elu, eluke

Esiteks ma tahan öelda, et te olete peast hullud, sest eile ka avasite te kohe ekstra innuga reklaame. Kui täna asi samas vaimus jätkub, võin ma selle kleidimure peast visata ja teeselda, et seda ei juhtunud kunagi. Ehk ostan endale kunagi isegi liistud 😁 Palun ärge küsige, miks ma seda juba siiani teinud ei ole. Oleks see mingi…söögilaud, mida vaja oleks, siis läheks lihtsalt kuskile e-poodi ja telliks meeldiva ära, aga liistud… Issand, ma peaks terve korteri ära mõõtma, siis valima miljoni erineva liistu vahel, siis need ära ostma ja siis need ära paigaldada laskma. See tundub nii miljoni-etapiline töö, et mu aju läheb esimese punkti juures errorisse. Kui selline inimene on olemas, kes seda kõike minu eest teeks, siis palun ta mulle sünnipäevaks kinkida. Kui liistud pandud, annan ta tagasi kah. Päris elama siia mingit liistumeest siiski ei sooviks. Või naist… Ma pole seksistlik.

Muus osas oli mul eile harukordselt produktiivne päev. Tegin endale imekombel eile hommikul to do listi ja täna seda vaadates näen, et sain kõik asjad peale ühe sealt tehtud ka. Muidugi see üks on see, mis kõige vähem aega võtnud oleks, nii et ma ei tea, miks ma just selle tegemata jätta suvatsesin.

ATH-ga ongi see “tore” asi, et päev on kas VÄGA tegus või ma lihtsalt laman klaasistunud pilguga ja ainult mõtlen nendest asjadest, mis mul teha vaja oleks. Sealjuures lillegi liigutamata ja iga sekundiga rohkem stressi minnes (täna on see teine variant). Aga kui on see tegus päev, siis ma tean ise ka, et ega neid palju järjest tule, seega ongi vaja ära teha nii palju kui võimalik. Ja ma ei räägi siin ainult tööasjadest, vaid kodused toimetused ja lastega meisterdamised ja kokkamised ja organiseerimised ja äriideed, kuni investeerimiseni välja 😁 Tore näha, et ma mõnikord peale neeruhinnaga kleitide ka paremaid random oste teen. Näiteks olin paar päeva tagasi endale tellinud Kristi Saare raamatu “Kuidas alustada investeerimisega”.

Ma olen enne ka rääkinud, et ma sellest valdkonnast ööd ega mütsi ei tea. Kuna ma olen aga kuulnud, et inimesed alustavad investeerimist isegi 10€ kuus, siis ega ma ka teoorias halvem olla saa. Mul on küll Aufortis viis grammi kulda, mis pole nüüd teabmisrikkus, aga veidikene on see väärtus seal kasvanud küll. Parem ikka kui mu pangakontol vedeleda, kust ma ta kohe suvalise kraami peale laiaks löön. Ja kui teil veel kulda pole, aga tahaks ka väikest varu endale meelerahuks, siis SIIT saab osta.

Veel on mul LHV Kasvukonto, mille ma tegin mingi aasta tagasi. Olen sinna vaid paar ükskikut korda raha juurde kandnud. Kuna ma eile seda investeerimisraamatut sirvisin ja otsustasin, et ega ma midagi targemat nagunii teha ei oska investeerimise vallas, siis tegin sinna veel väikse ülekande. Lisaks panin sinna jooksma ka püsikorralduse, sest endal ununeb mul see naguni kohe ära. Las ta siis tiksub sinna vaikselt juurde, parem kui mitte midagi.

Lisaks meenus mulle, et bitcoini väärtus oli kolinal langenud ja kuna seda sai ka LHV-st osta, siis ostsin endale saja euri eest bitcoini. Ütlen kohe ära, et ma ei saa siiani aru, misasi see bitcoin üldse on, aga kuna mingi haip sellega on, siis mõtlesin, et sada euri võin ju “mängu panna”. Vaatab siis hiljem, mis sellega saab. Eilse seisuga olen ühe euriga plussis, kae nalja. Mina ja mu krüptovarad, laadiiidaa.

Üldiselt tundub mulle tegelikult, et ma olen kogu selle investeerimisteema jaoks liiga loll ja liiga hilja alustanud. Osadel on minu vanuselt juba jumal teab mis “portfell” olemas. Ainuke asi, mis mulle selle sõnaga seostub, on mu kadunud papakese pruun nahast suur kott, kus ta oma tavaari hoidis. Ilmselgelt mitte investeeringuid, kipun ma arvama. Rohkem nagu suupilli ja prille.

Aga noh, midagigi tahan ma oma meelerahuks ära teha ja kuna ma mujalt alustada ei oska, piisab ehk alustuseks sellestki. Proovin selle raamatu ka läbi lugeda, ehk saan targemaks. Kuigi juba raamatu alguses olev jutt eelarvest ajab mind natukene iiveldama. Eelarved on mu suurim vihavaenlane! Aga kuna mul ei ole tegelikult mingit soovi või eesmärki miljonäriks saada, siis oleksin ma täitsa rahul, kui mul oleks kunagi see korter kenasti ära makstud ja üks lisaks kuskil üüritulu teenimas. Siis võiksin jalad seinale visata või hambad varna või mis iganes see väljend on, kus sa oled eluga rahul ja ei tunne survet kuskile poole tõmmelda. Mitte et ma praegugi nüüd ahastuses oleksin, aga lihtsalt selline tunne, et see oleks üks asi, millele tuleks enne penskaripõlve linnuke taha teha.

Ja täiesti suvalise teemaga lõpetades: keegi siin eelmise postituse kommentaarides palus näidata, milliseid pilte mu uus Samsung Galaxy S22 Ultra teeb. Nii et ma siis võtsin oma eilsest galeriist mingid suvalised, et te umbkaudselt aimu saaksite. Minu meelest teeb ikka väga häid!

Aa okei, tegelikult on mul palju huvitavam asi, millega posti lõpetada. Nimelt kutsus üks mees mind välja. Vabandust, see nõuab tegelikult caps lock’i. ÜKS MEES KUTSUS MIND VÄLJA! Ma tean, et ma kõlan nagu 31-aastane mormoon, kes iial väljas käinud pole, aga nagu… See tundub nii max imelik, sest miks peaks mingi mees tahtma minuga välja minna? Kas ta ei tea, kes ma olen või? (Teab küll). Mis selle point on? Mis saama peab?

Tundub igatahes mega imelik ja mul tekib ainuüksi sellest mõttest ärevushäire, et ma peaks mingi uue inimesega elus veel tutvuma ja rääkima sellest, mida mulle teha meeldib (lamada) ja mis mu lemmikvärv on (mis see info üldse kellelegi andma peaks?) ja mis on mu lapsepõlvetraumad, mida ma siiani lahendada ei oska ega taha 😁 Ma lihtsalt ei ole selleks veel valmis ja lihtsam tunduks üksinda surra, et kassid saaksid pärast mu siit ilmast lahkumist kenasti mu näo ära süüa, nagu kord ja kohus.

Mis ise muidu?