Kuna ma siin haigevoodis laman ja eluga midagi tarka teha pole, mõtlesin teile rääkida, et osalesin eile üle tuhande aasta töövestlusel. See sama koht, millest ma mingi hetk rääkisin, et kandideerisin. Nagu tänapäeval ikka, toimus vestlus neti kaudu. Natukene oli hirmus ka – polnudki väga ammu ennast kuskile parseldama pidanud. Viimane kord vist siis, kui noore tallekesena Naistelehte kandideerisin.
Tavaliselt on selliste vestluste käigus vist kombeks natukene luisata. Noh, et nõrkused mul puuduvad, kui te just ei arvesta mu töötahet ja kommet endast alati maksimum anda. Ja et olen alati virk, kraps ning loomulikult tean antud töökohast kõike.
Ma otsustasin, et ma olen juba nii vana inimene, et valetada ei viitsi. Osade küsimuste peale vaatasin vist küll natukene kauem vaikides oma ekraani kui sobilik oleks olnud… Noh, mida ma oskan vastata küsimusele, et milliste inimestega ma ei tahaks koos töötada? Mida selle küsimuse vastus laias laastus annaks? Sest ma usun, et vastus on kõikidel sama – ei tahaks töötada koos näiteks sarimõrtsukate, rassistide ja psühhopaatidega. Ma siiski sain sõnasabast kinni ja ütlesin viisakamalt, et mul pole eriti muid nõudmisi, kui et iga inimene enda töö kenasti ära teeks (loe: et ma ei peaks pidevalt teiste asju tegema) ja et nalja võiks ka mõista.
Ühesõnaga olin ma aus. Loetlesin ette, mida ma oskan ja paljude küsimuste peale pidin sootuks vastama, et ma ei oska öelda, sest ma ei ole veel antud positsioonis, ehk siis pole selliste olukordadega kokku puutunud. Nagu ma tavatsen alati mõelda, et küll elu õpetab. Siiani on õpetanud ka. V.a need korrad, kui ei ole õpetanud 😁
Igatahes. Täna tahtsin ma siia teile kurtma tulla, et ei teagi nüüd, kaua tavaliselt selliseid vastuseid ootama peab. Ja, et äkki ma ikka oleksin pidanud valetama, et olen antud ametipositsiooni täitnud salamahti aastaid ühes firmas, mille nime ma nimetada ei taha. Lisaks, et olen absoluutselt vigadeta inimene, kelle pingetaluvus on sama hea kui pommikoeral. Üldse tahtsin ma teie käest küsida, et millal teie viimati töövestlusel käisite, kuidas sellega siis ka läks ja kaua teie vastust ootasite?
Ühtlasi tahtsin ma paluda teil endale pöialt hoida, sest mul tõesti on huvi kodust väljuda ja tööl käia. Üle miljoni aasta oleks ju nagu kena vaheldus, eks?
Kahjuks minutike enne selle postituse kirjutama hakkamist sain ma emaili, et osutusin valituks ja võin nüüd südamerahuga neile tööle minna. Iiik! Kas see on normaalne, et mu esimene mõte oli, et mul oleks uusi “tööriideid” vaja? 😁 Okei, see kõlab, nagu ma läheks kuskile ehitusele tööle, et oleks tunkesid tarvis, aga ma mõtlesin nagu viiskaid kontoririideid. Retuusides vist ei ole sünnis kohale minna või on? 🥲 Kuigi avapildi järgi võiks öelda, et mõni mu hilp passiks ikka kontorisse kah…
Aga nagu ommmmg. Ma lähen tööööööleeee! See saab huvitav olema. Nüüd jääb üle ainult palvetada, et ma seda tööd päriselt oskan ka ja et ükski kolleeg kirvemõrtsukas ei ole.
55 kommentaari
Palju õnne!
See kandideerimisvärk on minu meelest äge ajas muutuv protsess, eelkõige seoses enda vanemaks ja targemaks saamisega.
Ma pole aastaid pidanud kuskile kandideerima, pigem tehtavaid pakkumisi teiste ettevõtete poolt tagasi lükkama, aga minevikku tagasi vaadates on nii toredaid kogemusi olnud.
Näiteks ma ikka imestan, kuidas kahekümnendate alguses oli karjäärijanu ja enesekindlus nii suur, et tõsimeeli arvasin, et ma olen pädev kõikideks töödeks alates klienditeenindusest ekspordijuhi või ettevõtte juhatuse liikmeni. Ja kuna ma kippusin nendel “üle pea” konkurssidel ka valituks osutuma, siis tagant järele mõeldes ma ei saa aru, et okei, mina olin nii loll, et kandideerida, aga kuidas need teised nii rumalad olid, et mu ka välja valisid 😀 Aga mis seal ikka, elu õpetas ja saidki kõik vajalikud asjad tehtud.
Siis kunagi 30+ vanuses, kui ma polnud pikalt tööintervjuul käinud, sain laheda kogemuse osaliseks. Mina olin juba oma erialal tunnustatud spetsialist, kes end väga tõestama ei pidanud, aga ühel töövestlusel sattusid mind intervjueerima kaks 19-20 aastast tütarlast mingite lamp küsimuste ja testidega, mis olid kontekstis nii absurdsed, et keeruline oli midagi tarka vastata. See lõppes nii, et mulle tundusid nemad eluvõõrad, mina neile ülbe ning vestluse lõpus leppisime kohe kokku, et pole mõtet üksteise aega raisata ja rohkem me omavahel ei kohtu 🙂
Kommenteeriks seda ka, et teisel pool lauda olen rohkem istunud ja ega seal ka hea pole. Kui vale valiku teed pead ta minema ka saatma ja see paneb päris tugeva pinge peale ikka.
Ja vale valik on siis minu silmis väga sarnane sellega mis saa välja tõid, et millisega koos tööd teha ei taha – ehk sellisega kelle eest peab kõik tööd ära tegema ja kellel alati 100 häda ja kõik teised süüdi.
Mulle vastati 2 minutit peale vestlust. Lisaks pakuti ka suuremat palganumbrit kui küsisin märkimaks kui väga nad ikka mind endaga liituma ootavad.
Vestlusi on on ka ikka hirmus vähe olnud aga kõik on siiani alati väga meeldivad.
Ise võtsin ikka päeva mõtlemiseks.
Viimati kandideerisin tööle u 22 aastat tagasi 🙂 Siis ei kartnud midagi ega osanudki midagi oodata. Tookord sain tööle ka. Nüüd olen tööl oma firmas, viin ise aeg-ajalt töövestlusi läbi ja ütlen ausalt, mulle ei meeldi see rohkem, kui ise hetkel kuhugi kandideerida. Sõbrannade käest olen piisavalt kuulnud nende kandideerimistest ja no ma arvan, et ma olenks üks pundar närve, kui peaks hakkama uut töökohta otsima.
Sulle aga edu töökohal!
Ma ei ole kunagi ühelegi töökohale kandideerinudki. Lihtsalt läks nii, et 15 aastat tagasi kutsus juhendaja enda juurde tööle ja vabatahtlikult mina sealt enam ei lahku. 😀 Loodan, et Sulle meeldib oma töökohas täpselt samamoodi!
hästi elame 😀
Väga lahe uudis. Uued väljakutsed ja puha. Palju õnne!
aitöh!
Palju õnne!
Ise käisin eelmine nädal vestlusel. Otseselt miskit suurt viga ei ole mu praegusel töökohal aga tahaks natukene vähem vastutust ja suuremat palka. 😀
Koht kuhu kandideerisin ka hetkel kedagi ei otsi, aga kuna nende firma on mulle sümpaatne siis saatsin meili ja helistasin ja sain vestlusele.
Vestlus oli tore ja tundus, et ma neile meeldin ning nemad meeldisid mulle ka. Kuna olen 8 aastat seda tööd teinud siis fookus oligi nendel projektidel (minu ja nende poolt). Tüüpilisi küsimusi ei esitatud (no nagu see, et kellega töötada meeldib ja mis su tugevused ja nõrkused on). Oli pigem nagu vestlus vanade sõpradega, tööteemadel.
Aga seda ma teaksin täpselt, et kellega mul töötada ei meeldi – ebaviisakate inimestega (enamasti enesekesksed ja/või seksistlikud mehed) ning grupi/gängi inimestega (enamasti naised kes kuskil nurga taga koos sosistavad). Aga nii ei saa vist vestlusel seda seletada 😀
Aga ma veel ootan vastust. Nad juba mainisid, et teevad mulle pakkumise aga ega miski 100% ju kindel ei ole. 😀
Enamikele kandideerimistele ei ilmu mingitki vastust. Hirmus on isegi siis kui tunned end nagu kala vees valitud alal. Kahel korral on mind välja valitud. Hirmasti kiidetud, Ise mõtlen nad ju veel mu võimeid väga ei tea ju.
Ostan uued töörõivad ja valmis tööks ja siis … Ühes öeldi et sain valesti aru… Kuidas saab valesti aru saada kui inimene ütleb sulle päeva mil me tööle hakkame.
Teises aga tetati et saad poole vähem palka kui alul jutt oli, et siis miinimum palk. Ups ja tööle võeti ilma oskusteta üleni kiirlaenu võlgades, varga mainega , kliendiga tööks sobimatu. Palju õnne neile siis. Eks me näe kauaks.
Minule aga kukkus hoopis enese initsiatiivil sülle mu unistuste töö. Läksin ja küsisn , et äkki vajate kedagi. Ka seda polnud kerge teha.
Käisin täna töövestlusel ja kohe, kui kabinetist välja astusin, voolasid pisarad silmist ja olin täielikus šokis. Töövestlustel olen ikka omajagu käinud (üle 10) ja midagi sellist pole varem kogenud. Matemaatikaõpetajate puudusest räägitakse kogu aeg ja ka üldiselt on ka noorte õpetajate puudus. Seal konkreetses koolis tundus neil kandidaate mustmiljon olevat, sest mind peedistati need 45 minutit ikka korralikult. Iga minu öeldud lause kohta tuli kohe kindlasti vähemalt 1 vastulause. Ka siis, kui ma rääkisin iseenda põhiväärtustest.
Vestlusel olin siis mina ja kolm juhtkonna liiget… 😅 Kooli nii pea õpetama uuesti ei lähe, praegune töö tundub nüüd eriti meeldivana 😂
Ilmselt tehti meelega stressitesti, sest ju siis töös tuleb seda omajagu taluda…
Okei-okei, enne kui nüüd tööle jooksed, siis anna teada, mis sellest tapeedisaagast sai ja missugune seal toas nüüd ilutseb. Uusi pilte, palun.
Tapeedisaaga on seal maal, et tapeet võeti maha, värvime kõik seinad ja siis tuleb uus tapeet peale 😀
Kõige põnevam osa jääb saladuseks? Kuhu ja mida tegema?
Ma sellest räägin siis, kui ma juba proovinud ka olen. Äkki saadetakse esimene päev ukse pealt juba tagasi 😀
Olin aasta töötu kui nüüd otsustasin, et läheks äkki tööle tagasi kuna ei viitsi enam kodus passida ja kandideerisin nii palju erinevatesse kohtadesse. Ja ainult 1 koht ka vastas ja kutsus vestlusele ja kutsusid ka mind tööle aga ütlesin viisakalt ära kuna sain tuttava kaudu parema pakkumise ja juba homme on mul esimene tööpäev uues kohas ja täiesti uus ala millega varem pole kokku puutunud☺️
Ma nägin töökuulutust ühele ametile, mida väga tahtsin. Helistasin lihtsalt, et teree, teil kuulutus üleval, tahaks intervjuule tulla 😄 kuna mu cv nii mage, siis seda lihsalt saates poleks välja paistnud. Hullult valmistusin ja mõtlesin kuidas ennast müüa. Aga tegelt phm tööandja rääkis põhjlaikukt tööst ja ütles, et töö tore ja suht lebo, et hea soe koht hahahahaa. Ja siis ma väga ei saanudki seal sõna. Ja siis lõpus küsis, et kas paneme kohe asja lukku ja allkirja alla 😄 ma mõtlesin pärast, et kas sellel kohal on midagi viga, et keegi teine ei kandideerinudki v 😄 aga jah, olen seal paar kuud olnud ja no tõesti teen täpselt seda mis meeldib ja tõesti töö konti ei murra mu jaoks 😄 kahju ainult et 1350 euri asemel nüüd palk kätte u 1200, küsisin kas läbi saab rääkida, aga kollektiivleping selline ja asi klaar, mingid boonused on mõed korrad aastas lisaks.. Aga kuna töö lebo, siis jõuan ehk ka lisaotsi endale sebida 😊
Palju õnne!
Ma tänan!
Riietuse kohapealt, käi nagu sul mugav on. Isegi kui selleks on retuusid 😀
Aga millal siis esimene tööpäev on?
25dal 😬
Peale koondamist olen käinud lugematuid kordi töövestlustel. Sellest perioodist võiks raamatu kirjutada.
Nüüdseks olen leidnud sellise töö, mis mulle meeldib.
Riiete teema on tuttav😄
Heh, käisin hiljuti vestlusel ja järgmine päev küsiti juba andmeid töölepingu vormistamiseks. Üldiselt on alati nii kuidagi mul läinud, et olen järgmisel päeval juba vastuse saanud.
Üks ütlemata põnev töövestlus oli mul ca 5a tagasi, mille lõpus tööandja huvi pärast küsis nt selliseid küsimusi: miks kanalisatsioonikaevu kaaned on ümmargused või kui palju küsiks ma palka, et ära pesta kõik Tartu majade aknad. Muuseas küsiti ka, et miks mul juuksed punaseks värvitud on. Tegemist oli tavalise klienditeeninduse tööga 😀
Käisin ka umbes 6 aastat tagasi töövestlusel, kus küsiti samu küsimusi. Lõppes sellega, et antud koha omanik, kes vestlust läbi viis, üritas mind voodisse saada, tööle kahjuks või õnneks mind ei soovinud😄
Palju õnne, Mallu!
Kunas alustad?
Kas töö on kohapeal või saad kodus toimetada?
Äge! Edu ja õnne uuel kohal!
Ma olen ühel postil olnud 15+ aastat ja nüüd panin end nö proovile eelmise kuu lõpus ja käisin ühes kohas vestlusel. Kuramuse hirmus oli aga hakkama sain st tööpakkumist sealt ei tulnud aga see polnud ka eesmärk (kuna teises kohas mu roll on veidi oluline, siis ilmselt arvati, et ei lasta minema st seda öeldi vestlusel ka). Peamiselt läksin sellepärast, et kogemust saada ja ise näha kas ma räägin normaalset juttu või ajan kelbast suust välja 😀
Ja no kae nalja, üks pakkumine jäi veel silma ja oli “vaja” kandideerida ja sain uue vestluse järgmisse kohta. Kuna karjuvat vajadust vahetada pole aga natuke ringi vaatamiseks on huvi tekkinud, siis nüüd vaatangi mis seal räägitakse ja teen oma otsused siis, kui peaks pakkumine tulema. 15+ aastat on piisavalt pikk aeg, et endale jalaga tagumikku anda ja mugavustsoonist välja ajada… vist? 😀 Aga sa oled tubli, edu uues kohas! 🙂
Heh! Mul käib alati sama mõte peast läbi, kui uus töökoht ees ootamas – uusi tööriideid vaja! 😀
Ise käisin just hiljuti ka töövestlustel. Lapsehoolduspuhkus küll jätkub aasta lõpuni, aga väikese koormusega lähen sügisest ikka tööle.
Mina hakkasin just märtsi lõpus tööd otsima. Peale kahe järjestikku saadud lapsega kodus olemist. Viimaselt töökohalt mind hoopis koondati, see oli siis aastal 2016. Selline enesekindluse boost lihtsalt 😀 Ühest kohast ootan vastust siiamaani aga samal ajal juba kaks töökohta pm olemas. Mõlemad poole kohaga ja hästi erinevad ja olen sellega superrahul. Seal kust vastus veel saamata on aga palk nii hea, et kahest praegusest ka niipalju kokku ei tule nii, et.. Ootan aga kannatalikult seda tulemust ka 🙂 Aga kuna teised olemas ja väike sissetulek ikka tiksub siis survet ei tunne ja seda vabamalt saab vestlusel osaleda. Seal olid mingid voorud, et esimesena oli nagu grupis ja pidi mingi ülesande tegema ja..kes selle siis läbivad, saavad edasi näost-näkku vestlusele. Need grupivestlused on niiiiii nõmedad, no ei suuda ma seal teistest üle rääkida ja.. mis nende mõte üldse on?
Käisin veebruari II pooles vestlusel. Vastus lubati anda järgmisel nädalal (ehk siis 28.02-04.03). Siiani vastust ei ole aga ma ei imesta ka pärast eriti veidrat vestlusele kutsumist 😀
Nii isekas minust.. palju õnne uue töö puhul ka! 💪😀
Esimest korda käisin 2014.aastal, teist korda käisin 2019.aastal ja nüüd olen 2 aastat lapsega kodus olnud. Kuna igasugused rahalised vahendid hakkavad otsa lõppema, siis peab hakkama CV-d saatma.. aga ma tunnen et, mu aju on nii ära nüristunud, et midagi ei oska(laps pole 2a jooksul ühtegi ööd järjest maganud ehk siis ka mina pole 🙄). Inimestega rääkida ei ole ma kunagi osanud, niiet ma ei teagi, mida oma eluga nüüd peale hakata. 😀
Palju õnne! Jääme ootama rubriiki “tööl juhtus” ja “see kolleeg vist on ikka natuke mõrvar” 😁
See oleks muidugi üks “tore post”, kus ma ühel hetkel mokaotsast mainin, et mul tööl juhtus nii, et üks kolleeg on mõrvar 😀 Enamasti seda vist ei juhtu, I hope 😀
Hahhh….mul juhtus. Töötasin koos selle vennaga, kes koos teise vennaga viljandis ühe taksojuhi maha lõi ja siis auto ärandas. Päris creepy oli puhkuse ajal näha telekast, et tagaotsitav.
Haha, kui halb 😀
Otsustasin peale 7a ühes kohas töötamist, et vajan uut väljakutset. Saatsin ühe cv, käisin vestlusel ja järgmine nädal alustan. Hirm on suur, kas ikka saan hakkama. Aga jaaaa, mina ostsin ka uusi riideid kokku 😅
Räägi nüüd välja, mis uus amet on siis 😀
Väga lahe, palju õnne! Ise kandideerisin talvel direktoriks ühte asutusse, käisin vestlusel ja kõik kena, aga ei saanud veel. Kohe-kohe omandan magistrikraadi, ehk siis võimalused suuremad. Kogemusi nagu (väga) noore inimese kohta on juba päris korralikult. Alla igatahes ei anna!
wow, direktor kõlab ikka mega uhkelt 😀 Küllap järgmine kord saad kätte ka!
Mul oli töövestlus märtsi lõpus ning siiamaani ootan vastust kas sobin sinna või mitte. Äkki ei tulegi midagi ja ma nagu mingi lammas ootan. 😂 peab vist uued vestlused käiku laskma. A, ja valetama ma ei hakanud. Jätsin võibolla mõne asja hoopiski ütlemata.. 😆😆
See on jah nõme, kui niimooodi ootama jäetakse. Ma vist kirjutaks ise, et tereee, kas olete surnud v 😀
Ja siis vastatakse, et sinujaoks jah. 😂😂
i wish you well…in hell 😀
Ma vihkan töövestlusel neid klassikalisi “pean küsima” küsimusi ja ma ei oska kunagi neile vastata, sest need on nii absurdsed. A la “miks tahad meile tööle kandideerida”, “iseloomusta ennast” jne.
Õnneks sain tööle sellise tööandja juurde, kes selliseid jaburusi ei küsinud.
Palju õnne tööle saamise puhul! Hea vaheldus ja lisaks sellele veel kindel palk lisaks oma firmale.
Õnneks mul olid enamik küsimusi ka ikka looglised ja arusaadavad, aga mul on tunne, et mõni küsimus ongi intekates selline noh, linnuke kirja värk 😀
See vist mu ema mõjutus (ta personalijuht) ja lisaks Instas jälgin ka personalijuhte/neid, kes annavad tööintervjuu alast nõu aga mulle tunduvad need küsimused küll loogilised 😀 tegelikult üldse paljud küsimuste vastused näitavad midagi muud ja ütlevad enamat kui arvatakse. Nt esimene näitab inimese teadmisi ettevõttest ja ametist + mis on kandideerija ootused ja prioriteedid. Nt. X oskuse arendamine, karjääri muutus vms. Teise puhul on see hea võimalus välja tuua olulisi külgi, saavutusi jne mida võib olla CV-s välja ei toodud või millest ei saanud CV-s piisavalt kirjutada 🙂 Jällegi, näitab mingil määral, mis on inimese jaoks oluline ning kui palju see ettevõttega klapib.
ah, ehk tõesti 😀
Käisin töövestlusel viimati..mm.. 2007. Läksin dekreetiminejat asendama aga…juhtis nii, et läksin ise vähem kui 2a pärast dekreeti 😀
Siis olin lapsega kodus, tööleping oli juba lõpetatud, sest asendatav tuli tagasi. Võtsin ennast töötukassas arvele ja näiliselt käisin ka töövestlusel ehk saatsin cvsid lugematu arv laiali utoopilistele ametikohtadele, nt matemaatikaõpetaja. Ei, mul pole pedagoogilist haridust… aga mis siis?
No lihtsalt selleks, et mul oleks töötukassas näidata, et olen saatnud, aga näe isegi ei vastata.
Siis sain korraks tööd eralasteaeda, tutvuste kaudu. Seal pidasin umbes 8 kuud vastu. Ma tõesti mõtlesin, et lapsed on lahedad. Aga nende vanemad….kuul pähe, mida te kasvatajatelt nõuate?! 🤣
Ja siis kutsuti mind firmasse tagasi, kus asendaja olin. Küll hoopis teisele ametikohale, aga sinna ma jäin kuni 2019 jälle dekreeti läksin 😊
Palun ütle nüüd siis kelleks sa hakkasid, uudishimu tapab🥲
Ma veel ei tihka öelda, lähen proovin enne varbaga vett ja küllap siis ütlen ka 😀 Nii palju võin reeta, et doktoriks, ega õpetajaks ei kipu 😀
Hahaa:D ma juba arvaasin , et said ÕPETAJAKS ilma, et oleks selleka õppinud 😀
Aga palju õnne 😉
Pean pettumuse valmistama kahjuks jah 😁