedagi aitan ja kutsun üles teisi aitama, ju siis on need lood mulle endale kuidagi südamesse läinud. Aga ma ei saa ju hakata iga päev uut kontonumbrit jagama, et ou, andke talle ka 😀
Mähkmete suhtes – soovitan soojalt kasutada riidest mähkmeid. Need on pika peale wayyy odavamad, nunnud ja tegelikult pole nendega üldse raske toimetada 🙂
Mina liitusin tasuta vanemalt teisele vanemale grupiga. Kui tihti uuendada lehte, võib saada mähkmeid tasuta ja postikulu eest., Lisaks riideid , jalanõusid jne. Ma oma 3 kuusele lapsele olen ainult ühe korra mähkmeid ostnud. Ja vähemalt kuu jagu on varu. Kui keegi külla tuleb ja küsivad mida tuua siis ütlen alati mähkmed:D Suuremale üldse enam riideid ei osta, nagunii määrib ära ja kõik mis kasutust ei leia annan ise ka ära:)
Lisaks turu peal saab ka odavalt liha kraami ja piima kraami, kui on tänase/ homse kuupäevaga. Täna sain just 1,5kg toorvorstikesi 2.2€. ülejäänud pakita sügavasse. Toidu jagamis kappides ka võib palju kraami leida, üldjuhul õhtul 6-8 paiku. Ma räägin Tartust siis:)
Kui sa ühe neeru peaksid maha müüma sinna ja 400 000 puhtalt kätte saad, äkki viskad siis nii umbes 30 000 mulle ka. Mis ma siin väikest summat ikka küsin ja mis peamine – sulle jääb ka natuke kulutamiseks ?
Usu mind, kui ma 400 000 saaksin, siis annaksin sulle suvalt 30k, asi see siis anda oleks 😀
Ega KOV ikka inimest hätta ei jäta, kui tõesti tugigruppi pole ja kuidagi muudmoodi ei saa. Minu meelest palju häbiväärsem on suvaliselt võõralt abi paluda. Küll kohalikud sotstöötajad teavad pere olukorda ja vastavalt sellele pakuvad võimalusi. Paljud on pidanud mingi aeg elama nii, et raha ongi ainult minimaalseks hädavajalikuks, et hing sees oleks ja muud endale lubada ei saagi. Kui aga mugavat elu tahad, peab hakkama ise selle nimel vaeva nägema. Kerjamisega saad vb korraks abi, aga kohe oled samas olukorras tagasi, kus enne, kui oma elus midagi ise ei muuda.
Käibeka raha mul ei ole aga kõik reklaamid vaatasin ära 😀
Haha, no ütleme nii, et sama asi suht, aitäh! 😀
Tra, inimesed hakaku tööle nende kirjade kirjutamise asemel.
Aga see käibenaksu teema… Järelikult raha tuleb, kui maksma pead 😀
Jaa, ma ütlengi, et loll oleks kurta, sest inimesed elavad ikka väga palju halvemini kui mina, aga no lihtsalt viskas üle see raha küsimise teema, nagu ausalt pole hetkel 😀
Just mõtsin, et raha vaja ja ei tea kus saaks. Aga mis see siis üks neer müüki panna ?
Äkki saab kontakti kus saaks veel miskit eemaldada ja ma müüa ja varsti vooderdan ise põrandat viiesajastega ???
Ma peaks vist ikka väga suures jamas olema ja ühe jalaga kuuse all juba, et nii kellegi käest raha küsima.
Eriti kellegi käest keda ma ei tea ?
Rahas ei suple aga hakkama saan.
Aga sulle edu ja pea vastu!