0
JUMALAITA SUHETEST

i wish you well…in hell!

9. aprill 2022

Ma tahtsin tegelikult tulla siin rääkima, kuidas käisin täna lastega puupüsti rahvast täis LaSpas, nii et seal liigutadagi võimalik polnud. Noh, lapsi nii tuugalt täis, et polnud võimalik eristada isegi enda omasid. Seega panustasin ma Lende kombele haakida ennast külge mõnele emale, kellel on beebi (mida ta ka tegi), Mari oskusele ujuda (mida ta ka tegi) ja pühendasin ennast ainult Marta elus hoidmisele. Jah, aasta ema, ei vaidle isegi vastu.

Ainukene hea asi oli, et lõpuks nägin oma silmaga Liivi ära. Kus mina alles näen viimasel ajal kaasblogijaid. Või noh, kaks pea nädala jooksul on päris palju, arvestades, et ma pea iial kodust ei lahku, onju?

Ja veel tahtsin tülpinult rääkida sellest, kuidas viisin lapsed peale põgusat ujumist Wiccasse sööma, kus nad muidugi keegi oma toitu isegi ei puutunud, ainult cocat imesid endale sisse. Marta veetis pool aega WC’s, sest tal oli pissihäda, aga ei pissinud, sest “kartis halli vetsupotti”. Lende jäi üldse tooli peal magama. Lõpuks, kui Marta oli kogu oma toidu kastmega üle valanud ja seal sees jupp aega solberdanud, pakkisin tited koju ja sõitsin koju.

Siit peaks tegelikult mu postitus algama, sest mul on selline värk, et kui mu spotify playlist läbi saab, siis hakkab ta mulle oma suva järgi laule valima. Ja umbes üle ühe olid need sellised südantlõhestavad armastuslood, kus keegi on hingele jube haiget saanud ja siis kas anub teist tagasi, loodab, et ta põleb põrgus, või loodab talle parimat ta uues elus.

Ja see pani mind mõtlema. Nimelt sellele, et meil on ilmselt kõigil elus olnud inimene/kaks/kolm/mitu, kes on meie südamele hirmsal kombel haiget teinud. Ning olenevalt siis, mis astmes “leinafaasis” sa oled, või kui palju aega sellest möödas on, tegeledki sa siis aktiivselt selle inimese igatsemise, vihkamise, või mis iganes emotsiooni siia veel panna kõlbab.

Loen siin juba jupp aega ühte blogi, kus autor aastaid rääkis mehest, kes talle haiget tegi. Kirjutab sellest nii südamest ja avatult, et minusugusel inimesel tekivad kohe omad emotsioonid ja mälestused, mida südamepõhjast välja kaevata. Selle pärast mõtlesin, et ega ma teil ka niisama ei saa lasta olla, kaevaks siis teie omad ka lagedale.

Ehk siis – need inimesed, kes on teile hirmsal moel haiget teinud. Lõpetanud suhte või suhtelaadse toote ja jätnud teid ainult katkise südame või/ja haavatud egoga. Sellest on vist pääsenud ainult need vähesed, kes enda kaaslase jube varakult leidsid ja temaga siiani koos on. Muus osas tahaks ma mõelda, et ilmselt ikka kõigil mingi kokkupuude on. Kas ma eksin?

Hakkasin lihtsalt mõtlema, et kas selliseid asju oli kergem üle elada palju nooremana või vanemana? Välja mõelda ei suutnudki, sest noorena oleme me täis sellist lolli…usku? Et maailm läheb alati nii, nagu meie tahame ja armastus võidab kõike ja muu soe ila, mis igast romantilisest komöödiast vastu vahib. Aga kui sa selle esimese paugu kirja saad, oi see on valus ja raske. Olen ilmselt isegi siin blogis kirjutanud, kuidas ma omal ajal kuskil põllul põlvili maas vedelesin, loomulikult dramaatiliselt vihmasajus ja palvetasin, et välk mind maha niidaks, või suudaks ma ennast vähemalt pildituks juua, sest vaadata enda silmarõõmu teise naisega koos kudrutamas tundus lihtsalt midagi nii kohutavalt hullu, et…ütleme nii, et südame kärisemist oli kuulda ilmselt mandrilegi. Täpsustuseks, me olime tookord Saaremaal.

Teiste ette tagasi minnes (kui põllul vedeleda juba imelik hakkas) manasin ma endale muidugi ette kõige tsillima näo maailmas ja tegelesin aktiivsemalt selle surnuks joomise plaaniga. Surnuks ma ennast ilmselgelt ei joonud, sest noh…. siin ma olen ja neid ridu kirjutan. Ja täiesti ausalt ma ütlen, et ma ei mäleta praeguseks hetkeks selle venna nägu ka mitte. Küll aga ma mäletan, kuidas järgmine päev koju saamiseks oli ainuke võimalus minna tagasi Tallinna tema ja selle teise neiuga. Ütleme nii, et… tunne, mida mäletada 😁 Ja see juba naljalt ei unune, isegi kui nägu ei tea, ega mäleta. Reaalselt ma arvan, et ta võiks mulle tänaval vastu kõndida ja mul poleks õrna aimu ka. Aga ometi on kuskil mingi näotu tüüp, kes esimest korda elus väikse Mallu südame murdis.

Mäletasin, et mul peaks kuskil veel olema pilt sellelt ürituselt. Näete, selline ma olin. Murtud südamega, nooruke ja sile (kui ma väga mööda ei pane, siis olin 20 või 21). No kuidas võis olla, et üks meesterahvas sellist tatti endale ei tahtnud? 🥲

Ja minu meelest see südame murdmine saab alati tulla ainult ühest asjast. Nimelt ühele osapooltest tundub, et kõik on imeline. Huumor klapib, jututeemasid on alati jalaga segada ja üldse, noh, kõik on imeline. Ilutulestik ja sädemed ja muu selline. Kummalisel kombel juhtub aga mõnikord nii, et need kaks inimest võivad küll samas loos olla, aga mõlemad näevad seda hoopis teisiti. Ja ilmselt see teebki haiget – et halloo, vaata palun kui imelised me oleme mina olen. Kuidas sa seda ei näe? Ja sellest loobuda suudad?

Aga suudetakse. Ja teine jääb oma katise egoga kuskile kügelema ja mõtlema neid tüüpilisi asju, et aga kui ma oleksin see tookord teisiti käitunud ja mitte esimesena kirjutanud ja see üks kord mitte SEDA öelnud ja muu mõttemäng, mis sind öid järjest üleval hoiab. Kuigi tegelikult sa tead ise ka, et mängi sa ükskõik mis mängu – keksust kuni kuradi kabeni välja. Kui inimene sind ei taha, siis sundida ei saa. Lihtsalt ise saad tsutt haiget ja elad edasi.

Ainuke miinus selle elu jooksul vist ongi see, et mida kauem elad ja rohkem suhtled, siis rohkem on tõenäosust selliseid kogemusi enda elus saada. Ja ega nad kergemaks ei lähe. Sest mida vanem sa oled, seda skeptilisemalt suhtud sa nagunii igasse vastassoost isiksusse, sest ai sa juba tead, mida need raisad südamele teha oskavad. Enam sa sinna lõksu ei lange!

Kuid lõksud leiavad meid mõnikord ikka üles. Tähendab, mõnikord sa vaatad lõksu, katsud näpuga, et veenduda ikka, kas on lõks ja siis astud sinna ise suurima heameelega, mütaki, sisse. Öeldakse, et elu õpetab, aga kas ta siis õpetab, seda ma ei tea.

Inimene vist on juba kord selline lootusrikas? Et kui sulle vaadatakse otsa ja öeldakse, et nad pole kunagi nii ilusaid silmi näinud. Ei, ei, vabandage, nad pole kunagi üldse kedagi teiesugust kohanud! Ja teil ei ole kunagi koos ühtegi igavat hetke ja iga teise mõtte peale saad sa hüüatada, et issand jumal, ma just mõtlesin täpselt sama asja! Ja te naerate koos, kuni enam ei suuda hingata. Ning taipate, et teil on täpselt samad lapsepõlved ja mälestused ja ideed tulevikust. Lähme lausa nii kaugele, et teile õhatakse, et ollakse lausa armunud (ja no kuidas sa siis ei ole, säärasesse hurmavasse kaunitari, nagu meie juba kord siin blogis kõik koos oleme).

Aga siis öeldakse sekund hiljem siirate silmadega, et issand jumal, ma mõtlesin seda kõike sada protsenti ikka sõbra mõttes, my bad, sa said vist valesti aru. No ja siis ei olegi midagi muud, kui kraabid oma murtud südametükke kuskilt autopesulatest ja majaesistest ja kivide vahelt kokku. Tegeled aktiivselt vihkamise, siis andestamise, siis uuesti vihkamise ja lõpuks unustamisega. Võib-olla ainult paar korda purskud kuskil kassajärjekorras nutma, või pead kuskil maanteel ohutuledega peatuma, sest pisarad voolavad sellisel tempol, et mitte maad ega mütsi ei näe. Lõputuna tunduv pigistus südames ja tunne, et see ei saa iial otsa.

Kuid nii on see siiski alati, et saab. Lõpuks ei mäleta enam nägugi. Ma tahtsin öelda nime, ega nägu, aga nimed ikka vist üldiselt meelde jäävad, kui päris alzhaimer või mis iganes moodi seda haigust kirjutatakse, ei kimbuta. Ühesõnaga, kõik see ununeb lõpuks ära, aga vot see südamevalu emotsioon jääb meelde. Sest mul on teooria, et kui süda juba katki tehakse, siis päris 100% samasuguseks seda liimida ei saagi.

Muutudki ajas aina külmemaks. Kalkuleerivamaks. Ainult iseendaga arvestavaks bitchiks, kelle kohta viisakad inimesed mõtlevad, et kuidas selline üldse veel elus on, kui temast ainult jääkuninganna vibe’i tuleb. Aga seda keegi ei mõtle, et iga jääkuninganna on kunagi olnud loll, naiivne ja rõõmsameelne. Lihtsalt elu on korduvalt õpetanud, et ära see ei tasu. Ainult haiget saad rohkem. Või noh, haiget saad nagunii, aga külma ja kalki inimest teeseldes ei saa vähemalt teised aru, kuidas sa jälle oma murtud südamega kuskil niutsud. Lakud ise oma haava ja teistele ütled üleolevalt, et issand jumal, nagu mind absulll huvitaks!

Peaks vist tänulik olema, et mu elus neid suhteid ja suhtelaadseid tooteid nii vähe on olnud, sest ma olen veel sedakorda eriline eksemplar, et ma suudan lausa igaühest neist midagi sellist välja imeda, mis mind jupikese haaval rohkem katki teinud on. Isegi nendest, mis olid tegelikult ilusad, head ja neutraalsed. Oleks neid nüüd viis-kuus tükki rohkem, kirjutaksin ma neid ridu kuskil psühhiaatriakliinikus rahustite mõju all. Nii et hoiatus- päris normaalne ma ei ole ja soovitan endast kauge kaarega mööda käia.

Meestele meeldib öelda küll, et naised on hullud, aga ise paistavad ära unustavat, et nemad meid hulluks ajanud on. Või noh, ma ei tea. Võib-olla meeldib mulle lihtsalt teisi rohkem süüdistada, kui iseennast, kes mind hullu ikka teab.

Aga mis ma siin ikka ennast üksi “paljaks koorin”. Siin hea anonüümne rääkida kah, öelge välja, kes teile elus kõige rohkem haiget on teinud ja mis faasis hetkel olete? Et kas ta võiks põrgus põleda, või soovite head? Haha, või siis see variant tiktokist, et “i wish you well…IN HELL!” 😁

Mul tegelikult selle teema üle veel sada lehekülge leelotada, aga ma olen enam kui kindel, et pooled ei viitsi seda heietuski lõpuni lugeda, las siis jääb midagi teiseks korraks kah.

Loe ka neid postitusi!

70 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Õnne 12. aprill 2022 at 17:31

    Ma tavatsen öelda, et vanas on lahkuminekust kergem üle saada kui pohmakast 😀

  • Avatar
    Vasta T 12. aprill 2022 at 11:55

    Ma panen selle peale siia lihtsalt ühe lahkuläinud naiste empowerment loo ❤️ https://www.youtube.com/watch?v=dGC0oTgFXwA

  • Avatar
    Vasta Siret 11. aprill 2022 at 22:26

    Lugesin su heietust ja sul tuleb see sõnade seadmine armuvalust nii hästi välja, et peaksid ühe armastusromaani kirjutama. Eks pubrka eas oli neid armumisi ikka omajagu, mis ei leidnud vastuarmastust ja oi kuidas tegi haiget ja pani pikkadeks aastateks mind uskuma, et mina endale küll armsamat ei leia. Aga õnneks läks teisiti, tänaseks olen juba 6 aastat õnnelikus abielus 🙂

  • Avatar
    Vasta väike Myy 11. aprill 2022 at 20:17

    Haiget saanud, JAH, ja kuidas veel.
    Elada ei tahtnud. Hingata ei saanud. Suur kõva pall kurgus ja rinnus, silmad kohe vees kui ärkasin. Väga Väga Valus oli oma paari kuuse beebiga maha jäetud olla. Selle laviini lükkas käima mu oma ema. Olen pea pensioni eelik, ega ole talle seda andestanud. Oma sõbra reetlikkust käitumisest sain üle alles 11-dal aastal. Nii pikk lein ei ole mõistlik. Raskeks tegi selle asjaolu, et meil ei olnud enne seda tema otsust mitte ühtegi riidu, kaklemist ega erimeelsusi. Ma ei osanud teda vihata.
    Ma ei olnud need 11 aastat üksi. Umbes 4.ndal aastal tuli mu ellu uus “prints” ja tegi täpselt samasuguse käigu. Elus kipuvad mustrid korduma. Ega ma tea tänaseni , mis siis õppimata jäi. Igatahes ma otsustasin , et sellist valu enam kogeda ei taha ja endale kedagi ligi ei lubanud. See elu ilma toetuseta oli ränkraske. Ma manasin alati näoe laia naeratuse ja tegin kõik mis võimalik, et elus toime tulla. Ma tunnen end nüüd tagant järgi kangelasemana, selle elu sees olles, kahjuks mitte. Ikka oli mitte piisav tunne ja nii ma sundisin end takka. Oma saavutuste tõttu, on mul väga kriitiline pilk meesinimeste suhtes, kes on üleolevad või totralt uhked kui näiteks pistikupesa vahetusega hakkama saavad. Jeesus ma olen üksi maja ehitanud ja sa tuled siin kahe kruvi keermisega keksima. See nullib täiesti mu tahtmise kedagi enda kõrvale kujutada. Samas näen tuttavate häirivat pere dünaamikat ja taipan, et ma enam ei painduks teise tahtele alluma. Valikud ja vabadus ise olla on niipalju olulisem. Nüüd on see juba minu valik ise olla. Viimastel aastatel üle 20 aasta, soovib “prints nr 2” minuga kontakti saada. Kuna ta on ka meie lapsele väga haiget oma eemaldumisega teinud, siis mul ei ole mitte ühtegi argumenti endale, et miks ma peaksin ???
    Inimesed ja nende igatsused on aga erinevad. Mu sõbranna 60+ käitub aga nagu teismeline. Jutud nagu naiivsel noorukil. Kõik need teemade sobimise, hingesugulase jutud paistavad silma just selle poolest, et see kõik on ainult ju tema vaatevinklist nii. Teine pool nii sillas, sellest suhtest pole. Kahjuks ta sedasi asju ei näe ja kes olen mina, et seda ajutist õnnetunnet maapeale toomisega rikkuda.
    Ma ei tea kas kogenumana on murtud südame valu väiksem, vist mitte, aga sa ei ole nii laastatud ainuüksi selletõttu, et tead juba, et oled tulnud kuidagi viisi selle valuga toime. Muidugi teeb su ettevaatlikumaks, aga ei taga seda, et see enam ei kordu.

  • Avatar
    Vasta Kats 11. aprill 2022 at 17:27

    Ma alustaks sellest, et vanemaks saades läheb küll kergemaks 🙂 Mitte vähem valusamaks, südamevalu on ikka sama valus. Aga mina tunnen, et kui tiinekana ja varastes 20ndates oli tunne, et lahkumineku/reetmise vms järgselt tundus, et elu ongi läbi ja surm silme ees, siis nüüd nutad-ulud-karjud-valutad, aga enda väärtus ei kao. Nüüd ma juba usun, et ma olen ilus, äge ja väärt naine, sõltumata sellest, kas keegi armastab või tahab mind vastu või mitte. Ja nüüd ma tean, et tuleb järgmine. Ja armumine on 30ndates täpselt sama hea kui 15selt 🙂 Lihtsalt enam pole nii loll, et imetled meest nagu mingit taevast kukkunud ilmaimet…

    Minu viimane suur südamevalu jääb nüüdseks aasta taha. Võttis 3-4 kuud, et eluisu tagasi tuleks, mis sest, et ise ära läksin. Unistused ju purunesid ja “eluarmastuse” fantaasiast pidin lahti laskma. Pool aastat läks, et uuesti deitima hakata. Ja 9 kuud, et uuesti armuda 🙂 Ainult et nüüd ma esimest korda vaatan seda meest ilma roosade prillideta ja ilma mingi happy-ending ootuseta. Ma olen valmis, et ta võib mingi hetk läbi saada ja ma lihtsalt naudin iga deiti, mis meil on ja olen tänulik, et saan seda ninnunännut jälle tunda. Ja kui see suhe saabki läbi, siis nüüd juba ma tean – I WILL BE FINE!

  • Avatar
    Vasta Jonna 11. aprill 2022 at 12:59

    Sinust on üsna vastutustundetu jätta oma lapsi spasse niimoodi. Ca kuu tagasi nägin ka sind seal. Istusid lamamistoolil telefonis ja Marta ja Lende surusid Mari pead vee alla. Üks istus rinnal, teine otsa eest surus. Tormasime ühe teise emaga appi, et nad ōele liiga ei teeks. Arusaamatu miks sa lähed nendega üksi kui sa hoomata ei jōua seda laste karja. See olukord jäi tōesti silma kahjuks. Jube kurb oli vaadata kuidas pisemad retsisid vanemat ōde ja sina istusid samal ajal lihtsalt lamamistoolis telefonis ja las teised kantseldavad su lapsi. Kindlasti leiaksid ju kellegi kaasa vōtta..

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 13:47

      Tead, kui ma olen nendega käinud ja vahepeal maha istunud, siis ma vaatan neid kogu aeg. Marile väga meeldib vee alla sukelduda ja ta võib kõrvaltvaatajale jah jätta mulje, et ta parasjagu uppumas on, aga ma garanteerin sulle, et ta ei ole ja saab kenasti hakkama. Aga muidugi üllas sinust, et sa päästma tormasid last 😀

  • Avatar
    Vasta Liisukas 11. aprill 2022 at 11:37

    Mul on päris mitu natke erinevat kogemust.
    Esimene pärineb u20 aasta tagant, kus mul oli 2-aastane stoori, mis kahuks lõppes tegelikult küll kokkuleppel, aga siiski jäi mulle sisse kripeldama. Ma abiellusin ja sain lapsed, aga no ikka mingi okas torkis südames. Saime 10 aastat hiljem kokku, kohtusime mõne korra (sellest tuli ilge skandaal ja peaaegu lahutus) aga siiski aeg-ajalt suhtlesime – õnnesoovid sünnipäevaks ja muudeks tähtpäevadeks.Unistasin siiski edasi, et ühel päeval ehk siiski… Kui lõpuks vist 18 aastat oli möödas, siis ma loobusin sellest muinasjutust ja nüüd oleme lihtsalt head sõbrad. Enam ei tee haiget kohtumine ja mõte, et ta kellegi teisega koos elab.Nüüd teeb vist isegi nalja, et see unistamine ja mullis elamine nii kaua kestis.

    Teine juhus oli paar aastat tagasi, kui krusiisil ühte tüüpi kohtasin, kes jättis mulje, et ta on minust väga huvitatud. Oh seda õnnetust, kui pärast selgus, et tegu oli lihtsalt ühe väga viisaka tüübiga. Vahest võib viisakus näida flirdina. Ma olin ikka megaõnnetu. Me tegelikult kohtusime ikkagi mõned korrad veel ja ma siiski tundsin särinat, aga see ei arenenud edasi. Ma olin väga õnnetu, aga piisavalt realist, et aru saada, et see suhe kuhugi ei vii. Seega polnud mõtet põllule tühjaks nutma ja maad ja taevast kiruma minna.

    Viimane minu jaoks totaalne bläkk oli hiljuti, kui Tinderis ühte tüüpi kohtasin 🙂 Kõik oli plaanipärane – kohtingud, rabas jalutamine, kohvik, jne kuni külaskäiguni. Lilled ja maiustused ja üllatused, kõik nii nagu peab. Ja siis üks hetk lihtsalt kadus. No selles mõttes, et ma tean, et ta kuskil on siiski alles, aga suhtlus lõppes. Ja siis ma kirusin küll kogu maailma ja eelkõige tinderit ja mõtlesin, et ma ei usalda enam mitte kunagi mitte kedagi.
    Kõik need kogemused ja õppetunnid on justkui nagu teinud targemaks, samas ettevaatlikumaks. Mõtled, et ei saa enam kedagi kunagi usaldada, siiski teed seda jälle. Ja siis kui ükskord on see õige õnn käes, siis ikka tükk aega kahtled, kas see ikka võib päriselt nii olla või on järjekordne vale kaelas.
    Mitte küll jah sellised suured draamad, minu jaoks siiski suured ehk kõige õpetlikumad. (Ma oma lahutatud abielust ei hakanud siin pajatama, see oli (on siiani) veel paras draama ja kestab veel)

  • Avatar
    Vasta don´t tell 10. aprill 2022 at 19:03

    Mõtlesin ka ikka kirjutada. Minu puhul oli tegu ilmselt nii südame kui vaimu murdumisega. Olin 13 või 14, ei mäletagi.. ja oli küla jaanipidu. Kõik oli äge ja tore, inimesed olid pargis ja lõkke ümber jne.. kuni minu juurde tuli mu ammune mängukaaslane lapsepõlvest, minust vanem 4 aastat. Ta käis muidu igal suvel minu kodukülas enda vanavanemate juures, mängis minu ja mu sugulastega jne. Ja siis tol jaaniõhtul ta ütles mulle, et ei ole midagi taevalikumat kui seks ilusa tüdrukuga, millega ma muidugi sulasin. enne seda pakkus ta mulle coca-colat, kuhu oli viskit segatud. Ma muidugi lonksasin ja kuulasin ta ilusat juttu. Läks asjaks. Kuskil sealsamas pargis. Tuhk pähe, ise loll jne. Midagi taevalikku polnud seal. Järgmisel päeval pidin minema külapoodi, perele toidu järgi. Samasse külla, kus see jaanipidu toimus. Seesama minu vana armas lapsepõlvesõber istus oma sõpradega mingis autos, sõitsid minu järel ja hüüdsid roppuseid, karjusid, ja hüüdsid, et “selle tohutu sõbra nimi” tahab minuga rääkida. Nad lihtsalt irvitasid, mõnitasid. Koju minnes olin samamoodi põllul põlvili ja palusin jumalal end ära võtta. Ei juhtund, näe ikka siin. Minu järgmine suhe tekkis siis, kui olin 21. Enne seda ma max tegin musi ja oligi kõik. Jalaga eemale. See, ma usun, oli mu elu kõige hullem kogemus, tunne, murdumine, valu hingele. Ma ei saa öelda, et ma ei vihka või vihkan – väldin seda kõike. Aga ma soovin talle halba. Karmat. Ja ma tahaks teada sellest karmast, siis oleks ok äkki.

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:20

      Ausalt käigu persse see mees, ma loodan talle absoluutselt kõike kõige halvemat 🤢🤢

  • Avatar
    Vasta J 10. aprill 2022 at 16:12

    Minu siiani meeldejäävam südame murdmine toimus ca 4 a tagasi. Kohtusime Tinderis (noh, nagu ikka 😃) ja saime mitmeid kordi kokku. Kõik tundus tore ja ilus ja mõtlesin, et LÕPUKS ometi ma leidsin selle härra Õige. Meil klappis nii hästi ja kujutasin juba ette, et temaga ma oleks valmis küll suhtes olema. Üpris varakult sai aga selgeks, et töö on talle ilmselt tähtsam ja aina vähemaks jäi seda aega, mil meil mõlemal oli võimalik kohtuda. Niisiis vaikselt see “suhe” hääbus. Ma olin nii murtud. Ei mäletanudki millal mehe pärast viimati niimoodi pisaraid olin valanud. Ca pool aastat hiljem võttis ta uuesti ühendust. Mäletan kuidas mu süda jättis löögi vahele kui nägin, et Tema oli kirjutanud. Saatsime niimoodi paar päeva vaheldumisi sõnumeid ja minus tärkas lootus, et ehk siiski.. mina ja tema.. vana haav oli jälle lahti rebitud ja tema viskas sinna mugavalt peoga soola, sest ega tal vist tegelikult huvi kohtuda ei olnud siiski 🙂 nüüd on selleks 2 a möödas. Mul on teise mehega paari kuune beebi, aga siiani mōtlen vahel Temale ja olen ka mõelnud milline mu elu oleks kui see armas beebi oleks temaga koos tehtud. Ega need ilusad ja ausad mõtted ei ole, but heart wants what it wants.

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:21

      Ah tead, ma ei ütleks, et see “ilus mõte” ei oleks. Selles suhtes, et kui midagi jääb poolikuks vms, siis on ju väga lihtne ette kujutada, kui kaunis see olla oleks võinud. Reaaluses sa lihtsalt ei tea ja… arvad. Ja arvata võib kõike 😀

  • Avatar
    Vasta MT 10. aprill 2022 at 14:41

    Olime koos olnud 3 aastat, rääkisime lastest, mitte abiellumisest. Aga siis lagunes kõik koost. Tema pettis, mina petsin, suht samadel aegadel. Lahkuminek. See oli nii kuradima valus. Sest armastasin teda endiselt. Kuu aega kandsin musta, kogu aeg nutsin. Esimesed 2 kuud otsisin veel kontakti temaga, aga asjatult. Peale seda võtsin ennast kokku ja järgmised 6 kuud lappisin oma elu kokku, ei võtnud temaga ühendust, ei sõnumit, ei midagi. Uus elukoht, enese leidmine, reisid, sõbrad, peod jne. Ma siiralt olen siiamaani enda üle nii uhke kui tubli ja enesekindel ma olin, et sellest kõigest nii tugevalt välja tulin. 8 kuud peale lahkuminekut võttis tema ühendust, et kuidas läheb jne. Umbes 10 kuud saime igakuiselt kokku. Seksisime. Rääkisime kõigest. Meist, minevikust. Niisama lihtsalt olime. Ei mingeid kohustusi ja plaane kummaltki. Mingi hetk see ammendus. Viimane kord nägin teda peaaegu 8 aastat tagasi. Kõigest hoolimata, on ta olnud mu elus üks olulisemaid inimesi. Ja ei mingeid halbu mälestusi🙏

  • Avatar
    Vasta Ner 10. aprill 2022 at 14:21

    Mina olen ka õnnelik, kellel pole südamemurdumist olnud. Esimene suhe tekkis alles 27-aastaselt. Senimaani olin oma parima sõbranna tugiisikuks kokku- ja lahkuminemiste puhul, kuid salaja alati kartsin et ma kunagi ei leiagi kedagi (mitte et ma väga pingutanud oleks 😒) ja ei saa ise üldse neid emotsioone. Noh nüüd mul paar aastat positiivne pool on olemas, väga loodan et heartbreak ikka ei tule….

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:22

      Ma loodan seda sinuga ühes 😀

  • Avatar
    Vasta L 10. aprill 2022 at 11:11

    Minul on elus olnud üks suhe, ma olin siis vanuses 19-21. Kogu suhe oli tore, ei olnud mingit petmist, armastust ja hoolimist täis. Kutt 3-4 aastat vanem ja ju ajaga siiski ikka kasvasime lahku. Jättis mind 2x maha. Kõigepealt telefoni teel ja siis ma ütlesin, mis mees sa selline oled, kes näost näkku ei julge seda teha. Siis olime “pausil” noor ja ullike mina ikka lootis, et see aitab. Paari kuu pärast ütles, et jah, lähme kokku tagasi. Me ei elanud koos ja ma töötasin 5 päeva nädalas, niiet kokku saada oli võimalik nv-l. Kui ma bussiga tema juurde jõudsin, siis esimene asi, mis ta mulle ütles “näe, sa olid mõned oma asjad minu juurde unustanud” ja õhtul jättis mu uuesti maha, seekord siis mehena “näost näkku” . Julgelt aasta, poolteist igatsesin taga teda. Samas ma sain niiiiiii niiiii haiget, siis esimeseks suhteks oli ta siiski väga hea kaaslane.
    Peale seda siis lõpuks armusin üle pika aja, paar aastat hiljem, julgesin avada end kellelegi ja kui olin avanud, siis see mees arvas, et ei soovi suhet. Nii see tervenenud süda oli katki jälle.
    Nüüd ma siin olen, 27, ikka vallaline, ei julge end väga avada inimestele. Deitidel olen käinud, aga peale paari deiti tekib endal error ja lükkan inimesi endast eemale. Ei tea, kas lõpetangi vallalisena, sest ei taha jälle haiget saada 😅

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:23

      Ah, haiget ikka mõnikord saadakse, aga ega armastust vältida ei anna. Tuleb kui tuleb 😀

  • Avatar
    Vasta Marge 10. aprill 2022 at 10:53

    Selle blogi järgi tundus, et sa tegid Kardole sama, et tema arust võis olla teil tore suhe, kui sa ühel hetkel kõik ära lõpetasid ja lampi ära kolisid:) (ja veel lapsi ka siia sinna väntsutad ja ka nende südamed võisid puruneda ja poolest turvatundest ilma jääda)

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:23

      Selge

  • Avatar
    Vasta Kerttu 10. aprill 2022 at 10:44

    Aitäh selle postituse eest. Sa oled armas inimene. Ma ei pane siia oma kurba lugu. See on nii pikk ja kurb, et ma ei taha seda uuesti läbi elada. Lühidalt kirjutada oleks aga pointless. Tahan sind lihtsalt tänada ja kiita hästi kirjutatud ja sõnastatud teema eest. Muusika on tugevalt seotud hinge seisundi, emotsioonide ja nostalgiaga mis on teatud lugude külge ankurdatud.

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:23

      Ojaa! Ja aitäh sulle ka!

  • Avatar
    Vasta K 10. aprill 2022 at 07:54

    Nooremana on ikka neid murtud südameid olnud, aga no mida sa paremat loodad kui ise 15-16 aastaselt sebid 18-20 aastaste meestega. Ilmselgelt ei olnud need eos juba terved suhted ja ma olin ise juba väga katki. Wish you well in hell läks mööda kui sain täiskasvanuks ja sain aru, et nendega koos ei oleks ma ilmselt praegu siin kus ma olen. Mul ei oleks oma maja, head tööd ja sissetulekut, sest tõenäoliselt nad ei oleks mind toetanud. Aga tänu nendele ja keerulisele lapsepõlvele olengi aru saanud, et ühestki mehest ei tohi sõltuda ja mees ei tohi ka sinust sõltuda. Oma esimese armastusega on siiani head suhted ja I wish him all the best.

  • Avatar
    Vasta QK 10. aprill 2022 at 00:31

    Ma jäin seda postitust lugedes mötlema, et tõsi.. see armuvalu tunne ei kao meeltest kunagi. Ma olen ligi 10a olnud praeguses suhtes ja mõneg sellest abielus ent see postitus meelde ühe ja ainsa südamevalu. Nimelt tutvusin 17a ühe noormehega. Liikusime samas seltskonnas aga algselt ma temast sellel moel huvitatud ei olnud, kuigi ta oli väga kena. Ta oli minu teada suhtes, kus oli u aastane laps. Kuna me lävisime vâga tihti, siis järjest rohkem sain ma teada, tema ja ta tolle aegse naise suhte kohta ning selgus, et see suhe on ammu täitsa katki ja mingil hetkel me justkui leidsime üksteist, aga just sõpradena. Me hakkasime suhtlema väljaspool sõpruskonda ja ma sain aru, et ta on nii minu inimene, et kohe nagu on. Ühel saatuslikul õhtul jagasime kahekesi koduteed ühelt grillimisürituselt ja kui ma koju jöudsin, teatas ta mulle, et ta naine viskas ta asjad uksetaha ja ei lase teda enam sisse. Seega pakkusin talle seltsi, et sinna tagasi jalutada. Ja siis tekkis see säde, mida ma arvasin, et ainult mina tunnen aga ennäe.. ma ei olnud selles asjas üksi. Ta kolis söbra juurde. Ja kogu see asi kogus tuure.. ma olin selle teema juures kogu hingega ja kõrvuni sees. See, et tal oli laps polnud minu jaoks mitte mingi takistus. Ainus, mis mind hirmutas oli see, et see eksnaine oli täielik psühhopaat, kes lubas mind ära tappa ja lendas sinna sõbrajuurde suvalisel hetkel sisse, et mind sealt eest leida. Nuusutas ta riideid, et kindlaks teha et ma olin seal. Võttis mehe telefoni ja rahakoti jms ära, et me ei saaks jumala eest suhelda ja kuhugi minna. Noormehele pakuti soome tööd. Ja ta läks.. kõik tundus justkui tore ja ilus. Suhtlesime igapäev ning ühel hommikul ta kirjutas mulle, et me peame õhtul rääkima… ( See ei tõota kunsgi head) Ma jõudsin sada miljon asja juba üle mõelda, mida ta mulle rääkima hakkab. Kui saabus õhtu, siis ta kirjutas. Tavapärane kuidas päev läks jms. Ühel hetkel ta ütles, et ta armastab mind. Ma olin üdini õnnelik. Nii siiralt õnnelik. Vastasin talle sama.. ja siis tuli see aga.. ta naine oli rase. Ma küsisin, et on ta ikka kindel ja et ega eks midagi välja mõtle, kuid ta ütles et nägi tõestuseks ultraheli pilti ja arsti visiidi dokumenti. Ja ma tundsin kuidas süda läks katki. Ent ma vandusin, et lapsed pole takistus ja mina aksepteeriks neid nagu enda omi. Ent ta oli segaduses ja ei teadnud, mida teha. Ma ütlesin, et mõelgu hoolega läbi mis või kuidas ent andku oma mõtetest/otsustest mulle teada… Ma nutsin terve öö, sest mu sisetunne ütles, et kogu see asi läheb rappa ja ma. ei eksinud. Paari päeva pärast olin ma igaltpoolt tema sotsmeediast blokeeritud. Ilma fcking seletuse või vastuseta. Hiljem kuulsin ta parimalt sõbralt, et ta läks koju tagasi. Ja mu süda murdus taas. Ma vihkasin teda südame põhjast 3 aastat. Isegi ei vaatand ta poole kui kuskil nägime. Ent mingi hetk ma andestasin.. ja loodan, et tal läheb hästi. Ma ise arvan, et ta eksnaine ähvardas abordiga, kui ta minugs suhtlemist ei lõpeta ja koju tagasi ei lähe, ent ma tegelikult ei tea.. aga ma tahaks teada. Mitte, et see enam midagi muudaks, aga siis ma saaks sellele i-le täpi ja ehk ununeks see südamevalu kah 😄😄
    Aga peale seda olin ma täiestiii suhte vaba 3aastat, sest ma tundsin et ma ei jaksa sellise jamaga enam tegeleda.

  • Avatar
    Vasta Nipitiri 9. aprill 2022 at 23:59

    Mulle tegi kõige enam haiget eelmine suhe, mis kestis 3 aastat. Polnud isegi petmist või tülisid, kuid mehe ükskõiksus ja nii erinevad tuleviku ootused tegid nii haiget. Me olime suhtes olnud päris pikalt kui ütlesin, et armastan teda ja ta vastas: asoh. Kuni suhte lõpuni välja ta ei vastanud kunagi, et mind armastab vms… Lõpuks lõpetasingi suhte, sest ma olin väärt enamat.
    Mis on kõige huvitavam, et enne teda olin suhtes oma lapse isaga 8 aastat ning selle aja jooksul erinevad petmises ja füüsilised kaklused ei olnud ka nii südant lõhestavad kui see vaimne eemale lükkamine ..

    Tänaseks olen ma üsna kiviks muutnud oma mõistuse, olen õnnelikus abielus ja mul on suurepärane mees jms. Kuid tean, et kui vaja saan alati üksi hakkama ja endaga lolli mängida ei luba ning mingit “andestust” vms ei tule. Õnneks olen oma abikaasas 100% kindel kõiges.

  • Avatar
    Vasta Sirli 9. aprill 2022 at 23:33

    Mul on olnud vaid üks südame murdumine, aga pärast seda 9 aastat ei julgenud kellegile oma südant usaldada kuni leidsin oma praeguse abikaasa kellega 7 aastat koos olnud ja kellega 2 imelist last. Nüüd 16 aastat hiljem oleme selle tüübiga ka jälle väga head sõbrad. Eks see südame miljoniks killuks purunemine on ikka meeles ja mingid muusikapalad meenutavad seda aega eriti hästi.

  • Avatar
    Vasta A 9. aprill 2022 at 23:04

    See oli kuidagi nii throwback postitus. Väga palju autentset sind paistis läbi!

    Aga see jääkuninganna teooria vist ongi päris, jah. Ma olen praegu oma kolmanda peikaga koos. Esimene oli nooruse rumal esimene suhe, kus sain esimesed vitsad ja petmise maigu kätte. Teine oli selline, kus kujutasin ette ühist edasist elu. Aga olime nii noored (20) ja õnneks ma olin realist ja sain juba siis aru, et sellises vanuses alustatud suhe läheb väga tõenäoliselt laiali. Ja see lahkuminek tegi meeletult haiget. Kõik need leina staadiumid jms – kogetud. Ja siis ma suht otsustasingi, et ma ei usu armastusse. Et niikuinii minnakse lahku. Tegin südame kõvaks ja võtsin uue suhtumise – et elu lõpuni olen koos ainult iseendaga ja uute armumiste puhul hoian kogu aeg kuklas teadmist, et suudan ilma selle inimeseta kenasti eluga edasi minna.

    Nüüd elan kolmanda peikaga koos ja meil on tore, turvaline ja hea suhe, aga teadvustan 100%, et hoian enda ees müüri. Tulevikuplaane pean üksinda ja materiaalsete asjadega siduda ei taha. Vaatan kõrvalt ennast lastega sidunud naisi, kes on oma eluarmastustest lahku läinud ja ausalt tunnen, et nii on minu jaoks õige.

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 23:22

      Haha, ma just mõtlesin, et pole jah ammu midagi…päris jaganud või nii. Üldse mulle tundub, et sellised igapäeva suva postid on lihtsamad kirja panna, sest minu puhul on alati see jama, et keegi võib minu kirjutistes end ära tunda ja riivatud saada ja seda häda siis veel tarvis siis 🥲😄

  • Avatar
    Vasta Niion 9. aprill 2022 at 22:52

    Ohjaa seda kõike nooruses ette tulnud aga olen olnud ka see pool kes murrab südame. Nimelt üks minust 3-4 aastat vanem noormees(üli romantiline ja hookiv jne aga ühesõnaga liiga imal) noortele pubekatele ju meeldivad karmid/pahad poisid.Nimelt siis ühel kaunil päeval ma lihtsalt teatasin talle et sorry sa oled liiga hea poiss ma otsin midagi rohkem nad boy stiili 🥴 Aa btw sorry.
    Paar päeva hiljem tuli seesama noormees mulle koolis vastu ja tal olid käed sidemetes – ta oli oma nukud mööda seina lõhki peksnud ja tuli küsima mu käest et noh kas ta nüüd on piisavalt bad boy 😵‍💫
    Siis sain aru mida ma vaese noormehega teinud olin aga siis oli juba hilja… Siiani natuke paha tunne
    Aga jah mitte et ma ennast väga õigustaks et kui tunned et te ei sobi siis pigem kiire lõpp, kui lõputu õudus ✌️

  • Avatar
    Vasta Nele 9. aprill 2022 at 22:25

    Mäletan, kuidas peale ühte esimest suuremat mahajätmist (14a) polnud mingit söögiisu, sees reaalselt kõik keeras ja masetsesin terve päeva voodis teki all oma äranutetud näoga. Parim sõber tuli külla koos enda semuga (mõlemad poisid) ja tükk aega pinnis mind:”Cammoon…Tule nüüd teki alt välja!”
    Mina:”Eiiii!!! Ma olen nii kole!!”
    Sõber:”No cammoon!!! Ei ole sul häda midagi!”
    Lõpuks siis paotasin teki äärt ja julgesin pea veits välja pista.
    Sõber oma semule:”No näed, Mart, on ju täitsa ilus tüdruk kui prillid eest võtab?” 😀
    Tol hetkel ei teadnud, kas naerda või hullemini töinama hakata sellise kommentari peale, aga täna mõtlen sellele situatsioonile naerdes tagasi. Õnneks see meie sõprust ei rikkunud ja 17a hiljem endiselt bestikad 😀

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 23:24

      Tahaks ka, et mul masekaga söögiisu ära läheks 😄

  • Avatar
    Vasta Mina 9. aprill 2022 at 22:23

    Mul on kolm korda olnud seda suhtelõpu jubedat kassi. Tõesti on tunne, et süda läheb päriselt katki ja surengi maha. Aga siiani elan. Praeguses suhtes on ka olnud mõni raske hetk, aga kuidagi on asjad lahenenud. Ma usun, et igas suhtes tuleb neid ette – enam ei ole sinisilmne. Muidugi igas suhtes jookseb piir, kõike ei pea lappima, ja kui aeg minna, siis tuleb seda teha. Põllu peal olen ma ka dramaatiliselt viibinud mitte just kõige kainemas olekus. Ma isegi ei põlvitanud, vaid lebasin, ja ootasin elu lõppu. Kuna oli varakevad, siis hakkas lõpuks külm, ja ma pidin paraku lõpu ootamisest loobuma, ja end sealt mulla seest ära vedama. Tänan jumalat, et oli kottpime ja keegi mind ei näinud. Koju jõudes olin üleni must. 😃🤦 Esimest korda ei läinud ma isegi tööle ja olin nädal aega haiguslehel. Ma lihtsalt olin nii katki vaimselt. Aga ma olen kindlasti veel häbiväärsemaid asju ette võtnud murtud südamega, kõik ei tule praegu meelde. Hea ongi. Omamoodi naljakas, aga see tunne on jube, ja ma alati tunnen kaasa inimestele, kes on samas olukorras. Lihtsalt see on eluvastik. Ma osasid laule väga ei tahagi kuulata, sest need toovad esile valusaid emotsioone. Ma tean, et tulekski endast kõik läbi lasta, aga lihtsam tundub pea liiva alla peita.

  • Avatar
    Vasta Mannu 9. aprill 2022 at 22:11

    Mina astusin oma esimesse ja siiani ainsasse suhtesse 24aastaselt.
    Ma ei mäleta, et ka varem oleks mingeid sebimisi vms olnud. 🤔 Siiski ei saa öelda, et päris südamevaluta on need peaaegu 4 aastat suhet olnud, sest ka arusaamatused teevad haiget, kuid meid omavahel on need õnneks tugevamaks teinud. Nüüd kasvab meil pisike 1a10k tüdrukutirts koos ja hetkel on kõik hästi. 🙂

  • Avatar
    Vasta Murtud 9. aprill 2022 at 22:02

    Mul on kohe eriti s.. asti läinud. Esimene kutt jättis peale nädalat maha, sest ma ei hüpanud temaga kohe voodisse, teine tagus mind kui närv mustaks läks. Jätsin maha kohe muidugi. Kolmas, abikaasa ja lapse isa, sai surma. Neljas ja viimane pidas aasta otsa armukest kui ma beebiga kodus olin. Nüüd olen 3 aastat üksi olnud ja igasugune lootus kedagi leida on kustunud. Pole enam kõige noorem ka. Ja kuidas ma uskusin armastusse kunagi.. Oeh.

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:24

      Jah, mida vähem haiget saanud oled, seda vähem usud ka. Nii on 😬

  • Avatar
    Vasta Gtr 9. aprill 2022 at 22:01

    Sellesmõttes et…kas külla saaks tulla? 😬😂🙌 Juttu jätkuks kauemaks ilmselt.

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:23

      ikka saab 😀

  • Avatar
    Vasta U 9. aprill 2022 at 22:00

    Siin ilmselt saaks iga naine heietada ja oi kui palju 😀 eks süda on purunenud ja neid on ka purustatud teistel. Aga isegi peale 9aastat kooselu/abielu oma laste isaga tunnen ühe inimese kohta “i wish you well…IN HELL!”

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:25

      Ega see tunne kao jah 😀 Ka mul on selline inimene olemas 😀

  • Avatar
    Vasta Triin 9. aprill 2022 at 21:47

    Kõige rohkem haiget teinud minu lasteisa. Läksime lahku 6a tagasi. Sel hetkel oli meil koos 1 laps. Siis algas meie pikk ja lohisev visiitsuhe kus mina olin nagu suhtes ja nö kinni aga tema oli vaba mees vabal maal. Jäin teist ootama- kange naine nagu ma olen otsustasin alles jätta. Sel ajal otsustas tema suhtelaadesse asja minna kellegi teisega. MA OLIN SUREMAS! Kuidagi peale teise lapse sündi hakkas ta taas kooserdama meie juures ja olin taas temaga visiitsuhtes. Kuniks ma palusin tal ära otsustada moda ta tahab. Kas olla koos meiega pere võiiii lõpetame selle ära. Pols kellegi pärast nii palju pisaraid valanud kui tema. Aga elu läheb edasi. Kohtasi äppis toredat meest, saime kokku paar korda, klappis. Suhtlesime palju ehk tema jaoks liigagi palju ilmselt, sest ühel õhtul ta ütles et suhelda võib aga kui peikat otsid siis mitte ei lähe see. Kuna ma olen haiget saanud kõvasti ja ma tean milline kiire armuja ma olen siis otsustasin ka et ma isegi ei soovi suhelda sest lõpuks olen mina see kes on armunud ja hoolin ja pühendan aga tema ütleb et sorts aga ma ei ole valmis suhtesse minema 🤷‍♀️ paar päeva veidi enese vuntsimist ja positiivsete vibratsioonide tõstmist ja saab jälle eluga edasi minna 😅

  • Avatar
    Vasta K 9. aprill 2022 at 21:43

    Minul lõppes aastaid tagasi 7a kestnud vägivaldne suhe. Kui uude suhtesse läksin, tundus kõik nii idülliline… Võttis mu kaks last omaks, hoidis neid. Ninnunännu noh. Meil omakorda sündisid ka kaks ühist last. Sai soetatud 2a tagasi maja, pidime koos korrastama, ühine unistus, soovid ja muu selline jutt eksole. Aga voilaaa… Oktoobrikuu alguses otsustas härra, et talle aitab. Tol õhtul oli meil väike nääklemine ka, sest sorri, ma ei jõua ka üksi kõike, tema käis nagu jumal juhatab kodus, ööbis tööl, maja ka enam teha ei viitsinud, istus suurem osa ajast telefonis. Isegi oma lihaste laste jaoks ei jätkunud aega, mis ma veel endast räägin. Nii, see-selleks..
    Ühesõnaga – kui ta okt alguses läks, rääkis mulle kuidas ikka vajab TEMA oma aega, et mõelda, seedida jne (mida?! Mina ju tegelesin pm kõigega mis ouudutas lapsi, kodu, autot jne). Mina lolli peaga pöidlad peos “pliis tulgu koju tagasi, lapsed ootavad, mina ootan, ühised plaanid-unistused”. Nov selgus et ta juba 2n peale kodunt minekut ja mulle ning ühele ühisele lapsele lootusi andes nillis uut 😂😂 (nüüdseks sellega ka lahus). oipljää kus ma siis jälle tönnisin, tundsin kui hale, lehm, kole, nõmedik ja mida kõike veel ma olen sest ma faking ei vääri absoluutselt seda oma õnne! Ja hea, et ikkagi läks sest ju need 6a olid väga väga tühised kui nii ruttu uue võtab. Samas, hiljem jälle lootus oli 😂😂
    Nüüdseks, aprillikuus, olen ma seisukohal, et VÄGA HEA et läks. Sest ta ei ole kohe üldse muutunud. Ikka oma rahadega/palgaga mitte õigesti arveldamine ja mida kõike veel. No ei õpi. Tee mis tahad. Suhtlemine ka väga hõredaks jäänud. Lastest ainult kahju, sest ega nende kohta ka huvi enam tunne.
    Mingi päev helistas mulle.. Siis olin juba “tsiiiisas, mida ta tahab minust” 😂😂

    Kuid, nii ma elan – üksinda, nelja lapsega, korteris, üritan korrastada maja et sisse saaks kolida. Ja mõtlen, et kuradi tugevad on naised! 😂😂😂 Polegi meest vaja.

  • Avatar
    Vasta Uvve 9. aprill 2022 at 21:43

    Nooruses küll olnud väikseid pettumusi, aga mitte midagi sellist millepärast südant valutada. Olen ka ise saanud südamevalu tunda ja see oli ÕUDNE. Sain aru juba suhtes olles, et see peab lõppema aga ei suutnud. Lõpuks kui ta ise lõpetas suhte, oli mu süda kildudeks rebitud, maha visatud ja üle sõidetud.Tundsin ennast prügina ja väärtusetuna. Läks mõni kuu aega kui suutsin ennast kokku võtta ja kasvatada oma enesekindlust. Aasta hiljem sain temaga kokku. Olin nii ärevil sellest ning ei teadnud kuidas võin käituda. Järsku tuli jutuga, et käitus minuga halvasti… pla pla plaaa ja muu imal jutt,kuidas ta kõike kahetseb. Olin suutnud olla piisavalt tugev ning ütlesin, et mul on temata elu parem. Peale seda veel üritas msn’is (vist) edasi aga ei läinud läbi. Eneseväärikust oli piisavalt et mitte samasse auku astuda, sest need 2a olid samas nii head kui ka sama palju valu.
    Olen ammu üle saanud sellest,tegin endaga rahu ja andestasin talle oma mõtetes.
    Nüüd suhtes olles tean oma väärtust ja olen õnnelik ☺️
    Elu jagab õppetunde ja neist tuleb järeldused teinud. Iga asi on millegiks kasulik ☺️

  • Avatar
    Vasta M 9. aprill 2022 at 21:35

    Hiljuti elasin taolise ego ninanipsu üle. Poetasin isegi paar pisarat kui aru sain et asi on ühepoolne. Õnneks ei näidanud ma hetkekski oma haavumist välja ning actisin nagu ka mul poleks tundeid olnudki. Aga on siiani. See kutt pani mind kenasti friend zonei kus olen siiani. Käime väljas, tsillime koos iga nädal, mina salaja armastamas teda.

  • Avatar
    Vasta K 9. aprill 2022 at 21:34

    FBs oma nimega esineda ei taha sest naispool jälgib ka sind, agaaa… minu esimene päris suhe lõppes peale kahte aastat sellega, et mu parim sõbranna siis lõi mu peika üle. Olid minu selja taga juba jupp aega kepsutanud, enne kui ma teada sain. Kahtlustasin küll, aga mõlemad eitasid ja nii ma sinisilmselt uskusingi. Viha pidasin väga pikalt. Mõlema peale. Nüüdseks sellest juba pea 10 aastat möödas ja on suva. Kutiga oleme suhelnud ja teretame, naisega mitte. ‘Sõbrannale’ ikka sellise noa selga löömise eest täitsa andestada vist ei suudagi.

  • Avatar
    Vasta Keks 9. aprill 2022 at 21:31

    Minu südant murti kaks korda enne, kui oma õige leidsin. Esimene kord käis poissõber minu ja ühe teise neiu vahet nelja kuu jooksul kaks korda vähemalt, kuni lõpuks ma sellele tüdrukule ise kirjutasin, pisaraid valades ja südame rebenedes, et tee see poiss nüüd õnnelikuks. Sellest kirjast sai hoopis alguse üks imekena sõprus minu ja mu rivaali vahel 😅 Kui mu süda teist korda murti, oli see nii valus, et ka aastaid hiljem ei suuda inimesele südames andeks anda. Kõige pimedam aeg mu elus siiani ilma ühegi kahtluseta.
    Aga, kõik see tasus end ära, et leida see inimene, kellega nüüd koos olen.

  • Avatar
    Vasta Ruth 9. aprill 2022 at 21:16

    Üks suur südamevalu oli mu esimesi pikimaid suhteid, kõik oli tore kuniks talle hakkas ta eks – minu(endine) sõbranna uuesti meeldima ja nad mu seljataga asju ajasid. Otsustasin asja lõpetada ja kõndisin mõõda tänavat koju ise lahmates nutta. Natuke aega üritasin veel asja päästa kuid siis tuli mõistus pähe ja lõppes lugu. Aga südamesse jäi ta ikka positiivse mälestusena ning kui praegugi kuskil trehvame siis ikka naeratame ja tsau tuleb kah suuotsast.

  • Avatar
    Vasta K 9. aprill 2022 at 21:11

    Üle aasta tagasi üks “fling” või kuidas iganes sellist asja kutsuda. Ei kestnud üldse kaua aga mõjus jubedalt. Vandusin endale et ei lase tunnetel tekkida aga lõpus sain aru et krt ikka need tekkisid. Võttis minu energia ja motivatsiooni. Nüüd super suhtes. Nagu täielik Jackpot ikka aga motivatsiooni ja energiaga siiani sama halb lugu. Ehk läheb varsti paremaks. Noor ka alles jõuab aastaid seda motivatsiooni ja energiat oodata 😄

  • Avatar
    Vasta Getter 9. aprill 2022 at 21:04

    12 aastat tagasi minu esimene peika tekitas ikka tugeva emotsiooni 😀 mina jätsin tema küll maha, aga mõni kuu hiljem sain aru, et tahan teda ikka nii väga tagasi(nüüd saan aru, et see oli igatsuse faas, aga 16aastaselt olin kindel, et see on true love). Tema aga läks eluga edasi, 2 aastat hiljem hakkas uuesti suhtlema, oli ise suhtes ja väitis, et tahab ikka mind. Mina muidugi uskusin, jutustasime ligemale kuu ja leppisime deidi kokku. Läksin kohale, ootasin ligi tunni ja hakkadin koju minema, kui sain talt kirja:”payback is sweet, isn’t it?”. Siiani ei saa aru, mille eest see oli 😀 lisaks kirjutas ta pruta mulle, et ma hoiaks ta “mehest” eemale. See “mees” oli suva 18 aastane pothead. Aga oi see tunne, see oli KOHUTAV. Ise võtan seda küll nii, et sain nö suureks ja see full rõõmsameelsus kadus täielikult, olgugi, et selleks hetkeks olin kaotanud mitu lähedast ja isa oli jäänud invaliidiks, peres raha ei olnud, aga mitte miski ei mõjunud nii, nagu see südamevalu.
    Aastaid hiljem see kutt muidugi kirjutas mulle veel ja saime isegi kokku ja no küll siis vabandas maad ja ilmad kokku. Temal siiani naist ei ole ja väidab, et olin parim mis temaga juhtus(wtf me olime mingi pool aastat koos pubekaeas, mida ta üldse tajus :D). Tagasivaadates muidugi naljakas mõelda, mis wildi elu sai elatud 😀

  • Avatar
    Vasta Triin 9. aprill 2022 at 21:00

    Ma võiks pigem õelda, et ma vist olen selles rollis olnud, kes südamevalu tekitab. Ma alati olen uskunud, et on olemas maailmas täpselt selline mees, kellega on kirg ja sobivus igaveseks. Ja nii on olnud mitmeid kooselusid 3-5 aastat, kus esimesed aastad on kõik ilus ja tore ja üks hetk avastad, et enam ei ole see mees kellega kunagi sai kooselu alustatud. Ma ei talu rutiini ja püüan elus koguaeg midagi enamat saavutada aga kahjuks selle tulemusena muutuvad mehed mu kõrval mugavaks ja aastate möödudes tunnen, et aitab, ma ei suuda enam üksi suhtesse panustada. Ja nii olen ma suhted lõpetanud suht ühepoolselt, ehk mina olen see pool olnud, kes ütleb, et nüüd on kõik ja nägemist. Kahjuks teisele poolele on see tulnud üllatusena ja ta ei mõista, miks selline otsus, tema jaoks oli kõik ju hästi. Tänaseks usun, et need otsused on olnud õiged, kuna nüüd juba 8 aastat koos oldud täpselt minu inimesega 😃

  • Avatar
    Vasta k 9. aprill 2022 at 20:57

    Jah..laste isa jättis meid päevapealt maha..see sellels aga kõige rohkem teev haiget see et me ei rääkinud asju lõpuni…see vaikimine,ükskõik mida ma ei ütle või oma valu ei väljenda..ollakse vait.ei teagi kas ja kuidas sellest üldse edasi liikuda

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:24

      Nii kahju 🙁

  • Avatar
    Vasta Lii 9. aprill 2022 at 20:52

    Minu ainuke südamevalu on olnud sama inimese poolt kellega siiani koos olen pärast pikki aastaid, suhte algus( olles noored ja rumalad) oli mega tormine aga mida sellest 15 aastasest ikka muud ootad, nüüd oleme rahulikud pereinimesed ja mul on nii hea meel, et pole kedagi kellele tagantjärgi mõelda ja nutta- thank god.

  • Avatar
    Vasta Birgit 9. aprill 2022 at 20:52

    Issand kui hea postitus !

    • Mallu
      Vasta Mallu 11. aprill 2022 at 11:24

      ❤️

  • Avatar
    Vasta A. 9. aprill 2022 at 20:50

    Kunagi mu sünnipäeval, ootasin ma oma peika kinki kõige suurema õhinaga! Ta saabus viimasena koos paari sõbraga ja jätsin tema õnnitluse viimaseks…noh ikkagi peika ja vähe romantiline ka ju. Pärast kallistusi ja musisid ja õnnesoove sain kingiks liitrise mõrnaja viina😃 parim kink elus. Hoolimata sellest olime paar edasi ja õnneks läks kõik pauguga lõhki kui ta petmised lagedale tulid. Kaasavaraks sain veel mõned kaunid haigused. Õnneks ravitavad ja olen terve kui purikas. Seisud on endiselt sellised, et ega ma teda tunda ei taha ja kui satumegi kokku, siis kõnnin tuimalt mööda. Parima meelega oleksin ta muidugi tillipidi lakke tõmmanud ja sinna kõngema jàtnud! Tagantjärgi mõeldes saan ise ka aru kui rumala ja lolli inimesega ma küll deitisin…okse!

  • Avatar
    Vasta Hmm 9. aprill 2022 at 20:40

    Oi kui palju mul oleks kirjutada aga piirdun lühidamalt versiooniga.
    Olime koos 13 aastat. Mina olin suht noor kui kokku saime, tema minust 7 aastat vanem. Ta oli ja on hästi hea manipuleerija. Kuulasin ja uskusin teda. Tema aga tõmbas ringi nii kuidas sai.
    Ta töötas Telias enamuse meie suhtest ning seal magas vist 4-5 naisega, ühe pärast jättis mind maha kui olin rase. Kaotasin lapse 2 kuud peale lahkuminekut. Siis tuli nuttes tagasi ja kuna ma olin loll, siis võtsin ta tagasi. Siis jätkus see, et küll ta tegi mu sugulastele/sõbrannadele ettepanekuid. Mina ei uskunud. No ei taha ju uskuda..
    ca 4 kuud ennem kui mind maha jättis, siis soojendas ta juba uut suhet. Sellest sain teada kogemata.
    Tänaseks on ta selle sama inimesega uues suhtes, sai eelmine aasta suvel isaks aga ajab mind ikka taga. Mina olen uues suhtes, õnnelik ja mu mees siis vastab mu eksmehe armuavaldustele/sõnumitele.
    Seega sellised ei muutu.
    Siiralt loodan, et keegi teeb talle täpselt samamoodi nagu tema mulle tegi.
    Jah, me oleme lahus olnud juba 4 aastat, kuid soovin talle ainult head põrgus..

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:51

      Kui see midagi aitab, siis ka mina omalt poolt soovin talle põrgus head 😀

  • Avatar
    Vasta Asd 9. aprill 2022 at 20:40

    Kummaline on see, et kõige rohkem on mulle teinud haiget partner, kellega siiani koos olen. Otsustasin teatud vägiteod ja raske perioodi andestada, sest ta tõesti ei olnud päris *tema ise* ja ka meestel võib olla see nõnda nimetatud jääkuninganna faas, kus pärast piisavat südamevalu enam ei hooli ei endast ega teistest.

    Mina olin siis nooruke ja armastus oli niivõrd suur, et lihtsalt ei kujutanud elu ette ilma temata ja ilma pikemalt mõtlemata sai andestatud.

    Siis algas minu pikk ja vaevaline *healing*. Vahepeal tundus juba mõistlikum ikkagi lahku minna, sest kuivõrd ma ei soovinud ka andestada, muutus minu jaoks nutmine igapäevaseks nähtuseks. See aftershock oli meile mõlemale raske.

    Kuigi aeg pole kõiki haavu parandanud ja kohati pean ikkagi endaga palju tegelema, et mingeid olukordi peas mitte välja mõelda, siis tegelikult reaalsuses tegi meie suhe pärast seda 360 kraadi kannapöörde.

    Mitte ükski teine inimene ei austa ja armasta mind selliselt nagu minu mees. Meil on nüüdseks ka väike laps, ta on ka suurepärane isa. Uskumatu, et me tõepoolest oleme nii kaugele jõudnud, no regrets.

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:51

      Mis ta nii väga kummaline ikka on, eks selliseid asju elus ikka tuleb ette. Määravaks saabki lõpuks see, et kes kui palju andestada ja peale seda ka andestanuks suudab jääda. Kerge see teekond ilmselt ei ole ja tekitab omakorda jälle teiselt poolelt käitumist, mida esimene andestama peab, sest tema oli ju esimesena süüdi 😀

      • Avatar
        Vasta Virve 9. aprill 2022 at 22:13

        Minule hakkas tööl üks meesterahvas silma viskama ja suutis mu paari kuuga ümber oma näpu keerata. Olin nii armunud lõpuks ja kui julgesin küsida, et kas meist saaks suhtes ka asja siis ta alati ütles mulle et suhet ta ei otsi. Mina muidugi olin selleks ajaks nii armunud et olin vist kõigega nõus. Saaks ainult natukenegi aega temaga koos veeta. Kui olime üle poole aasta niimoodi kurameerinud, teatas ta mulle et tal on tegelikult naine olemas, lihtsalt ei julgenud mulle mainida. Tol hetkel ei elanud nad koos ja kui mina külas käisin siis tüüp peitis kõik ühised asjad ära. Sel päeval kui ta seda mulle teatas oleksin pidanud ma selle suhte lõpetama. Mina aga naiivselt lootsin et ehk ta valib siis minu ikkagi.
        Edaspidi kui külas käisin siis enam ühiseid pilte ja asju ära ei pandud, olin ametlikult armukese rollis.
        Oma pisikeses ajus olin ma nii kindel et äkki ta ikka tahab lõpuks hoopis minuga olla😀
        Aga juhtus hoopis see et kui salasuhe oli kestnud 1,5 aastat ja mina nõudlikumaks muutusin, siis mulle öeldi ära et sorry ma armastan oma pruuti ja meil oleks parem sõpradeks edaspidi jääda😀
        Oi ma mäletan seda südamevalu, vahepeal oli hing tõesti nii kinni, et jube. Mõtlesin et ma ei saa neverever sellest üle. Pikalt mõtlesin et mis ma küll valesti tegin. Et äkki oleks pidanud rohkem trenni tegema, lõbusam olema või mida iganes. Aga eks kurb reaalsus on see et ükskõik mida ma ka oleks teisiti teinud, siis naise materjali ta minus ei näinud. Kõige nõmedam oli see et ma pidin temaga ka edaspidi koos töötama.
        Nüüdseks on sellest möödas 6 aastat ja inimene ise jätab mind külmaks, aga jah see tunne on siiani väga hästi meeles, kui hing katki oli. Enam ei tahaks 😀

  • Avatar
    Vasta Katu 9. aprill 2022 at 20:33

    Ma vist see imelik, kes pole murtud südant pidanud tundma..vähemalt veel 😀 nooruses olid ikka mõned sellised sebimised, käimised või lausa suhted (küll mõne kuu pikkused, mitte pikemad) aga need mind küll ei haavanud kuidagi. Pigem mäletaks, et ise mõtlesin mõne aja pärast, et ah see tüüp polegi nii äge nagu alguses tundus… kuni siis 22 aastaselt tutvusin oma elukaaslasega ja oleme 10 aastat koos olnud. Ja võin küll öelda, et enne teda ma küll kellestgi nii ei hoolinud või armastanud. Pigem mulle tundubki imelik, et kuidas keegi saab nt.iga mõne aasta tagant kedagi uut armastada..et küll ser käin kähku – tunnete muutus siis ja see, et ma ikka arvan, et neid inimesi kellega klappida ja kellest hoolida ja armastada ongi elus vaid üksikud, mitte iga teine, kes huvi välja näitab 😀 nooruses ma ka nö unistasin, et oleks nö südamevalu nagu telekas näinud olen aga näed ise pole pidanud tundma õnneks 😅

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:41

      Tead, seda on armas lugeda. Selles suhtes, et siis on muidugi hea öelda, kui ise kogenud pole, et misasja, kuidas sa mõne aasta tagant kedagi uut armastada saad. Püha lihtsameelsus (no offence)! Sa võid iga paari KUU tagant ka kedagi armastada, sest armastus ei ole selline asi, mida sulle elus üks antakse ja kui selle ära kasutad, siis rohkem ei saa. Inimesi on ju maailmas nii palju ja paratamatult kui sa satud inimestega suhtlema, siis leidub ka neid, kes ühel või teisel moel su südamekese helisema panevad. Lihtsalt mõnel juhul lõppeb see kiiremini, teisel võtab natukene kauem.

      Ühesõnaga, mis ma ikka soiun. Mul on hea meel, et sa seda ei ole kogenud ja loodan, et sa ei koge ka. Meeliavardav, aga kuradi valus 😀

  • Avatar
    Vasta Kirss 9. aprill 2022 at 20:33

    Ma lugesin lõpuni ja jagab biiti, nõustun su heietusega. Esimene tõeline armastus tegi nii haiget, et süda läks kildudeks ja aasta nutsin ennast iga õhtu magama..järgi jäi enesehaletsus ja madal enesehinnang. Nüüd 16 aastat hiljem olen täielikult andestanud tema petmise ja reetmise, sest kasvatada jäi meil ühine laps ja pidin kuidagi normaalselt edasi toimima. Lubasin endale, et ei enam usalda kedagi. Siis hakkasin kokku järgmisega, 10 aastat ja läbi sai ikka nii valusalt ja langesin veel sügavamale auku. Ja järgmine kes pettis ja valelik oli. Kuskil pool aastat läks aega, kõvasti psühholooge ja tööd endaga, et saada aru, et ma ei olnud süüdi. Tema vastu hetkel ei tunne ühtegi tunnet 😀 ei andesta, aga ei vihka ka, sest viha tapab ennast. Ja siis olin kaua üksi, lubades endale, et ma ei kanna mitte ühtegi tunnet edasi järgmisesse suhtesse. Naiivselt uskudes, et kõik mehed ei ole sitapead ja hirmus elades ei kohta seda järgmist. Nüüd abielus ja tunnen, et kõik mis annan saan 100% vastu ja rohkemgi veel.

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:42

      Oi ma ei taha teada, mis tunne oleks siis, kui esimene südamepurustaja veel su lapse vanem ka on. Elusees ei tahaks selle inimesega enam kokku saada 😀

  • Avatar
    Vasta P. 9. aprill 2022 at 20:31

    Kolmel korral elus olen ma mõelnud, et ma ei saa iiiiiial sellest inimesest üle. Kuid ometi jah, kõigist on saadud. Viimane selline armumise moodi asi oli 8 aastat tagasi. Aga noh, polnud selline hulluks ajav tunne ka, sest too noormees väga ei toitnud seda mu tunnet. Sain aru, et ju siis pole asi vastastikune ja lõpetasin oma piinad ära enne, kui nad suuremaks oleks läinud. Pärast seda pole mitte mingeid armumisi olnud ja ausaltöeldes enam väga ei usugi, et see üldse enam võimalik on. Ühepoolselt ehk jah, aga nii, et asi on kahepoolne…. seda on mul olnud vaid ühe inimesega. Vallalistel aegadel oli lühemaid suhteid ka, aga siis olin ma ise see pool, kes lihtsalt lõbutses ega tahtnud tõsiseid suhteid, st teadsin, et ma nii palju ei ole huvitatud, et kokku jäädagi. Samas kui noormehed olid sügavamalt sisse võetud.
    Muusikast rääkides, siis sellest tunnen küll puudust, et muusika mus mingeid suuremaid emotsioone tekitab. Issake, kuidas kunagi on muusika ikka teaalselt südamest läbi käind ja seal valu tekitanud. Küll on selle saatel ulutud, mööda ööd ringi hulgutud, üle tänavate üüratud…. Nüüd on muusika lihtsalt üks tähendusetu taust. Okei, okei, kui ma noid kunagisi südamevalu laulukesi kuulen, siis mingid emotsioonid ikka kuskil tärkavad, aga noh.. Peale nostalgia seal suurt midagi ei ole.

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:45

      Muusikal on jah selline komme, et emotsioon jääb mõne pala külge. Olgu sellest siis kuipalju tahes aega möödas.

      Sinu kommentaar pani praegu mõtlema, et samas sellist asja ma oma ellu ka hästi ei sooviks. Et enam ei usu lihtsalt armastusse. Elu on näidanud, et kuskilt ta ikka kohale ujub. Kui eluterve ja hea see armastus pikas perspektiivis on, ei hakka praegu lahkama, aga et teda enam üldse ühel hetkel ei tuleks, ei suuda mitte uskudagi. Aga võib-olla on mul endiselt säilinud väga ebaadekvaaatselt kõrge enesehinnag ja usk, et ma kuskil sisemuses väga hea ja tore kaaslane olla võiksin :D.

      • Avatar
        Vasta P. 9. aprill 2022 at 21:48

        Jaa, sinuga nõus. Ma nagu pole teinud mingit sellist otsust või valikut, et rohkem kedagi ei otsi, armuda ei taha ,armastust ei usu. Kuid arvestades, kui palju aega seda mu elus olnud pole, siis hakkab vaikselt usk kaduma ja oma energiat sellele enam väga ei suunagi. Teisalt meenutades, kuidas nood kunagised suured armastused kõik nii üleöö eikusagilt on tulnud, siis muidugi ei või iial teada.. Ses osas ma ikka nii pessimist ja päris uskmatu pole. Kui peab tulema, siis tuleb. Aga natuke skeptiline olen siiski, et kui kahepoolne ta siis ikkagi jälle on jms.. Mingitele ühepoolsetele suhetele ma isegi ei viitsiks võimalust anda :/ Sellesse küll pole enam usku, et äkki ikka kellelgi tunded muutuvad vms.

  • Avatar
    Vasta R. 9. aprill 2022 at 20:17

    Mul oleks ka saja lehekülje eest mõtteid, aga maiviitsi kirjutada😁(ma telos)
    Aga lühidalt ütlen küll, et pigem annan vabatahtlikult enda väikse sõrme ära, kui et elan läbi selle murtud südame faasi. Täiesti kohutav on see ikka. Kui osad vb plaanivad enesetappu, siis mina reaalselt kartsin, et suren suurest kurvastusest (on see võimalik? 🤣). Ma olen sõna otseses mõttes patja nutnud ( koos röökimisega ofc). Ja kõige hullem on, see ei lähe päevaga mööda, see põrgu kestab vähemalt mitu kuud🥲 mulle meeldis ka stalkida näiteks oma kunagist eluarmastust oma uue pruudiga, sest juu mulle meeldis veel ekstra haiget saada 🤣
    Praegu tagantjärgi on korraga nii naljakas, kui ka judinad käivad ülekeha🥲 ma peaks lausa raamatu kirjutama, kui loll üks naine, nagu mina, olen 🥲
    PS! Praegu olen õnnelikus suhtes ja kõik on imeline ja värkisärki 😉

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:21

      Jaa, just seda tahtsin mina ka öelda, aga unustasin vist 😀 Et see võib olla kõik nii vana asi ja sul selle inimese suhtes null tundeid alles, aga see emotsioon, mis ta sulle põhjustas, see ei lähe vist iial meelest. Olgu sa kasvõi 30a õnnelikus abielus. Ma pean tunnistama ka seda, et kuigi see kassimise periood oli ÕUDNE, nagu ka mina arvasin, et mu süda annab alla ja ma ei suuda enam iial magada jne, siis ma tundsin ennast selle kõige juures kuidagi tohutult…elusana? Et olin aastaid sellises neutraalsuses tiksunud ja nüüd BOOM, TUNNE KÕIKE! 😀 Mitte, et ma seda enam kogeda tahaks, aga vaheldusena tore küll 😀

  • Avatar
    Vasta Tüdruk 9. aprill 2022 at 20:07

    Olime aasta koos, tema minust 7 aastat vanem. Olin sellel ajal just täiskasvanuks saanud ning mees kasutas minu puhul ära kindlat nippi- olin siis väga madala enesekindlusega, ülekaaluline pubekas, kellel olid perega tülid. Minu esimene suhe ka. Nuttis ja armastas ja tõi šokolaadi ning justkui hoolis, aga booooooom- aasta hiljem tuli talle külla ammune eks, kes oli “lihtsalt sõber” ning jõi ja tiksus temaga lukutaga 4 päeva ilma minuga suhtlemata (võite vaid ette kujutada mis nad tegid). Tippude tipp oli ikka see, et süüdistas mind meie suhtepurunemises ja rääkis kõigile, milline psühhopaat ma ikka olen, ise trukkis meie suhte jooksul oma parima sõbra naist ning “vana sõpra” kelle pärast ma muretsema “ei pidanud”. 😀

    Siiamaani on justkui lahendamatuid asju, vahel mõtlen, et tahaks temaga asjad selgeks arutada, et see teema ja suhe maha matta, aga siis tuleb mulle tema nägu meelde ja mõtlen et oh no, pigem valan endale hapet näkku kui temaga veel kunagi kuskil ja millegi pärast tegemist peaksin tegema :DDD

    Aga see suhe justkui traumeeris mind ning võtsin väga paljusid asju uude suhtesse kaasa, millega nüüd psühhiaatri juures käin, et nendest vabaks saada. Uskumatu, aga võin öelda, et see aasta täis neid jubedaid hetki ja kõike muud jättis mulle väga suure jälje. Kahjuks.

    • Mallu
      Vasta Mallu 9. aprill 2022 at 20:16

      Tead ma ise mõtlen ka, et tegelikult mul läks selle esimese südamepurunemisega niigi hästi, sest suhet kui sellist tegelikult ei olnudki ja mingist petmisest ei saa ma ka teoorias üldse rääkida. Nooremana oled ikka haavatavam ja kui sind esimese korraga nii sodiks tehakse, siis ilmselt on seda raskem edasi usaldada. Ma sain õnneks peale seda pauku kohe Kardo, kes näitas kenasti ära, et kõik mehed ikka sitapead ka ei ole 😀