mida hommikut?!

Ma ei teagi nüüd mida muud peale selle öelda, et ma peaks asap “Selgeltnägijate tuleproovi” minema. Kuidas teisiti oleks tänahommikust sündmust loogiline selgitada. Aga ma üritan. Igatahes, nagu te teate, on mul kodus kolm hoiukodu kiisupoega. Nad ei karda inimest just paaniliselt, aga võimalusel hoiavad siiski omaette ja mängivad teineteisega. Kaks tükki on julgemad – need löövad sülle võtmisel isegi lõpuks nurru -, aga kolmas on selline veidi metsikum, st ma olen teda palju vähem näinud kui teisi. Teised kaks vahepeal jooksevad ringi siin ja müravad, see kolmas istub niisama voodi all ja vaatab. Muuseas, see kolmas on TÄIEGA Hella näoga.

Okei, sissejuhatus tehtud, liigume loo juurde. Magasin siis mina õndsat und. Kes mind vähegi teab, siis mul on väga sügav uni ja ma ei ärka naljalt mitte millegi peale üles. Aga täna öösel nägin ma mingit eriti imelikku unenägu. Keegi karjus täiest kõrist mu peale, et “ÄRKA ÜLES!”. See kisamine käis unenäos nii mitu korda järjest, et ma tõepoolest silmad lahti tegin. Kuna ma sain kohe aru, et kell on naeruväärselt vähe, keerasin teise külje, et uuesti magama jääda. Siis aga kuulsin mingit eriti õrna mulksatust või ma ei tea isegi kuidas seda kirjeldada.

Lihtsalt mingi vaikne heli ja noh, mul on MILJON looma ja keegi alati kuskil krabistab ja kolistab ja teeb jumal teab mida, seega ei oleks ma pidanud ka sellele helile loogiliselt reageerima ja edasi magama, aga ma lihtsalt kargasin püsti, tormasin vannituppa ja seal see “hella moega” kass oligi. Vannis, kus oli nüüdseks juba külm vesi sees. Ujus paanikas, aga konkreetselt pmst täiesti hääletult.

Mari oli eile viimane, kes hambaid pesi, ma veel hüüdsin talle, et lase vannist vesi välja ka, kui tuled. Ta vastas ok, aga ilmselt siis unustas. Igatahes oli vann pea ääreni vett täis. Kahmasin kassikese sealt välja, panin rätiku sisse, tõin ta puhuri ette soojenema ja asusin teda kuivatama.

Mõne aja pärast hakkas kass täiega värisema. Ma olin juba paanikas, et issand jumal, puhuri ees tegelt mega soe. Hullult kuivatasin teda edasi, kui sain aru, et ta mitte ei värise, vaid nurrub! Ja ta hakkas ennast mu näo vastu hõõruma ja sõtkus mind täiega, kuni ma teda paitasin ja kuivatasin.

Nii et ma nüüd ei oskagi öelda, kas see oli mu elu kõige hullem, või lõpuks kõige armsam hommik. Vähemalt sain nüüd päevaga eriti varajase alguse teha, elu päästa ja üliargliku kassi käest nurru välja.

Et kuskohas ennast sinna tuleproovi saab regada?