Lugesin eile endast natukene Perekoolist ja pean ütlema, et huvitav lugemine oli. Kohe täitsa ausalt huvitav, sest ma ei ole ammu mõelnud sellele, et kuidas ATH üldse tavalisele/normaalsele inimesele tundub. Oleksin seal neile vastanud, aga mu Perekooli kasutaja parool oli vanasse arvutisse salvestatud ja ma ei viitsinud seda meenutama ka hakata. Küllap loevad nad ka siin ja ilmselt ei pahanda, et ma avalikust foorumist nende lausejupikesi kasutan. See on tegelikult minu enda jaoks päris huvitav vestlusteema ja ehk on ka mõnel teist põnev teada, mismoodi see aju töötab, kui sul on ATH.
Kindlasti ei saa ma rääkida kõikide ATH’ga inimeste eest, sest ajud on meil kõigil veidi erinevad ja mingil määral toimetame me siin maailmas kõik erinevalt. Aga nii palju, kui ma olen lugenud selle teema kohta, siis on väga palju neid asju, millega ma automaatselt samastun. Naljakas on lihtsalt selle juures see, et ma elasin ju 30 aastat diagnoosita. Ja terve see aeg tundsin ma kõiki neid asju ja käitusin nii, et mina ja teised ei saanud aru miks. Eeldasin, et küllap on see esiteks mu sitt iseloom ja teiseks arvasin ma, et “kõigil on nii”. Lihtsalt teised saavad nende olukordadega kuidagi paremini hakkama. Ja see oli ausalt öeldes frustreeriv. Selle pärast tekib tihti ATH’ga inimestel depressioon – kõige lihtsamad asjad võivad nõuda kohutavat pingutust ja enese sundimist, samal ajal teised ei paista sellest üldse numbrit tegevat.
Ma olen arvanud, et ma olen laisk. Lohakas. Plähmerdis. Ma olen ära unustanud väga tähtsaid asju ja kuulnud, et kuidas mul saab ometi nii pohhui olla. Samal ajal ei pruugi mul nendest asjadest üldse suva olla, vaid… Seda on nii raske kirjeldada, aga mu peas on pidevalt umbes 1000 asja, mis on mu ettekujutlevas to do listis ja kui ma sealt mõtterägastikust suudan ühe kinni nabida ja seda tegema hakkan, siis ei suuda mu aju asju niiöelda tähtsuse järjekorda panna. Suht kliiniline: oh, seda ma ju pidin tegema, see on hetkel meeles, TEE SEDA.
Just see teadmine, et iga mõte/tegevus/idee võib mu peast sekundiga kaduda ja kui ma kohe tegudele ei asu, siis on see läinud. Ma kirjeldaks seda nii, et ma ei suuda asju oma peas panna tähtsuse järjekorda, vaid kraban ükskõik, mis asja, mis vähegi meeles ja teen seda.
Muidugi ei tähenda see omakorda seda, et ma selle asja lõpuni teeks. Näiteks meenub, et ahjaa, ma pidin sellele koostööpartnerile vastama. Avan meili ja näen seal teist e-maili, millelle ma pidin vastama nädal tagasi. Nädal on pikk aeg mitte vastamiseks, seega otsustan ma alustada sellest, avan e-maili ja saan aru, et sellele vastata, pean ma ära töötlema ühed pildid ja manusesse panema. Avan Lightroomi ja näen seal töödeldud pilte, mida ma lihtsalt pole ära salvestanud. Hakkan seda tegema, kui näen, et ühe pildi värvid on täiesti paigast ära. Teen siis selle kiirelt korda, salvestan ära ja pauh, arvab mu aju, et nice, tehtud. Sulgen rahumeeli kausta ja mulle võivad kõik eelnevad tegevused meenuda umbes kahe tunni pärast. Aga selleks ajaks on mul juba 47 uut tegevust käsil, mida ma “kiirelt enne lõpetan” kui ma need ära teen.
Ühesõnaga on kõige lihtsam mu peas toimuvat kirjeldada sõnadega pudru ja kapsad. 24/7 erinevaid mõtteid, kohustusi, ideid, mis kõik on kuskil poole vinna peal ja tekitavad stressi. Kogu aeg on kiire. Kogu aeg on midagi teha. Aga mida? Vot seda nüüd meenuta ise ja ürita nende tuhande asja seest oma peas välja valida. Ütlen ausalt – see on väga raske.
Proua staarblogija seevastu elab oma ATH-ga täiesti tavalist elu. Ravimid on ka määratud, aga neid ta ei võta või noh, vahel mõnel päeval võtab. Aeg-ajalt tabavad küll mingid meeleoluhäired ja segasushood, mis tavapärasest eksistentsi veidi segavad (nt olen nii masenduses, et ei roni mitu päeva voodist välja, oih ostsin 600 euro eest hilbu, mis nüüd saab, oih, sõimasin mingit võõrast inimest, nüüd pean trahvi maksma, oih, varastasin ajalehest tasulist sisu, jälle pean maksma jne jne).
“lõik Perekoolist”
Ma ütlen teile käsi südamel, et kui mulle ravimid kirjutati ja ma nende kohta netist inimeste kogemusi lugesin, oli mu esimene mõte, et ooota, kas see saab tõsi olla? Inimesed kirjeldasid, kuidas nende peas oli VAIKUS, kuidas nad suutsid kenasti võtta selle ühe mõtte ja absoluutselt rahmimata selle lõpuni teha, ilma et nad poole pealt porgandeid külvama ei tormaks või külmikus sügavpuhastust tegema ei hakkaks. Issand, kuidas ma unistasin sellest, et ma ka midagi sellist kogeks.
Mida Conserta mulle tegi? Ma oskan seda ainult kirjeldada nii, et kõik oli täpselt sama, mis enne, ainult et sellele lisandus südamepekslemine ja konkreetne paanika. Mulle tundus, et kõik mõtted vuhisesid mu peas 20x kiiremini kui enne ja lisaks tundsin ma veel halvavat hirmu, et aga kui ma nüüd midagigi ära unustan, siis juhtub midagi väga halba.
Mu hambad olid kokku surutud, mul kadus täielikult söögiisu, ma võisin juua 10 liitrit vett ja ikka tunda tapvat janu. Kaks nädalat peale igapäevast tarvitamist hakkasid mul juuksed peast välja kukkuma, ma ei suutnud Männikul teisele korruselegi minna, sest mu kehas ei olnud enam absull energiat, ma ei söönud mitte midagi, mu pea valutas, ma ei suutnud enne viit hommikul magama minna ja mu päev koosnes sajaprotsendiliselt mingisuguse ärevuse ja hirmu all.
Peale esimest nädalat kinnitasin ma endale, et ega kui ma järjepidevalt võtan, küll see ära kaob. Ei kadunud. Ja ma ausalt ei suutnud nii elada. Arst, kes mulle need välja kirjutas, ütles mulle ka, et need on sellised ravimid, mis kestavad 12h. Ehk siis nendega ei ole seda, et võtad püsivalt ja siis on… püsiv toime. Need töötavad siis, kui sa neid võtad. Ja lisas veel, et on palju inimesi, kes võtavadki ainult enne pingelisi olukordi. Või ainult tööpäevadel jne. Ma ei teinud ise lampi seda otsust, et ah, vahepeal võtan ja siis ei võta. Ma füüsiliselt EI SUUTNUD neid järjest võtta, mul tekkis tõesõna surmahirm.
Aeg-ajalt mõtlesin ma, et okei, ma proovin uuesti. Ehk nüüd aitab? Aga tulemus oli alati sama. Nii et ma võin teile täiesti ausalt öelda, et minu ravimite mitte võtmine ei ole seotud sellega, et ma ei tahaks, et ma tunneks ennast nagu normaalne inimene. Ausalt tahan. Kuid need ravimid mulle ei töötanud ja kuna tol hetkel ütles arst, et Eestis ainult Consertat välja kirjutatakse, siis arvasin ma, et nojah, ju siis olen ma üks nendest, kellele need ei mõju (vähemalt mitte positiivsel moel) ja proovisin ilma edasi elada.
Kuid eile peale selle lugemist kirjutasin ma uuesti oma arstile, sest mu sõbrannale hiljaaegu kirjutati mingi teine ravim välja. Seega ma nüüd tean, et midagi muud on ka ja ma tõesti tahan neid proovida. Päris ausalt, sellise ajuga elada ei ole lust ja lillepidu. Aja sain esimeseks aprilliks, eks ma siis annan teada, kas sain miskit uut ja kas need töötavad paremini.
Üks asi, mida ma veel tihtipeale kuulen on see, et “tead ma unustan kogu aeg ära, et sul ATH on!”. Jah, lihtsam oleks vist, kui mul kolmas käsi kasvaks või midagi muud füüsilist, mis annaks märku, et tere, ma pole päris tavalise ajuga isend. Aga seda mul kahjuks ei ole ja eks need 32 eluaastat on mind ju õpetanud ka võimalikult “normaalselt” käituma. Ära nihele. Kui keegi räägib, proovi mitte vahele segada jne. Ma ei saa kõiki oma tundeid ja mõtteid nagunii kellelegi 100% ära seletada, lihtsam on vait olla ja ise nendega tegeleda.
Küll aga tahan ma öelda, et kõik need ATH asjad, mida ma teen, ei ole VABANDUS. Need on lihtsalt SELGITUS, miks ma neid asju teen. Kui ma teen midagi impulsiivset, siis ma ei mõtle oma peas seda läbi, et oh, ma tean, et see pole hea idee, aga ma teen seda ikka, sest kui keegi küsib, siis ma saan talle süütute silmadega otsa vaadata ja öelda, et mul on ATH. Ma teen neid asju, sest… See lihtsalt juhtub, ma ei oska seda paremini seletada. Ja sellest ei saagi vist need aru saada, kellele issand jeesus normaalse aju andis.
Jah, ma võin hiljem mõista, kuidas üks või teine asi oli viga, aga ma ei saa garanteerida, et ma seda viga uuesti ei tee. Mitte, et mul suva oleks, ma lihtsalt ei saa enne pidama, kui asjad juba tehtud ja alles siis mõtlen, et krt…jälle. Ja noh, kassin obv.
Kui on ATH siis võiks töövõimetuse taotleda, aitab hädast välja!
“tsitaat Perekoolist”
Teate, ma ise nõustun ka sellega, et ATH’ga inimestel võiks olla võimalus saadagi mingit sorti töövõimetust. Mujal maailmas osades riikides seda saab ka taotleda, Eestis mitte. Ma muidugi ei arva, et ATHga inimesed üldse tööd teha ei saa, küll aga peab see töö olema mitmekülgne, paindlik ja põnev, sest muidu tekib see ATH halvatus – ehk siis sa tead, et sa pead midagi tegema, aga aju lihtsalt EI LASE. Vahid seda emaili, tead, mida sa tahad vastata, aga EI SAA seda teha, sest lähed üleni paanikat täis. Miks see tekib, ma ei tea. Kellel pole ATH’d kindlasti loeb praegu ja mõtleb, et mida kuradit sa ajad, lihtsalt vasta. Aga MA EI SAA. Täiesti võimatu. Ma tahan, aga ma ei saa.
Kui ta nii kontrollimatult haige on nagu sina arvad, siis kuidas tal laste hooldusõigus olla saab? 😀 Ole nüüd normaalne. ATH inimesed on täiesti normaalsed inimesed, kes tulevad toime oma igapäevaeluga, laste eest hoolitsemisega, tööl käimisega, säästude kogumisega. Ja kui enam ei tule toime, siis saab alati ravimeid võtta, mis on täiesti olemas
tsitaat Perekoolist
Oh jumal, kuidas ma tahaks, et elu oleks nii lihtne. Täiesti normaalne inimene, kõik on täpselt sama mis teistel, mõnikord on natukene nii ja naa, siis võtad tableti sisse ja poof, 100% korras. Ma isegi ei ole absoluutselt pahane, et keegi nii arvab või mõtleb. Ma ilmselt mõtleks ka, kui ma ise selle sees ei oleks. Aga tegelikult see “normaalsus” võib teinekord tulla läbi sellise pingutuse ja vaeva, mis jääb teistele arusaamatuks. Eriti just ATH’ga lapsi kasvatades. Nad vajavad reegleid ja struktuuri, mis on ATHga inimesele kõige suuremaks komistuskiviks. Me unustame, me ei ole järjepidevad ja see tekitab pidevat tunnet, et oleme lapsevanemana läbikukkunud ja tõepoolest ei tohiks meil seda hooldusõigust olla, kui ma unustan nohusele lapsele ninarohtu anda või suuremale kooli värvilised paberid kaasa osta. Väiksed asjad, aga kohutavalt südametunnistust närivad. Veekord – kui mingi ravim suudaks seda muuta, võiksin ma seda kilode kaupa sisse süüa.
Igatahes, mu pika jutu point ei ole see, et oh, haletsege mind, mul on ATH, mul on nii raske. Jah, mul ongi raske. Mul on raske teha kõige igapäevasemaid asju, mul on raske kontrollida oma emotsioone, mul on raske meeles pidada kõige lihtsamaid asju, mul on raske enne mõelda, kui teha. Kõik need asjad mõjutavad mu igapäevaelu, sõprussuhted, niisama suhteid, kasvatusstiili, tööd, kodu korras hoidmist jne. Aga need ei ole asjad, mille kohta ma ütleksin, et kuulge suva, teen mis tahan, mul on ATH, lihtsalt tundke kaasa ja olge vait, kui ma järjekordse käru kokku keeran.
Lihtsalt ei ole hea elada nii, kui ma pean endale telefoni meelespea panema igaks õhtuks, et puhasta kassikastid. Muidu tulen ma selle peale alles siis, kui see haiseb. Või et ANNA TIIDULE SÜÜA, sest Tiit on lastetoas, ma ei satu sinna tihti, ma ei näe teda, seega mu aju võib ta vabalt igaveseks unustada, vähemalt see hirm on küll. Seega teen ma kõige enesestmõistetavamaid asju ainult telefonimeeldetuletuste peale, sest muidu… äkki ei tee? Uskuge mind, see ei ole hea tunne.
Ma lihtsalt üritasin praegu seletada, mis tunne sellega elada on ja mis sitta ma igapäevaselt ISE endale korraldan ja kuidas ma lihtsalt üritan selle kõige sees ellu jääda. Huumor on näiteks üks minu toimetulekumehhanismidest. Kui ma enda lollide otsuste üle ise nalja ei heidaks, siis ma langeks vist väga musta auku. See, et ma nende üle naeran, et tähenda, et mul suva oleks. Aga… vot midagi muud ma ka teha ei oska.
Loodan, et sellest pikast halast oli kellelegi tolku natukenegi rohkem aru saamaks, mis toimub ATHga inimese peas. Kui küsimusi on, siis küsige aga, ma proovin teile vastata. Kuigi ega ma vahepeal ei saa ise ka aru, miks ma mida teen. Proovida ikka tuleb.
126 kommentaari
Kui kallis muidu see concerta ravim sul oli? Olen kuulnud, et on kallis.
50 euri purk umbes.
Mulle on juba mõnda aega tundunud, et ka mul on ATH lisaks OCD-le ja üleliigsele armukadedusele (pole lihtne olla mina). Viimased nädalad olen aga tähelepannud, et mõistus on justkui selgem… Ei tunne nii meeletuid armukadedussööste, organiseerin ka oma tegevusi pisut paremini… Ja mõtlesin, et ainus asi, mis on muutunud on see, et võtan omega 3 kapsleid (üritasin valida enam-vähem okei numbritega/kogustega variandi). Enne kui alustasin, siis mäletan ka, et lugesin kogemusi ja toodi välja, et vähem brain fogi. Nüüd googeldades leidsin, et osadele see tõesti mõjub ja aitab ATH sümptomeid leevendada. Ma ei tea, kas võtad ehk juba omegat või kas see info on vajalik Su jaoks, aga arvasin, et ehk on abiks.
Tundsin kummaliselt palju samastumisi. Endal telefon täis meeldetuletusi, sest muidu ei püsi meeles miski. Küll aga on mul tunne et “normaalseid” inimesi ei olegi enam, mulle tundub et kõigil on mingid vaimse tervisega probleemid, et kõik unustavad koguaeg asju, teevad mingeid asju ilma enne mõtlemata jne ja mingid probleemid pidevalt igapäevaelus. Küsiks huvi pärast, et millise arsti juures inimesed ATH-ga käivad. Kas ka psühhiaatri?
Impulsiivsus pidi tulenema sellest, et keha otsib dopamiini ja sellest ka liigne shoppamine, söömine ja muud sõltuvused. Tegelen hetkel sarnaste probleemidega ja mõistan 100%. Also.. tiktok made me seek help haha
Ma loen nagu enda kohta aga kui confidos käisin (ka mulle väga suur raha nagu ühele teiselegi kommentaarides) ja ma ei saanud mingit testi teha, lihtsalt öeldi, et on depressioon ja soovitati käia psühholoogil (mille jaoks mul raha pole). Kus te käinud olete, kes on diagnoosi saanud? Tahaks ka mingit abi/ravi.
Jaaaa… kui palju erinevaid appe ma olen proovinud, teinud igasuguseid to-do liste ja võib-olla paar asja sedasi ära teinud, sest korraks on ju põnev, uus info, uus mina, aga siis läheb täiesti meelest, et sellise asja üldse tegin ja kui kunagi avastain, siis vaatan, et ahjaaa… ja hakkan võib-olla millegagi pihta, aga siis näen mingit vedelevat asja ja läinud see ongi. Ma arvasin hästi kaua, et see on mingi geniaalne oskus mul nii kiiresti mõnikord koristada, aga siis selgus, et ma ilmselt hyperfocusin mingite asjade peale ja saan tehtud – ja tihti ju eriti põhjalikult, sest kuidas ma ainult ühe asja ära panen? Eriti siis, kui keegi tuleb külla ja peab megakiirelt ära koristama, jess dopamiin! Samas võin sama pesu vabalt 3 korda pesta, sest lihtsalt ei võta välja. Tean, et peaks. Ja niimoodi väga paljude asjadega. Nüüd olen 29 ja sain viimaks teada, et ah selline asi siis see ATH…. minu jaoks on ka kergemaks teinud see teadmine. Arvasin, et ma lihtsalt ei suudagi oma potentsiaali ära kasutada või kasutan täiesti valede asjade peal. Loksutas midagi paika, kuid teistel inimestel on ikka korralikud stigmad sellega ja ma ei tea, kas ma suudan seda kõigile selgeks teha.
Mulle pandi välja Bipolaarsuse diagnoos aga tundub, et need on mõnes mõttes üsna sarnased. Samamoodi mõttetulv on nii suur ja pidevalt on vaja endale asju kirja panna, et ära ei unustaks. Uinumiseks on vaja ravimit, üleüldse toimimiseks ka. Bipolaarsuse puhul on muidugi meeleolumuutused väga tihedad ja olenevalt tüübist siis oled kas väga depressiivne suurema osa ajast või liiga aktiivne, minu puhul siis see esimene variant. Aga seda tahtsin öelda, et tegelikult määratakse küll vähenenud töövõimet ka vaimsete nö haiguste tõttu. Mul küll lisaks bipolaarsusele on ka seljaga probleeme aga nende kahega määrati osaline töövõime kaotus. Tegelikult olen juba pea kümme kuud olnud nö puhkereziimil, nendest töötuna arvel viiendat kuud ja ausalt öeldes on suur hirm küll täiskohaga töötamise ees kellast kellani. See tekitab meeletut stressi, kodused asjad kuhjuvad, lisaks kasvatan ka erivajadusega last üksinda seega paras kompott. Aga vähemalt on olemas asutusi, kust saab abi ning bipolaarsuse puhul on mitmeid ravimi variante, mida katsetada. Mulle siiani ka suurem osa kahjuks ei sobi aga loodan siiski leida selle ühe, mis aitab ja mille kõrvaltoimed on talutavad. Sulle aga edu ja jaksu, seda on meil erilistel vaja! 😉
Mina arvasin ka terve elu – ja pidin kuulma ka teistelt – et ma olen kohutavalt laisk inimene ja mõtlesin, miks ma küll ei oska olla nii hea ja tubli nagu teised, kuniks ühel heal päeval komistasin TikTokis ath sümptomeid kirjeldava video otsa ja pidin kreepsu saama. Varasemalt olin seda usku, et ath on ainult väikeste poiste haigus ja päädib üldsegi ainult hüperaktiivsusega, aga pidin oma sõnu sööma. Mul on vaat et kõik sümptomid, mis täiskasvanud naistel esineda võivad. Tegin netis erinevaid teste, lugesin hästi palju ka sümptomitest, millest nii palju ei räägita, ja tundsin kergendust, et ma ei olegi saamatu ja laisk. Mul on lihtsalt aju teistsugune kui tavalisel inimesel.
Diagnoosi kahjuks ametlikult veel saanud ei ole, sest välismaal elades on see üpriski pikk ja keerukas protsess. Esmalt tuleb saada kodumaalt erinevaid pabereid varasematest arstilkäikudest – ka beebi- ja lapseea omadest, mis muideks on kõik käsitsi arstide kurikuulsa käekirjaga kirjutatud – ja need ära lasta tõlkida. Siis pead täitma erinevaid mitmekümne leheküljelisi küsimustikke ja käima spetsialisti vastuvõttudel. Mingihetk tuleb vastuvõtule minna koos lähedase inimesega, kes sind väiksest saadik tundnud ja oskab kirjeldada käitumismustreid ja veidrusi. Loodan siiski lähiajal diagnoosi saada, kuigi motivatsioon on kõvasti langenud. Niigi on raske igapäevatoimetusi teha ja samal ajal teha nii, et elu ei seisaks lihtsalt paigal. Ma olen veel õnneks üsna noor, kahekümnendate alguses, aga frustratsioon ja hirm selle ees, et mu elu on stopi peal ega liigu edasi, on õudsed.
Kõige keerulisem on küll olnud seletada inimestele, miks ma olen selline nagu ma olen, sest tihtipeale ma ei tea seda isegi. Ei oska mina seletada, miks mu aju ja jäsemed ei suuda koostööd teha või seda, miks vahel on toas nõudekuhi selle asemel, et need kohe ära viia. Vahel pean isegi googeldama, miks midagi minus on nii nagu see on. Seletused alati ei kõlba ka, sest: “Ma küll aru ei saa, et sul mingi selline asi oleks. Laisk oled lihtsalt.” Vanakooli inimestele on üldse raske selgeks teha, et see, mida me kutsume laiskuseks, pole seda tihtipeale mitte, ja et üha enam avastavad inimesed, et neil on hoopis ath. Samamoodi pole ath kõrvaltvaatajale alati nähagi, sest suur osa sellest kõigest toimub meie ajudes. Sinna ei näe keegi teine peale meie endi.
Paljud soovitavad nimekirju, et rutiine tekitada, aga nagu nii mõnelgi teisel, ei toimi need ka minul. Ma võin ju neid nimekirju vorpida ja endale sisendada, et nüüd ma neid ka teen ja voh, kus olen produktiivne, aga fakt on see, et mu haugimälu kas unustab need umbes kahe sekundi pärast või otsustab mu aju, et tore mõte ju küll, aga tema pole nõus seda nimekirja täitma. Õnneks olen ma elus suutnud mõned rutiinid säilitada, aga need kõik hõlmavad endas seda, et kui ma neid ei tee, siis kannatab peale minu ka keegi teine – koeraga jalutamine, tööl käimine – ja seda ma ei taha. Hetkel üritan saada jõusaalirutiini ja see on küll hiiglama raske, sest kui ma seal ei käi, kannatan ainult mina ise.
Ehk siis saan sinust absoluutselt aru ja loodan, et sinu postitus aitab ka teistel rohkem ath’ga inimesi mõista. Õnneks on see teave tänapäeval kõik palju lihtsamini kättesaadav ja järjest rohkem inimesi saab nii nooremas kui ka vanemas eas endale diagnoosi, mis kindlasti on suureks kergenduseks peale pikki kannatusi ja vaevlemisi!
https://www.teatmik.ee/et/personlegal/12703669-O%C3%9C-Mallukas
Su ettevõtte nime ees on oranz märk (kui kõik hästi on sinine), juba see näitab, et aruanne tähtajaks esitamata.
Mul on üks noor peretuttav, kellel on ATH. Ma saan temaga hästi läbi ja mulle väga meeldivad su kirjeldused elust ATH-ga, sest olen pärast sinu ATH lugusid hakanud temast hoopis teisel tasandil aru saama.
aitäh, et kirjutad, aitab võõraid inimesi küll! 🙂
Lugesin su postitust ja tubdsin end selles väga palju ära. Selle vahega, et minu diagnoos on Bipolar 2. Aga samamoodi. Mõtted käivad pluutol ära tehes igale planeedile ringi ümber (end väljendades). Depressiooni ajal ülemõeldds ja hüpomaania ajal miljoniideid geneereides. Depressioonid on nii sügavad, et arstiga oleme hakanud neid “voodihaige reziimiks” nimetama. Hea, et vetsu kaoks ajan end üles. Hüpomaania ajal sama mis sul mingitel hetkedel – arutu shoppamine, impulsiivsed otsused, seksiseilused kogunevad, unevajadus väheneb paarile tunnile öös ja väsinult end ei tunne… Muidugi tänaseks kõik kontrolli all rohtudega. Ja samamoodi kui enne tegi sada mõtet korraga väga effektiivset tööd, siis rohud on esiteks mõtted üles rivistanud ja teiseks meeleolu stabilisaatoriga on meeleolu tõesti stabiilne. Muidu nt oletame, et magama läksin hüpomaanilises staadiumis ja ärkasin depressiooniga. (Jah, see on võimalik) ja oletame, et tutvsuime siis eile ja kui oli hüpomaania veel peal js kohtusime täna, siis mõtleksid kl, et wtf, eile oli üdini positiivne ja lootustes inimene ja täna negatiivne eluisuta kibestunud inimene, kellel raske enda kohustusi täita.
Õudne, kui palju ma suudan ATH-ga samastuda. Diagnoositud ei ole, aga pea 10 aastat on mõelnud, et mul peas pole kõik täitsa korras. Ärevushäire diagnoositi, sellega oskan nüüd paremini tegeleda kuna tean põhjust. Lisaks ma kardan, et mul ka midagi OCD laadset. Ma ei suuda eksisteerida, kui mul pole teatud igapäeva toimetused kõik tehtud ja asjad oma spetriifilistel kohtadel. Mul on vaja kõik need asjad ära teha, enne kui suudan päevaga edasi minna ja tihti reaalselt nälgin pool päeva, sest voodi vaja ära teha, kassi wc puhtaks, põrand puhtaks, asjad ära panna omale kohale jne. Asjadel on ka spetsiifiline järjekord. Nt M&M vms komme söön värvide järgi teatud järjestuses korda mööda, alati peavad asjad klappima nr (ala söön 3 kommi). Vahepeal on suhteliselt raske endaga elada. Vastik on olla kettas, kuna kõik on tegemata ja sassis, aga kuna kogemata ostusin voodi servale, siis ns 2 h istun kivikujuna enne, kui taas püsti saan. Olen mõelnud minna psühholoogi vastuvõtule, aga 60€/h on siiamaani tundunud liiga kulukas (ma tahaks süüa ja autosse veidi kütet ka panna)
Soovitan autismispektrit uurida. Autistidel on soov rutiini, korduvate tegevust jne järele.
Ise olen ATH, aga palju artistile omaseid jooni on ka.
Kahjuks su raamatupidaja on siiski eksinud. Sinu majandusaasta lõppes augustis ning sellest on juba 6 kuud möödas. Seega olete jäänud aastaaruande esitamisega hiljaks. Saad ise kasvõi teatmik.ee st kontrollida, et ettevõttel on tähtajaks see esitamata.
Huvitav, et iga aasta on suvel, aga nüüd enam ei ole v 😄
Suvine tähtaeg aruande esitamiseks on neile kelle majandusaasta lõpeb detsembris. Kuna sinu majandusaasta lõpeb augustis, siis on tähtaeg veebruaris. Kuna keegi suurt karjuma ei hakka tavaliselt, kui õigeaegselt pole esitatud, siis ilmselt ongi su raamatupidaja lihtsalt alati suvel seda teinud.
Ausalt ma ei soovi nokkida, aga mine vaata ise järgi.
Vaatad valet firmat, detsembri lõpus lõppes majandusaasta.
Mu 16a poeg on ATH. Ja kõik, mis siin loen, on nii minu poja moodi. Aga natuke tuleb tunnistada, et heidi tunnen ka ennast su kirjeldustest ära🙈.
Mina soovitan mine Sensusesse. Seal väga asjalikud arstid. Minu arst kahtlutab mul ka ATHd, aga ütles et sellega võib kaasneda ka depressioon ehk siis tuleb võtta ath ravimit ja antidepressanti koos. Enivei point on et mulle jäi seal väga asjalik mulje ja pigem küsiksin teist arvamust sealt.
Sry, aga su raamatupidaja ei tundu väga pädev. Maj. aruanne tuleb esitada poole aasta jooksul, peale maj. aasta lõppu … ja see on juba käes, sest vaata ise, kuidas sul on mäàratud maj. aasta.
Minu majandusaasta algab ja lõppeb suvel, tänud muretsemast😄
Sinu majandusaasta lõppes 11.08.21 ehk 11.02.22 (mis on 6 kuud peale majandusaasta lõppemist) pidi olema esitatud majandusaasta aruanne.
Pädev raamatupidaja jälgib neid tähtaegasid.
Võib-olla ta jah lähtub tähtajast 30.06, sest üldiselt on majandusaasta 01.01-31.12. Need, kes alustavad majandustegevust poole aasta pealt, panevad ikkagi oma majandusaasta 01.01-31.12 ja esimese majandusaasta aruande esitavad 1,5 aasta kohta, see on seadusega täiesti lubatud.
Ehk siis jah, praegu oled Äriregistri silmis “mustas” nimekirjas. Anna oma raamatupidajale teada, et aruanne vajab esitamist.
See ebapädev raamatupidaja soovitab ikka õiget firmat kontrollida, kui nii suur vajadus on teiste asjadega kursis olla 😁
Mind ajab tegelikult ka täiega närvi kui inimestel on arvamus, et võtad mingi tableti sisse ja siis ongi kõik probleemid kohe lahendatud.
Ma ise olen tugev allergik ja täielik trigger on, kui keegi kuskil jälle ütleb/kirjutab/kuulutab, et tänapäeval on nii palju erinevaid allergiaravimeid, et allergikutel on lihtne võtta tablett sisse ja elada normaaselt elu. No ei ole, noh!
See unustatakse ka mugavalt ära, et igal ravimil on kõrvalmõjud ja need võivad vahel olla hullemad kui need sümptomid, mille raviks seda ravimit kasutatakse. Minu antidepressandi kõrvalnähe nt oli “enesetapumõtted”. Võttis ikka saba värisema küll, kui seda ravimi infolehel lugesin. Õnneks mul seda kõrvalnähet ei esinenud.
Nii tore, et vahest ATH’d meelde tuletad meile ja rohkem lahti seletad sellest. Paljud arvavad, et ATH on naq katk. Paljud lapsevanemad ei taha tunnistada, et nende lapsel ATH…kahju sellest. Mu pojal on ka ATH diagnoositud, ajasin seda diagnoosi taga 4 aastat. Ulme.
Mul on Notes täis kirjutatud igasuguseid erinevaid To doo liste…ilmselt need ei saagi linnukest never kirja, sest mul lihtsalt läheb meelest et mul seal kirjas. Mul on kalendrisse meeldetuletusse pandud lillede kastmine. Alguses oli see pühapäeva õhtuti…et siis ju kindlasti olen kodus ja saan selle koheselt tehtud. Ei tulnud välja. Muutsin siis kolmapäeva õhtuks, ja ei ikkagist ei suutnud meeles pidada seda et just oli meeldetuletus KASTA LILLI. Ehk, kui tuleb meeldetuletus, siis mõtlen et teen selle ära ja siis kastan. Ja siis läheb ikkagist meelest. Ja kui millalgi meelde tuleb ntx järgmine päev…siis kahtlen, et kas ma kastsin need lilled ära ja luban endale käsi südamel, et kui koju jõuan siis kontrollin. Ilmselgelt läheb see ka õhtul meelest.
Ja siis ma mõtlen, et fakk siin korteris on nii soe et mu lilled surevad ära.
Aga ikka ja jälle ostan uued ja aastast aastasse möllan selle teemaga.
Nii, et elu on lühike nende listide ja meeldetuletuste jaoks….vahet pole kas oled ATHga v ilma…ikka on seis sama 😀😀😀😀
Story of my life reaalselt. Ma kunagi mõtlesin, et selline konstantne mõtete hüppamine ühelt mõttelt teisele on normaalne ja põhimõtteliselt kõik kogevad seda. Või see tunne, et mul on korraga miljon kuid samas null mõtet peas, sest ma võin eelneva mõtte 1 ms ära unustada ja uue juurde minna. On veidi raske uskuda, et on inimesi, kes päriselt suudavadki ainult ühele asjale keskenduda. Pidevalt. Sest mu puhul juhtub see ainult siis, kui see hyper focus faas peale tuleb, u harvemini kui päikesevarjutust näha on. Ma pole küll ametlikult diagnoositud ADHD-ga, aga õpin psühholoogiat ja päris palju lugenud selle kohta ja tundnud ära endas enamik märke, mis sellele viitavad. Fun fact (or actually not so fun) on see, et naiste seas on see vähem diagnoositud just sel põhjusel, et meil ei esine see hyperactivity külg nii tihti või intensiivselt, vaid on suurem probleem just attention deficit’iga (ehk siis oleks lihtsalt ADD – vabandust ma õpin Inglismaal ja mu eesti keel veits kohmakaks muutunud). Ja selle tõttu suudame ka oma sümptomeid paremini varjata ja see ei tundu nii ilmselge.
Ja see on armas, kui inimesed soovitavad märkmikku pidada, aga tbf ma lihtsalt unustan selle olemasolu ka ära, kui see just mul pidevalt silma all ei ole. Ja kui ma selle pool aastat hiljem kusagilt (most likely riiete hunniku alt, mis on miljon aastat oodanud kappi panemist) üles leian, siis pole enam kasu sellest, et ma sinna kirjutasin, et ma a la 8ndal augustil 2021 pidin ühe tähtsa kirja ära saatma.
Ma proovisin vahepeal isegi nende sticky notes’ide peale kirjutada mingeid asju, mis pähe tulid ja tegemist vajasid, aga see oli ka kuidagi liiga overwhelming ja kolm päeva hiljem olin ma niii done sellega. Nii et nüüd ma käin lihtsalt ringi niimoodi, et pidevalt on hirm, et ma pidin/pean midagi mega tähtsat tegema, aga null ideed, mis see täpselt on. 🥲 Ja üldiselt see niimoodi on ka. Eriti piinarikas on ADHD kombineeritud ülikooliga. Literally surgiks mitu korda päevas ennemini selle koroona kiirtesti tikuga oma ninas ja mandlite juures (one thing I absolutely disgust) kui üritaks ADHD-ga õppida. Aga no kuna see pole võimalik, siis lihtsalt nutan ja õpin.
Aga ma loodan, et need uued ravimid on veidi asjalikumad ja saad ka lõpuks aimu, kuidas see nn normaalne aju peaks töötama. 😀
Ma ise peaks arstiga konsulteerima ja siis edasi vaatama, mida mu aju korraldab.
Oeh jah, see kommentaarium onnagu musternäide igasuguste kroonikiste haigustega inimeste elu kohta. Selles mõttes, et endal on ka krooniline haigus, mis pole otseselt näha, aga võib põhjustada palju valusid ja isegi invaliidistumist ja seetõttu olen puutunud väga paljude diagnoosiga inimestega kokku ja suhelnud ja see on nii tüüpiline, et tulevad suured aitajad, kes arvavad, et neil on mingi hea trikk (olles lugenud selle haiguse kohta heal juhul 30 minutit, samas kui patsiendid elavad sellega + arstid pühenduvad selle ravimisele jms). Ühesõnaga, suured aitajad, aga oh miks küll siis pole see haigus ammuilma ravitud kui aitaks “tee joogat”, “tee nimekirju”, “mõtle positiivselt” jms. Siis veel muidugi üks osa, kes süüdistab välja mõtlemises või “see on su peas” või “ah nagunii teeskleb” – sorry, aga aju on jah peas ja paljud haigused ongi seotud aju keerulise ehituse ja selle eripäradega ja noh, minu füüsilise haiguse puhul pigem inimesed teesklevad, et nad on tervemad kui tegelikult on, sest ei viitsi sellel teemal rääkida inimestega, kes nagunii aru ei saa. Vahel piisab lihtsalt kaastundest, headest soovidest ja rahule jätmisest, need krooniliste haigustega inimesed on näinud KÕIKI su soovitusi juba ammuilma.
Kui sulle Concerta ei sobi, siis minu elu muutis Wellbutrin (Eestis pakendatult Elontril). See on antidepressant, mis toimib nagu simulant ja vähendab nii ATH sümptomeid kui ka sellest põhjustatud depressiooni – nö best of both worlds. Seda kutsutakse ka “The Happy, Sexy, Skinny, Pill” lol.
See on väga hea ravim ja soovitan oma arsti käest selle kohta küsida – mind see aitas! 🙂
Lapsel (9 aastat) diagnoositi ATH kui kooli läks. Pikk jutt, ei ole mõtet kirjeldada kuidas selleni jõudsime. Igatahes, ravimite näol saab sellist ravimit nagu Medikinet t XL ja kestab see sammuti täpselt nii palju, et enne kooli saab võetud ja toime peaks kaduma umbes kella 17-18 vahel. Tal on lisaks soodumus ka epilepsiale, aga see ka omaette teema. Koolis saab nüüd palju paremini hakkama, on püsivam jne… Vb on lastele kirjutatavad ravimid teised, ma ei ole arst. Küll aga, ATH diagnoosiga inimene saab teha taotluse puudeastme määramiseks sotsiaalkindlustusametile ja täiesti läbi iseteeninduskeskkonna. Peale puude astme määramist hakkab inimene saama ka riigipoolset toetust, vastavalt astmele: keskmine, raske, väga raske jne. Taotluse töövõimetuse määramiseks võib siiski teha, see, et seda ei ole kusagil suurelt kirjas, ei tähenda, et see ei anna osalist töövõimetust. Minul on epilepsia ja täitsa määrati töövõimetuseks 60% kuigi ma igal pool kokku ei kuku (jumaltänatud) ja hood on tänu ravimitele võimalik hoida kontrolli alla. Kui võrd mul on diagnoosiga kolmest lapsest kaks ja endalgi puudusi, siis tean ma neid asju teatud määral.
Uhh, mind täiega ajavad närvi need inimesed kes on nagu “tee omale nimekiri ja siis sa saad elada nagu normaalne inimene”. Esiteks ma unustan tihtipeale panna nimekirja asju, aga see on veel üsna väike probleem.
Palju suurem mure on see, et kui mul on see nimekiri ees, siis ma ei saa ju kusagilt keskelt mingit suvalist ülesannet ära teha, asju tuleb ikka õiges järjekorras teha. Ja siis kui seal nimekirja alguses on mingi suur ja tüütu asi, mille tegemine on tõenäoliselt puhas enesepiinamine, jäävad väiksed ülesanded nimekirja lõpust ka kõik tegemata. 🙃🙃🙃
konkreetselt nii on 😀
See õige järjekord on teie endi peas välja mõeldud. Pole õiget ega valet järjekorda. Tee esimesena asi, mis tundub kõige lihtsam või mis saab kiiresti tehtud ja ei võta palju aega ja viimaseks jäta see, mille tegemiseks kulub rohkem aega. Ja kõike ei pea tegema ühe päeva jooksul ja endale kõike ühte päeva kuhjama. Kauem aega nõudvate asjade tegemiseks võta hoogu ja säti neid, lükka kasvõi edasi, kuni tunne peale tuleb need ka ära teha. Miks enda elu keeruliseks ajada sellega, et järjekord PEAB õige olema ja aetakse oma jonni, vot ennem ei saagi ja ei teegi muid asju, ka neid kõige väiksemaid ja kiiremaid, sest noh ma tegin nimekirja ju nii, siis tuleb ka nii talitada ja just selles järjekorras. Milleks endale sellist stressi vms tekitada? Vabandust, aga ma ei saa aru ja ei peagi vast. 😀 Edu igastahes selle kõigega toime tulemiseks! 😉
Sorri, Mirje, aga kui ATH probleemid saaks lahendada selle mõttega, et ah, miks endale stressi tekitada, siis… poleks kellelgi athd 😀
Lugesin seda ja tuli hirm. See kõik kõlab nii tuttavalt. Kui mul poleks to-do nimekirju, ei saaks ma midagi tehtud. Samas on neist raske kinni pidada ja ma ei oska hinnata, kui kaua mingi tegevuse jaoks aega kulub. Vahel kulub terve päev kuhugi musta auku, sest hakkan otsast midagi tegema, siis hakkan vahele midagi muud kiiret tegema, siis üks asi, miks ei võta kaua ja lõpuks pole meeles, millest ma üldse alustasin.
Järjepidevusepuue on tugev, lastekasvatusel tõsine komistuskivi.
Kunagi käisin psühholoogi juures, too tegi mingi testi ja saatis mu ADHD kahtlusega psühhiaatri jutule. Psühhiaater vaatas korraks psühholoogi saatekirja, siis käskis mul rääkida, mis mureks (oli burn out või depressioon, perearstil ja psühholoogil olid eri arvamused siinkohal). Pärast 5 min teatas, et ma olen lihtsalt. Kurnatud ja puhka, küll läheb üle.
No veits kergemaks läks, aga üldiselt on seis sama.
Ja “laisk” olen ka terve elu olnud. Igapäevased tavalised asjad tunduvad ületamatult rasked. Ja kui neid on palju korraga või ootamatult tabavad, siis ma olen suht halvarud ja ei tea, kust pihta hakata.
Aga muidu – ära käi seal Perekoolis. Sa ei võlgne kellelegi mingit põhjendust kas ja miks sa ravimeid võtad või mitte. See on sinu ja su arsti asi, mitte suva tüüpide asi.
sa võid proovida seda
1) tee (sotsiaal)meediast pause
2) praktiseeri lõõgastumistehnikaid – meditatsioon ja hingamisharjutused
(”Meditation is thought to help with ADHD because it thickens your prefrontal cortex, a part of your brain that’s involved in focus, planning, and impulse control. It also raises your brain’s level of dopamine, which is in short supply in ADHD brains.”)
3) kirjuta hommikuti päevikusse ennast tühjaks
järgi proovitud – toimib : ) õnneks on nii palju tehnikaid/praktikaid, mida enda ellu integreerida, et olla hetkel ja kohal ning elada rahulikku ja ilusat elu. ja on täiesti võimalik, et need tehnikad on niivõrd võimsad, et ravimeid võtma ei peagi. (räägin oma kogemusest)
💜
Ma hakkasin tänu sulle kahtlustama, et mul on ATH, ma pole siiani psühhiaatri juurde jõudnud, kuid nüüd kahtlustan juba, et olen ka autismispektril. Igatahes mitte neurotüüpiline inimene. Kuulsin hiljuti usaldusväärsest allikast (khm tiktok khm), et autismiga täiskasvanud naised on ennast tihti juba enne arstile jõudmist korrektselt diagnoosinud. Seega olen enam kui kindel, et midagi seal vahemikus on ka mul endal. Sellele viitavad mitmed lapsepõlve kogemused (probleemid toa koristamisega, tänaval ainult maha vaatamine eesmärgiga silmsidet vältida, kõrge intelligents aga madal õppesooritus jne, arusaamatus kuidas teistel nii lihtne jne). Seega aitäh sulle, et kogemusi jagad. Pluss ma siiralt tean seda tunnet. Ma pidin endale meeldetuletusi panema, et oma väikese lapsele õigeaegselt süüa ja snäkke anda kui ta vaikselt rinnapiimalt lisatoidule üle läks. Need meeldetuletused olid mu telefonis kuid, et oleks meeles õigel ajal hakata süüa tegema. Suht läbikukkunud ema tunne oli, olgugi, et lapse päevagraafikust pidasin väga täpselt kinni, mõnede arust isegi liiga täpselt. Aga see vana hea kõik või mitte midagi: kui kasvõi üheks päevaks ennast lõdvaks lasin oli mu laps (kes armastab struktuuri) nagu väljavahetatud (ekstreemselt pahur). See oli ja on väga kurnav üritada lapsele seada reegleid ja piire, mida ma ise armastan (võimalik autism), aga ise luua ei suuda (võimalik ATH) ja mis samas mind ka tohutult ahistavad 😀 (ka ATH).
Tahtsin rõhutada, et sa ei tee seda listi ette valmis, sest su aju ei tööta läbimõeldult , see ongi tehtavate tööde järjel pidamiseks. Nii kui uus mõte/töö/ülessanne tuleb kirjuta üles ja ei asu uue kallale, sest see on väike /kiire asi.
Seda peaksid sa suutma, arvan ma. Algul ehk see ei ole käe sees aga rutiin aitab, selleni on vaja jõuda.
Umbes nii automaatseks, nagu vetsus käik, kus sa ka ju ei unsta peed pühkida. 🙂
Please ära ärritu selle listi mõtte peale. Siin on mu meelest oluline erinevus.
Ja ma olen nüüd see 2500. inimene, kes ütleb, et tee list asjadest ikkagi 😀 Mul ka 3 last, athd pole, aga ikkagi ei seisa kõik vajalikud toimetused meeles, panen ka meeldetuletusi kogu aeg ja kui isegi midagi neist, üks väikenegi asjake saab tehtud, on ju veidi parem olla. Kogu aeg, kui mingi asi jälle meelde tuleb, haaran telefoni ja panen listi kirja. Ja mõned asjad seisavadki seal päevi, isegi nädalaid 😀 vahel kui vähem viitsimist/aega teen mingi konkreetse asja ära – ala pesu restilt kokku. Kui rohkem aega, siis vastan meilidele jne. Ja kui on aega ja jaksu ainult lastele toit teha, siis nii ongi, aga vähemalt see sai tehtud 😇
PS. Eelnevaid kommentaare lugedes – ega keegi siin oma soovitustega ei taha rünnata (või noh, konkreetsed ründed tunned sa vast ise suurepäraselt ära), lihtsalt kuna oli selline veidi appihüüdev postitus :), siis ikka inimesed pakuvad variante..midagigi 🙂
Jaa, absoluutselt saan aru, et püütakse nõu anda, aga sa ju ütled ise ka, et sulle nimekirjad töötavad, AGA sul pole ATH 😀 Selles see kala ongi 😀
Ma võin ka neid neid liste teha ja olengi teinud suures tuhina hoos neid liste, kuid lõpuks unustan ära, et mul need listid kusagil üldse olid.
Mul on ATH ja listid ja meeldetuletused aitavad megalt toime tulla, soovitan tõsimeeli proovida 🙂 Muud moodi ei funktsioneeriks. Siis on vähemalt kuskil midagigi olemas, mis meenutab et aa jaa..
Lihtsalt teadust veidi vahele, et kui neurotüüpilisel on “veidigi parem olla”, kui nimekirjast mõne asja tehtud saab, siis ath aju ei saa mingitest pisiasjadest seda dopamiinilaksu kätte, mis head tunnet tekitaks ja asjade ära tegemine ei anna kunagi rahu, sest aju nõuab ikka oma ja kogu aeg on tunne, et peaks midagi veel tegema, rohkem tegema.
Lugemist, kui kedagi huvitama peaks: https://www.additudemag.com/brain-stimulation-and-adhd-cravings-dependency-and-regulation/
Mulle tundub ka et me kõik unustame ja peame ise ennast udupeadeks. Äkki ikka ülediagnoosimine tänapäeval selle ATHga. Mingi moehaigus??
Ma olen sinu juttude põhjal väga palju lugenud ATH kohta ja samastun pea kõigega. Käisin ka Confidos, mitte testil, aga konsultatsioonil ning ääretult ebameeldiv tunne jäi sisse. Ütlesin, et ma kahtlustan päris tugevalt endal seda ja tahaksin kas kinnitust või ümber lükkamist, et endas selgusele jõuda. Aga ma ei tea, kas äkki sinu mõjutustel on neid ATH kahtlusega inimesi neil nüüd kamaluga, sest mulle jäi mulje nagu ma oleks sellele naisele oma kahtlustusega veits närvidele käinud. Küsis, mis mu eesmärk on, kas ravimeid saada? Ütlesin, et ei ole otseselt, tahaksin lihtsalt iseendast aru saada. Uuris mu lapsepõlve kohta ja kui teada sai, et ma ei käinud lasteaias, sest ma olin memmekas ja mu ema lihtsalt ei pannud mind lasteaeda, siis oli kogu vestlus edasi AINULT sellel foonil, et mul on tohutud kohanemisraskused (kuigi tegelt ei olnud ju lasteaeda mitte minek minu otsus ja paljud lapsed pelgavad alguses lasteaeda). Ütles, et ma loeks autismispektri kohta, et äkki olen hoopis spektril. Andis mingid lehed ka. Ausalt, kui mul oleks mingeid autismijooni, no siis oleks, see poleks nii õudne mu jaoks. Aga nii palju kui ma lugesin, ei samastunud peaaegu mitte millegagi. Täiega mõru maitse jäi suhu ja maha visatud rahast on ka kahju, need visiidid ei ole minu jaoks odavad. Lõin käega ja elan oma sisemise kahtlustusega edasi.
Ma olen ka neid to-do liste miljon korda proovinud, aga kokkuvõttes teen igast asjast 10% ja kokkuvõttes on asjad ikka tegemata. Või siis teen mingi täiesti muu asja ära ja kirjutan pärast oma listi juurde, et saaksin vähemalt midagi maha tõmmata 😀 😀
Mul endal sattus väga tore arst, aga sõbranna soovitas ATHga rohkem Sensust.
Mind väga huvitab, mis arsti juures Sa käisid Confidos? Endal oli ka alguses tsipa ebameeldiv kogemus, aga siis järgmisel visiidil suutsin end kokku võtta ja enda sõna maksma panna.
Vaatasin järgi ja J. Liivaku juures käisin mina. Panin isegi järgmise visiidi ja kirja, aga hiljem tühistasin ära, ei olnud üldse soovi tagasi minna. Võib-olla ükskord siis võtan kokku ka proovin kusagile mujale minna:D
Jep, see mõttekäikude kirjeldus on 200% accurate, endal sama. Täiesti võimatu on midagi normaalselt tehtud saada ja olen terve elu arvanud, et kõigil nii raske väikseid asju teha, sest liiiiiiiihtsalt ei suuda, vaid ketrad seda peas ja tegeled kõigi nende muude asjadega. On olnud ka selliseid perioode, kus pean endale iga päev telefoni meeldetuletuse panema, et sööma peab – muidu lihtsalt tegeled nende muude asjadega, mis selle 1000 hulgast esimesena pähe hüppab ja kõik muud pooleliolevad asjad jäävad pooleli, nii et lõpuks istud 20 projekti otsas korraga ja isegi ei mäleta, millest sa alustasid või mida tegelikult tegema pidid. Mulle õnneks Concerta sobib – aga see oli ikka täiesti elumuutev, kui samamoodi 30-aastaselt diagnoosi sain rohtu hakkasin võtma. That moment, kui esimest korda elus oma peas vaikust kuuled ja päriselt saad ühte mõtet korraga mõelda! :O Täiesti uskumatu, et neurotüüpilistel inimestel ongi nii! Mis mõttes saad 60ni sekundeid lugeda, ilma et 700 mõtet vahele ei tuleks?! :O
On mis on, aga vot söömist ma ära ei unusta 😀 V.a siis kui Concertat võtsin, siis unustasin 😀
Sain ka ATH diagnoosi mõni aeg tagasi, ravimid kirjutati, hakkasin võtma ja esimesed päevad olid IMELISED. Ma istusin maha ja… Tegin asju. See oli nii lahe. Ja see kestiski umbes 2 nädalat. Proovisime doosi tõsta, siis jäin lihtsalt magama (jah, võtsin hommikul stimulanti ja keerasin pärast seda rahulikult magama, ärkvel ei suutnud püsida), tõstsime veel doosi, tuli mega ärevus JA uni. Kujutage nüüd ise ette, te peaksite tööd tegema nagu normaalne täiskasvanud inimene aga selle asemel te värisete ja samas suudate vaevu silmi lahti hoida. Veelkord tõstsime doosi, praegu on selline hit or miss – mõni päev saan ennelõunase aja keskendumiseks, mõni teine päev saan kohe ärevuse, vahel ei suuda ärkvel olla. Kõik muu, mis Mallu postituses kirjeldatud, on ka niikuinii. Tore on elada nii, eriti tore, kui teised hukka mõistavad ja laisaks peavad (ise vihkan ennast niikuinii kogu aeg). Inimesed, te ei kujuta ette ka, mis tunne on, kui tead, et pead tegema, tead et teised sõltuvad, isegi tahad teha, aga lihtsalt aju ei tee. Ei tee ja kõik. Mulle meeldib mu töö ja ma tahan seda teha aga ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda iga päev nii palju panustada kui peaksin, ja on raudpoltkindel, et kui mul on hea ja produktiivne päev, siis sellele järgneb crash. Kindlasti keegi ütleb, et proovi puhata – minu jaoks ei eksisteeri sellist asja, ma ei saa välja lülitada seda tunnet, mis kogu aeg peas vasardab, et ma peaksin tegema midagi. Mu jaoks ei ole puhkust, saan alkoholiga kõik välja lülitada (loomingulise osa ka), või väga adrenaliinirohke tegevusega, mille tulemusel aju oma dopamiinilaksu saab. Kes arvab, et see on tühiasi ja lihtsalt vabandus, minge googeldage natuke, milline on ath ja sõltuvushäirete, enesetappude, kuritegevuse, enesevigastamise, suhete lagunemise ja muude taoliste “toredate” asjade vaheline seos ja mõelge natuke.
Aitäh Mallu, et sellest teemast räägid.
Oh jumal, mul on endal ka see, et kui ma saan aru, et voh, TÄNA ma suudan ja saan, siis üritan maaniliselt KÕIK võimalikud asjad ära teha, sest võin kindel olla, et järgmised kolm päeva olen ma halvatud 😀
Hei!
Võtan ka stimulante ja soovitan jälgida, kas südamepekslemise ja ärevuse tekkimine peale rohu võtmist on kohvi joomise/kogusega sõltuvuses.
Ma saan nüüd ainult kofeiinivaba kohvi juua, aga see vahetus on südamepekslemise lõppemist väärt.
Teine soovitus on jälgida, et end stimulantidel nälga ei jätaks, see suurendab ka pealelöunaate ‘crashide’ füüsilisi sümptomeid.
Ravimeid peaks tõesti ka teisigi olema. Tean, et on neid mis mõjuvad 4-6h näiteks. Lisaks võib küsimus ka kogu selles kaoses tekkivas ärevuses, mida oleks vaja maandada. Uuri, kas ainult ATH ravimist üldse piisab. Kui ma hetkel mõtlen, siis ei meenu mulle ühtegi tuttavat kes võtab ainult ATH ravimeid, tavaliselt on ikka mitu erinevat (AD, rahustid, midagi konkreetsemat ärevuse vastu jne)
Ma uurin jaa esimesel 🙂
Kuna mul on väga keeruline ath laps ja ath pidavat pärilik olema, ja ma nii palju olen lugenud ath kohta, siis läksin ka psühhiaatrile selle jutuga. Ta reaalselt sekundiga laitis mu mõtted maha, ütles et ath inimesed on toimivad inimesed, inimesed võtavadki omale külge asju kui neid teemasid palju loevad, ja ravi on nkn sama mis tavaliselt meeleoluhäiretel ja üldsegi “sul on nii suur rääkimisvajadus, mina ei jaksa sind kuulata, ma ikka olen rohkem tablettide määramise tädi, saadan sind teraapiasse, mine räägi seal.”
Terapeut ütles, et see oli suht inetu nii öelda ja ravi kohe kindlasti pole sama mis meeleoluhäiretel. Aga võib olla üpriski keeruline diagnoosida mul ath kuna juba on sügava depressiooni tunnused. St võib anda valepositiivseid tulemusi?
Ühesõnaga mul hetkel see “me ei tee siis MITTE MIDAGI” faas.
ATH ei saa anda valepositiivset. QB test on ikkagi ainult ATH diagnoosimiseks ja seda kuidagi…petta ei saa 😀
Valepositiivset anda on pigem jah mitte tõenäoline. Kuid anda nö valenegatiivset on kahjuks päris levinud just hyperfocus ja maskingu tõttu.
Aitäh selle kokkuvõtte eest! Ka mul diagnoositi see hiljuti ning vahel mõtlen, mida see tähendab. Sinu selgitus oli nii tabav, eriti nende lennukate mõtete osas ja suutmatus teha asju lõpuni, see on ka minu suur probleem. Aitäh, et jagasid oma kogemust!
❤️
Väga hea, et selgitad ATH-ga elava inimese olukorda ja tundeid, aitäh selle eest! Elasin kauges nooruses mitu aastat ATH-tüübiga koos, ja eks minulgi oli mõnikord mõistmisega raskusi. Loodan, et saad arstilt mõistlikke lahendusi. Eks see sinu olukord natuke näitab, kui tähtis on mõnikord saada ka mõnelt teiselt arstilt arvamust. Ja too abi huumorist – see on sul imetlusväärne, ehkki selge, et alati ei jaksa. Kui ma oleks osav meemitegija, teeksin meemi nende kohta, kes keerulistele probleemidele asjatundmatut lihtsat nõu jagavad. “Lihtsalt koosta nimekirju ja kõik on korras” – tõepoolest! (facepalm).
tjah, ma kujutan ette, kui keeruline minusugususega olla võib 😀
Nagu loeks enda olekust🙄
Ma juba nii kurnatud ja deprekas, sest ALATI on midagi vaja teha. Proovid ühele asjale keskenduda, kuid peas karjub miljon asja, mida veel vaja teha🤷♀️
I’m hopeless 😔
Kas just hopeless, lihtsalt raske on elada nii 😀
Ma isegi ei tea miks aga Tiidust hakkas kuidagi kahju. Kui lapsi kodus pole, kas ta tulebki ainult siis meelde, kui telefon ütleb, et teda on vaja toita?
Tiit tuletab ennast paar korda päevas ise meelde, kui mulle elutoas vastu jalutab 😀 Kui tahab, saab kasside kausist ka vett ja sööki, surmaohtu tal ei ole 😀
Kirjutan siia esimest korda aga teema puudutas väga isiklikult.
Päris tore on lugeda täiskasvanu ATH kirjeldust oma peas toimuvast. Meil on kodus ATH laps 14a ja teda mõista on ikka tervel inimesel väga raske. Oleme ju 14a koos elanud aga ikka tuleb ette neid ahhaa-ohhoo hetki, vihastamist, arusaamatust, mis siis rääkida võõrastest. Kui sul ikka jalg või käsi on puudu saadakse aru, et oled miskitpidi haige aga kõik haigused mis on peas jäävad teistele arusaamatuks. Lapsevanemana oleme kõik see aeg ikka palju kuulnud kuidas laps on halvasti kasvatatud jne. See teeb muideks jubedalt haiget, nüüd küll juba järjest vähem. Laps võtab regulaarselt ravimeid ja hetkel enam-vähem kõik kontrolli all, eks puberteet on nüüd käes, põnevust jätkub 🙂
Aga puude kohapealt, ka meie lapsel on raske puue määratud, selle saamine on muidugi hirmus keeruline viimasel ajal aga siiski võimalik. Esimene kord õnnestus kohe, teisel korral esitasime vaide ja saime, nüüd suvel hakkame kolmandat korda taotlema. Teisel korral lükati taotlus tagasi põhjusega, et võtab ravimeid ja asi on kontrolli all. (Terve inimene ei pea ju igapäevaselt ravimeid tarbima ja mitte tavalisi vaid siiski narkootilisi ja nii võibolla kogu elu?) Ravimeid samuti uuri, meil on näiteks Medikinet aga kas seda ka täiskasvanutele antakse, ei tea.
Jõudu! Oled tubli! Saad hakkama! Sa suudad! ja kõik muud sellised loosungid 🙂
Hei,lihtsalt huvi pärast
Näiteks see meilidele vastamise kohta
Kas poleks mõeldav et kirjutad paberile punkt haaval üles enne ja siis kui tehtud-linnuke taha. Näiteks- töötlen pildid,salvestan pildid,laen pildid üles ,saadan pildid…jne ja iga kord kui ära tegid paned linnukese kuni oled meili ära saatnud.
Ja see ise endale sita keeramine. Sa tihti küsid jägijatelt nõu aga väga tihti jääb mulje et sa seda kuulda ei võta vaid teed ikka seda mida su enda aju teha käsib. Kas poleks lihtsam kuulda võtta? N: Kas ostan või ei? 90% ütleb ei aga järgmine story on et uups,sorry,ma siiski ostsin. Äkki oskaksid endale öelda et täna tunnen kihku teha see impulsiivne ost AGA ma ootan homseni,kui siis ka tahan,siis ostan. Üld juhul ju on homme uus mõte ja mõttetu impulsiivne ost jääb ära. Muide,üks väga hea viis mitte raha kulutada mõttetult ongi seedida oma mõtet enne paar päeva. Ma usun et see vist nõuab küll palju enda tunnete taltsutamist aga on teostatav.
vaata, kui ma suudaksin kõike enne läbi mõelda, mis oleks õigem ja loogilisem ja ennast “taltsutada” siis mul ei oleks ju ATH’d ja probleemi. Sinu kommentaar ilmselt ei ole mõeldud ründavalt, aga see mõjub mulle hetkel samamoodi, nagu depressioonis inimesele öelda, et taltsuta enda negatiivseid tundeid ja lihtsalt ole õnnelikum, pole ju raske! 😀
Ei,ausalt ei mõelnud ründavalt. Ma ise olen see tüüp kellel on samuti 1000 mõtet korraga peas vähemalt 20 tundi igas ööpäevas. Aga mul on igal pool kõrval paber ja pastakas et see kohe kirja panna sest ma tean et 5 min pärast on mul uued ideed ja mõtted ja kui see kohe kirja ei saa siis noh tore on kui ta juhuslikult äkki kunagi meenub☺ aga ma olen tänu miljonile paberitükile oma kodus julmalt produktiivne 🤣
Jaa, ma usun, et sa ei mõelnud. Lihtsalt.. see ei tööta mulle 🙁
Nimekirja tegemiseks ei peagi sa läbi mõtlema. Pane kasvõi oma suvalised meelde tulnud asjad kirja, saad hiljem kontrollida, kas on kattuvusi vms. Tekita kasvõi kohad, et siia tööasjad, kuskile eraldi lapsi-kodu puudutavad asjad vms. Et saad spontaanselt kirja panna kiirelt. Struktuuri saad luua ka siis, kui sed animekirja vaatad. Ise olen kunagi sellises hullus stressiolukorras pidanud kolme tulpa excelis kategorriatega a la: kui kohe ei tee, siis keegi sureb; on kiire, aga veel ei sure; aega on. Ja sealt tõstsin edasi-tagasi vastavalt olukorrale ja vajadusele, sai koondada, struktueerida vastavalt nimekirjale, kui aju ei võtnud. Oli abiks.
Proovi nii, et iga kord kui mõtled, et seda vaja teha, kohe kirjutad ülesse ja lähed tegema, sest kui sul järgmine asi tuleb meelde selle tegevuse poole pealt, siis paari tunni pärast näed, mis sul 10 asja tagasi pooleli/tegemata jäi. Mitte, et päevaplaan ei ole ees, vaid kui mõte tekib, paned kirja….kui oli arusaadav. Iseasi muidugi, kas tuleb meelde kirjutada ülesse 😀
Lühike vastus: ei tule 😀
Mõistan, et see kõlab imelikult aga kui inimesel on ATH, siis tal ei ole alati 1 mõte korraga peas vaid mõnikord näiteks 7 segiläbi ja selleks hetkeks, kui pastaka haaranud olen, on aju juba kaheteistkümnenda juurde joosta jõudnud. Reaalselt ei ole võimalik midgai kirja panna, sest see on lihtsalt puder.
minul ei ole ATH -d(ma ise arvan nii) aga mida vanemaks saan seda raskem on OLULISI asju meelespidada ja seda rohkem juhtub seda et kõik alustatu jääb pooleli sest uus asi tuli vahele. Töö on mul aga selline kus on vaja järgemööda minna ja vahele segajaid kliendi, telefoni, töökaaslaste, erinevate osakondade näol on pidevalt. Seega igal päeval alustan tööd uue puhta A4 lehega , kuhu panene jooksvalt kirja ALUSTATUD tegevuse. Neid alustatuid on palju ja kui tekib ajaline võimalus jätkata siis loengi sealt, kus mu järg on. Et mitte lugeda ja kontrollida üle juba lõpetatud tegvused, siis märgin nad rohelise punktiga loetelu ette. Nii on kohe näha kus on järg ja mis teha veel. Lõpetamata asjad sel päeval panen uue päeva algus nimekirja. See paber on laual kõige tähtsam ja nina all. Muidugi ku oled liikuv st väljas, autos jne siis see ei toimi enam nii hästi. Kuidagi olen saanud sellise rutiini, et selle lehe täitmine ja jälgimine toimib . Koduses elus ma seda teed ei käi, siis las aju puhkab ja unustab kui tahab. vÕIBOLLA mõned väga olulised asjad panen ka kirja aga see on pigem ostu nimekiri või reisile mineku eel kus palju erinevat ja mitte tavalist tegeist täita. Tahaks loota et sa suudksid proovida ja et sest on veidigi abi.
Kui sa arvad, et ma seda oma 32 eluaasta jooksul proovinud pole, siis… Ütleme nii, et ma olen 😀
kurb aga siis ma prooviksin toitumisega end aidata. Kuskilt peab ju ka valgust hakkama paistma…
Tegelt need nõuanded pole halvad. Mul on ATH koos Aspergeriga. Diagnoosid ka alles mõned kuud tagasi saanud. Enne diagnoose paaniliselt otsisin hakkama saamiseks erinevaid tehnikaid. Ja mind just aitaski see, et paber ja pliiats ja kõik kirja, mis kohustused pähe tekkisid. Ka kodu koristamine tuli paberile samm sammult kirjutada, et tehtud saaks või ei ununeks. Tolleaegsel tööl lausa tegi kolleegidele nalja see, et jooksin paber käes ringi. Aga kõik oli paberil ja aju sai puhata. Kindlasti pole abi siis, kui niikuinii teha ei jaksa midagi. Siis tekitab see veel suuremat stressi. Aga kui mott tuleb peale, siis teed ennem listi ja istudki pärast arvuti taha list ees. Ning impulsiivse ostmise nipp samamoodi hea. Ma isegi lasen asjal seedidia nüüdseks kuu või 2, endal käed sügelemisest punased 😆😆Ja kui 2 kuud hiljem ka mõtlen sellest, ju ikka vaja 😅. Otsmikusagara treenimine. (Ise ravimeid ei võta, sest autismi tõttu nendest ei pidavat arstide sõnul erilist abi olema.) Julgustaks üheldust võtma psühholoogidega, kes on spetsialiseerunud ATH toimetuleku tehnikate õpetamisele (ei tule hetkel õige termin meelde), kui muidugi raha teemad selguse saavad ja elu sellelt poolelt stabiliseerub. Hoian sulle pöialt!
Aitäh!
Tundsin enda igapäevaelu su postituses ära. Mul on ka väiksed lapsed, koduloomad, uus kodu, enda firma ja lisaks kaks töökohta. Iga päev tekib niiiiiii palju väikseid asju, mis vajavad tähelepanu. Ma olen ärkanud keset ööd üles ehmatusega, et kas lapse hamster ikka elab – unustasin talle süüa anda (elas !). Mul ei ole diagnoositud ATH aga olen täpselt samamoodi tundnud end diivanil – mees vaatab, et chillin telefonis niisama aga tegelikult on mu ümber must pilv, mis on täis tuhandeid väiskeid asju, väikseid meile, mida oleksin pidanud juba ära tegema. Ja kartuleid koorides võib tullagi meelde,et lasteaeda pidi info saatma ja siis teen selle kiirelt ära ja siis veel midagi ja lõpuks tulevad kartulid ueusti 15 minuti pärast meelde. AGA sellele on päriselt hea lahendus olemas – pane asjad kirja ! ja õpi seda head tunnet tundma kui midagi päriselt MAHA tõmbad. Kasuta lastevaba aega selleks, et rahulikult ilma segamata panna asjad järjest kirja, vahet pole kui palju neid on. Naudi, et sul on lapsevabu hetki !
Ma olen proovinud ka igasuguseid eesmärkmikke, aga mul ei ole piisavalt aega, et neid täita. Kõige paremini sobib mulle suvaline leht, mille pisiasjadega ära täidan ja siis järjest neid tegema hakkan. Enne panen neile tegemise järjekorra ka taha.
ATH on olemas ja see tõesti võib elu oluliselt häirida aga selle taha ei maksa ka peita end. Tabletti on lihtsam võtta kui ennast ületada, see on kindel. Julgustan sul proovida asjad lihtsalt kirja panna.
Ma ATH-st suurt midagi ei tea, niipalju kui su kirjutistest olen lugenud ja midagi ka meediast mujalt kõrva jäänud. Ei tundu tõesti just tore “lisa” oma pagasile. Ma ise elan ühe teise “lisandiga” milleks on migreen. Samuti selline üsna elu häiriv pagas, mida tassida. Sellega aga on võimalik osaline töövõimetus saada, mis mul ka juba 5 aastat olemas. Ma ei kujuta ette, et peaksin töötama kuskil, kus ei arvestata selle töövõimetusega, oleks päris keeruline.
Ega ongi nii, et hukka mõista on lihtsam kui mõista. Pidevalt tuleb endale meelde tuletada, et kõik pole lihtsalt inimesed, igal on omad “lisad” millega sõprade puhul tuleb arvestada ja harjuda ja no kui ei ole sõber, siis lihtsalt arvestada.
Just – inimene võib pealtnäha ollagi tavaline, aga iial ei tea, mida ta päriselt tunneb. Umbes nagu ma migreeni kohta olen kuulnud, et ah, võta valuvaigistit, mis seal ikka on, mul on ka pea valutanud, pole ju hullu midagi 😀
Eem, ath ravimeid on ikka rohkem kui üks- need põhilised, Co ja Medi ja ss veel Atominex. Tuttaval eriti hásti tòòtab see. Ja neid on raudselt veel.
Jaa, nüüd ma tean seda. 2a tagasi ei teadnud ja ma ei tea, miks see Confido arst mulle nii ütles. Eks ma 1.04 küsin ta käest 😀
Ma saan nii palju paralleele tõmmata sinu jutuga. Olen pikalt tahtnud lasta ennast ka diagnoosida aga mingi hirm kripeldab. Äkki polegi ja siis pean leppima sellega, et olengi kaootilise mõtteviisiga ja laisk ka veel tagatipuks 🙄
Minule mõjus just diagnoos vastupidiselt. Et näed, ma EI OLE niisama kaootiline ja laisk, mu aju on lihtsalt …teistsugune 😀
Tänu sinu ühele blogipostitusele, kuidas sa kirjutasid oma aja kasutamisest, et sul kell 16 on nt kohtumine ja siis sa terve päev ei tee midagi, sest sa ootad seda kohtumist, sain ma aru, et ma olen samasugune. Aga ma arvasin, et teised inimesed on kõik samasugused. Lihtsalt nad on tublimad. Ja mina olen räigelt laisk sitt lihtsakt, kes end kokku ei võta. Tulemus on see, et aprillis lähen end testima. Sinu blogi tõttu hakkasin uurima täiskasvanute ATH-d ja olen täiesti veendunud, et mul see on. Ja sa kirjutad nii hästi neid ATH raskusi, et võtaksin su kirjutise endale mustandiks, kui selgitan psühhiaatrile oma elu.
ma pean täna kella 1ks välja minema, ehk siismul 2h aega aga ma ei saa alustada koristamist sest see võtab 47478 tundi ja ….mul on kiire? 😀
Mul ei ole ATHd, aga hommikuti pean ma raudselt ärkama kaks tundi enne seda, kui uksest väljun, sest muidu on kiire. 😀
Sama 😀
Kõik mis sa kirjutad näidetena tundub mulle täiesti tavaline (isiklikult ei arva, et mul ATH oleks) ja et eks kui palju käsil on (või isegi ei ole) siis unustamisi ikka tuleb ette, see et nt plaanid vastata ühele kirjale aga märkad enne teist ja unustad esimese ära tundub ju väga tavaline jms asjad. Ilmselt ei suuda ma lihtsalt tajuda, mida siba konkreetselt tunned ja miks see nii hull on, kui sellised asjad, mis sa kirjeldad on üsna tavalised, eriti mitme lapsega, ma üldse imestan, et sul midagi meeles püsib 🤣 loomadega on mul lihtne, et kassid söövad ise või annavad märku, et tahaks midagi head ja enamasti käivad õues ja ei vaja mingit ekstra hoolitust aga koer kes iga hommik rohtu saab läheb ka mul meelest vahest – kui igapäevane rutiin on siis annan ühet moodi aga kui nt on nädalavahetus ja isegi pool päeva ringi uimerdan siis ei pruugi see ka kohe meelde tulla aga kas see pole mitte normaalne, et aeg ajal mingid asjad on paigast ära v ei tule meelde 🤔 😀
Ma pakuks, et äkki aitaksgi mingi kindel rutiin (mida loomulikult on raske sisse harjutada, kui oled elanud nii nagu juhtub -mitte et se halb oleks aga ei sobi selle seisundiga mulle tundub😉) et iga hommik samad asjad läbi teha isegi kui lapsed su juures pole siis tõused, teed süüa, koristad loomad, avad meili jne. Loomulikult leiaks 150 põhjust miks seda kõike mitte teha ja voodis teki all lebada oleks lihtsam aga aitaks ehk kaasa.. enamasti ju inimesed tahest tahtmata peavad end igapäev samasse rutiini viima, kas siis et tööle minna, lapsed viia aeda/kooli, isegi kodus töötajad peavad oma asjad regulaarse sammuna ära tegema. Ei taha ette heita vaid arvan, et sinu seisundit süvendabki see kaootilisus, et sul pole 100% vajadust kuhugi minna, midagi teha, püsti end ajada jne aga kui sul valikut poleks et iga hommik kell 9 pead nt kontoris olema ja meilid avama jne siis kindlate sammude järgi saaks ikka asju tehtud. Lisaks muidugi meeldetuletused, sticky notesid panna mingite asjadega jne..
Selle meilid avamisega ma siin muigan, et need mõned üksikud arved mis mul iga kuu maksta on vaja (osad on püsika all , sest niu lihtsam) jäävad mul ka tihti nädalateks maksmata, sest avan kirjad vaatan oh Elisa aga näen mka mingit reklaamkirja nt Reservedist ja hoopis leian end shoppamast ja telefoni arve on unustatud 🤣
Ma saan aru, et sa tahad oma kommentaariga head, aga ATH aju ei suuda tekitada rutiini. Rutiin on asi, mis tekitab tavalise ajuga inimesel seratoniini – väike asi tehtud, nice, hea! Minu aju ütleb “JÄLLE SEE??? EI!” 😀 Raske seletada, aga kui sind huvitab, googelda selle ATH kohta, see on väga…imelik aju olek 😀
Mul täpselt sama! Kõik tundub kohustusena – koristamine, söögi tegemine, pesu pesemine, töö. Siis nagu laps üritan lükata neid nii kaugele kui saan. Rutiinide tekitamine on nagu läbi telliskivi seina pea surumine, lihtsalt pole võimalik. Samamoodi inertsist otsused, keeruline toitumist jälgida jne, Kogu aeg mõtlen, et no kuidas mul niiviisi on ja ei suuda, teised ümber kõik suudavad.
Võta siis rahulikult teadmiseks, et mina ka ei suuda 😀 Ma olen endale nüüd neli päeva suutnud meeles pidada ühte kreemi näkku panna ja tunnen ennast nagu rutiinikuninganna 😀
Mulle kõlab, et sul on ka ATH 😶 Need pidid olema enne ATH diagnoosi kuldsed sõnad “kõigil on ju sellised raskused”.
Ei pruugi olla. Muidugi on väga paljud ATH asjad ka tavalistel inimestel. Loeb aga see, et kas see mõjutab su elu või mitte. Laias laastus pole ju vahet, kui sa töömeilile vastates hoopis kogemata 10 min kuskil epoes ringi vahid ja siis töömeilile ära vastad. Aga kui sa nt unustad lapsega arstile minna, sest jäid epoes vahtima või muud olulist ja nii iga päev, SIIS on see probleem.
Ma usun, et seda on kindlasti ka varem soovitatud, aga kas sa nimekirjade peale pole mõelnud? Ja ma ei mõtle to-do-liste telefonis, vaid reaalselt paberil/tahvlil, mis on silmade ees? Kus nt kirjas, mida vaja igapäevaselt teha (sh liivakasti puhastus) või nädalased kohustused.
Pluss saaksid kirja panna kõik ülesanded, sh ka kui midagi jooksvalt lisandub (a la vasta X kirjale) . Ja siis need on reaalselt silma all (punasega nt mis on tähtsad ja PEAD tegema enne kui nt köögisahtlit koristad)… Äkki aitaks?
Nimekirjad ei tööta. Ütleme näiteks tänane päev, mida ma pean tegema:
Kööki koristama
Koostöö #1 storyd
Koostöö #2 storyd
Koostöö #3 storyd
Lastetoas riided kappi panema
Mari toas riided kappi panema
Võta kuivatist seal 3p vedelenud asjad välja
Võta pesumasinast seal 30 vedelenud asjad välja
Pane kõik asjad pesema
Pane need pestud asjad kappidesse
Mine trenni
Käi pesemas
Käi poes
Tee süüa
Vasta meilidele
Nii- teoreetiliselt need on nüüd need asjad, mis ma tegema peaks. Köögi koristamine tähendab, et ma pean ühe suure köögikapi ära koristama, sest muidu pole köögi koristamine valmis. See võtaks mingi tunni. See tähendab mu ajus ka magamistoast kõikide ravimite kokku korjamise ja ära sorteerimise, sest need käivad köögis ülemises kapis. See võtaks… ka tunni? MA EI TEA.
Riiete kappi panemine tähendab mu peas ka seda, et ma pean need ära sorteerima ja vaatama, mis lastel veel puudu on v väikseks jäänud on. Sellega meenus just, et ma pean neile uued kevadjalanõud tellima, ehk siis ma pean nende jalad ära mõõõtma. Aga nad pole see nädal siin, seega ma pean kuidagi meeles pidama, et seda esmasp teha. Aga esmasp ma pean Mariga psühholoogi juurde minema ja…ahjaaa, ma pean laste dokumentide pildid ära tegema ja uued dokumendid taotlema ja..
Ma ei suuda edasi minna, ma tahan juba ennast oksa tõmmata. Ma loodan, et see seletab sulle mu to do listide võimet 😀
Hei !
Pane tähtsuse numbrid taha ! Midagi ei juhtu kui sa riide asjad teisse päeva tegemiseks kirja paned, võibolla story tegemata jätmisega kaotad raha vms. Ja meilid kirjuta lahti – kellele on tähtis vastata kohe, kellele hiljem.
Kirjuta asjad väiksemate sammudena lahti.
Selles probleem seisnebki. Mu aju teeb ise iga ülesande 200ks väikseks ülesandeks, mille tulemuseks on see, et kõike on liiga palju.
Minul on ka ATH. Olen õppinud to do listide abiga asju haldama. Aga siin on üks aga – universaalne to do list meie jaoks ei toimi ja tuleb leida selline lahendus, mis konkreetse inimese jaoks sobib. Minu jaoks toimib selline variant. Kui panna sinna liiga suur tegevus, näiteks koostööpostitus, siis see on liiga suur ja lai asi. Tuleb panna tegevus ja sinna alla alamtegevused enda jaoks ette lahti lüüa bullet pointsidega. Näiteks, tegevus: Koostööpostitus; alamtegevused a) proovi tooteid, b) tee pildid, c) otsi välja lingid artikli sisse, d) kirjuta 1A4 teksti; e) sisesta tekst koos pildi ja linkidega blogisse, f) tee instagrami postitus. ATH aju annab errorit, kui võtta ette liiga lai teema, siis aju muutkui ketrab, et seda ja seda ja seda vaja teha ja see kõik on nii palju, millest ma nüüd alustan, kust ma selle aja leian. Ja lihtsam on edasi lükata. Kui teed selle juppideks jagamise enda jaoks ära, siis on väikeste juppidena palju lihtsam asju teha ja ette võtta. Eriti, kui igal jupil on oma tähtajad taga. Kui ei saa mingil põhjusel korraga kogu asja ära teha, siis jupid jäävad järgmisse päeva ja saad järgmise päeva tegevuste jupikesi omakorda prioritiseerida. Tundub palju tööd, aga tegelikult teeb elu palju lihtsamaks. Võib kasutusele võtta ka projektijuhtimise äpi, siis elab to do list kenasti arvutis ja telefonis ja igal ajal kasutamiseks. Samas, on inimesi, kelle jaoks selline to do listimine ei toimi üldse. Oluline ongi leida endale toimiv meetod. Aga alustuseks on oluline leida endale hea täiskasvanute ATHle spetsialiseerunud arst. Ma soovitaksin hoopis Ülemiste psühhiaatriakeskust proovida. Seal on asjalik inimene, kes ka täiskasvanutega tegeleb. Confidoga on nii ja naa. Seal ei ole päris superheal tasemel alati abi täiskasvanute ATH jaoks.
Kas aitab, kui kujutleda, et sul oleks näiteks 2-3 abilist, kes aitaks ühe suurema ülesande kõik väiksemad liited ära teha? Või tark abiline, kes ütleks, et voh need laste pildid ja jalamõõtmise võtan endale, sa mine juba neid riideid sorteerima.
Kui need abilised päriselt eksisteeriks, oleks juba üli hea 😀
Mul on märkmik, kuhu panen kõik ülesanded kirja. Praegu on nimekirjas üle 200 ülesande 😂 sügisriiete pessu ja kappi panek jäigi nt tegemata, kevad tuli enne
* Kui olen kirja pannud, siis ei muretse äraunustamise pärast, st pisut väheneb sisemine tung kohe ära teha.
* Kui midagi saab tehtud, siis läbi kriipsutamine annab uue väikse dopamiini laksu
* Liiga suure ülesande väiksemaks lahti kirjutamine tuleb nagu sundmõte – aga kui kirjutatud, siis on lihtsam valida ühte individuaalselt tehtavat etappi. Üks tehtud asi on ikka parem kui kümnest asjast mõtlemine.
Oi ma nii samastun sinuga, minul küll pole diagnoosi…kuid võin enda elust nii palju paralleele tuua…seetõttu panin Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensusesse endale testi ja konsultatsiooni aja…lootes saada selgust enda ellu. Kõik tunnused on olemas…ja loodan, et mul on ath, siis oleks vähemalt võimalus abi saada.
Kui olen teistele oma kahtlustest rääkinud, siis vaadatakse mind imelikult, et ära lase dr googlel endale diagnoosi panna…mind ei mõisteta…et mis sul viga on, sul ju kõik korras, sa ei karga mööda tuba ju ringi..see etnsul koristamata kodu on, see on su oma enda laikus😒 ja ohh seda enesesüüdistamist..tean ju täpselt mis tegemata on…aga ei, mul vaja netis scrollida öösel kell 2 ja planeerida unistuste reisi festivalile kuhu ma nii või naa ei jõua kuna mul pole 4 kilo kuskilt võtta🤣
Niiet jah, ma tean mida sa tunned🥰
Tead, seda ongi raske teistele seletada, sest nad ei tunne nii. Samas on ka tavalisel inimesel kohati võimatu aru saada, kuidas ma suudan ühe päevaga kolme nädala töö järejest ära teha, sest mul “tuli tuhin” 😀
Sama siin 😁
Olin selja operatsiooni tõttu koolist eemal kuu aega…ja siis tegin kooli minnes 4 päevaga tagasi kõik puudutud päevad, teised tegid tööd grupina ja kuu aega, mina aga 1 ja 4 päeva 🤣 õpetajad siis nentisid fakti, et ma jah olen väga tubli, kursuse kiireim 🙂
ATH võlu 😀
Mul on samuti ATH. Tundsin kohe, et pean kirjutama siia, mida sellega elades koged… Tegelikult oli mul mustmiljon mõtet, mida siia kirjutada aga kuna neid oli nii palju, siis ma lôin juba kàega ja hea, et üldse miskit kirja sai. Ja selliselt annan ma paljudes asjades nö alla.
Ja head kommenteerijad- ärge kirjutage nii pikki kommentaare. Kahtlustan, et ma ei ole ainus, kes neid lugeda ei viitsi-taha-jôua… jään juba esimese pika kommi lause peal “magama”.
ATH on nagu ralliauto, millel puuduvad pidurid- oli kirjas yhes raamatus. Kui auto seisab, siis ta seisab ja roostetab… Kui liigub, siis hullumeelse kiirusega ja jààb seisma vaid siis, kui mootor ülesse ütleb. Njah.
Mul sai vist ka nüüd liiga pikk kommentaar, mida keegi lugeda ei viitsi. Ups. 😂🙈
Haha, mul ei ole probleemi pikki kommentaare lugeda, aga vastates meenub mulle jah alati ainult viimane lause 😀
Ma lugesin ja mida lõpu poole, seda enam mõtlesin, et kasuta meeldetuletusfunktsiooni või mingit to do listi, mis peab kindlasti olema tehtud ja enne ei lõpeta kui linnuke tehtu taga – aga aina enam sain aru, et see vist suurte asjade peal ikka ei toimiks nii nagu vaja – jah Tiidu toiduga ehk küll aga vbo tööga, mis mitmest etapist koosneb on keerulisem. Sa ilmselt oled nagunii kõike juba proovinud, et seda süsteemsust luua ja toimetad nii nagu saad ja oskad ja tõesti, huumor on ja jääb heaks lahenduseks 🙂 🙂 Jõudu sulle! EI oska tõesti ette kujutada elu sellisena kui kaos kogu aeg valitseb peas ja see on raske ..
Haha – oi kui palju ma olen kuulnud seda, et aga tee TO DO list. Ainuke asi on see, et kui ma seda tegema hakkaks, siis ma suudaks sinna panna 40 asja ja juba see teadmine, et ma ei saa neid kõiki tehtud, tekitab mu ajule bloki ja ta ütleb mulle et fine, siis ei tee MIDAGI 😀
<3
❤️
Endal ka diagnoositud. Kuidagi kahju lugeda kõiki neid to do listide soovitusi. Inimesed ei mõista. Endal täpselt sama – alustan ühte, aga siis tuleb mingi teine asi seoses sellega meelde ja ma võin minna hüperfookusesse, kust reaalselt pole võimalik välja tulla ja teine hetk kui hüperfookus möödunud on, pole enam mingitki motivatsiooni mõne teise ülesandega alustada. Sa oled nagu halvatud. VÕI on nii palju aega möödunud, et pole aega enam teiste asjade jaoks. Masendav.
Äri tabletid maha 😂 mul vaja veidi kaalu kaotada 😂
Imelikul kombel ei ole vist seaduslik sulle oma tablette müüa, aga see on pmst amfetamiin, saab tänavatelt ka 😀
Kuidas ei saa töövōimetust ja puudeastrt Ath-ga? Mul pojal on see ( kohe tâisealine) ja puue viimased 8 aastat, 100% töövōimetust alates 16eluaastast ja seda saab pms pensionipõlveni. Jah, iga 3 aasta tagant tuleb vaid uuendada.
Seega saab nii puuet taodelda kui töövõimetust.
Hmm. Minu arst mainis seda, et kuna see pole HAIGUS, vaid lihtsalt häire, siis Eestis seda puudeks ei loeta ja töövõimetust sellega ei pakuta. Ma ei suutnud ise leida küll ühtegi kohta netist, mis su juttu kinnitaks. Saad sa näidata, kust su info pärineb?
Palun : https://www.eesti.ee/et/puudega-inimesed/puude-taotlemine/puude-raskusastme-tuvastamise-taotlemine
Kuidas siis pole puue kui mu ath laps viimased 8 aastat on erivajadus määratud ath tõttu? Pluss saab töövõimetust ath sellest aastast.
Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puude raskusastet tuvastab sotsiaalkindlustusamet
Ei vabalt võib olla, ma lihtsalt mäletasin, et Eestis ei ole. Muidugi tundub mulle ka narr kuskile oma puuet välja nõudma minna selle paarikümne euro pärast kuus. Ilmselt on süsteemis palju rohkem neid, kes seda enam vajaksid.
Mallu, mina soovitan küll seda taodelda. See ei ole ainult toetus mida saab, muud asjad samamoodi on nö kaetud. Tasuta transport terves eestis, ja näiteks puudekaardiga praamile sōit eelisjärjekorras jms. Teraapiad ju ka tasuta.
Iga kord su ATH teemalisi jutte lugedes tunnen nii palju ennast ära ja mõtlen, et peaks ka laskma endal seda testida….
Olen lihtsalt arvanud, et ma polegi normaalselt funktsioneeriva ajuga ja tihti mõtlen, et huvitav kuidas teistel inimestel asjad peas toimuvad 😄
Ma olen saanud päris mitmeid kirju, kuidas inimesed mu ATH juttude peale ongi lasknud ennast diagnoosida ja saanud teada, et neil sama asi on. Ainuke miinus selle juures on see, et see diagnoosimine on päris kallis “lõbu”. Mitmed psühholoogikülastused, QB test jne. Kuigi ma ei tea, ehk saab seda kuidagi läbi haigekassa ka, perearsti saatekirjaga? Ma tegin selle nalja Confidos läbi ja see oli ikka hea mitu sotti. Praegu ka panin uue aja, et rääkida rohuvahetusest, jälle 80€.
Saab testile ka n. ö üldjärjekorras ja tasuta. 1 samm panna ennast psühhiaatri vastu võtule kirja – see on ilma saatekirjata teenus. 2. Samm hindab kas on vajalik ja siis 3. samm kui näeb vajadust saadab testile kogunaksumus 5.- miinus võrreldes tasulisega on see, et võtab aega – ca 2 kuud et vastuvõtule saada + testile saamine ka – kuni 2 kuud ooteaeg.