Ma isegi ei jõudnud ega viitsinud reisil olles reageerida sellele tagasisidele, mis mu “paljastusele” järgnes. Selles mõttes, et ega ma ei taha liiga teha – valdav enamus oli ikka positiivne ja pmst ütles, et you do you, aga ikka jäi silma see, et hakati ette heitma mu valetamist. Eriti jäi meelde kommentaar, kus üks kurtis, et tema oli mulle nii kaasa tundnud mu halapostituste peale, aga nüüd selgus, et ma valetasin ja üldse tema raiskas oma aega. Mulle kaasa tundes.
Juhuks, kui keegi on teie käest kaasatundmise eest raha küsinud, siis ma esiteks soovitaks politseisse pöörduda. Kellelgi ei ole õigust sellise asja eest pappi kasseerida. Teiseks ütlen ma nii paljukest, et VALETANUD ei ole ma enda meelest miskit. Ma lihtsalt jätsin rääkimata. Kas see on valetamine? Kui jah, siis ma ehk tõesti olen valetaja. Aga kui ma kirjutasin, et ma olen kurb, siis seda ma ka olin. Kohe südamepõhjani.
Teiseks pakkusid paar inimest, et küllap ma ise need pildid teha lasin. Kuidas ma muidu reisikottide postituse teinud oleksin, kui poleks oma reisist kirjutanud. Ütlen ausalt, et mingisuguse koostööposti pärast ma küll ei oleks viitsinud kogu seda teemat üles tõmmata. Lisaks nt Kardole blogi kaudu teada anda, et kogu see trall ikka veel aktuaalne on. Ja kellel huvi, siis läbipaistvuse huvides ütlen, et tegelikult oli mul üks reis veel plaanis. Seega oleksin ilmselt kirjutanud lihtsalt selles võtmes, et näed, plaanin minna ja kuna mul üks CabinMaxi kott on olemas, siis on mul kogemust ka sellest firmast rääkimiseks täitsa olemas. Ilma et oleksin poole sõnagagi pidanud kõssama, kus ja kellega ma olen.
Veelgi enam – kui oleksin LASKNUD teha endast pilti, siis oleksin vähemalt üritanud sellel seminormaalne tunduda. Ehk oleksin kõhugi sisse tõmmanud. Kuigi ilmselt ka see ei aita, sest mu viimane instapost sai ikka kommentaare, et ma olen “natu paks” ja näen rase välja. Ma ise muuseas seda ei arva, aga noh, eks kõrvalvaatajad näevad ikka adekvaatsemalt. Pole hullu. Käran nõnda kah 😀
Küll aga oli paar päeva natukene rõve tunne ringi käia. Veits ebameeldiv on mõelda sellele, et mingisugune pooletoobine ootab hetke, mil mind äkki pildistada. Tekkis juba tunne, et peaks õhtukleidi selga tõmbama, et edaspidi vähegi esinduslikuks jääda. Paraku ununes õhtukleit kaasa pakkimata ja hiljem oli juba suva ka. Kui tahaks nii väga keegi pildistada, siis kütku, ega ma kätt ette panna saa.
Muus osas oli reis nii tore, kui olla sai. Trippisime ringi ja võtsime päikest ja vaidlesime ja siis vahepeal ei vaielnud ja nersime ja jõime mulli. Siis jälle vaidlesime ja käisime ujumas ja muud säärast. Kokkuvõttes võib täitsa ausalt öelda, et kui sinna läksin segaste tunnetega, siis ega ma just selgemate feelsidega tagasi ei tulnud. Lihtsalt sellepärast, et keegi pärast ette ei heidaks, et ma valetan või miskit.
Tegelikult tahtsin üldse kirjutada, kuidas Türgi üllatas. Mu esimene Türgi tripp oli küll väga kehv. Võib-olla sellepärast, et tookord kirjutas meedia, et käisin seal tutti välgutamas? Aga kindlasti sellepärast, et mul oli kogu aeg paha olla, emotsioonid keesid ja ma olin veits rase. Ilmselt on see negatiivsustunne veel eriti sees sellepärast, et kui ma esimene kord Türki läksin rasedana, siis pärast seda ma enam rase ei olnud. See oli nõme aeg.
Seekord tulin ma ka mitterasedana tagasi, aga kurvaks see sedapuhku ei tee. Nii et eks tõestab ka see, et kõik on perspektiivi küsimus 😀 Igatahes soovitan seda hotelli soojalt, kellel veel oktoobris Türki mõte reisida ja kui tahate, kirjutan sellest ka veidi lähemalt. Instasse tuli pidevalt küsse, aga mul oli seal nii nadi nett ja lõpuks ei leidnudki neid kirju enam üles…
Veel tahtsin rääkida, milliseks tõpraks on meie Liisu digimuutunud, aga ma ei tea, kas on suuremat mõtet, sest Lipsukene on omal ajal kõik vajaliku ära öelnud. Palun ärge lugege nüüd välja, et ma teda ära anda tahaks (kuigi vahepeal tahaks teda ainult naaa-aaaa-tukene kägistada), aga kui kellelgi on ideid, kuidas takistada jänest söömast ära KÕIKI asju majapidamises (k.a rulood, vaibad, kardinad, UUE TAPEEDI, liistud, jalanõud, lilled jne) ja lisaks juurida välja komme meile vooditesse sittuda ja kuseda, mis ei hõlmaks seda, et teda kogu aeg puuris hoidma peaks, siis palun öelge mulle ka.
Ma olen talle ostnud kõiki neid oksi, mis neile meeldima peaks. Isegi käbi vahele toppisin peterselli. Okei, see kõlab nagu mingi rõve metafoor… Annan talle viinamarjavarsi (mis pidi nende lemmar olema), ta saab vabadust, kassid mängivad temaga, ise tuleb pai nuruma jne ja siis järgmine hetk vend lihtsalt märatseb ja laamendab nagu poolearuline.
Terve aja, kui ma ära olin, kirjutas Andra mulle iga päev uutest asjadest, mida see põrguelukas ära hävitanud on ja ausalt öeldes olin ma üllatunud, et mul üldse korter alles on, kuhu tagasi tullagi. Muidugi koju tulles lasi ta ennast sügada ja nunnutada, nagu ta oleks maailma armsaim loom, kes ei suuda sittuda iga päev 40x oma kehamassi jagu pabulaid üle elamise.
Lõpetuseks – ma olen täna öösel 40 mintsa maganud ja ma üritan siin laste vannis olemise ajal kiirelt blogida, sest mul oli suur tahtmine seda teha, aga kas siit ka midagi arusaadavat tuli, ma ei tea. Suutsin enne telefoni poole voice’i saatmise pealt ära kaotada, seega pole mul hetkel suurt usku ka enda kirjavõimesse. Aga eks homseks olen jälle inimene, saan oma tööasjadega reele ja oskan ehk kirjutada ka.
Baii.
29 kommentaari
“Veel tahtsin rääkida, milliseks tõpraks on meie Liisu digimuutunud,”
Haaa, ma väga väsinud peaga lugesin seda lõiku ja arvasin oma peas, et sa kirjutad Triinu-Liisist. Ikka üsna lõpus sain aru, et sa kirjutad jänesest. Kõik see juhtmete närimine jne tundus lihtsalt peen allegooria.
Ilus ja ere näide, kuidas inimesed võivad saada asjadest ikka väga erinevalt aru.
On küülik lõigatud, närimisharjumust ei muuda, aga kusemist võib vähendada. Minu majja peale koerte muid loomi ei tule, koer tundub tihti keeruline loom, vajab palju tegelemist jne, aga nende teiste pisikestega kipub olema kohati palju rohkem probleeme ja vähem rõõmu kui koeraga.
Mul on olnud koerad ja praegu kass ja kuigi mu kass on kõige nunnum ja toredam, siis edaspidi ka ikka ainult koerad. Sest koer on nii leplik, võtad ta kuhu iganes kaasa, teed mida iganes, ta on ikka rõõmus (kui õigesti kasvatatud ja sotsialiseeritud muidugi).
Meie kass ei ole selline, kelle nädalateks üksi jätad, peaasi, et toitu ette kukub. Ta hakkab stressama, kui õigel ajal oma inimesed kodus pole, (pool)võõraid väldib ja pärast koroonapiiranguid tööle tagasiminek on paras jubedus olnud, sest ta on lihtsalt nii harjunud, et keegi on kogu aeg kodus ja saab suhelda ja sülle ronida. Ja samas kui koera saaks kontorisse kaasa võtta, siis teda ei saa, sest ta seal satub jällegi uutest inimestest stressi. Väga raske on leida seda piiri tema heaolu ja oma elu elamise vahel. Igasuguseid muid elukaid ei julgeks isegi mitte proovida.
Meie jänes käib ka potis ja ainult üksikud pabulad on harva põrandal või voodis. Elab puuri vabalt. Oleme ka õpetanud teda ja saab ilusti aru kui natuke häält tõsta, et ei tohi teha midagi.
Pane talle liivakast sinna kus ta kõige rohkem hädasi teeb. Meil on näiteks 2 liivakasti korteris 55m2 peale. Pane hein ainult liivakasti sisse. Siis käib seal söömas ja laseb pabulad ka sinna. Ja lõpuks õpib ära, et peabki seal käima. Ja kui muidu ei lähe sinna, siis viska neid pabulaid puhta liiva peale ette. JA kui näiteks põrandale pissib, siis pane see piss salvrätikuga potti. Siis tunneb lõhna ja hakkab kiiremini käima. Võid alati poti vahetamise järel natuke vana haisvat liiva potti tagasi panna, et siis saab aru et peab sinna minema.
Ja sterliliseerida tuleb. Meie oma lasi ka voodisse, aga peale steriliseerimist lõpetas ära.
Ja näiteks võid osta talle neid koerade taibumänge vms nende nimi on. Peidad kuiva söögi sinna ära ja siis üritab neid sealt kätte saada. Meie omale meeldib vähemalt hästi palju.
Appi, ma annaks ära selle jänese ? never ei võtaks endale sellist elukat, siili ka mitte. Mitte, et see teadmine sind nüüd aitab kuidagi. ?
Su valik fallosekujuliste jõmmidega semmida on täiesti ükskõik, aga su valik kasutada “bipolaarne” omadussõnana rohkem kui ühes postituses on üpris nilbe. Bipolaarne häire on tõsine ja elurikkuv diagnoos, mitte suvaline sõnakõlks, mida kasutada oma ebaselge käitumise kirjeldamiseks. Üks viiest selle häire all kannatajatest võtab endalt elu ja üle pooltest üritavad seda teha. Mis tunne oleks, kui sa oleksid ühe sellise inimese lähedane ning sellist asja loeksid? Enne mõtle, siis ütle. Jutt käib originaalpostitusest, aga see lihtsalt oli ilus meeldetuletus, et kui truly unpleasant see oli :/ Ja mõtteainet ka lõppu, sest miks mitte, esimene netikommentaar ometigi. Kui sul mees sind nt petaks vms ja ütleks, et sulle sellest mitte rääkimine polnud valetamine nagu sa üritad siin väita… Lepiksid sellise mölaga? Või on see üritus tema käitumist õigustada, sest ta tegigi nii ja nüüd on vaja ajuvõimlemist harrastada, et tegelikult ta ju ei teinud midagi, sest muidu narr uuesti kokku minna? Loodetavasti eksin, aga seda “he did it again” postitust on kaugelt näha. Igatahes, ilusat life’imist jne aga palun lihtsalt arenda sõnavara 🙂
ok
Vau. Päris nii see nüüd küll ei ole, et kui igat detaili kogu maailmale ei kuuluta, siis automaatselt valetad. Seal on ikka üsna suur vahe, kas suhtes olles jätad petmisest rääkimata või jätad kuskil blogis midagi kajastamata. Blogi puhul sa ikka valid teemasid, millest rääkida, ja pole n-ö kohustatud kõike ette kandma. Mina pole oma isiklikust elust näiteks ühtki blogipostitust teinud ja pole ka ajaleheartikleid sellest kirjutanud, kas see tähendab, et olen kogu elu valetanud?
Helina, ilmselt küll 😀
Mul on bipolaarne lähedane, üpris raske juhtum. Ei tunne end aga sugugi puudutatuna, kui keegi seda sõna käibekõnes niisama pruugib. Samuti ei häiri, kui keegi enesetapu teemal nalja teeb, mis sest, et mu oma isa enda elu sedasi lõpetas. Esiteks ei pea kõik minu traumasid teadma ja selle pärast hinge kinni hoidma; teiseks võib minu arust teha nalja väga mustadel teemadel. See aitab elada. Minu jaoks isiklikult oli kõige hullem töökogemus, kus kogu suhtlemine oli poliitkorrektne, kohutavalt väsitav.
Teoreetiliselt pole võimalik oma avalikku blogi nii pidada, et kedagi ei solvaks. Võta nüüd paar grammi lahjemaks oma tänitamist või kasutades su enda sõnavara “mölisemist”. Kui manitsed Mallut korrektsusele, siis ma ei tea… ole ise ka avalikum kui tühipaljas “T”, T. 🙂
Meil hakkas emane küülik pabuldama ja pissima valedesse kohtadesse kui sigimise aeg hakkas lähenema. Käitus ka veidralt ja humpis kätt :D. Opile sai ruttu Tatari kliinikusse, oleme seal varem ka käinud. Steriliseerimine jäi alla 100 euri ja taastus ilusti. Esimesed kaks päeva olin suht 24/7 juures igaks juhuks, et ikka sööks ja jooks pidevalt.
Mul oli jänes, emane. Ideaalne tegelane. Pabuldas puuris ja ainult siis kui sõi. Söök oli puuris ja puuril uks lahti, et kui soovis sööma minna, siis vabalt võis minna. Juhtmeid näris 2x elus ning need olid ka korrad kui ta alles pisike oli. Voodis ta ei käinud, sest pehme maapind tähendab jänese jaoks pabuldamist. Miks, ei tea. Õpetasin ta ilusti liivakastis häda tegema ning elamine oli pabula vaba. Aga jänes unustab kiirelt, et järjepidev peab olema selles. Mul läks muidugi kiirelt selle õpetamisega, et esimesel korral juba teadis mille jaoks liivakast puuris on ja nii kaua kuni hein oli liivakasti juures, siis toimetas ilusti asjad kasti. Emaseid jäneseid tavaliselt ei lõigata ka kahjuks, sest neil süda ei pea narkoosile vastu (operatsioon pikem kui isastel) aga kuna minu oma hakkas hüppe pealt märgistama ja teadsin teda olevat isane, siis käis opil ikkagi.. operatsiooni laual selgus, et tegelikult emane on ?♀️. Õnneks ärkas ikka narkoosist üles ja peale seda enam märgistamist ei olnud. Kuna pabuldamise probleemi polnud, siis ei tea kas selle vastu ka aitaks.
Mai tea mismoodi sa seda jänest õpetad? Esimesed kuu aega oli tema ka ideaalne 😀
Ma ei tea miks, aga see käbi vahele peterselli toppimine tundub veits koom 😀
Ma vist lööks selle jänese ise maha, kui nii käituks kodus 😀
Ps! Krdi head reklaami tegid, tahtsin weekender bagi sealt sinu koodiga, aga kõik lännu…
Ma kuskilt pinterestist lugesin, et see nende lemmar ja ma tahtsin hea jäneseema olla 😀
Aga ma uurin kottide kohta, ehk tuleb veel juurde 😀
Mul on jänks. Sry, aga sööb kõik ära mis ette jääb. Tema jaoks on nt juhtmed kui puujuured ja need on ju tal ees, seega närime eest ära.
Kastreerimine tegi härra rahulikumaks. Seega soovitan seda. Märgistamist on ka siis vähem. Aga see aitab pigem pabuldamise osas. Närib ikka sama moodi.
no eks siis tuleb investeerida rohkemasse juhtmekaitsesse ja… pilku peal hoidma nagu kriminaalil 😀
Ma vist midagi maha maganud. Kes mis pildi tegi, miks ja kuna? ? ja miks valetaja?
vaata paar posti tagasi 😀
“Seekord tulin ma ka mitte rasedana tagasi, aga kurvaks see sedapuhku ei tee, niiet eks tõestab ka see, et kõik on perspektiivi küsimus “—> lugesin perspektiivi asemel PRESERVATIIVI 😀 mõtlesin,et õige ausaks ja otsekoheselt läinud selle “teemaga” nüüd 😀
Eks inimestel on alati midagi “tarka” öelda.. tore,kui on vähemalt sõbrad, kes kuulavad hukka mõistmata. Mina ei räägi enda suhtest ka sõpradele- keegi ei kuula ega mõista. Enamasti tahavad õpetada ja “teavad” mis on õige…
Tänu sulle ma tean, et jâneseid ja siile
Ma endale never ei vôta 😀
tead ma enne võtaks vist veel 10 siili kui ühe jänese 😀
Sama! ????
Ma igakord imestan, et kas päriselt inimesed kirjutava nii! ? Mis toimub nende peas, et on vaja kellegile halvasti öelda. Kui nii suur vajadus on teisi kommenteerida, siis mingu tänavale ja öelgu näkku inimestele. Heameelega vaataks kui julged nad siis on??
ma ei ole kindel, kui rahulikult ja lebolt ma seda võtaks, kui keegi astuks ligi ja ütleks et ma nats paks 😀
Hahahaha.
Tänks pead ütlema 😀
ok siis tean 😀
Mina oleks küll huvitatud Türgi reisi postitusest, kus räägid lähemalt hotellist jne