Nagu te ehk nädal tagasi märkasite, siis ma kirjutasin siin ühe tohutult ennasthaletseva postituse, kus kurtsin selle üle, et süütunne on nii suur, et ei anna asu elada ega olla. Ma reaalselt mõtlesin, et ma ei kirjutagi sellest mitte kunagi, aga kuna olukord on nüüd tunduvalt parem, siis kirjutan hoopis lootusega, et ehk keegi teine saab minu kohutavast kogemusest õppida. Kuigi nagu ma ka eelmises postis mainisin, olen ma päris kindel, et 99% teie seast ei pea kunagi sellise olukorraga kokku puutuma. Eeldatavasti ei ole teil lihtsalt kodus siili.
30 kommentaari
Õõõh, vaene siilipoiss! 🙁 Aga mittetahtlikult juhtunud õnnetus, mis sa teed. Õnneks Tiidul nüüd kõik hästi ja vast ka unustatud 🙂
Loodame jah, et ta ikka andestas.
Mul oli kaks aafrika kääbussiili. Kahjuks õnnetused ei hüüa tulles. Elasid mul koos ja said omavahel hästi läbi. Üks siil aga inimesi ei sallinud ja iga kord puuri avades turtsus ja tõmbas kerra ning puges peitu. Jooksma lasin neid suure närilistele mõeldud palliga, et samasugust mure vältida.
Ühel hommikul tekkis mure toriseva siili pärast, kuna ei näinud teda eelmine õhtu ja hommikul puuris tosserdamas. Läbi häda sain ta oma pesast välja ja selgus, et tal oli üks silm väga väga halvas seisukorras. Ei oska öelda kuidas see juhtuda võis. Läksime kiirelt arstile ja pidime selle sama silma eemaldama. Kuna tegemist oli kurja ja väga kergelt ärrituva loomaga, siis teise silma välja langemine oli ka üsna tõenäoline. Kahjuks pidime siilikese vikerkaare taha saatma. Süümepiinad on siiani suured. Teine siil sattus masendusse ja hakkas kõvasti kaalu kaotama. Aasta ja kolm päeva hiljem läks ka tema vikerkaare taha.
Kui soovid lasta tal rohkem joosta, siis on olemas plastikust kokkupandavaid aedikuid, millest saad talle tema ala teha. Selliselt ei ole ohtu, et kuskile voodi või diivani alla läheb vms.
Kiiret paranemist Tiidule ja palju ussikesi ning putukaid♥️
Huvitav, et sul kaks siili olla sai? Olen just lugenud, et nad väga territoriaalsed ja üldiselt ei lepi seltsilisega? Aga kas sulle öeldi, mis selle silmaga juhtus? Ma nüüd nii parakas!
Äkki tal üks siil seepärast toriseski, et territoriaalne 🙂
Jah täitsa võimalik. Ma lugesingi igalt poolt, et ainult väga harva saavad sama pesakonna siilid koos olla, aga enamasti läheb lappama.
Mulle tulid need siilid nö pensionipõlve veetma. Olid terve elu koos kasvanud ja ühel kasvatajal aretuses. Jäi mainimata, et tegu oli emaste siilidega. Jah, üldiselt on tegemist territoriaalsete loomadega aga need kaks olid erand. Kellelgi teisel ma kahte siili korraga ühes puuris pidada ei soovita.
Arsti sõnul oli rõhk ajus/silmas (täpselt ei mäleta) liiga suur ja see tekitas silma välja langemise. Ma nüüd 100% ei mäleta mis seal täpselt oli kuna vestlus toimus kliinikus kohapeal ja telefonis ning mitu aastat tagasi.
Ära üle mõtle…see mis minu siiliga juhtus on haruldane. Ravi Tiidukesel jalad korda, anna head paremat (tervislikku) süüa ja jälgi, et ülekaaluliseks ei lähe. Siis kõik hästi 🙂
olukord on tõesti kurb, aga ära süüdista ennast.
Õnnetusi juhtub kahjuks.
äkki panna talle nö mänguaedik? et päeval v õhtul kui sa ise kodus on tal rohkem ruumi jooksmiseks, samas on sul kontroll ja ülevaade mis ta teeb ja kus on, natuke ikka rohkem ruumi vms äkki?
igaljuhul õnnelik õnnetus, siil kaitas jala aga vähemalt on elus ja saab edasi vudida endiselt
Jaa, see aediku variant on isegi mõeldav, lihtsalt tema liivakast tuleb sealt siis välja võtta, muidu kassid saavad ligi ja tulemus on… jube 😀
Paned aedikusse need kutsikatele mõeldud lapid, et kui häda teeb kuskile siiiiiis saad lihtsalt lapi ära vahetada 😃
Jep, tal praegu pesas ka need all. Ainuke miinus on, et ta tuustib need suuremalt pinnalt kohe üles ja hakkab pesa tegema 😀 Aga küll ma miskit välja mõtlen 😀
Asju ikka juhtub kui me elame täiega 🙂 Loodan, et su süümekad lähevad varsti üle, oleks saanud ju ka palju hullemini minna, aga ei läinud! Ei ole mõtet materdada, sa oled juba oma karistuse saanud ju ja ma tean, et sa hoolid oma loomadest 🙂
Ma vist oleks ennast ise vangimajja viinud, kui hullemini lõppenud oleks 🙁
Appi kui õudneee, aga samas arvan, et ma poleks ka arvanud, et selline asi nii kiiresti võiks juhtuda. Ja üha enam olen arvamusel, et küll on hea, et mul pole muud x looma kui kass, kuigi mõte oleks ju nii äge:D
No ma ka never poleks arvanud, aga kui loogiliselt mõelda, siis kui enda jalale ka mingi peenike tamiil ümber tõmmata, siis pole kaua vaja halba tulemust oodata.
Minuarust ei ole sa väga milleski süüdi. Jah, situatsioon on väga ebameeldiv ja Tiidust on kohutavalt kahju. Aga sa tegutsesid KOHE kui nägid, sa tegid KÕIK, mida sa antud olukorras teha said ja hullem on juba möödas. Ära sellepärast nüüd ennast söö ja nüüd oled targem ja jälgid rohkem. Kes kurat oleks võinud selle peale tulla, et tal nii kiiresti midagi sellist juhtuda saaks… Ettevaatuseks teistele.
Tiidule musidpaid!
Ütleme nii, et enam antud olukorras tõesti iial olla ei soovi 🙁
See süütunne on paratamatu ja see”oleks ma seda teadnud/näinud/teinud..” käib asjaga alati kaasas. Ent ega sa ise neid juuksekarvu sinna sidunud ja kui aasta jooksul pole karvadega kunagi probleemi olnud, siis ei oskagi ju sellest nii mõelda. Hea on, et said ikkagi jaole ja Tiit on paranenud, olgugi et ilma ühe jalata. Sa ei ole sellepärast halb loomaomanik ega miskit.
Tean nt ema, kelle laps kuuma kohvi kaela tõmbas, kohast kuhu ta ema teadupärast isegi ei ulatu ja lapsel ilmselt elulõpuni põletusarmid.Ema oli seal samas lähedal ja see kuidas või mismoodi see murdsekundi jooksul juhtus on tänini müsteerium. Ta ei ole sellepärast halb ema. Tõsi, süütunne käib tal ka igavesti kaasas, et mis sa siis teed.. jood kohvi siis kui lapsi pole kodus või tõstad tassi mdea.. külmkapi otsa?
Mis ma tahan öelda on see, et õnnetusi juhtub kõigiga. Keegi pole sellepärast halvem inimene.
Oeh, ära räägi. Mul endal sõbral juhtus ka väiksena õnnetus ja tõmbas endale mitu liitrit keeevat vett pähe – ega ma ka arva, et ta ema meelega lasi juhtuda, aga kohutavaid asju ikka juhtub mega kiiresti.
Mul oli ka eelmisel nädalal ehmatus koeraga – üks hommik oli nii loid, liikus nagu oleks 100a vana ja palavikus ka. Nutsin silmi peast ja tükk aega pidin end kokku võtma, et saaks helistada kennelisse ja loomaarstile. Õnneks saime rohud kiiresti peale ja koer jälle endine turbokoer. Kummaline on see, et kui lapsed haiged on olnud, siis ei nuta ka nii palju..
Ja lisaks – paar nädalat tagasi jäi mul isal koduaias kirssidele asetatud võrku ka üks siil kinni. Isal oli tükk tegu, et teda lahti harutada ja avastas, et temal ka oli üks jalg puudu (juba enne). Siil sai lahti harutatud, söödetud ja joodetud ning läks oma elu peale tagasi. Seega see täitsa tõsijutt, et ühe jala puudumine neid väga ei sega.
Mis siis koeral viga oli?
Siilidel looduses tihti pole varbaid/jalgu, sest nad kaklevad tihti teineteisega ja ründavad justnimelt jalgu (mujalt raske kinni haarata :D)
Kahtlustati mädaemakat, sest põletikunäit oli veres päris suur. Röntgeni järgi aga oli emakas ilus ja sai esialgu lihtsalt AB peale. Soovitati kunagi siiski lasta koer ära steriliseerida, kuna aja jooksul mädaemaka tekkeoht kasvab. Tegemist siis tõukoeraga, kellega sai käidud näitustel ja osales ka tõuaretuses. Hetkel on ta nö pensionär ja ilmselt tulevikus tulekski ära lasta see OP teha, siis üks mure vähem.
Ma kujutan täiesti ette, et selline asi oleks võinud minul ka juhtuda, sest kui pikalt on kõik ok, siis ei oska ju kartagi… Ja ma eeldaks ka, et kui loomal mingi häda, siis ta annab ennast jaole… Ja kujutan ette ka seda, kui suured süümekad hiljem on… Oeh. No teil läks kõik ikkagi hästi, nüüd tead targem olla ja aeg parandab haavad – Tiidu omadega juba ok, küll sul need süümekad ka lähevad vaikselt vähemaks 🙂
No just, elu õpetab. Kahjuks eriti rõvedalt teinekord 🙁
Kurb et nii juhtus😪
Aga materdada sind või tänitada? Milleks??? Õnnetusi juhtub ja nii kurb kui see ei ole siis nii lihtsalt on.
Samas hoolid sa oma loomadest ja kui vaja annad nende heaolu nimel oma viimase sendi ka ära. Nii et võite les tahab ka mind sõimata. Aga mina olen seda meelt et loomadel on vedanud et nad sinu peres elada saavad. Nad on hoitud ja armastatud.
Praegu on mul küll selline tunne, et neil loomadel on mingi eriti halb loterii koduga juhtunud. Sest noh, tuli nelja jalaga, nüüd on kolme peal. Tundub ebaauuus. Aga noh, loomulikult ma tegin kohe kõik, mis vähegi võimalik, peaks ikka eriline julmur olema, kui suudaks looma sellisesse seisundisse jätta.
Oeh, tunnen sulle nii kaasa, olen ka taolise asja üle elanud, kus lemmikloom minu enese vea pärast haiget sai ja see pole lihtne.. aga tõesti kui tema enda elu see sisuliselt edaspidi ei mõjuta ja andsid ju endast 100% pärast selle avastamist, ei ole mõtet end lõpmatuseni materdada. Kahjuks inimene õpib läbi kogemuste, ka selliste pahade ja haiget-tegevatega. On normaalne end süüdi tunda, aga silver lining – kõik on elus ja edaspidi oskad sellele rohkem tähelepanu pöörata. 🫶🏽
Jah, teoorias ma saan ise ka aru, et sul on õigus, aga kui arst ütles, et me jõudsimegi pmst viimasel hetkel, siis oli küll selline tunne, et miks ma juba EILE ei tulnud mõttele teda pesta… Lihtsalt õuudneee 🙁 Aga mis su loomaga juhtus?
Ükskord hoidsin ema kassi ja kuna tegu on maakassiga, siis meeldib talle tihti õues tuiata. Ema juures on tavaline, et ta vahepeal ööseks tuppa ei tule, sõiduteid lähedal pole, suur hoov, oma tuttavad metsaalused jne. Minu juures oli ta enne paar korda käinud, küll aga mitte ööseks õue jäänud.. ja noh, tookord ta ei tahtnud tuppa tulla õhtul, jooksis eest ära, kätte ei saanud. Mõtlesin, et no jäägu siis välja kui tahab, sest ema juures on ta alati kl 7 hommikul akna taga ja ootab tuppa laskmist ja süüa, me ise elame ka pigem maa piirkonnas, ei muretsenud üleliia, kuigi imelik tunne oli küll natuke, et kas peaks õue jätma.. hommikul teda kusagil näha polnud ja järgnes siis väga ärev päev mööda küla kassi otsides, koju ilmuski alles uue päeva õhtuks ja vaeseke oli läbi puretud kas siis mõne küla koera, teise kassi, rebase vms poolt, jumal seda teab.. oli mitmest kohast verine ja hädine, lonkas käppa – viisime kohe loomade kiirabisse. Midagi väga hullu küll õnneks polnud, st oppi ei vajanud vms, üks haav vajas ühte õmblust, ülejäänu osas tohterdati/puhastati lihtsalt ära ja kõik korras. Käppa ka pärast paari nädalat enam ei longanud. Lihtsalt see süütunne, et mina ta hoidjana pidin ju ta heaolu eest vastutama, aga “jätsin” õue ja “lasin” sellel juhtuda.. päris pikalt oli ikka väga-väga niru olemine endal vaimselt. Aga nüüd sellest paar aastat möödunud, kiisul ammu asi unustatud ilmselt ja on paar korda veel minu juures olnud – enam ööseks õue pole tahtnud jääda, hea seegi 🙂
Ma vist ei julgeks lasta ka enam üldse õue 😀