0
NIISAMA JUTTU Rasedus

ikka rase, võileibadest, podcastidest, ehk siis niisama loba

20. oktoober 2018

Vaatasin täna oma vanu blogipostitusi raseduste lõppudest ja no püha jeerum, kui palju viitsib ja jõuab üks inimeseloom hädaldada. Kuigi jah, ega see just meeldiv ei ole, äkki ma olen lihtsalt nende pidevate rasedustega harjunud, et enam vinguda ei viitsi. Selles suhtes, et küllap enamik lõpurasedaid teavad ise ka, et raske on olla ja matab hinge ja öösel ei saa normaalselt külge keerata ja aina peab pissile minema ja Rennisid mugima. Ega pikka pidu sellega enam ei ole, elan üle.

Täna öösel oli veits ebamugav olukord, kus ma olin kiilutud kahe lapse vahele, mega pissihäda ja õudsate kõrvetistega, samal ajal kõht 100% toonuses ja kivikõva. Kujuta nüüd ise ette, et sa suudaksid istuli tõusta, kui su sees on hargivahelt tisside alla välja kivikõva tsemendikott ? Mis seal ikka, rullisin ähkides ühe tite eemale, üritasin lõõtsutades ennast kuidagi küljele saada, et sealt õuduste pesast välja vingerada.

Emake loodus on ikka imeline, et nii usinalt elu ebamugavaks teeb, ei tundu ka see haiglasse minek ja sünnitus enam jubedad. Või noh, kartma ma pole veel kordagi hakanud, aga ega see midagi sellist ka pole olnud, mille kohta mõtleks, et oh, tahaks juba minna. Aga ma juba tunnen, kuidas igapäevaelu ja lihtsalt elus olemine hakkab juba vaikselt koosnema toonustest ja hingeldamisest ja oigamisest ja kõrvetistest, et see sünnitus tundub päris hea leevendus olevat kõigele sellele.

Aga rääkides uuesti vanadest blogipostidest, siis tundus päris huvitav meenutada, et mis oli viimane päev ENNE lapse saamist. Sest kui sul just pole esilekutsumine või plaaniline keiser, siis sa ei tea ju kunagi, millal see “issand, ma ei viitsi enam rase olla!” asendub sellega, et aa oih, mul on nüüd beebi, jee.

Enne Lende sündi jooksis Mari Männiku metsa ja ma ei saanud teda kätte (link). Järgmine postitus oli juba see, et omg mul hakkas limakorki tulema (iu) ja ma vist sünnitan täna (link). Sünnitasin ka muide. Mari oodates teadsin ma kohe varahommikul, et nii, täna ta vist tuleb (link).

Suht naljakas, et ma olen alati juba öösel/hommikul teadnud, et nii, see päev on käes, kuigi lapsed on alles õhtul sündinud. Enne pole ka seda hirmu olnud, et issand, äkki ma ei jõua haiglasse. Laias laastus pole see kord ka, sest noh minek tuleb ajastada enne oksendamist ja peale mõnda aega valutamist. Ehk siis kui ma juba oksendama kukun, siis on viimane aeg minna, kuigi ma ei tea, kas taksod võtavad sünnitavaid ja oksendavaid inimesi peale? Kiirabi vist ei kutsu, et kle ma sünnitan, viige haiglasse, või mis? Ah suva, eks näis. Ma usun endiselt, et küllap ma jõuan, küllap kõik läheb kiiresti ja hästi. Mis muud varianti seal ikka olla saaks.

Palusin teil pakkuda, et mis te arvate, millal ta tuleb. Väga paljud teist olid mari entusiastlikud, et äkki juba oktoobris. Ma ise seda ei usu, eeldan, et peale viiendat novembrit. Kuidagi tundub selline loogiline aeg, aga eks ma lähtun ju eelmistest kordadest, seekord võib kõik sootuks erinev ka olla, kes teab.

Aa teate mis on eriti normaalne v. Ma tulin AINULT seda kirjutama, et kas teie teadsite, et mõni inimene teeb võileibu nii, et paneb juustu PEALE? Nagu ma arvasin, et see on mingi naljaküsimus, et ala haha kas sa paned enne jalga soki või saapa, sest obv, et juust käib leiva peale ja siis selle peale omakorda käib muu kraam nagu vorst ja tomat vms. Aga et sa paneksid leiva peale vorsti, tomati ja SIIS juustu? Kes nii teeb? Ma pole 28 aasta jooksul iial sellist asja näinudki. Ahjusaial jah käib juust peal, aga niisama võikul? Mis värk sellega on? Kas ma olen terve elu võikut valesti teinud?!

Muuseas, ma käisin elus esimest podcasti tegemas, väga tore oli ja seda saate kuulata SIIT. Endiselt ma vihkan oma häält ja oma naeru ja nüüd mulle juba natsa tundub, et ma susistan mingisuguseid häälikuid ja räägin nagu maksimaalne tont, aga lõbus oli ja mulle kohe pakuti võimalust iganädalaselt hakata podcaste tegema. Eks näis, ma rohkem mikropeenistest rääkida ei oska, aga ehk millestki oskaks kah ?

Alguse pildiks polnd mul midagi panna, panin siis Lende, kes oma sünnal lasteaias nagu deemon välja nägi ? Aga tegelt meenus, et ma oleks võinud oma väsimuse kirjeldamiseks hoopis eilse pildi panna, kus ma maas lebasin ja lapsed ringi märatsesid, ma ei viitsind isegi liigutada, kuidagi selline rammestus oli peal.

No ja ma pean ikka ühe labase sitaloo ka lõppu rääkima, sorri. Igatahes eile olid töömehed siin ja parandasid eelmise töömehe uksepornot (viltu pandud ja ei käind korralikult kinni). Võtsid uksed lahti ja panid mingit vahtu vms vahele, öeldi, et 4h ei tohi uksi puudutada. Üks oli ka vetsuuks, aga vahet polnud, sest meil üleval ka vets ja alumine korrus on selline…ring? Et elutoast saab kööki, köögist esikusse, esikust elutuppa. Ehk siis kui üks uks vahelt kinni, siis liikuda saame ikka. Ühesõnaga, Lende käis potil ja Mari hakkas halama, et tema ka ei viitsi minna üles, et kas ta võib ka potti pissida. Ma ütlesin, et no okei tavai, ma ka ei viitsiks üles minna, kui saaks all teleka ees rahus pissida, eksole. Lihtsalt minu eas on see vist taunitavam.

“No okei, aga ainult pissid, eks?”
-“Jaa, ainult pissin!” kinnitas ta.
Mari istus potile, manas ette saatanliku naeratuse ja siis lisas ruttu: “Tegelikult situn…”.

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar