Ma olen sellel teemal juba ammu mõelnud kirjutada, aga kuna ma tegelikult selliseid asju avalikult väga netiruumi jätta ei taha, siis olen selle kõrvale jätnud. Nüüd aga saab vähe privaatsemale seltskonnale kirjutada. Lisaks sattusin täna veel Henry postitust lugema ja mõtlesin ka enda kogemusest sõna sekka öelda.
62 kommentaari
Mu täditütar oli suurem aga ikkagi normkaalus, ja vanaema ka koguaeg rääkis et võtku midagi ette jne. 13 aastasele lapsele!!!! Ja ausalt praegu on ta liialt tervislik ja liiga sale ning tervise probleemidega ja nüüd vanaema teistpidi hädas. Oeh see on tegelikult väga õrn teema ja kui pole päriselt ülekaalus siis mõelda mida ütled sellele noorele.
Mul on kodus samade vanuse- ja mõõduparameetritega tüdruk. Hea tervisega, liikuv, armastab tantsida ja jalgrattaga sõita. Toidulaualt valib hea meelega värsket kraami, aga väljas söömas käies ma talle demonstratiivselt kapsapesuvett ei telli. Aga MINU EMA on praktiliselt hüsteeria äärel ning süüdistab mind, et ma SOOVIN, ET MU LAPSEL SÜDA SEISMA JÄÄKS, et ma “selle asjaga ei tegele”. Huvitav, miks mul mingigi enesehinnang alles pärast kodust välja kolimist tekkis…
Nii kurb ju 🙁
Mina olin paks laps, kuigi sõin samamoodi nagu teised pereliikmed.
Nüüd täiskasvanuna näen kõvasti vaeva, et norm.kaalus püsida. Lasin teha täieliku toidutalumatuse testi ja sealt tuli välja, et mul on väga tugevad talumatused: kõik piimatooted, nisu, pärm, sealiha, seened jpm. Ka mitmed muidu tervislikud, värsked toidud.
Arvan, et mingid talumatused olid mul juba lapsena. Tänapäeval on lihtne võimalus kõik välja selgitada ja õnneks on olemas palju alternatiive.
Kas ATH on vaid sinul või Maril ka? Selle diagnoosiga on ka enesekontrolliga probleme ja lapsed kipuvad olema keskmisest parema isuga. Just seesama “korralik toit+ päts saia” variant. Endal ATHga 8-aastane ja teda samuti vaja suunata söömise teemadel. Kui laps üksi kodus siis nt panen talle külmikusse portsud/eined valmis, et ei juhtuks nt et ta sööb korraga ära 3 inimesele õhtusöögiks mõeldud kotletid…. Liikumine annab küll lihastoonust ja võhma aga kaal sõltub siiski toitumisest. Lihtsalt keeruline on leida tasakaal toitumise suunamise ja lapsele toitumishäire tekitamise vahel.
Ei, Maril ei ole 🙂
Ma olin ka kunagi “paks laps” ja siis nö “paks teismeline” mõne arvates. Ausalt pole vist iial olnud mega peenike ja pigem alati olnud nö suurem ja pehmem/lihastes kui trenni tegin.
Iga inimene ju oma kehatüübiga, koguneb igale oma kohta see varurasv jne..
Peaasi et liigub ja arsti sõnul pole tervisele kahjulik, see et on teistest veidike suurem.
Kurb on sde, et kiusajad leiavad alati mingi põhjuse kiusamiseks, ole sa paks, peenike, lühike, piik, vaene või rikas.
Proovi kuidagi naljaga või teatrit tehes selgeks teha, et üks söömine on nagu ahne hunt ja teine on toidu nautimine suutäite kaupa. Nagu hunt või lehm: üks kugistab alla, teine mäletseb oma okset sisuliselt.
Et aju jaoks tekib 20 minutiga täiskõhutunne, siis on toiduga mõnulemine kaalule parem. Panedki taimeri käima, et kas venitame söömist nii pikaks? Siis enne söömist räägid, kui tore on, et me saame süüa neid asju, värsket ja kasulikku, näitad üles tänulikkust, et hea toit on laual.
Praegu on tõesti trend dieedimaailmas selles, et arvestatakse insuliiniga, kui sööme suhkrut, on insuliin kõrge ja isu hea. Mõnedel on insuliinitase kõrge, kujunenud insuliiniresistentsus. Kui insuliin on kõrge, ei kasutata keharasva energia saamiseks. Kui vähendame suhkruid, saame insuliini stabiilsemaks ja on üldse võimalik keharasva kallale minna ainevahetusel. Väga kasulik on paastumine ööpäeva lõikes, hommikusöök kell 10 ja peale 18 enam ei söö. Kui suhkruid ei tarbi ja insuliini kõikumisest näljasööste ei teki, on see täiesti normaalne ja talutav.
Jäätist saab ju ise teha, saab poole vähem suhkrut panna või steviat.
Jaaa, kõik super head ideed 🙂
Tegelikult on see väga oluline teema ja sellega peab kindlasti tegelema, mitte lootma, et äkki läheb ise üle. Lapsele ma seletaks seda üle tervise, mitte kaalu. Tervislik toitumine on üks hea asi, mis lapsepõlvest kaasa anda. Kui ta sööb lampi pätsi saia lõunasöögile lisaks on see kindlasti söömishäire. Ma seletaks, et … või tegelt vist ei ostaks lihtsalt niimoodi saia koju. See on tüütu, aga kogu pere menüü peaks üle vaatama. Mul ühe hea sõbra lapsega oli sarnane lugu. 1 laps normaalkaalus, aga teine ikka üpris paksuke. Jube keeruline. Aga ikka pidevalt nad jälgisid ja sõidki kõik lahjemat toitu ja ei ostnud koju snäkke. Suudeti asi seni kuidagi ikka hoida, kui lapsele hakkas endale välimus huvi pakkuma ja ta hakkas ise vaatama, mida sööb kodust väljas. Nüüd on laps 16 ja ei ole kõhna, pigem naiselike vormidega ja väga ilus. Kui sõber poleks rääkinud, tegelenud, piiranud – ei tea kuidas oleks läinud. Mingi paksusaste on ikka suht lootusetu, seda peaks proovima vältida. See lõputu näksimine on jube ohtlik neile, kes kalduvad paksusele. See tundub luksulik ja mõnus, aga tegelikult lihtsalt halb harjumus või mingite ainete puudus.
Lase teha talle vereproov ja toidutalumatuse test ja siis vaadake edasi. Seletagi nii, et kui tal on isu süüa peale sööki suur kogus saia, siis on tal midagi organismis puudu ja las ta ise ka jälgib ennast jne. Ma teeks nii.
Jaa, ega ma enamasti tõesti ei osta ka, aga kui olen ostnud (ala teised paluvad, et ma teeks neid nutella saiu nädalavahetusel vms), siis paneb nahka ka.
Lõputu näksimine ei ole kellelegi kasuks, kasvõi juba hammaste pärast. Kui teed Nutella-saiu, siis näiteks võibki see olla pühapäevane värk ja teed igale kaks tükki, mitte nii palju, kui sisse mahub. Suhkur on suhkur ja tekitab sõltuvust; vahet pole, kas pärineb Nutellast või yummikommidest, ikka tahaks kogu aeg veel, kui juba hammas verel. Ma isiklikult ei pea üldse söögiaegade vahel näksimist ning kommide alalist kättesaadavust õigeks, ammugi magusate jookide joomist, aga tahan rõhutada, et see olen mina ning kellelgi ettekirjutusi ei tee, õnneks ei saagi. 😀
Ma kogu artiklit ei lugenud, sinu last ei kommenteeri, aga ma oma aasta vanema tütrega käisin kaalu teemaga perearsti juures.
Tema soovitused:
Üks kord nädalas jäätis
Üks kord nädalas komm ehk siis meil laupäev on magusapäev.
Tund aega päevas liikumist
Lapse portsjon ärgu olgu suurem kui sinu oma. Keeladki tal teise portsu võtta.
Magusad joogid keelata.
Ise vahetasin välja ketšupi ja vist veel mingid toiduained.
Laps ikka klassi suurim sh pikkuse poolest, aga veits on saledamaks ka muutunud.
Aga hirm mul ikkagi. Eriti kui lapse lemmikfilm on Koletised tulnukate vastu ja seal üks tsikk on koletis ainult seetõttu, et ta on pikk 🙁
Laps ise ei ole kurtnud, aga alateadvuse sisse ei pääse.
Lisan veel, et püüan osta toiduaineid, kus suhkur alla 10%.
Eriti jälgin müsli, jogurti, batoonide puhul.
Moose teen ise.
Mul tuleb enda lapsepõli meelde. Mingi vanuseni olin täitsa normaalne laps ja siis hakkas kaal aina tõusma. Sama mure oli, et kõht ei saanudki kunagi täis. Ema oli püsti hädas, kandsin juba 9-10 aastaselt temaga sama numbrit riideid. Käisime mööda arste ja uuriti ka palju. Samas ma tegin PALJU trenni, väga liikuv laps. Ikkagi, mida vanemaks seda paksemaks. Koolis mõnitati ja ühel hetkel oli see normaalsus. Oma 17ndal sünnipäeval kaalusin 180kg. Oli perioode kus ma polnud nõus toast välja minema. Depressioon aina süvenes ja ma vihkasin lõpuks ennast ja maailma. Mitte ühelegi teisele inimesele ei tahaks sellist elu. Kõik need kompleksid mis sellest ajast tekkisid, on siiani olemas. Kaalun tänaseks küll kõvasti vähem, aga suur “tüdruk” olen ikkagi, oman seda ja suurema osa ajast armastan end. Aga see on ränk rada mida tallata, soovitan, et kui on võimalik, siis mitte lasta asjadel nii kaugele minna. Ja sõnu peab valima, mul on ikka veel selgelt meeles mitme inimese kommentaarid, mis lapsena mu hinge tükkideks rebisid. Ja emana on kindlasti eriti raske neid piire ja õigeid sõnu leida, sest laps sellel hetkel aru ei saa, et head tahetakse, paneb koos kiusajatega samasse kompotti 🙁 . Marile soovin aga kõike ilusat ja ta on üks vägev väike tüdruk 🙂
Mind noriti lapsest saati, sest olin teistest suurem, rohkem kull pikem ja hiljem natuke priskem ka , aga mitte laus paks. Koguaeg olin teistel hambus, koolis oli eriti hull, kodus ka eriti kui keegi sugulastest kulla tuli, koguaeg oeldi, et ma peaks dieedile minema ja et jalle veel paksemaks laind, olin siis vast 8 voi 9 kui vanemaks sain tulid soomishaired sellest ja sain buliimia, hakkasin salaja sooma ja oksendama, 9 aastat piinlesin sellega, sest olin valjast kohna aga hinges taiesti haige, alles siis kui ise lapsed sain hakkasin tasapisi tervenema.
Sonadel on voim, Mari on alles nii noor, ta voib valja kasvada, palju tahtsam on sellest ise tema ees mitte probleemi teha ja lihtsalt asendada snakid tervisliku toiduga, ta on eel puberteedi ealine, siis tulebki korra suur isu, sest tuleb kasvu spurt.
Soovin edu ja loodan, et Maril laheb koik korda.
Ma lugeda ei saanud, aga soovitan hoopis lapse trenni panna, aitab enesekindlusele, teeb immuunseks igasugu koolis tulevate draamade osas (ja need tüdrukutevahelised hõõrumised ja intriigitsemised tulevad mingis vanuses), peletab igavust ja vähem aega näksida, Lisaks ka distsiplineerib, tekib vastutustunne ja saavutusvajadus. Kehaline treening ei lase ka ajul laisaks ja lodevaks muutuda. Eriti äge on, kui leiab trenni, kus tekib oma seltskond spordiinimestest, mis vähendab tulevikus ka nt hulkumissoovi ja sihitult ringi hängimist pubekana. Enda laste puhul olen nii toiminud ja see on igati ära tasunud.
Jaa, Mari käibki ujumas nüüd 🙂
Tõesti soovitan kogu südamest õiged toitumisharjumused õpetada ja sisse juurutada. Minu vanemad ei tegelenud selle probleemiga, kui ma laps olin. 4ndas klassis olin tugevalt ülekaaluline ja seitsmenda alguses kaalusin gramm alla saja. Kõik need aastad olin tugevalt koolikiusamise ohver, tahtsin lausa elu lõpetada. Mõnitamist sain ka täiskasvanutelt. Riideid polnud saada jnejne. Täna, kolmekümneselt, on jätkuvalt probleem aktuaalne. Võitlen oma sõltuvustega (toit ja eeskätt suhkur) ning depressiooniga. Olen õpetatud juba lapsest saati toidust lohutust ja turvatunnet saama. Emana oskan enda lapsi õpetada ja jälgida, et nad õigeid asju sööks ja kui nad magavad, õgin jäätiseid, et väsinuna lohutust saada. Haigelt raske ja vastik teema. Mitte ükski laps ei tohiks kogeda seda, mida kogesin mina koolis 😫
Ka maoprobleemid, näiteks gastriit, võivad tühja kõhu tunnet tekitada.
Huhh, see teema on väga südamelähedane. Nimelt mu ema on terve elu olnud väga väike naine, lühike ja kõhn. Mina aga temast pikem ja kurvikam. Väiksest peale sain kogu aeg kommentaare temalt kuidas ma olen paks ja kuidas tema minuvanusena oli ikka niiiii kõhna. Pidevalt näitas mulle riideid, mis läksid talle selga vanuses 20+, aga mis mulle ei läinud isegi 12sena ümber. Samuti võrdles ta mind mu parima sõbrannaga, kes oli tol ajal ilmselges alakaalus. Nüüd kui olen selle teemaks võtnud, siis tema ei mäleta midagi ja tema pole teinud.
Mul oli ka mingi perioodi suur isu, tahtsin vahepeal näksida. Igakord aga mu ema keelas ja kommenteeris jälle mu keha. Sellest kujunes välja salaja söömine, mida ta muidugi tähele pani, sest külmkapp oli ju ühine ja kui kapist ikka pakk vorsti kaob, siis see jääb silma. Selle asemel, et siis uurida, mis värk on, ta hakkas selle üle nalja tegema ja igal sugulastega koosviibimisel rääkis ka sellest kõigile mu kuuldes. Seetõttu, kui sain täiskasvanuks ja teise linna kolisin, läks toitumine mul täiesti käest ära. Võtsin palju juurde, läksin dieedile, kaotasin kaalu ja võtsin topeltkaalu juurde. See oli täielik nõiaring.
Tänaseks on asi nii, et ma olen tugevalt ülekaaluline. Üldiselt toitun normaalselt, aga on hetki, kus ma ei suuda ennast piirata ja söön valimatult kõike mis ette juhtub. Endiselt salaja. Õnneks seda juhtub aina harvemini, võib-olla korra 3-4 kuu jooksul. Üldiselt olen teinud oma välimusega rahu, kuigi mu peegelpilt mulle ilmselgelt ei meeldi. Aga keha on lihtsalt keha, mis mind läbi elu kannab. Leian, et ei pea elu lõpuni enda ema komplekside pärast kannatama. Olen aktiivne, kaal mind tagasi ei hoia. Tean, et tulevikus hakkab tervisele mõjuma ja ma vaikselt tegelen sellega. Üritan olla aina aktiivsem ja tervislikumalt toituda. Siiani mu ema arvustab mu keha, aga nüüdseks lihtsalt ignoreerin teda selle koha pealt.
Mul on ka väike tütar. Mõtlen juba hirmuga sellele, kui ta on veidi suurem, ja mu ema hakkab teda kommenteerima mis iganes põhjusel. Kujutan ette, et lendan talle ematiigrina peale. Juba praegu ta võrldeb ja kommenteerib teda. Minu laps on oma arengus õiges kohas, aga emal on tuttava laps, kes on sama vana ja kes teeb asju kiiremini. Ja iga kord, kui ema meil käib, kuulen jälle kommentaare selle kohta.
Vaatasin millalgi enda lapsepõlve ja teismeea pilte. Ja tegelikult nägin ma välja väga hea, ma polnud paks. Olingi lihtsalt oma arengust veidi ees. Poleks olnud ema poolt neid kommentaare, poleks võib-olla terve elu pidanud toitumishäirega võitlema.
Tahan igatahes öelda seda, et kellegi tema arvates “aitav” kommeteerimine võib mõjuda hoopis vastupidiselt.
Jõudu ja jaksu teile! Oled tubli ema!
Tead ausalt seda nii kurb lugeda. Selle pärast mul ongi nii raske konkreetselt midagi teha, sest no ega ta tõesti ju praegu ei ole nii suur, et peaks jube drastilisi meetmeid ette võtma, aga ma lihtsalt visuaalselt näen, et ta on omaealistest ikka suurem ja hirm on küll, et äkki hakkab keegi teine kommenteerima. Aga no kuidas ma ei anna lapsele kuuma ilmaga jäätist 🙁
Kui ma mõtlen tagasi enda lapsepõlvele, siis kõige parem lähenemine olekski olnud kerge suunamine paremate valikute poole ehk siis tervislikum toit ja liikumine. Lisaks just nimelt tervislikust eluviisist rääkimine. Mul ema muidugi seda ei teinud ja toitumisega oli veel selline kummaline käitumine, et muul ajal süüa ei lubanud, aga kui oli näiteks õhtusöögi aeg ja seda jäi järgi, siis selle pidi ära sööma, isegi kui ütlesin, et mulle ei mahu. Muidu ta solvus rängalt, et tema toit ei maitse. Sama toimus ka muudel söögiaegadel muidugi. Ja tegelikult ka suures osas minu ülesöömine ja kaalu kogumine tuli sealt kindlasti. Eeldan, et teie kodus sellist asja pole, sest noh, see on jabur.
Ma küll ei tunne sind, aga sa tundud hea ja mõistlik inimene, nii et usun, et leiad kindlasti selle õige viisi kuidas enda tütart suunata. Mõistlikus koguses jäätist kuuma ilmaga ka vast okei 😀
Jäätistele on ju ka alternatiive, teed ise smuutist mahlapulka vms. Vōi alustad sellest, et ostad suhkruvaba/vähema suhkru sisaldusega jäätise.
Eelpool oli soovitus anda jäätist ühel jäätisepäeval nädalas. Väga hea mõte ju! Teistel päevadel saab teha ju kasvõi mullivee ja laimi ja maasikate ja jääkuubikutega jahutavat jooki. Samuti võib panna vee sisse muid marju ja puuvilju, mis annavad natuke maitset, aga imevähe kaloreid.
Ma küll lapsena polnud paks, aga tãiskasvanuna kui mul depressioon tuli siis hakkasin rohkem toiduga ennast paremini tundma, olin nn ülempiiris mitte ülekaaluline. Kuid siiski mu isa ei vãsi mainimast iga kord kui ta mind näeb et seda rasva natuke üle on, patsutab kõhtu või teeb kohatuid nalju, väga valus on, olen 28 aga ikka teeb haiget. Samuti kui olin umbes 23ndates siis maal olles tegin õhtul endale võileiba kui vanaema tuppa kargas ja kukkus mu peale röökima et mis sa nii hilja õgid, sellepärast sa oledki nii paks. Asi mis kunagi ei unune 🙂 87kg 177 cm. Mis need påris ülekalulised siis veel tundma peavad. 🙁
Ma arvan ka, et selliseid kommentaare ei peaks mitte kellelegi tegema, ei lapsele ega täiskasvanule 🙁
Aeglaselt söömine aitab ka täis kõhu tundele.
Teha ehk mingeid printsessi mänge laua ääres. Peenete nugade-kahvlitega aeglaselt ja pisikeste suutäite kaupa. Endal printsessi kleit seljas?
Või muud viisid kuidas aeglasemalt süüa, et rutiin tekiks laua ääres söömisega ning näksimised ära jääksid?
Jah, ehk tõesti.
Minu laps on Marist mõne kui noorem ka ka oma vanuste laste seal pikem. Kuni hakkas ka kaalu koguma ja ma mingi hetk väga hoolega juba kontrollisin, et mida ta sööb sest kaalu tuli ja tuli. Aga lõpuks me jõudsime välja selleni, et lapsel on toidutalumatused. Ja kui oleme menüüst eemaldanud talle mitte sobivad asjad siis ei ole ka pidevat tühja kõhu tunnet tal.
Mille talumatused olid?
Mul eksi poeg oli kuni 15a lühike ja trulla. Ja ta reaalselt ühe suvega viskas megalt pikkust ning pikkusega kadus kaal. Tänaseks sellest 8a möödas ja soolikas on ikka 😅
Aga samas ma olin sama moodi pikk ja tulla-siiani. Vb sellest, et vanemad koguaeg korrutasid et ma paks olen ja ema võrdles mind toore seapekiga. Samas vaatan nüüd oma vanu pilte ja nagu halligi polnud viga tegelikult. Aga kahju sai tehtud ning pea 25a elanud teadmisega, et teen mis ma teen, olen ikka paks.
Ma ausalt ei kujuta ette ka muidugi, kui pikaks Mari kasvab 😀 Mina olen suht keskmist kasvu (169) aga Kardo on mingi 192cm vms 😀
Mina soovitan pöörduda mõne asjaliku toitumisnõustaja juurde, kelle nõuannetega on lihtsam pakkuda lastele tasakaalustatud toitu. Mari on väga armas ja hea laps ning kuigi ta praegu ei tee välja nendest kommentaaridest, siis varsti võibolla teeb. Korralik toitumine ei ole vajalik mitte ainult kaalu pärast vaid ka tervise pärast 🙂
Ja selliseid märkuseid vanaema küll lapse kuuldes teha ei tohiks.
Jaa see hea idee, proovin mõne leida. Kuigi noh loogiliselt tean ise ka, mida peaks rohkem pakkuma ja keelama 🥲
Muna, piim, gluteen, pärm, rapsiõli.
See lapse kuuldes kommenteerimine… Ma ei saa ilmselt kunagi teada, kust mu kehakompleks pärit on, aga kindlasti ei teinud ema tehtud paks-kommentaarid ka midagi positiivset, mis sest, et olid mõeldud lõbusalt. Alguses oli see muidugi suvaline taustamüra nagu täpiline kleit ja sinine pusa, aga vanusega kaasnes nendega ebameeldiv tunne. Vabalt võib muidugi olla, et mul oleks kehakompleks ka nende kommentaarideta ja mäletan neid üksnes sellesama kompleksi enda tõttu,olgu see siis üles korjatud, kust tahes.
Jaaa, ma olen alati ka öelnud, et lapse ees selliseid asju rääkida ei ole vaja 😬
Palun ära lase talle selliseid asju öelda. Loomulikult saan murest aru, aga need kommentaarid kõlavad nii halvustavalt, mis võivad aastaid negatiivset mõju avaldada. Ta on ilus sellisena, nagu ta on ja see, et ta hetkel kaalub veidi rohkem kui eakaaslased, ei tee teda kuidagi teistest väheväärtuslikumaks. Kaaluteemaga tuleb muidugi tegeleda, aga need kommentaarid lapse ees, sellisel kujul võiksid olla olemata.
Tead ma ei usu, et seda nagu talle halvaga öeldud on, kindlasti mitte halvustamiseks. Aga kuna ma olen ka kuulnud, mis mõju sellised kommentaarid võivad inimestele avaldada, siis kindlasti jah ei nõustu, et neid teemasid lapse ees arutama peaks.
Aga äkki on Maril ka mingi toidutalumatus? Ehk oleks hea talle test teha? Mine tea, äkki saab sealt mingit infot ☺️
Hmmm, ma ei kujuta isegi ette.
Mul oli poisiga sama teema et lasteaia eelviimasel aastal hakkas kaalu rohkem tulema kui vaja oleks aga lapsega ju mingit dieeti ei tee ja kui vend oli sale nahu piits siis oli loll keelata ka. Proovisime teha pikki jalutustiire lisaks aga ega ise ju ka eriti ei viitsinud. Läks aasta paar ja a la 3s klassis tuli ka narrimine .. trennis käis aga isu oli ikka liiga hea.. 4s klass hakkas dieet ja ta oli väga motiveeritud sellega ja mullegi eeskujuks. Tegime koos fitlapi toite ja kaal kukkus mõlemal. Kaalu sai korda ca 7 kuuga. Nüüd lõpetas ta 6 kl ja kaal on ikka ok kuigi see asi jättis jälje ja kaalu teema on ta nö tundlik koht ikka ja piitsutab end ikka veel vahel nii et kahju on. Aga eks kaaluteema ongi inimeseti erinev ja ühel tuleb vaid saiale mõtlemisest kaalu juurde 😁😁
No ongi, Lende on ka nagu mingi silguniisk siin 😀
Minul oli ka poeg koguaeg trulla väiksest saati, kuni teismeikka jõudmiseni, siis viskas järsult pikkusesse ja kall hakkas mühinal langema. Nüüd on sale ja pikk 16 aastane noormees. Mina arvan et lastel ongi erinevad arengutempod ja ka oma kunagiste klassikaaslaste pealt nägin kuidas paljud noorena trullad kasvasid lihtsalt teismeeaga välja sellest.
Jaa, ma loodan sama 🙂
Sorry, et mul nii palju kirjavigu tuli🤣🤣🤣 vast saad ikka aru, mis kirja sai🥲
“Paks laps” on täitsa võõras teema mu jaoks. Mu laps õgib kõile magusat ja näksi suht koguaeg ja kui vähegi võimalik siis normi sööki ta ei söö (ma pole muidugi järjepidev ka selles, kuigi peaks). Samas on ta hommikust õhtuni väljas ja mängib sõpradega, kooöi ajal läib sajas erinevas ringis. Sõidab nii rattaga, kui ka rullikatega. Selline üli altiivne siis. Ilmselt siis ununeb ka pidev söömisvajadus?
Ma mäletan, kui ma väike olin, siis mu ema tegi ka muudkui dieete ja ma olin ka sellesse protsessi kaasatud…ja mis praeguseks on, õgin oma magusat ja krõpsu nagu väike laps… olen paks.. lahkuks trihvaad pole kellegagi mängida🤣 seega ma vb teadlikult lapse tähelepanu sellele söögile ei pööraks (keelatud vili ju magus), pigem tõesti kaotaks ebatervislikud näksid öaualt, asendaks tervislikematega, kuid samas ei keelaks… ning siis ostaks rattad , rullid, paneks erinevatesse spordilaagritesse, käiks matkarajal temaga , suunaks liikuma ühesõnaga, nagu see ujuminegi… tegelt raudselt ta ongi mega aktiivne sul ka😅 ma ise pakun, et ta kasvab sellest välja ikkagi lõpuks. Igaksjuhuks võib ju perearstil lasta veresuhkurt mõõta vm?
Lõppkokkuvõttes, isegi lui ta on mimgite standardite järgi paks (mu meelest pole), siis pigem jälgida lapse enda enesetunnet, et kas ta jõuab ikka liikuda ja ei ahmi õhku jne.. ehl, et tervis ja enesetunne kõihe tähtsam.
Mina isiklikult arvan, et Mari on Kardo moodi. Kardo ka ju suuremat kasvu ja pole päris kleenuke, ei usu et asi nii hull on 🙂 Täitsa tavaline laps 🙂
Jaa, ma loodan ka 🙂
Soovitan PCOS’i ja insulin resistance kohta uurida, ise terve elu olnud “suurem” laps ja tohutult uuringutel igalpool kàinud, ja toitumisnôustajad kunagi ei uskunud et ma PÀRISELT nii söön nagu kirja panin ja ikka alla ei vôta. Turns out, et lihtsalt kalorite lugemine ja “vàrske” söömine ei aita.🙃
Raske teema tõesti. Kõige olulisem on seejuures, et ta ise arvama ei hakkaks, et ta paks on. Nii et alustama pead oma ema kasvatamisest.
Mari on vist 8 aastane eks? Minu tütar oli ka 8, 9 aastaselt järsku punnis põskedega ja selline trullakas, enne seda just kleenuke pigem ja kõigist peajagu ka pikem. Sel perioodil sõi meeletult, päriselt nagu kahe täiskasvanud inimese eest, ma ainult imestasin, et mis nüüd toimub. Halb oli ka asja juures see, et tema enda vanaema hakkas talle ütlema, et ta peaks hakkama ennast kaaluma, mis ärritas mind väga, sest selline on ainult rumala inimese jutt. Aga õnneks suutsin selle halva enesetunde kiirelt kaotada, vanaema juurde enam lihtsalt ei saatnud. Ja siis järsku viskas tüdruk pikkust veel juurde ja need põsed ja trullakas olek kadusid. Nüüd on ta 11 aastane, kaalub umbes 50kg ja pikkust on 163cm. Nii, et täiesti ok. Ise olen mõelnud, et kindlasti aitas sellele kõigele kaasa kooli minek, sest siis oli ligipääs koolis ja peale kooli kõigele heale, mis puhvetites ja poodides on. Taskuraha oli ju olemas. Nii, et äkki on ka tegu mingi kasvuspurdiga, sest tundub, et Mari on ka selline varaküps laps pigem. Minu tütar ka alati teistest nö suurema kasvuga olnud, esimeste seas juba tissid ja nüüd hakkasid ka päevad. Vaata rahulikult mis saab, üle ei maksa paanitseda, igat ampsu me jälgida ei saa aga trenn teeb igaljuhul head 🙂
Ei seda muidugi, et mingile dieedile ei hakka panema last ju – lihtsalt üldiselt pere söögilaud peaks ilmselt parem olema kõigil, siis saabki ehk korda 🙂
Kas sul see maksu müür maas? Ma olen päris mitu artiklit tasuta lugenud (ilma*) eriti siis kui instast ostelingiga uuele postitusele minna 🤷♀️ 😃
Meil täpselt sama teema… Poiss on 10a, kaalub 40kg ja 140cm. Olen ka just oma vanemate käest kuulnud paari kommentaari selle suhtes… Samas on laps ülihea isuga, sööb väga hea meelega nö sooja toitu ja ka värsket kraami aga eks saab ka mitte nii tervislikku toitu 😛 Ma suunan teda lihtsalt rohkem liikuma ja üritan piirata nö näksimist. Aga ma väga palju selle tema kaalu pärast ei pabista ka. Tunnen head meelt selle üle, et mul on terve ja hea isuga laps 🙂 Noorem laps on kõhna aga kohutavalt valiv sööja… Temaga palju rohkem probleeme ja jamamist selle söömise koha pealt 😀
No ega ma nüüd ka just super mures pole tervise pärast veel, aga pigem muretsen, et tiinekana on niimoodi küll raskem elu. Et tahaks enne korda saada ikka. Aga no Maril ka tõesti mingi üliinimlik isu – kogu aeg väidab, et kõht tühi.
Ma olen ka mõelnud sellele, et kuidas ma keelaks lapsele süüa, kui laps tahab. Õnneks hetkel veel pole, aga ei kujuta endiselt seda ette. Just nimelt sellepärast, et ise tahaks ka nö ju kräppi süüa, mitte kapsast järada (liialdus, aga saad aru küll :D)
Nojaaa no! Aga mõistusega saan aru, et ega isegi iseendale ei peaks kõike lubama 😀
Mul on kaks suunda selle jutu peale: Mul klassiõde oli ka veel 7 klassis selline pigem trulla. Aga nüüd on 20 ja ikkagi väljakasvanud. Enamjaolt kasvas ta pikusesse ära selle paksuse. Sest toitumine on siiani samasugune. Jah teatud vanusest võibolla hakkad ise ka vaatama et trenni teha või sõbrannadega ühised huvid. Samas teine suund on mu vend. Kes on siiani pigem suuremat sorti. Toitumine ka ebatervislik ja trenni ei tee. Arvuti ja tugitool päevadläbi. Pole seda plõksu peas ära käinud et võiks end ette võtta. Samas keegi ei kiusa ja isegi tüdruk on olemas.. emana saab veel kodus aidata jah sellega et ei osta rämpsu, aga mingist vanusest nad ostavad ise ja ei aita enam ema sõnad et äkki ei ostaks.. peab inimesel endal see plõks ära käima. 😝✌🏻
Minul on kodus paks laps. Jah,see kölab pahasti aga nii on. Ja tõesti on väga raske panna laps dieedile. Väljas ta jookseb ja hyppab batuudil ja käib ujumas jne aga kaal ei lange. Koos pikkusega lisandub ka kaalu. Ja nii nagu Mari ytleb,et tal on koguaeg köht tyhi,nii on ka meil. Ma ju näen,et ta sööb pisut liiga aga teema on nii delikaatne ja õrn,et ma kardan talle ytlemisega eluaegse trauma tekitada. Yks valesti öeldud lause vöib hilisemalt tekitada söömishäire näiteks.
Pyyan siis ettevaatlikult teda suunata õigemaid valikuid tegema.
Jube raske teema.
Mul on sama asi, et sellest juttu teha, peab ikka eriti korralikult sõnu valima 😬