Kui ma laps olin, oli mul rikkusest ja vaesusest omamoodi arusaam. Näiteks sõitsin ma tihti bussiga Pärnu vahet ja Pääsküla/Laagri/Nõmme kanti oli mul täpselt nii palju asja, et sealt nimetatud bussile istusin. Ja miskipärast oli mul alati sealse kandi inimestest kahju, kuna olin surmkindlad, et kõik, kes siinkandis elavad, on vaesed. Miks ma seda arvasin, ei oska ma isegi mitte ette kujutada. Aga mäletan, et kuskil kolmandas klassis tuli meile uus poiss klassi ja kui ta ütles, et ta elab Pääskülas, hakkas minul temast kohe hirmus kahju, sest see tähendas ju vaid üht – inimene on vaene kui kirikurott.
Ega ma muidugi ennast ja oma pere ka mingisuguseks kröösuseks ei pidanud. Ja ega ma ka tegelikult kedagi kritiseerinud ega arvustanud selle üle, kui rikas või vaene ta (minu arvates) oli. Lihtsalt elasin mina sellise arvamusega.
Rikkaks pidasin ma ka neid, kellel köök ja elutuba koos olid. Sellist nalja mäletan ma ainult ühel klassiõel, kellel kunagi külas käisin. Ja muidugi oli neil ka köögisaar, mida ma juba ainult ratsarikaste lõbuks pidasin. Noh, eks filmides oli inimestel tihtipeale majades köögisaar ja miskil põhjusel olin ma kindel, et eks see üks kõrgema klassi märk oli. Kas selle köögisaarega tüdruku pere ka päriselt rikas oli, teab ainult jumal ise. Ega lapsed ju omakeskis väga seda aruta ega teagi väga, kui palju vanematel raha on.
Ahjaa! Kindlasti olid rikkad ka need, kellel kodus printer oli. Veel uhkem lugu oli siis, kui su vanematel tööl printer oli, sest kodus oli ikka tint ja paber hädapärast kasutamiseks, aga tööl… Mis see vanasõna oligi, et võõrast vara nõrkemiseni? Mul üks klassiõde aeg-ajalt printis ema töö juures sõbrannadele laulusõnu välja ja tõi kooli. Oi need olid ilusad ajad!
Aga vot on üks asi, mille suhtes ma siiani tunnen, et kui sul SEE kodus olemas on, siis on tegemist kindlasti euromiljonäriga. Nimelt kahe uksega külmkapp! Nagu…mis kahte lehte lahti läheb, ma mõtlen. Oh jeesus ja jumal, kuidas ma olen terve elu endale ühte sellist isendit soovinud, et ta siis otsast lõpuni süüa täis osta, tagumised asjad ära unustada ja siis üle nädala külmkappi koristades kurvalt prügikasti visata.
Ükskord oleksin kahe uksega külmkapi napilt isegi saanud. Tellisin ta äragi ja järgmisel päeval pidi tarne olema. Õnneks oli mul nii palju oidu, et kas ma sellest siis blogis või kuskil rääkisin, igatahes soovitas keegi hea lugeja igaks juhuks mitte ära mõõta ainult koht, kuhu külmik ise läheb, vaid ka see auk, kustkaudu teda tuppa saada. Ja siis selguski karm tõde, et köögiuksest see sõbrake sisse mahtunud ei oleks. Nõnda pidin ma “vaeste kombel” tavalise külmikuga leppima ja selle samusega elab Kardo tänase päevani õnnelikult koos.
Tegelikult ei maksa need suuremad külmkapid nüüd maru palju rohkem kui tavalised, et nüüd mitte kunagi endale teda lubada ei saaks. Aga niru lugu on selles, et minu kodus ei oleks teda kohe mitte kuskile panna. Isegi parima tahtmise juures. Seega jään kadedalt vaatama teiste inimeste kahe uksega külmikuid. Piidlen ja kadedustunne närib sees nagu uss õuna. Ei ole ilus asi see kadedus…
Mida teie väiksena suureks rikkuse märgiks pidasite? Aga praegu? 😏
89 kommentaari
Ma vist pean ikka rikkaks neid keda lapsenagi: oma maja, sünnipäevad kuskil mängukeskustes, reisimine, laste autoga kooli viimine, lastel oma tuba. Lapsena arvasin ja arvan siiani. Endal sellist luskuselu pole. Laste sünnipäevi pean kodus, mis pole isegi enda oma. Tõesti lapsena ei käinud me isegi Soomes, nüüd me ikka Soomes käime.
Ma mäletan, et klassiõel oli röster kus sai juustusaiasid teha ja siis arvasin et nad ikka pidid jõukad olema , kuigi ise elasin uues eramajas ja klassiõde korteris..aga minu lapse aru arvas sedasi😃
Minule tundusid rikkad need kes said perega kuskil soojal maal puhkamas käia kuna meil seda võimalust polnud, isa suri juba siis kui olin esimeses klassis ja ema üksi ei jõudnud. Tol ajal ma seda ei mõistnud aga nüüd saan aru. Veel tundusid rikkad need pered kes oma laste sünnipäevi kuskil kohvikus/trahteris/piljardis/mängumaal vms pidasid kuna mina ei saanud kunagi oma sünnipäeva nii pidada. Koju sain ka vahel harva ainult paar sõbrannat kutsuda kui mingi juubel oli näiteks 10/15 vms. Mäletan olin meeletult kurb selle üle kui koolis veel pidi kirjutama kuidas tähistatakse teie peres sünnipäevi. Isa suri sama kuu lõpus millal minu sünnipäev ja siis oli isa surma aastapäev ja minu sünnipäeva nagu ei olnudki kunagi. Tegelikult praegu täiskasvanuna ma ikka ei mõista seda, sest surnut ja tagasi see enam ei too aga lapsele jätad hinge meeletu valu sellega, et oma sünnipäevi pidada ei saa.
Oh sa tibukene, tahaks kohe ise sel aastal sulle sünna korraldada 😀 ❤️
Nii tore teema. Mina sündisin vene aja lõpus ja neid asju, mille omanikke rikkateks pidasin, oli ümberringi väga palju,, Kõigepealt Barbied, siis olid need väga kallid. Videomakki,, kust sai VHS-e vaadata, nägin ma kaua ainult perekonnatuttavatel, meie kodus sellist asja päris tükk aega ei olnud. Kunagi käisime külas ühtedel perekonnatuttavatel, kelle peretütrel oli selline koolikott, mille esiküljes oli kell ja üldse teistmoodi kodu teistmoodi mänguasjadega, mulle tundus see tõeliselt muinasjutuliselt rikas perekond. Hiljem tundus mulle, et need, kes said Euroopas reisidel käia, olid ikka väga rikkad ja rikkad tundusid mulle need lapsed, kelle riided tulid kesklinnas poest, minu omad tulid ikka väga tükk aega Mustakivi turult.
90ndatel olin laps ja teismeline ning pidasin rikkaks kõiki, kelle vanemaid said neile osta riideid uutena tavapoodidest. Mulle osteti turult ja kaltsukast.
Praegu oma lastele spordipoest tosse ostes tunnen end kuidagi piinlikult, et mis pursui ma nüüd siis olen, ostan lapsele 40 eurosed tossud.
Mulle tuli veeli meelde üks spetsiifiline mööbliese, mis oli totaalne WAU, et selle omanik pidi küll rahas lausa kümblema. Nimelt vesivoodi. Aastad muidugi ikka 90ndad. Teadsin üksikuid, kel oli kodus vesivoodi ja see oli kindel jõukuse märk. Sõbrannadega unistasime vesivooditest, käisime sisustuskaubamajades hängimas ja aina rääkisime, mida kõike me sealt ostame, kui suureks saame. Ja muidugimõista oli me unistustes kõigil kodus vesivoodi. Tänapäevas muidugi üldse ei salli vesivoodeid 😀 😀
Veel meenus üks lugu lokitangidega. Ema tellis 90ndate lõpus kuskilt mulle vahvlilokitangid vahetatavate otsikutega ja puha. Maksis 500 krooni, mis oli väga suur raha. Imestasin väga, et millest selline heldus, et kord elus mulle selline kingitus lubada. Võtsin need siis rikka sõbranna juurde kaasa, et seal lokke teha. Sõbranna läks isalt nuiama, et ta ka samasuguse saaks. Isa tuli mult siis uurima, kust ostetud, palju maksis jne. Tal vajus suu lahti, kui kuulis, et 500 krooni maksis ja ütles, et liiga kallis, ta ei osta. Saind end kordki lapsepõlves rikkana tunda 😀
Appii! Ma olen sellest ainult kuulnud, never pole proovida saanud 😀 Tahaks… Kas üldse tänapäeval on selliseid asju ja kui on, siis kellel 😀
Mdea.. guueldades vist ikka midagi leiab. Pmst lihtsalt madrats, mille saad veega täita. Aind et ma pole kindel, et tavaline voodiraam sellisele raskusele vastu peab? 😀 Kiire otsing ja leidsin mingi koha.. https://tebogrupp.ee/vesivoodid Okei, mulle nüüd tundub, et see on mingi ravivoodi moodi asi hoopis, mitte lihtsalt superluks sisustus xD
Kahe uksega külmikut tahtsin ise ka. Kuniks poodi läksin ja need uksed avasin.. no reaalselt nii kitsad riiulid, sinna ei mahu elusees nt küpsetort ära. Sügavasse pead pitsad püsti panema. Muidugi on veel sellised kahe uksega, kus uste taga on tavaline külmik ehk hästi lai ja all siis sügava sahtlid. Aga vot need on küll neeruhinnaga 😀
Kui järgi mõelda, siis kindlasti oli neid asju, mis lapsena rikkust näitasid-arvuti kodus näiteks… Ise olime pigem vaesed ja tõeline rikkuse märk tundus see, kui klassiõde käis koos perega aastal 90 midagi Michael Jacksoni kontserdil Tallinnas. See oli nagu vauuuuu 😀
Minu jaoks oli täielik rikkuse näitaja paljundusmasina olemasolu. See potentsiaal: TÄIESTI LÕPMATULT VÄRVIRAAMATU PALJUNDUSI. Tegijad…..
Sattusin 5. klassi juntsuna nädalaks Tallinna ema sõbranna juurde elama ja oi jummel, neil oli uhke lahtikäiv kaasaegne diivan ja VHS mängija. Ma paar päeva ei tuld toast väljagi ja vaatasin kõik kassetid läbi. Lisaks olid neil uhked sektsioonkapid. Raudselt rikkad!
Mina pidasin rikasteks kõiki jeepi omanikke ja see kiiks on jäänud ja osade mudelite nägemisest saan siiani paugu lahti :Dd
Island, see nii hea :D. Võimalik, et mu mehel analoogne kiiks, miks ta muidu eriti rämeda suurte ratastega ja snorkeliga JEEPi hankis endale 😀
Esiteks palju õnne reklaamide tagasisaamise puhul. Mina mäletan et minu jaoks oli inimene rikas siis kui neil oli perea arvuti, lisaks printer. Ja no kindlasti mingi mängukonsool. Tehnikastuff ühesõnaga, sest alguses ikka väga paljudel polnud neis asju. Samuti bussiga sõitmibe oli raudselt vaesuse tunnus 😂😂😂 Jeerum kui lamp tagantjärgi.
Lapsena pidasin neid rikkaks kes perega reisisid. No näiteks suusareisile Alpidesse. Või Kanadasse. Olen 35 ja minu lapsepõlves teadsin vaid kahte klassivenda kes perega sedasi reisidel käis. Olin niiiiii kade.
Vaesuse märgiks pidin lapsena korteris elamsit. Ma ei teagi miks.
Hetkel elan ise korteris, hehe. Aga pean end pigem rikkaks. Ja mul on juba mõned aastad see komme küljes mida peangi rikkuse märgiks. Ma ei vaata hinda kui miskit ostan. Tõmban aga silma pilgutamata kassast kaardi läbi ja asi Ants. Pole õrna aimugi kas maksin just 10, 100 või 500 eurot. Ei ole just meeldiv komme, aga hea elu märk. Mis teha.
Ja muidugi alati on inimesi kes on rikkamad. Ma emirates esimeses klassis pole veel lennanud ja sinna on veel veits minna, et ma seda piletit ostes silma pilgutamata kaardi viibutaks.
Vaesuse märgiks pean ma nüüd seda kui peale vältimatute kulude maksmist enam millekski muud raha ei jää. Kui raha puudus mõjutab hariduse omandamist näiteks. Ning vaesus on mu jaoks pigem pikaajaline ning “peas kinni”. Inimene kel on raha otsas, sõrmed põhjas, aga oskab sellest iseseisvalt välja tulla on pankrotis, mitte vaene.
Vaene ei oska ja ei tea või puudub energia, et vaesusest väljuda.
Rikkad olid need, kelle korteril olid uued plastaknad.
Raudselt!
Ma kunagi pidasin rikasteks neid peresid, kellel oli lapsele võimalus anda oma tuba, sest minul oma tuba polnud. Need, kellel oli oma maja olid ja on minu silmis siiani ratsarikkad. 😄Samuti tundusid rikkad need, kellel oli kodus arvuti (me saime mingi logu aastal 2003) ja kes said käia reisil. Minu esimene reis oli Rootsi kui olin 17. Ka Eesti peal olid ainsad reisid need, kuhu klassiekskursioonid viisid.
Jalgratta ja rulluiskude omamine tundus ka olevat rikaste lõbu. 😄
Autot meie perel ka polnud seega see tundus ka üks rikka pere omadus olevat.
Hetkel meil mehega oma korter, arvuti, jalgrattad, auto, rulluisud, korra aastas saame reisile ja suvel käime Eestit avastamas. Lapsele ka kunagi oma tuba olemas. Ometigi ei ütleks, et oleme rikkad. Aa ja kahe uksega külmkapp tuli ka korteriga kaasa 😁 Eriti hea tundus see kuna üürikas oli meil ülipisike külmkapp kuhu miskit ei mahtunud.
Tead, mul oli väiksena oma tuba ja ma vihkasin seda, sest ma kartsin üksi magada 😀 Tiinekana muidugi enam mitte, siis mul oli peika 🥲😁
Ahah, selle rikkuse teemaga tuleb mulle kohe meelde seik lapsepõlvest, kus naabrilaste kodus tehti vannitoas euroremont (2000 a algus) ja neile pandi sinna suur mullivann. Ma olin algul nende peale tohutult kade, aga siis selgus kurb tõsiasi, et neil on majas veega mingid probleemid ja selle tohutu mullivanni täitmist said nad endale ainult mõned korrad aastas lubada. Vist oli kevadeti, kui lumi sulas ja kaevud olid vett täis. Mina sain aga tavalist vanni iga nädal nautida 😀
Rikkad olid minu silmis veel need, kes lennukiga said reisida. Minu klassis selliseid lapsi näiteks polnud (see oli siis üheksakümnendatel).
Plekk-katust ja puldist üles-alla
käivaid garaažiuksi! 😅😅 Sõbranna kodus oli ja ta kutsus siis vaatama. Isa töötas tal Soomes (rikas! see tähendab) ja kuskilt sealtkaudu oli tellinud. Ma, vana vaene, pidin elama eterniitkatusega majas ja garaaži polnud meil üldse. Tbh, isagi oli surnud…🤷♀️😅
Kle üldse kellel garaaž on, see juba ongi rikas 😀
LOL.. pole ammu sellele mõelnud, aga tõesti lapsena oli see loogika ikka hoopis teine. Minu jaoks olid rikkad inimesed need, kellel oli külmkapis Karumsi kohukesi ja apelsinimahla. A ja ofkoors see kui kellelgi oli kodus seda head krõbedat müslit, mitte seda nätsket säästuka jama, mis lihtsalt suhu ringi käima jäi. 😅
Samas täna olen tänulik, et ema ei ostnud või ei saanud osta väga palju selliseid kiireid näljakustutajaid, sest täna mul pole endalgi harjumust neid osta ja seetõttu toitun ka vast suht tervislikult.
Mis värk kõigil nende kohukeste ja apelsinimahlaga oli 😀 Kuigi, sellega meenus, et kui mul mahla osteti, siis see lahjendati alati veega ära. Ma veel mõtlesin, et ema on ilge ihnuskoi, aga ta vist ei eelistanud, et seda suhkrut sisse joodi? Jumal teab 😀
Kallis oli lihtsalt. 😀 Vähemalt meie pere jaoks küll.
Kui ma nüüd mõtlen, ega meil ka kohukesi väga ei ostetud. Ei teagi nüüd, kas olid ka kallid või üritas ema tervist säästa 😀 Üldse mingeid snäkke vms polnud kodus pea never 😀
Hah, ma mäletan sellest ajast kui ma algklassides käisin, et ema ütles et kohukesed teevad reied paksuks. Ma MEGALT armastasin väiksena kohukesi. Aga kuidagi on see ema kohukeste-mentaliteet nii sisse jäänud et ma siiani väga-väga harva ostan neid. Mahla puhul hakkas ka lahjendama kui tal mingi kaloritelugemise tuur peale tuli. See ka kuidagi nii pähe salvestunud, et suht harva ostan poest mahla. Mees kinkis mahlapressi jõuludeks, seega parem teen endale ise – siis pole mingeid kemikaale ja suhkruid sinna lisatud. Tean ise täpselt mis sinna sisse läheb 😀
Nurgadiivan, sektsioonkapp, lauatelefon, merisiga ja Barbie. Neid said raudselt vaid rikkad lubada.
Nüüd mõtlen, et me pigem olime päris vaesed.
Nüüd vaatan veehinda ja mõtlen, et vanni saavad küll vaid ratsarikkad lubada omale.
huvitav lugemine, lisaks kommentaarid. arvan, et tegemist valdavalt minu nooremate laste vanustega (s. 1987, 1989) Kuna minu lapsed on poisslapsed, siis loodan, et nendel oli rikkusest teine arusaam, aga arvan, et ei saa võrrelda näiteks viie aastast ja viieteistkümne aastast.
sündinud 1955 olid umbes “kümne aastase minu” rikkuse mõõdupuu kujundajaks raamatud. Rikas oli laps, kes elas suures mõisas, kus kindlasti miljon tuba, kõrged aknad, suur tiibklaver küünaldega, raamaturiiulid ja pitsist kattega voodi ning söögisaal vanaaegse serviisiga. Kindlasti sõitsid rikkad tõllaga või vanaaegse autoga. Lisaks suur, kõrgete puudega park ja sissesõidutee. Ning muidugi teenrid, kes kõik mu soovid täitsid.
Mulle tundus väiksena, et vot need on õnnega koos ja rikkad, kelle emad olid ilusad ja hoolitsetud ja moekad. Praegu paneb täitsa mõtlema, et miks ma nii ihalesin selle järele.
Ja need, kellel oli Nokia telefon, sest mul vanemad miskipärast eelistasid alati teisi brände. 😀 soojamaareisid muidugi rikastele, sest meie käisime talviti suusareisidel. Need, kes said sünnipäevad vanematelt raha. Ja need, kes käisid shoppamas uusi riideid. Meie peres polnud kunagi rahamuresid, aga vanemad olid üsna praktilise meelega ja vist sain enamuse riietest ikkagi vanema õe käest. Kui vahel käisime emaga poes “shoppamas”, siis oli lihtsalt megaelamus ja ema oli kohe 200% lahedam inimene.
Ma tükk aega mõtlesin, et mis mul see rikkusetunnus võis olla ja no ei meenu midagi, kuigi me olime 90ndate alguses ikka väga raskustes, aga toona ei jõudnud see mulle kohale ja mind see rahateema kuidagi üldse ei morjendanud. Ent see meenus küll, et kui mind mingi humanitaarabi korras Leetu laagrisse saadeti ja seal peredes elasime, siis minu Leedu perel oli igal hommikul laual vaagnatäis Karumseid, mida võisin õgida kuni süda paha ja vot see oli vauuuu. Apelsinimahla võisin ka nõrkemiseni juua. 😀
Rikkad olid need kes käisid koolivaheajal egiptuses või kuskil reisil. Siiani arvan sama sest ma ise pole oma pika elu jooksul veel kuskile reisileminekut saanud omale lubada.
minu standard oli reaalselt see, et rikkad (ja edukad) on need pered, kellel on koju Eesti Ekspress tellitud 😀 aa ja kellel oli CD-mängija. aga põhiliselt ikkagi Ekspress.
Hahaahaha sama siin! 😂 Eesti Ekspress oli ikka ainult rikaste värk.
😀 ma tulen siis rikkast perest, sest meil oli Eesti Ekspress alati olemas postkastis 😀
Mina ei mäleta, et oleks väga mõelnud, et need kindlasti rikkad on vms..ilmselt, kuna elasime ise ka keskmisest paremini – oma maja ja hoov oma tubadega ( lisaks telekas minu enda toas), arvuti, fax, printer (ei pidanud neid rikkuse märgiks aga meil olid olemas, sest ema tegi tööd ka kodunt vahel, soojamaa reisil vist käisin u 10selt esimest korda aga väiksemana mäletan Soome, Rooti ja Eestis reisimist + kooliekskursioonid Nt Leetu jne, saime lubada kõiki kooliekskursioone, söögiga polnud otseselt probleeme, enamus asju mis tahtsin (ala nike tossud ja puma dressid jne) sain kui ikka tahtsin, niiet ei pidanud ennast vaeseks. Muidugi kadestasin neid, kes rikkamad olid ja uhkemad asjad said. Rikkuse märgiks vb kodus pidasin basseini, sest seda meil polnud (siiani unistan, et tahaks 😀) ja nimelt Laagris just oli nt rikas basseiniga klassiõde. Aga jah kahju oli neist, kes ei saanud lubada midagi või polnud väga raha, et käia kusagil..siis sai ikka oma rahaeest välja tehtud, et nt poest midagi head osta vms..
minu lapsepõlv oli 60-70-80- ndad ja elasime 4 kordses 3 trepikojaga majas. See oli toona uus ja inimesed kes elasid omas majas olid vaesed. Mäletan et klassi õe vanemad vahetasid oma 4 !!!! toalise maja vastu ja kõik olid hämmingus, MIKS nad sellise rumala diili tegid ???!!!
Kogu selle 48 korteriga maja peale oli vaid 3-l perel auto. Vot auto oli hüüber rikkuse märk !!! Seega meie majas elas PALJU rikkaid! Mingis teisme eas see majas elamise arvamus muutus ja sai hoopis unistuseks. Tänaseks olen selle unistuse saavutanud. Nüüd uued unistused.
Vaesed olid kõik pered kellel oli palju lapsi. Palju algas kolme lapsega perest, seda seni kuni meiegi perre tuli kolmas. Sellest kuuldes oli mul jube häbi oma vanemate pärast. Muidugi ka see tunne ja arvamine kadus ja asendus hämminguga oma rumalusest. Kommid ja taskuraha ei olnud meist kellelgi eriti. Nii et see ei olnud rikkuse märk.
Kord Tallinnas isa ülikooli kaaslasel külas käies nägin ilma imet. Neil oli põrand kaetud vaipkattega ja selle peal omakorda uhked vaibad ja neid oli igas toas. Vaip vaiba peal , vot see oli rikkus + neil oli MUST Volga ja suvila mäekalda peal ! Selle suvila üks külg oli nagu ühekordne ja teisel poolt vaadates kaks korrust. Saun ja rõdul astesev bassein!!! (no tänasel päeval ütleks, et see on suurem auk tünniga)
Vot sel hetkel sain ma aru kes on RIKAS ja mis meie oleme…
Mulle tundus lapsena, et rikkad on need, kes elasid ridaelamus või siis majas, korteris , kus oli tube rohkem kui peres inimesi. Need, kes said osta valuutakauplustest marjade või fimmide eest nänni jms. Need, kelle lastel olid ikka päris Barbie-nukud, mitte laadsed; need, kellel olid välismaa autod, mitte Venemaa omad. Veidi vanemana need, kellel olid mobiiltelefonid. Need, kes käisid välismaareisil.
Tänapäeval pean jõukaks neid, kellel ei ole peal järelmaksusid, kellel jääb alati korralik summa kätte/arvele ka enne järgmist palgapäeva, kellel on pangakontol/sukasääres vähemalt viiekohaline summa, kellel on aktsiaid/investeeringuid, mis toovad passiivselt raha sisse, et ei olegi otsest vajadust tööl käia.
Selle külmkapiga on nii et mul on see olemas – suur maja, seega väiksem külmkapp lihtsalt “kaoks” kööki ära. Aga ma ei oska sellest külmkapist üldse vaimustuda sest kuna elame mehega kahekesi ja lapsi pole siis on selles külmkapis ainult nii palju asju kui meie nädala jooksul sööme…. Arvestades et tihti sööme väljas ka, siis ma ei oskagi sinna külmkappi muud osta kui võileiva materjali ja paar liha asja et juhuks kui mingi õhtusöögi idee tekib…. Et selleks et see wow efekt oleks peaksin ostma ühe käru asemele korraga 4 kärutäit sööki aga me konkreetselt ei söö ju seda ära ja siis loobiks iga nädal 70% sisust külmkappi…. Nii et mul on see suur külmkapp aga ma ei oska seda täis osta lihtsalt 🤷🏼♀️😆 Esimese maailma probleem eksole….
Lapsena oli sama teema nagu keegi kommenteeris et muud nagu lapse aru ei osanudki kadestada v hinnnguid anda kellegi rahalisele olukorrale aga neid kellel oli oma maja ja selles trepp!! need olid ilmselt rikkad…. 🥲 Ja need kes kalapulki sõid need ka…. – no see oli lühike periood kui see mõte oli – sest mingi aeg nägin neid ainult mingil saksa TV kanalil reklaamis. Umbes aasta hiljem hakkasid esimesed kalapulgad meie poodidesse tekkima ja siis ostsime vist neid minu mäletamist järgi suht tihti aga kuna pere oli suur siis karbist sai 2-3 kalapulka per nase ja selline jagamine tekitas ikka sellise “eksklusiivkauba” tunde.
Minu jaoks olid rikkurid need, kes pidasid mäkis või bowlingus sünnipäeva. Ja kui sünnal pakuti limpsi, mitte morssi. Ja need tundusid eriti rikkurid, kellel olid kodus sirgeks pahteldatud ja heledaks värvitud seinad, mitte mingi mustriga tapeet. Ja need lapsed, kes said taskuraha ja kellele oli ostetud Nike või Adidase pusa. Ja mulle tundus rikkuri värk, kui koju osteti neid väikseid topsijogurteid 😀 Meie peres osteti kilepakis liitrine jogurt, sest see oli odavam.
Minuarust olid rikkad need kes õpetajatele meeldisid, ups… ma ei tea miks😆😆 ja need kes said reisil käia ja kellel oli kõige uuuem telefon alati 😄😄
Ma olin nkn poor 😆 aga ma olen uhke kes ma olen 😊
No rikkad olid ikka need, kes said kataloogidest riideid tellida. Mäletan, kuidas üks klassiõde pidevalt uute hilpudega ringi käis ja jälle rääkis, millisest kataloogist seekord asi pärit.
Ja kahepoolse külmiku kohta nii palju, et meil üks pool seisab täiesti tühjana, kuna kahekesi elades lihtsalt pole sinna midagi panna. A la kui külalised tulevad ja jooke vaja hoida kuskil, siis on kasuks küll, aga muidu hoian seal teises sügavas ainult koeratoitu 😂 Õnneks see on üürileandja kulu olnud ja ise selle mõttetu asja peale raha ei kulutanud.
Ma sõitsin gümnaasiumi ajal Keilast rongiga Tallinnasse kooli, millegipärast tundsin end õudsalt vaesena, nagu maalt ja hobusega. Kõik klassikaaslased (eliitkoolis), kes kesklinnas kooli juures elasid, olid minu arust superrikkad. Nüüd elan ise Tallinna südalinnas ja mu viieaastane peab mind vaeseks, sest me ei ela maal oma majas 😀 Lisaks ei ole meil autot (olen põhimõtteliselt selle vastu, planeeti jm arvestades, ja kesklinnas ei tunne sellest küll puudust), laste arvates on selle puudumine täielik vaesuse märk (jah, ise ka lapsena arvasin seda, juhilube tegedes aga mõistsin, kui väga autosid vihkan, nende juhtimisest rääkimata:)
*tehes
Kuna me olime päriselt minu pubeka aegu väga vaesed, siis mulle läks eriti hinge kui sõbranna praalis, kuidas ta oma kesklinna sõbrantsil külas käies hommikuks rösteriga saia tegi, apelsinimahla jõi ja lisaks oli seal veel FILTRIGA kohvimasin. Aasta oli 1995 mu meelest. Ma ei suutnud jõukamat elustiili välja mõelda.
Ma lapsena ei osanudki eriti mingit vahet teha, kes rikas kes vaene (noh nõuka aja värk, kõik oli suht sarnane). Küll aga sain ma oma praeguselt mehelt teada, et nemad ostsid alati sünnipäevadeks ja pidudeks ekleere (22 kopikat tükk) – no ma praegu ikka norin teda, et nemad olid ikka mingid erilised tõusikud (no ta isa oligi tegelt kõrgel kohal ja sõitis töö Volgaga). Meie küll kunagi pidudeks ekleere ei ostnud, enda perele küll vahest harva, aga mitte kogu külaliste kambale.
Aga minu lapsed arvasid, et meie üks sugulane on mingi kröösus, sest neil on kodus pesukuivati ja niitmiseks
murutraktor. Nüüd nad on ilmselt nats hämmingus, sest me hommasime endale ka pesukuivati (suutsin leida koha, kuhu see paigutada lõpuks).
Me ostsime omale esimese korteri suvel. Köök on maru pisike ja sinna ei mahu toolidki olemasoleva laua taha🙄 aga vot see sama närune kahe uksega külmkapp on olemas seal MARU pisikeses köögis, külmkapp ise on vinge, teeb kahte sorti jääd ja külma vett laseb välja ja puha. AGA kui nüüd tahtsime külmkapi koridori saada, et saaks pea 9kuusega ikka ilusti inimeste kombel laua taga süüa, mitte loomade kombel elutoas diivanil oma toitu nautida, siis alles hakkas jama pihta. Eelmine omanik lõbusalt väitis et külmkapi oli tema muretsenud ja pidavat seina maha lammutama veidi, et see sisse mahuks. Lammutasimegi siis selle osa uuesti maha mida oli näha, et oli ära lammutatud ja kae uudist. No ei mahu see kapp mingigi võluväega välja🤦♀️ Lõikasime köögikappide nurga maha, lammutasime pool seina maha ja saime kuidagu moodu uksed eest ja see mahtus millimeetri täpsusega välja🙄 3h hiljem, pooliku seina, katkise põranda, lõhutud köögikapi ja marraskil kätega me saime selle nuhtluse lõpuks koridori.😂 Suur tahtmine oli aknast välja visata see s*tt, aga see raisk poleks sealt ka välja mahtunud🤦♀️
:D, hea lugu nende teiste kahepoolsete külmkappide ihalejate vastu 😀
No mina olen vanem aastakäik, nii et…
Must Volga oli uhke asi! See oligi tol ajal üks uhkeim auto. 😄
Ja lapsepõlvest meenub veel ka serviis. Kohviserviis vms. Uhke nõudekomplekt mõjus ikka küll ja seda nägidki just külalised.
Üldiselt oli minu lapsepõlves ju asi selles, et asju polnud lihtsalt saada, ka raha eest mitte. 😄
Tänapäeval… tahaks, et ei peaks olema olukorras, kus oled haige ja ravi eest maksta ei jaksa. Aga see on juba kättesaamatu rikkus lihtinimesele.
Kohvimasinat tahaks ka… aga siis ma jooks ennast kohvist kooma, nii et parem on, et seda pole. 😄
Mina teadsin lapsena kuidas määrata seda, et olen täiskasvanuna “õnnestunud” ja pururikas=õnnelik… nimelt iga hommiku kui bussi peale lâksin (Pääskülast muide) ja kooli sõitsin, siis bussipeatuses oli putka, mis müüs head ja paremat. Seal olid ka Snickersi ja Marsi eelkäijad Marabu ja …veel mingi teine shoks. Mul ei olnud raha neid osta. Ja siis ma mõtlesin, et kui mina saan suuremaks ja mul on niiiii palju raha, et kasvõi iga päev endale üks selline shoks osta…. Siis ma olen rikas ja tegija!
Jess. Ma olengi tegija täna! 🤩
Mul oli vist sama unistus kunagi, et mõtle kui ma saaks poodi minna ja osta ükskõik mida ma tahan, see oleks lihtsalt AMAZING 😀
Rikkad olid minu lapsepõlves (90ndate lõpp ja 2000 algus) need, kes said kuhugi lennukiga reisida. No oli ju kauge lennureis isegi “Reisile sinuga” saate auhinnaks 😀 Meil oli klassis vist ainult 1 poiss, kellel isa oli mingi firmajuht ja käisid siis perega ikka kord aastas Egiptuses puhkamas. No Egiptus ise oli juba mingi täiesti oh-oh-oh kättesaamatu koht. Ja kui ta siis tagasi tuli ja oma muljeid muljetas, kõik istusid ümber nagu mingil muinasjutujommikul ja kuulasid “õpetajat”. Millalgi ta siis isegi ütles, et ah seal Egiptuses juba nii palju käidud, et igav hakkab. Meil ülejäänutel tuli klimp kurku. Me polnud isegi laevaga Soomes käinud vms. 😀
Tead ma ei suudagi meenutada, mis oli esimene koht, kuhu ma lennukiga lendasin 😀 Peaks emalt küsima, aga kindlasti ei olnud see lapsena 😀
See kui esikus oli täisulatuses vaip, lihtsal wow…rikkad..
Mina olin mingil põhjusel täiesti kindel, et vaesed elavad vaid Õismäel ja Mustamäel 🥲 ise kasvasin Kadriorus ja lasnarajoon ei tundunud vaeste oma, sest see oli mulle lähedal ja üpris igapäevane kant aga vot need teised mäed… need vaesekesed, kes elasid ÕIGEST TALLINNAST niiiiii kaugel… 😂 aga vaatamata Kadriorule me elasime suhteliselt tagasihoidkult. Mäletan, kuidas ma ahhetasin kui sõbranna uude ridakasse Kakumäel külla läksin ja neil oli seal trepp ja maastlaeni aknad ja suur söögilaud. Siis ma sain aru, et linna teises otsas elavad inimesed ikka ei olegi vaesed. Ja kui mõnele sõbrale tehti sünnipäevaks tuus tema enda pildiga või misiganes viguritega tort ja ta sai sünnat pidada kuskil mujal kui kodus, näiteks veekeskuses või toidukohas… ohsavana, miljonär!
Okei, rebisid lahti mu lapsepõlvetrauma sellest, et ma KUNAGI mäkis sünnat pidada ei saanud 😀
Rikasteks pidasin neid, kellel oli kodus sat-tv või misiganes ta oligi.. no välismaa kanalid igasugused ägedad. Pidasin rikkamaks neid, kellel oli kodus tume mööbel (meil omal oli mingi tüüpiline nõukaaegne kollakas oksendus). Rikkad olid need, kellel olid ägedad välismaalt toodud mänguasjad. Neid, kellel oli külmkapis rohkelt süüa, neid, kes võisid kunaiganes minna kööki ja võtta hommikusöögihelbeid, šokolaadikreemi, pähklivõid.. Meil kui neid oli, siis alati ema pidi ära jaotama, kes mitu või kui palju saab. Muidugi olid rikkad kõik need klassikaaslased ja sõbrad, kellel oli pangakaart (90ndatel). Need, kes said iga kooliaasta alguses täelt need asjad, mida tahtsid, kõik, kes said igal aastal uued riided. Rikkad olid kõik, kel oli kodus lemmikloomad või klaver või kitarr, kõik, kes käisid kuskil huviringides.. Uksekaared tekitasid jaa kohe selle tunde, et voahhh, milline kuninglik palee 😀 Oma maja ja aed ja auto ja… No suht sellised asjad, mille puhul praegugi on selge, et ilmselt inimesel on piisavalt jõukust, et seda omale lubada. Mis ei tähenda muidugi üldse alati, et inimesed kohe automaatselt pururikkad on, aga niipalju rikkamad ikkagi, et nad on neid omale saanud soetada. Ehk et jh, olin vaese pere laps ja ega täiskasvanuna ise ka väga palju jõukam pole. Kuid seni olen siiski veidigi paremat elu lastele saanud lubada. Need ajad muidugi kõik alles ees, kus lapsed ise hakkavad rikkust/vaesust tunnetama. Aga üritan neile ikka õpetada rikkust teisiti nägema/hindama. Aga eks see on ikka paratamatu, et kuskil käiakse, nähakse suuremaid ja uhkemaid ja võimaluste rohkemaid kodusid, ikka tekib see teadmine, et kuskil mujal on justkui rohi rohelisem ja elu ilusam. Omalgi kihvatab aeg-ajalt, et niiii väga tahaks ka saada lubada..
Inimesed, kes ridaelamus elasid ja inimesed, kellel Soomes tuttavaid oli 😀
Mida kõrgemal korrusel elasid, seda rikkam olid 😂😂
Makes sense 😀
Rikkad olid mingid müstilised olendid, nagu telekas olev näitleja või välismaa laulja nagu nt britney.
Külas olime kõik “vaesed” aga kadestasin neid kes said igapäev taskuraha või kellel oli kapis kommi alati🤣
Ok. Mul olid koduriided ja kooliriided. Kadestasin ka neid,kes võisid kooliriietega väljas käia vabal ajal 🤣
Ok, ma tean nüüd, miks mu lapsel on lademetes kommi, taskuraha ja riideid #lapsepõlvetraumad
🤣
Issand, kuidas ma ka taskuraha unistasin saada 😀 Ma mingit raha ikka aeg-ajalt sain, aga mitte nagu konkreetsetel aegadel, ilmselt siis kui oli anda 😀
Ma selle külmiku teemaga nii sama meelt! Saime just uue kodu ja siin ongi üks selline – kaks ust, teeb jääkuubikuid ja tal on veel väljaspool selline eraldi luuk, mille kaudu saab siis kapist joogisahtlist jooke võtta.
Ja no tunne on siuke, et vauvauvau, ma olen ikka elus lõpuks läbi löönud! Palun mind edaspidi kõnetada kui Teie Kõrgeausus Kahepoolse Külmkapiga Jumalanna, tahan ainult punast vaipa jalge alla. Selle ukseluugi kaudu hakkan nüüdsest üksnes Dom Perignoni rüüpama või kui vett peab jooma, siis see saab olla ainult vesi kõige puhtamast pühast ohvriallikast, kuhu on ainult ilmsüüta neitsisid ohverdatud.
Palju õnne, teie kõrgeausus!! 😀
Rääkides kadedusest – mul on sõber, kes mind pidevalt kadedaks ajab. Meil on ühine huvi ja tal on kordades rohkem võimalusi sellega tegelemiseks ja temaga rääkides ma sageli muud ei kuule, kui “tead, mis ma sain…”, “tead, mis ma tegin…” jne. Kusjuures ta ei mõtle seda üldse halvasti, ta on lihtsalt elevil ja tahab oma rõõmu minuga jagada. Mina aga olen väga kade ta peale – ma tahaksin ka selliseid võimalusi nagu temal. Mõnikord ma ütlen talle, et ma tõesti olen kade ja siis mulle meenub kusagilt ütlus, et kadedus pidi surmapatt olema(?). Ühesõnaga, ei ole lihtne olla mitte kade, kui sellised sõbrad on 😀
Trepp kodus võrdus mu jaoks rikkusega. Ma isegi ei saa aru, kust selline mõte tuli, ise elasime toona majas, aga vat treppi meil polnud ja rikkad ka polnud. See obsession trepiga viis mu nii kaugele, et kui nüüd lõpuks “täiskasvanuna” koduostuks läks, pidin kindlalt trepiga kodu ostma nüüd, et mul ka lõpuks trepp oleks 🥲 rikkust ei toonud kahjuks
Omg, muidugi trepp! Ja veel trepiga korterid, pühaissandjeesus :D!
Minu arvates oli rikkuse sümbol kaares ukseauk elutoas 😀 siiani jumaldan neid. Ah ja tüllkardinad
Ooojaa, need kaared olid tõesti kuninglikud 😀
Õõh, ma peksin need kaared esimese asjana oma kodus ukseavadest välja! 😀
Ma endale praegu ka hetkel koju ei sooviks, aga lapsena vaatasin küll, et WOOWWWW 😀
Ma tellisin ka oma uude kodusse selle American style külmiku. Köögi mõõtsin ära, tagauksest mõõtsime ära(sest eest poleks sisse mahtunud) lae mõõtsime ära. Mida ma unustasin arvesse võtta, et mu kööki sisse saamiseks peab külmik ümber nurga minema. Peaaegu mahtus sisse, umbes 5cm jäi liiga suureks. Mis siis ikka, pakkisin uuesti ära ja ootasin 3 nädalat kuni tuldi ja korjati üles uuesti. Ma nüüd plaanin kogu köögi ümber teha ja kui ma selle disaneriga rääkisin siis ta soovitas osta integreeritud külmiku ja integreeritud sügavkülmiku eraldi, aga sama kõrgused. I need saab uksest sisse aga paku and sama funktsiooni. Plus näeb parem välja ka.
Oooo, see võib ilus olla küll. Mulle kahjuks ei mahu ka see variant 😀
Eee kui mõelda sellele tagant järgi siis arvasin… Kellele oli palju lapsi peres need on vaesed ja kellel 1 laps need rikkad. Kuna ühel lapsel oli kõik aga kellel palju lapsi peres neil polnud kõiki asju kodus.
Nüüd praegu mõtlen vastupidi, et kellel suur pere nad on rikkad neid on palju ja üksteise jaoks olemas ja kellel üks laps siis tekib kurbus, et huvitav miks ta üksi ja kas ta ostetakse asjadega ära kuna pole õdesid-Vendi.
Mu klassikaaslased arvasid algklassides (1990ndate lõpp), et mu pere väga rikas, sest meil oli suur kahekorruseline eramaja ja mul oli oma tuba (enamused elasid korteris ja pidid tuba õe/vennaga jagama).
Reaalselt elasime üsna vaeselt, sest olin üksikema laps ja ühe nigela ääremaa palgaga ikka raske. Meil lihtsalt oli suur maja vanaemalt 😂
Lapsena pidasin juba seda rikkuseks kui sõbranna juures võisime ise minna kööki ja teha endale võileibasi. Kord jäime naabritele ööbima ja minu imestus oli mega suur, kui ema tegi hommikul tervest pätsist kuhja võileibu. Esiteks, meil ema ei ärkand hommikul, et meid kooli saata, teiseks võileibu sai ainult luba küsides ja üks, maks kaks korraga.
See, kui kellegil oli kodus vesi sees, oli juba next level..ma elasin maal ja käisin maa koolis ja ausalt öeldes, mitte ühte last ma ei mäleta, kes oleks näiteks soojamaa reisil käinud.
Aa, sõbrantsi peres käidi pea igapäeva naaber alevikus poes , seda pidasin rikkuse märgiks. Meie peres autot polnud ja poes käidi max korra nädalas.
Onul kord pikemalt külas olles imestasin, kuidas suvel saime iga päev jäätist, täis rikkurid.
Ehk siis toiduga olid enamjaolt seotud lapsepõlve arusaamad rikkusest.
Tänasel päeval, pean rikkaks neid, kellel on oskus säästa ja raha kaasvama panna nii, et üks hetk nad ei peaks rabama. Ma püüan ja püüan , rassin ja rassin aga ikka suudan raha otsa saada, vajan vist teraapitat, et sellest vaese inimese mentaliteedist lahti saada😀
Mingid aastad tagasi pidasin neid kes reisivad ja käivad restodes rikasteks, nüüd tean, et paljud tegelt elavad täiega üle oma võimete.
Kuna elasime väikses korteris, siis rikkad olid need kes elasid majas või suures korteris, ala kus oli 5 tuba jne 😀
No teoreetiliselt, ega praegu ka väiksema palgaga inimesed endale 5 toalist või maja lubada ei saa 😀
Lapsena filmid löid igasugu illusoone ja arusaamasi. Ma pidasin körgklassi peredeks neid kellel oli kodus MAAPÄHKLIVÕI.
Nimelt ameerika filmides classic hommikusöök sai maapähklivöiga. Tahtsin ka seda ägedat kraami, kuid tollal polnud see vist eesti poodides väga levinud. Hiljem kui sain seda maitsta (ema tõi vist Säästumarketist)… pidin oksele hakkama. Kuiv sai ja see pähklivöi ka mega kuiv, see kombo kokku.. krt lämbu ära selle kätte. Vastik. 😀
Haha, saad aru, ma häguselt mäletan sama mõtet, et wow maapähklivõi 😀
tegid mind kohe rõõmsaks hommikul, et ma ka euromiljonär olen 😂 nii saar, printer, side by side külmiks ja köök ka suurestoas olemas 😅
Oii, kas tohiks teilt siis küsida, et mis tunne on iga päev kahte külmikuust avada ja minu unistuste elu elada 🥲
Pm võin end ka siis nende asjade põhjal miljokaks lugeda 😁😁muidu puhul rahakotis tuul, haha. Aga külmik on küll äge 😎
Väiksena olid minu jaoks rikkad need, kellel oli kodus kraan ja sealt tulev vesi. 🙈
Praegu… Ma ei teagi. Inimesed elavad nii üle oma võimete🤷🏻♀️
Mu lapse sõbranna käis meil külas ja nähes meie külmkappi sisse, ütles: “Nii palju asju! Te olete vist küll rikkad!” Mul oli seda kurb kuulda.
Hiljuti andsin laste jalgrattad ära. Järelkäinud mees kurtis, kui kallis kõik on ja mainis siis moka otsast: “Teil seda va rahamuret vist pole!” See oli veider. Enda arvates oleme väga keskmised oma elatustasemelt.
Ega Laagri ja Pässa oligi pättide ja vaeste koht, kas nüüd ka PÄRISELT, aga sa ei ole ainuke, kes nii mõtles. Samas meie kooli ajal oligi seal pm Kuuse tänav, kasvuhooned ja jõgi. Oligi peldik rajoon ja lisaks linnast väljas. Praegu on ta väga nõutud ja meeldiv koht, areng on olnud tohutu.
Minu kooli ajal rikkad olid- kõik,kes elasid Viimsis. Raudpolt.
Lapsena olin veendunud, et katuseaknad on puha rikaste inimeste pärusmaa. Ükskord tuli sellest isegi vanematega juttu, ja isa haris mind, et vintskappi on palju keerulisem ehitada kui katuseakent panna, materjali kulub rohkem jms, aga ma jäin ikka endale kindlaks. Katuseaknad tundusid nii glamuursed ja moodsad, aga vintskapid olid iganenud ja igavad. No nüüd on muidugi kõige rikkamate lõbu see, et katusealune on ainult elektriga valgustatud 😛
Kammoon, mul enamik sõbrannasid elasid korterites, niiet ma ei ole kindel, kas ma üldse teadsin, mis see katuseaken ongi 😀